Читать книгу Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse - Osho - Страница 7

Kas hüpotees Jumala kohta võib osutuda mõttetuks? Minus tekitab tohutut hirmu juba ainuüksi mõte, et ma enam Jumalasse ei usu.

Nüüd on juba liiga hilja! Selsamal hetkel, mil inimene hakkab nimetama kujutlust või käsitlusi Jumalast hüpoteesiks, ongi juba nendes kahtlema hakatud.

Nõndanimetatud usklikud inimesed ei kasuta Jumala kohta mitte kunagi sõna „hüpotees”. Nende jaoks ei ole Jumal inimeste loodud hüpotees, vaid vastupidi, meie oleme Jumala looming; tema on kogu eksistentsi kõige tähtsam allikas, tema on kõige olemuslikum olevus. Aga kui te nimetate Jumalat hüpoteesiks, tähendab see, et asetate ta samasse kategooriasse Eukleidese geomeetriaga või teiste hüpoteesidega, mis on vaid oletused; need võivad osutuda tõeks või siis mitte. Ainult eksperiment, ainult kogemus võimaldab otsustada, kas hüpotees on tõene või väär, ning seegi pole lõplik järeldus, sest tulevikus aset leidvad eksperimendid võivad selle järelduse ümber lükata.

Hüpotees on oletuslik fakt – teatud ajal tõena aktsepteeritud, kuid ainult teatud ajal. Mitte keegi ei saa öelda, et see on tõsi ka homme. Loodusteaduste kolmesaja-aastasest arengust on seda hästi näha: see, mis oli tõde Newtoni jaoks, polnud tõde Rutherfordi jaoks; see, mis oli tõde Rutherfordi jaoks, polnud tõde Albert Einsteini jaoks. Tehes paremaid eksperimente ja kasutades täpsemaid seadmeid, võime me igal hetkel oma hüpoteese tõestada või kummutada.

Niisiis, mitte ükski teoloog ei nimeta Jumalat hüpoteesiks – teoloogi jaoks on Jumal absoluutselt tõene ega sõltu teie katsetustest. Kui te ei suuda Jumalat üles leida, on see teie probleem, mitte tõestus selle kohta, et Jumalat pole olemas. Kui teil on õnne, siis Jumal muidugi eksisteerib. Kui teie teda ei leia, siis te ei leia; Jumal eksisteerib ikka.

Hüpotees on teaduslik oletus, mitte teoloogiline kontseptsioon; ja teadus on väga aus. Teoloogia on aga vastupidi väga ebaaus. Juba sõna teoloogia väljendab ebaausust ja ebasiirust. Theos tähendab Jumalat, loogia tähendab loogikat. Kuid mitte keegi pole kunagi pakkunud Jumala kohta midagi loogilist. Iga argument räägib Jumala olemasolule vastu; seni pole välja tuldud ühegi argumendiga, mis tõestaks Jumala olemasolu. Aga ikka endiselt nimetatakse seda teoloogiaks – „Jumala loogikaks”.

Teoloogidel oleks ausam nimetada Jumalat hüpoteesiks, ent hüpoteesi ei saa ju kummardada, eks ole? Kui sa tead, et tegu on vaid hüpoteesiga, mis on võib-olla õige, võib-olla vale… Aga pole võimalik kummardada midagi, mis „on võib-olla”, kummardamiseks on vaja pimedat usku, et miski on just nii. Isegi kui kõik tõendid räägivad selle vastu, on ikka kõik just nii. Selline ongi uskumise tähendus. Uskumine pole loogiline, vaid absoluutselt ebaloogiline. Jumala nimetamine hüpoteesiks tähendab kõikide kirikute, templite ja sünagoogide hävitamist.

Sõna hüpotees on väga paljutähendav: see tähendab, et sul on lubatud kahelda, kuna sul on lubatud katsetada ja avastada. Alguses on see vaid lihtsalt oletus – millestki peab ju alustama, nii et alustuseks aktsepteerime hüpoteesi. Aga kuidas on võimalik hüpoteesi kummardada? Kuidas oleks võimalik preestritel seda ära kasutada? Usklike inimeste jaoks on välistatud sõna „hüpotees” kasutamine. Nad pole isegi nõus nimetama jumalakäsitlust teooriaks, sest see on miski inimese peas, see on inimese projektsioon. Nende jaoks on Jumal mitte teoreetiline kujutlus, vaid ainus tõde.

Indias on religioon omandanud väga peeneid vorme ja seal öeldakse, et idee on Jumala teadvuses, mitte vastupidi. Jumal ei ole idee inimese teadvuses – sest inimese peas on kõikvõimalikku totrust: te näete õudusunenägusid, te unistate, teil on igasuguseid ihasid. Kas Jumala saaks pista samasse kategooriasse? Ja ideed muutuvad igal hetkel; need on nagu pilved, mis pidevalt oma kuju muudavad.

Kui olete laps, on teie ideed kindlasti erinevad. Kui olete nooruk, on need teistsugused, kui teist saab noor mees, muutuvad ka teie ideed ja kui saate vanaks, ei saa teie ideed olla sellised nagu nooruses. Kogemus muudab kõike. Pole lihtsalt võimalik jääda kogu eluks ühe ja sama idee juurde, seda suudaks ainult täielik idioot. Kui teil on vähegi mõistust, siis muutuvad teie ideed elu käigus.

Usklike jaoks pole vastuvõetav isegi see, kui nimetada Jumalat ideeks – rääkimata siis hüpoteesist. Sellepärast ütlengi, et nüüd on liiga hilja.

Te nimetate Jumalat ideeks… ja meditatsiooni definitsioon on olla seisundis, kus pole ideid, isegi mitte Jumala kohta.

Gautama Buddha ütleb: „Kui te oma vaimsel teel minuni jõuate, lööge mu pea otsekohe maha, sest mida ma teie elus teen? Segan teid. Minust mõtlemine segb teid.” See on nagu kivikese viskamine siledasse järvevette. Sellest sünnib nii palju lainesõõre, miljoneid. Ühe lihtsa mõtte viskamine teie teadvusejärve tekitab miljoneid laineid; see võib teid endast eemale eksitada.

Iga idee viib teid endast eemale; sellest tuleneb ka meditatsiooni definitsioon: mõteteta teadvusseisund.

Niisiis, mediteerides pole võimalik endast eemalduda, te olete lihtsalt keskendunud oma olemusse. Te ei näe ühtegi objekti. Olete täiesti üksi. Teie teadvus hakkab enda poole pöörduma.

Teadvus on nagu valgus. Valgus on siin, me kõik oleme siin; valgus langeb meie peale, seintele, kardinatele ja kõigele, mis siin on. Need kõik on objektid. Mõelge korraks: kui ühtki eset poleks, kui kõik esemed ära viia, siis jääks ainult valgus, mis ei lange mitte millelegi. Kuid valgus on alateadvus – teie olete teadvus. Nii et kui kõik asjad on eemaldatud, langeb valgus teie enda peale, teie enda poole; see langeb, sest seda ei takista miski.

