Читать книгу Klaara - Oskar Lõvi - Страница 2

1

Kolm aastat ootasin Almat ja elasin üksinda. Siis tabas mind saatuse käsi. See kinkis mulle poja.

Ühel õhtul tõid ajalehed rasvaste pealkirjade all teate “Tütarlaps mõrvas koljati”. Ma ei osutanud esialgu loole erilist tähelepanu, aga viimaks hakkasin seda mõrvalugu jälgima.

Üks tütarlaps oli tõesti tapnud mehe, kes tahtnud teda vägistada. Mees oli purjus, sündmus leidnud aset tema korteris. Kuid nimesid ei mainitud, ka mitte kohta, kus mõrv toimus. Mul leidus häid tuttavaid advokaatide seas. Nendelt kuulsin, et mõrvar ei olnud keegi muu kui Klaara Okas – sama tütarlaps, kes oli haiglas minu eest hoolitsenud.

Nüüd hakkas too mõrvalugu mind juba tõsisemalt huvitama. Eeluurimise tulemusena kuulutas kohus mõrvaloo kõlblusvastaseks ja asi tuli arutusele kinniste uste taga. Muretsesin kuidagi sissepääsuloa kohtusaali, et protsessi jälgida.

Kui kaebealune vahi all kohale toodi, tundsin temas kohe ära Klaara. Tütarlaps oli vahepeal väga muutunud, ta oli kõhn, silmad aukuvajunud, nägu kahvatu. Ta istus tummalt süüpingil ja vastas vaevu küsimustele.

Asja arutamine oli selle poolest omapärane, et ainuke tunnistaja oli kaebealune ise. Kohtulaual seisis aga terve virn uurimismaterjale, mis koosnesid politsei protokollidest, ekspertide aktidest, arstide tunnistustest ja veel suurest hulgast asitõenditest.

Kui kohus oli süüdistusakti ette lugenud, küsiti kaebealuselt, kas ta tunnistab end süüdi.

“Ei tunnista,” vastas Klaara kindlalt.

Siis järgnes prokuröri terav süüdistuskõne, mille jooksul Klaara end mitmel korral vahele segas ja hüüdis:

“See pole tõsi! See on vale!”

Kohus kutsus teda ikka ja jälle korrale.

Pärast seda kui prokurör oli nõudnud raskemat karistust ning advokaat karistuse leevendamist, anti sõna Klaarale. Klaara teatas, et ta on kõigest põhjalikult rääkinud nii politseile kui ka oma advokaadile, kuid süüdistusaktis ei ole sellega arvestatud.

“Miks te tapsite selle mehe?” küsis kohtu esimees.

“Ta tuli mulle kallale,” vastas Klaara.

“See pole küllaldane põhjus inimese mõrvamiseks,” vastati.

“Mul polnud teist teed,” ütles Klaara.

“Kas te ei saanud siis end muul viisil kaitsta?”

Klaara võttis end kokku ja nähtava pingutusega jutustas, kuidas mõrv toimus. Ta olevat mõrvatuga saanud tuttavaks haiglas.

“Mis haigus tal oli?” küsis esimees.

“Pimesooleoperatsioon,” vastas Klaara.

“Kas teie teda varem tundsite?”

“Ei tundnud.”

Klaara jätkas oma tunnistust:

“Kui mees haiglast välja sai, tõi ta mulle lilli. Ma ei osutanud sellele mingit tähelepanu, sest haiged tõid mulle tihti lilli või šokolaadi.”

Need sõnad torkasid mulle südamesse. Jah, haiged olid toonud talle lilli või šokolaadi, aga mina polnud viinud midagi. Mul oli häbi enda pärast ja kahju Klaarast, kelle ees ma tundsin ennast süüdlasena.

Klaara jutustas:

“Mõni aeg hiljem tuli ta mulle haiglasse järele ja kutsus kinno. Ma nõustusin, sest ei leidnud selles midagi halba. Pärast kino saatis ta mind koju ja küsis luba sisse astuda. Ma ei tahtnud seda, pealegi polnud see võimalik, sest me ei tohtinud meeskülalisi vastu võtta. Kord hiljem tuli ta jälle haiglasse ja kutsus mind uuesti kinno. Pärast kino palus ta mind õhtusöögile. Ma läksin.”

“Kuhu?” küsis kohtunik.

“Rooma hotelli. Seal on väike tantsusaal ja me tantsisime ka.”

“Kas te seal alkoholi tarvitasite?” küsiti jälle.

“Tarvitasime küll. Kaarel oli kõva napsimees.”

“Ja teie ise jõite ka,” ütles kohtunik vahele.

“Jõin, aga mitte nii palju.”

“Mis tähendab, mitte nii palju? Kas pudel või kaks?”

“Oh ei, nii paar-kolm napsi võtsin siiski.”

“Kas te olite purjus?”

“Ei! Ma ei teagi, mis tähendab olla purjus, aga tuju oli mul siiski päris hea.”

“Aga mõrvatu? Kas tema oli purjus?”

“Tema siiski natuke oli.”

“Millest te seda järeldasite?”

“Ta hakkas mind käperdama ja püüdis suudelda.”

“Ja siis?”

“Ja siis ma tegin lõpu. Ta kutsus mind küll kangesti enda poole, aga ma ei läinud.”

Klaara jäi hetkeks vait.

“Kuidas teie tutvus edasi arenes?” küsis kohtu esimees.

“Ta kutsus mind oma sünnipäevale. Seal oli palju rahvast. Jõime tervisenapsu ja saime sinasõbraks.”

“Kas seal veel naisi oli?” küsiti.

“Igal poisil oli oma tüdruk, tema pidas mind enda omaks.”

“Kuidas too pidu edasi arenes?”

“Me tantsisime ja oli väga lõbus. Läksin päris hilja koju. Oli laupäeva õhtu.”

Tundus, et Klaara ei teadnud, mida edasi rääkida. Kohtu esimees küsis:

“Kas mõrvatu saatis teid koju?”

“Ei saatnud. Ta oli minu peale veidi pahane, teised saatsid.”

“Miks ta pahane oli?”

“Ma ei lasknud ennast käperdada ja siis ta vihastas.”

“Kas selliseid vihastamisi mõrvatu poolt tuli tihti ette?”

