Читать книгу Vaikus. Sinu olemuse sõnum - Osho - Страница 5

On üks iidne lugu…

Keisril olid käes tema viimased päevad. Ta tundis suurt muret; ta ei muretsenud mitte oma surma, vaid oma kolme poja pärast. Ta oli otsustanud ühele neist trooni jätta, kuid ei suutnud otsustada, kellele nimelt. Ta teadis, et parem on anda võim sellele, kes seisab iseendaga rahujalal. Kuid millise ülesande ta peaks neile andma, et välja selgitada, milline poegadest sobib troonipärijaks ja milline mitte? Mõnesid asju elus saab mõõta väliste tunnuste järgi, aga seda, mis on elus kõige olulisem, ei saa mõõta ühegi meetodi ega mõõdikuga. Mõnda asja saab hinnata silmale nähtava järgi, kuid ei ole ainsatki kindlat viisi, kuidas mõõta elus tõeliselt olulisi asju. Seega, kuidas valida, kuidas välja selgitada, kuidas otsustada?

Keiser pidas nõu müstikuga, kes andiski talle ühe hea soovituse. Järgmisel hommikul kutsus keiser oma pojad kokku. Ta andis igaühele neist sada ruupiat ja ütles neile: “Teil kõigil juba on oma palee. Nüüd annan ma teile sada ruupiat. Teil tuleb need sada ruupiat kulutada selleks, et täita ära kogu oma palee, jätmata sellest ainsatki kohta tühjaks. See, kes osutub selles kõige edukamaks, saab päranduseks impeeriumi. Temast saabki järgmine valitseja.”

Kõigest saja ruupia eest? – Poegade paleed olid väga suured. Esimene prints mõtles: “Saja ruupia eest ei ole võimalik saada mitte midagi väärtuslikku.” Ta läks ja kulutas oma raha õnnemängude mängimisele. Ta lootis, et ta võidab nii palju raha, et ta saab osta midagi, mis täidaks ära terve tema palee; sest saja ruupia eest polnud seda võimalik täita mitte millegagi. Kahjuks jäävad inimesed, kes püüavad õnnemängudega palju raha võita, tavaliselt tühjade kätega, olles kaotanud ka selle vähese, mis neil oli. Niisamuti kaotas ka see noor mees oma sada ruupiat ja tuli tagasi koju. Palee jäi selliseks, nagu see oli varem olnud.

Teine prints arvas niisamuti, et sajast ruupiast jääb väheks. Nii väikese raha eest paleed teemantide ja kalliskividega juba ei täida. Tema suutis selle ülesande täitmiseks välja mõtelda vaid ühe viisi – osta kokku prügi, mida iga päev linnast välja veeti, ja täita sellega kogu oma palee. Nii ta ostiski prügi kokku ja kuhjas selle kõik oma paleesse. Palee oli täidetud, kuid sellest hoovas kohutavat haisu! Sellest oli isegi vastik mööda kõndida.

Kolmas prints täitis samuti oma palee ära. Kohe varsti jõuame ka selleni, kuidas tema seda tegi.

Jõudis kätte saatuslik päev. Keiser saabus koos oma kohtunike meeskonnaga ülevaatust teostama. Esimese printsi palee oli tühi. Prints ütles: “Palun vabandage mind. Sada ruupiat on väga väike summa, seega lootsin, et suudan seda õnnemängudes kasvatada ja piisavalt teenida, et oma palee korralikult ära täita. Kahjuks kaotasin ma kogu raha ja ei suutnud ülesannet täita.”

Kui keiser jõudis oma kaaskonnaga teise printsi paleesse, hakkas neil kõigil halb. Seal valitses niivõrd kohutav hais. Kogu palee oli prügi täis. Prints selgitas alandlikult: “Mul polnud teist võimalust, mul oli võimalik vaid prügi osta. Mida muud saanuks ma kõigest saja ruupia eest osta?”

Lõpuks jõudsid keiser ja tema kaaskond kolmanda, noorima printsi palee juurde. Kohtunikud oli hämmingus, lihtsalt rabatud! Kogu paleed täitis ülimeeldiv aroom. Sel õhtul paistis noorkuu ning kogu palee oli küünaldest valgustatud.

Keiser küsis: “Millega sina oled oma palee täitnud?”

Prints vastas viisakalt: “Valgusega. Valgustatusega.” Igas nurgas väreles küünlaleek. Kogu palee oli valgust täis. Õhk lõhnas hästi ning igal uksel ja aknal rippusid lilled. Kogu palee oli valgusest ja meeldivast lõhnast üleujutatud. Loomulikult valiti järgmiseks keisriks kolmas prints.

