Читать книгу Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine - Osho - Страница 7

Kui usud, siis ei usu samuti. Keegi ei saa uskuda ilma umbusuta. Teeme selle asja selgeks: keegi ei saa uskuda ilma umbusuta. Iga usk varjab umbusku.

Usk on vaid ringjoon ümber keskpaiga, mille nimi on kahtlus, sest kahtluse ümber lood sa usu. Kahtlus teeb haiget, see on nagu haav, valulik. Kuna kahtlus on haav, teeb see haiget, paneb sind tundma oma sisemist tühjust, oma sisemist võhiklust. Sa tahad seda peita. Aga haava peitmine roosiõie taha – kas see sinu arvates aitab? Kas sa arvad, et roosiõis suudab aidata haaval kaduda? Otse vastupidi! Varem või hiljem hakkab roosiõis haava tõttu haisema. Haav ei kao roosiõie tõttu – tegelikult kaob roosiõis haava tõttu.

Sa võid ära petta küll teisi, kes eemalt vaatavad – su naabrid võivad mõelda, et haava pole, on roosiõis – aga kuidas sa ennast petad? See on võimatu. Keegi ei suuda ennast petta; sügaval südames sa tead, paratamatult sa tead, et haav eksisteerib ja sina peidad seda roosiõie taha. Ja sa tead, et roosiõis on juhuslik: see pole sinu sees kasvanud, sa oled selle mujalt noppinud, aga haav on kasvanud sinu sees, sa pole seda mujalt noppinud.

Lapses kerkib kahtlus – sisemine kahtlus, ja see on loomulik. Kahtlus paneb ta asju uurima, kahtlus paneb ta küsimusi esitama. Mine koos lapsega hommikul metsa jalutama, ja ta esitab sulle nii palju küsimusi, et see tüütab sind, sa tahad talle öelda, et jäägu vait. Aga ta küsib edasi.

Kust need küsimused tulevad? Need on lapsele loomulikud. Kahtlus on vaimne potentsiaal, ainult tänu sellele oskab laps pärida ja otsida.

Kahtlemisel pole viga midagi. Teie preestrid on teile valetanud, et kahtlemises on midagi halba. Sellel pole midagi viga. See on loomulik, sellega tuleb leppida ja seda tuleb austada. Kui austad oma kahtlusi, siis pole see enam haav; kui sa seda ei tunnista, saab sellest haav.

Teeme selle asja selgeks: kahtlus iseenesest pole haav. Sellest on tohutult abi, sest see teeb sinust seikleja, uurija. See viib sind kõige kaugemate tähtedeni su tõeotsingutel, see teeb sinust palveränduri. Kahtlus pole ebaterve. Kahtlus on kaunis, kahtlus on süütu, kahtlus on loomulik. Aga preestrid on seda ajast aega hukka mõistnud. Nende hukkamõistu tõttu on kahtlusest, mis oleks võinud muutuda usalduseks, saanud haisev haav. Mõista midagi hukka, ja sellest saab haav, seisa millelegi vastu, ja sellest saab haav.

Minu õpetus on, et ära püüa vägisi uskuda. Miks? Kui kahtlus on olemas, siis kahtlus on olemas! Mingit põhjust pole seda peita. Tegelikult, lase sellel olla, õhuta seda, las sellest saab suur otsing. Las sellest saab tuhat küsimust – ja lõpuks sa näed, et mitte küsimused pole olulised, vaid küsimärk! Kahtlemine pole usu otsimine; kahtlus lihtsalt kobab pimesi, et leida saladust, et mõista mõistetamatut, et taibata taipamatut – pimesi kobades.

Ja kui aina otsid ja vaatled, ilma et topiksid end täis laenatud uskumusi, siis juhtub kaks asja. Üks: sinus pole kunagi uskmatust.

Pea meeles, kahtlus ja uskmatus pole sünonüümid. Uskmatus on siis, kui sa oled juba uskunud, kui sa juba oled petnud ennast ja teisi. Uskmatus tuleb ainult siis, kui usk on tulnud; see on usu vari.

