Читать книгу Tagahoovis - Oskar Luts - Страница 5
ОглавлениеKell on juba kaksteistkümmend öösel, aga kuidagi ei saa ütelda, et ses vanas puulogus, avara hoovi viimases sopis, valitseks rahu.
Tatjana Nikolajevna, endise vene kohtuametniku lesk, tõmbab voodivaiba üle pea ja juba kümnendat korda püüab uinuda. Kuid see on asjatu katse, nagu kõik eelmisedki. Naaberkorteris, number kuuendas, jamab purjus hiromant ja mustakunsti professor Pastelli (alias Pastel) oma armukese Bertaga; number seitsmendas jorutab autojuht Timka sõbranna Truude ühe hilise meeskülalisega, ja koridori lõpus, number kaheksandas, teeb vana Silk-Leib mahedat muusikat oma joomasõprade seltsis. Kitarr, balalaika ning vahel sekka lõõtspilli röögatused... Silk-Leib, härra Menusk, on vabakutseline: müüb odavat viina ja hangeldab neitsidega.
“Jumala õnn,” mõtleb Tatjana Nikolajevna, “et vähemalt lapsedki magavad, vaatamata sellisele mürglile!”
Ja lapsed, kaheteistkümneaastane Peeter ning kaheksa-aastane Niina, esialgu tõesti magavad enam-vähem rahulikult; kuid küllap virguvad nemadki, kui tulevad koju allüürnikud, vennaksed Brašnikovid, kes ühtlasi on leskproua juures kostil.
Näe, nüüd ta suigatas veidi, nägi undki; oli kaugel Põhja-Venemaal, kõneles oma kadunud mehega... Kui polekspaugatanud see uks seal koridoris, siis ta oleks maganud veelgi, aga nüüd jäi ilma sellest ilusast unenäost. Jah, siin võib pisut puhata ainult päeval – siis magavad naabridki –, kuid päeval pole selleks aega; päeval ta peab õmblema, õmblema, teenima leiba endale ja kõigepealt lastele.
Oh seda jõledat naabrust! Kui ta ei võlgneks majaperemehele mitme kuu üüri, siis põgeneks siit juba homme!
Kuula, nüüd on maagiaprofessor enda juba niivõrd täis laadinud, et vist küll jälle näeb neid vaime, kellega end ütleb olevat alatises ühenduses ja osasaamises. Samal ajal virutatakse välisuks all kinni sellise hooga, et põrub ja rõkkab kogu see vana ložment ning kõbiseb ussipuru pehkinud seinte vahel. Keegi tuleb vandudes trepist üles, komistab astmeil, kukub mürinal, ähib, tuleb uuesti; ja siis – Jumal tule appi – läheb Truude toas lahti nõiatants nagu põrgu viinaköögis. Autojuht Timka on sõbranna teadmata koju tulnud. Löögid, kisa, langevate toolide kolin ja klaaside klirin... Äkki mingi prahvatus, otsekui oleks langenud lagi, ning siis mõneks hetkeks täielik vaikus. Aga uste kiunudes varsti kanduvad hääled ja sajatused kõmisevasse koridori. Kedagi sõimatakse, lohistatakse põrandal; Silk- Leiba ja tema kundesid kuulukse sekka löövat... Truude hüsteeriline kisa... Fakiir Pastelli räistab ukse kallal, tahab minna vaatama öist spektaaklit, aga tema kaaslanna Berta on lukustanud ukse ja peitnud võtme. Põrgu ja äraneed- mine! Tähendab siis, et ta pole peremees isegi oma korteris! Siia see võti, või ta purustab ukse!
Peeter ja Niina ärkavad voodeis ühel ja samal ajal ning kohkunult tõusevad istukile. – Mis on? Mis on? Kas tulekahi?
“Ei ole midagi,” vastab Tatjana Nikolajevna, ning peaaegu lisaks juurde: “Magage rahulikult!”
“Kes seal käratseb nii koledasti?”
“Naabrid. Heitke vaiba alla!”
Leskproua tõuseb voodist ja vaatab lauakella. Kell on pool kaks. Issand Jumal, millal need küll jäävad rahule!
Silk-Leib, see vabakutseline isand Menusk, kardab politseid ja sosistades saadab minema oma joobnud trobikonna. Jälle kõmatab autojuht Timka toauks ja koridorisjääb vaikseks. Ainult keegi jääb trepile oigama, otsekui heideldes surmaga; ja see tundub leskprouale veelgi õudsemana kui äsja vaibunud lärm. Professor saadab teadmata kellele oma viimse needuse ja hakkab norskama kas voodis või põrandal.
Kuidas küll – arutleb Tatjana Nikolajevna – talub neidöiseid orgiaid maja alumise korra rahvas? Et nad ei kaeba majaomanikule, politseile?
Nojaa, pole sealgi lugu palju parem kui üleval. Sealgikas lüüakse samasugust pillerkaari või magatakse tinarasket viinaund; kui aga ei toimita seda ega teist, siis on neilt aga varaks päeva väsimus ja köistugevad närvid.
Aga see seal trepil oigab, oigab. “Vett!” koriseb korduvalt. “Andke vett!”
“Ta tahab juua,” sosistab Niina vaiba serva vahelt. “Mine,mamma, vii talle vett!”
“Küllap viiksin, aga ma ei julge.”
“Las mina viin,” hüppab Peeter voodist.
“Sina? Kas sa ei karda?”
“Mis ma tast kardan – ma ju ainult viin talle vett.”
Võtku siis köögist kruus... viigu; kuid tulgu kohe tagasi, niipea kui ta on joonud.
Jah, muidugi, nii ta teebki.
Peeter toob kruusi, keerab võtit, lükkab ukse praokile ning areldi vaatab hämarasse koridori.
“Ära mine!” hoiatab ema.
Aga poeg ongi juba läinud.
