Читать книгу Tantra. Ülim mõistmine - Osho - Страница 6

„Mahāmudrā laulus” ütleb Tilopa:

„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid,

aga sinule, Naropa, tõsisele ja truule,

tuleb öelda seda:

Tühjus ei vaja usaldust;

mahāmudrā puhkab eimiskil.

Ilma pingutuseta,

jäädes vabaks ja loomulikuks,

võib ikke murda –

ja saavutada vabanemise.”

Lõplik kogemus pole üldse kogemus, sest kogeja on kadunud. Ja kui teda pole, mida võib siis kogemuse kohta öelda? Kes seda ütleks? Kes sellest jutustaks? Kui subjekti pole, siis kaob ka objekt; kaldad kaovad, ainult kogemustejõgi jääb alles. Teadmine on, aga teadjat pole.

See on olnud kõigi müstikute probleem. Nad jõuavad ülimani, ent ei suuda oma järgijatele sellest jutustada. Nad ei saa sellest jutustada neile, kes tahaksid mõista intellektuaalselt. Nad on saanud sellega üheks. Kogu nende olemus jutustab sellest, aga intellektuaalne edasiandmine pole võimalik. Nad võivad seda teile edasi anda, kui olete valmis vastu võtma; nad võivad lasta sellel teis sündida, kui ka teie seda lubate, olete vastuvõtlikud ja avatud. Kuid sõnad ei kõlba ja sümbolid ei aita; teooriatest ja doktriinidest pole mingit kasu.

See kogemus on selline, et tundub mitte kogemusena, vaid pigem kogemisena. See on protsess ja sel on algus, aga pole lõppu. Sa sisened sellesse, aga ei omanda seda kunagi. See on nagu tilk, mis tilgub ookeani, või ookean ise tilgub tilka. See on sügav ühtesulamine, see on üksolemine – sa lihtsalt sulandud sellesse. Seljataha ei jää midagi, ei ühtki jälge, niisiis – kes sellest räägib? Kes tuleb tagasi selle oru maailma? Kes tuleb tagasi sellesse pimedasse öhe, et teile rääkida?

Kõik müstikud kogu maailmas on alati tundnud end võimetuna seda edasi andma. Osadus on võimalik, suhtlemine mitte. Seda tuleb kohe alguses mõista. Osadus on hoopis teistsugune dimensioon: kaks südant kohtuvad, see on armulugu. Suhtlemine toimub peade vahel; osadus südamete vahel, osadus on tunne. Suhtlemine on teadmine: antakse edasi vaid sõnu, öeldakse vaid sõnu, vaid sõnu võetakse vastu ja saadakse neist aru. Ja sõnad on nii ... sõnade loomus on surnud, nii et nende kaudu ei saa midagi elusat edasi anda. Isegi tavalises elus – jätame piirid kõrvale – isegi tavalise kogemise puhul, kui sul on kõrgpunkt, ekstaasihetk, kui sa tõesti tunned midagi ja muutud kellekski, on võimatu seda sõnadega edasi anda.

Lapsepõlves käisin ma varahommikuti jõe ääres. See oli väike küla. Jõgi oli väga aeglase vooluga, nagu see ei voolakski, ja hommikul, kui päike polnud veel tõusnud, polnud näha, kas see üldse voolab, see oli nii laisk ja vaikne. Hommikul, kui jõe ääres polnud kedagi – pesupesijad polnud veel tulnud – oli ääretu vaikus. Isegi linnud ei laulnud nii varajasel hommikutunnil, polnud ühtki häält, hääletus täitis kõike. Ja mangopuude lõhn hõljus jõe kohal.

Ma käisin seal kõige kaugema jõekäänu ääres lihtsalt istumas, lihtsalt olemas. Polnud vaja midagi teha, seal olemisest piisas; seal olla oli nii kaunis kogemus. Ma suplesin vees, ujusin, ja kui päike tõusis, läksin teisele kaldale, tohutule liivarannale, kuivatasin end seal päikese käes, lamasin ja jäin vahel isegi magama.

Kui ma koju tagasi läksin, küsis ema: „Mida sa terve hommiku tegid?” Ma ütlesin: „Mitte midagi,” sest tegelikult polnudki ma midagi teinud. Ta üles: „Kuidas see võimalik on? Sind pole mitu tundi siin olnud, kuidas on see võimalik, et sa ei teinud mitte midagi? Sa pidid ikka midagi tegema.” Tal oli õigus, aga samas polnud.

Ma ei teinud mitte midagi. Ma lihtsalt olin seal koos jõega, ei teinud midagi, lasin asjadel juhtuda. Kui tundsin, et tahan ujuda – pidage meeles, kui ma tundsin, et tahan ujuda –, siis ujusin, aga see polnud minu poolt millegi tegemine, ma ei pingutanud kuidagi. Kui tundsin, et olen unine, siis magasin. Asjad juhtusid, aga tegijat polnud. Ja minu esimesed satori-kogemused said alguse selle jõe ääres; mitte midagi tehes, lihtsalt seal olles juhtusid miljonid asjad.

Aga ema käis peale: „Sa pidid ikka midagi tegema.” Ma siis ütlesin: „Hästi, ma suplesin ja kuivatasin end päikese käes,” ja siis oli ta rahul. Aga mina polnud, sest seda, mis seal jõe ääres toimus, ei saa kirjeldada sõnadega ma suplesin; see tundub nii napp ja ilmetu. Jõega mängimine, jões hõljumine, jões ujumine oli nii sügav kogemus. Lihtsalt öelda: „Ma suplesin” – sel pole mõtet, või lihtsalt öelda: „Ma läksin sinna, jalutasin kaldal, istusin” ei tähenda midagi.

Isegi tavaelus võite tunda sõnade tühisust. Ja kui te sõnade tühisust ei tunne, siis see näitab, et te pole elus olnudki, see näitab, et olete elanud väga kunstlikult. Kui kõike, mida olete läbi elanud, saab sõnades edasi anda, siis see tähendab, et te pole elanudki.

Kui esimest korda juhtub midagi, mis on väljaspool sõnu, siis on teiega juhtunud elu, elu on teie uksele koputanud. Ja kui ülim teie uksele koputab, siis olete lihtsalt väljaspool sõnu: te muutute tummaks, ei saa rääkida; teie sees ei kujune ühtki sõna. Kõik, mida te ütlete, tundub nii ilmetu, nii surnud, nii mõttetu, ilma igasuguse tähenduseta. Tundub, nagu käituksite ebaõiglaselt kogemusega, mille läbi elasite. Pidage seda meeles, sest mahāmudrā^[1.] on viimane, lõplik kogemus.