Kõik usklikud on uskmatud – olgu nad hindud, olgu nad kristlased, olgu nad džainistid. Ma tunnen neid kõiki! Kõik usklikud on uskmatud, sest usk toob kaasa uskmatuse, see on usu vari. Kas sa suudad uskuda ilma uskmatuseta? See on võimatu; seda pole võimalik teha. Kui tahad mitte uskuda, siis kõigepealt tuleb uskuda. Kas sa saad uskuda, ilma et uskmatus siseneks tagauksest? Või kas sa saad mitte uskuda, ilma et sa kõigepealt usuks? Või kas sa saad mitte uskuda, ilma et sul oleks kõigepealt usk? Usud Jumalasse, ja kohe tuleb uskmatus. Usud surmajärgsesse ellu, ja tärkab uskmatus. Uskmatus on sekundaarne, usk on primaarne.

Ent miljonid inimesed maailmas tahavad vaid usku – nad ei taha uskmatust. Ma ei saa aidata, keegi ei saa aidata. Kui oled huvitatud vaid usust, siis pead ka uskmatuse välja kannatama. Sa oled lõhestunud, sa oled lõhenenud, skisofreeniline. Sa ei saa tunda orgaanilist ühtsust; sa ise taksitad selle tekkimist.

Mis on minu soovitus? Kõigepealt, jäta uskumine. Las usk jääb kõrvale, see kõik on lollus! Usalda kahtlust, see on minu soovitus; ära püüa seda peita. Usalda kahtlust. See on esimene asi, millel lasta endas olemuslikult esile tõusta – usalda oma kahtlust ja näe selle ilu, näe, kui kaunilt on tulnud usaldus.

Mina ei ütle, et usu, mina ütlen, et usalda. Kahtlus on looduslik and; see peab tulema Jumalalt – kust mujalt võib see tulla? Sa tood kahtluse endaga kaasa – usalda seda, usalda oma kahtlevat meelt ja ära kiirusta seda täis toppima ja peitma teistelt laenatud uskumustega – vanematelt, preestritelt, poliitikutelt, ühiskonnalt, kirikult laenatud uskumustega. Su kahtlus on ilus, sest see kuulub sulle; see on ilus, sest see on ehe. Sellest ehedast kahtlusest kasvab ühel päeval eheda usalduse lill. See on sisemine kasv, see pole väljastpoolt peale surutud.

Selline on erinevus usu ja usalduse vahel: usaldus kasvab sinu sees, sinu sisemuses, sinu subjektiivsuses. Nii nagu kahtlus on sisemine, nii ka usaldus. Ja vaid sisemine võib muuta sisemist. Usk on väljastpoolt; see ei saa aidata, sest see ei jõua su olemuse tuumani, ja kahtlus on just seal.

Kust alustada? Usalda oma kahtlust. Mina loon niiviisi usaldust. Ära usu Jumalat, ära usu hinge, ära usu surmajärgset elu. Usalda oma kahtlust, ja otsekohe on alanud usku pöördumine. Usaldus on nii võimas jõud, et isegi kui usaldad oma kahtlust, oled toonud endasse valguse. Ja kahtlus on nagu pimedus. See väike usaldus kahtluse vastu hakkab muutma su sisemaailma, su sisimas toimuvat.

Ja küsimused! Milleks karta? Miks olla selline argpüks? Küsi – küsi kõigilt budadelt, küsi minult, sest kui tõde on olemas, siis ei karda see su küsimusi. Kui budad on tõelised, siis nad on; sa ei pruugi neisse uskuda. Kahtle nendes... ja ühel päeval sa näed ikkagi, et on tärganud usaldus.

Kui sa kahtled ja lähed kahtlemisega lõpuni välja, täiesti loogilise lõpuni, siis varem või hiljem komistad sa tõe otsa. Kahlus on kobamine pimeduses, aga uks on olemas. Kui Buddha jõudis ukseni, kui Jeesus jõudis ukseni, kui mina jõuan ukseni, miks siis sina ei võiks jõuda? Kõik on võimelised ukseni jõudma – aga sa kardad ise pimedas kobada, niisiis istud oma pimedas nurgas ja lihtsalt usud kellessegi, kes on ukse leidnud. Sa pole seda kedagi näinud, sa oled temast kuulnud teiste käest, kes on kuulnud teiste käest, ja nii edasi ja nii edasi.