Tatjana Nikolajevna hiilib ukse juurde ja kuulatab. Võõras pomiseb midagi ning hakkab siis ahnesti jooma... kolksudes nagu hobune; ähib, joob veelgi. Siis kõneleb Peeter temaga, küsib midagi. Teine vastab oiates. Ja ei tule ega tule sealt ära see ebakuulekas poisiklutt. Mis on tal seal nii kaua õiendamist?
“Petja!”
“Jah, kohe.”
Liigahtab koridoris nagu vaim ja vilksatab tuppa. “Kas tead, mamma, kes seal on?” küsib lõdisedes.
“Kes siis?”
“Onu Belski, uulitsaäärsest majast.”
“Belski! Issand Jumal! Ei, see pole võimalik! Kuidas sai tema siia? Sa eksid, Petja, sa ei näinud teda pimedas hästi. See on keegi teine.”
Ah, kui Peeter polekski teda näinud, siis ta ju tunneb tema häält. See, kes seal lamab, on Belski ega mitte keegi muu.
“Jumal, Jumal!”
Tatjana Nikolajevna ei taha seda uskuda, kuid ometi peab uskuma, sest juhtum laseb end seletada üsna lihtsalt. – Belski külastas Truudet, arvates, et autojuht ei tule koju enne hommikut. Aga päris ootamatult viimane siiski tuli ja... “Aga mis siis on selle kruusiga?” langeb ta pilk tühjale veenõule, mida poeg ikka veel hoiab värisevas käes.
“Kruus... on verine. Seda peab pesema. Onu Belski ise ka on verine.”
“Issand Jumal!” surub leskproua käed meelekohtadele. “Kui kole!” Ning mõttes: “Belski... see delikaatne noormees ideaalidega... hiilib võõra armukese juurde, saab veriseid haavu ja lamab nüüd trepil... võib-olla, et suremas! Kes, kes võis temast seda uskuda!” See pole vastuvõetav tema mõistusele. Belski... Aleksander Ivanovitš, endine vene ohvitser, kelle hinges näis pesitsevat soojemaid tundeid ainult tema, Tatjana, vastu? Košmaar!
“Mis siis nüüd teha?” täiesti nõutult laskub voodi servale, kohendades särki võbisevail põlvil. Heidab abitu pilgu aknale, kuhu vaheajal taandunud augustiöö asemele on tekkinud nõrk hommikukuma.
“Kui tooksime ta siia oma tuppa?” ütleb Peeter tasa.
“Siia?” kohkub ema. “Aga kui ta siin sureb?”
“Siis teatame majaperemehele ja politseile – küll need ta ära viivad.”
“Õieti peaksime seda tegema nüüd kohe. Ei või ometi haavatud inimest jätta trepile!”
“Aga kes siis läheb nüüd öösel majaperemehe juurde või politseisse? Pealegi on Aleksander Ivanovitš meie hea tuttav. Kui seoks enne ta haava ja peaks siis üheskoos nõu? Ta ju elab veel, kõneleb.”
“Kuulake, ta oigab jälle!” sosistab Niina.
“Ei,” võtab Tatjana Nikolajevna nagilt oma palitu, “toome ta esialgu siia, eks siis näe, mis edasi saab. Tule, Petja, aita!”
Ema ja poeg tasahilju astuvad nagisevale trepile ja kummarduvad haavatu üle.
“Kas tõesti olete teie, Aleksander Ivanovitš?” küsib leskproua.
“Jah, see olen mina. Aga ärge puutuge minusse: ma olen roojane inimene, kellega ei maksa määrida oma käsi. Oleks kõige õigem, kui mu siit lükkaksite alla nagu kõngeva peni, et ma enam kunagi ei näeks issanda päevavalgust.”
“Kas jõuate tõusta ja astuda mõne sammu, kui me teid toetame?”
“Mistarvis tõusta? Ma ju ütlesin...”
Ah, ärgu viitku aega; siin pole koht, kus maksaks arutella. Võtku end kokku!
Haavatu pomiseb tõrkjalt veel midagi, kuid siiski laseb end talutada kambrisse, kus ta asetatakse vanale, lohkuvajunud diivanile, mille riie ammugi on kaotanud oma esialgse värvi. Niina väristab õlgu, poeb sügavale vaiba alla ja tõmbub kerra.
“Palun juua!” koriseb lamaja ning suleb silmad.
Peeter toob talle köögist uue kruusitäie vett.
“Tatjana Nikolajevna,” sõnab haavatu vaevu, “ma tahan teile midagi ütelda, tahan teile midagi pihtida.”
“Seda võite teha pärast; nüüd kõigepealt vaatame, kuidas on lugu teie haavadega. Milline õnn, et pole kodus minu pansionäre, muidu segaksid nemadki end asjasse.”
Täidab pesukausi puhta veega, võtab kummutist käterätiku, õrnalt ja ettevaatlikult niisutab lamaja nägu ja laupa. Poeg teraselt jälgib iga tema liigutust, valmis aitama, kui oleks tarvis.
“Ah, kallis Tatjana Nikolajevna,” sosistab Belski, “kas teil enam maksabki jännata minuga? Ega ma niikuinii parane neist haavust. Minu lauluke on lauldud. Ja Jumal tänatud, et see on nii, sest kellele on vaja minu närust elu? Ütelge, Tatjana Nikolajevna – kellele?”
“Jätke nüüd see jutt ja olge üsna vagusi!”
“Noh, kui just teie seda käsete, siis ma vaikin.”
Leskproua ruttu puhastab Aleksander Ivanovitši nägu ja haavu. Näib, et sellises toimingus evib isegi teatavat vilumust; ta ei karda verd, palju vastikum on talle terav alkoholilehk, mis hoovab haavatu poolavatud suust. Peaaegu üllatununa ta näeb, et abisaaja vigastused pole kuigi rasked, veel vähem elukardetavad. Aleksander Ivanovitšil on vaid mõned näokriimustused ja ainult üks sügavam põsehaav.
“Ah, kui valus!” vähkreb haavatu. “Kui te teaksite, kuidas ma kannatan!”
