Читать книгу Esseed - Oscar Wilde - Страница 6

CYRIL: (tuleb terrassilt klaasuksest sisse): Kulla Vivian, ära sulge ennast kogu päevaks raamatukogusse. Õhtupoolik on imeilus. Õhk on oivaline. Metsas on udu nagu punakaslillad õied ploomipuul. Läheme lebame rohul, suitsetame sigarette ja naudime loodust.

VIVIAN: Naudime loodust! Mul on rõõm öelda, et selle võime olen ma täielikult minetanud. Meile räägitakse, et kunst paneb meid armastama loodust rohkem kui varem, et see avab meile looduse saladused ning et pärast hoolikat Corot’ ja Constable’i uurimist näeme looduses seda, mis meil enne kahe silma vahele oli jäänud. Minu oma kogemus kinnitab, et mida enam me kunstiga tegeleme, seda vähem me hoolime loodusest. Tegelikult näitab kunst meile looduse plaanipäratust, selle kummalist tahumatust, erakordset ühetoonilisust ja täielikku lõpetamatust. Loodusel on muidugi head kavatsused, aga nagu Aristoteles on öelnud, ei suuda ta neid ellu viia. Kui ma vaatan mingit maastikku, näen ma tahtmatult kõiki selle vigu. Looduse ebatäiuslikkus on aga meie õnn, sest muidu ei oleks meil üldse mingit kunsti. Kunst on meie südi protest, meie vapper katse näidata loodusele kätte tema õige koht. Mis puutub aga looduse lõputusse mitmekesisusse, siis on see puhas müüt. Looduses endas seda ei leidu. See on olemas üksnes loodust vaatava inimese kujutluses, fantaasias või väljaarendatud võimetuses näha.

CYRIL: Noh, sa ei pea ju maastikku vaatama. Sa võid rohul lebada, suitsetada ja vestelda.

VIVIAN: Aga loodus on väga ebamugav. Rohi on kõva, mügarlik ja niiske ja täis koledaid musti putukaid. Isegi Morrise kõige viletsam tööline suudab teha mugavama istme kui terve loodus. Loodus kahvatub mööbli ees „tänavalt, mis on laenanud oma nime Oxfordilt”, nagu on kunagi vastikult väljendanud poeet, keda sa nii väga armastad. Ega ma ei nurise. Kui loodus oleks olnud mugav, poleks inimkond kunagi arhitektuuri leiutanud, ning ma eelistan maju välisõhule. Majas tajume kõik õigeid proportsioone. Kõik on allutatud meile, kujundatud meile kasutamiseks ja nautimiseks. Isegi egotism, mis on inimese õigele eneseväärikusele nii vajalik, on tulenenud täielikult elust siseruumides. Väljas muutub inimene abstraktseks ja umbisikuliseks. Isikupära jätab ta täielikult maha. Ja loodus on ka nii ükskõikne, nii lugupidamatu. Iga kord, kui ma siin pargis jalutan, on mul tunne, et loodus ei hooli minust rohkem kui künkanõlval söövast veisekarjast või kraavis õitsevast takjast. Pole midagi ilmselgemat sellest, et loodus vihkab mõistust. Mõtlemine on kõige tervistkahjustavam asi maailmas ning inimesed surevad sellesse nagu igasse teisegi haigusesse. Õnneks pole mõte vähemalt Inglismaal nakkav. Meie kui rahva suurepärane kehaline areng on täielikult tingitud meie rumalusest. Ma loodan üksnes, et me suudame seda oma õnne suurt ajaloolist kantsi kindlana hoida veel palju aastaid, kuid kardan, et meid hakkab ohustama üleharitus, sest vähemalt kõik need, kes pole suutelised õppima, on asunud õpetama – just selleni ongi viinud meie vaimustumine haridusest. Nüüd aga mine parem tagasi oma tüütu ja ebamugava looduse juurde ja jäta mind poognaid lugema.

CYRIL: Kirjutad artiklit! See ei ole sinu äsjase jutuga päriselt kooskõlas.

VIVIAN: Kellele seda kooskõla vaja on? Juhmardile ja doktrinäärile, igavatele inimestele, kes jäävad tegutsemise kibeda lõpuni oma põhimõtete juurde, viivad reductio ad absurdum’i praktikasse. Minule küll mitte. Mina kirjutan Emersoni kombel oma raamatukogu ukse kohale sõna „tuju”. Pealegi on mu artikkel väga kasulik ja väärtuslik hoiatus. Kui seda kuulda võetaks, võiks saabuda uus kunsti renessanss.

CYRIL: Mis on selle teema?

VIVIAN: Ma kavatsen panna sellele pealkirjaks „Valetamise allakäik: Protest”.

CYRIL: Valetamine! Mina oleksin arvanud, et meie poliitikud hoiavad seda harjumust kenasti käigus.

VIVIAN: Kinnitan sulle, et see pole nii. Nad ei tõuse kunagi tõeväänamisest kõrgemale ning alanduvad lausa tõestamiseni, arutlemiseni ja vaidlemiseni. Kui erinev on see tõelise valetaja meelelaadist, kes esineb avalalt ja kartmatult, vaimustava vastutustundetusega, terve loomuliku põlgusega igasuguse tõestuse vastu! Sest mis on siis lõpuks elegantne vale? Lihtsalt see, mis on iseenda tõendusmaterjal. Kui inimesel ei jätku piisavalt kujutlusvõimet, et valele tõendust leida, siis võiks ta ju samahästi kohe tõtt rääkida. Ei, poliitikud ei kõlba. Midagi võib ehk öelda juristide kasuks. Sofisti mantel on nende õlgadele vajunud. Nende teeseldud kirg ja uskumatu retoorika on vaimustavad. Nad suudavad näidata halvemat üritust paremana, otsekui oleksid nad äsja Leontinoi koolidest tulnud, ning on teada, et nad on tõrksatelt vandekohtutelt oma klientidele välja pressinud võiduka õigeksmõistva otsuse isegi siis, kui need kliendid on, nagu sageli juhtub, ilmselgelt ja eksimatult süütud. Nende esinemistes annab aga tooni proosalisus ning nad ei häbene appi võtta pretsedenti. Hoolimata nende püüdlustest tuleb tõde päevavalgele. Isegi ajalehed on mandunud. Nende peale võib nüüd täielikult loota. Seda on tunda, kui läbi nende veergude sumada. Alati toimub midagi loetamatut. Kardan, et ei juristi ega ajakirjaniku kasuks pole palju öelda. Pealegi on see, mille kaitseks mina välja astun, valetamine kunstis. Kas ma loen sulle, mida ma kirjutanud olen? See võib sulle suuresti kasuks tulla.

CYRIL: Muidugi, kui sa mulle ühe sigareti annad. Aitäh. Muide, mis ajakirjale see on mõeldud?

VIVIAN: Retrospective Review’le. Ma vist ütlesin sulle, et valitud on selle ellu äratanud.

CYRIL: Keda sa valitute all mõtled?

VIVIAN: Oh, muidugi Väsinud Hedoniste. See on üks klubi, kuhu ma kuulun. Me peaksime kokkusaamistel nööpaugus närbunud roosi kandma ja mingi Domitianuse kultusega tegelema. Ma kardan, et sind sinna ei võetaks. Sa armastad liialt lihtsaid lõbusid.

CYRIL: Ilmselt oleks minu tagasilükkamise põhjuseks siis elurõõm?

VIVIAN: Tõenäoliselt. Pealegi oled sa natuke liiga vana. Me ei võta vastu kedagi, kes on tavalises eas.

CYRIL: Noh, ma kujutlen, et te olete kõik üksteisest üsna tüdinud.

VIVIAN: Oleme küll. See ongi klubi üks eesmärk. Niisiis, kui sa lubad, et sa mind liiga sageli ei katkesta, loen ma sulle oma artikli ette.

CYRIL: Ma olen kehastunud tähelepanu.

VIVIAN (loeb väga selge häälega): „VALETAMISE AL-LAKÄIK: PROTEST. – Üks peamisi põhjusi, mida võib seostada enamiku meie ajastu kirjanduse kummaliselt labase iseloomuga, on kahtlemata valetamise kui kunsti, kui teaduse ja kui seltskondliku lõbustuse allakäik. Antiikajaloolased pakkusid meile faktivormis ülimeeldivat proosat, kuid moodne romaanikirjanik esitab meile ilukirjanduseks maskeeritud igavaid fakte. Valitsuse ametlik aruanne on kiiresti muutumas tema ideaaliks nii meetodi kui ka esituslaadi osas. Tal on tema igav document humain, tema armetu väike coin de la création, mida ta oma mikroskoobiga vaatab. Teda võib leida Librairie Nationale’ist või British Museumist häbitult oma teema kohta raamatuid lugemas. Tal ei jätku isegi julgust teiste inimeste mõtteid kasutada, vaid ta pöördub igas küsimuses otse elu poole ning leiab end lõpuks entsüklopeediate ja isikliku kogemuse vahelt tühjade kätega, sest ta on võtnud oma tegelaste aluseks perekonnaringi või iganädalase pesunaise ning saanud terve hulga kasulikke teadmisi, millest tal enam kunagi, isegi mitte kõige sügavamatel mõtisklushetkedel põhjalikult vabaneda ei õnnestu.