See ongi objekti tähendus: „objekt” tähendab seda, et takistus tekitab vastuväidet, takistab ja segab. Kui objekti pole, kuhu on siis meelel võimalik minna? Teil tuleb pöörduda enda poole, teadvus on teadlik enesest – Jumala-ideele ruumi ei jää.

Tavapärastes meeleseisundites on ideed vaid totrused. Erakordses mõteteta meeles aga ideid ei eksisteeri. Niisiis tuleb Jumal paigutada kas totruste kategooriasse või sinna, kus pole lubatud ühtegi objekti.

Usklikud inimesed ei suuda kasutada Jumala kohta sõna idee. Ideed kasutavad filosoofid, nii nagu teadlased kasutavad sõna hüpotees. Usklike inimeste jaoks on Jumal ainus reaalsus, aga sõna idee kasutamisega olete juba läinud liiga kaugele – liiga kaugele nõndanimetatud Jumala olemasolust.

Aga teie küsimus on mitmes mõttes paljutähenduslik. Esiteks: te küsite, kas see hüpotees võib osutuda mõttetuks. See on mõttekas – kasulik mitte teie jaoks, aga nende jaoks, kes tahavad teid ära kasutada: preestrid, rabid, paavst, terve armee neid inimesi üle maailma. Kes oleks paavst ilma Jumala hüpoteesita? Kes oleks Šankara^[1.]? Mitte keegi! Aga kes on siis Jeesus? Ei saa ju olla hüpoteesi poeg, see oleks väga kummaline. Ei saa olla hüpoteesi lunastaja. Maailm oleks üks imelik koht, kui hüpotees hakkaks saatma lunastajaid.

Usk Jumalasse on tähtis kõigi nende jaoks, kes teid ära kasutavad ja on seda teinud juba tuhandeid aastaid. Ja nad teevad seda edaspidigi sel lihtsal põhjusel, et te kardate sellest ideest vabaneda. See paljastab teie olemuses midagi ääretult tähenduslikku. Miks te kardate Jumala-ideest vabaneda? Ilmselt mingil moel ei lase kujutluspilt Jumalast teis tekkida hirmul; seega niipea, kui ideest loobute, hakkate kartma. See on teatud laadi psühholoogiline kaitse, ja muud ei midagi.

Lapsel on kalduvus hirmu tunda. Kuid emaüsas ta ei karda – ma pole kuulnud ühestki lapsest, kes oleks emaüsas kordagi mõelnud sünagoogi või kirikusse minemise peale või lugenud piiblit, koraani või „Bhagavadgītāt” või tundnud vähimatki muret selle pärast, kas Jumal on olemas või mitte. Ma ei suuda ette kujutada, et ükski laps oleks emaüsas mingilgi viisil huvitatud Jumalast, saatanast või taevast ja põrgust. Milleks? Ta juba on paradiisis. Asjalood ei saakski enam paremini olla.

Laps on soojas, õdusas üsas täiesti kaitstud; ta hõljub toitvas vedelikus. Ja uskuge või mitte, laps kasvab nende üheksa kuuga proportsionaalselt rohkem kui üheksakümne aastaga. Üheksa kuuga teeb ta läbi pika rännaku; peaaegu mitte millestki saab olevus. Üheksa kuuga läbib ta miljonid evolutsiooniaastad, alates kõige esimesest olendist kuni praeguseni. Ta teeb läbi kõik faasid.

Ja tema elu on täiesti turvaline: pole vaja ühtegi töökohta, pole hirmu nälja ees, kõige eest kannab hoolt ema keha. Üheksa kuud elu emaüsas, absoluutses turvalisuses – ja sellega ongi seotud probleem, millest on tekkinud teie nõndanimetatud religioonid.

Kui laps emaüsast väljub, tunneb ta esimese asjana hirmu. Põhjus on ilmne. Tema kodu on kadunud, tema turvatunne on kadunud. Soojus, ümbrus ja kõik see, mida ta pidas oma maailmaks, on täielikult kadunud ning tema on visatud võõrasse maailma, millest ta ei tea mitte midagi. Ta peab hakkama iseseisvalt hingama.

Lapsel kulub mõni sekund, et taibata tõsiasja: nüüdsest peab ta ise hingama, ema hingamine teda enam ei aita. Et laps seda kõike tajuks, riputab arst ta pea alaspidi ja annab kõva laksu vastu tagumikku. Milline algus! Milline vastuvõtt! See kõik sunnib last ise hingama.

Kas olete kunagi jälginud, et niipea, kui tunnete hirmu, muutub teie hingamine? Kui te pole seda varem tähele pannud, siis tehke seda nüüd. Alati, kui hirmu tunnete, muutub teie hingamine otsekohe. Kui olete rahulikult kodus ega karda mitte midagi, siis tajute, kuidas hingamine tasakaalustub, korrastub sügavuti ja muutub üha tasasemaks. Sügava meditatsiooni ajal võib mõnikord tekkida tunne, justkui oleks hingamine lakanud. Hingamine ei seisku tegelikult, kuid palju ka ei puudu.

Lapse jaoks tähendab algus hirmu kõige ees. Üheksa kuud oli ta pimedas, kuid moodsas haiglas sündides ümbritseb teda kõikjal külm ere valgus. Lapse silmale, silma võrkkestale, mis pole valgust varem näinud, isegi mitte küünlaleegi valgust, on see liig. Selline valgus šokeerib tema silmi.

Arst ei anna talle isegi paari sekundit aega – ta lõikab läbi sideme, mis hoiab last ikka veel ema küljes ja pakub viimast lootust turvalisusele. Ja laps on nii väike olend! Te teate ülihästi, et mitte ükski teine looduse kasvandik pole nii abitu kui inimlaps.

Sellepärast polegi hobused leiutanud hüpoteesi Jumalast. Elevandid ei ole mõelnud Jumalast; selleks puudub vajadus. Elevandipoeg hakkab otsekohe kõndima, ümbrust jälgima ja maailma avastama. Ta pole nii abitu nagu inimlaps. Õigupoolest sõltub inimlapse abitusest imestusväärselt palju: perekond, ühiskond, kultuur, usund ja filosoofia – kõik tekib inimlapse abitusest.

Loomariigis pole perekondi vaja sel lihtsal põhjusel, et loomalaps ei vaja vanemaid. Inimene pidi aga vastava süsteemi välja töötama. Isa ja ema peavad olema koos, et lapse eest hoolitseda. Laps on nende armusuhte tulemus, nende tegu. Kui inimlaps üksinda jätta, nii nagu paljud loomalapsed jäetakse, ei ole võimalik isegi ette kujutada, kuidas ta võiks ellu jääda: võimatu! Kust leiaks ta toitu? Kellelt ta küsiks? Mida ta küsiks? Kuidas ta küsiks?