On’s tal veel teisi haavu? Kehas?
Ei, tal ei ole teisi haavu; see elajas peksis teda üksnes pähe ja näkku. Aga kas siis ei piisa juba neistki tema kolimiseks teise, paremasse ja puhtamasse maailma?
“Oh ei!” muiates raputab Tatjana Nikolajevna pead. “Olen näinud palju haavu ja võin ütelda, et teie elu kaugeltki pole hädaohus. Kolimisega paremasse ja puhtamasse maailma on aega... vähemalt nende haavakeste pärast. Ma vist juba kõnelesin teile, et enne abiellumist teenisin halastajaõena oma kodulinnas – küllap ma siis ikkagi midagi tean haavadest.”
“Ah, Tatjana Nikolajevna,” tõuseb Aleksander Ivanovitš diivanil tojakile, “ega te ometi arva, et kardan surma? – Mina, vana tsaariohvitser, olen vähemalt tuhat korda vaadanud surmale otse silmi ja veel kunagi ma pole värisenud. Kuid see oli lahinguväljadel. Ma ainult ei taha kärvata sellise lurjuse käe läbi kuskil mülkas.”
“Miks te siis läksite mülkasse?”
“Oh, Tatjana Nikolajevna!” laskub mees endisesse asendisse. “Sellest on mul teile palju kõnelda.”
“Pärast, pärast...!” annab leskproua silmadega märku – siin on lapsed. Lamagu üsna rahulikult, ta otsib mõne mähise ja seob kinni need haavad.
“Kas Aleksander Ivanovitš jääb ellu?” piilub Niina vaiba alt.
“Kindlasti, sõbrake! Kindlasti!” sorib ema oma väikse kummuti sahtlites. “Nüüd võiksid jälle rahulikult uinuda, nüüd on vaikne.” Samuti mingu Peetergi voodisse, püüdku magada – siin enam pole tarvis tema abi.
Poisike ohkab sügavasti ja teeb, nagu kästi.
Aga vaevalt saab Tatjana Nikolajevna alata sidumist, kui all mürtsatab välisuks ja trepilt hakkavad kostma valjud hääled ühes hirnuva naeruga. “Bražnikovid!” kuulatab. “Minu kostilised. Et nad lõhkeksid! Kas nad ei võinud tulla minutit kümme hiljem!”
Vennaksed jõuavad koridori ja hoolimatult põrutavad ukse pihta.
“Kes seal on?” küsib pereproua, kuigi teab väga hästi, kes on tulijad.
“Bratja-razboiniki.”
“Oodake, ma pole rõivais.”
“Seda huvitavam! Laske aga sisse, ega me teid ära söö.”
Tatjana Nikolajevna taandub ukse juurest ja surub käed kokku. “Mis ma küll pean tegema?” hädaldab. “Kui nad nüüd tulevad sisse, näevad siin võõrast, haavatud meesterahvast – mis nad siis mõtlevad! Ja homme – ma tean – on kogu hoov täis lärmi ja pasundamist. Oi viletsust!”
“Mul on südamest kahju,” otsib Aleksander Ivanovitš kohkunud naise kätt, “et teen teile niipalju tüli. Kas näete, päris ilmaaegu tõite mu siia.”
Tatjana Nikolajevna ei kuule teda: tema pilk on kiindunud ainult uksesse.
“Noh, kas saab juba?” hüütakse koridorist. “Ega te ometi riietu balli jaoks. Oleme väsinud nagu koerad ja kuradi kombel tahame magada.”
“Eks sa siis ava ometi!” soovitab poeg. “Ega nad seal või seista hommikuni.”
“Jah,” nõustub ema. “Saagu, mis saab. Mitte midagi muud ei jää üle.”
“Nii,” pöörab võtit ja avab ukse. “Minge, palun, ruttu – lapsed magavad.” Tal on veidi lootust, et tulijad vahest ei märkagi poolhämaruses lamavat Belskit.
“Jah, vabandage, madam, et jäime natuke hiljaks,” poriseb vanem Bražnikov. “Äriasjad, kas teate...” Aga langetades pilgu diivanile: “Oo, mis see siis tähendab? See ju on päris laatsaret või vähemalt mingi sidumispunkt! Sellepärast ma nägin trepiastmeil verd. Mis on juhtunud?”
“Pole juhtunud midagi erilist. Ta komistas trepil ja kukkus. Pesin puhtaks haava ja nüüd seon kinni. See on kõik. Minge oma tuppa – söök ootab teid õhtust saadik.”
“Einoh, söök söögiks,” silitab Bražnikov oma sassis juukseid ja jõllitab punsunud silmi, “aga kes ta on niisugune?”
“Kas see pole ükskõik? Kui inimesega juhtub õnnetus, siis peab teda abistama – vaatamata sellele, kes ta ka on.”
“Täiesti õige! Aga käesolev juhtum siiski on nii erakordne, et... Ma tõesti ei tea, mis selle kohta ütelda?”
“Teil üldse pole vaja midagi ütelda. Minge oma tuppa, ja sellega on lõpp.”
“Hm... Aga kui asjal on juures mingi kriminaalne maik, mis siis?”
“Siis vastutan mina ise selle eest. Siin olen mina korteriomanik, mitte teie.”
“Igatahes on see nii, aga... Mis sina sellest arvad, vennas?”
“Mina?” seisab noorem sõnn vaevalt jalul. “Ah mina või? Mina arvan nii, et me vähemalt peame teadma, kes on see purlak?”
“Käige välja, lurjused!” möirgab Belski, tõustes diivanil istukile. “Kas teil pole häbi piinata üksikut naisterahvast... pealegi öösel?”
“Aa, härra Belski!” venitavad vennased ühest suust. Siis vanem: “Kes võis aimata, et siin on härra Belski omaenda isikus! Hee, sel puhul see naisterahvas ju polegi nii väga üksik, nagu te hädatsete. Aga kes teie maski nii ilusasti sisse tagus? Nagu ma näen, see on päris põhjalik töö, kas pole õigus?”