Omaenese elu keiser on veel keerulisem olla. Tavaliselt mängime me oma elu maha. Me loodame iga panusega midagi saada, et siis oma elu nautida. Ning nagu õnnemängude puhul tavaks, me kaotame. Lõpuks jäävad meie elupaleed tühjaks. Osad meist otsustavad täita oma elu prügiga, ostes oma paleedesse muudkui väärtusetuid asju. Me kogume prügi, mis osutub lõpuks väärtusetuks, tähtsusetuks.

Me mõtleme loogiliselt, et kuna meie elu on nii lühike ja meie energia niivõrd piiratud, siis me ei suuda oma elupaleesid teemantide ja kalliskividega täita. Kuna meil on niivõrd vähe energiat, saame me oma paleesid täita kõigest prügiga. Seetõttu me kogumegi muudkui prügi. Kuid me ei teadvusta, et prügihais ei lase meil oma palees enam elada – see osutub võimatuks.

Miks valitseb maailmas selline kaos, nii palju probleeme, selline frustratsioon?

See frustratsioon ja kaos ei tule taevast, kuu pealt või tähtede juurest. See ei tule kusagilt mujalt kui nendest samadest paleedest, mille me oleme prügiga täitnud. Kogu kaos, kogu frustratsioon, kogu viletsus tuleb ühest ja samast allikast. Selleks on meie endi tegude tulemus, see on meie endi loodu, see on meie endi ponnistuste vili. Meie sees valitsevad need kaks esimest printsi. Ning meil ei jätku ruumi kolmanda printsi jaoks, selle jaoks, kes täitis oma palee valguse ja lõhnaga.

Olen kutsunud teid kolmeks päevaks siia eraldatud mereranda, et rääkida, kuidas oma paleed valgustada, kuidas seda lilledega kaunistada, kuidas seda lõhnastada.

Kui te suudate seda saavutada, siis võib-olla suudate üles leida ka oma sisemise aarde. Kes teab? Äkki viibime sel planeedil just sel põhjusel. Kes teab? Äkki elu ise ongi eksam ja proovilepanek. Kes teab, kes meist selle elueksami läbida suudab?

Üks asi on kindel; mõned sellised inimesed on olemas, kes end valgusega täidavad. Nad täidavad oma elupalee lõhnaga, nad teevad oma elu meloodiliseks. Kui kusagil üldse on olemas jumalikkust, kui kusagil üldse on õndsust, kui kusagil üldse on hunnitust, siis sellele annavad sisu needsamad inimesed.

Ma rääkisin selle loo teile kohe meie kolmepäevase rännaku algul, et teie elupalee ei jääks tühjaks, et sel ei tuleks täituda prügist, et see saaks täituda valgusega, küllastuda muusikast, oleks üle ujutatud lõhnast.

Kuidas on see võimalik? Täna räägin ma teile esimestest sammudest ja järgneva kolme päeva jooksul proovime me oma elu elada vastavalt neile sammudele.

Kuidas saaksid sa oma palee valgusega täita? Järgneva kolme päeva jooksul annan ma teile mõned vihjed; annan juhised, mis on tulemusi andnud. Kuid enne seda, täna õhtul püüan teile selgeks teha, kuidas me need kolm järgmist päeva selles meditatsioonilaagris elame.

Teil tuleb üht asja väga selgelt mõista – nimelt seda, et kui me suudame õppida kasvõi kolm minutit õigesti elama, siis võib see muuta kogu meie elu. Kui inimene on need sammud õiges suunas teinud, kui ta on õndsusega kasvõi üheks hetkeks ühinenud, ei kao selle kogemuse mõju ka aastaid hiljem. Kui kord avame oma silmad ja vaatame ringi, siis ei ole võimalik enam neid sulgeda ega pimedaks jäänuna eksiteele sattuda.

Kolm päeva on pikk aeg. Ma tervitan teid ja tänan teid, et te olete siiatulemiseks need kolm päeva leidnud. Tänapäevases maailmas pole just paljud valmis pühendama kolme päeva sellele, et oma elu valgusega täita.

Veel üks väike lugu. Kaupmees plaanis seilata kaugetele maadele, et miljoneid teenida. Tema sõbrad ütlesid talle: “Sinu laev on väga vana ja meri on tormine. Sinu reis on väga ohtlik ning sinu alus võib ümber minna. Sul tuleks vähemalt ujuma õppida.”

