Читать книгу Ühe naise kiri. Valik novelle ja lühipalu - Oskar Luts - Страница 7

Käesolev kogumik sisaldabki rahvakirjaniku vähemtuntud lühiproosat. Tuumiku moodus tavad mitmed peaaegu žanripuhtad novellid (eriti „Loomingus“ avaldatud „Insener“, „Ühe naise kiri“ ja „Lõpp“), aga lisatud on ka mõni stiilikindlam veste, mälestuskatke ja pajatuslik jutuveeretus. Neist Saksa ajal avaldatud ja nõu kogude ajal keelatud kogumikus „Ammukaar“ ilmunud impressionistlik lüüriline „Aken“ oma kargete platooniliste tunde-virvendustega, taustaks ümbritsev sõjaolukord ja Tartu pommitamine suvel 1941, sattus minu lugemisvara hulka ja sööbis mällu – kui tavapärase kõrval küllalt teistsugune Luts – juba siis, kui olin koolipoiss.

Oskar Lutsu üheks meelisteemaks (et mitte öelda kinnis kujutelmaks) on abielu kui võimu võitlus ning mehe loometegevust halvav naiselik armukadedus; seda problemaatikat arendavad väsi matu innuga mitmed tema pikemad jutustused (eriti „Harald tegutseb“, 1921), ning nagu järgnevast näeme, varieerib ta samu motiive mitmetes oma lühipalades. Aga kirjanik suudab mõjuvalt esitada ka naisvaatenurka, mistõttu sai ühe tema esinduslikuma loo pealkiri – „Ühe naise kiri“ – valitud siinse jutukogu kaanele.

Kui Jaan Undusk on eriliselt väärtustanud platoonilist armastust Tammsaare teostes (artikkel „Armastus ja sotsioloogia“ Unduski raamatus „Eesti kirjanike ilmavaatest“, 2016), siis sama võiksime teha ka Lutsuga, temagi leiab aina uusi varjundirohkeid nüansse just platooniliste tõmbe- kui ka tõukejõudude eritlemiseks. Tema lühiproosa parimates ilmumites on tunda meistrikätt.

Juba oma Lutsu-raamatus (2007) panin peatükis „Vested ja lühiproosa“ ühe alaosa nimeks „Luts – novellikirjanik“ ning andsin seitsme pala lühiiseloomustused. Ütlesin seal (lk. 220), et nendes juttudes „on tunda mõnesugust resoneerimist tollase eesti novellistika saavutustele“.

Lubatagu siinkohal asja huvides teha üks isiklikumat laadi kõrvalepõige. Minu 25. sünnipäevaks kinkis sõber ja tollane töökaaslane (ning legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage kasvandik) Jaak Kärdi mulle Mart Raua „Valitud novellid“ (1980). Esiotsa polnud ma sellest kingitusest just eriti vaimustatud, oli ju raamatu autor üsna kunstlikult „rahvakirjanikuks“ kergitatud tegelane, kelle kohta ilmus tollal ridamisi pidulikke, kuid õõnsavõitu ülistusi. Aga mõne aja pärast raamatut lugema haka tes sain täiesti meeldiva üllatuse osaliseks: teos sisaldas mitmeid „Loomingus“ (alates 1933) ilmunud novelle ja tundus samamoodi servapidi „resoneerivat“ eestiaegse novellistika kõrgtasemega. Nii et kingitus läks asja ette. Tuglase ja Gailiti, Vallaku ja Hindrey novelle teadsin juba varem, eriliseks lemmikuks olid mõned Tammsaare lühijutud (valimik „Elavad nukud“, 1958); pärast Mart Rauda lisandus minu lugemislauale peagi Semperi, Sirge ja Rumori lühiproosa, aga tuntava lugemiselamuse sain sellisteltki praeguseks üsna unustusse vajunud autoritelt nagu Johannes Ruven (valimik „Pihtide vahel“, 1959) ja Mihkel Jürna („Tavalised“, 1972). Hakkasin tasapisi kogu vabariigi-aegset novellistikat tunnetama lausa ühtse hoovusena, mis andis tuult tiibadesse neilegi autoritele, kes ei trooninud lausa esirinnas; see viljakas hoovus jätkus hiljem paguluses ja allasurutumal kujul ka ENSV-s; aastal 1983 kirjastuses „Eesti Raamat“ algatatud sari „Eesti novellivara“ asus tasapisi vahepeal peaaegu katkenud minevikusildu taastama.

Oskar Luts on siin erandlik selle poolest, et ta ei tunnistanud mingeid žanripiire. Ta nimetas oma kirjatöid vahel kaunis suvaliselt novellideks ja novel lettideks, seda sealgi, kus nõudlikum hindaja vähemasti kulmu kergitab. Tema puhul ei võta sageli hunt ega tont kinni, kus on siin novell ja kus sõidab sisse vesteline paisutus või suvaline pajatus-meelisklus (eriti originaalne näide taolisest segastiilist on „Kingsepad“). Mõnusast huumorist kantud „Jõulueelne lugu“ ongi lihtsalt vähenõudlik, aga meeleolukas ja tore pajatus. „Üks juhtum“ läheneb õudusjutule, „Üks unenägu“ on oma uhkes grotesksuses üleajaline följetonistlik hoiatusvisioon. Ja selliseid kõikvõimalikus tonaalsuses lühipalasid on Lutsul kenake hulk. Panin paari kaks vastandlikku lugu: ülimalt süngetooniline pihtimus „Sõber on hädas“ kujutab „nõndanimetatud abielu“ kui väljapääsmatut vanglat, kus ülivalvas naispool tõuseb võimukaks vangivalvuriks. Samas kõrval on reibas arstilugu „Veider öö“, mida ilmestab läbiv optimism. Kui ka nende pajatuste puhtkunstiline külg kirjaniku kohatiste liigsirgjooneliste meeleavalduste all vahel ehk küll kannatab, siis lepitagu meid vaieldamatu tõsiasi, et neid palasid ühendab valdavalt ehe lutsulikkus. Käesolev valik püüab anda sellest lopsakast produktsioonist mõistlikus mahus läbilõike.

Lisana on ära toodud üks Lutsu lüüriline autobiograafiline meelisklus, mis esmalt ilmus aastal 1966 pagulasajakirjas „Tulimuld“ ja mida kodumaal pole seni taasavaldatud.

Aivar Kull