Võib-olla on ta tulnud liiga vara... leidubki biolooge, kes arvavad, et inimlaps sünnib enneaegselt. Üheksa kuud ei ole piisav aeg, sest laps sünnib ilma nii abituna. Kuid inimkeha on selline, et ema pole võimeline last üle üheksa kuu kandma, muidu ema sureks ja tema surm tähendaks ka lapse surma.

On välja arvutatud, et kui loode saaks elada emaüsas vähemalt kolm aastat, siis võib-olla polekski vaja perekonda ja suguvõsa ning ühiskonda ja kultuuri, Jumalat ega preestreid. Aga laps ei saa elada emaüsas kolm aastat. Selline kummaline bioloogiline olukord on mõjutanud kogu inimsoo käitumist, mõtlemist, perekonna ülesehitust ja ühiskonda; ning see on tekitanud hirmu.

Esmalt kogeb laps hirmu ning inimese viimaseks kogemuseks jääb samuti hirm.

Tuleks meeles pidada, et sünd on ka omamoodi surm; vaadake seda kasvõi lapse seisukohast. Ta elas kindlas maailmas, mis rahuldas kõik tema vajadused. Ta ei vajanud mitte midagi, ta ei ahnitsenud endale mitte midagi juurde. Ta nautis vaid olemist, nautis kasvamist – ja siis järsku heidetakse ta välja. Lapse jaoks on selline üleelamine surmakogemus: sureb kogu tema maailm, turvatunne ja õdus kodu.

Teadlaste sõnul pole meil veel õnnestunud luua õdusa emaüsa sarnaseid kodusid. Oleme küll üritanud – kõik meie kodud on püüded seda õdusust luua. Oleme isegi üritanud vesivooditega samasugust tunnet luua. Meil on vannid sooja veega, kus lamades võib tunda end veidigi väikese lapsena. Need, kes teavad, mida tähendab tõeliselt mõnus vanniskäik, lisavad vanniveele ka soola, sest emaüsas on vesi väga soolane – samaväärne mereveega. Aga kui kaua te jaksate vannivees vedeleda? Tervisekapslid ei jäljenda ju samuti muud kui kaotatud emaüska.

Sigmund Freud ei ole valgustunud mees – õigupoolest on ta veidi nupust nikastanud, aga mõned nupust nikastanud oskavad samuti ilusaid laule laulda. Mõned tema ideed on aga tähelepanuväärsed. Näiteks arvab ta, et armatsemine pole midagi muud kui püüe pääseda uuesti üsasse. Selles jutus võib olla iva. Freud on hull, tema idee näib olevat liiga otsitud; ent isegi kui Sigmund Freud on hull, tuleks teda väga tähelepanelikult kuulata. Mulle tundub, et tema idees on tõetera: otsitakse üska, sedasama avaust, mille kaudu on ilmale tuldud.

Üska sisse ei pääse, see on selge. Sellepärast leiutas inimene kõikvõimalikke asju; ta hakkas ehitama koopaid, maju, lennukeid. Vaadake lennuki sisemust – pole mingi ime, kui ühel päeval on olemas lennukid, mille pardal hulbivad inimesed soojas soolases vannivees. Lennukis pakutakse samalaadseid tingimusi, kuid sellest ei piisa ikkagi rahuloluks.

Laps ei tea muudest asjadest mitte midagi. Me püüame luua sarnaseid tingimusi – piisab vaid vajutada lennukis nuppu ja stjuardess on kohal. Me teeme oma olemise võimalikult mugavaks, kuid pole võimalik luua samasuguseid tingimusi kui emaüsas, kus polnud mitte mingit vajadust isegi nuppu vajutada. Sa ei jõudnud nälga tundma hakatagi, su kõht oli kogu aeg täis. Sul ei tekkinud hapnikupuudust, sest seda anti sulle. Sul polnud ainsatki kohustust.

Niisiis, kui laps emaüsast väljub ja hirmu tunneb, siis küllap on see nagu surm. Pole võimalik, et seda väljumist saaks tajuda kui sündi. See on meie idee – kõrvalseisjate mõte – nimetada seda sünniks.

Ja ühel päeval juhtub see jälle, pärast eluaegseid ponnistusi... Inimesel on õnnestunud midagi korda saata – väike maja, perekond, väike sõpradering, natuke soojust, väike nurgake kuskil maailmas, kus ta saab lõõgastuda ja olla tema ise, kus teda aktsepteeritakse – kogu elu kestnud võitlus, ja äkitselt ühel päeval avastab inimene, et ta tõugatakse jälle välja.

Jälle on kohal arst – seesama mees, kes teda tagumikule lõi! Kuid seekord tuli ta patsiendi hingamist taastama; seekord, nii palju kui me teame... praegu oleme siinpoolsuses ega tea, mis on teispoolsuses. Teispoolsus on jäetud ettekujutusele; sellepärast ongi ettekujutus taevast, põrgust ja muust muutunud nii metsikuks. Meie oleme siinpoolsuses ja see inimene sureb. Meie jaoks on see suremine; võib-olla tema aga sünnib uuesti. Kuid seda teab ainult tema ja ta ei saa tulla tagasi ja meile öelda: „Ärge muretsege; ma pole surnud, olen elus.” Ta ei saanud emaüsas ümber pöörata, et heita veel viimane pilk ja jätta kõigega hüvasti. Nii ei saa ta nüüdki tagasi pöörduda, silmi avada ega teie kõigiga hüvasti jätta ja öelda: „Ärge muretsege; ma ei sure, vaid sünnin uuesti.”

Hinduistlik taassünnikontseptsioon pole muud kui tavalise sünni projektsioon. Üsa jaoks – kui üsk mõtleb – on laps surnud. Lapse jaoks – kui laps mõtleb – tähendab see suremist. Aga laps sünnib, mitte ei sure. See on sünd. Hindud on samasuguse tõlgenduse üle kandnud surmale. Siit poolt vaadates näib, nagu inimene sureks, kuid teiselt poolt... Aga teine pool on meie ettekujutus; me ei saa seda omatahtsi kujundada.

Iga usund kujutab teispoolsust ette omal moel, sest iga ühiskond ja kultuur sõltub erinevast georgaafilisest keskkonnast ja ajaloost. Näiteks tiibetlased ei kujutle teispoolsust jahedana – jahe on hirmuäratav, külm on sootuks kohutav. Tiibetlaste kujutluses on surnud inimene soojas uues maailmas, kus on alati soe. Hindud jälle ei suuda mõelda, et teispoolsuses on alati soe. Indias on liig mis liig kannatada neli kuud kuumust, aga igavesti kestev kuumus – siis oleksite küpse! Hinduismi loojatel ei olnud mitte mingit aimu õhu konditsioneerimisest, aga paradiisi kujutatakse alati nii, nagu oleks seal õhk konditsioneeritud – alati jahe, mitte külm ega kuum, vaid jahe. Paradiisis on alati kevad, India kevad – üle maailma leidub erinevaid kevadeid, aga seal on tegemist just India kevadega. Kõik lilled on õites ja tuul lõhnab, linnud laulavad ja kõik on elus – õhk pole mitte soe, vaid jahe. Meile rõhutatakse üha uuesti ja uuesti: seal liigub pidevalt leebe jahe tuuleõhk.