Kaupmees vastas: “Mul ei ole enam aega ujuma õppida.”

Tema sõbrad ütlesid: “Sa ei vaja palju aega. Meie linnas on üks ujumisekspert. Ta ütleb, et võib kõigest kolme päevaga ujuma õpetada.”

Kaupmees vastas: “Tal võib õigus olla, kuid kust võtan ma need kolm päeva? Nende kolme päevaga võivad miljonid ruupiad kellegi teise kätte minna. Parem õpin ma ujuma siis, kui mul selleks aega on.”

Tema sõbrad käisid peale: “Sa oleksid nii ju pidevas ohus, sest sa oled kogu tee ju laevas. Iga päev võib sind varitseda mõni oht ja ise sa ei oska ujudagi!”

Kaupmes vastas: “Te saate ju aru, et selle jaoks pole mul neid päevi võtta. Kui te teate veel mõnda nippi, kuidas ma end päästa saaksin, palun rääkige mulle.”

Siis soovitasid tema sõbrad: “Hoia siis vähemalt kahte tühja vaati alati enda kõrval. Kui tekib vajadus, siis võid sa nende abil vee peal hulpida.”

Kaupmees võttiski kaks tühja vaati kaasa. Ta hoidis neid oma voodi all. Ühel päeval puhkeski äkitselt torm ja laev hakkas uppuma. Kaupmees hüüdis: “Kus mu vaadid on?” Madrused olid kindlad, et ta on suuteline ka ise oma vaadid üles leidma, sest need olid ju tema voodi all! Ning madrused hüppasid merre, sest nad oskasid väga hästi ujuda. Kaupmees leidis oma vaadid üles, kuid tühjade vaatide kõrval oli veel kaks vaati, mis olid kuldrahasid täis.

Nüüd oli ta plindris. Tuleks tal võtta tühjad vaadid või need, mis on kulda täis? Laev aga muudkui vajus. “Mis kasu sellest hiljem oleks, kui ma võtaksin tühjad vaadid kaasa,” arutles ta. Lõpuks viskaski ta kullavaadid vette ja hüppas järele.

Te võite kergesti ette kujutada, mis temast edasi sai. Ta ei suutnud leida kolme päeva, et õppida ujuma. Ma olen õnnelik, et teie suutsite need kolm päeva leida. Tal oli võimalus hüpata merre tühjade vaatidega, kuid ta eelistas täis vaate. Ta eelistas alati neid asju, mis olid midagi täis, see oli tema eluaegne komme. Ta ei olnud valmis isegi üheksainsaks hetkeks tühjaks saama.

Järgneva kolme päeva jooksul räägin ma teile, kuidas neid tühje vaate kasutada, sest kui teil tuleb kord üle jõe ujuda, osutuvad need kasulikuks. Aga kui teil tuleb ületada elumeri, eksistenstimeri, siis tuleb teil endal tühjaks saada. Mida tühjemaks ja tühjemaks te sisemiselt saate, seda rohkem ja rohkem te elumeres ja eksesitenstimeres ujuda suudate. Kahjuks täidab aga enamik ennast äravisatud prügiga.

Mõned inimesed täidavad end kullaga, mõned põrmuga, mõned kividega, mõned teemantide ja kalliskividega. Ei ole mitte mingit vahet, millega neid vaate täita, need upuvad ikkagi.

Kaupmeest ei päästnud tema kullavaadid. Uppudes ütles ta neile ilmselt, et mu vaesed vaadikesed, olete kulda täis, kuid ikkagi ei suuda te mind päästa. Olete kulda täis, kuid te ikkagi uputate mind. Te olete kulda täis, kuid ometi te upute. Kuid vaadid ei kuulanud teda, sest vaadid teavad ainult seda, kuidas uppuda, mitte seda, kuidas vee peal hulpida, pole vahet, mida nad täis on. See ei oma tähtsust, mida me täis oleme. Me valmistame end pidevalt uppumiseks ette. Me ei valmista end ette ujumiseks. Religioossus on ujumiskunst. Kõik asjad, mida me ühiskonnas õppinud oleme, ei õpeta meid ujuma, seega, kuidas saame seilata oma elupaadi sellele tundmatule kaldale – kaldale, mida nimetatakse jumalikkuseks, mida nimetatakse tõeks? Kuidas?

Jätkem nüüd meelde paar ettevalmistavat sammu.