Mahāmudrā tähendab totaalset orgasmi universumiga. Kui olete kedagi armastanud ja tundnud sulamist ning sulandumist, siis kaks pole enam kaks. Kehad jäävad eraldatuks, aga midagi nende vahel loob silla, kuldse silla, ja seesmine kahesus kaob; üks eluenergia vibreerib kummalgi poolusel. Kui seda on teiega juhtunud, üksnes siis võite mõista, mis on mahāmudrā. Miljoneid kordi sügavam, miljoneid kordi kõrgem on mahāmudrā. See on totaalne orgasm tervikuga, universumiga. See sulandub olemise allikasse.

See on „Mahāmudrā laul”. On kaunis, et Tilopa nimetas seda lauluks. Te võite seda laulda, aga mitte sõnastada; te võite seda tantsida, aga mitte sõnastada. See on nii sügav fenomen, et laulmine võib väljendada selle tillukest osa – mitte see, mida sa laulad, vaid kuidas sa laulad.

Paljud müstikud on pärast ülima kogemist lihtsalt tantsinud; nad ei saanud midagi muud teha. Nad rääkisid kogu oma olemuse ja keha kaudu: keha, vaimu, hinge ja kõige selle kaudu, mis on sellega seotud. Nad tantsisid; need tantsud polnud tavalised tantsud. Tegelikult tekkiski tants tänu nendele müstikutele; see oli viis edasi anda ekstaasi, õnne, õndsust. Tundmatu on läbistanud tuntu, teispoolne on tulnud maa peale – mida veel võiks teha? Te võite seda tantsida, te võite seda laulda. See on mahāmudrā laul.

Kes seda laulab? Tilopa enam mitte. Orgasmiline tunne ise on laul. See pole Tilopa laul; Tilopat enam pole. See kogemus ise vibreerib ja laulab. Sellest ka „Mahāmudrā laul”: ekstaasi laul, ekstaas ise laulab seda. Tilopal pole midagi teha; Tilopat pole seal üldse, Tilopa on sulanud. Kui otsija on kadunud, vaid siis saavutatakse eesmärk. Ainult siis, kui kogejat pole enam kohal, saabub kogemus. Otsige, ja te ei leia, sest otsimise läbi saab otsija tugevamaks. Ärge otsige, ja te leiate. Otsimisest, sellest pingutusest saab takistus, sest mida rohkem te otsite, seda tugevamaks saab ego, otsija. Ärge otsige!

See on „Mahāmudrā laulu” kõige sügavam sõnum: ärge otsige, jääge nagu olete, ärge minge kuhugi mujale. Keegi ei jõua kunagi tõeni; keegi ei saagi jõuda, sest ei tea aadressi. Kuhu minna? Kust leida tõde? Pole kaarti, pole teed, pole kedagi, kes ütleks, kus see on. Ei, keegi ei jõua kunagi tõeni. Alati on vastupidi: tõde tuleb sinu juurde. Kui oled valmis, siis see koputab su uksele; otsib su üles, kui oled valmis. Ja valmisolek pole midagi muud kui vastuvõtlikkus. Kui oled täielikult vastuvõtlik ja ego pole, siis saab sinust tühi tempel, kus sees pole kedagi.

Tilopa ütleb selles laulus, et ole nagu õõnes bambus – sees pole midagi. Ja äkki, hetkel, kui oled õõnes bambus, saad jumalikud huuled, õõnsast bambusest saab flööt ja algab laul – see on „Mahāmudrā laul”. Tilopast on saanud õõnes bambus, jumalik on tulnud ja laul on alanud. See pole Tilopa laul; see on ülima kogemuse enda laul.

Las ma räägin midagi Tilopast, enne kui me sellesse kaunisse ilmingusse süveneme. Tilopast pole eriti palju teada, sest tegelikult ei teatagi selliste inimeste kohta midagi. Nad ei jäta jälge. Nad ei saa osaks ajaloost. Nad eksisteerivad kõrval, nad pole osa sellest peavoolust, kus liigub terve inimkond; nemad seal ei liigu. Kogu inimkond liigub läbi ihaldamise ning inimesed nagu Tilopa liiguvad ihaldamatusse. Nad liiguvad lihtsalt eemale sellest inimkonna ajaloo peavoolust.

Mida rohkem nad voolust eemalduvad, seda müütilisemaks nad muutuvad. Nad on nagu müüdid. Nad pole enam sündmused ajas, ja nii see peabki olema, sest nad liiguvad väljapoole aega, nad elavad väljaspool aega; nad elavad igavikus. Nad lihtsalt kaovad meie tavalisest inimdimensioonist; nad aurustuvad. Me mäletame vaid hetke, mil nad aurustuvad: vaid sedavõrd on nad osa meist. Sellepärast ei teatagi eriti palju Tilopast ja sellest, kes ta oli.

On ainult see laul. See on tema kingitus, ja ta andis selle oma õpilasele Naropale. Neid kingitusi ei saa kellelegi anda, ilma et oleks olemas sügav intiimne armastus. Inimene peab olema võimeline sellist kingitust vastu võtma. Selle laulu andis ta Naropale, oma õpilasele. Enne laulu andmist pandi Naropat miljonil viisil proovile: tema usku, tema armastust ja usaldust. Kui selgus, et temas pole midagi kahtlusesarnast, isegi mitte tillukest kahtluseosakest, ja ta süda on tulvil usaldust ja armastust, siis anti talle see laul.

Ka mina olen siin laulu laulmas, aga võin selle teile anda alles siis, kui olete valmis. Ja teie valmidus tähendab, et kahtlus peab lihtsalt kaduma; seda ei tohi alla suruda, te ei pea püüdma seda võita, sest võidetuna jääb kahtlus teisse alles, mahasurutuna jääb see osaks teie alateadvusest ja mõjutab teid ikka. Ärge võidelge oma kahtleva meele vastu; ärge suruge seda alla. Pigem vastupidi, lihtsalt andke usaldusele üha rohkem energiat. Lihtsalt olge oma kahtleva meele vastu ükskõiksed; midagi muud pole võimalik teha.

Ükskõiksus ongi võti: lihtsalt olete ükskõiksed. See on nii; võtke see omaks. Tooge oma energiad üha rohkem usaldusse ja armastusse, sest see on kõik üks ja seesama energia. Energia, mis muutub kahtluseks, on sama kui see, millest saab usaldus. Jääge kahtluse suhtes ükskõikseks. Hetkel, kui olete ükskõiksed, on teie koostöö läbi; te ei toida seda – sest kõike toidetakse tähelepanu kaudu. Kui pöörate kahtlusele tähelepanu, isegi kui olete selle vastu, on tähelepanu pööramine ikkagi ohtlik, sest just tähelepanu on toit; nii teete te sellega koostööd. Tuleb olla lihtsalt ükskõikne, mitte poolt ega vastu: ärge olge kahtluse poolt, ärge olge vastu.

