Читать книгу Usaldus. Suund, mitte sihtpunkt - Osho - Страница 5

NII ONGI...

SUUNAL JA SIHTPUNKTIL ON VÄGA PEEN ERINEVUS, samalaadne nagu meele ja südame vahel, loogika ja armastuse vahel – või pigem proosa ja poeesia vahel.

Sihtpunkt on lihtne ja selge asi; suund on väga intuitiivne. Sihtpunkt on miski, mis on sinust eemal, pigem objekt. Suund on sisetunne – mitte objekt, vaid subjektiivne tunne. Suunda võid tajuda, aga mitte teada. Sihtpunkti võid teada, aga mitte tajuda. Sihtpunkt on tulevikus. Kui oled kord otsustanud, hakkad oma elu sinnapoole tüürima.

Kuidas saad sa tuleviku üle otsustada? Kes sa oled, et otsustada tundmatu üle? Kuidas on võimalik tulevikku kindlaks määrata? Tulevik on veel tundmatu, tulevik on avatud võimalus. Kui sead omale sihtpunkti, pole su tulevik enam tulevik, sest see pole enam avatud. Nüüd oled valinud ühe variandi paljude seast – kui kõik võimalused olid avatud, oli tulevik avatud. Nüüd on teised võimalused hüljatud; ainult üks variant on valitud. See pole enam su tulevik, vaid minevik.

Kui valid sihtpunkti, hakkab minevik tuleviku üle otsustama. Su minevikukogemused, su minevikuteadmised otsustavad selle üle. Sa tapad tuleviku. Seejärel hakkad oma minevikku uuesti läbi elama – võib-olla pisut teisiti, natuke muudetud kujul, vastavalt sellele, kui mugav ja sobiv miski sinu jaoks on; see on üle värvitud, remonditud, aga ikkagi pärit minevikust. Niimoodi inimene kaotabki tulevikutee: pannes sihtpunkti paika, kaotab ta tulevikutee. Siis on ta surnud. Ta hakkab toimima mehaaniliselt.

Suund on midagi elusat, hetkelist. See ei tea tulevikust midagi, see ei tea minevikust midagi, aga tuksub, pulseerib, siin ja praegu. Ja sellest pulseerivast hetkest luuakse järgmine. Ilma mingi sinupoolse otsuseta, vaid seetõttu, et sa elad selles hetkes, elad nii täielikult ja armastad seda hetke nii väga, et sellest sünnib järgmine hetk. Hetkel on suund. Seda suunda sina ei anna, sina ei mõjuta seda; see on spontaanne. India baulid ütlevad sahaj manush, spontaanne inimene.

Spontaanne inimene on tee tõelise inimese, inimese olemuse, seesmise jumala juurde. Sa ei saa suuna üle otsustada, sa võid elada vaid selles hetkes, mis on sulle kättesaadav. Selles elades tärkab suund. Kui tantsid, siis järgmisel hetkel on tants sügavam. Mitte et sa nii otsustaksid, aga sa lihtsalt tantsid sellel hetkel. Sa oled loonud suuna, aga ei kontrolli seda. Järgmisel hetkel oled sa veel rohkem tulvil tantsu, ja seejärel veel rohkem.

Sihtpunkti määrab mõistus, aga suund teenitakse ära elades. Sihtpunkt on loogiline: inimene tahab saada arstiks, tahab saada inseneriks, teadlaseks või poliitikuks; tahab saada rikkaks, kuulsaks – need on sihtmärgid. Suund? Inimene lihtsalt elab hetkes, usaldades täielikult elu otsuseid. Inimene elab hetkes nii totaalselt, et sellest totaalsusest sünnib värskus. Selles totaalsuses lahustub minevik ja hakkab kujunema tulevik. Aga sina ei anna sellele kuju, vaid sa oled selle kuju ära teeninud.

Üks zenimeister, Rinzai, oli surivoodis. Keegi ütles: „Meister, inimesed küsivad pärast su lahkumist, mis oli su põhiline õpetus. Sa oled öelnud paljusid asju, sa oled rääkinud paljudest asjadest – raske on seda kokku võtta. Enne kui lahkud, palun võta see ise ühe lausega kokku, et võiksime seda kalliks pidada. Ja kui inimesed tahavad teada, siis anname neile edasi su peamised õpetussõnad.“

Rinzai hakkas surema ja avas silmad ning möirgas siis valjusti ja zenilikult, möirgas nagu lõvi! Kõik olid rabatud! Nad ei suutnud uskuda, et sellel sureval mehel on veel nii palju energiat, ja seda nad polnud oodanud. See inimene oli ettearvamatu, oli alati olnud. Aga ehkki ta oli ettearvamatu, poleks nad iialgi uskunud, et surres, viimsel hetkel, võib ta niimoodi lõvi kombel möirata. Ja kui nemad olid alles rabatud – nende mõtted olid peatunud, nad olid üllatunud, vapustatud – ütles Rinzai: „Nii ongi!“, sulges silmad ja suri.