“Õieti, nagu ma mäletan, ei tulnud, aga viimane kord küll.”

“Mida see tähendab – viimane kord?”

“Noh, siis oli nii, et läks päris hulk aega mööda, kui Kaarel tuli ükskord jälle mulle vastu ja kutsus oma sõbra Juhan Vinne sünnipäevale, mida pidi peetama Kaarli korteris. Sinna me siis läksimegi.”

Sel kohal muutus Klaara jutt elavaks, ta oli ärritatud ja rääkis kiiresti:

“Vaadake, seal ei olnud kedagi ja mulle tundus kohe, et mingit sünnipäeva ei olnudki. Kaarel ütles algul, et vara on veel, et rahvas saabub hiljem, kuid mitte kedagi ei tulnud. Ta avas pudeli ja me jõime tema sõbra terviseks. Algul ma uskusin tema juttu ja jõin ühe klaasi, aga siis lõin kahtlema, sest Kaarel oli nagu isesugune. Tema jõi mitu klaasitäit ja sundis mind ka jooma. Aga ma ei joonud enam. Ta jäi varsti purju ja ma tahtsin ära minna. Kaarel ei lasknud. Ta kinnitas kogu aeg, et teised külalised saabuvad varsti ja Juhanil olla palju tegemist, sellepärast ta hilineb… Siis kargas Kaarel korraga mulle kallale ja kippus suudlema. Ma ei lasknud. Ta sai vihaseks, haaras mind õlgadest ja viskas voodile. Ta oli väga tugev, mul hakkas hirm. Ometi suutsin ma korraks end lahti rabelda ja ukseni joosta, kuid ta püüdis mind kinni ja väänas mu käed seljataha, siis võttis nööri ja sidus need kinni. Ta vedas mu voodisse. Ma peksin jalgadega vastu, aga mees oli marus – ta haaras mu jala ja sidus selle ühe voodisamba külge, teise jala teise samba külge. Ma ei saanud enam end liigutada ega kaitsta. Nüüd sain aru, et ta tahab mind vägistada. Ma hakkasin karjuma, kuid Kaarel vajutas padja mu näole ja ma hakkasin lämbuma. Tappa ta mind ei tahtnud – ta libistas padja mu suult, nii et ma sain hingata. Ühe käega surus ta mu suu kinni, et ma ei saaks karjuda, teise käega rebis ta mu ihupesu puruks. Ma rabelesin hirmsasti ja sain lõpuks ühe käe lahti. Korraga nägin voodis padja all viinapudelit, haarasin selle ja virutasin talle kõigest jõust pähe. Mees jäi hoobist uimaseks, aga ei lasknud mind lahti.

Ta käed, mis mind kinni hoidsid, olid nagu sepatangid. Ta pomises midagi enda ette ja vandus hirmsate sõnadega. Kartsin, et kui ta toibub, siis pole mul enam pääsu. Virutasin talle uuesti pudeliga. Teine hoop läks aga just samasse kohta, kuhu esimenegi, ja Kaarel jäi vaikseks. Ma ei pääsenud kuidagi tema alt välja – ta oli suur ja raske mees. Kuulsin, kuidas ta hakkas korisema.

Viimaks suutsin päästa ühe jala voodisamba küljest lahti ja libistasin end kõrvale. Kui ma jalule sain, siis nägin, et ta pea oli verine. Aga ta ei olnud surnud. Ma avasin pudeli ja kallasin viina haavale ning katsin selle rätikuga. Seepeale jooksin toast välja. Läksin kohe haiglasse ja rääkisin, mis oli juhtunud.

Punase Risti auto viis mehe ära, aga ta suri hiljem haiglas. Mulle öeldi, et tal olnud verejooks peaajju. Mina teda enam ei näinud, sest politsei viis mind vangi.”

Kohtusaal kuulas Klaarat sügavas vaikuses. Kohtu eesistuja laskis lugeda ette arstide ja ekspertide protokollid. Selgus, et Klaara Okas oli neitsi, kellel oli normaalne mõistus ja korralik minevik. Mõrvatu vereanalüüs aga oli näidanud kõrget alkoholisisaldust. Mees oli elukutselt autojuht, kuid oli harrastanud ka atleetvõimlemist. Asitõenditeks olid liitrine viinapudel, verine padi ja Klaara katkine pesu.

Kohus läks nõupidamisele. See ei kestnud kaua. Klaara Okas mõisteti õigeks. Advokaadid tõttasid teda õnnitlema, aga ta kadus ruttu kohtusaali ukse taha.

Vahepeal oli mul olnud võimalus rääkida Klaara advokaadiga. Selgus, et kõik sugulased ja tuttavad olid hoidnud end temast eemale ja mitte keegi polnud tema saatusest huvitatud, isegi mitte ta vanemad.

“Õnnetu tütarlaps,” märkis advokaat, “iga naisega võib selline jant juhtuda. Mina pean teda tubliks tüdrukuks – näe, ei andnud kätte. Mõni teine oleks olnud õnnelik, et püüdis poisi võrku.”

Tänasin advokaati ja tõttasin välja. Ma otsustasin Klaara üles otsida.

Ootasin teda kohtukoja ees. Möödus päris hulk aega, enne kui ta tagaväravast väljus. Väike riidekomps käes ja pilk maas, tõttas ta minema. Hüüdsin teda nimepidi. Mind silmates tütarlaps ehmus ja kiirendas sammu. Istusin autosse ja sõitsin talle järele. Tema kohale jõudnud, avasin ma autoukse ja palusin tal sisse tulla. Klaara kahtles esmalt, aga minu veenva kutse peale istus autosse.

Autos rääkisin temaga tühjast-tähjast. Ta vastas mulle lühidalt ja kuivalt. Oma riidekompsu peitis ta nagu häbenedes jalge alla. Tüdruk jättis mulle hirmunud metslooma mulje. Ma jätkasin:

“Ma ei unusta kunagi seda, kui heasoovlikult te minu eest kord haiglas hoolitsesite. Olen otsinud võimalust seda teile kuidagi tasuda, aga… aga te kadusite vahepeal ära.”

“Kas te mäletate siis mind?” küsis ta vaikselt.

“Väga hästi, õde Klaara.”

“Ma ei ole õde, ainult hooldaja.”