Kaotust, mis saab selle meie aja võltsideaali tõttu osaks kirjandusele üldiselt, ei ole võimalik üle hinnata. On tavaks hooletult rääkida „sündinud valetajast”, nagu räägitakse „sündinud luuletajast”. Eksitakse mõlemal juhul. Valetamine ja luule on kunstid – kunstid, mis, nagu Platon mõistis, ei asugi teineteisest kuigi kaugel – ja need nõuavad väga hoolikat tegelemist, väga omakasupüüdmatut pühendumist. Neil on olemas lausa oma tehnika, nagu on see ka sellistel materiaalsematel kunstidel nagu maalikunst ja skulptuur, oma peened vormi ja värvi varjundid, oma ametisaladused ja teadlikud meetodid. Nii nagu luuletajat tuntakse tema imelisest musikaalsusest, on võimalik tunda ära ka valetajat tema toreda rütmilise väljendusviisi järgi, ning kummalgi juhul ei piisa hetkelisest juhuslikust inspiratsioonist. Siin, nagu ka mujal, peab täiusele eelnema harjutamine. Kuid tänapäeval, kui luule kirjutamise mood on muutunud liigagi tavaliseks, nii et seda tuleks võimaluse korral maha laita, on valetamise mood peaaegu häbisse langenud. Küllaltki paljud noored mehed alustavad oma elu loomuliku liialdamise andega, millest võiks sobivas ja soodsas ümbruskonnas kasvades või parimaid eeskujusid matkides midagi tõeliselt suurt ja imelist areneda. Aga üldjuhul ei tule sellest midagi. Ta kas võtab ettevaatamatult omaks täpsuse kombe – !”

CYRIL: Kulla mees!

VIVIAN: Palun ära katkesta mind keset lauset. „Ta kas võtab ettevaatamatult omaks täpsuse kombe või hakkab eakate ja hästi informeeritud inimeste seltskonnas liikuma. Mõlemad mõjuvad tema kujutlusvõimele ühtviisi saatuslikult, nagu need mõjuksid saatuslikult ka iga teise inimese kujutlusvõimele, ning üsna pea areneb tal välja haiglane ja ohtlik tõerääkimise võime, ta hakkab kontrollima kõiki tema juuresolekul esitatud väiteid, vaidleb kõhklematult vastu endast palju noorematele ja jõuab lõpuks sageli romaanide kirjutamiseni, mis on nii elutruud, et keegi ei saa kuidagi nende tõenäosusesse uskuda. Me ei räägi siin ühest erandlikust juhtumist. See on lihtsalt üks näide paljudest, ning kui pole võimalik teha midagi meie koletisliku faktide kummardamise pidurdamiseks või vähemasti mõõdukamaks muutmiseks, siis muutub kunst steriilseks ja ilu lahkub siit maalt.

See moodne pahe, sest kuidagi teisiti ei oska me seda nimetada, on nakatanud isegi härra Robert Louis Stevensoni, seda peene ja fantaasiaküllase proosa meistrit. On olemas niisugune asi nagu loo tõelisuse kahandamine selle tõttu, et seda püütakse teha liiga tõetruuks, ning „Must nool” on sedavõrd kunstipäratu, et see ei saa kiidelda ühegi anakronismiga, kusjuures doktor Jekylli moondumine sarnaneb ohtlikult mõne Lancet’is kirjeldatud eksperimendiga. Mis aga puutub härra Rider Haggardisse, kellel tõesti on või olid kunagi täiesti hiilgava valetaja eeldused, siis kardab ta nüüd väga, et teda kahtlustatakse geniaalsuses, ning tal on kalduvus iga kord, kui ta meile midagi imelist jutustab, lisada sellele väljamõeldud isiklikud mälestused ning panna need joone alla otsekui mingi argpüksliku tõestuse. Meie teised romaanikirjanikud pole sugugi paremad. Härra Henry James kirjutab ilukirjandust, otsekui oleks see piinarikas kohustus, ning raiskab oma kena kirjanduslikku stiili, hästi sõnastatud lauseid ning kärmet ja salvavat satiiri väiklaste tegutsemisajendite ja tühiste „vaatepunktide” peale. Tõsi küll, härra Hall Caine’il on grandioossed sihid, aga ta kirjutab paraku täiest kõrist. Tema tekst on nii valjuhäälne, et pole kuulda, mida ta ütleb. Härra James Paynil kukub hästi välja selle peitmise kunst, mis pole otsimist väärt. Ta jahib ilmselget lühinägeliku detektiivi õhinaga. Raamatu lehtede keeramisel muutub autori pinge peaaegu talumatuks. Härra William Blacki faetoni ees olevad hobused ei söösta päikese poole. Nad ehmatavad üksnes õhtul taevasse räiged kromolitograafilised kujundid. Nähes neid lähenemas, otsivad maainimesed varju murdekeeles. Proua Oliphant vatrab meeldivalt abikirikuõpetajatest, tennisepidudest, kodusest elust ja teistest tüütutest asjadest. Härra Marion Crawford on toonud ennast ohvriks kohaliku koloriidi altarile. Ta on nagu see proua prantsuse komöödias, kes räägib üha „le beau ciel d´Italie’st”. Pealegi on tal tekkinud halb komme kõlbelisi labasusi esitada. Ta korrutab meile alalõpmata, et hea olla tähendab hea olla ja paha olla tähendab kuri olla. Kohati mõjub ta lausa meelt ülendavalt. „Robert Elsmere” on muidugi meistriteos – genre ennuyeux’s, selles ainsas kirjandusstiilis, mida inglased näivad põhjalikult nautivat. Üks meie mõtlik noor sõber ütles kunagi, et see meenutab talle vestlust, mis toimub mõne tõsise usulise teisitimõtleja peres pärastlõunase eine ajal, ja seda võib täiesti uskuda. Niisugust raamatut saab tõesti ainult Inglismaal kirjutada. Inglismaa on kaotatud mõtete maa. Mis aga puutub sellesse suurde ja iga päevaga kasvavasse kirjanike koolkonda, kelle jaoks tõuseb päike alati East Endis, siis nende kohta võib üksnes öelda, et nad leiavad elu eest tahumatul kujul ja jätavad selle tooreks.

Kuigi Prantsusmaal pole kunagi kirjutatud midagi nii sihilikult igavat nagu „Robert Elsmere”, pole asi seal sugugi parem. Härra Guy de Maupassant oma terava lõikava irooniaga ja kalgi elava stiiliga rebib elult need vähesed viletsad räbalad, mis seda veel katavad, ning näitab meile jäledaid vermeid ja mädanevaid haavu. Ta kirjutab süngeid väikesi tragöödiaid, milles kõik tegelased on naeruväärsed, valusaid komöödiaid, mille üle silmi tõusnud pisarad naerda ei lase. Härra Zola, kes on truu ülevale põhimõttele, mille ta esitab ühes oma kirjandusmanifestis „L’homme de génie n’a jamais d’esprit”, on otsustanud näidata, et kui tal ei ole geniaalsust, siis oskab ta vähemasti igavalt kirjutada. Ja küll see läheb tal hästi korda! Ei saa öelda, et temas poleks jõudu. Tema teostes on tõesti mõnikord, nagu näiteks „Germinalis”, midagi peaaegu eepilist. Aga tema teosed on algusest lõpuni valed, ja mitte valed kõlbelisel pinnal, vaid kunsti pinnal. Igasugusest eetilisest seisukohast lähtudes on kõik nii, nagu olema peab. Autor on täielikult tõetruu ja kirjeldab kõike täpselt nii, nagu see on. Mida veel võiks ükski moralist tahta? Me ei jaga sugugi meie ajastu kõlbelist nördimust härra Zola suhtes. See on lihtsalt Tartuffe’i nördimus selle üle, et ta paljastati. Mida aga saab „L’assommoir’i”, „Nana” ja „Pot-bouille” autori kasuks öelda kunsti seisukohast? Mitte midagi. Härra Ruskin võrdles kord George Elioti romaanide tegelasi Pentonville’i bussi pühkmetega, aga härra Zola tegelased on veel palju hullemad. Neil on nende igavad pahed ja veel igavamad voorused. Nende elude ülestähendused ei paku kõige vähematki huvi. Kellele see korda läheb, mis nendega juhtub? Kirjanduses vajame me erilisust, sarmi, ilu ja kujutlusvõimet. Me ei taha, et meid piinataks ja tülgastataks alamate rahvakihtide toimetuste kirjeldusega. Härra Daudet on parem. Tal on vaimukust, kergust ja meelelahutuslikku stiili. Kuid hiljuti sooritas ta kirjandusliku enesetapu. Nüüd, kus me oleme raamatust „Vingt Ans de ma Vie littéraire” teada saanud, et tema tegelased olid otse elust võetud, ei saa enam keegi kuidagi hoolida Delobelle’ist tema pideva korrutamisega „Il faut lutter pout l’art” ega Valmajourist tema igavese refrääniga ööbikust, ega Jackist ja tema mots cruels’ist. Tundub, et meie silmis kaotasid nad järsku kogu oma elujõu, kõik need vähesed omadused, mis neil kunagi olid. Ainsad reaalsed inimesed on need, keda pole kunagi olemas olnud, ning kui romaanikirjanik on piisavalt alaväärtuslik, et oma tegelaste leidmiseks elu poole pöörduda, siis peaks ta vähemalt teesklema, et need on looming, mitte aga kiitlema nendega kui koopiatega. Mingi tegelaskuju esinemist romaanis ei õigusta mitte see, et teised inimesed on sellised, nagu nad on, vaid see, et autor on see, kes ta on. Vastasel korral ei ole see romaan kunstiteos. Mis aga puutub härra Paul Bourget’sse, roman psychologique’i meistrisse, siis tema viga on see, et ta kujutleb, nagu oleks võimalik tänapäeva mehi ja naisi loendamatutes peatükkides lõputult analüüsida. Tegelikult on heasse seltskonda kuuluvate inimeste juures – ja härra Bourget väljub harva Faubourg St. Germainist, kui ta just Londonisse ei sõida – huvitavad just maskid, mida nad kannavad, mitte maski varju jääv tegelikkus. See on alandav mööndus, aga me kõik oleme ühest ja samast puust. Falstaffis on midagi Hamletist ja Hamletis on tublisti Falstaffi. Paksul rüütlil on oma nukrameelsed tujud ja noorel printsil oma jämedakoelise huumori hetked. Me erineme üksteisest ainult ebaolulistes asjades: riietuses, käitumises, hääletoonis, usulistes tõekspidamistes, isiklikus välimuses, harjumustes ja nii edasi. Mida rohkem inimesi analüüsida, seda jäägitumalt igasugused analüüsi põhjused kaovad. Varem või hiljem jõuame selle kohutava universaalse nähtuseni, mida nimetatakse inimloomuseks. Tõepoolest, nagu teavad hästi kõik, kes on kunagi vaeste seas tööd teinud, inimeste vendlus ei ole mingi poeedi unistus, vaid väga masendav ja alandav reaalsus, ning kui kirjanik otsustab visalt ülemklasse analüüsida, siis võiks ta samahästi parem kohe tikutüdrukutest ja tänavamüüjatest kirjutada.” Aga kulla Cyril, ma ei pea sind enam kauem siin kinni. Ma tunnistan täiesti, et moodsatel romaanidel on oma head küljed. Ma väidan ainult kindlalt, et kategooriana on need üsna loetamatud.

