Отрывок из книги
Tšernigovi linnas, keset Ukraina mustmullamaad, lebab kunagise KGB peakorteri keldris riiulil paks, pruunis pudenevas pappkaustas toimik. Seal on ligi poolteist kilo paberilehti, hoolikalt nummerdatud ja köidetud. Kausta sisu käsitleb mu emapoolset vanaisa Boriss Bibikovi, kelle nimi on kaanele kirjutatud kalligraafilise, graveeringuid meenutava käekirjaga. Otse tema nime alla on trükitud: „Ülisalajane. Siseasjade Rahvakomissariaat. Nõukogudevastane parempoolne trotskistlik organisatsioon Ukrainas.“
Toimikus on talletatud mu vanaisa kulgemine elust surma Stalini salapolitsei kätes 1937. aasta suvest sügiseni. Ma nägin seda ühes sumbunud Kiievi kontoris viiskümmend kaheksa aastat pärast tema surma. Toimik lasus raskelt mu süles, kõhedaks tegev ja kurjakuulutav nagu pundunud paberkasvaja. Sellest levis hapukat hallituslehka.
.....
Kui Marfa end kokku võttis, läks ta vannituppa ja väänas ühe märja kleidi välja. Ta kuivatas vannitoa peeglisse vaadates näo, käskis Leninal õe järele vaadata ja väljus majast. Marfa tõttas kohalikku NKVD osakonda, olles kindel, et perekond on langenud mingi hirmsa eksituse ohvriks. Koju laste juurde naasis ta hilja õhtul. Tühjade kätega ja meeleheitel. Ta ei olnud peaaegu mitte midagi teada saanud, välja arvatud, et ta oli üks kümneist kabuhirmus naistest, kes piirasid kivise ilmega valvurit, esitades küsimusi oma äraviidud meeste kohta, ja kuulsid vastuseks vaid, et mehed on „uurimise all“ ja et naisi informeeritakse.
Kuigi Marfa seda ei teadnud, oli tema mees alles vabaduses, sõitis esimese klassi magamisvagunis lõuna poole ja ootas pahaaimamatult oma auga väljateenitud puhkusepäevi parteisanatooriumis.
.....
