Читать книгу Kalevi kojutulek - Oskar Luts - Страница 3

Tagakamber Pliuhkami talus. Laual põleb i-pea-lamp. Roosi kohendab kapi juures. Pliuhkam, särgiväel ja paljaste jalgadega, otsib midagi. Esiti urgitseb ta luuavarrega kapi all, võtab siis tooli ja vaatab kapi otsa. Kui ta otsitavat asja sealtki ei leia, viib ta tooli ahju juurde ja kolab ahju peal. Niisugune toimetus kestab mõne minuti, ilma et kumbki sõna lausuks. Kostab ainult Pliuhkami pahane urin. Siis lükkab otsija ahjult kogemata ühe plekist torbiku maha, mis mürinal nurka veereb.

ROOSI (pisut jahmudes): No ütle ometi, mes ta peaks ründama täna! Vana inime — ei või rahulikult paigal olla. Mes asja sa ajad taga?

PLIUHKAM: (ahjult): Ega sa põle näind — mul oli siin kuskil tükk plekki. Niisuke kaunis suur tükk. Niisuke… (Näitab käega.)

ROOSI: Mes plekki?

PLIUHKAM: No plekki, noh! Kas sa’s ei tia, mis plekk on?

ROOSI: Põle ma näinud ühtegi plekki.

PLIUHKAM: Pagan võtku! Nigu ära sõivad ilusa tüki plekki. (Otsib edasi. Üks teine asi kukub ahju servalt põrandale.)

ROOSI (pahaselt): Jäta n’d, jäta ometi kord järele. Mes asja ta peaks kolama. Justku kass. Nüüd ahju piale kah veel vana inime! Tule maha!

PLIUHKAM: No mes siis sul sellega asja on, ku ma kolan? Ei tia, mes sa mu sial all paned tegema? (Endale.) Näät: justku ära sõivad ilusa tüki plekki. Ei ole. Ei ole. Mitte kuskil ei ole. (Kratsib pead, ronib alla.) Ei ole.

ROOSI: No ole siis ia inime ja ütle ometi, mes sa selle plekiga oleks teinud, kui ta sul oleks olnud?

PLIUHKAM: Ah plekiga või? Jo mul teda ikke tarvis on, ku ma teda otsin. Nää: vana toru on juba igavesti ära roostetanud ja läbi kulunud, vaja oleks uus panna.