Inimesed muudkui küsivad mu käest, et mida see meditatsioonilaager endast kujutab? Just eile, kui ma siia jõudsin, küsis kohe keegi minult: “Mida see meditatsioonilaager endast õige kujutab? Mis asi on satsang?” Ma vastasin talle, et satsang, tõe kogemine, on mõeldud inimesele, kes on valmis kuulma, kes on valmis kuulama, kes on otsija. See meditatsioonilaager on mõeldud neile, kes tahavad praktiseerida, kes on otsijad, kes ei taha ainult kuulata, vaid on huvitatud ka midagi ise tegema. Inimesed, kes on siia tulnud ainult kuulama, on tulnud valesse kohta. Ma olen käinud ka ise teie linnades, teil on olnud võimalik mind seal kuulata. Kuna teil tuleb midagi ka ise teha, olen ma teid siia kaugele kohale kutsunud. Siinses üksinduses on võimalik midagi saavutada.

Järgneva kolme päeva jooksul ärge pange kuulamisele liigset rõhku. Tehke endale selgeks, et järgneva kolme päeva jooksul hakkate te midagi praktiseerima. Ükskõik kui palju õigeid sõnu te teate, teie elus ei toimu ükski revolutsioon ega transformatsioon pelgalt nende sõnade kuulmise ja teadmise tõttu. Mõnes mõttes on aga neid kasutuid sõnu teada ka hea, sest siis ei saa te eksitavalt mõtelda, et olete midagi omandanud pelgalt kuulates. Sisukaid sõnu kuulates võite väga kergesti sattuda illusiooni mõju alla, et olete mingit kasu saanud, et olete midagi olulist saavutanud. Kuid lihtsalt kuulates ei saavuta mitte midagi.

Kõigepealt tuleb otsijal sellest aru saada, et ta peab midagi tegema, ta peab midagi olema. Ta peab muutma oma eluviisi, ta peab muutma oma elustiili. Midagi saab juhtuda siis, kui ta tekitab oma olemuses revolutsiooni. Muul juhul ei saa mitte midagi juhtuda. Lihtsalt kuulamisest ei ole mitte mingit kasu. Kuulamine on meelelahutus: mõned inimesed tunnevad rõõmu muusika kuulamisest, mõned tunnevad rõõmu sellise jutu kuulamisest, milles räägitakse tõest, milles räägitakse eksistentsist.

Kuid ka see ei ole midagi muud kui meelelahutus. See on viis, kuidas ennast mõneks ajaks unustada. Selleks et oma elu muuta, tuleb sul ka midagi tegelikult teha.

Ükskõik, mida ma sulle järgneva kolme päeva jooksul ütlen, kõik on mõeldud selleks, et sinus saaks toimuma hakata aktiivne muutus. See on aga ainult muutumise alus. Mina üksi ei suuda sinus muutumist luua. Ma vajan sinu poolt täielikku kaasalöömist, ainult siis on selle juhtumine kindel.

Esimene asi: sinu jaoks on see meditatsioonilaager võimalus oma olemust muuta. Saad oma elus läbi viia revolutsiooni, oma elu uuesti üles ehitada ja uueks luua. See (laager) ei ole vaid pelgalt kuulamiseks või mõtlemiseks, või mõtisklemiseks või arutlemiseks. See on hoopis suur võimalus anda oma elule uus vorm, uus dimensioon, anda iseendale uus elu. See on meil nüüd selgeks tehtud; ning nüüd, järgneva kolme päeva jooksul ei räägi teist keegi omavahel sellest, mida päeva jooksul räägin. Palun ärge peegeldage, ärge raisake oma aega mõtisklusteks selle üle, mida räägin. Palun ärge vaielge teineteisega selle üle, mida räägin. Vaid katsetage seda, mida ma räägin. Kolm päeva on väga lühike aeg. Ei maksa seda raisata mõtlemise ja arutlemise peale. Teil tuleb läbi teha mõned eksperimendid, sest see, mida ma räägin, saab teile selgeks saada ainult läbi katsetamise. Te saate seda mõista, te saate selle tähendusest aru vaid läbi katsetamise. Kui teete selles suunas, millest ma räägin, kasvõi ühegi sammu, siis saab selle tähendus teile selgemaks. Mitte miski ei saa teile selgeks, kui te muudkui mõtlete, mõtisklete või omakeskis vaidlete. Te mitte ainult ei maga siis kõike maha, vaid kaotate isegi selle vähese, millest te varem aru saite.

