Sügis

Оглавление

Oskar Luts. Sügis

Sügis I

Sügis II

Oskar Lutsu tähistel

Отрывок из книги

ügis oma koltunud lehestikuga ... Viimaks kõik need eluväsinud lehed langevad alla ning tiheda vihma saatel kleepub mõnigi su säärsaapa külge ega lahku sealt enne, kui ta ise lükkad minema sinnasamasse porri. Näib nii, et kogu maa ja maailm on hall ja troosti pole kuskilt leida. Tuleks ometi juba üks mõistlik talv oma sätendava lumega! Muidugi pole seegi suurem asi, aga ta ikkagi on märksa parem kui mõni räpane sügis, see kõige ilusa lahastaja. Talv vähemalt, kui ta tahab kanda oma tõsist nime, annab maa- ja linnainimestele kätte nende heinad ja põletuspuud, isegi mõne ehituspalgi sinna hulka.

Joosep Toots istub uue elamu tagakambris ja jutleb oma poja Leksiga, Aleksandriga.

.....

“Ärge te rääkige niipalju sellest vanast koogumehest – vaata, kui tuleb seegi. Nüüd ta just seda teebki, et ratsutab ringi mööda küla ja teeb politikat. Üks päev nägin teda koguni por– por– Näh, jälle läks meelest üks uus sõna – justkui vitsaga löödi. Ei, vanaks hakkan jääma, pole minust enam asja midagi. Aga tühja – tüdrukupirts on juba suur küllalt, et ennast ise elatada; las me Mariga läheme sinna, kuhu vaja.”

“Kas tead, Lible, mis ma siis teen, kui lähed sinna? See muidugi tuleb üksnes sel puhul, kui elan sinust veerand tundi kauemini. Ma ronin Paunvere kirikutorni ja löön kella… sinu matuseks. Sa oled juba nii palju tagunud seda instrumenti... las mina ka vahel... siis on Jorh Aadnielil jälle midagi rääkida. Mõni minut tagasi ütlesin, et ma ei salli tühje jutte, aga vahel... Issanda vägi – kuhu jäi meie köster? Aga ühte ma palun, Lible, ole mõistlik ja viisakas. Olgu minugi nimi kas Jaakub või Juudas, aga ta, see pagana köster, ikkagi oli mu... mu... Noh, aita nüüd sina mind – juba hakkan minagi natuke unustama.” Ning lastes pooltäidetud koti: “Vist küll hakkan minagi vanaks jääma. Ja siis see sügis... Jah, ma saan aru nii mõnestki asjast paremini kui enne – kas mäletad? – ega ma saa hästi leppida selle lõtvusega – olen ega ole, kuid olen siiski.”

.....