“Ma ju ütlesin teile,” hüüab Tatjana Nikolajevna paluvalt. “Aleksander Ivanovitš komistas trepil ja kukkus.”
“Komistas ja kukkus... Hea küll – komistas ja kukkus... aga mis ta otsis siia?”
“Seda ma seletan teile pärast... kui see just nii peab olema. Praegu mul pole aega; te ju näete: ta haav jookseb verd. Pean selle kinni siduma.”
“Siduge, siduge! Ega meie ei eksita teid.”
Aga millist osa siis mõtlevad nemad siin mängida?
Mitte mingisugust osa. Nad juba kaovadki siit. Ega pakugi suuremat lõbu vahtida seda koledat larvi.
Vajuvad oma tuppa, kõnelevad valjusti ja irvitavad nagu põrgulised. “Aidaa, Tatjaga!” õhkab vanem Bražnikov korduvalt. “Vaat, kelle sabast sai kinni! Tähendab, et Belski ongi see isand! Aga kui mina vahel osatan mõne sõnakesega sinnapoole või nii, siis – ohoo, pühak! Püha naisterahvas! Aidaa, Tatjaga! Aga väga huvitav oleks teada, kes selle valgekaartlase sihverplaadi nii toredasti läbi oherdas? Ega ometi Tatjaška ise? – Ei, see ei või olla. – Siis ta ometi ei küüriks ega lapiks teda praegu. Aga mine tea: võib-olla, et enne kaklesid ja siis leppisid ära? Tuleb ette selliseidki asju. Aidaa, Tatjaška! Ega pole midagi ütelda!”
Viimaks nad arvatavasti tüdivad lõugamisest, täristavad sööginõudega, kisuvad endil saapad jalast ja mõmisedes viskuvad voodisse. Minut hiljem juba norskavad mõlemad nagu ilvesed.
Vahepeal on Tatjana Nikolajevna juba teinud oma samariiditöö, ja nüüd näib tsaariaegne kangelane selles seoses araablasena, kes kannab valget fessi.
“Noh, Aleksander Ivanovitš,” ütleb, “nüüd on kõik korras. Nüüd minge oma teed!”
“Jah, muidugi!” ohkab haavatu traagiliselt. “Ma ju tean, tean, et mind pole kellelgi tarvis. Aga kui kalgilt te seda ütlesite: “Minge oma teed!” Uskuge, need sõnad teevad mulle suuremat valu kui mu haavad. Ah, Tatjana, kas teiegi kihutate mu minema nagu pidalitõbise?”
“Mitte nagu pidalitõbise... aga minema te ju ometi peate. Võib-olla, et siis saan minagi lõpuks veidi suigatada selle öö kohta. Mis’nd küll minust... aga lapsed! Mõtelge mu laste peale! Nad juba niigi on kahvatud ja verevaesed, ja kui nad ei saa korralikult magadagi, siis on isegi teada, millega nad lõpetavad.”
“Hea küll, ma saan sellest kõigest aru ja lähen. Lubage end südamlikult tänada tänase heateo eest. Väga võimalik, et kunagi tuleb aeg, mil ma teilegi võin olla kasulik.”
Suudleb leskproua kätt, tahab juba minna, kuid viivitab veelgi. “Aga kas teate, kallis Tatjana Nikolajevna,” sosistab iharusest läikivi silmi, “mul oleks teile veel palju, palju ütelda! Ma tean, praegu te saate minust valesti aru, mõistate mind hukka, aga kui ma teile seletan avameeli, kui teile puistan välja kogu oma hinge, kogu oma sügavama sisima, siis te näete, et olen ainult õnnetu inimolend, keda hülgab niihästi Jumal kui inimkond!”
“Jah, küllap me kõneleme sellest mõni teine kord. Praegu olen ma nii väsinud, et vaevu seisan jalul.”
“Täiesti arusaadav! Lubage endale soovida rahulikku ööd!”
Teeb sõjameheliku kummarduse ja väljub kergel sammul, olles nähtavasti hoopis unustanud oma haavad.
Tatjana Nikolajevna lukustab ukse, astub mõne kindlusetu sammu ja meeleheitel ringutab käsi: “Issand Jumal! Milline küll on elu!”
Aga kohe talle meenub, et ta nüüdki pole üksi. Peljates hingata, ainiti vahib laste asemete poole. “Kas magad, Petja?” küsib vaevalt kuuldavalt.
“Ei maga,” vastab poisike.
“Aga sina, Niina?”
“Mina ka ei maga.”
“Jumal küll!” laskub voodisse kummuli. “Nii mööduvad kõik meie ööd. Mis meist sel kombel saab? Aga püüame siis nüüdki veidi puhata; nüüd ometi peaks olema paar rahulikku tunnikest. Head und, lapsukesed!”
Avab akna, vaatleb mõne hetke veripunast taevaserva, heidab palitu seljast ja kiiresti poeb vaiba alla. “Kui nüüd korraga,” mõtleb, “võiks vajuda unne nagu sügavasse vette.”
Ent on unelgi oma kapriisid; uni teeb nii, otsekui poleks tal aega nende jaoks, kel on üle väsitatud ihu ja ülepiitsutatud närvid. Tatjana Nikolajevna kuuleb isegi neid helisid, mida pole olemaski. Kirikukellade kumin kostab nagu Vologda peakirikust ja läheneb võõrale linnale, millega ta kunagi ei suuda harjuda... Sireeni õudne huilgamine, mis lõikab üdisse... Aga varsti ta kuuleb hääli, mis tõelikult on olemas. Võib-olla, et nii ongi parem, et ta ei uinunud neiks minuteiks. Hirm unetuse eest, Jumal tänatud, hoidis teda valvel.