Elus on teatud asjad, mida saab näha ja mõista ainult siis, kui te neid kogete. Kui te püüate selgitada pimedale seda, mis asi on valgus, siis ta ei suuda teid mõista. Kuid kui tema silmanägemine on paranenud, siis saab ta aru kõigest, mida valgusest räägitakse; siis ei peagi midagi seletama. Teie praegune olukord on nagu selle pimeda elu. Tema silmade avamiseks saab midagi ette võtta, kuid seletada seda, mis asi on valgus, ei ole võimalik.

Kuidas oleks võimalik avada teie silmi? Mis on esimesed vajalikud sammud?

Esmalt tuleb ühest asjast selgelt aru saada, nimelt sellest, et me ei kogunenud siia, et ainult kuulata või kuuldu üle mõtelda, vaid selleks, et ka midagi teha. Kui sa kord mõistad, et teeraja puhastamiseks tuleb midagi ette võtta, siis ainult sellisel juhul oled sa võimeline mõistma seda, mida sulle on öeldud.

Sinu maja põleb! Kui ma ütlen inimestele, et nende maja põleb ja nad hakkavad mu väite tähenduse ja eesmärgi üle mõtlema, siis on seda tuld väga raske kustutada. Kui ma ütlen, et teie maja põleb, ei pea ma teile jutlust, ma ei arutle mingeid filosoofilisi väiteid, ma ütlen lihtsalt, et majast on vaja kibekiiresti välja saada. Ma palun sul ette võtta mõned tegusad, loomingulised sammud, et majast välja saada, midagi ette võtta.

“Sinu maja põleb” ei ole ei doktriin ega debati või vaidluse aine ega filsoofiline järeldus. See on lihtsalt hoiatus.

Hoiatusest on kasu ainult neile, kes suudavad ette võtta midagi kasulikku ja majast välja hüpata. Kõike, mida järgneva kolme päeva jooksul räägin, räägin selleks, et ma tahan teie sees midagi käivitada. On oluline, et te seda meeles peaksite.

Te peate mõistma, et mu sõnad on selleks, et aidata teil teha tegus samm nende sõnade sisu suunas. See on kutse. Minu avaldused ei ole mõeldud kuulamiseks või mõtlemiseks või filosofeerimiseks. See on meditatsioonipraktika, uus mõistmine, see on olemuslikult meditatiivne distsipliin.

Teine asi: pidage meeles, et mitte midagi ei juhtu lihtsalt seetõttu, et me oleme siia eraldatud paigas asuvasse meditatsionilaagrisse kokku tulnud. Kõik sõltub meie eesmärgist. Miks me oleme siia kokku tulnud? Milline on meie vaimne seisund? Kuidas me end tunneme? Siia on kogunenud väga palju inimesi, mõned on võimelised seda hinnalist võimalust kasutama ning mõned ei suuda seda üldse. Meil on kombeks oma elu tulutult elada. Palun loobuge sellest kombest nendeks kolmeks päevaks.

Oma kodus olete te mingit kindlat tüüpi inimene. Püüdke vähemalt kolmeks päevaks harjumustest loobuda, olla teistsugune. Meie kombed on väga mehhaanilised. Kui sa tõused hommikul, siis otsid sa alati esmalt ajalehte. Kui sa ka siin hommikul tõustes ajalehte otsid, siis ma ütleksin, et sa ei ole siia kohale jõudnud. Sa oled endiselt seal, kus iganes sa olid, sest sa teed endiselt sama asja. Sa püüad tuua siia oma kodu, sa püüad elada sama elu, mida sa elasid kodus, järgida sama elustiili, mida sa seal järgisid. Sa püüad järgida oma igapäevast rutiini ning see rutiin on mehaaniline. Sinu harjumused on mehaanilised ja sa järgid sama mustrit. Sul tuleb see muster maha jätta.

Neil kolmel päeval peaksid sa proovima elada nagu uus inimene, pidades silmas oma sisemist olemust. Võta eesmärgiks vältida sama raamistikku, sama mustrit, mis oli sul kodus. Kui sa järgid siin sama mustrit, tähendab see seda, et sa tegelikult viibid endiselt oma kodus. Siis on siiatulek olnud puhas raiskamine. Kui sa olid kodus, oli sellega kõik korras. Sellest poleks olnud mitte mingit probleemi, kui oleksid käitunud harjumuspärasel viisil.