Nüüd on teil vaja mõista kolme sõna. Üks sõna on kahtlus, teine on usk ja kolmas on usaldus, Idas tuntud kui śraddhā. Kahtlus on millegi suhtes negatiivne hoiak. Mida ka ei öeldaks, algul suhtute te sellesse negatiivselt. Te olete selle vastu ja leiate põhjusi, põhjendusi, et seda toetada. Siis on usk. See on nagu kahtlus, ainult tagurpidi; neil pole erilist vahet. Siin peetakse midagi positiivseks ja püütakse leida põhjusi ja põhjendusi, et seda toetada, olla selle poolt. Kahtlev mõistus surub usu alla; uskuv mõistus surub kahtluse alla. Aga nad mõlemad on üks ja sama asi; nende kvaliteet ei erine.

Siis on veel kolmas meel, kelle kahtlus on lihtsalt kadunud. Ja kui kahtlus kaob, siis kaob ka usk. Usaldus pole usk; see on armastus. Usaldus pole usk, sest see pole poolik, vaid terviklik. Usaldus pole usk, sest selles pole kahtlust, kuidas saate te siis uskuda? Usaldus pole üldse põhjendatav: see pole millegi vastu ega poolt, see ega teine. Usaldus on usaldamine, sügav usaldamine, armastus. Te ei leia selles põhjendusi; see lihtsalt on nii.

Mis siis teha? Ärge looge usalduse vastast usku. Olge lihtsalt ükskõiksed usu ja kahtluse vastu ning andke rohkem energiat armastusele, armastage rohkem, armastage tingimusteta. Kui armastate, siis te lihtsalt eksisteerite armastavamal viisil – mitte ainult õpetaja suhtes, vaid kõige suhtes, mis teid ümbritseb – puude ja kivide ja taeva ja maa suhtes. Sinust, sinu olemusest, sinu olemuse tuumast saab armastuseilming. Siis tõuseb usaldus ja ainult sellise usalduse puhul kingitakse midagi sellist nagu „Mahāmudrā laul”. Kui Naropa oli valmis, siis kinkis Tilopa talle selle.

Niisiis, pidage meeles, koos õpetajaga pole te „mõistuserännakul”. Kahtlus ja usk on mõlemad „mõistuserännakul”. Koos õpetajaga olete „südamerännakul”. Ja süda ei tea, mis on kahtlus, süda ei tea, mis on usk; süda lihtsalt tunneb usaldust. Süda on nagu väike laps. Väike laps klammerdub isa käe külge ja sinna, kuhu läheb isa, läheb ka laps, uskumata või kahtlemata; laps on jagamatu. Kahtlus on pool; usk on pool. Laps on terviklik, täielik; ta lihtsalt läheb koos isaga sinna, kuhu läheb isa. Kui õpilane muutub lapse sarnaseks, ainult siis kingitakse talle neid teadvuse kõrgemate tippude kingitusi.

Kui sinust saab kõige sügavam vastuvõtlikkuseorg, siis antakse sulle teadvuse kõige kõrgemad tipud. Ainult org suudab tippu vastu võtta. Õpilane peab olema täiesti naiselik, vastuvõtlik, otsekui üsk. Ainult siis juhtub selline fenomen nagu selles laulus.

Tilopa on õpetaja. Naropa on õpilane, ja Tilopa ütleb:

„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid,

aga sinule, Naropa, tõsisele ja usaldavale,

tuleb öelda ...”

See on väljaspool sõnu ja sümboleid, kõiki sõnu ja kõiki sümboleid. Kuidas saab siis seda öelda? Kui see on tõesti väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid, kuidas saab siis seda sõnadesse panna? Kas on mingitki võimalust? Jah, on küll; kui on olemas Naropa, siis on ka võimalus; kui on olemas õpilane, siis on ka võimalus. Sõltub õpilasest, kas ta leiab selle või mitte.

Kui õpilane on nii vastuvõtlik, et tal pole enda meelt, siis ei kaalu ta, kas see on õige või vale. Kui tal on enda meel olemas, siis järgneb ta õpetajale, on lihtsalt vastuvõtlik, on tühjus, mis on valmis tervitama tingimusteta kõike, mida antakse; siis pole vaja sõnu ja sümboleid, siis saab midagi anda. Te võite seda sõnade vahelt kuulda, te võite seda ridade vahelt lugeda, siis on sõnad vaid vabandus. Tõelised asjad toimuvad otse sõnade kõrval.

Sõna on lihtsalt trikk, vahend. See, mis tegelikult on, järgneb sõnadele varjuna. Kui olete liialt mõistuses kinni, siis kuulate sõnu ja seda ei saa edasi anda. Aga kui te pole üldse mõistuses kinni, siis need õrnad varjud, mis sõnadele järgnevad – väga õrnad, mida saab ainult südamega näha, nähtamatud varjud, nähtamatud teadvusevirvendused, võnked – siis on osadus nendega kohe võimalik.

Pea seda meeles, ütleb Tilopa:

„... aga sinule, Naropa, tõsisele ja usaldavale,

tuleb öelda ...”

Seda, mida ei saa sõnadesse panna, peab õpilasele ütlema. Selle, mida ei saa sõnadesse panna, mis on täiesti nähtamatu, peab õpilasele nähtavaks tegema. See sõltub mitte ainult õpetajast, see sõltub õpilasest isegi rohkem. Tilopal vedas, et ta Naropa leidis. Mõni õnnetu õpetaja ei leidnud kunagi õpilast nagu Naropa. Ning kõik, mis nad saavutasid, kadus koos nendega, sest polnud kedagi seda vastu võtmas.

Mõnikord on õpetajad rännanud tuhandeid kilomeetreid, et õpilast leida. Tilopa ise läks Indiast Tiibetisse, et leida õpilast Naropat. Tilopa rändas läbi kogu India ega suutund leida inimest, kes oleks olnud võimeline sellist kingitust vastu võtma, kes oleks seda hinnanud, kes oleks selle omaks võtnud, kes oleks suutnud seeläbi uuesti sündida. Kui Naropa kingituse vastu võttis, muutus ta täielikult. Siis olevat Tilopa Naropale öelnud: „Nüüd mine ja leia endale oma Naropa.”