CYRIL: See on igatahes väga tõsine hinnang, aga ma pean ütlema, et minu meelest on mõned sinu märkused küllaltki ülekohtused. „Mulle meeldivad „Kohtunik” ja „Hethi tütar” ja „Le Disciple” ja „Härra Isaacs”, ning mis puutub „Robert Elsmere’isse”, siis on see mulle üsna südamelähedane. See ei tähenda muidugi, et ma saaksin võtta seda kui tõsist teost. Nende probleemide väljendusena, mis ühe ausa kristlase ees seisavad, on see naeruväärne ja vananenud. See on lihtsalt Arnoldi „Kirjandus ja dogma”, ainult et kirjandus on välja jäetud. See on samavõrd ajast maas nagu Paley „Tundemärgid” või Colenso piibliteksti tõlgenduse meetod. Samuti ei saa miski jätta kahvatumat muljet kui õnnetu kangelane, kes kuulutab juba ammu saabunud koitu ning taipab seega nii vähe selle tähendusest, et paneb ette jätkata vana firma tegevust uue nime all. Teiselt poolt on selles mitu terast karikatuuri, terve rida toredaid tsitaate ja Greeni filosoofia lisab väga mõnusasti suhkrut autori kirjutamisstiili küllaltki mõrule pillile. Ma väljendan ka tahtmatut imestust, et sa ei ütle midagi kahe kirjaniku kohta, kelle raamatuid sa alalõpmata loed – Balzaci ja George Meredithi kohta. Nad mõlemad on ju ometi realistid?

VIVIAN: Ah! Meredith! Kes oskaks teda määratleda? Tema stiil on välgusähvatustest valgustatud kaos. Kirjanikuna on ta omandanud kõik peale stiili: romaanikirjanikuna suudab ta teha kõike peale loo jutustamise: kunstnikuna teeb ta kõike muud peale selge väljendumise. Üks Shakespeare’i tegelane – minu meelest Touchstone – räägib mehest, kellele saab alati komistuskiviks tema oma vaimukus, ning minu arvates võiks seda kasutada Meredithi kriitika lähtekohana. Aga on ta mis on, realist ta küll ei ole. Või ma ütleksin pigem, et ta on realismi laps, kes oma isaga enam ei räägi. Teadliku valikuga on ta teinud endast romantiku. Ta on keeldunud nõtkutamast põlve Baali ees, ning isegi kui selle mehe üllas vaim poleks realismi lärmaka pealetükkivuse vastu mässu tõstnud, oleks tema stiilist üksi täiesti piisanud, et elu aupaklikus kauguses hoida. Selle abil on ta istutanud oma aia ümber okkaid täis ja imelistest roosidest punava heki. Mis aga puutub Balzacisse, siis temas on tähelepanuväärselt ühendatud kunstniku temperament ja teaduslik vaim. Neist viimase pärandab ta oma õpilastele. Esimene kuulus jäägitult talle endale. Erinevus kahe niisuguse raamatu vahel nagu härra Zola „L’assommoir” ja Balzaci „Illusions perdues” on erinevus fantaasiavaese realismi ja fantaasiaküllase reaalsuse vahel. „Kõigile Balzaci tegelastele,” ütles Baudelaire, „on antud seesama elukirg, mis hingestas teda ennast. Kõik tema väljamõeldised on niisama värvilised nagu unenäod. Iga mõistus on relv, mis on toruotsani tahtejõuga laetud. Isegi kokapoisid on geniaalsed.” Järjekindel Balzaci lugemine kahandab meie elusad sõbrad varjudeks ning meie tuttavad viirastuste varjudeks. Tema tegelastes on mingit kirglikku tulekarva elu. Nad võtavad meie üle võimust ja trotsivad kahtlusi. Minu elu üks suuremaid tragöödiaid on Lucien de Rubempré surm. See on lein, millest ma pole suutnud kunagi päriselt üle saada. See kummitab mind mu naudinguhetkedel. See meenub mulle, kui ma naeran. Aga Balzac pole suurem realist, kui oli Holbein. Ta lõi elu, mitte aga ei matkinud seda. Ma tunnistan siiski, et ta hindas liiga kõrgelt modernset vormi ning seega ei suuda ükski tema raamat meisterlikkuses „Salammbo’ga” või „Henry Esmondiga” või „Kloostri ja koldega” või „Vicomte de Bragelonne’iga” võistelda.

CYRIL: Kas sa oled siis modernse vormi vastu?

VIVIAN: Jah. See on liiga kõrge hind väga viletsa tulemuse eest. Puhas modernne vorm mõjub alati mõnevõrra labastavalt. Sinna pole midagi parata. Publik kujutleb, et kuna ta on oma lähiümbrusest huvitatud, peaks sellest olema huvitatud ka kunst ning selle oma teemaks võtma. Kuid juba see pelk fakt, et publik on neist asjust huvitatud, teeb need kunstile kõlbmatuks aineseks. Nagu keegi on öelnud, on ilusad ainult need asjad, mis meisse ei puutu. Niipea kui mõni asi on meile kasulik või vajalik või mõjutab meid mingil moel kas valu või naudingut valmistades või kutsub meis esile tugeva sümpaatia või on meie elukeskkonna oluline osa, satub see õige kunsti valdkonnast väljapoole. Me peaksime kunsti teema suhtes enam-vähem ükskõiksed olema. Meil ei tohiks vähemalt olla mingeid eelistusi, eelarvamusi ega mingit poolehoidu. Just sellepärast, et Hekabe ei tähenda meile midagi, ongi tema kurvastus nii imetlusväärne tragöödia ajend. Ma ei tea terves kirjanduse ajaloos midagi kurvemat kui Charles Reade’i kunstnikukarjäär. Ta kirjutas ühe ilusa raamatu, „Kloostri ja kolde”, raamatu, mis on niisama palju kõrgemal „Romolast”, kui „Romola” on kõrgemal „Daniel Derondast”, ning raiskas oma ülejäänud elu narris püüdluses olla moodne, tõmmata avalikkuse tähelepanu meie vanglate olukorrale ja eravaimuhaiglate juhtimisele. Charles Dickens oli tõepoolest juba isegi masendav, kui ta püüdis äratada meis kaastunnet vaestehoolekande seaduse elluviijate ohvrite vastu, aga see, et Charles Reade, kunstnik, õpetlane, tõelise ilutundega inimene, mässab ja märatseb tänapäeva elu kuritarvituste vastu nagu labane pamfletist või sensatsioone jahtiv ajakirjanik, on tõesti vaatepilt, mis paneks inglid nutma. Usu mind, kulla Cyril, vormi modernsus ja aine modernsus on täiesti ja absoluutselt ekslikud. Me oleme ajastu tavalist livreed ekslikult muusade rüüks pidanud ning veedame oma päevi räpastel tänavatel ja meie jäledate linnade jubedates agulites, kui me peaksime hoopis koos Apolloniga künkanõlval viibima. Me oleme tõesti alandatud rass ning oleme oma esisünniõiguse faktileeme eest maha müünud.