“Aga mulle olete õde, sest suhtusite minusse õeliku õrnusega.”

Tekkinud vaikuses otsisin ma sobivat kõneainet. Siis tulin mõttele küsida midagi haigla kohta:

“Kas töötate ikka haiglas?”

“Ei tööta… juba ammu.”

“Aga kus siis nüüd?”

“Ei kusagil… Kas te siis ei tea, mis minuga juhtus?”

“Noh, olen kuulnud. Aga teie pole ju milleski süüdi.”

“Kas te olite ehk kohtus?” ehmus ta järsku.

“Mh, seda mitte, aga mulle räägiti, et teiega juhtus õnnetus, kuid kõik kiidavad, et te olete vahva tütarlaps.”

“Kas tõesti?” elavnes Klaara korraga.

“Seda te olete kindlasti, niipalju kui mina teid mäletan veel haiglast. Teie õpetasite mind ju käima, mäletate?”

Viimaks Klaara naeratas. Eeluurimisvangla, ülekuulamised ja kohtuprotsess olid temasse väga sügavalt mõjunud. Endisest elavast ja sädelevast tütarlapsest oli saanud hirmunud olend. Ta välimus ja olemine mõjusid masendavalt. Teadmine, et Klaara omaksed ja sugulased olid pööranud talle selja, muutis mu härdaks ja ma otsustasin teha kõik, et teda aidata. Aga ma tundsin, et ma pean seda tegema suure ettevaatusega, sest Klaara jättis mulje, nagu võiks ta iga hetk mu eest pageda.

Tegin autoga tiiru Kadriorus ja sõitsin siis kesklinna tagasi. Lihtsatest asjadest rääkimisega katsusin Klaara tähelepanu mujale viia. Siis küsisin, kas ta on ehk näljane, me võiksime minna koos lõunale.

“Ei ole näljane,” vastas ta kuivalt.

“Aga mina olen. Kas te ei tuleks minuga niisama kaasa, et veidi vestelda ja juua tass kohvi?” pakkusin.

“Ei,” tuli jällegi kuiv vastus.

Siis seletasin talle, et ma pole senini päris terve, et vahel on mul nõrkusehood ja ma ei seisa hästi jalul, võib-olla saab tema mind ravida. Kutsusin teda Nõmmele, kus ma saaksin oma murest talle lähemalt kõnelda. Klaara oli sellega nõus.

Klaara riietus ja olek tõmbasid mu passija tähelepanu kohe endale, tema silmad läksid imestusest pärani. Mind pahandas teenija selline käitumine, heitsin talle kurja pilgu ja häält tasandades seletasin, et õde Klaara on minu endine põetaja, kellele võlgnen tänu oma tervise eest. Ma võtsin tütarlapse kehva palitukese ja viisin selle garderoobi. Juhatasin siis Klaara vannituppa ja sosistasin talle naljatamisi:

“Minu passija on vanatüdruk, ta ei salli, kui mõni preili mulle külla tuleb.”

Klaara muutus veidi rõõmsamaks. Ta viibis kaua vannitoas, sealt väljudes oli ta palju kenam. Ta oli end pesnud, korraldanud soengu ja silunud kleidi, kuid ta polnud kasutanud ei huulepulka ega puudritoosi. Märgatavad kortsukesed ta noorel näol paistsid mulle silma ja paar sügavamat kurdu kahel pool suud andsid ta näole kannatava ilme. Mul oli temast tõsiselt kahju.

Istusime lauda. Nägin kõigest, et Klaara oli korralikust einest võõrdunud, ta oli kahvli tarvitamisel kohmetu ja tõstis tihti salvrätiku huultele, et kuidagi oma piinlikkust varjata. Näljasena sõi ta ära kõik, mis ma talle pakkusin.

Pärast einet jõime kumbki klaasi portveini.

Toit, kohv ja lõpuks ka vein mõjusid Klaarale kosutavalt. Ta muutus jutukamaks ja naerataski vahel, naermise aga oli Klaara unustanud. Me rääkisime haigustest ja nende ravimisest. Tegelikult ei olnud mul viimasel ajal enam mingeid tervisehäireid, kuid nüüd oli mul tegemist, et sellest jutuainest lahti saada. Klaara tuli ikka ja jälle mu haiguse juurde tagasi ja päris selle kohta üksikasju. Ma lubasin seepärast minna temaga koos haiglasse, et lasta arstidel end uurida.

Viimaks tegin talle hulljulge ettepaneku:

“Kas teate, preili Klaara, ma tahaksin teile selle hoolitsuse eest, mida te minu vastu kord üles näitasite, ometi kord millegagi tasuda. Ma ei mõista seda rahasse arvestada, aga sõidame linna ja ma ostan teile midagi, mida te vajate.”

Ta ei põigelnud vastu ja me asusime teele. Enne helistasin aga terasekontorisse ja teatasin, et ei saa õhtupoolikul sinna tulla.

“Kui teil peaks olema vaja tööd, siis võiksin seda muretseda. Mul endalgi on vaja kontoris abilist. Teie sobiksite ka selleks väga hästi, kui aga ise soovite.”

See teade pani Klaara elama – olin tabanud naelapea pihta. Klaara kinnitas oma soovi tulla minu juurde tööle.

“Aga enne peate veidi puhkama ja kosuma, meie kontoris on kõik paksud preilid – kõhn sinna ei sobi.”

Klaara muutus julgemaks ja kinkis mulle naeratuse.

“Miks te olete nii heatahtlik minu vastu?” küsis ta järsku.

“Ma ütlesin juba, et tunnen end võlglasena teie ees ja tänutäheks tahaksin midagi teha. Kas kahtlete minu siiruses?”

“Ee… ei tea.”

“Vaadake, Klaara, ma olin tol korral väga haige ja kartsin, et ei saagi terveks, aga teie uskusite minusse ja aitasite mu jalule. Ma tahan teile oma tänuvõlga maksta. Ja kui te soovite töökohta leida, siis oleks tarvis, et me käiksime linnas ja ostaksime teile midagi uut selga.”

Klaara vaikis. Mulle oli tema kahtlustav ja ettevaatlik käitumine täiesti mõistetav, sest tema usaldust oli varem kurjasti kasutatud. Peale vangis istumist ja kohtulikke ülekuulamisi oli ta muutunud eriti umbusklikuks.