Meel on see, mis omadusi ühelt asjalt teisele üle kannab; muidu ei oleks tiibetlaste, hindude ja moslemite kujutlused erinevad. Moslem ei suuda kujutleda, et teispoolsus oleks kõrb – moslemid on Araabia kõrbes nii palju kannatanud. Teine ilm on tema jaoks lõputu oaas. Mitte nii, et saja miili pärast satud sa väikesesse oaasi, kus leidub veidi vett ja paar puud, ei – see oaas laiub kõikjal ja mitte kuskil pole kõrbe.

Meie teised kanname kujutluspilte üle, aga surija elab läbi sedasama protsessi, mida ta on juba kord kogenud. On teada-tuntud fakt, et kui inimene ei ole kaotanud teadvust ega langenud koomasse, jookseb vahetult enne surma tema meeltest läbi kogu ta elutsükkel. Ta läheb mälestustes tagasi oma sünnihetke. See on tähendusrikas, et siit ilmast lahkudes on tal võimalus heita pilk kõigele juhtunule. Mõne hetke vältel jookseb silme eest läbi kogu elu, nii nagu kerivad filmilindid kinodes. Elulint kerib kiiresti, sest kahetunnise filmi sisse peab mahtuma palju aastaid. Kui elulint jookseks aeglasemalt, istuksite kinos kaks aastat, kuid kes saaks endale seda lubada? Ei, kalender muudkui vurab ja kuupäevad vahelduvad kiiresti.

Surma ajal liigub ajalint veelgi kiiremini. Hetke jooksul vilksatab mööda kogu elu ja alles siis jääb seisma. Seesama protsess toimub jälle – elu on teinud täisringi.

Miks ma tahan, et te seda meeles peaksite? Sest teie Jumal pole muud kui teie esimese päeva hirm, mis muudkui kestab, kuni viimase hetkeni, muutudes üha suuremaks ja suuremaks. Sellepärast võibki inimene noorest peast olla ateist, ta saab seda endale lubada. Aga vanemaks saades on üha raskem ateist olla. Kui küsida elu lõpusirgele jõudnud inimeselt, kes on juba ühe jalaga hauas, kas ta on ikka veel ateist, vastab ta: „Olen hakanud selles kahtlema” –, sest ta kardab seda, mis juhtuma hakkab. Kogu tema maailm kaob.

Minu vanaisa ei olnud usklik mees, sugugi mitte. Pigem meenutas ta kreeklast Zorbast, kes sõi, jõi ja oli rõõmus ega tundnud teistsugust, mõttetut maailma. Minu isa oli väga usklik mees; võib-olla oli põhjuseks minu vanaisa – vastasseis temaga, lõhe põlvkondade vahel. Kuid minu peres oli see peapeale pööratud: vanaisa oli ateist ja ehk just tema ateismi tõttu sai minu isast usklik. Alati, kui isa hakkas templisse minema, naeris vanaisa tema üle ja ütles: „Jälle? Lase käia, raiska pealegi oma elu nende totrate kujude ees!”

Zorbas meeldib mulle mitmel põhjusel. Üks neist on see, et leidsin temas taas oma vanaisa. Vanaisa armastas toitu sedavõrd, et ei usaldanud kedagi teist ja valmistas toidu endale ise. Olen elu jooksul käinud tuhandetes india peredes külas, kuid pole iial saanud nii maitsvat toitu kui minu vanaisa road. Talle meeldis toidutegemine nii väga, et iga nädal oli kõigi tema sõprade jaoks pidu – ta valmistas toitu terve päeva.

Minu ema ja tädid ning kõik teenijad visati köögist välja. Kui vanaisa süüa tegi, ei tohtinud teda keegi segada. Aga minu vastu oli ta väga sõbralik; ta lubas mul pealt vaadata ja rääkis: „Õpi, ära sõltu teistest inimestest. Ainult sina tead, mis sulle maitseb. Kuidas saaks keegi teine seda teada?”

„See käib mulle üle jõu,” ütlesin, „olen liiga laisk, aga ma võin vaadata. Terve päev söögitegemisele? Mina nii ei suudaks.” Nii polegi ma midagi õppinud, aga juba ainuüksi vaatamine pakkus rõõmu – see, kuidas vanaisa töötas, peaaegu nagu skulptor või muusik või maalikunstnik. Söögitegemine polnud lihtsalt söögi tegemine, see oli tema jaoks kunst. Ja kui mõni roog läks kasvõi veidi viltu ega vastanud tema standarditele, viskas ta selle otsekohe minema. Ta valmistas roa uuesti ja ütles: „See on ideaalne.”

Vanaisa tavatses öelda: „Sa tead, et see pole perfektne, vaid lihtsalt hea; kuid mina olen perfektsionist. Kuni see ei vasta minu standarditele, ei paku ma seda mitte kellelegi. Ma armastan oma toitu.”

Vanaisa segas kokku kõikvõimalikke jooke... Ja ükskõik mida ta tegi, oli kogu perekond tema vastu: nad ütlesid, et vanaisa on üks igavene tüütus. Vanaisa ei lubanud kedagi kööki ja õhtul kogunesid sinna kõik linna ateistid. Trotsiks džainismi vastu ootas vanaisa kuni päikeseloojanguni. Enne seda ta ei söönud, kuna džainism käsib süüa enne päikeseloojangut; pärast päikeseloojangut söömine on keelatud. Vanaisa saatis mind ikka ja jälle vaatama, kas päike on juba looja läinud või mitte.

Ta tüütas kogu perekonda. Aga keegi neist ei saanud tema peale vihastada – vanaisa oli perekonna pea, vanim mees –, ent nad olid vihased minu peale. See oli kergem. Nad ütlesid: „Miks sa käid ikka ja jälle vaatamas, kas päike on loojunud või mitte? See vanamees ajab su pea segi, täiesti segi.”

Olin väga kurb, et raamat kreeklasest Zorbasest sattus mu kätte alles siis, kui vanaisa oli suremas. Tema matusel tuleriida ääres mõtlesin ainult sellest, et kui oleksin talle seda raamatut tõlkinud ja ette lugenud, oleks see talle meeldinud. Olin talle palju raamatuid ette lugenud. Vanaisa polnud haridust saanud. Ta osaks kirjutada ainult oma allkirja, muud ei midagi. Ta ei osanud ei lugeda ega kirjutada – kuid ta oli selle üle väga uhke.

Vanaisa tavatses öelda: „Hea, et mu isa ei sundinud mind koolis käima, nii ei rikkunud ta mind ära. Raamatud rikuvad inimesi kõvasti.” Mulle ütles ta: „Pea meeles, sinu isa on rikutud, sinu onud on rikutud; nad loevad lakkamatult usuraamtuid ja ürikuid ning see kõik on jamps. Sel ajal, kui nemad loevad, mina elan; ja hea on saada teadmisi elades.”