Pea meeles: inimene, kes on nii tugevalt seotud oma igapäevase rutiiniga, et ta ei suuda sellest välja tulla isegi natukeseks, ei suuda oma elus ealeski spirituaalset revolutsiooni kogeda. Ta hoiab end nii suletuna ja kaetuna ning tal pole piisavalt julgust, et välja tulla ning ta ei ole valmis seda isegi proovima. See on nagu puu, mis varjab end seemnes, mis ei ole valmis oma kestast välja murdma. Selline seeme ei suuda ealeski võrsuda, see ei suuda ealeski taevani tõusta, see ei suuda ealeski õide puhkeda.

Me kõik oleme oma harjumuste vanglas kõvasti kinni.

Esimese asjana tuleb siin meditatsioonilaagris meelde jätta, et nendest piirangutest väljamurdmisega tuleb peale hakatat. Jätke meelde, et kõigil on ridamisi väikseid harjumusi, mingeid kindlaid pisikesi käitumismustreid ning isegi väike harjumus võib sinu hinge vangistada.

Mul oli sõber, kes oli kuulus advokaat. Tal oli komme oma pintsakunööbiga mängida, eriti siis, kui ta kohtus väitles ning tal tuli mõnel kriitilisemal hetkel sügavalt mõtelda. Kui ta oma nööbiga mängis, tundis ta oma ajus millegi vabanemist ja mõttetulv hakkas voolama. Kord oli tal kohtuasi, mis oli niivõrd kerge, et seda näis olevat võimatu kaotada. Kuid vastaspoole advokaat oli näinud, et tal on harjumus kriitilisel hetkel nööbiga mängida. Vastaspoole advokaat rääkis tema autojuhi pehmeks ja too lõikaski kuue küljest nööbi ära.

Advokaat saabus kohtusse, pintsak üle õla rippu. Ta pani selle selga ning hakkas oma kohtuasjaga peale. Siis saabus vaidluse käigus üks kriitilisem hetk ning ta käsi liikus nööbi suunas. Kuid nööpi ei olnud! Kohe ilmusid tema laubale higipiisad. Ta kaotas kontrolli oma käte ja jalgade üle, ta haaras tooli ja istus maha. Ning ta kaotas selle kohtuasja! Hiljem ta rääkis mulle, kui üllatunud ta oli, et ühel väikesel nööbil võib olla nii suur tähendus. Kas sellisel väikesel nööbil saab olla ajule nii suur mõju? Kas inimene võib ühe nööbi ees olla selline ori, et selle kaotamine võib paisata kõik kaosesse?

Me kõik oleme sel viisil orjad. Kui tahame oma elu suunda muuta, siis tuleb meil oma harjumused hävitada. Vahet pole, on selleks nööbi keerutamine või midagi muud. Palun näe teadlikult vaeva, et liikuda järgneva kolme päeva jooksul uues suunas. Ole teadlik, et mitte samadesse mustritesse tagasi kukkuda. Kui sa oled siin, siis siin unusta vajadus ajalehte lugeda või raadiot kuulata või sõpradega lobiseda. Nende kolme päeva jooksul lase oma harjumustel puhata. Kui mõni paar on siia koos tulnud, siis ei ole vaja üksteiselt nõuda, et te etendaksite siin abikaasadevahelist suhet. Emotsioonid, mis teid kodus vangis hoidsid, tuleb nendeks kolmeks päevaks koju jättagi. Vastasel juhul ei ole te kodunt lahkunudki ja ei suuda täielikult siin viibida.

On lihtne kuhugi palverännule minna, kuid tõeline palverännak toimub sinu enda sees. See meditatsioonilaager ei toimu Nargolis. Kui see toimuks Nargolis, siis sa oleksid juba kohal. Aga meditatsioonilaager saab toimuda vaid sinu sees. Palveränd saab aset leida vaid siis, kui sa oled täielikult virgumisele suunatud meeleseisundis. Vastasel juhul võivad rööpad meid viia kuhu iganes, teerajad võivad viia meid kuhu tahes. Rööpad ei vii meid kunagi teekonnale iseendast eemale, me oleme alati iseenda reisikaaslaseks. Seega, selles meditatsioonilaagris on oluline see, et sa jätaksid senise iseenda koju. Kui sa ei ole senist ennast veel koju jätnud, siis palun tee seda nüüd. Nende kolme päeva jooksul käitu nagu uus inimene, kellel pole ainsatki harjumust ega mustrit. Püüa olla pisutki teadlik oma harjumustest ja mustritest, mis on sinu meelt juba tihedalt piiranud.