CYRIL: Sinu jutus on oma iva ning pole kahtlustki, et kuigi me võime täieliku näidisromaani lugemisest mingit lõbu tunda, saame selle teistkordsel lugemisel väga harva mingit kunstinaudingut. Ja see on võib-olla kõige lihtsam proovikivi selle määramiseks, mis on kirjandus ja mis ei ole. Kui raamatu mitmekordne lugemine naudingut pakkuda ei suuda, siis pole mõtet seda üldse lugeda. Mida ütled sa aga elu ja looduse juurde tagasipöördumise kohta? Seda imerohtu soovitatakse meile alalõpmata.

VIVIAN: Ma loen sulle ette, mida ma sel teemal olen öelnud. See lõik tuleb artiklis hiljem, aga ma võin selle samahästi ka kohe ette kanda:

„Meie aja populaarne hüüdlause on „pöördugem tagasi elu ja looduse juurde”, need loovad meile uuesti kunsti ja panevad tema soonis voolama punase vere, need teevad tema jalad väledaks ja käe tugevaks. Paraku aga eksime me oma armastusväärsetes ja parimate kavatsustega püüdlustes. Loodus on alati ajast maas. Ja mis puutub elusse, siis see on lahusti, mis lõhub kunsti, vaenlane, kes rüüstab tema maja.”

CYRIL: Mida sa sellega mõtled, et loodus on alati ajast maas?

VIVIAN: Noh, võib-olla see kõlab üsna mõistatuslikult. Minu mõte on aga järgmine. Kui me mõistame loodust kui loomulikku lihtsat vaistu vastandatuna eneseteadlikule kultuurile, siis selle mõju all loodud kunst on alati vanamoeline, iganenud ning aegunud. Looduse üks puudutus võib teha küll terve maailma omavahel sugulasteks, kuid looduse kaks puudutust hävitavad iga kunstiteose. Kui me aga mõistame loodust kui inimeseväliste nähtuste kogumit, siis avastavad inimesed temas ainult seda, mida nad endaga kaasa toovad. Tal ei ole mingeid oma ettepanekuid. Wordsworth läks järvede juurde, aga ta polnud kunagi järvepoeet. Ta leidis kividest teemad, mida ta oli juba sinna peitnud. Ta targutas selle piirkonna üle, aga oma väärtuslikud teosed lõi ta mitte looduse, vaid luule juurde tagasi pöördudes. Luule andis talle „Laodamia” ja kaunid sonetid ja oodi sellisena, nagu see on. Loodus andis talle „Martha Ray”, „Peter Belli” ja pöördumise härra Wilkinsoni labida poole.

CYRIL: Minu meelest võib seda seisukohta küsitavaks pidada. Ma kaldun üsnagi uskuma „impulssi kevadisest metsast”, kuigi sellise impulsi kunstiline väärtus sõltub täielikult seda vastu võtvast meelelaadist, nii et tagasipöördumine loodusesse hakkab tähendama lihtsalt edasiliikumist suure isiksuse poole. Ma kujutlen, et sa oled sellega nõus. Mine aga nüüd oma artikliga edasi.

VIVIAN (loeb): „Kunst algab abstraktsest kaunistusest, puhtakujuliselt fantaasiaküllasest ja nauditavast tööst, mis tegeleb ebareaalse ja mitteeksisteerivaga. See on esimene aste. Siis hakkab see uus ime elu huvitama ja ta palub, et teda lastaks sellesse võluringi. Kunst võtab elu oma toormaterjaliks, loob selle uuesti ja vormib uudsel kujul, suhtub täiesti ükskõikselt faktisse, leiutab, kujutleb, unistab ning hoiab enda ja tegelikkuse vahel ilusa stiili ja dekoratiivse või ideaalse käsitluse läbitungimatut barjääri. Kolmas aste on see, kui elu saavutab ülemvõimu ning ajab kunsti välja kõnnumaale. See on tõeline dekadents ja selle all me nüüd kannatamegi.

Võtame näiteks inglise näitekirjanduse. Munkade käes oli näitekunst kõigepealt abstraktne, dekoratiivne ja mütoloogiline. Siis värbas ta oma teenistusse elu ning lõi mõnda elu välist vormi kasutades täiesti uue olendite rassi, kelle südamevalud olid hirmsamad kui ükski valu, mida inimene oli kunagi kogenud, kelle rõõmud olid tugevamad kui armastaja rõõmud, kelles oli titaanide raevu ja jumalate rahu, kel olid koletislikud ja imelised pahed ning koletislikud ja imepärased voorused. Neile andis ta keele, mis erines tavakasutusest, kõlava muusika ja sulni rütmiga keele, millele andis ülevust pidulik kadents või õrnust leidlik riim, ning mida ehtisid imelised sõnad ja rikastas väärikas väljendusviis. Ta riietas oma lapsed kummalistesse rüüdesse ja andis neile maskid ning tema käsu peale tõusis antiikmaailm oma marmorhauast. Uus Caesar sammus ülestõusnud Rooma tänavatel ning uus Kleopatra suundus purpurpurjedega ja flöödiviisi rütmis kerkivate aerudega mööda jõge Antiookiasse. Vanad müüdid, legendid ja unistused said kuju ja sisu. Ajalugu kirjutati täielikult ringi ning ilmselt ei leidunud ainsatki näitekirjanikku, kes poleks jõudnud äratundmisele, et kunsti objekt ei ole mitte lihtne tõde, vaid keeruline ilu. Selles oli neil täiesti õigus. Kunst ise on tegelikult üks liialdamise vorm ning valik, milles väljendub kunsti vaim, pole midagi muud kui liigse rõhutamise võimendatud laad.

Kuid elu purustas vormitäiuse peagi. Isegi Shakespeare’il on näha lõpu algus. See ilmutab ennast blankvärsi järkjärgulise lagunemisega hilisemates näidendites, proosale antud ülekaalus ja karakteriseerimise ületähtsustamises. Need lõigud Shakespeare’i teostes – ja neid on palju –, kus keel on tahumata, labane, liialdatud, fantastiline ja isegi rõve, on tingitud sellest, et elu tahab oma hääle kaja kuulda ja ei lase sekkuda ilusal stiilil, kuigi elul tohiks lubada ennast väljendada üksnes selle kaudu. Shakespeare pole mingil juhul veatu kunstnik. Talle meeldib liialt otse elu poole pöörduda ja elu loomulikku kõneviisi laenata. Ta unustab, et kui kunst loovutab oma kujutlusvõime meediumi, siis loovutab see kõik. Goethe on kusagil öelnud:

„In der Beschränkung zeigt sich erst der Meister.”

Just nendes piirides tegutsedes ilmutabki meister end ning need piirangud, igasuguse kunsti tingimus, on stiil. Kuid meil pole vajadust Shakespeare’i realismil pikemalt peatuda. „Torm” on kõige täiuslikum palinood. Me soovisime üksnes juhtida tähelepanu sellele, et Elizabethi ja Jamesi aegsete kunstnike suurepärastes teostes endas leidusid nende lagunemise seemned, ning kui need ammutasidki osa oma jõust elust kui toormaterjalist, siis tulenes nende kogu nõrkus elu kasutamisest kunstimeetodina. Selle loova meetodi asendamisel matkiva meetodiga, kujutlusvõimelisest vormist loobumisel oli vältimatuks tulemuseks moodne inglise melodraama. Nende näidendite tegelased räägivad laval täpselt niisamuti, nagu nad räägiksid väljaspool lava; neil pole ei püüdlusi ega kõneoskust, nad on võetud otse elust ja nad jäljendavad selle labasust iga pisima üksikasjani, nad esitavad tegelike inimeste kõnnakut, käitumist, kostüüme ja hääldust ning kolmanda klassi raudteevagunis ei märkakski keegi neid. Aga kui tüütud need näidendid ometi on! Neil ei õnnestu jätta isegi neile eesmärgiks olnud reaalsusemuljet, kuigi see on nende olemasolu ainus õigustus. Meetodina on realism täielikult läbi kukkunud.

