Читать книгу Soo - Oskar Luts - Страница 8

“Ahaa, seal sa oled, täditütre mees! Tere, kallis Juku! Kuidas edenevad su töö ja ettevõtted, sa igavene kärsitus ise, kellel ei ole aega söömisekski. Näen, sul on kõht kasvanud, sellega ühes on muidugi ka rahakott paksemaks läinud ja — Mis? Sa oled hall! Juss, Juss, pane tähele, see igavene rabelemine viib su enneaegu hauda. Vaata mind ja Jumala lillekesi väljal, kes ei külva ega lõika, aga ometi on söönud ja kiidavad oma loojat. Kellele, kellele orjad sa, patune hing, ja ajad kokku varandusi, mis rikub koi ja rooste ja kaevavad vargad läbi? Kaks kurge, sina ja madam — tahate siis teie, kaks kändu, igavesti elada? Kui ajaksite võsusid, siis võiksid öelda, et vaata, ma tasandan teed neile, kes tulevad järele, aga —”

“Toomas, Toomas, kõneleb nii mees, kes tuleb süsteemide maalt!”

“Süsteemide maalt! See on õigus, ma tulen süsteemide maalt, aga niisugust süsteemi pole ma veel kuskil leidnud, kus ühtegi —”

“Lihtne. Oleme prantslaste süsteemi täiendanud.”

“Ja väga õnnetult. See ei ole süsteem, see on elu edasiandmise eitamine. Ja see on patt.”

“Luba. Ei ole ju veel viimne sõna öeldud selles mõttes. Võib-olla et —”

“Loodame, loodame. Imestan ainult, et sa seda viimast ja õiget sõna seni veel ei ole öelnud, sest — sest — juba madami pärast on see tarvilik; madam sureb igavuse kätte.”

“Sa oled elutargaks läinud välismaal.”

“Elutarkus tuleb aastatega. Ära unusta, ma olen juba kakskümmend üheksa aastat vana.”

“Jaa, tõesti, aeg läheb ruttu. Ammu sa olid hoopis noor, poisikene.”

“Seda olime hiljuti mõlemad. Sa ei tarvitse sugugi teha vanamehe nägu.”

“Väga tarvitsen. Mina olen kolmkümmend kaks.”

“Ütle õigust, Juss, olen ma teile tülinaks?”

“Seda kartes poleks sind kutsutud. Ainult, kui oled ise rahul. Arvan, et sul kui suurlinnaga harjunud mehel siin igav on.”

“Tänan, Juss. Igavus on mulle võõras. Mul on töö.”

“Seal ütlesid õige sõna.”

“Suudad sa sellest aru saada, Juss, et ka kunstnik ennast töömeheks võib nimetada?”

“Täielikult.”

“Mulle on kodumaal öeldud — iseäranis sugulased teevad seda — ma olla logeleja, kes ei taha asuda mingile tõsisele tööle.”

“Asjata. Seda võivad öelda inimesed, kes igas liigutuses ainult materiaalset kasu otsivad. Olen ju ise materiaalse kasu otsija, aga saan aru, et majandusliku tõusu kõrval peab edenema ka kunst.”

“Armas kuulda niisuguseid sõnu.”

“Kunst ja kirjandus on ju see, milles avaldub rahva omapärasus kõige selgemini.”

“On rahvustunne Eestis viimastel aastatel iseäranis tõusnud?”

“Seda tõendatakse. Ma ei ole poliitikamees, kuid märkan siiski, nagu oleks tõusnud. Esimesel plaanil on muidugi majanduslikud huvid.”

“Ühistegevus?”

“Ühistegevus ja eraettevõtted.”

Oleme õues ja ajame täditütremehega juttu. Täditütremees on suur ja tugev, tema olekust paistab kõikevõitev jõud. See mees on viimasel ajal hingeliselt midagi läbi elanud ja põhjani muutunud. Tema see on, endine võimetu, heasüdameline logard? Või mängib ta mulle näitemängu? Ta ei olnud ennemaltki sellest vaba.

Liis tuleb õue kanu söötma ja kuulatab meie juttu. Võin eksida, aga näib, nagu võrdleks ta meid oma pilguga. Liisi silmad on läinud sügavamaks, neis avaldub maailm, täis kurbust, ihaldusi, rahustamatut elurõõmu. Näib, nagu oleks tulnud ta siia ainult mõneks päevaks; tema vaade eksib kauguses, just kui kuuleks end tundmatust häälest kutsutavat.

Ons mu vaade hingeliste peenuste maal nii teravaks muutunud, et võin esimese pilguga lihtsate põhjamaa laste hingesse vaadata? Või petan ennast ja ainult arvan igas vaates hingeelu peegeldust nägevat? Tõesti, Liisi lapsesilmad on ju praegu nii vaiksed ja mitte-midagi-ütlevad, peale rahulolemise enesega ja oma ümbrusega.

“Oled jahimees,” ütleb Juku, nagu endisest ajast mäletan. Lased siin rikkalikku saaki. Täna sooservast mööda tulles imestasin, kui palju on siin parte ja tetri.”

“Vahest tuled ja tutvustad mind ümbrusega.”

“Kahju. Puudub aeg.”

“Ikka töö?”

“Ikka töö. Ehitan Sõrrul veskit. Kodus põllutöö. Sood tahan kuivatada. Täna jõudsid kakskümmend saarlast-kraavilõikajat pärale, neile vaja sihid kätte näidata.”

“Mingit muret, Juku. Lähen üksi.”

“Lähed üksi ja upud sohu ära,” ütleb Liis.

“Jah, ettevaatust,” tähendab Juku, Suisi soo on hädaohtlik. Põhjata mudaloigud ja sombud. Pimedas võib eksida.”

“Ma pole tänapäevane.”

“Püss hoitakse jämeda otsaga enese poole.”

“Tänan, Liis. Ei pea ühekülgne oldama. Võin ka jämeda otsaga lasta. Nägemiseni. Pane tulele keedunõu, madam, tulen koletu metsaliste koormaga.”

“Söön su jahisaagi toorelt ära.”

“Rikud kõhu.”

“Pikne läheneb.”

“See karastab.”