Meil on tekkinud harjumus päeva jooksul pidevalt vadistada, muudkui rääkida ja rääkida ning mingist vaiksest istumisest ei saa juttugi olla. Me ei ole teadlikud sellest, et need, kes muudkui räägivad ja räägivad, ei suuda ealeski leida ülimat tõde. Ainult need, kes teavad, mis on vaikus, saavad läheneda ülimale tõele. Mitte keegi ei ole kedagi teist tõe juurde toonud ja mitte keegi ei saa ülima tõeni jõuda, kui ta ei tea seda, mis on vaikus. Me oleme rääkimisse süüvinud 24 tundi ööpäevas. Kui meil üldse tekkib mõni võimalus olla mõnda aega vaikselt, siis vaikus ise paistab tekitavat palju probleeme; me tunneme end ebamugavalt ja muretseme, kuidas oma aega veeta. Palun katseta vaikusega nende kolme päeva jooksul. Jää nii vaikseks kui võimalik. Räägi nii vähe kui võimalik, ole telepaatiline, justkui tuleks sul iga sõna eest maksta. Kui keegi saadab sulle telegrammi, ei kirjuta ta pikki lauseid. Ta jätab ebavajalikud sõnad välja ning kasutab vaid kümmet või ehk isegi kaheksat sõna. Ta jätab ebavajalikke sõnu, mida vaja ei ole, muudkui välja. Kaheksasõnaline telegramm võib olla efektiivsem kui 8000-sõnaline kiri. Kui kasutatakse vaid vajalikke sõnu, siis muutub sõnum palju kontsentreeritumaks ja palju olulisemaks; sõnad on palju intensiivsemad ja jõulisemad. Niipea, kui kasutatakse rohkem sõnu, kahaneb nende mõjukus ja tähenduse teravus. Kui kasutame suurendusklaasi, mis koondab kokku päikesekiired, saame teha tuld. Kui päikesekiired valguvad üle avarama pinna, siis ei saa nad tuld tekitada. Kui õpid selgeks vaikusekunsti, siis omandavad sinu sõnad maagilise energia. Üksainus sõna võib luua energiat ja võimekust, võib luua tuld.

Aga meie räägime 24 tundi ööpäevas ikka lõputult ükskõik mis teemal. Me räägime asjadest, mis ei ole olulised, mis ei ole kasulikud, mis ei ole mitte kellelegi abiks. Aga me muudkui räägime ja räägime.

Võta endale nende kolme päeva jooksul eesmärgiks, et ükski ebavajalik sõna ei lipsaks üle su huulte. Oma üllatuseks võid avastada, et on ainult paar sõna, mis on tegelikult olulised. Kuna olulisi sõnu on väga vähe, saad sa väga kergesti tundide kaupa vaikselt olla. Tegelikult võib isegi paari olulise sõna leidmine osutuda väga keeruliseks.

Võib-olla oled sa kuulnud nime nagu Lao Tzu...

Lao Tzu elas umbes 2500 aastat tagasi Hiinas. Igal hommikul läks ta jalutuskäigule ja temaga liitus üks tema sõber. Sõber tuli ja tervitas Lao Tzud. Umbes pool tundi hiljem vastas Lao Tzu tema tervitusele omapoolse tervitusega. Omavahel ainult niipalju räägitigi – kõigest kaks tervitust. Nad uitasid umbes kaks ja pool tundi mägedes ja suundusid siis koju tagasi. Kord tuli sõbraga kaasa ka tema külaline ning hommikusele jalutuskäigule mindi kolmekesi. Tee peal õhkas külaline: “Milline kaunis hommik! Milline suurepärane ilm!” Teised kaks olid seevastu vait. Ka külaline jäi pärast seda tähelepanekut vait. Varsti asuti koduteele. Niipea, kui nad olid koju jõudnud, sosistas Lao Tzu oma sõbrale kõrva sisse: “Palun ära homsest alates enam oma sõpra endaga kaasa too. Ta paistab olevat liiga jutukas. Me nägime ka ise, et hommik oli kaunis. Miks oli vaja seda valjusti öelda? See ei olnud vajalik. Ka meie nägime seda, me kõik imetlesime hommiku ilu. Kuid milleks sellest rääkida? Palun ära too oma lobisevat sõpra enam kaasa.”

Sul võiks selgelt meeles püsida, milles seisneb erinevus olulise ja ebaolulise vahel. Ükskõik, mida sa ka ei teeks, küsi endalt, on see oluline või ebaoluline. Kui tajud nende kolme päeva jooksul vesteldes, et räägid ebaolulisest, siis jäta see lause lõpetamata. Viska see kus see ja teine.