See, mis kehtib näitekirjanduse ja romaani puhul, pole sugugi vähem tõsi nende kunstide puhul, mida me nimetame dekoratiivkunstiks. Kogu nende kunstide ajalugu Euroopas tähistab võitlust orientalismi – koos selle avameelse matkimisest loobumisega, selle armastusega kunstitavade vastu, selle vastumeelsusega ükskõik millise loodusliku objekti tegeliku kujutamise vastu – ning meie enda matkiva vaimu vahel. Iga kord, kui neist esimene on olnud suurema tähtsusega kas siis otsese kontakti tõttu, nagu Bütsantsis, Sitsiilias või Hispaanias, või ristisõdade mõjul ülejäänud Euroopas, on sündinud kaunid ja fantaasiaküllased teosed, milles elu nähtavad asjad on kunstitavadeks muundatud ning asjad, mida elus ei ole, on tema rõõmuks leiutatud ja vormitud. Kuid iga kord, kui me oleme elu ja looduse juurde tagasi pöördunud, on meie teosed muutunud labaseks, tavaliseks ja igavaks. Moodsas õhu kujutamises gobeläänidel, nende keerulises perspektiivis, suurtes tühja taeva pindades ning truus ja raskepärases realismis pole kõige vähematki ilu. Saksamaa maalitud klaas on täiesti jälestusväärne. Inglismaal oleme hakanud kuduma talutavaid vaipu, aga ainult sellepärast, et me oleme Ida meetodi ja vaimu juurde tagasi pöördunud. Meie kahekümne aasta tagused põrandariided ja vaibad ajavad oma tõsiste masendavate tõdedega, mõttetu looduse kummardamisega, nähtavate objektide näruse kujutamisega naerma isegi väikekodanlasi. Üks kultuurne muhameedlane ütles kord meile: „Teie, kristlased, olete neljanda käsu valesti mõistmisega nii ametis, et teile pole teise käsu kunstiline rakendamine pähegi tulnud.” Tal oli täiesti õigus ning asja kogu tõde on järgmine: „Kunsti õppimise õige kool ei ole mitte elu, vaid kunst.””

Ja luba mul nüüd lugeda ette üks lõik, mis minu meelest selle küsimuse täielikult lahendab.

„See ei olnud alati nõnda. Meil pole vaja öelda midagi luuletajate kohta, sest nemad, kui härra Wordsworth õnnetu erandina välja arvata, on olnud tõesti oma kõrgele missioonile ustavad ning on üldiselt teada, et neid ei saa sugugi usaldada. Kuid Herodotose töödes, keda võib hoolimata moodsate pseudoteadlaste pealiskaudsetest ja väiklastest katsetest tema ajalugu tõestada, õiglaselt „Valede Isaks” nimetada, Cicero avaldatud kõnedes ja Suetoniuse biograafiates, Tacituse parimates töödes, Pliniuse „Loodusloos”, Hanno „Periplus’is”, kõigis varasemates kroonikates, pühakute elulugudes, Froissart’i ja Sir Thomas Malory teostes, Marco Polo reisides, Olaus Magnuse, Aldrovanduse teostes ja Conrad Lycosthenese suurepärases „Prodigiorum et Ostentorum Chronicon’is”, Benvenuto Cellini autobiograafias, Casanova memuaarides, Defoe „Katku ajaloos”, Boswelli „Johnsoni elus”, Napoleoni depeððides ning meie oma Carlyle’i teostes, kelle „Prantsuse revolutsioon” on üks kõige paeluvamaid ajaloolisi romaane, mis on kunagi kirjutatud, hoitakse fakte kas neile kohasel teisejärgulisel positsioonil või on nad, tuues põhjuseks üldise igavuse, hoopis välja jäetud. Nüüd on kõik muutunud. Faktid ei leia mitte üksnes jalgealust ajaloos, vaid need anastavad ka kujutlusvõime valdkonda ning on tunginud isegi romantika kuningriiki. Nende kõhedusttekitav puudutus tabab kõike. Nad labastavad inimkonda. Ameerika tahumatu kommertsialism, selle materialistlik vaim, ükskõiksus asjade poeetilise külje vastu ning kujutlusvõime ja kõrgete saavutamatute ideaalide puudumine on täielikult tingitud sellest, et see riik on võtnud oma rahvuskangelaseks mehe, kes pole enda ülestunnistuse kohaselt võimeline valetama, ning pole liialdus öelda, et George Washingtoni ja kirsipuu lugu on teinud lühema aja jooksul rohkem kahju kui ükski teine moralistlik lugu terves kirjanduses.”

CYRIL: Kulla mees!

VIVIAN: Ma kinnitan sulle, et just nii see on, ning naljakas on kogu selle asja juures tõsiasi, et kirsipuu lugu on täielik müüt. Sul ei maksa aga arvata, et ma olen liiga löödud nii Ameerika kui ka meie oma maa kunstilise tuleviku pärast. Kuula edasi:

„Meil pole kõige vähematki kahtlust, et enne selle sajandi lõpulejõudmist leiab aset mingi muutus. Tüdinenud nende igavast ja harivast vestlusest, kellel ei jätku liialdamiseks vaimukust ja romantikaks geniaalsust, väsinud intelligentsest inimesest, kelle mälestused põhinevad alati mälul, kelle väiteid piirab muutumatult tõenäosus ning kelle juttu võib iga hetk kinnitada kõige tühisem väikekodanlane, kes juhtub kohal viibima, peab seltskond varem või hiljem tagasi pöörduma oma kadunud juhi, kultuurse ja lummava valetaja juurde. Me ei oska öelda, kes oli see, kes ilma jõhkras tagaajamises osalemata rääkis esimesena ringirändavatele koopainimestele päikeseloojangul, kuidas ta tiris megateeriumi välja tema jaspiskoopa punakaslillast pimedusest või tappis kahevõitluses mammuti ja tõi kaasa tema kuldsed võhad, ning ühelgi meie moodsal antropoloogil pole nende ülistatud teadusest hoolimata jätkunud kõige tavalisemat julgust seda meile öelda. Ükskõik mis oli tema nimi või mis rassi ta kuulus, igatahes oli ta tõeline seltskondliku suhtluse looja. Sest valetaja eesmärk on lihtsalt võluda, rõõmu ja naudingut valmistada. Valetaja on tsiviliseeritud ühiskonna alus ning ilma temata on isegi selle maailma vägevate õhtusöök niisama igav nagu loeng Kuninglikus Ühingus, vaidlus kirjanike ühenduses või mõni härra Burnandi farss.

Teda ei võta avasüli vastu üksnes seltskond. Realismi vanglast välja murdev kunst jookseb teda tervitama ja suudleb ta valelikke ilusaid huuli, teades, et ainult tema valdab kunsti kõigi ilmingute suurt saladust, seda saladust, et tõde on täielikult ja jäägitult stiili küsimus, aga elu – vaene, tõenäoline, igav inimese elu –, väsinud enda kordamisest härra Herbert Spenceri, teaduslike ajaloolaste ja tavaliste statistikakogujate heaks, järgneb talle vaguralt ja püüab oma lihtsal ja koolitamata kombel taasluua mõnda neist imedest, millest valetaja räägib.

Kahtlemata leidub alati kriitikuid, kes nagu teatud kirjamees Saturday Review’s noomivad muinasjuttude jutustajat karmilt tema väheste teadmiste pärast loodusloos, neid, kes mõõdavad fantaasiaküllast teost omaenda puuduliku kujutlusvõime mõõdupuuga ning tõstavad õuduses oma tindiplekilised käed, kui mõni aus härrasmees, kes pole kunagi oma aia jugapuudest kaugemal käinud, kirjutab haarava rännuraamatu, nagu Sir John Mandeville, või paneb Raleigh’ kombel paberile kogu maailma ajaloo, teadmata minevikust kõige vähematki. Et ennast õigustada, üritavad nad varjata end selle kirjaniku kilbiga, kes lõi võlur Prospero ning andis talle teenriteks Calibani ja Arieli, kes kuulis, kuidas triitonid Nõiutud saare korallrahude ümbruses sarve puhuvad ja haldjad Ateena lähedal metsas üksteisele laulavad, kes juhtis viirastuslike kuningate rongkäigu üle Ðotimaa uduse nõmme ja peitis Hekate koopasse nõidade juurde. Nad kutsuvad appi Shakespeare’i – kutsuvad alati – ja tsiteerivad seda äraleierdatud lõiku, unustades, et selle õnnetu aforismi kunstist, mis hoiab looduse näo ees peeglit, lausub Hamlet meelega, et veenda kohalviibijaid oma täielikus hulluses kõigi kunstiküsimuste suhtes.”

CYRIL: Hm! Veel üks sigaret, palun.

VIVIAN: Kulla mees, ükskõik mida sa ka ütled, on see pelgalt dramaatiline lausung ega esinda Shakespeare’i tegelikke vaateid kunstiküsimuses rohkem, kui esindavad Jago kõned tema tegelikke vaateid moraaliküsimustes. Aga lase ma loen selle lõigu lõpuni:

„Kunst leiab oma täiuse iseendas, mitte aga väljaspool ennast. Tema üle ei saa otsustada ühegi välise sarnasusnormi kohaselt. Ta on pigem loor kui peegel. Tal on lilled, mida ei tunne ükski mets, linnud, keda ei leidu üheski laanes. Ta loob ja lõhub palju maailmu ning suudab tõmmata kuu tulipunase niidiga taevast alla. Talle kuuluvad „vormid, mis on reaalsemad kui elavad inimesed”, ja suured arhetüübid, millega võrreldes eksisteerivad olevused on üksnes lõpetamata koopiad. Loodusel pole tema silmis ei seadusi ega ühtlust. Kunst võib oma tahtmist mööda imesid teha ning kui ta kutsub sügavustest koletisi, siis need tulevad. Ta võib käskida mandlipuul talvel õide puhkeda ja saata lume küpsele viljapõllule. Tema sõna peale asetab pakane oma hõbedase sõrme juuni hõõguvale suule ja Lüüdia mägede orgudest hiilivad välja tiivulised lõvid. Drüaadid piiluvad tihnikust, kui ta sealt möödub, ning pruunid faunid naeratavad talle kummaliselt, kui ta neile läheneb. Tal on kullinäoga jumalad, kes teda kummardavad, ning tema kõrval kappavad kentaurid.”