Vanaisal oli kombeks mulle öelda: „Küllap saadavad nad su ülikooli – mind nad ei kuula. Ja ma ei saa suurt midagi parata, sest kui sinu isa ja ema väga soovivad, saadavad nad su ülikooli. Aga ole ettevaatlik: ära kaota end raamatutesse.”

Vanaisale meeldisid väikesed asjad. Küsisin temalt: „Kõik usuvad Jumalat, miks sina ei usu, baba? Kutsusin teda baba’ks, nagu Indias on kombeks vanaisade kohta öelda.

„Sest ma ei karda,” vastas ta.

Väga lihtne vastus. „Miks ma peaksin kartma? Hirmuks pole põhjust; ma pole teinud mitte midagi valesti, ma pole kellelegi kurja teinud. Olen lihtsalt elanud oma elu rõõmsalt. Kui Jumal on olemas ja ma teda ühel päeval kohtan, ei saa ta minu peale vihane olla. Mina olen hoopis tema peale vihane, et miks ta on loonud sellise maailma. Ma ei karda.”

Kui vanaisa oli suremas, küsisin uuesti, kuna arstid ütlesid, et talle on jäänud vaid mõned minutid. Tema pulss hakkas juba kaduma, südamelöögid tuhmusid, ent ta oli täie teadvuse juures. Küsisin temalt: „Baba, üks küsimus...”

Ta avas silmad ja ütles: „Ma tean su küsimust: miks ma ei usu Jumalat. Teadsin, et küsid seda, kui ma suren. Kas sa arvad, et surm paneb mind kartma? Olen elanud nii rõõmsalt ja täiel rinnal, et mul pole kahju surra.”

„Mida oleks mul homme veel teha? Olen teinud kõike, midagi pole tegemata jäänud. Ja kui mu pulss ja süda aeglustuvad, mõtlen, et kõik läheb ideaalselt hästi, sest tunnen suurt rahu ja vaikust. Praegu ei oska ma öelda, kas suren või elan täiel rinnal, aga üks asi jäta alatiseks meelde: ma ei karda.”

Teie ütlete, et sel hetkel, mil mõtlete Jumalast loobumisele, tekib teis kohe hirm. See on lihtne märk sellest, et kujutlus Jumalast on nagu kivi, millega hoiate vaos hirmu; nii et hetkel, mil seda kivi liigutate, hüppab esile hirm.

Keskkooli ajal oli mul õpetaja, kes oli kõrgesti õpetatud braahman. Peaaegu kogu linn austas teda. See mees elas minu maja taga ja minu maja kõrvalt viis tema juurde kitsas teerada. Otse meie maja taga kasvas hiiglaslik neemipuu. Õpetaja õpetas sanskriti keelt ning rääkis lakkamatult Jumalast, Jumala kummardamisest ja palvetest. Õigupoolest tegi ta kõigile põhjalikku ajupesu.

Küsisin õpetajalt: „Minu vanaisa ei usu Jumalasse ning kui küsin temalt, miks, vastab ta alati, et ta ei karda. Kas teie kardate väga? Te taote lakkamatult meie peadesse sõna „Jumal” ja ma näen igal hommikul, kuidas te kodus kolm tundi valjult Jumala poole hüüate, nii et kogu naabruskond on häiritud. Aga keegi ei saa midagi öelda, sest te hüüate palveid.”

Kui tegelete näiteks moderntantsuga või mängite džässmuusikat, kargavad kõik teile turja ja kaebavad, et segate neid. See mees tülitas kõiki igal hommikul kella viiest kaheksani – ja tal oli tõesti vali hääl –, aga tegevus oli religoosne, nii et keegi ei saanud kaevata.

Ütlesin: „Kas te kardate nii väga, et palvetate iga päev kolm tundi? See peab olema väga suur hirm, et peate iga päev kolm tundi Jumalat veenma, et ta teid kaitseks.”

Tema vastas: „Ma ei karda. Sinu vanaisa on kelm.” Nad olid peaaegu samaealised... „Ta on kelm, ära kuula teda. Ta rikub su ära.”

„Imelik,” ütlesin, „tema arvab, et teie rikute mind; ja nii palju kui minust oleneb, et riku mind keegi ära. Mina usun oma vanaisa, kui ta ütleb, et ta ei karda – aga teie puhul pole ma nii kindel.”

„Miks?” küsis ta.

Vastasin: „Sest kui te öösel neemipuust möödute, hakkate palveid skandeerima.” Kuna oli teada, et neemipuu sees on vaimud, ei käinud inimesed tavaliselt öösiti sellest puust mööda. Kuid see mees pidi seda tegema oma maja asukoha tõttu; vastasel juhul oleks ta pidanud pool miili mööda peateed ringi tegema, et siis teiselt poolt maja juurde jõuda. Iga kord sellist tiiru teha polnud kerge ja nii oligi ta leidnud religioosse strateegia: ta hakkas palveid lausuma. Teerajale astudes hakkas ta pihta. Ütlesin talle: „Olen teid kuulnud, kuigi siis ei skandeeri te nii valjult kui hommikuti, aga te palvetate, olen teid kuulnud. Ja ma tean, et seal on vaimud, seega ei saa ma öelda, et te teete midagi valesti.”

„Kuidas sa seda tead?” küsis ta.

„Olen palju kordi olnud pimeduses neemipuu juures,” vastasin, „ja teie skandeerimine muutub valjemaks ning te kiirendate sammu – nii palju ma tean. Miks te palveid lausute, kui te ei karda? Ja kui te vaime kardate, siis on hommikune kolmetunnine palvetamine ju kasutu. Kas Jumal saab teid vaimude käest päästa?”

„Tänasest päevast alates ma enam ei skandeeri,” ütles õpetaja. Muidugi pidas ta oma sõna. Enam ta ei skandeerinud, kuid kõndis tavapärasest kiiremini. Ja siis ma läksin ükskord puu otsa tühja petrooleumipurgiga – tagusin seda nagu trummi. Lihtsalt trummeldasin mehe pea kohal vastu purki. Te oleksite pidanud seda nägema! Ta jooksis kisades ja karjudes eemale. „Bhoot! Bhoot!” Bhoot on hindikeelne sõna vaimu kohta.

India rahvuslikud rõivad erinevad lääne omadest. Tänapäeval on see muutumas, sest läänelikud rõivad on praktilisemad; India rõivad on luksuslikumad, kuid pole praktilised. Kui töötada põllul või tehases, on India rõivad ohtlikud, kuna pikk ja avar kangas võib takerduda masinavärgi vahele. Ka indiapärased püksid – dhoti – on väga avarad. See annab meile aimu, et kunagi pidi sellel maal olema väga mugav elada.