Naropal õnnestus samuti leida õpilane, kelle nimi oli Marpa. Marpal õnnestus leida õpilane, kelle nimi oli Milarepa. Aga seejärel traditsioon kadus, polnud enam selle suurusjärgu õpilasi. Palju kordi on religioon maale jõudnud ja kadunud; see tuleb ka tulevikus ja kaob jälle. Religioon ei või muutuda kirikuks; religioon ei või muutuda sektiks. Religioon sõltub isiklikust vastuvõtust, isiklikust osadusest. Tilopa religioon oli olemas ainult nelja põlvkonna jooksul: Naropast Milarepani, ja siis see kadus.

Religioon on nagu oaas: kõrb on tohutu, ja mõnikord ilmub kõrbe tillukestes osades religioon. Kuni see kestab, otsige seda; kuni see on olemas, jooge sellest; see on väga haruldane.

Jeesus ütles oma õpilastele mitu korda: „Ma olen siin veel natuke aega ja kuni ma siin olen, sööge mind, jooge mind. Ärge jätke seda võimalust kasutamata.” Sest möödub tuhandeid aastaid ... ja Jeesuse-sarnast inimest ei pruugi enam olla. Kõrb on tohutu. Oaas mõnikord ilmub ja kaob, sest see tuleb tundmatusest; see vajab ankrut. Kui ankrut pole, siis ei saa see jääda. Naropa on ankur.

Ma tahaksin teile sedasama öelda: „Kuni olen veel siin, ärge jätke võimalust kasutamata.” Ja te võite selle kaotada tühistes asjades. Te võite takerduda mõttetusse, vaimsesse rämpsu. Te võite jätkata poolt ja vastu mõtteviisi, ja siis kaob oaas kiiresti. Te võite hiljem poolt või vastu olla. Praegu aga jooge sellest, sest pärast tuleb palju elusid, mille jooksul võib poolt ja vastu olla, sellega pole kiiret. Aga kuni see kestab, jooge sellest!

Kui olete joonud Jeesusest või Naropast, siis muutute täiesti. See muutumine on väga lihtne ja kerge, see on loomulik protsess. Selleks läheb vaja vaid mullaks saamist ja seemne vastuvõtmist, üsaks saamist ja seemne vastuvõtmist.

„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid,

aga sinule, Naropa, tõsisele ja truule,

tuleb öelda seda ...”

Seda ei saa väljendada, see on väljendamatu, ent Naropale tuleb seda öelda. Kui õpilane on valmis, siis ilmub õpetaja, peab ilmuma. Kui on olemas sügav vajadus, siis tuleb see rahuldada. Kogu olemine vastab teie sügavamatele vajadustele, aga vajadus peab olemas olema; muidu võite Tilopast, Buddhast, Jeesusest mööda minna ja te ei pruugi sellest arugi saada.

Tilopa elas sellel maal. Keegi ei kuulanud teda – ja ta oli valmis kinkima ülimat kingitust. Mis juhtus? Sellist asja on sellel maal palju kordi juhtunud – selle taga peab midagi olema. Sellist asja on sellel maal rohkem juhtunud kui kusagil mujal, sest siin on sündinud rohkem Tilopasid. Kuid miks pidi Tilopa Tiibetisse minema? Miks pidi Bodhidharma Hiinase minema?

See maa teab liiga palju, see maa elab liiga palju oma peas. Sellepärast on raske leida südant ... sel brahmanite ja panditite maal, sel teadjate ja filosoofide maal. Nad tunnevad kõiki veedasid, kõiki upanišade; nad võivad peast lugeda kõiki pühakirju – mõistuse maal. Sellepärast ongi sellist asja nii palju kordi juhtunud.

Isegi mina tunnen – nii palju kordi olen seda tundnud –, et kui brahmiin tuleb siia, on raske suhelda. Inimene, kes teab liiga palju, muutub võimatuks ... sest ta teab, ilma et teaks. Ta on kogunud palju kontsepte, teooriaid, doktriine, pühakirju. See on ta teadvusele koorem; ta ei õitse. See pole tema ise; see kõik on laenatud, ja kõik, mis laenatud, on rämps, praht. Visake see võimalikult kiiresti minema.

Ainult see, mis sinuga juhtub, on õige. Ainult see, mis sinus õitseb, on õige. Ainult see, mis sinus kasvab, on õige ja elus. Pidage seda alati meeles ja vältige laenatud teadmisi.

Laenatud teadmistest saab meeletrikk; see peidab endas teadmatust, see ei hävita sind. Mida rohkem on su ümber teadmisi, seda sügavamal su keskmes, su olemuse juurtes on teadmatus ja pimedus. Teadmistega inimene, laenatud teadmistega inimene on peaaegu suletud oma teadmistesse; sa ei suuda temast läbi tungida. Raske on leida ta südant; ka ta ise on kaotanud sideme oma südamega. Niisiis pole juhuslik, et Tilopa pidi minema Tiibetisse, Bodhidharma pidi minema Hiinasse. Seeme peab nii kaugele rändama, kui tal pole siin mulda.

Pidage seda meeles, sest kerge on teadmistest sõltuvusse sattuda. See on sõltuvus; see on narkootikum. LSD ja marihuaana pole nii ohtlikud. Mingis mõttes on need sarnased, sest marihuaana laseb sul heita pilgu millelegi, mida pole olemas; see annab sulle unenäo, mis on täiesti subjektiivne, see annab hallutsinatsiooni. Teadmistega on sama lugu: need annavad sulle teadmishallutsinatsiooni. Sa hakkad tundma, et tead, sest suudad veedasid peast tsiteerida; tead, sest oskad vaielda; tead, sest sul on väga loogiline ja terav mõistus. Ära ole rumal! Loogika pole kunagi kedagi tõe juurde juhatanud.

Ratsionaalne meel on lihtsalt mäng. Kõik vaidlused on alaealistele. Elu on vaieldamatult olemas ja tõel pole tõendeid tarvis; sel on vaja ainult sinu südant, mitte argumente – ainult armastust, usaldust, valmisolekut vastu võtta.

„Mahāmudrā on väljaspool kõik sõnu ja sümboleid,

aga sinule, Naropa, tõsisele ja truule,

tuleb öelda seda:

Tühjus ei vaja usaldust;

mahāmudrā puhkab eimiskil.

Ilma pingutuseta,

jäädes vabaks ja loomulikuks,

võib ikke murda –

ja saavutada vabanemise.”

Kusagilt ei leia te tähendusrikkamaid sõnu. Püüdke aru saada igast nüansist, mida Tilopa püüab öelda.