CYRIL: See mulle meeldib. Sellest ma saan aru. Kas see ongi kõik?

VIVIAN: Ei. Üks lõik on veel, kuid see on puhtakujuliselt praktiline. Selles soovitatakse lihtsalt mõnda meetodit, mille abil me seda kadunud valetamiskunsti elustada saaksime.

CYRIL: Hüva, enne kui sa selle mulle ette loed, tahaksin ma esitada sulle ühe küsimuse. Mida sa sellega mõtled, kui sa ütled, et elu, „vaene, tõenäoline, igav inimese elu” üritab kunstiimesid jäljendada? Ma saan täiesti aru sinu vastuväidetest sellele, et kunsti käsitletakse kui peeglit. Sinu arvates alandab see geeniuse mõrase peegli seisusesse. Aga sa ei taha ometi öelda, nagu usuksid sa tõsiselt, et elu matkib kunsti, et tegelikult on elu peegel ja kunst tegelikkus?

VIVIAN: Muidugi tahan. Kuigi see võib näida paradoksina – ja paradoksid on alati ohtlikud asjad –, on sellegipoolest tõsi, et elu matkib kunsti palju rohkem, kui kunst matkib elu. Me kõik oleme omal ajal Inglismaal näinud, kuidas teatud iseäralik ja lummav ilulaad, mille leiutasid ja mida rõhutasid kaks fantaasiaküllast maalikunstnikku, on elu sedavõrd mõjutanud, et iga kord, kui minna eranäitusele või kunstisalongi, võib seal näha Rossetti unistuste müstilisi silmi, pikka vandlikarva kaela, kummalist kandilist lõuga ja lahtisi varjutatud juukseid, mida ta nii palavalt armastas, teisal aga „Kuldse trepi” sulnist tütarlapselikkust, „Laus Amorise” lilleõiega sarnanevat suud ja rauget kaunidust, Andromeda kirekahvatut nägu ning „Merlini unenäo” Viviani hapraid käsi ja nõtket ilu. Ja see on alati nõnda olnud. Suur kunstnik leiutab teatud tüübi ja elu üritab seda kopeerida, jäljendada seda populaarses vormis nagu ettevõtlik kirjastaja. Ei Holbein ega van Dyck leidnud Inglismaal seda, mida nad on meile andnud. Nad tõid oma tüübid endaga kaasa ning elu oma agara jäljendusvõimega asus meistrit modellidega varustama. Kreeklased oma väleda kunstivaistuga said sellest aru ning paigutasid mõrsjakambrisse Hermese või Apolloni kuju, et mõrsja sünnitaks niisama ilusaid lapsi nagu kunstiteosed, mida ta oma õnnejoovastuses või valus vaatas. Nad teadsid, et elu ei saa kunstist mitte pelgalt hingestatust, mõtte- ja tundesügavust, hingetormi või hingerahu, vaid et ta suudab end ka kunsti joontele ja värvidele vastavalt vormida ning nii Pheidiase väärikust kui ka Praxitelese graatsiat väljendada. Sellest tulenesid ka nende vastuväited realismile. See ei meeldinud neile puhtakujuliselt sotsiaalsetel põhjustel. Nad arvasid, et see teeb inimesed vältimatult koledaks, ning neil oli täiesti õigus. Me püüame parandada rahva olukorda puhta õhu, vaba päikesevalguse, tervisliku vee ja koledate paljaste hoonetega alamklasside paremaks majutamiseks. Kuid need asjad annavad tulemuseks üksnes tervise, need ei loo ilu. Ilu loomiseks on vaja kunsti ning suure kunstniku tõelised õpilased pole mitte tema matkijad ateljees, vaid need, kes muutuvad sellisteks nagu tema kunstiteosed, olgu need siis plastilised nagu kreeka kultuuris või maalitud nagu moodsal ajastul – ühesõnaga, elu on kunsti parim, kunsti ainus õpilane.

Kirjandusega on lugu samasugune nagu kujutavate kunstidega. Kõige ilmselgemalt ja labasemalt ilmneb see nende tobedate poiste puhul, kes lähevad pärast Jack Sheppardi või Dick Turpini seikluste lugemist õnnetute õunamüüjate lette rüüstama, murravad öösel sisse kommipoodidesse ja ehmatavad linnast kojuminevaid vanahärrasid, karates neile äärelinna kõrvaltänavatelt kallale, mustad maskid ees ja laadimata revolvrid käes. Seda huvitavat nähtust, mis esineb alati pärast ükskõik kumma viidatud raamatu uustrüki ilmumist, seostatakse tavaliselt kirjanduse mõjuga kujutlusvõimele. See on aga viga. Kujutlusvõime on oma olemuselt loov ning otsib alati uut vormi. Poisikesest murdvaras on kõigest elu matkimisvaistu vältimatu tulemus. Ta on fakt ja püüab nagu fakt tavaliselt ikka väljamõeldist jäljendada, ning see, mida me temas näeme, kordub laiemal kujul terves elus. Schopenhauer on moodsat mõtet iseloomustavat pessimismi analüüsinud, kuid selle leiutas Hamlet. Maailm on kurvaks jäänud, sest üks marionett oli kunagi raskemeelne. Nihilist, see veider märter, kellel pole usku, kes läheb ilma religioosse vaimustuseta tuleriidale ja sureb selle eest, millesse ta ei usu, on puhtakujuliselt kirjanduslik saadus. Turgenev leiutas ta ja Dostojevski viimistles teda. Robespierre ilmus Rousseau teoste lehekülgedelt niisama kindlalt, nagu tõusis Rahvapalee ühe romaani débris’st. Kirjandus ennetab alati elu. See mitte ei kopeeri elu, vaid vormib seda vastavalt oma vajadusele. Üheksateistkümnes sajand sellisena, nagu meie seda tunneme, on suurel määral Balzaci leiutis. Meie Lucien de Rubempré’d, meie Rastignacid ja de Marsay’d ilmusid esmakordselt nähtavale Comédie Humaine’i näitelaval. Me viime üksnes joonealuste märkustega ja tarbetute lisandustega ellu suure romaanikirjaniku loomingulise nägemuse tujusid või fantaasialendu. Ma küsisin kord ühelt daamilt, kes oli Thackeray isiklik tuttav, kas kirjanikul oli Becky Sharpe’i loomisel mõni eeskuju. Ta vastas, et Becky kuju oli välja mõeldud, kuid idee selle tegelase loomiseks andis osalt üks guvernant, kes elas Kensingtoni väljaku lähedal ja oli ühe väga iseka ja rikka vana naise seltsidaam. Ma pärisin, mis sellest guvernandist sai, ning ta vastas, et veidral kombel jooksis naine mõni aasta pärast „Edevuse laada” ilmumist minema selle vana naise vennapojaga, kelle kaaslaseks ta oli, ning lõi lühikest aega seltskonnas päris laineid, üsna proua Rawdon Crawley stiilis ning täielikult proua Rawdon Crawley võtteid kasutades. Lõpuks sattus ta hätta, kadus mandrile ning teda nähti vahetevahel Monte Carlos ja teistes mängupaikades. Üllas härrasmees, kelle järgi seesama suur sentimentalist kolonel Newcome’i kuju lõi, suri mõni kuu pärast „Newcome’ide” neljanda trüki ilmumist, huulil sõna „Adsum” (olen siin). Peagi pärast seda, kui härra Stevenson oma kummalise psühholoogilise muundumisloo avaldas, viibis üks mu sõber, kelle nimi on härra Hyde, Londoni põhjaosas, ning et ta kiirustas raudteejaama, siis valis ta enda meelest otsetee, eksis ära ja leidis end kahtlaste ja kurjakuulutavate tänavate rägastikust. Kuna ta oli üsna närviline, hakkas ta kõndima väga kiiresti ning ühe kangi alt jooksis järsku laps talle otse jalge vahele. Laps kukkus kõnniteele, mu sõber komistas tema otsa ja astus talle peale. Et laps oli muidugi väga ehmunud ja tal oli natuke valus, siis hakkas ta karjuma ning mõne sekundiga sai tänav täis jõhkraid inimesi, kes valgusid majadest välja nagu sipelgad. Nad piirasid mu sõbra ümber ja küsisid tema nime. Ta pidi selle juba ütlema, kui talle järsku meenus härra Stevensoni jutu avastseen. Teda haaras pöörane õudus, et ta oli omaenda isikuga selle hirmsa ja hästi kirjutatud stseeni tõeks teinud, ning et ta oli teinud kogemata, kuigi siiski seda, mida väljamõeldud härra Hyde oli toime pannud meelega, jooksis ta minema nii kiiresti, nagu ta suutis. Teda aeti aga väga usinalt taga ning lõpuks leidis ta varju ühes arstikabinetis, mille uks juhtus lahti olema, ning ta selgitas parajasti seal viibivale noorele assistendile täpselt kõike, mis oli juhtunud. Inimarmastajatest koosnevat rahvahulka veendi laiali minema väikese rahasummaga, ning ta lahkus kohe, kui õhk oli puhas. Kui ta väljus, hakkas talle silma nimi arstikabineti vasksel sildil. See oli Jekyll. Vähemalt oleks pidanud olema.