Nii ongi...

See hetk, see vaikne hetk, hetk, mida ei riku mõtted, see vaikus ümberringi, see üllatus, see viimne lõvimöire enne surma; nii ongi.

Jah, suund lähtub sellest hetkest. See pole midagi niisugust, mida sa kontrollid ja planeerid. See juhtub, see on väga õrn – ja sa pole selles kunagi kindel, sa võid seda vaid tunda. Seetõttu ma ütlengi, et see on pigem nagu poeesia, mitte proosa; nagu armastus, mitte loogika; nagu kunst, mitte teadus. Ähmane... ja selles on oma ilu – kõhklev, samamoodi kõhklev nagu kastetilk rohuliblel – minema lipsamas, ja keegi ei tea, kuhu või milleks; hommikupäikeses lipsamas rohuliblelt.

Suund on väga peen, õrn ja habras. Seetõttu eelistavad kõik sihtpunkte. Ühiskond püüab sulle sihtpunkti kätte anda. Vanemad, õpetajad, kultuur, religioon, valitsus: nad kõik püüavad anda sulle kindlaks määratud elumustrit. Nad ei taha, et sa oleks vaba, nad ei taha sind jätta üksi tundmatusse liikuma. Aga niimoodi tekitavad nad igavuse. Tulevikku ette teada on alati igav. Kui tead, et sinust saab see või teine, on juba igav.

Tulevik peaks olema suund, mitte sihtpunkt. See peaks olema rohkem nagu nirvaana. Tema definitsioon nirvaana kohta tähendab, et nirvaanas pole midagi, mida sa juba tead, selles pole midagi, mida oled varem kogenud, selles pole midagi su senisest olemusest – nirvaana on midagi täiesti uut, midagi sellist, mida sa ei mõista, sest sul pole selle mõistmiseks keelt, sul pole selle mõistmiseks kogemusi. Midagi absoluutselt uut – sellest pole võimalik rääkida. Nirvaana on suund. Eedeni aed ja paradiis, muhameedlus ja kristlus on sihtkohad, väga lihtsad ja selged.

Keskpärane mõistus nõuab selgeid eesmärke, sest on nii ebakindel – ta ei saa usaldada oma teadlikkust, ta ei saa usaldada elu. Keskpärane mõistus kardab avastusi väga, ja avastamine on elu suurim saladus. Olla valmis üllatuseks, olla alati valmis üllatuma tähendab, et inimene on süütu, püüab midagi avastada. Ja elu on selline, et sa muudkui avastad. Mida rohkem avastad, seda rohkem saad teada – et palju rohkem on avastamata. See on lõppematu protsess. Suund on lõppematu protsess. Pea meeles, et see on protsess, liikumine; sihtpunkt on surnud asi.

Sihtpunkt kuulub egole; suund kuulub elule, olemisele. Et liikuda suunamaailmas, läheb vaja tohutut usaldust, sest inimene liigub ebakindluses, pimeduses. Aga selles pimeduses on teatud põnevus. Ilma igasuguse kaardita, ilma teejuhita liigud sa tundmatusse. Iga samm on avastus, ja see pole vaid välismaailma avastamine. Samaaegselt avastad midagi ka iseendas. Avastades üha rohkem tundmatuid maailmu, avastad sa samal ajal ennast. Iga avastus on ka sisemine avastus. Mida rohkem sa tead, seda rohkem tead sa teadjast. Mida rohkem sa armastad, seda rohkem tead sa armastajast.

Mina ei anna teile sihtpunkti. Ma võin anda vaid suuna – suund on ärkvel, tuksleb elust ja tundmatusest, on alati üllatav, ennustamatu. Ma ei anna teile kaarti. Ma võin anda vaid avastamiskire. Jah, kaarti pole vaja; vaja on suurt kirge, suurt avastamiskirge. Seejärel jätan teid omapead. Seejärel peate üksi edasi minema. Liikuge tohutusse, lõpmatusse, ja õppige seda järk-järgult usaldama. Jätke end elu kätesse, sest elu on jumal. Kui Jeesus ütleb: „Sinu kuningriik tulgu“, siis on see... suur usaldus. Isegi kui jumal toob surma, pole midagi karta. Kui ta toob surma, siis peab sellel olema põhjus, peab olema peidetud saladus, peab olema õpetus. Ta avab ukse.

Inimene, kes usaldab, inimene, kes on religioosne, on põnevil isegi surmaväravas – ta suudab lõvi kombel möirata. Isegi surres – sest ta teab, et sureb – surmahetkel võib ta öelda: „Nii ongi!“. Sest igal hetkel nii ongi. See võib olla elu, see võib olla surm; see võib olla edu, see võib olla läbikukkumine; see võib olla õnn, see võib olla viletsus. Igal hetkel on nii... nagu ongi.

Seda nimetan ma tõeliseks palveks. Ja siis on teil suund olemas. Te ei pea selle pärast muretsema, ei pea seda kindlaks määrama – te võite edasi liikuda usaldusega.