„Tühjus ei vaja usaldust”

Kui on olemas miski, siis vajab see toetust; see vajab usaldust. Aga kui on olemas eimiski, tühjus, siis pole toetust vaja. See on kõigi teadjate sügavaim arusaam: et sinu olemine on mitteolemine. Öelda, et see on olemine, on vale, sest see pole miski, see ei sarnane miskiga. See on nagu eimiski: tohutu tühjus, millel pole piire. See on antama, mitte-sina; sinu sees sind pole. Kõik tunded sinust endast on valed. Kõik samastumised – „ma olen see ja teine” – on valed.

Kui jõuate viimseni, kui jõuate oma sügavaima tuumani, siis äkitselt mõistate, et te pole see ega teine, te pole mitte keegi. Te pole ego, vaid lihtsalt tohutu tühjus. Ja vahel, kui istute, panete silmad kinni ja tunnete, kes te olete – kus te siis olete? Minnes sügavamale, võite kartma hakata, sest mida sügavamale lähete, seda sügavamalt tunnete, et te pole keegi, olete eimiski. Sellepärast kardavadki inimesed nii väga meditatsiooni. See on surm. See on ego surm ja ego on lihtsalt võlts kontsept.

Tänapäeval on füüsikud teadusuuringutega aine sügavustesse tungides sama tõeni jõudnud. Selle, milleni Buddha, Tilopa ja Bodhidharma jõudsid kaemuse kaudu, on avastanud teadus ka välisilmas. Nüüd öeldakse, et ainet pole olemas, aine on iseduse paralleelsubstants.

Kivi on olemas; sa tunned, et see on väga aineline. Sa võid kellelegi vastu pead lüüa ja veri hakkab jooksma, inimene võib isegi surra, see on väga aineline. Aga küsi füüsikutelt; nad ütlevad, et see on „mitteaine”, seal pole midagi. Nad ütlevad, et see on lihtsalt energeetiline fenomen: paljud energiavood, mis kivis ristuvad, annavad ettekujutuse ainest. Nagu joonistaksid paberile ristuvaid kriipse, ning jooned kohtuvad ühes punktis ja see tõuseb. Seda punkti polnud, kaks joont ristuvad ja see tõuseb, palju jooni ristub ja punkt tõuseb. Kas see punkt on päriselt olemas või kas joonte ristumine tekitab lihtsalt illusiooni, et punkt on olemas?

Füüsikud ütlevad, et joonte ristumine loob mateeria. Kui küsida, mis need energiajooned on, siis need pole materiaalsed; neil pole kaalu; need on mittemateriaalsed. Mittemateriaalsete joonte ristumine annab illusiooni materiaalsest asjast; väga ainelisest nagu kivi.

Buddha saavutas valgustuse 25 sajandit enne Einsteini: et sees pole kedagi, ainult ristuvad energiajooned tekitavad tunde isedusest. Buddha tavatses öelda, et ise on nagu sibul: koorid seda, üks kiht tuleb ära ja selle all on teine. Muudkui koorid kiht kihi haaval, ja mis lõpuks järele jääb? Kogu sibul on kooritud, ja te pole seest midagi leidnud.

Inimene on nagu sibul. Te koorite mõttekihte, tundekihte, ja lõpuks, mille te leiate? Ei midagi. See eimiski ei vaja kaitset. See eimiski eksisteerib ise. Seepärast Buddha ütlebki, et Jumalat pole olemas; Jumalat pole vaja, sest Jumal on tugi. Buddha ütleb, et loojat pole, sest eimiskit pole vaja luua. See on üks kõige keerulisemaid kontseptsioone, enne kui te pole seda mõistnud.

Sellepärast ütleb Tilopa:

„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid ...”

Mahāmudrā on eimiski-kogemus; lihtsalt sind pole olemas, ja kui sind pole olemas, kes siis kannatab? Kes see on, kellel on valu ja piin? Kes on masendunud ja kurb ning kes on õnnelik ja õnnis? Buddha ütleb, et kui tunned, et oled õnnis, siis saab sinust jälle kannatuse ohver, sest sa oled ikka veel seal. Kui sind pole, täiesti, lõplikult, siis pole kannatust ega õndsust – ja see on tõeline õndsus. Siis ei saa sa tagasi langeda. Eimiski saavutamine tähendab kõige saavutamist.

Mu jõupingutused teiega tähendavad samuti teie juhtimist mittemiski poole, teie juhtimist täielikku vaakumisse.

„Tühjus ei vaja usaldust;

mahāmudrā puhkab eimiskil.

Ilma pingutuseta,

jäädes vabaks ja loomulikuks,

võib ikke murda –

ja saavutada vabanemise.”

Esimene asi, millest tuleb aru sada, on see, et ise kontseptsiooni on loonud mõistus; sinus pole sind ennast.

Juhtus kord järgmine lugu.

Suur budist, valgustunu, kutsuti kuninga juurde, et ta kuningat õpetaks. Selle budistliku munga nimi oli Nagasena ja kuningas oli Aleksandri regent. Kui Aleksander Indiast tagasi tuli, jättis ta sinna regendiks Menandrose, kelle Indiapärane nimi oli Milinda. Milinda palus Nagasenal tulla end õpetama. Ta oli sellest väga huvitatud ja oli kuulnud Nagasenast palju jutte. Õukonnas liikusid kuulujutud: „See on harv juhus! Harva juhtub, et inimene puhkeb õitsele, ja see inimene on õitsele puhkenud. Tal on mingi tundmatu, mõistatusliku energia aroom. Ta kõnnib maa peal, aga pole maa pealt.” Milindat see huvitas, ta kutsus mehe enda juurde.

Sõnumitooja, kes Nagasena juurde saadeti, tuli tagasi ja oli hämmeldunud, sest Nagasena ütles: „Jah, kui ta kutsub, siis Nagasena tuleb. Aga ütle talle, et pole kedagi Nagasena sarnast. Kui ta kutsub, siis ma tulen, aga ütle talle täpselt nii, et pole kedagi nagu „mina olen”. Mind enam pole.” Sõnumitooja oli hämmeldunud, sest kui Nagasenat enam pole, kes siis tuleb?

Milinda oli samuti hämmeldunud. Ta ütles: „See mees räägib mõistatuslikult. Aga las ta tuleb.”

Milinda oli kreeklane ja Kreeka mõistus on põhimõtteliselt loogiline.

