Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine
Описание книги
"Elu kestab pikka aega – seitsekümmend, sada aastat. Surm on intensiivne, sest see ei kesta pikka aega – see kestab vaid hetke; see tuleb tervikuna, mitte fragmentaarselt. See on nii intensiivne, et midagi intensiivsemat polegi. Kui me mõtleme surmast, hakkame kartma, aga kui me pole elus enam millegi külge klammerdunud, siis võib surm kas või praegu tulla ja sa tervitad seda. Siis oled minekuks täiesti valmis. Selline vabadus on kõigi inimeste religioossete otsingute eesmärk. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba surmast. Olles vaba klammerdumisest, suudad siseneda universumi valgusesse ja saada sellega üheks. Ja see on suurim õnnistus, ülim ekstaas, kus enam midagi muud pole olemas. Sa oled koju jõudnud. Kuidas ennast ette valmistada, nii et kui surm tuleb, oled rahulik, täielikult virge ja teadlik, ootamas, valmis surmaga kaasa minema, valmis sellele järgnema ja seda omaks võtma? Just sellest Osho „Elamise ja suremise kunst” räägibki. Osho (1931–1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid ¬tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot ¬üheks „20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga „kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal -maailmas
Оглавление
Osho. Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine
SISSEJUHATUS
1. osa. TABUST VABANEMINE. SURMA OMAKSVÕTT
1. Surematust otsides
2. Probleemid seoses usuga
3. Surma mitu nägu
4. Ida ja lääs, surm ja seks
5. Lõpetamata asjad
6. Vastused küsimustele
2. osa. TEEKONDTUNDMATUSSE
1. Surematuse otsinguil
2. Mitte vaenlane, vaid sõber
3. Julgus elada
4. Vastused küsimustele
3. osa. VERSTAPOSTID TEEL
1. Uppunud tühjusesse
2. Valu kasutamine meditatsioonina
3. Vastused küsimustele
4. Valuga tegelemise tehnikad
5. Aktsepteerimise ja transformeerimise meetodid
4. osa. AEG JÄTTA HÜVASTI
1. Suur ilmutus
2. Kohalolek
3. Vastused küsimustele
Järelsõna. Lumehelves, mis lahustub puhtas õhus
Отрывок из книги
Elu kestab pikka aega – seitsekümmend, sada aastat. Surm on intensiivne, sest see ei kesta pikka aega – see kestab vaid hetke. Elu kulgeb saja või seitsmekümne aastaga ega saa olla nii intensiivne. Surm tuleb hetkega; see tuleb tervikuna, mitte fragmentaarselt. See on nii intensiivne, et midagi intensiivsemat polegi. Ent kui sa kardad, kui põgened enne surma tulekut, kui sa pole hirmu tõttu teadvusel, siis jääd ilma kuldsest võimalusest, kuldsest väravast. Kui oled kogu elu kõigega leppinud, siis surma tulles lepid sellega kannatlikult, passiivselt, sisened sellesse, püüdmata põgeneda. Kui suudad surra passiivselt, vaikselt, pingutuseta, siis surm kaob.
Upanišadides on üks muistne lugu, mida olen alati armastanud. Suur kuningas Yayati sai sada aastat vanaks. Nüüd talle piisas; ta oli elanud suurepärast elu. Ta oli nautinud kõike, mida elul oli pakkuda. Ta oli oma aja suurimaid kuningaid. Aga see lugu on ilus...
.....
Läheks vaja kedagi seesugust nagu Sigmund Freud – sellist Sigmund Freudi, kes võiks surma jälle maailma tuua, kes suudaks inimesi surma fenomeniga harjutada.
Kui läänes inimene sureb, siis ta keha vannitatakse, lõhnastatakse, värvitakse. Kogu selle töö jaoks on olemas eksperdid. Ja surnud naist või meest vaadates oled üllatunud – ta näeb välja palju elusam kui elus olles! Ta põsed on punased, nägu särab, ta tundub olevat sügavas unes jahedas vaikses ruumis.
.....