Miks sa usud Jeesusesse? Miks? Sa pole Jeesust näinud! Ja isegi kui oleksid teda näinud, poleks sa asjale pihta saanud. Sellel päeval, kui ta risti löödi, olid tuhanded inimesed kogunenud teda vaatama, ja kas tead, mida nad tegid? Nad sülitasid talle näkku! Sa oleks ilmselt seal rahvamassis sama teinud, praegused inimesed pole üldse teistsugused. Inimene pole muutunud.

Meil on paremad teed ja paremad liiklusvahendid, mis viivad sind ühest kohast teise, suurepärane tehnoloogia – inimene on käinud Kuul –, aga ta ise pole muutunud. Seepärast ma ütlen, et paljud teist olnuks selles rahvamassis ja Jeesuse peale sülitanud. Inimesed pole muutunud. Kuidas saavad nad Jeesusesse uskuda? Nad sülitasid Jeesusele näkku, kui ta oli elus, ja nüüd usuvad temasse, pärast kaht tuhandet aastat? See on lihtsalt meeleheitlik katse peita oma kahtlusi. Miks sa usud Jeesusesse?

Kui Jeesuse loost jääks üks asi välja, siis kogu ristiusk kaoks. Kui üks asi, vaid üks asi – ülestõusmise fenomen – et pärast ristilöömist ja kolm päeva surnud olemist tuli Jeesus tagasi – kui see osa välja jätta, siis kaoks kogu ristiusk. Sa usud Jeesusesse seetõttu, et kardad surma, ja tema näib olevat ainus inimene, kes on tagasi tulnud, kes on surma võitnud.

Kristlusest sai suurim religioon maailmas. Budism ei suutnud nii suureks saada sellel lihtsal põhjusel, et surmahirm aitab inimestel uskuda pigem Kristusesse kui Buddhasse. Tegelikult, Buddhasse uskumine nõuab julgust, sest Buddha ütleb: „Ma räägin sulle täielikust surmast.“ See väike surm – see teda ei rahulda. Ta ütleb, et sellest väikesest surmast ei piisa, sa tuled jälle tagasi. Ma õpetan sulle totaalset suremist, lõplikku suremist. Lõplikku hävimist õpetan ma, nii et sa ei tule mitte kunagi tagasi, nii et sa kaod, sa haihtud olemisse, sind enam ei eksisteeri, sinust ei jää jälgegi järele.

Indias budism kadus, kadus täiesti. Nii suur, niinimetatud religioosne maa, ja budism kadus täiesti. Miks? Inimesed usuvad religioone, mis õpetavad, et sa elad pärast surma edasi, et hing on surematu. Buddha ütles, et ainus väärt asi on olemisest vabanemine. Budism ei saanud Indias ellu jääda, sest see ei katnud kinni su hirmu.

Buddha ei rääkinud inimestele: „Usu minusse.“ Seetõttu ta õpetus kaduski Indiast, et inimesed tahavad uskuda. Inimesed ei taha tõde, nad tahavad usku.

Usk on odav. Tõde on ohtlik, riskantne, raske; inimene peab selle eest maksma. Inimene peab otsima ja pole garantiid, et ta leiab, pole garantiid, et kusagil üldse on mingit tõde. Seda ei pruugi üldse olemaski olla.

Inimesed tahavad usku – aga Buddha ütles – ta viimane sõnum maailmale oli: „appo dipo bhava” – ole enda valgus. Ta jüngrid nutsid, kümme tuhat sannyasin’i ümbritses teda... muidugi olid nad kurvad, pisarad voolasid; nende isand oli lahkumas. Ja Buddha ütles neile: „Ärge nutke. Miks te nutate?“

Üks jüngritest, Ananda, ütles: „Sest sa jätad meid maha, sest sina olid meie ainus lootus, sest me oleme lootnud, kaua aega lootnud, et saavutame sinu kaudu tõe.“

Buddha vastas Anandale: „Ärge selle pärast muretsege. Mina ei saa teile tõde anda; keegi ei saa teile tõde anda, seda pole võimalik üle anda. Aga te saate ise selleni jõuda. Olge ise enda valgus.“

Minu suhtumine on samasugune. Sa ei pea minusse uskuma. Ma ei taha siia uskujaid, ma tahan otsijaid, ja otsimine on hoopis teistsugune fenomen. Uskuja pole otsija. Uskuja ei taha otsida, seepärast ta usubki. Uskuja tahab otsimist vältida, seetõttu ta usubki. Uskuja tahab, et talle kätte antaks, et teda päästetaks, ta vajab päästjat. Ta otsib alati messiat – kedagi, kes tema eest sööks, tema eest näriks, tema eest seediks. Aga kui mina söön, siis sinu nälga see ei vaigista. Keegi ei saa sind päästa peale su enda.