Seekord hakkab elama vana lobudiku alumine kord. Esialgu kiiksub ainult hoovivärav, siis lähenevad argsed sammud hoovi viimasele sopile ja läbi lahtise akna kuuldub selgesti, kuis keegi koputab pesunaise Veika aknale. See kõik on niivõrd kõlaline, otsekui sünniks siinsamas, Tatjana voodi ees.
Üks aken avaneb alumisel korral... pauhti, nagu õhusurvel, ja jälle on endise selgusega kuulda iga sõna, mis öeldakse.
“Sa igavene latadoora!” kriiskab pesunaine. “Nüüd sa veel alles tuled koju! Sa ju lausa, otse käte vahelt, lähed hukka! Oota, kuhu jäigi see vemmal! Ma sulle...”
Tatjana Nikolajevna tõuseb voodist, läheb akna juurde ja vaatab alla. Jah, Veika-vanamoor tõesti, särgiväel ja vemmal peos, jookseb hoovi ja tahab tütart lüüa. Noor, kergejalgne tütar põgeneb kiljudes ja kõrgete apsatite klõbisedes. Alles teise hoovimaja nurga juures ta vaatab tagasi ja turtsub nutust lämbuval häälel:
“Justkui nõid! Sa kuula enne, kust ma tulen, siis tule lohmima!”
“Küllap ma tean, kust sa, raisk, tuled. Poistega ümber ajada – seepeale sa oled meister! Vaata, kus päike juba!”
“No ega mina saa päikest kinni pidada.”
“Kasi tuppa, või muidu ma teen sust pudru!”
“Pane kepp käest, siis tulen.”
“Tule jalamaid!”
“Ei tule aga mitte.”
Pesunaine jookseb tütre sihis edasi ja mõlemad kaovad naabermaja nurga taha. Sinna enam pole midagi näha, aga seda rohkem on kuulda. Kisa ja sajatamine täidab tühja ning unist hoovi.
Siis tretib pesunaine tütart juukseidpidi üle munakividega kaetud künkliku platsi ja tõukab ta oma korteri eeskotta.
Aga enne, kui talle ise läheb järele, kükitab sinnasamasse läve kõrvale. Ning siis algab all metsik tuuseldamine, kiunumine ja kolin. “Ma lähen jõkke!” kuuleb Tatjana pesunaise tütart kisendavat. “Jõkke! Jõ-õõkke!”
Tatjana Nikolajevna suleb akna, väristab õlgu ja kuulatab, kas lapsed nüüdki magavad. Vist magavad... Aga võib-olla, et ema meeleheaks ainult teevad nii, otsekui magaksid.
Ent juba algavad oma päevatoiminguid teisedki allkorra elanikud. Kingsepp Kapral hakkab togima oma saapatohlusid ja voorimees Kohv vandudes peksab hobust, kelle on tallist toonud kaevu juurde. Nurgaadvokaat Vint algab oma juriidilist tööd ägeda sõimuga naabrite aadressil: vaata, nüüd kuradi tõprad enam ei lase sugugi magada! Oleks küll viimane aeg põlema pista see ussipesa.
Kuid hommikused ja päevased askeldused niihästi majas kui hoovis häirivad kohtuametniku leske hoopis vähem kui öised. Istuks temagi juba oma õmblusmasina taha ja hakkaks lõgistama, aga seda ei või teha laste ja osalt ka Bražnikovide pärast. Konutab voodiserval, pea täis süsimusti mõtteid. Kaua ta jõuab nii vastu pidada? Elu on ta pigistanud nagu pihtide vahele ja mitte vähematki lootussädet ei paista tulevikus; mitte kelleltki pole loota abi ega armu. Tööd jääb mitte iga aastaga, vaid iga nädalaga vähemaks, sest igas teises majas on õmbleja. Seegi töötasu on langenud nii alla, et kuidagi ei jõua inimväärselt toita end ja lapsi. Riided, kingad, korteriüür... Issand halasta, mis saab veel siis, kui tuleb talv! Siis on lastele vaja soojemaid riideid, vaja osta puid... Ainuke võimalus end kuidagi vee peal hoida on – pansionärid. Bražnikovid küll maksavad võrdlemisi vähe ja söövad palju, aga siiski pudeneb talle natuke sealt kõrvalt. Aga kui palju on nendega tegemist! Kui palju aega läheb just nende nahka! Isegi pesu peab ta neile pesema, sorima nende kõntsaseid särke! Ja mis on selle tänuks? Sõim ja teotus, nagu tänagi öösel. Oi elukest, elukest! Mispärast küll on mõnele antud nii raske rist? Ja siis veel see Belski? – Milline pettumus! Ai, ai, milline pettumus! Aga on parem, kui ta enam ei mõtlegi selle isiku peale. Välja, välja peast ja südamest see inimene!
Uuesti poeb vaiba alla, mõtleb pikutada ainult tunnikese, aga kui virgub, siis näitab äratajakell kummutinurgal juba üheksandat hommikutundi. “Oi, kui hilja!” kohkub. “Mis mu arus on?”
Ja kohe pistab vanem Bražnikov oma sassis pea ja pruunika habemetüüka ukse vahele. “Kuidas on lugu teeveega?” küsib. “Me peame ametisse minema.” Ning poetudes üle läve: “Tere hommikut, Tatjana Nikolajevna! Teie, kas teate, tuvike, ärge võtke arvesse minu öist loba! Olin purjus nagu siga, ei teadnud isegi, mis jampsisin.”
“Noh, kes seda teab. Öeldakse ju: mis kainel peas, see joobnul keelel.”
Ei, Jumala eest, seda ta pole kunagi mõtelnud. Ja õieti tal pole meeleski, mis just nimelt ütles.
Aga tema, Tatjana Nikolajevna, võib vanduda püha risti juures, et tal pole mingit intiimsemat vahekorda Belskiga; ta ainult kuulis teda oigavat trepil, tõi ta Petja abil sisse, ja mis edasi sündis, seda nägi isand Bražnikov ise.