Indiapäraseid rõivaid ei saa anda sõduritele kandmiseks; nendega ei saaks nad võidelda, nad saaksid surma juba paljalt nende rõivaste läbi! Isegi põgenemine ei õnnestuks. Kas mina suudan oma rüüs joosta? Võimatu. Kergem on surra kui joosta.

See mees hakkas nii väga kartma... Kui valjult kõmiseva tühja purgi talle kaela viskasin, tuli mehe dhoti lahti, libises maha ja ta kartis nii väga, et jooksis oma majja alasti! Dhoti jäi temast maha. Tulin puu otsast alla, võtsin dhoti üles ja põgenesin koos purgiga.

Tema kodus tekkis kaos. Kõik, sealhulgas naabrid, küsisid, mis on juhtunud. Mees vastas: „See poiss ajas kõik sassi. Täna hommikul ütles ta mulle: „Ärge lausuge mantrat. Kui te ei karda, siis ärge lausuge mantrat.” Ta esitas mulle väljakutse. Homme kutsun ma ta tehtu pärast oma palge ette. Tema on süüdi, et minust on vanas eas saanud naerualune. Kogu naabruskond on näinud mind alasti!” Kuid olla Indias alasti, ise veel linna auväärne preester ja õpetlane...

Ta tuli järgmisel hommikul ja oli väga tõsine. Teadsin, et ta tuleb ja võtsin kätte plekkpurgi, kus sees olid tema püksid. Kui ta mind selle purgiga tulemas nägi, ütles ta: „Mis see on?”

Vastasin: „Kõigepealt tehke teie algust. Olete ähvardanud, rääkinud naabritele, et tulete minu juurde. Mina tulin teie juurde – nüüd ongi küsimus, et kes kelle juurde tuleb. Te võite mind ükskõik kuidas karistada, kuid pidage meeles, et võtan purgi pealt kaane kogu kooli silme all.”

„Mis seal sees on?” klüsis ta.

„Bhoot! Vaim! Püüdsin siia kinni vaimu, kes teid nii väga ehmatas.”

„Vaimu?” küsis ta. „Kas see on see plekkpurk, mis mulle puu otsast pähe kukkus?”

„Muidugi,” ütlesin.

„Vii see tagasi, see on ohtlik,” lausus mees.

Aga mina ütlesin: „Palun heitke pilk sinna sisse ja vaadake, mis seal on.” Avasin kaane ja võtsin välja dhoti ning ütlesin: „Võtke vähemalt oma dhoti tagasi.”

„Kuidas sul õnnestus see kätte saada?” küsis ta.

Vastasin: „Mis te arvate, kes selle kõik korraldas? Te peaksite mind tänama, et võtsin vaevaks puu otsa ronida, purki kõmistada ja teile kaela visata; seejärel korjasin pimedas üles teie dhoti ja põgenesin, et keegi mind ei näeks. Tegin seda kõike selleks, et te mulle ei valetaks.” Ja sellest päevast alates, kuigi ta teadis, et kõige taga olin olnud mina, ei läinud ta enam koju mööda seda rada. Edaspidi käis ta ringiga. Küsisin temalt, et miks, et te teate ju väga hästi, et see olin mina.

Õpetaja vastas: „Ma ei taha enam riskida. Ma ei usu sind – võib ju olla, et korjasid dhoti ja plekkpurgi üles alles hommikul ja tegelikult oli ikkagi tegemist vaimuga.”

„Ma ju räägin teile, et puu otsas olin mina,” ütlesin.

Ta ei astunud öösel enam kunagi sellele rajale... Kogu mu perekond teadis, et mina olin selle taga, sest nad olid näinud mind puu otsa ronimas, aga isegi nemad lõid kartma. Nad hakkasid mõtlema, et võib-olla sai vaim minu üle võimust.

„Imelikud inimesed,” ütlesin, „olen öelnud, et seda tegin mina, aga nüüd mõtlete te välja juba midagi muud: et vaim võttis minu üle võimust ja sellepärast seda kõike tegingi. Kas te ei või võtta seda asja lihtsalt nii, nagu see oli?”

Kui hirm tekib, tuleb talle järelikult otsa vaadata; mitte mingit tolku pole hirmu peitmisest Jumala taha.

Hävitatud usku ei saa enam tagasi. Pärast seda, kui olete kuulanud mind, ei saa te enam uskuda Jumalasse, sest kahtlus on tõeline ja uskumus on väljamõeldis. Mitte ükski väljamõeldis ei saa olla tugevam faktist. Teie jaoks jääb Jumal hüpoteesiks; teie palved on kasutud. Te teate, et see on hüpotees, te ei suuda seda unustada.

Kui olete kord kuulnud tõde, on seda võimatu unustada.

Üks tõe omadustest ongi see, et tõde ei pea meelde jätma.

Valet peab kogu aeg meeles pidama; muidu võib see ununeda. Valetama harjunud inimesel peab olema parem mälu kui inimesel, kes on harjunud rääkima tõtt, sest tõde rääkival inimesel pole mälu vaja; kui rääkida ainult tõtt, pole vaja midagi meeles pidada. Aga kui rääkida valet, tuleb seda kogu aeg meeles pidada, sest ühele oled valetanud üht ja teisele teist ning kolmandale kolmandat. Teadvus peab liigitama, kellele mida öelda, ning seda tuleb meeles pidada. Ja kui millalgi tekib küsimusi sinu valega seoses, tuleb sul uuesti valetada, nii et see on nagu ahel. Valede paljunemist ei saa rasestumisvastaste vahenditega ära hoida. Tõde elab tsölibaadis, tal pole ühtegi last; tegelikult pole ta isegi abielus.

Ainult siis, kui olete kord mõistnud, et Jumal pole muud kui hüpotees, mille on loonud preestrid, poliitikud, eliit, õpetlased – kõik need, kes soovivad teid hoida psühholoogilises orjuses, kellel on teie orjapõlve üle seaduslik õigus... Nad kõik soovivad hoida teid hirmus, et te sisemiselt väriseksite, sest kui te ei karda, siis olete ohtlik.

Te võite olla kas argpüks; inimene, kes kardab, on valmis järele andma, alistuma; inimene, kel puudub eneseväärikus, kes ei austa oma olemust – või olete kartmatu. Aga sellisel juhul olete vältimatult mässaja.

Te võite olla kas usumees või mässav hing. Seega need inimesed, kes ei soovi, et oleksite mässaja – sest teie mäss käib nende huvidele vastu –, muudkui käivad peale ja seavad teie meele altiks kristlusele, judaismile, muhameedlusele, hinduismile, ning nad lasevad teil sügaval sisimas väriseda.

See on nende võim, nii et iga võimust huvitatu, kelle elus pole muud kui soov võimule pääseda, oskab väga hästi ära kasutada Jumala hüpoteesi.

Kui te kardate Jumalat – ja kui te Jumalasse usute, siis järelikult te kardate –, tuleb teil järgida tema käske, tema pühakirja, tema messiast, tema taassündi; teil tuleb järgida teda ja tema käsilasi. Tegelikult ei ole teda olemas, ainult tema käsilased on olemas. See on üks väga kummaline äri.