Linna me läksime siiski ja ostsime Klaarale palju asju: kleidi, kingad, pesu ja isegi kübara. Ta oli kõigega nõus ja ei vaielnud ostudele vastu, aga ise ei avaldanud ühtki soovi. Tagasiteel astusime kosmeetikaärisse, kus ma palusin tal valida, mida ta soovib, kuid Klaara keeldus. Siis palusin müüjannal midagi sobivat Klaarale otsida, millega me lõpuks ka hakkama saime.

Sõitsime tagasi Nõmmele. Seal andsin talle kasutada oma kabineti, kus ta võis vahetada riided ja end korrastada. Ise istusin sohvale ja mõnulesin. Üle hulga aja tundsin jälle südames rõõmu: mul oli keegi, kelle eest võisin hoolitseda, kellele olin jaganud tähelepanu. Olin täitnud oma lubaduse ja tasunud võla.

Kui Klaara viimaks kabinetist väljus, oli ta nagu teine tütarlaps. Kleit passis oivaliselt ta saledale kehale, tüdruk oli nagu ümber sündinud. Klaara seisis mu ette, vaatas mulle alandlikult silma ja hakkas nutma. Küllap tahtis ta mind tänada, aga sõnad surid ta huulil. Katsusin teda rahustada, pannes käe ta õlale ja korrates sõnu, mida olin juba autos öelnud.

Passija serveeris kohvi. Ta oli küpsetanud ka värskeid saiakesi, mis lõhnasid isuäratavalt. Me jõime kohvi ja ma kallasin endale konjakit, aga Klaarale andsin likööri.

Klaara muutus julgemaks ja jutustas oma elust. Ta ema oli varakult surnud ja isa abiellunud teist korda. Tige võõrasema polnud teda sallinud. Klaara läinud juba varakult haiglasse koristajaks ja saanud hiljem põetajaks. Seal juhtunudki kohutav lugu – temast saanud mõrvar.

Tütarlaps hakkas haledasti nutma, kattis silmad rätikuga ja langes kummuli sohvale. Ma püüdsin teda trööstida, aga see tegi asja veelgi hullemaks. Nägin, et ma polnud suuteline teda rahustama. Seepärast viisin jutu teisale ja küsisin:

“Klaara, katsuge veidi rahuneda – kui teile siin ei meeldi, siis ma sõidutan teid koju või mõne tuttava juurde.”

Klaara ehmus ja vaatas mulle otsa.

“Ei-ei, tänan, aga mul pole kuhugi minna, mul pole ju kodu ega…”

Ta langes uude nutuhoogu.

“Kuulge, Klaara, olge mõistlik, kuulake mind. Kui teil pole kuhugi minna, siis valige enesele ükskõik milline tuba minu korteris ja elage, kuni kosute ja hakkate jälle tööle. Mul on ruumi laialt ja teie ei sega mind põrmugi, rahunege ainult.”

Klaara jäi kuulatama ja vaikis.

“Kas te elate üksinda?” küsis ta viimaks.

“Seni ikka veel üksinda.”

“Miks teie proua ei tule siia?”

“Ta tuleb, aga vist hiljem.”

“Kas passija elab siin?”

“Ei ela.”

Klaara muutus tõsiseks ja puuris oma terava pilgu minu silmadesse, tahtes nähtavasti selgusele jõuda, kas minu pakkumine oli siiras või teatava tagamõttega. Ma tõttasin seletama:

“Saan aru, et te kahtlete minu aususes, sest te tunnete mind ju pealiskaudselt, aga kui soovite, siis ma sõidutan teid kuskile hotelli ja võtan teile toa.”

“Viige mind mõnda öömajja, mul pole hotelli jaoks raha,” palus Klaara.

“Mina maksan, ma annan teile võlgu. Kui kord teenima hakkate, siis maksate tagasi, sellega pole mingit kiiret.”

Jällegi peatas ta oma terava pilgu mu näol ja vaatas mind imestunult. Uuesti tuli Klaarale peale nutuhoog ja ta kattis näo kätega. Ta sosistas vaevu:

“Ma… ma pole teie lahkust väärt, olen lihtne tüdruk ja ei kõlbagi teie majja.”

“Vaat kus rumalus! Mind ravima kõlbasite. Jätke need lapsikud mõtted. Mina hindan teid väga. Võtke minu pakkumist puhta kullana, pealegi ei maksa see mulle midagi.”

Klaara selgitas vist peas minu sõnu ja naeratas uuesti. Aga kurrud ta näol süvenesid ja see omandas valulise ilme. Mul hakkas temast hale. Mu süda tõmbus kokku imelikust hellusest.

Tegin Klaarale ettepaneku minna koos kinno. Lootsin, et ta seal lõplikult rahuneb ja siis arutame tema olukorda edasi. Klaara oli sellega nõus.

Kinos jooksis parajasti “Kreutzeri sonaat”. Filmi romantiline sisu ja Beethoveni muusika mõjusid meisse mõlemasse kütkestavalt. Klaara süvenes filmi, unustades kogu ümbruse ning oma saatuse. Ta päris minult, kes olid Kreutzer ja Beethoven, kuid Tolstoi teoseid ta teadis. Korraga oli Klaara noor ja tarmukas, aga tõsine. Ma olin endaga rahul.

Pärast kino sõitsime Nõmmele, et võtta Klaara asjad ja leida talle mõni võõrastemaja. Kodus sõime õhtust. Ma keetsin ise teed ja valmistasin võileibu. Klaara aitas lauda katta. Kinos käimine oli muutnud ta rahulikuks. Ta arutas kainelt oma olukorra üle ja rääkis tööleminekust. Vaatamata oma kesistele teadmistele muudel aladel, tundis ta küllaltki hästi kirjandust.

Lauas sõi ta jälle suure isuga ja ei ütelnud ära ka alkoholist. Valasin talle tee sisse rummi, see tegi teda uniseks. Oli tal ju pikk ja rahutu päev seljataga ja üsna loomulikult oli ta väsinud. Lauast tõustes ei jaksanud Klaara enam sammugi astuda, vaid vajus kokku. Hotelli sõidust ei tulnud midagi välja.