Ma vajan siin otsijaid, mitte uskujaid. Uskujad on kõige keskpärasemad inimesed maailmas, kõige väiksema intelligentsiga inimesed maailmas. Niisiis unusta uskumine, sa tõmbad endale sellega muret kaela. Kui hakkad minusse uskuma, siis tekib uskmatus – see peab tärkama, sest mina pole siin selleks, et su lootusi täita.

Mina elan omamoodi, ma ei arvesta sinuga. Ma ei arvesta üldse mitte kellegagi – sest kui hakkad teistega arvestama, ei saa sa elada ehedalt. Arvestad kõigi teistega – ja sa muutud võltsiks.

Georgi Gurdžijev rääkis oma õpilastele ühest kõige põhilisemast asjast: „Ärge lähtuge teiste arvamusest, muidu ei arene te kunagi.“ Ja kogu maailmas ongi nii, et kõik püüavad teisi arvesse võtta: „Mida mu ema arvab? Mida mu isa arvab? Mida ühiskond arvab? Mida mu naine, mu mees arvab?“ Mis puutub vanematesse – vanaemad kardavad isegi oma lapsi! Nad mõtlevad: „Mida meie lapsed arvavad?“ Inimesed lähtuvad teiste arvamustest – ja seda teevad miljonid. Kui sa arvestad aina igaühe ja kõikide arvamustega, siis ei saa sinust kunagi isiksust, sa oled lihtsalt üks segapudi. Sa oled nii palju teinud kompromisse, et oled juba ammu sooritanud enesetapu.

Öeldakse, et inimesed surevad kolmekümneaastaselt ja maetakse seitsmekümneselt. Surm on väga varajane – ma arvan, et kolmkümmend pole õige, surm saabub isegi varem. Kusagil umbes kahekümne üheselt, kui seadus ja riik tunnistavad sind kodanikuna, siis ongi see hetk, mil inimene sureb. Tegelikult, sellepärast nad sind kodanikuna tunnistavadki: nüüd pole sa enam ohtlik, sa pole enam metsik, sa pole enam toores. Nüüd on sinus kõik õigesti, kõik on sinus õigesti korda tehtud, nüüd oled sa ühiskonda vastu võetud. Nüüd antakse sulle õigus valida: rahvas usaldab sind nüüd, kui su intelligents on hävitatud – ja sa võid valida. Sind ei kardeta, sa oled kodanik, tsiviliseeritud inimene. Sa pole enam inimene, sa oled kodanik.

Ma ise olen tähele pannud, et inimesed surevad umbes kahekümne üheselt. Seejärel on postuumne eksistents. Hauaplaadile peaksime kirjutama kolm kuupäeva: sünd, surm ja postuumne surm.

Öeldakse, et arukas inimene teab, kuidas raskustega toime tulla ning tark inimene ei satugi raskustesse. Ole tark. Miks mitte juba eos juuri läbi lõigata? Ära hakka uskuma. Ja siis pole küsimust uskmatuses ning sellist kahesust ei teki kunagi, sul pole vaja otsida, kuidas sellega toime tulla. Palun ära satugi sellesse.

∞

Tõde on individuaalne ja rahvamass ei hooli tõest. See hoolib lohutusest, see hoolib mugavusest. Rahvamass ei koosne maadeavastajatest, seiklejatest, inimestest, kes lähevad tundmatusse, kartmatutest inimestest – kes riskivad eluga, et leida oma elu ja kogu eksistentsi tähendust ja mõtet. Rahvamass tahab, et räägitaks selliseid asju, mida on kena, mõnus ja mugav kuulda. Ilma igasuguse omapoolse pingutuseta võib siis nende lohutavate valedega lõõgastuda.