Maailmas on ainult kaks mõistuse varianti, indialased ja kreeklased. Indialased on ebaloogilised ja kreeklased on loogilised. Indialane liigub pimedates sügavustes, metsikutes sügavustes, kus pole piire, kõik on udune ja pilvine. Kreeklase mõistus liigub loogiliselt, otse, kus kõik on määratletud ja klassifitseeritud. Kreeklase mõistus liigub tuntusse. Indialase mõistus liigub tundmatusse ja veelgi rohkem tundmatusse. Kreeklase mõistus on täiesti ratsionaalne; indialase mõistus on täiesti vastuoluline. Niisiis, kui te leiate minus palju vastuolusid, siis ärge muretsege. Nii ongi: Idas on vastuolu võimalus midagi edasi anda.

Milinda ütles: „See mees tundub olevat mõistusevastane, ta on hulluks läinud. Kui teda pole, kuidas võiks ta siia tulla? Aga las ta tuleb, vaatame. Ma tõestan, et oma tulekuga tõestab ta seda, et on olemas.”

Siis Nagasena tuligi. Milinda võttis ta väraval vastu ja ütles esimese asjana: „Ma olen hämmeldunud; sa tulid, ehkki ütlesid, et sind pole olemas.”

Nagasena ütles: „Ma ütlen seda endiselt. Teeme selle asja selgeks.”

Kogunes rahvahulk, kogu õukond tuli kohale ja Nagasena ütles: „Küsi.”

Milinda küsis: „Kõigepealt räägi mulle – kui miski pole olemas, kuidas ta saab siis tulla? Esiteks, kui teda pole, siis pole võimalust, et ta tuleks. Ja sina tulid. Lihtne loogika: sa oled olemas.”

Nagasena naeris ja ütles: „Vaata seda ratha’t” – seda härjavankrit, millega ta tuli. Ta ütles: „Vaata seda. Sa nimetad seda ratha’ks, vankriks.”

Milinda ütles: „Jah.”

Siis käskis Nagasena härjad ära viia. Need viidi ära ja Nagasena küsis: „Kas need härjad on vanker?”

Milinda ütles: „Muidugi mitte.”

Seejärel viidi vähehaaval kogu vanker minema, osade kaupa. Viidi ära rattad ja ta küsis: „Kas need rattad on vanker?”

Milinda vastas: „Muidugi mitte!”

Kõik viidi minema ja polnud enam midagi järel, ning Nagasena küsis: „Kus on see vanker, millega ma tulin? Me pole vankrit ära viinud ja selle kohta, mis me ära viisime, ütlesid sa, et see pole vanker. Kus see vanker siis on?”

Nagasena ütles: „Samamoodi on olemas ka Nagasena. Võta osad ära, ja ta kaob.”

Lihtsalt ristuvad energiajooned, võta jooned ära ja punkt kaob. Vanker on pelgalt osade kooslus. Sina oled samuti osade kooslus; „mina” on osade kooslus. Võta osad ära, ja ma kaon. Sellepärast ongi nii, et kui teadvusest eemaldada mõtted, ei saa öelda „mina”, sest „mina” puudub, alles on jäänud tühjus. Kui tunded ära võetakse, siis kaob „ise” täiesti. Sa oled olemas, ehkki sind pole: ainult puudumine, pole piire, on tühjus.

See on ülim teadmine; see seisund on mahāmudrā, sest ainult selles seisundis võite saavutada kõiksusega orgasmi. Nüüd pole enam piire, pole „iset”: nüüd pole piire, mida jagada.

Tervikul pole piire. Te peate saama terviku sarnaseks, ainult siis võib aset leida kohtumine, segunemine. Kui oled tühi, siis pole sul piire. Äkki muutud sa tervikuks. Kui sind pole, siis muutud sa tervikuks. Kui oled olemas, siis saab sinust inetu ego. Kui sind pole, siis on su olemusel kogu eksistentsi avarus.

Ent need on vastuolud, niisiis püüa aru saada; ole natuke Naropa moodi, muidu ei too sõnad ja sümbolid sulle midagi. Kuulake mind usaldavalt ja kui ma seda ütlen, siis see tähendab, et ma tean seda. See on nii. Ma olen vaatleja; ma tegelen vaatlemisega. See on nii. Seda ei pruugi olla võimalik sõnadesse panna, aga see ei tähenda, et see pole nii. Võib-olla on võimalik midagi öelda, aga see ei tähenda, nagu olekski nii. Te võite öelda midagi, mida pole, ja te ei pruugi olla võimelised ütlema midagi, mis on. Ma vaatlen seda, aga teie olete võimelised mõistma mind üksnes siis, kui olete Naropa moodi, kui kuulate usaldavalt.

Ma ei õpeta doktriini. Ma ei tegeleks Tilopaga, kui see poleks ka mu enda kogemus. Tilopa on hästi öelnud:

„Tühjus ei vaja usaldust;

mahāmudrā puhkab eimiskil.”

Mahāmudrā ei toetu millelegi. Mahāmudrā tähendab sõna-sõnalt suur sümbol, viimane suur sümbol, mis võib olla, see, millest edasi pole miski võimalik. Mahāmudrā ei toetu millelegi. Ole eimiski, ja siis saavutad kõik. Sa sured ja muutud jumalikuks. Sa kaod ja muutud tervikuks. Siin kaob tilk ja seal tekib ookean.

Ärge klammerduge enda külge. Ainult seda te olete oma eelmiste elude jooksul teinudki: klammerdunud, kartes, et kui te ego külge ei klammerdu, siis alla vaadates näete põhjatut kuristikku.

Sellepärast me klammerdumegi tillukeste asjade külge, mis on tõepoolest tühised; me muudkui klammerdume nende külge. Klammerdumine näitab vaid seda, et olete samuti teadlikud oma tohutust seesmisest tühjusest. Millegi külge tuleb ju klammerduda, aga teie klammerdumine on teie sansaara, teie õnnetus. Jätke end kuristikku ja kui olete seda teinud, saate ise kuristikuks. Siis pole surma, sest kuidas saab kuristik surra? Siis pole lõppu, sest kuidas võiks eimiski lõppeda? Miski saab lõppeda – peab lõppema –, ainult eimiski võib olla igavene. Mahāmudrā puhkab eimiskil.

Las ma selgitan teile seda mõne teie kogemuse abil. Kui armastate kedagi, siis peate saama eimiskiks. Kui armastate kedagi, siis peate muutuma isetuks. Sellepärast on armastus nii raske. Ja sellepärast ütleb Jeesus: „Jumal on nagu armastus.” Ta teab midagi mahāmudrā‘st, sest enne seda, kui ta hakkas Jeruusalemmas õpetama, oli ta Indias olnud. Ta oli olnud ka Tiibetis. Ta kohtas inimesi nagu Tilopa ja Naropa. Ta peatus budistlikes kloostrites. Ta õppis, mis see on, mida eimiskiks nimetatakse. Siis püüdis ta tõlkida kogu oma arusaamist juudi terminoloogiasse. Tekkis suur segadus.