Vabanda end tehtud vea pärast – et rääkisid ebavajalikku ja seda puhtalt vanast harjumusest. Nende kolme päeva jooksul tuleks sul jälgida vaikust. Mine sinna müstilisse mereranda ja istu seal vaikselt. Siinkandis on nii ilusad puud, istu lihtsalt nende alla. Ära lobise, ei oma naise ega sõbraga. Siiski – räägi puude ja merega. Selles laagris oled sa täiesti üksi.

Jäta meelde see kolmas aspekt – üksiolemistunne – “Ma viibin siin üksi, need kuussada inimest pole siin minuga koos. Teerajal, mida mööda ma kõnnin, kõnnin ma meditatsiooni suunas, kõnnin meditatiivse praktika suunas, mitte keegi ei pea minuga ühes tulema.” Sel teerajal on igaüks üksi. Teerajal jumalikkuse poole ei ole rahvahulki, seda rada saab kõndida vaid üksinda.

Siin on meist igaüks üksi. Otsija seisukohast ei ole sul rahvahulgaga mitte mingit seost. Siin on palju inimesi, kuid igaühel tuleb kogeda, et ta on täiesti üksi. Siin ei ole koos sinuga mitte kedagi, nende kolme päeva jooksul tuleb sul elada nii, nagu sa oleksid täiesti üksi. Ära otsi seltskonda. Ära otsi oma sõpru üles. Ära ütle, et sa pead olema koos oma sõbraga. Siin ei ole mitte kedagi peale sinu, sinu enda.

Tänapäeval on rahvahulk põhiprobleemiks. Igal sammul on su ümber inimesi. Ometi oled sa siin täiesti üksi. Katseta neil kolmel päeval täiesti üksi jäämist, elamist täielikus eraldatuses. Nende jaoks, kes jäävad rahvahulgaga, jääb uks alati suletuks. Uks avaneb inimesele, kes suudab üksi olla. Täna õhtul, kui sa lähed voodisse, hoia seda üksiolemistunnet endas, maga, nagu sa oleksid täiesti üksi.

Sellel tohutul alal ei ole peale sinu mitte kedagi. Kui magad, siis mässi end vaikse üksiolemisteki sisse. Kui hommikul tõused, siis hoia seda täielikku üksiolemistunnet enda sees. Tõde seisneb selles, et inimene on üksi. Me sünnime üksi ja me sureme üksi. Elu jooksul näeme tohutul hulgal inimesi. See loob meis mulje, et oleme kellegagi koos. Kehad puudutavad kehasid, seepärast me arvamegi, et oleme kellegagi koos. Omavahel vesteldakse, seepärast me arvame, et oleme kellegagi koos. Aga mitte keegi ei ole mitte kellegagi koos, rännak toimub täiesti üksi. Mitte keegi ei ole mitte kellegi rännakukaaslane. Selleks et saaksite minna sügavale enda sisse, lubage endal vähemalt kolm päeva mõtelda, et olete täiesti üksi. Kui seda meeles peate, avaldab see teile mõju. Ükskõik millal teile meenub, et te olete täiesti üksi, loob see teie sees müstilise vaikuse. Suhtlus saab alguse vaid siis, kui teiega on koos veel keegi teine, suhe saab alguse vaid siis, kui on olemas veel keegi teine. Vaidlused, sõprus, vaen saavad alguse vaid siis, kui olemas on keegi teine. Seega, kui sa oled täiesti üksi, siis pole ime, et puhas valgus üle sinu laskub. Vaikus on üksiolemise vari. Üksiolemistunne peaks nende kolme päeva jooksul minema sinu sees üha sügavamaks ja sügavamaks.

Ära häiri teisi. Ära lõhu kellegi teise vaikust. Kui keegi istub vaikselt puu all, ära mine ta lähedale. Isegi kui peaksid juhuslikult tema lähedale sattuma, siis liigu sealt kohe minema. Pea kogu aeg meeles, et laseksid ka kõigil teistel üksi olla. Kui suudad nende kolme päeva jooksul üksiolemist täie intensiivsusega kogeda, siis toimub sinu sees muutus. Me oleme selleks muutuseks siia kogunenud. Palun pea seda mõtet meeles: “Ma olen täiesti üksi, absoluutselt üksi, lõplikult üksi. Ma ei ole mitte kellegagi koos.”