Ilma temalt nõu küsimata tegin ma Klaarale aseme oma kabinetti, kus ta vajus otsemaid raskesse unne. Olin rahul, sest minu juures elades võis ta korralikult kosuda ja välja puhata. Hotellis oleks ta hakanud raha kokku hoidma ja pidanud seetõttu nälgima. Istusin magamistoas, kuulasin raadiost muusikat ja tundsin mõnu möödunud päevast. Läksin ka ise varsti voodisse ning uinusin kohe.

Öösel ärkasin korraga hirmsast kisast. Ma ei taibanud, mis oli juhtunud, aga siis meenus kohe Klaara, kes magas kabinetis. Vist tema!

Tõttasin jalamaid sinna ja süütasin tule. Klaara lamas kõhuli asemel, hoidis kramplikult sohvast kinni ja oigas.

“Mis juhtus, Klaara?” hüüdsin.

“Nad tahtsid mind tappa!” karjus ta ja näitas käega kaelale. “Nad… nad kägistasid mind.”

“Siin ei ole kedagi, Klaara – te näete vaid und.”

Klaara avas silmad. Need olid hirmu täis. Ta äigas kätega üle näo ja vaatas mind imestunult.

“Ah, see olete teie…” ja hakkas jälle nutma.

Võttis hulk aega, enne kui ta viimaks rahunes. Tõin talle suhkru- ja sidrunivett, et teda rahustada. Klaara hoidis kõvasti mu käest kinni. Viimaks ta uinus. Vabastasin ettevaatlikult käe ja siirdusin kikivarvul oma tuppa.

Järgmisel päeval oli Klaara rahulikum ja leppis sellega, et elas minu juures. Ta oli passijaga kodus, aitas teda majapidamises ja einestas koos minuga. Soovitasin tal käia jalutamas, et kiiremini kosuda. Klaara allus sõnagi lausumata kõigile minu korraldustele. Õhtupoolikul tegin talle autosõidu linnast välja ja näitasin Kose metsa ning Pirita randa. Pärast istusime kodus ja kuulasime muusikat.

Ma kartsin aga ööd, sellepärast palusin passijal tulla meile magama. Klaara oli sellega väga nõus. Kahekesi koos tegid nad asemeid – Klaarale kabinetti ja passijale saali. Klaara magaski sel ööl rahulikult ja ei ärganud enne hommikut.

2

Klaara kosus kiiresti. Vaatlesin teda huviga. Ta oli palju muutunud sellest ajast, kui ma haiglas lamasin. Nüüd oli ta tõsisem ja tagasihoidlikum. Enam ei rääkinud ta abiellumisest ega unistanud rikkast autoga mehest. Ta oli huvitatud võõrastest maadest, arutas tihti oma tuleviku üle ja küsis minult töö kohta terasekontoris. Kuulates raadios klassikalist muusikat, tahtis ta seda mõista, küsis minu arvamust ja avaldas ka enda oma.

Passijaga rääkis ta majapidamisest, õppis temalt peenemate toitude valmistamist ja aitas hoida korterit korras.

Andsin talle raamatuid lugeda. Valisin põnevama sisuga armastusromaane, naljajutte ja ka reisikirjeldusi. Ta luges kõike innuga ja õhtuti oli meil palju arutamist loetu ainetel. Ühtki head filmi ei jätnud me vaatamata, külastasime ka Estonia esietendusi. Tavaliselt läksime pärast seda kohvikusse või tantsima.

Klaara ei olnud vist paari nädalatki elanud minu juures, kui linna peal olid juba jutud, et ma olevat soetanud endale armukese.

“Mõtelge ometi – saatis oma naise minema ja elab nüüd armukesega,” oli ohanud proua Selling, nähes mind Klaaraga kohvikus.

Teatris sosistasid kaks naist omavahel:

“Vaata seda koletist, elab kahe naisega, üks Pariisis, teine Tallinnas.”

Naised istusid meie seljataga ja rääkisid ilmselt meelega kõvasti, et me kuuleksime. Üht neist tundsin ma häälest, too oli notar Sõge proua, aga ma ei teinud sellest väljagi. Pigem kartsin, et Klaara kuuleb, sellepärast kõnetasin teda elavalt ja köhatasin jutu vahele.

Steinfeldtid, pärastised Põllukivid, tavatsesid igal aastal kutsuda mind proua sünnipäevale ja uhkustasid minuga kui oma Pariisi-tutvusega. Ka tol aastal ei jätnud nad mind kutsumata, kuid seekord vist kindla tagamõttega, et aidata mu elu õigele teele juhtida.

Tol õhtul sõidutasin Klaara ühe tema tuttava juurde ja läksin ise sünnipäevale. Seal oli palju rahvast, enamikus kõik vanad tuttavad. Mehed alustasid bridžiga. Mina istusin rohkem daamide seltskonnas ja kuulasin linnauudiseid. Daamid võtsid mind kohe pihtide vahele, hakates mind noomima ulaelu pärast. Vähe sellest, nad olid toonud mulle isegi uue partneri, keda ettevaatlikult esitleti.

“Preili Kugelmann tahaks väga õppida prantsuse keelt, kas teie ei võtaks vaevaks teda õpetada?” alustas majaproua õrnalt jututeemat.

“Õpetaksin küll, aga pole aega,” kahetsesin.

“Ega selleks pole palju aega vajagi,” leidis üks teine proua.

“Arvate? Minul võttis keele õppimine oma paar aastat,” vastasin.

“Aga teie käite ju kinos ja kohvikus, võiksite siis koos minna ja pärast keelt õpetada,” leidis keegi kolmas.

“Ma ei usu, et sellest midagi välja tuleks.”

“Aga teie ju ometigi õpetate niiviisi üht võõrast tütarlast,” pistis nüüd sünnipäevalaps vahele.

“Ah, te mõtlete vist õde Klaarat. Ma ei õpeta talle keelt, vaid tema… ta ravib mind.”

Daamid pahvatasid naerma. Ma vist punastasin, aga märkasin ka, et preili Kugelmann punastas juustejuurteni.

Leidsin end olevat rumalas olukorras. Ma ei võinud ju rääkida neile puhast tõtt, mida nad niikuinii poleks uskunud, aga ravimise lugu kukkus küll kehvasti välja.