Budistliku arusaama ei saa juudi terminoloogiasse tõlkida. See on võimatu, sest kogu juudi terminoloogia on ehitatud positiivsetele terminitele ning budistlik terminoloogia täiesti nihilistlikele terminitele nagu eimiski, tühjus. Kuid aeg-ajalt on Jeesuse sõnades teraseid tähelepanekuid. Ta ütleb: „Jumal on armastus.” Ta viitab millelegi. Millele ta viitab?

Kui te armastate, siis peate saama eimiskiks. Kui jääte kellekski, siis armastust pole kunagi. Kui armastate inimest – isegi kui armastus tärkab hetkeks ja voogab kahe inimese vahel –, siis on olemas kaks eimiskit, mitte kaks inimest. Kui olete kunagi armastust kogenud, siis mõistate.

Kaks armastajat teineteise kõrval istumas või eimiskit kõrvuti istumas, ainult siis on kohtumine võimalik, sest takistused on ületatud, piirid kõrvale heidetud. Energia võib liikuda siit sinna, pole takistust, ja vaid sellisel sügaval armastushetkel on võimalik orgasm.

Kui kaks armastajat armatsevad ja mõlemad on isetud, eimiskid, siis sünnib orgasm. Siis nende kehaenergia, kogu nende olemus kaotab identiteedi; nad pole enam ise, nad on langenud kuristikku. Ent see võib juhtuda vaid hetkeks. Jälle muutuvad nad endiseks, jälle hakkavad klammerduma. Sellepärast hakataksegi armastades kartma.

Sügavalt armastades kardetakse hulluks minna, surra, kardetakse, mis võib juhtuda. Kuristik avab suu, kogu eksistents haigutab ning järsku oled sa seal ja võid kuristikku kukkuda. Inimene hakkab armastust kartma ning rahuldutakse seksiga ja nimetatakse seda armastuseks.

Armastus pole seks. Seks võib armastusega kaasneda, olla osa sellest, oluline osa, ent seks ise pole armastus, vaid selle aseaine. Te püüate armastust seksi läbi vältida. Te tunnete, et olete armunud, aga ei liigu armastusse. Seks on nagu laenatud teadmine: tunne, et teate, ehkki ei tea; tunne, et armastate, ehkki ei armasta.

Armastades teid pole, ega ka mitte teist. Ainult siis kaovad äkki need kaks. Sama juhtub mahāmudrā‘s. Mahāmudrā on totaalne orgasm kogu eksistentsiga.

Sellepärast nimetataksegi tantras – ja Tilopa on tantraõpetaja – armastajate sügavat orgasmilist vahekorda samuti mahāmudrā‘ks, ja tantristlikes templites ja raamatutes kujutatakse kaht sügavas orgastilises seisundis armastajat. Sellest on saanud lõpliku orgasmi sümbol.

„... Mahāmudrā puhkab eimiskil.

Ilma pingutuseta,

Jäädes vabaks ja loomulikuks ...”

See on Tilopa meetod, tantristlik meetod; ilma pingutuseta – sest kui pingutada, tugevdatakse ego. Kui pingutad, on tegemist sinuga.

Niisiis, armastus pole pingutus, sa ei saa pingutada, et armastada. Kui seda teed, siis pole armastust. Sa otsekui voolad sellese, sa ei pea pingutama, sa lihtsalt lased sellel juhtuda; sa ei pinguta. See pole tegemine, see on juhtumine, ilma pingutuseta. Sama lugu on ka tervikuga, lõplikuga; sa ei tee pingutusi, vaid lihtsalt voolad sellesse; ent jäädes vabaks ja loomulikuks. See on õige viis, see on tantra olemus.

Jooga puhul öeldakse, et tuleb pingutada, ja tantra puhul ei tule. Jooga on suunatud egole, lõpuks teeb see hüppe, ent tantra pole algusest peale egole suunatud. Joogas saavutatakse alles lõpus niisugune tähendus ja sügavus, et öeldakse otsijale: „Nüüd loobu egost.” Tantras aga päris algusest, esimesest sammust peale ...

Ma tahaksin öelda seda nii: seal, kus jooga lõpeb, algab tantra. Jooga kõige kõrgem tipp on tantra algus – ja tantra juhatab teid ülima eesmärgi juurde. Jooga võib teid tantraks ette valmistada, see on kõik, sest lõpuks tuleb olla pingutuseta, vaba ja loomulik.

Mida Tilopa mõtleb selle vaba ja loomulikuga? Ära võitle endaga, ole pingevaba. Ära püüa luua enda loomuse, moraali ümber kaitsekihti. Ära end liiga palju distsiplineeri; muidu saab distsipliinist takistus. Ära pane end vangi. Jää vabaks, voolavaks, mine olukorraga kaasa; käitu vastavalt olukorrale. Ära kasuta oma loomust kui kaitsekihti, ära kasuta kindlaid hoiakuid. Jää voolavaks nagu vesi, mitte kõvaks nagu jää. Ole liikuv ja voolav; mine sinna, kuhu su loomus sind juhatab. Ära võitle sellega, ära püüa endale midagi peale sundida.

Ent kogu ühiskond õpetab sulle pealesurumist: ole hea, ole moraalne, ole see ja teine. Tantra on täiesti väljaspool ühiskonda, kultuuri ja tsivilisatsiooni. See ütleb, et kui oled liiga kultuurne, siis kaotad kõik loomuliku ja siis saab sinust mehaaniline asi, mis ei hõlju ega voola. Sellepärast ära raja enda ümber kaitsekihti, ela hetkes, ela virgelt. Seda tuleb sügavuti mõista.

Miks inimesed püüavad rajada enda ümber kaitsekihti? Nad ei vaja virget olekut, sest kui sul pole kaitseks iseloomu, siis pead olema väga teadlik, sest iga hetk on vaja teha otsuseid. Sul pole valmis otsuseid; sul pole hoiakuid. Sa pead vastama olukorrale. Sa oled selleks täiesti ette valmistamata – sa pead olema väga teadlik.

Teadlikkuse vältimiseks on leiutatud trikk, ja see on iseloom. Sunni endale peale teatud distsipliin, ja oled sa teadlik või mitte, distsipliin hakkab sinu eest hoolitsema. Kujunda endas harjumus alati tõtt rääkida; kujunda sellest harjumus, siis pole sul vaja selle üle muret tunda. Keegi küsib midagi, ja harjumusest räägid sa tõtt – aga väljaspool harjumust on tõde surnud.