Siin oli matkimine, nii kaugele kui see läks, puhtalt juhuslik. Järgmise juhtumi puhul oli matkimine teadlik. 1879. aastal, kohe pärast seda, kui ma olin Oxfordist lahkunud, kohtasin ma ühe välisministri majas kummaliselt ja eksootiliselt ilusat naist. Me saime suurteks sõpradeks ja viibisime pidevalt koos. Aga ometi ei huvitanud mind tema juures kõige rohkem mitte tema ilu, vaid tema iseloom, tema iseloomu üldine hägusus. Tundus, nagu poleks temas üldse mingit isiksust, vaid üksnes paljude tüüpide võimalus. Mõnikord pühendas ta end täielikult kunstile, tegi oma elutoast ateljee ning veetis kaks või kolm päeva nädalas maaligaleriides või muuseumides. Siis hakkas ta käima võiduajamistel, kandis ratsutamisriideid ja ei rääkinud millestki muust kui kihlvedudest. Ta hülgas religiooni mesmerismi pärast, mesmerismi poliitika pärast ja poliitika filantroopia melodramaatilise põnevuse pärast. Tegelikult oli ta nagu Proteus ning kõik tema muundumised ebaõnnestusid nagu ka sellel imelisel merejumalusel, kui Odysseus temast kinni haaras. Ühel päeval algas mingis Prantsuse ajakirjas järjejutt. Sel ajal oli mul kombeks järjejutte lugeda ning ma mäletan hästi seda üllatust ja vapustust, mida ma kangelanna kirjelduseni jõudes tundsin. Kangelanna oli nii minu sõbra moodi, et ma viisin ajakirja talle ning ta tundis end otsekohe ära ja näis, et see sarnasus lummas teda. Muide, ma pean sulle ütlema, et tegemist oli ühe surnud vene kirjaniku teose tõlkega, nii et autor ei olnud oma tegelast minu sõbra järgi loonud. Niisiis, lühidalt öeldes olin ma mõni kuu hiljem Veneetsias, nägin hotelli lugemistoas seda ajakirja ning võtsin selle hooletult kätte, et näha, mis oli saanud kangelannast. Tegemist oli väga haletsusväärse looga, sest tüdruk oli lõpuks põgenenud koos mehega, kes oli temast palju madalamal, ning mitte ainult ühiskondlikult seisundilt, vaid ka iseloomult ja intellektilt. Ma kirjutasin sel õhtul oma sõbrale, mida ma arvan Giovanni Bellinist, imetlusväärsest jäätisest Floriani restoranis ning gondlite kunstiväärtusest, kuid lisasin postskriptumi selle kohta, et tema teisik järjejutus oli väga rumalasti käitunud. Ma ei tea, miks ma selle lisasin, aga ma mäletan, et mind valdas omamoodi kartus, et ta võib teha sama. Enne veel, kui mu kiri temani jõudis, oli ta jooksnud minema mehega, kes ta poole aasta pärast maha jättis. Ma nägin teda 1884. aastal

Pariisis, kus ta elas koos oma emaga, ning küsisin, kas järjejutul oli tema käitumisega mingit seost olnud. Ta ütles mulle, et ta oli tundnud täiesti vastupandamatut kihku järgneda kangelannale samm-sammult tema imelikul ja saatuslikul teel, ning et ta oli oodanud tõelise hirmuga viimaseid peatükke. Kui need ilmusid, tundus talle, et ta on sunnitud neid elus jäljendama, ning ta tegigi seda. See oli väga selge ja äärmiselt traagiline näide sellest vaistlikust matkimisest, millest ma rääkisin.

Kuid ma ei tahaks enam kauem üksikjuhtumitel peatuda. Isiklik kogemus on kõige piiratum nõiaring. Ma tahan lihtsalt osutada üldisele põhimõttele, et elu jäljendab kunsti palju sagedamini, kui kunst jäljendab elu, ning ma olen kindel, et kui sa selle üle tõsiselt järele mõtled, leiad sa, et see on tõsi. Elu tõstab kunsti näo ette peegli ning kas jäljendab mõnda maalikunstniku või skulptori kujutletud veidrat tüüpi või teostab tegelikkuses selle, millest on unistatud väljamõeldises. Teaduslikult väljendudes on elu alus – elu energia, nagu nimetaks seda Aristoteles – lihtsalt eneseväljenduse iha ning kunst pakub alati mitmesuguseid vorme, mille kaudu seda eneseväljendust võib saavutada. Elu haarab neist kinni ja kasutab need ära, isegi kui ta sellega iseennast kahjustab. Noored mehed on sooritanud enesetappe, sest nõnda tegi Rolla, nad on surnud omaenda käe läbi, sest omaenda käe läbi suri ka Werther. Mõtle vaid, mida me võlgneme Kristuse jäljendamisele ja mida me võlgneme Caesari jäljendamisele.

CYRIL: See teooria on kindlasti väga kentsakas, kuid et see oleks täielik, peaksid sa näitama, et loodus pole sugugi vähemal määral kunsti jäljendus kui elu. Kas sa oled valmis seda tõestama?

VIVIAN: Kulla mees, ma olen valmis tõestama mida tahes.

CYRIL: Niisiis jälgib loodus maastikumaalijat ja võtab temalt üle oma nähtused?

VIVIAN: Muidugi. Kust siis veel kui mitte impressionistidelt saame me need imelised pruunid udud, mis roomavad meie tänavatel, hägustavad gaasilaternaid ja muudavad majad koletislikeks varjudeks? Kellele siis veel kui mitte neile ja nende õpetajale oleme tänu võlgu nende ilusate hõbedaste udude eest, mis lasuvad meie jõe kohal ja muudavad kaarsilla ja õõtsuva pargase hääbuva ilu põgusateks kehastusteks? See erakordne muutus, mis on viimase kümne aasta jooksul Londoni kliimas aset leidnud, on täielikult tingitud teatud kunstikoolkonna mõjust. Sa muigad. Vaata asja teaduslikust või metafüüsilisest seisukohast ning sa leiad, et mul on õigus. Sest mis on loodus? Loodus ei ole mingi meid sünnitanud suur ema. Ta on meie looming. Just meie ajus ärkab ta ellu. Asjad on olemas sellepärast, et me näeme neid, aga see, kuidas me neid näeme, sõltub kunstidest, mis on meid mõjutanud. Mingi asja vaatamine on hoopis midagi muud kui mingi asja nägemine. Inimene ei näe midagi, enne kui ta näeb selle asja ilu. Siis, ja ainult siis, hakkab see olemas olema. Tänapäeval ei näe inimesed udusid mitte sellepärast, et udud on olemas, vaid sellepärast, et luuletajad ja maalikunstnikud on neile sääraste nähtuste mõistatuslikku ilu õpetanud. Londonis võis olla sajandite jooksul udu. Ma ütleksin, et küllap oligi. Kuid keegi ei näinud seda ning seepärast ei tea me sellest midagi. Seda ei eksisteerinud, enne kui kunst oli selle leiutanud. Tuleb tunnistada, et nüüd on uduga liiale mindud. Sellest on saanud pelk ühe kildkonna manerism ning nende meetodi liialdatud realism tekitab tuimadel inimestel bronhiiti. Seal, kus haritud inimesed saavad mulje, saavad harimatud nohu. Seepärast käitugem inimlikult ja palugem, et kunst oma imeliste silmade pilgu mujale pööraks. Tegelikult on ta seda juba teinud. See valge võbelev, kummaliste kahvatulillade laikudega ja rahutute violetsete varjudega päikesevalgus, mida nüüd Prantsusmaal näha saab, on kunsti viimane fantaasialend ning üldiselt jäljendab loodus seda üsna imetlusväärselt. Seal, kus ta kinkis meile Corot’d ja Daubignyd, annab ta nüüd oivalised Monet’d ja vaimustavad Pissarrod. On olemas isegi selliseid hetki, mis on, tõsi küll, harvad, kuid mida võib siiski aeg-ajalt täheldada, mil loodus muutub täiesti moodsaks. Muidugi ei saa tema peale alati kindel olla. Asi on selles, et ta on õnnetus olukorras. Kunst loob mingi võrreldamatu ja ainulaadse nähtuse ning läheb pärast seda edasi teiste asjade juurde. Loodus aga, unustades, et jäljendamisest on võimalik teha kõige siiramat solvanguvormi, kordab seda nähtust, kuni me kõik oleme sellest täielikult tüdinud. Ükski vähegi kultuurne inimene ei räägi tänapäeval enam päikeseloojangu ilust. Päikeseloojangud on üpris vanamoodsad. Need kuuluvad aega, mil Turner oli kunstis viimane sõna. Nende imetlemine on selge provintsliku meelelaadi märk. Teiselt poolt kestavad need edasi. Eile õhtul käis proua Arundel mulle peale, et ma läheksin akna juurde ja vaataksin seda hunnitut taevast, nagu ta seda nimetas. Muidugi pidin ma seda vaatama. Ta on üks neid absurdselt nägusaid filistreid, kellele ei saa ei öelda. Ja mis see siis oli? Lihtsalt üks väga teisejärguline Turner, viletsast perioodist pärit Turner, kus kunstniku kõik vead olid liialdatud ja liigselt rõhutatud. Ma olen muidugi täiesti nõus tunnistama, et elu teeb väga sageli sama vea. Ta loob oma vale-René’d ja teeseldud Vautrinid just niisamuti, nagu loodus annab meile ühel päeval kaheldava Cuypi ja teisel päeval enam kui küsitava Rousseau. Siiski mõjub loodus seda sorti asjades ärritavamalt. See näib nii rumal, nii ilmne, nii tarbetu. Vale-Vautrin võib olla tore. Kaheldav Cuyp on talumatu. Ma ei taha aga looduse vastu liiga karm olla. Kahju ainult, et Inglise kanal näeb eriti Hastingsi juures sageli välja nagu Henry Moore’i pilt, hall pärlmutter kollaste tuledega, aga noh, kui kunst on mitmekesisem, siis muutub ka loodus kahtlemata mitmekesisemaks. Seda, et just loodus jäljendab kunsti, ei saa minu meelest nüüd eitada isegi tema kõige kurjem vaenlane. See on ainus asi, mis teda veel tsiviliseeritud inimesega ühendab. Aga kas ma olen oma teooriat nüüd sinu rahulduseks tõestanud?