“Einoh, muidugi, muidugi!” taandub üürnik. “Selle kohta pole midagi ütelda. Iga ristiinimese kohus on teist aidata.” Andestagu Jumala pärast!
Tatjana Nikolajevna riietub kähku, süütab tibatillukeses ja poolpimedas köögisuberikus priimuse ning jookseb poodi. Vahepeal virguvad lapsedki.
“Kas magasid, Niina?” küsib Peeter.
“Jah, magasin.”
“Mis sa unes nägid?”
“Nägin, et sõin.”
“Mida?”
“Sõin saia ja võid ja vorsti ja... Aga söönuks ei saanud.”
“Vaata, kui imelik!” tõuseb Peeter voodis istukile. “Mina nägin just samasugust und. Kes teab, mis see tähendab?”
Pereproua talitab köögis ja kostiliste juures ning tuleb siis oma tuppa tagasi. “Oo,” hüüab naeratelles, “teie ka juba üleval!” Peaaegu küsiks, kas nad magasid hästi, aga mistarvis selline küsimus. “Nüüd,” ütleb, “seni kui onud joovad teed, riietuge teie, siis joome ise.”
“Kas poest tõid midagi?” küsib Peeter.
“Jah, veidikese ikka. Suhkur oli otsas. Saia ja vorsti ka tõin.”
“Kas kuuled, Niina,” muigab poiss, “meie unenägu läheb üsna ruttu täide.” Ning emale, tähendades üürnikkude poole: “Ega sa ometi kõike nende lauale pannud?”
“Peaaegu kõik. Seda polnud kuigi palju. Meie raha on lõpukorral ja võlgu meile enam ei anta.”
“Noh,” noogutab Peeter pead, “siis veel on küsitav, kas me ilmsi näemegi neid asju, mis unes sõime!”
Hiilib naabertoa ukse juurde ja vaatab läbi võtmeaugu. “Pole seal enam suuremat midagi,” nukralt raputab pead. “Ära ahmivad kõik.”
“Jah,” ohkab ema, “nad söövad hirmus palju. Ma ei saa aru, kuidas küll võivad inimesed endale nii koledal kombel toitu sisse ajada?”
Kas ta siis ei tea, millest see tuleb?
Ei.
“See tuleb sellest, et nad on liiga suured meie jaoks. Lase nad minna kus see ja teine ning võta kostilised, kes on vähema kasvuga; küllap neil on ka väiksem isu.”
“Jah, sõbrake, nagu meil oleks kostilisi valida! Kes tahab tulla siia vanasse, kolisevasse kasti, pealegi kõrvalisse linnajakku? Pole meil siin millegagi ahvatella paremaid kostilisi; õnn veel, et needki püsivad paigal.”
Peeter uuesti vaatab läbi võtmeaugu. “Läinud kõik!” tihub nutuselt. “Pole seal enam midagi. Ime, et nad veel ei jära taldrikuid ja klaase.”
“Pole viga!” püüab ema naeratada. “Ma jätsin teile natuke tagavaraks.”
Aga endale?
Endale muidugi ka.
Siis teevad bratja-razboiniki minekut. “Hiljaks jäime – pagan võtku!” raputab vanem Bražnikov pead ja veidrasti tõmbub küüru. “Üle magasime.”
“Tulge õhtuti varemini koju, küll siis ärkate õigel ajal.”
“Jah, nii peab tegema. Teil on õigus, Tatjana Nikolajevna!”
Jooksevad robinal alla, ja peab lausa imestlema, et see nagisev trepirämps ei varise kokku nende hiigelraskuse all.
“Noh, lapsed,” ütleb Tatjana pidulikult, “nüüd siis hakkame meiegi teed jooma. Kõigepealt vaatame järele,” läheb teise tuppa, “mis need head inimesed meile siia jätsid.”
Aga juba on Peeter enne teda kostiliste laua juures. “Kas näed, mamma,” nõutult laiutab käsi. “Kõik on lage. Siin võib vabalt kuuli veeretada.”
“Pole viga, pole viga!” rahustab ema. “Ma ju ütlesin, et mul on natuke tagavaraks. Minge oma tuppa, pange tassid lauale – ma kohe toon teed ja kõike seda, mis mul on.”
Läheb kööki, lõikab ülejäänud vorstiraasu neljaks õhukeseks killuks ja seab alustassile; sinnasamasse jätkub veel noaotsatäis võid. Aga vorsti naharibakesed pigistab näpu vahel kokku ja pistab suhu. “Vaadake,” tuleb laste juurde, “siin on teile kummalegi kaks vorstirattakest ja natuke võid. Oot’ ma toon nüüd ka teekannu siia, siis...”
“Aga kui me Niinaga kumbki sööme kaks rattakest,” takseerib Peeter, “mis siis jääb sinule?”
“Mina sõin oma osa juba köögis ära.”
Kas ei läbenud oodata?
Ei. Süda läks vesiseks.
Pere sööb. Lapsed hammustavad võileiba vorstiga, aeg-ajalt heites emale tänulikke pilke. Tatjana Nikolajevna ise raputab soola leivale ja vaprasti rüüpab vaevalt magustatud teed peale. Vaadates kõrvalt, näib nii, et kõik on parimas korras.
“Nüüd, lapsed,” ütleb peale hommikusööki, “minge hoovi ja viitke seal aega, kuni ma kraamin toad ja pesen sööginõud. Mul on siin täna palju koristada. Pärast võite jälle üles tulla ja end pesta.”
“Jah,” tõusevad vend ja õde laua juurest ning vadinal jooksevad trepist alla. “Milline tore hommik!” hõiskab Peeter, avades välisukse.
Tatjana Nikolajevna kraamib tube, küürib põrandaid ja treppi, peseb sööginõusid ning on endaga nii enam-vähem rahul. “Noh, Jumal tänatud,” pomiseb, “esimene päevaatakk on tagasi löödud – kõik on söönud. Eks nüüd näe, mis saab edasi.”