Elu pole nii lihtne. Elu on väga keeruline nähtus. Vahel on vaja valet ja vahel võib tõde olla ohtlik – ja sa pead olema teadlik. Näiteks, kui sinu vale abil päästetakse kellegi elu ja vale läbi ei saa keegi kannatada ja tema elu on päästetud, mis sa siis teed? Kui oled takerdunud mõttesse, et pead tõtt rääkima, siis võid kellegi tappa.

Miski pole väärtuslikum kui elu; mitte miski, ka mitte tõde pole elust väärtuslikum. Ja mõnikord võib su tõde kellegi elu tappa. Mis sa siis teed? Lihtsalt päästes oma vana mudelit ja harjumust, oma ego – „olen tõerääkija inimene” –, ohverdad sa kellegi elu. Oled tõearmastaja inimene, ja see on kõik? Seda on liiga palju, sa oled täiesti hull! Kui saab kellegi elu päästa, isegi kui inimesed arvavad, et oled valetaja, mis sellest siis on? Milleks muretseda nii palju selle üle, mida inimesed sinust räägivad?

See on keeruline! Pole eriti lihtne teatud mudelit luua, sest elu läheb edasi ja muutub pidevalt, ning iga hetk on uus olukord ja sellele tuleb vastata. Vastata täie teadlikkusega, see on kõik. Las otsus kasvab välja olukorrast endast, mitte et see on ette valmis mõeldud, peale sunnitud. Ärge kandke endas sisseehitatud meelt; jääge lihtsalt vabaks, teadlikuks ja loomulikuks.

Niisugune on tõeline religioosne inimene; nii-öelda religioossed inimesed on lihtsalt surnud. Nad käituvad vastavalt oma harjumustele, nad teevad seda kestvalt – see on sõltumine, mitte vabadus. Teadvustamine vajab vabadust.

Olge vabad; pidage seda sõna meeles. Las see läbistab teid. Olge vabad – nii võite igas olukorras voolata vabalt nagu vesi, nagu klaasi valatud vesi võtab klaasi kuju. Vesi ei osuta vastupanu, ei ütle: „See pole minu kuju.” Kui vesi kannu valatakse, siis võtab see kannu kuju. See ei osuta vastupanu; on vaba. Jääge vabaks nagu vesi.

Mõnikord on teil vaja minna lõunasse ja mõnikord põhja, teil tuleb muuta suunda vastavalt olukorrale, te peate voolama. Ent kui te teate, kuidas voolata, siis sellest piisab. Ookean pole väga kaugel, kui teate, kuidas voolata.

Niisiis, ärge looge mudelit – kogu ühiskond püüab mudelit luua, kõik religioonid püüavad mudelit luua. Vaid väga vähestel valgustunud inimestel on olnud piisavalt vaprust tõde välja öelda: olge vabad ja loomulikud! Muidugi, vabad olles oletegi loomulikud.

Tilopa ei ütle: „Olge moraalsed”, ta ütleb: „Olge loomulikud.” Need on täiesti, diametraalselt vastandlikud dimensioonid. Moraalne inimene pole kunagi loomulik, ei saagi olla. Kui ta on vihane, siis ei tohi ta vihane olla, sest tema moraal ei luba seda. Kui ta armastab, ei tohi ta armastada. Sest on olemas moraal. Alati käitub ta vastavalt moraalile, mitte kunagi vastavalt oma loomusele.

Ma ütlen teile, et kui hakkate käituma vastavalt moraalinõuetele ja mitte oma loomusele, siis ei jõua te kunagi mahāmudrā-seisundisse, sest see on loomulik seisund, loomuliku oleku haripunkt. Ma ütlen teile, et kui olete vihased, siis olge – ent tuleb olla täielikult teadlik. Viha ei tohi teie teadvust varjutada, ja ongi kõik.

Las viha olla, las see valdab teid, aga olge täiesti teadlikud sellest, mis toimub. Jääge vabaks, loomulikuks, teadlikuks, jälgige, mis juhtub. Varsti näete, et palju asju on lihtsalt kadunud; neid ei juhtu enam, ilma et teeksite nende ärahoidmiseks jõupingutusi. Te pole neid kunagi tappa püüdnud, vaid need on lihtsalt kadunud.

Kui inimene on teadlik, siis viha peagi kaob. See muutub lihtsalt tobedaks – mitte halvaks, pidage meeles, sest halb on laetud väärtus. Viha muutub lihtsalt tobedaks! Te jätate selle omaks võmata mitte sellepärast, et see oleks halb, vaid et see on lihtsalt tobe; see pole patt, vaid rumalus. Ahnus kaob; see on rumal. Armukadedus kaob; see on rumal.

Pidage seda hinnanguasja meeles. Moraalis on miski hea ja miski on halb. Loomulik olles on miski tark ja miski on rumal. Tark on loomulik, aga mitte hea inimene. Rumal on mitteloomulik, aga mitte halb inimene. Pole olemas halba ega head, on ainult tarkus ja rumalus. Kui oled rumal, siis kahjustad ennast ja teisi, ja kui oled tark, siis ei kahjusta sa kedagi – ei teisi ega ennast. Pole olemas pattu ega voorust; tarkus on kõik. Kui tahate seda vooruseks nimetada, siis nimetage. Ja on olemas teadmatus; kui soovite, siis nimetage seda patuks. See on ainus patt.

Niisiis, kuidas muuta teie teadmatus tarkuseks? See on ainus muutus, ja teie ei saa seda vägisi sundida; see juhtub siis, kui olete vabad ja loomulikud.

„... jäädes vabaks ja loomulikuks,

võib ikke murda –

ja saavutada vabanemise.”

Inimene muutub täiesti vabaks. See on alguses raske, sest vanad harjumused on ikka veel alles ja sunnivad teid midagi tegema. Te tahaksite vihane olla, ent vanast harjumusest naeratate. On inimesi, kelle puhul võib kindel olla, et nad on naeratades vihased. Oma naeratusega näitavad nad välja viha. Nad peidavad midagi; nende näole ilmub võltsnaeratus. Nad on silmakirjatsejad.

Silmakirjatseja on ebaloomulik inimene: kui ta on vihane, siis naeratab; kui ta vihkab, siis näitab üles armastust; kui tunneb raevu, siis teeskleb kaastunnet. Silmakirjatseja on täiuslik moralist – täiesti kunstlik, plastiklill, inetu, kasutu, üldse mitte lill, vaid lihtsalt toretseja.