Religioon on üks kõige kummalisemaid ärisid üldse. Selles äris pole ühte ülemust, külla aga on vahendajad: preestrid, piiskopid, kardinalid, paavstid, messiased, kogu hierarhia – ja kõige tipus pole kedagi! Aga Jeesus ammutab oma võimu Jumalalt – tema ainus sigitatud poeg. Paavst ammutab oma võimu Jeesuselt – tema ainus tõeline ja eksimatu esindaja. Ja nii läheb edasi kuni kõige alama preestrini. Kuid Jumalat pole; on vaid teie hirm.

Te palusite, et Jumal loodaks, sest te ei suutnud üksinda elada.

Te polnud suuteline seisma silmitsi eluga, selle ilu, rõõmude, kannatuste ja ängidega. Te polnud valmis kogema neid üksinda, ilma et keegi teid kaitseks, et keegi oleks vihmavari teie kohal. Te palusite endale Jumalat hirmu pärast. Loomulikult on kõikjal pettureid. Teie küsite ja nemad annavad. Te palusite ja nemad ütlesid: „Me teame, et Jumal on olemas, sul tuleb vaid lausuda selline palve...”

Tolstoil on üks ilus lugu. Vene Õigeusu Kiriku patriarhil olid pinnuks silmas ühe järve ääres puu all elutsevad kolm meest, kes said väga kuulsaks; nii kuulsaks, et inimesed hakkasid preestrite asemel hoopis nende kolme pühaku juures käima.

Teate, kristluses on „pühak” üks imelik sõna. Kõigis teistes usundites on „pühak” ja sellega samaväärsed sõnad väga auväärsed. Aga kristluses see nii ei ole, kuna „pühak” tähistab ainult paavsti poolt pühakuks tunnistatut. Jeanne d’Arc kuulutati pühakuks alles kolmsada aastat pärast tema surma. Keegi eksimatu paavst põletas ta elusalt tuleriidal. Kolmesaja aasta pärast muudeti meelt, sest Jeanne d’Arc hakkas inimestele ühe rohkem ja rohkem meeldima. Siis arvas paavst, et nüüd on hea aeg ta pühakuks kuulutada. See naine oli kuulutatud nõiaks ja elusalt põletatud – ja seda tegi üks eksimatu paavst. Aga üks teine eksimatu paavst kuulutas kolmsada aastat hiljem Jeanne d’Arci pühakuks. Naise haud kaevati lahti ja kõik, mis sealt võtta oli – mõned luud olid ehk säilinud – toodi välja, neid kummardati ja pühitseti. Jeanne d’Arcist sai pühak.

„Püha” on kristluse kontekstis inetu. Sanskriti keeles tähistab sõna sant püha. Sant tähendab kohalejõudnut, kedagi, kes on teada saanud satya. Satya tähendab tõde, ja inimest, kes on hakanud tõde taipama, nimetatakse sant’iks – teda pole keegi pühaks kuulutanud! See pole kraad ega tiitel, mille keegi võib sulle anda.

Patriarh oli väga vihane, sest inimesed rääkisid kolmest pühast mehest. Ta küsis: „Aga kuidas said neist pühakud? Mina pole neist kedagi pühakuks kuulutanud. See on lihtsalt ennekuulmatu!” Aga inimesed on inimesed... Nad käisid ikka pühade meeste juures, nii et lõpuks patriarh otsustas: „Pean neid mehi külastama. Kes nad on? Kas nad on end ise pühakuteks kuulutanud? Ma isegi ei tea, kes nad on. Ning ainult minu võimuses on mõni isik pühakuks kuulutada.” Ta oli väga vihane.

Ta läks oma paati – tal oli ilus paat, sest ta oli kõige kõrgem vaimulik ja tema usu silmis oli ta isegi tsaarist kõrgemal. Isegi tsaar ja tsaarinna puudutasid tema jalgu. Nii ta mõtleski: „Kes on need tundmatud anonüümsed tobud? – kuulutavad end pühakuteks!” Ta jõudis kohale ja leidis eest kolm väga lihtsat meest, kolm vana inimest, kes puu all istusid. Nad tõusid kohe püsti, puudutasid patriarhi jalgu ja ütlesid: „Miks te nii palju vaeva nägite? Oleksite võinud sõna saata ja oleksime ise tulnud.”

Patriarh rahunes mõnevõrra, kuid küsis siiski nõudlikult: „Kes on teid pühakuteks kuulutanud?”

„Me ei tea,” vastasid mehed. „Me isegi ei teadnud, et oleme pühakud. Kes teile seda rääkis?”

Patriarh taipas, et mehed on täiesti harimatud ega teadnud midagi kristlusest ega religioonist ning ütles: „Kuidas te palvetate? Kas te teate mõnd ortodoksset palvet? Ilma selleta pole teil võimalik isegi kristlased olla, rääkimata siis sellest, et pühakud!”

Mehed ütlesid: „Oleme harimatud ja keegi pole meile kunagi ühtegi palvet õpetanud. Aga kui te andestate, siis räägime teile: me oleme ise oma palve koostanud.”

„Mida?” hüüdis patriarh. „Te olete koostanud ise endale palve! Olgu, laske kuulda, milline see siis on.”

Üks mees ütles teisele: „Sina ütle talle.”

Teine vastas: „Sina võid öelda.” Nad kõik olid väga häbelikud ja tundsid piinlikkust.

Patriarh ütles: „Rääkige! Ükskõik kes.”

Mehed laususid: „Me tegime selle kolmekesi koos.” Nende palve oli lihtne: „Sina oled kolmainsus – Jumalaisa, Püha Vaim ja Poeg. Teid on kolm ja nii ka meid – õnnistatagu meid.”

„Selline on meie palve. Sellest rohkem me ei oska. Oleme kuulnud, et teda on kolm ja me teame, et meid on kolm. Mida enamat saaksime tahta? Õnnistatagu meid – teid on kolm, meid on kolm, õnnistatagu meid!”

Patriarh ütles: „See on andestamatu. Te irvitate usu üle.”

Mehed kostsid: „Aga öelge siis meile, milline on õige palve ja me hakkame seda lausuma.”

Partiarh lasi kuuldavale pika Vene Õigeusu Kiriku palve. Mehed kuulasid ja ütlesid: „Oodake, korrake palvet uuesti, sest see on nii pikk ja võib meil ununeda. Meie palve on nii lühike, et see ei lähe meil kunagi meelest, kuna see on nii lihtne ja meil on alati meeles, et Jumal on kolm, meid on kolm, õnnistatagu meid. Siin pole midagi keerulist. Teie palve – kui me selle unustame või mõne vea teeme...”

Nii kordaski patriarh palvet veel kord. Mehed palusid: „Veel üks kord.” Patriarh kordas palvet kolmandagi korra ja mehed ütlesid: „Me püüame.”