Daamid võidutsesid. Nad olid kindlad, et ma loobun halastajaõest ja valin endale preili Kugelmanni. Perenaine pakkus seepeale kohvi ja küsis, mida ma juurde sooviksin, kas konjakit või likööri.

“Palun konjakit,” vastasin.

“Miks härrad eelistavad ikka konjakit, see on ju mõru ja kange jook?” küsis üks daamidest.

“Kuidas sina, Juta, seda küsida julged,” noomis teda keegi teine.

“Miks mitte, miks siis mitte?” ehmus proua Juta.

Jällegi pahvatasid daamid kooris naerma – nad olid ise juba mitu pitsi likööri tühjendanud. Pereproua oli julgem ja lahendas küsimuse. Ta seletas:

“Sina, Juta, ära anna oma mehele kunagi konjakit, muidu ei jäta ta sind öösel rahule.”

Jällegi kihistasid naised paljutähendavalt naerda.

Mehed olid vahepeal kaardimängus pausi teinud ja valasid endale parajasti konjakit, mis naisi kangesti naerma ajas.

“Mis kurat siin maa peal küll lahti on, et rahad ei liigu enam endiselt,” põhjas kaupmees Kaal.

“Sellepärast, et need on nüüd paberist. Oleksid metallist rattakesed, küll siis veereksid,” naljatas advokaat Paljaspea.

“Tõsi tõeks, minu äri käive on kohutavalt madal,” jätkas kaupmees Kaal, “raha ei tule enam sisse ja kassa seisab tühi.”

“Elame surutises,” targutas ühe ministeeriumi osakonnajuhataja.

“Surutis – mis surutis?” kortsutas Kaal otsmikku.

“Suvatsege lugeda Konjunktuuri, siis on teile asi selge.”

“Ma võin seda lugeda, aga ütelge mulle ikkagi, mida see surutis tähendab,” jätkas kaupmees kindalt.

“See on kriis – majanduslik kriis,” seletas juhataja.

“Ah, seda kriisijama kuulen ma iga päev, aga ma tahan teada, armsad mehed, miks see minu ärile mõjub.”

“Teie, härra Kaal, väljendasite seda ise väga tabavalt, kui ütlesite, et rahad ei liigu. Rahade liikumises on seisak, kaubanduses on seisak, kogu majanduslik elu on seismas – vaat see ongi kriis,” seletas nüüd direktor.

Mehed jäid omavahel kriisist kõnelema ja jõid konjakit. Preili Kugelmann oli aga korraga minu kõrval ja hakkas mind küsitlema keelte õppimise võimaluste kohta. Me seisime raamatukapi juures, kus asetses paar köidet. Üks neist oli Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga”, mille olin läinud aastal kinkinud pereprouale sünnipäevaks. Ütlesin preilile:

“Üks tõhusamaid keele õppimise viise on tõlgete lugemine käsikäes originaaliga. Näiteks see raamat on väga huvitav.”

Võtsin kapist raamatu ja näitasin preilile. Kaant avades silmasin oma käega kirjutatud õnnesoovi esimesel lehel. Pöörasin ruttu lehekülge, aga järgmise lehe vahel ilutses kümnekroonine paberraha.

“Näete, raha raamatu vahel!” hüüatas preili.

“Raha jah,” vastasin ja panin teose kiiresti käest ära.

Mulle meenus, et olin “Gösta Berlingi saagat” kinkides pannud selle vahele lisaks veel kümnekroonise rahatähe. Raamatut polnud nähtavasti terve aasta avatudki.

Perenaine oli preili Kugelmanni hüüatust kuulnud ja tuli meie juurde. Preili seletas, et raamatu vahel oli lahtine raha.

“Mis raha?” küsis ta. “Ah, ma hoian ikka mõne paberitüki järjehoidjana poolelijäänud kohal,” kogus ta end kiiresti.

Ma hoidusin muigamast. Ja ei kinkinud sinna majja enam kunagi raamatut.

Õhtul sõidutasin preili Kugelmanni ilusasti koju.

Viimaks Nõmmele jõudes leidsin Klaara juba eest. Ta oli jõudnud teed valmistada ja laua katta ning istus parajasti raadio juures, kui ma sisenesin. Ta jooksis mulle vastu ja säras rõõmust. Mulle tundus, et ta oleks tahtnud mulle kaela langeda, kuid suutis end siiski pidurdada. Klaara oli mind oodanud ja rõõmustas minu tuleku üle. Kannatav ilme ta näolt oli kadunud.

Mina ise olin aga sordiini all. Mul oli Klaarast kahju. Rahvas ei sallinud teda ja oli oma märkustega teda solvanud, kuid ta ise ei teadnud sellest midagi. Minus tekkis viha ja trots tolle väiklase seltskonna vastu. Sellest peale liikusin ma igas avalikus kohas demonstratiivselt koos Klaaraga.

Õhtul magama minnes leidsin, et mu ase oli üles tehtud, tuba tuulutatud ja isegi tuhvlid olid pandud valmis voodi ette. Seda ei olnud kindlasti mitte passija teinud.

Minu vana sõber, kes teenis mingis äris ja keda me omal ajal koolis Piibu-Kaarliks kutsusime, ilmus päris ootamatult kord terasekontorisse. Ta suitsetas sigarit, jutustas mõned anekdoodid ja muheles. Ma ei taibanud tema külastamise põhjust ja küsisin viimaks:

“Olen kuulnud, et sa ehitad Pääskülla maja, kas sa ei sooviks osta minult Mannesmanni torusid veevärgi jaoks?”

“Ei, ma saan läbi ka ilma torudeta, aga seleta mulle sõbramehe poolest, kuidas ma saaksin endale ka ühe mõnusa, noh, saad aru – totsikese?”

“Sa mõtled mõnd tütarlast?”

“Muidugi, muidugi…”

“Vaata, sõber, see on päris lihtne. Mine mõnda kohvikusse ja vali välja, muud õpetust ma ei mõista anda.”

“Eh, sina, va kaval vunts, pole see nii lihtne midagi. Ma olen küll proovinud, aga ei näkka, pole need tütarlapsed nii ostetavad sugugi.”

“Aga mis su oma naisel siis viga on?”