Aga siis korraga peatub ta pilk seinapeeglil. – Milline hall, kortsuline eit vahib talle sealt vastu! Kui kohutavalt mustendavad selle silmaalused! Ja seejuures on ta ainult kolmkümmend kaks aastat vana... Oi, kui ruttu ta kulub! Ja kui räpane ta on praegu! – Nägu pesemata, juuksed kammimata, riided lohakil... Koletis! Ei, vaja ruttu-ruttu endki korda seada, muidu tuleb keegi võõras ja arvab, et on tegemist mõne nõiamooriga. Siin kõrval juba on üks meesnõid – misjaoks neid olgu nimelt kaks ühes ja samas majas!
Sellal tuleb laste juurde mähistatud peaga isand Belski ja küsib, kas nende mamma on kodus.
Peeter vaatab kõrvale ja kortsutab kulme, ei vasta.
“No siis ütle ometi!” sunnib tulija pahaselt. “Ega sa pole jäänud tummaks?”
“Ei ole kodus,” mühatab poiss üle õla.
“Kuhu ta siis läks?”
“Turule.”
“Vaata, Petenka, kuidas sa valetad!” noogutab Aleksander Ivanovitš etteheitvalt pead. “Tatjana Nikolajevna alles praegu oli aknal – nägin teda oma silmaga –, aga sina ütled, et läks turule?”
“Miks te siis küsite, kui juba nägite, et ta on kodus.”
“Ai, ai, Petja,” ähvardab isand Belski sõrmega, “sa pole mitte üksnes valelik, vaid oled isegi häbematu! Mis sinust sel kombel saab? Ohvitseriks sa igatahes ei kõlba.”
“Mispärast?”
“Sellepärast, et valetad. Ohvitser ei tohi kunagi valetada; ohvitser peab alati rääkima tõtt.”
“Kas vaenlastelegi?”
“Noh – vaenlastele! See on hoopis teine asi. Ega sul’s praegu pole tegemist vaenlasega. Ei, poiss, püüa end parandada, muidu läheb asi halvaks. Seekord ma andestan sulle ega ütle mammale, et valetasid; aga kui seda peaks veel kord juhtuma, siis...”
Siirdub hoovi viimasesse soppi, kaob luitunud majja, mille seinad ainult laiguti on kaetud pudeneva, kipra tõmbunud värvikorraga.
“Dur-rakk! Bol-vann!” uriseb Peeter minejale järele. Aimab poiss, aimab, milline kala temast praegu mööda ujus.
Isand Belski muheldes silitab oma süsimusti vurrusid ja koputab siis Tatjana Nikolajevna ukse pihta.
“Kes seal on?”
“Mina olen, Aleksander Ivanovitš.”
“Mis te soovite?”
“Ah, Tatjana Nikolajevna, küll te olete veider! Ei või ma ometi karjuda läbi ukse, mida soovin. Avage!”
“Ma ei saa praegu avada. Vahest ehk tulete pärast – ma pole veel korrapäraselt riideski.”
“See pole tähtis. Tahan teile ütelda ainult paar sõna, ja lähen siis kohe minema.”
“Oodake!”
“Hea küll, ma ootan,” köhatab Aleksander Ivanovitš ja kärsitult tammub jalalt jalale. “Vaata, kus pagana eit!” pomiseb. “Alati tal on mingisugused fookused-pookused! Aga pole viga: küll ma su pikapeale välja utsitan!”
“Tulge sisse!” avab pereproua ukse. “Ja kõnelge ruttu – mul on väga vähe aega.”
Nonoh? Mis kibedik tal siis on?
Vaja töötada paar tunnikest ja siis minna turule.
Ega’s töö pole jänes, et ära jookseb.
Praegusaja töö on hullem kui jänes; tellijad on väga nõudlikud.
Saatku nad kus kurat!
Kus kurat, jaa... Aga mis ta siis sööma hakkab? Mida annab lastele?
Oh, küllap leidub.
Leidub...! Mitte midagi ei leidu! Olgu nii hea, kõnelgu ruttu – ta tõesti peab tööle hakkama.
“Nojaa,” jälle silitab endine sõdalane vurrusid, “aga Jumal tule appi! – ma pole teid veel tervitanudki. Tere ja head hommikut, Tatjana Nikolajevna! Kuidas magasite?”
Suudleb leskproua kätt ja vaatab ringi, kuhu istuda. “Niisiis...” algab. “Te ometi lubate, et istun silmapilguks. Asi on selles, et mu pea ikka veel valutab selle haava ja kukkumise tagajärjel. Kas ma öösel tegin teile väga palju muret? Olin nii segane, et enam ei mäletagi detaile.”
“Ah, see asi on juba likvideeritud. Sellest ei maksa enam kõnelda.”
“Likvideeritud on ainult üks osa sellest juhtumist,” laskub isand Belski diivanile ja süütab paberossi. “Fakt on selge, aga te veel ei tea selle põhjusi.”
“Uskuge, Aleksander Ivanovitš, ma pole uudishimulik. Mind ei huvita teie seiklused. Tegin teie heaks kõik, mis võisin, ja rahuldun sellega.”
“Tatjana Nikolajevna!” hüüab külaline pühalikult ja sirutab leskproua poole oma väiksed aristokraadikäed. “Tulge, istuge siia minu kõrvale! Tahan teile pihtida nagu sõbrannale, nagu oma lihasele õele; tahan teile seletada, et ma polegi nii suur patune, nagu teile ehk näib peale seda öist juhtumit. Tahan teile...”
“Milleks on seda vaja? Ma ju pole teie njanka ega kasvataja.”
“Mul on siis kergem, kui oma südamelt olen veeretanud selle kivi. Tulge! Halastage mu peale! Mul pole ühtki inimest siin maailmas, kes mind mõistaks, kes mulle ulataks oma avitava käe ja ütleks mõne julgustava sõna. Uskuge, ma vajun põhja, kui teiegi keeldute mind toetamast moraalselt.”