Patriarhil oli väga hea meel, et oli need tobud õigele teele juhatanud. See on õige palve, pole need mehed mingid pühakud. Ja ta alustas tagasiteed, rõõmus selle üle, et oli teinud heateo. Sellised need heategijad on.

Järve keskele jõudnud, nägi patriarh kolme meest järve äärde jooksmas! Ta ei uskunud oma silmi. Mehed hüüdsid: „Oodake! Me oleme palve unustanud! Ainult üks kord veel ja me ei tülita teid enam iial!” Ja nad seisid vee peal!

Patriarh puudutas nende jalgu ja ütles: „Andestage mulle. Teie korrake oma palvet, see on täiesti õige. Ja te ei pea minu käest mitte midagi küsima; kui midagi on vaja küsida, siis tulen mina teie juurde. Nüüd ma tean, kelle palve on õige.”

Need kolm meest kinnitavad üht lihtsat tõde: kui sul on usk, ei tõesta see Jumala olemasolu, kuid sinu usk võib anda sulle teatud väärikuse, teatud tugevuse. Aga see usk peab olema väga süütu. Need kolm meest ei varjanud usu taha ühtegi hirmu. Nad polnud käinud üheski kirikus ega õppinud ühtki palvet, nad polnud küsinud kellegi käest: „Mis on Jumal? Kus on Jumal?” – mitte midagi. Nad olid lihtsalt süütud inimesed ja nende usk tulenes nende süütusest.

Selline usk ei tõesta, et Jumal eksisteerib; selline usk tõestab lihtsalt seda, et süütus on jõud.

See oli lihtsalt üks lugu, aga süütus on tõesti jõud. Jah, sa võid käia vee peal, kuid süütusest; ja süütuse tõttu on olemas ka usk. Ent seda juhtub väga harva, kuna iga lapsevanem ja iga ühiskond hävitab teie süütuse enne, kui üldse taipate, et see teil kunagi oli. Teile surutakse peale teatud uskumusi ja te võtate need omaks hirmust. Pimedas ütleb ema: „Ära karda; Jumal valvab sinu üle. Tema on kõikjal.”

Kuulsin ühest katoliku nunnast, kes tavatses käia vannitoas duši all riietega. Teised nunnad muutusid mõnevõrra murelikuks: „Ta on hulluks läinud?”

Kuid vaene nunn ütles: „Teen nii sellepärast, et Jumal pidavat olema kõikjal. Järelikult on ta ka vannitoas. Kuid tundub vale olla alasti Jumala ees.”

See naine võib tunduda rumal, kuid temas on teatud süütust. Ja kui sellest süütusest võrsub usk, siis pole vahet, millesse usutakse.

Süütus annab jõudu, kuid süütus hävitatakse ja just süütust üritangi ma teile tagasi anda, nii et te oleksite jälle süütu. Ning et saada tagasi süütus, tuleb teil läbida mõned etapid.

Et te enam ei kardaks, tuleb vabaneda jumalakäsitlustest. Teil tuleb minna läbi hirmu ja aktsepteerida hirmu kui inimesele olemuslikku. Selle eest pole vaja põgeneda. Tuleb hoopis minna sügavale selle sisse ja mida sügavamale oma hirmu sisse te lähete, seda vähem hirmu te tunnete.

Kui olete puudutanud hirmu põhjakivi, siis hakkate lihtsalt naerma, kuna pole midagi, mida karta. Ja kui kaob hirm, ilmub nähtavale süütus ning see süütus on ülim hüve, tõeliselt religioosse inimese tuum.

See süütus on jõud. See süütus on ainuke tõeline ime.

Tänu süütusele võib juhtuda mistahes, kuid tänu süütusele ei saa teist kristlast ega muhameedlast. Tänu süütusele saab teist lihtsalt üks tavaline inimolevus, kes aktsepteerib oma tavalisust ning elab rõõmsalt ja tänab eksistentsi – mitte Jumalat, sest Jumal on kujutlus, mille on teile andnud teised inimesed.

Kuid eksistents ei ole kujutlus. See on kõikjal teie ümber, sees ja väljas. Kui te olete üdini süütu, võrsub sügav tänutunne – ma ei nimeta seda palveks, sest palves te palute midagi, mina nimetan seda sügavaks tänulikkuseks. Te mitte ei küsi endale midagi, vaid tänate millegi eest, mis on teile juba antud.

Teile on väga palju antud. Kas väärite seda? Kas olete selle ära teeninud? Eksistents muudkui valab teile, nii et midagi enamat küsida oleks lihtsalt inetu. Peaksite olema tänulik selle eest, mida olete saanud. Ja kõige ilusam nähtus on see, et kui olete tänulik, valab eksistents teile üha juurde ja juurde. Tekib tsükkel: mida rohkem te saate, seda tänulikumaks muutute; mida tänulikumaks muutute, seda rohkem saate... Sellel pole lõppu, see on üks lõpmatu protsess.

Kuid pidage meeles – hüpotees Jumalast on kadunud; selsamal hetkel, mil nimetasite seda hüpoteesiks, on kujutlus Jumalast juba kadunud. Pole vahet, kas kardate või mitte, te ei saa seda enam tagasi pöörata; selle Jumala-ideega on lõpp. Nüüd on alles jäänud ainult üks tee – minna oma hirmu sisse. Sisenege vaikselt, nii jõuate kõige sügavamale. Ja mõnikord selgub, et hirm polegi väga sügav.

Üks zen-lugu on järgmine. Mees kõndis öösel väljas ja libises kaljul. Hirmust, et ta kukub tuhande jala sügavusse, sest ta teadis, et seal peaks olema väga sügav kuristik, haaras mees kalju kohale ulatuvast oksast. Ööpimeduses ei seletanud tema silm mitte midagi muud kui põhjatut sügavikku. Ta hüüdis ja kuulis omaenda hüüatuse kaja – tema hüüdu polnud kuulmas kedagi.

Kujutage ette seda meest ja tema öö läbi kestnud piina! Igas hetkes oli surm, mehe käed muutusid külmaks, tema haare nõrgenes... ja kui päike tõusis, vaatas ta alla ja naeris: kuristikku polnud. Vaid kuus jalga allpool oli kalju. Ta oleks võinud kogu öö puhata, hästi magada – kaljuäär oli piisavalt avar –, kuid öö oli olnud tema jaoks painajalik.

Saan teile oma kogemustest öelda, et hirm ei ole kunagi üle kuue jala sügav. Nüüd oleneb teist, kas soovite rippuda oksa küljes ja muuta oma elu painajalikuks või lasete parema meelega oksast lahti ja seisate omal jalal.

Karta pole midagi.

1 India mõtteloo üks mõjukamaid esindajaid (788–820), kes arendas edasi Gaudapāda (7. saj) filosoofiat, kirjutas kommentaare upanišadidele, „Bhagavadgītāle” ja Brahmasūtra’le; on ka mitmete religioossete hümnide autor. Hinduismis peetakse teda Šiva kehastuseks. – (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]