“Ega viga pole midagi, aga asi kipub roostetama – see on nagu sahk, et kui ei künna, siis hakkab roostetama.”

“Oo, ma müün sulle siis roostevabast terasest sahahõlma, sain just välismaalt uue satsi.”

Piibu-Kaarel läks pettunult minema, isegi pooleldi suitsetamata sigari jättis lauale.

Selliseid sõpru kohtasin viimasel ajal üsna tihti kas kontoris või kohvikus.

Klaaraga tekkisid mul aga varsti omamoodi raskused. Olles kosunud, hakkas ta tööle kippuma, tahtes tulla terasekontorisse, nagu olin kord lubanud. Kuid mul polnud seal talle mingit tööd anda, sest terase ja raua müügid olid madalad. Olemasoleval personalilgi polnud tegemist, uue tööjõu juurdevõtmine oleks tähendanud lihtsalt uue inimese soosimist. Seda ma aga ei soovinud.

Haiglasse, kus oleks ehk tööd leidunud, keeldus Klaara kategooriliselt minemast. Ma käisin talle kohta otsimas mitmesugustes asutustes, ministeeriumides, tekstiilivabrikutes, kuid kõikjal öeldi ära. Neil ootasid keskkooli lõpetanud tütarlapsed järjekorras, et tööd saada, Klaara oli aga ainult algkooliharidusega.

Eestis valitses üldine majanduslik surutis. Algul arvasin, et langus oli võõrsil ja ainult kaubanduses – lugesin välismaa ajalehti ja teadsin, mis seal sündis. Nüüd nägin, et meil oli olukord samasugune. Kolmekümnendate aastate majanduskriis sai alguse Ameerika Ühendriikidest New Yorgi rahabörsilt – Wall Streetilt.

Veel 1928./29. aasta vahetusel elas USA majandus õitsengu tähe all. See peegeldus kõigepealt rahabörsil, kus aktsiate hinnad üha kerkisid ja nõudmine nende järele oli suur. See meelitas inimesi börsile mängima, sest selle kaudu näis olevat kõige lihtsam raha teenida. Kuid valitsuse terav isolatsioonipoliitika oli mõjunud negatiivselt väliskaubandusele, eksport langes tugevasti ja siseturul tekkis kaupade üleküllus, mis mõjus pidurdavalt tööstusele. Nüüd ei räägitud enam õitsengust. Sügisel hakkasid aktsiate hinnad langema, oktoobris aga tekkis korraga paanika – kõik hakkasid hindade languse kartusel aktsiaid müüma, mis viiski börsil nende hinnad järsku alla, nii et 29. oktoobril 1929. aastal tekkis krahh – New Yorgi börsi mustim päev. Isegi suurimate ja võimsaimate kompaniide aktsiad langesid umbes poole võrra, rääkimata väiksematest ja nõrgematest.

Esimesena kannatas börsipaanika all pangandus. Börsil mängijad olid laenanud pankadest suuri rahasid, aga nüüd polnud nad suutelised võlgu tasuma ja hoiuste omanikud võtsid ettevaatuse pärast oma rahad välja.

Järgmisena kannatas paanika all kaubandus. Läbimüügid langesid kohutavalt, sest rahval puudus raha ostudeks. Selle tagajärjel ei saanud vabrikud enam tellimisi ja töölisi hakati vallandama. Tekkis enneolematu tööpuudus, perekonnad jäid sissetulekuteta ja neil polnud enam ostuvõimet. Nõiaring tõmbus üha enam koomale.

Riigivõim püüdis küll kriisi igati leevendada, aga sellest polnud abi, sest riigijuhtidel puudusid kogemused selliste kriiside lahendamiseks, puudusid ka vajalikud eeldused nii seadusandluses kui rahanduses.

Ühendriikide majanduslik kriis levis peagi teistesse maadesse, kõigepealt tema naaberriikidesse ja siis muidugi ka Euroopasse. Seejuures avanes imestamapanev tõsiasi, et mitte London, Pariis või Hamburg ei olnud enam maailma majanduse juhtijad, vaid selle pulss asus New Yorgis.

Eestis tekkisid kriisinähtused umbes aasta hiljem kui Ameerikas, 1931. aastal oli ta meil juba kõige täiega kohal. Ainult Venemaa oli jäänud kriisist peaaegu puutumata. Dialektilise materialismi prohvetid ruttasid Moskvas seletama, et too kriis on ainult kapitalistliku maailma nähtus. Läänemaailma teadlased osutasid aga kohe Aafrikale, Aasiale ja teistele madalal arenguastmel olevatele maadele, kus kriisi samuti ei olnud – neil ei olnud võimalust madalamale laskudagi, sest nad juba olid madalseisus.

Eestisse tuli majanduskriis peamiselt põllumajanduse kaudu. Linnade jõukus olenes suuresti talude jõukusest. Sellepärast oli kaupmees Kaalu kassa tühi ja minu raua- ning terasemüügid madalad.

Oma ainelisele olukorrale vaatamata tundsin südames salajast rõõmu maailmakriisist, eriti Ameerika omast, sest nüüd pidi Alma oma mehega sealt kindlasti koju tagasi tulema. See mõte tegi mu meele rõõmsaks.

Üle hulga aja otsustasin minna korraks jälle Centumisse. Tahtsin kuulda poliitilisi uudiseid, diskuteerida veidi majanduslike küsimuste üle ja kohata mõnd töösturit, kelle juures Klaarale võiks tööd leiduda.

Klubis oli palju mehi, kõik olid elevas meeleolus. Kroonilised bridžihaiged olid unustanud oma kaardid ja vaidlesid miiniristlejate müügi üle. Paar sõjaväelast istus nende juures.

“Ja nüüd tahate müüa meie viimased kaitsevahendid!” hüüdis ärritatult üks härradest.

“Need pole enam kaitsevahendid, vaid lihtsalt vanaraud,” tähendas sõjaväelane.

“Kuidas nii? Meie riigi au ja uhkus ning teie nimetate neid vanarauaks!” ärritus keegi teine.

“Lihtsalt au ja uhkuse pärast ei maksa meil neid pidada. Need miiniristlejad ei kõlba enam moodsa aja kaitsevahenditeks, sest nende relvastus on aegunud, kiirus väike ning aurukatelde iga ammu läbi,” seletas sama sõjaväelane.