CYRIL: Sa oled tõestanud seda minu rahulolematuseks ja see on veel parem. Aga isegi selle elu ja looduse kummalise jäljendamisvaistu olemasolu mööndes tunnistad sa ju kindlasti, et kunst väljendab oma ajastu meelelaadi, oma aja vaimu, kõlbelist ja sotsiaalset keskkonda, mis seda ümbritseb ja mille mõjul see on loodud.

VIVIAN: Muidugi mitte! Kunst ei väljenda kunagi midagi peale iseenda. See on minu uue esteetika põhimõte ning just see on lähtealuseks kõigile kunstiliikidele, mitte aga vormi ja sisu eluline seos, millel peatub pikalt härra Pater. Muidugi on rahvastel ja üksikisikutel selle terve loomuliku edevuse tõttu, mis on eksistentsi saladus, alati ettekujutus, et muusad räägivad just neist, nad püüavad alati leida kujutava kunsti rahulikus väärikuses nende enda segaste kirgede peeglit, ning unustavad alati, et elu laulik ei ole mitte Apollon, vaid Marsyas. Eemal tegelikkusest ning pilk koopavarjudest kõrvale pööratud, avab kunst omaenda täiuse ning imestav rahvahulk, kes jälgib imelise, paljude kroonlehtedega roosi avanemist, kujutleb, et neile jutustatakse nende enda ajalugu, et nende enda vaim leiab väljenduse uues vormis. Kuid see pole nii. Kõige kõrgem kunst heidab inimvaimu koorma kõrvale ning võidab rohkem uuest meediumist või värskest materjalist kui ükskõik millisest kunstivaimustusest, ükskõik millisest ülevast kirest või ükskõik millisest suurest inimteadvuse virgumisest. Kunst areneb puhtalt omaenda teed mööda. See ei sümboliseeri ühtki ajastut. Hoopis ajastud on kunsti sümbolid.

Isegi need, kes arvavad, et kunst esindab aega, kohta ja inimesi, on sunnitud tunnistama, et mida matkivam on kunst, seda vähem esindab see oma ajastu vaimu. Rooma keisrite kurjad näod vaatavad meile vastu koledast porfüürist ja plekilisest jaspisest, mida tolle aja realistlikele kunstnikele meeldis kasutada, ning me kujutleme, et me võime neis julmades suudes ja rasketes meelelistes lõugades keisririigi hävingu saladuse leida. Kuid see polnud nii. Tiberiuse pahed ei suutnud seda kõrgeimat tsivilisatsiooni rohkem purustada, kui oleksid Antoninuse voorused seda päästa suutnud. See langes teistel, vähem huvitavatel põhjustel. Sixtuse sibüllid ja prohvetid võivad tõepoolest aidata tõlgendada osa selle vabastatud vaimu uuest sünnist, mida me renessansiks nimetame, aga mida ütlevad hollandi kunsti joobnud mühakad ja lõugavad talumatsid meile hollandi suure hinge kohta? Mida abstraktsem ja ideaalsem on kunst, seda suuremal määral avab see meile oma ajastu meelelaadi. Kui me soovime mingit rahvast tema kunsti kaudu mõista, siis vaadakem selle arhitektuuri ja muusikat.

CYRIL: Selles suhtes olen ma sinuga täiesti nõus. Ajastu vaimu saab kõige paremini väljendada abstraktsetes ideaalsetes kunstides, sest vaim ise on abstraktne ja ideaalne. Teiselt poolt aga, kui me tahame saada ajastu nähtavat külge, nagu öeldakse, selle pilti, siis peame muidugi matkivate kunstide poole pöörduma.

VIVIAN: Minu arvates ei pea. Lõpuks annavad matkivad kunstid meile üksnes mõningate kunstnike või teatud kunstikoolkondade eri stiile. Sa ei kujutle ometi, et keskaja inimesed sarnanesid vähimalgi määral kujutistega keskaegsetel klaasimaalingutel või keskaegsete kivi- ja puuskulptuuridega või keskaegse sepistöö kujudega või figuuridega keskaegsetel gobeläänidel ja kaunistatud käsikirjades. Nad olid tõenäoliselt väga tavalise välimusega inimesed, kelle väljanägemises polnud midagi groteskset, tähelepanuväärset ega fantastilist. Keskaeg sellisena, nagu me seda kunsti põhjal tunneme, on lihtsalt üks kindel kunstistiil ning pole vähimatki põhjust, miks ei peaks samasuguse stiiliga kunstnik tekkima üheksateistkümnendal sajandil. Ükski suur kunstnik ei näe asju kunagi sellisena, nagu need tegelikult on. Kui ta näeks, lakkaks ta olemast kunstnik. Võtame ühe näite meie oma päevilt. Ma tean, et sulle meeldib jaapani kunst. Niisiis, kas sa tõesti kujutled, et kusagil on olemas niisugused jaapanlased, keda meile kunstis pakutakse? Kui sa seda usud, ei ole sa jaapani kunstist üldse kunagi aru saanud. Need jaapanlased on teatud üksikute kunstnike teadlik ja sihilik looming. Kui sa asetad Hokusai või Hokkei või ükskõik millise suure jaapani kunstniku pildi reaalse jaapani härrasmehe või daami kõrvale, siis näed, et nende vahel pole mitte mingit sarnasust. Jaapanis elavad reaalsed inimesed on üldjoontes üsna samasugused nagu inglased, see tähendab, nad on äärmiselt tavalised ning nende juures pole midagi veidrat ega erakordset. Tegelikult on terve Jaapan puhtakujuline väljamõeldis. Pole olemas niisugust maad, pole olemas niisugust rahvast. Üks meie võluvamaid kunstnikke läks hiljuti Krüsanteemimaale narris lootuses jaapanlasi näha. Ainsad, mida ta nägi, ainsad, mille maalimiseks tal võimalus avanes, olid mõned laternad ja mõned lehvikud. Nagu tema tore näitus härraste Dowdeswellide galeriis meile liigagi hästi näitas, ei õnnestunud tal seal mingeid elanikke avastada. Ta ei teadnud, et jaapanlased on, nagu ma juba ütlesin, lihtsalt üks stiil, kunsti hõrk kujutelm. Seega, kui sa tahad Jaapanist mingit muljet saada, siis ei käitu sa nagu turist ega lähe Tokiosse. Vastupidi, sa jääd koju ja küllastad ennast teatud jaapani kunstnike töödest ning seejärel, kui sa oled nende stiili vaimu omandanud ja nende fantaasiaküllast nägemislaadi mõistnud, lähed sa mõnel pärastlõunal parki istuma või Piccadillyle kõndima, ning kui sa ei suuda siis seal näha täielikku jaapanipärasust, ei näe sa seda ka kusagil mujal. Või kui uuesti minevikku tagasi pöörduda, võime võtta teiseks näiteks vanad kreeklased. Kas sa arvad, et kreeka kunst ütleb meile, millised olid kreeklased? Kas sa usud, et Ateena naised olid nagu Parthenoni friisi suursugused ja väärikad kujud, või nagu need imepärased jumalannad, kes istusid sellesama hoone kolmnurksetes ehisviiludes? Kui kunsti põhjal otsustada, siis olid nad just sellised. Aga loe näiteks sellise autoriteedi kirjutisi nagu Aristophanes. Sa leiad, et Ateena daamid nöörisid end kinni, kandsid kõrge kontsaga kingi, värvisid oma juuksed kollaseks, värvisid ja jumestasid oma nägu ning olid täpselt samasugused nagu kõik narrilt moodsad või langenud olevused meie ajal. Tõsi on see, et me vaatame möödunud ajastuid täielikult kunstimeediumi kaudu ning kunst ei ole meile õnneks ainsalgi korral tõtt rääkinud.