“Kuidas ma pean seda tegema? Teid toetama moraalselt?”
“Esialgu ainult kuulake mind, minu pihtimust!”
“Hea küll, ma ju võin kuulata, kui see ei välta kaua.”
“Ei, see ei välta kaua. Kuid tulge enne ja istuge siia, minu kõrvale.”
“Mispärast just sinna? Siin on teisigi istukeid.”
“Mul oleks siis rohkem julgust, kui oleksite üsna mu lähedal.”
“Pole ma teist nüüdki kuigi kaugel,” asetub Tatjana lähemale toolile.
“Sündigu teie tahtmine – ma ei tihka olla pealetükkiv. Niisiis, kallis Tatjana Nikolajevna... Tean, et teie aeg on piiratud, seepärast ma ei hakka kirjeldama seda pikka kannatusteed, mille kaudu jõudsin oma praeguse seisundini. Osalt olen teile sellest juba jutustanud, ja kui teil kunagi juhtub olema rohkem mahti kuulata, siis meeleldi lülitaksin need ajastud oma möödunud elust, mis teile juba on tuntud. Noh, tubli! Saatuse tahtel ma viimaks sattusin siia, võõrasse linna, võhivõõraste inimeste keskele. Kõnelda sellest, kuidas siin käis mu käsi, jällegi viiks pikale, sestap tähendan vaid niipalju, et ainsaks sidemeks minu ja teiste kaaskodumaalaste vahel oli esialgu ainult kirik ja vene klubi. Seal ma siis tutvusin mõnegi armastusväärse isikuga, muuseas ka polkovnik Ržetskiga, kelle juures, nagu teate, praegu elan allüürnikuna siinsamas Säinase majas. Samuti sõlmisin mõningaid tutvusi daamidega... Sest kui juba kord oled seotud teatava ringikesega, siis kasvab tutvuskond ruttu. Oli häid ja ilusaid päevi, mil võis üsna vabalt hingata ja tunda rõõmu oma oleskelust isegi võõral pinnal. Ent siis muutusid ajad ja tõmbasid mu ümber otsekui raudse piiri; töö- ja teenistuspuudus tihti viis meeleheiteni teie kõige alandlikuma teenri...
Nojaa, niisiis... Aga kõige kriitilisemal momendil päästis mu seesama polkovnik Ržetski, andes mulle peavarju ja tükikese leiba ning soovitades isegi väikse teenistusvõimaluse. Ja näe: pikkamisi minus jälle tõusis lootus ja elutahe. Siis ma nägin teid, Tatjana Nikolajevna... Püüdsin teile läheneda ning juba esimesest keskustelust saadik teiega ma tundsin oma sisimas, et meie vahel on hingesugulust... Ma näen, et tüütan teid, kuid siiski tahaksin kõnelda lõpuni, seda enam, et ma veel pole puudutanudki seda punkti, millest peaasjalikult just tahtsingi kõnelda. Hea küll, ma teen ruttu. Ühesõnaga: ma armusin teisse.”
“Noh,” teeb leskproua kärsitu liigutuse, “seni teie jutt igatahes oli tõenäolik, aga nüüd lähete Jumal teab kuhu!”
“Ei, ma ei lähe Jumal teab kuhu. Räägin teile puhast, jumalikku tõtt, nagu see on ohvitseri ja kaardiväelase kohus. Armusin teisse kogu ihu ja hingega ning lugesin asjatult kadunuks selle päeva, mil teid ei näinud kas siin või juhuslikul kohtamisel. Ma ei usu, et te ei märganud seda leeki, mis minus lõõmas niihästi päevil kui hiliseil õhtuil, aga te alati tõmbusite endasse ja muutusite jääkülmaks, kui teile püüdsin läheneda õrnustega. Kas polnud nii?
Siis jälle hakkas valutama mu hing. Jälle olin meeleheitel, kuid mitte enam kitsaste olude ja puuduse tõttu, vaid – armunäljast. Nähes, et jäävad tagajärjetuks kõik minu üliinimlikud püüded võita teie poolehoidu, ma hakkasin käima sedasama teed, mida käivad paljud teisedki, kes vajavad unustust ja arstimist oma talumatule hingepiinale; heitusin Bacchuse reetlikku sülelusse ja varsti olin üks tema truimatest jüngreist. Teie, Tatjana Nikolajevna, ei tea seda ega võigi teada, sest ma kunagi ei külastanud teid joobnuna; ehk kui olingi enne tarvitanud alkoholi, siis ainult väga veidi. Neil külaskäikudel ma joobusin alles siin, vaadeldes teie kurbade silmade sügavust ja kuulates teie meloodilise hääle uimastavat kõla.”
“Minu silmad ju võivad olla kurvad,” naeratab leskproua ja aeglaselt raputab pead, “aga et nad kedagi joovastaksid, seda on raske uskuda.”
“Ma ei tea,” tõmbab Belski sügavasti hinge, “kuidas on lugu nendega, keda nimetate kellekski; kõnelen ainult endast. Jah, nii ma siis, armunud lootusetult, siplesin viina sitkes võrgus, tegin lollusi lolluste peale, alatasa langesin allapoole ja, enne kui seda õieti taipasin isegi, juba olin ümbritsetud seltskonnast, mida siin nimetatakse pättideks; puudus veel vaid see, et oleksin kolinud sinna, selle Timka autogaraaži kõrvale sarasse, siidivendade Trei ja Kompa alatiseks kaaslaseks. See igatahes oleks väga meeliülendav pilt: endine hiilgav kaardiohvitser lamamas haisvas ja täitanud õlepahnas, kopsik denaturaati nina all!
Aga jätame selle. Mul on valus kõnelda sellest ussitanud ajastust, ja teil muidugi on veelgi valusam kuulata. Ometi ma ütlen: kes võib pantida oma pea, et ma kord siiski ei lõpeta oma elupäevi just seal... autokuuri kõrval, sõnnikus?”