“Parem ostame nende asemele kaks moodsat allveelaeva ja müüme miiniristlejad hea hinna eest maha,” lisas keegi.

“Kuidas? Tahate ikka maha müüa? Ega te hull ole…”

Samal hetkel sisenes kindral Laidoner ja meeste vaidlus katkes. Kõik jäid paigale, sest ei söandatud minna seda küsimust kindrali endaga arutama.

Hulk mehi istus suure ümmarguse laua taga, seal vaieldi ägedasti. Tundsin ära mõned riigikogu liikmed, kaks ajakirjanikku, mitu õigusteadlast ja majandusministri enese. Laidoner istus nende juurde. Arutleti majandusliku surutise üle. Mehed jagunesid kahte kindlasse leeri: ühed olid raha devalveerimise poolt, teised selle vastu. Devalveerijate poolel olid nooremad mehed ja Riigikogu liikmed, vastased olid aga vanemad ja rahadega mehed. Majandusminister oli viimaste grupis. Laidoner kuulas vaidlust pealt ja ei avaldanud oma arvamust.

“Raha ei liigu,” ütles keegi.

“Aga ütelge, kuidas ta liikuma panna?”

“Tuleb oodata, küll ta pikapeale hakkab jälle liikuma, kriisiaegu on varemgi olnud ja nad on kõik viimaks lahenenud. Kannatust, mu härrad!” väitis minister.

“Aga rahval pole kannatust, näe, natside liikumine on Saksast meile tulnud ja siin on nüüd vapsid, rahvas hakkab nende poolt hääletama – nii on ootamine ja kannatamine kardetavad.”

“Kiiremas korras on vaja abinõusid leida – raha peab devalveerima,” rõhutas üks parlamendiliige.

“Ei see aita, viib ainult kuristikule lähemale, eks me ole seda nalja juba kord Saksamaal näinud.”

“Trükkige rohkem rahatähti ja avage krediite, sedasi saategi rahad liikvele. Vanad rahad on kinni külmunud ja seisavad paigal.”

“Aga need külmuvad ka varsti kinni ja mis siis?”

“Ärge laske külmuda, pidage kraanid rohkem lahti, nagu siin märgiti, ja avage rohkem krediite, laske rahval tegutseda: ehitada, produtseerida, kaubelda.”

“See tee viib meid pankrotti,” katkestas minister.

“Aga me olemegi juba pankrotis.”

“Kraanid olid liiga lahti, sellepärast oleme pankrotis.”

“Pole õigus. Just siis, kui kraanid keerati kinni, algasid raskused. Näe, Eesti Panga president ütles uue pangamaja avamisel, et hoonel on ebaloomulikult väike uks, aga see olevat sellepärast, et rahad välja ei pääseks.”

Kõik pahvatasid naerma, kuid vaidlus kestis edasi.

Kõrvaltoas istusid vestlushoos mõned töösturid. Ma siirdusin nende juurde ja istusin ärimees Kilgase kõrvale. Tahtsin temaga kõnelda Klaarale töö leidmise küsimuses.

Hiljuti Saksamaal käinud perekond Tohver jutustas sealseid uudiseid. Majanduslik kriis olla seal välja kutsunud poliitilise kriisi ja natsionaalsotsialistlik partei kasutavat seda segadust osavasti ära. Kardetavat, et järgmistel presidendivalimistel võib Hitler võimule tulla. Mulle olid need asjaolud juba varemgi teada, aga ma ei lahkunud nende seltskonnast, sest kavatsesin ka teiste töösturitega kõnelda, juhul kui Kilgasega jutule ei saa. Lõpuks nägin, et ei aita muu, kui tuleb kutsuda Kilgas õhtust sööma.

Klubist läksimegi Kilgasega koos Gloria Palace’i. Enne helistasin koju ja kutsusin ka Klaara sinna. Teel seltsis meiega noorhärra K. välisministeeriumist.

Restoranis kutsus härra K. Klaara tantsima ja ma sain Kilgasega rahulikult rääkida.

“Tubli tütarlaps, terane, ju vist ka hea töötaja. Katsun ta enda juures kuskile paigutada,” märkis Kilgas minu palve peale.

Klaara oli tol õhtul sädelev ja kui meist mõni hilines teda tantsule kutsumast, oli mõni võõras kohe teda palumas.

“Oivaline tantsupartner,” kiitis härra K. ja lisas silma pilgutades, “palju särtsu ja sex appeal’i.”

Viimase tantsu ajal teatasin Klaarale, et Kilgas lubas talle töökoha leida. See teade mõjus hämmastavalt – Klaara kiljatas keset tantsupõrandat ja pidi peaaegu kukkuma. Ta haaras mu käe, kummardas ja suudles seda. Ma ehmusin piinlikkustundest. Vaatasin ringi, aga keegi polnud seda märganud.

“Tasa, tasa, mu laps, meestel ei suudelda kätt, liiatigi veel teiesugune noor preili,” õpetasin teda veidi tõreleval toonil.

Jõudsime koju alles pärast keskööd. Ma olin väsinud ja läksin kohe oma tuppa. Klaara palus luba kuulata raadiot, sest suurest erutusest polevat tal und. Mul polnud midagi selle vastu.

Tuppa astudes leidsin selle olevat õitsele löönud: laual ja öökapil ilutsesid astrid. Nende erksad värvid tegid toa kummaliselt rõõmsaks. Juba aastaid polnud mu magamistuba näinud lilli. Need olid sealt kadunud koos Annega.

Olin endaga rahul. Üle hulga aja valdas mind õnnis tunne, sest suutsin kellelegi rõõmu tuua – puhast ja selget rõõmu, mis oli nagu läbipaistev kristall, nagu päikesekiir. Sellistest rõõmuraasukestest koosnebki inimese õnn siin maa peal.

Mu silmad vaibusid unele, aga saalist kostsid Klaara tantsusammud.

Hommikul oli Klaara juba enne mind üleval. Ta tuulutas tube ja keetis mulle kohvi. Nüüd nägin, et ka saalis ja söögilaual ilutsesid astrid.

“Sõnal aster on kaunis kõla, kevadine kõla. Kuulake, Klaara: per aspera ad astra pro patria!