Käisin viimati oma kodulinnas 1970. aastal. Üks mu vanu õpetajaid, kellega mul alati olid olnud väga soojad suhted, oli surivoodil, niisiis esimese asjana läksin tema juurde.

Ta poeg tuli uksele ja ütles mulle: „Palun ära sega teda. Ta on surma lävel. Ta armastab sind, ta on sind meenutanud, aga me teame, et ainuüksi sinu kohalolek võib temalt lohutuse ära võtta. Ja ta surmahetkel ära tee seda talle.“

Ma ütlesin: „Kui ta poleks suremas, siis oleksin seda nõuannet kuulda võtnud, aga ma pean teda nägema. Kui ta loobub oma valedest ja lohutusest ka alles surmahetkel, on ikkagi ta surmal suurem väärtus kui elul.“

Ma lükkasin poja kõrvale. Ma läksin majja sisse. Vana mees avas silmad, naeratas ja ütles: „Ma meenutasin sind ja samas see tegi hirmu. Ma kuulsin, et sa tuled linna ja mõtlesin, et võib-olla saan sind ühe korra veel enne surma näha. Aga samal ajal oli mul suur hirm, et sinuga kohtumine on ohtlik!“

Ma ütlesin: „Muidugi on see ohtlik. Ma olen tulnud õigel ajal. Ma tahan su enne surma kõigist lohutavatest kujutlustest vabastada. Kui sured süütult, siis on su surmal tohutu väärtus. Heida kõrvale oma teadmised, sest need kõik on laenatud. Heida kõrvale oma Jumal, sest see on vaid usk, ei midagi muud. Heida kõrvale kujutluspildid taevast ja põrgust, sest need on vaid su ahnus ja hirm. Kogu elu oled sa selliste asjade küljes rippunud. Vähemalt enne surma võta julgus kokku – nüüd pole sul midagi kaotada!

Surija ei saa enam midagi kaotada: surm hävitab kõik. Parem on, kui sa loobud lohutavatest kujutlustest ise ja sured süütult, tulvil imestust ja küsimusi, sest surm on kõige suurem elukogemus. See on kõige tipp.“

Vana mees ütles: „Seda ma kartsin, ja seda sa nüüd paludki. Ma olen kogu oma elu Jumalat teeninud ja ma tean, et see on vaid hüpotees – ma pole teda kunagi kogenud. Ma olen palvetanud taeva poole ja tean, et ühelegi mu palvele pole vastatud – pole kedagi, kes nendele vastaks. Aga see on olnud nii lohutav elukannatustes ja -muredes. Mida muud on ühel abitul inimesel loota?“

Ma ütlesin: „Nüüd pole sa enam abitu, nüüd pole muresid, kannatusi ja probleeme – need kuuluvad elu juurde. Nüüd on elu sul käest libisenud; võib-olla viibid sellel kaldal veel mõne hetke. Kogu julgust! Ära kohtu surmaga nagu argpüks.“

Ta sulges silmad ja ütles: „Ma annan endast parima.“

Kogu ta perekond kogunes ta ümber, nad kõik olid minu peale vihased. Nad olid kõrgest kastist, brahmiinid, väga ortodokssed ega suutnud leppida, et vana mees nõustus minuga. Aga tema jaoks oli surm niisugune šokk, et kõik valed kadusid.

Elus võid sa uskuda valesid, aga surmas tead sa väga hästi, et paberlaevukestest pole ookeanil mingit kasu. Parem on endale tunnistada, et sul tuleb ujuda ja paati pole. Paberlaevukese külge klammerdumine on ohtlik, see ei lase sul ujuda. Selle asemel et sind teisele kaldale viia, võid just selle tõttu uppuda.

Nad kõik olid vihased, aga ei suutnud midagi öelda. Vana mees naeratas, silmad kinni, ja ütles: „Kahju, et ma sind kunagi ei kuulanud. Ma tunnen end nii kergena, mul pole enam koormat. Ma tunnen end nii julgena; mitte ainult julgena, vaid ma tunnen huvi suremise vastu ja tahan näha, mis mõistatus see surm on.“

Ta suri, naeratus näol.