Читать книгу Minu õde, sarimõrvar - Oyinkan Braithwaite - Страница 2

Oyinkan Braithwaite
Minu õde, sarimõrvar

Oyinkan Braithwaite

„My Sister, the Serial Killer“

Doubleday, 2019

Tekst © Oyinkan Braithwaite, 2017, 2018

Esmakordselt avaldatud Penguin Random House LLC kaubamärgi

Doubleday all, USA, 2018.

Eestikeelne tõlge © Sash Uusjärv ja AS Tänapäev, 2020

Toimetanud Ele Jaagusoo

Kujundanud Virge Ilves

Kaanedisain Michael J. Windsor

Esikaane pildid: naine © PeopleImages/DigitalVision/Getty Images; nuga © Westend61/Brand X Pictures/Getty Images

Tagakaane pilt: Dmitry A © Shutterstock

e-ISBN 9789949859542

Trükitud AS Pakett trükikojas

www.tnp.ee

Minu perekonnale, keda ma väga armastan:

Akin, Tokunbo, Obafunke, Siji, Ore

SÕNAD

AYOOLA KUTSUB mind sõnadega: Korede, ma tapsin ta.

Ja mina lootsin, et ei kuule neid sõnu enam kunagi.

PLEEGITAJA

MA VÕIN kihla vedada, et te ei teadnud, et pleegitaja varjab vere lõhna. Suurem osa inimesi kasutab seda huupi, eeldades, et toode on multifunktsionaalne, ega võta kunagi aega, et lugeda tagaküljelt selle koostisaineid või et minna tagasi hiljuti puhastatud pinna juurde ja uurida seda lähemalt. Pleegitaja desinfitseerib, aga ei sobi kuigi hästi jäänukite eemaldamiseks, nii et ma kasutan seda alles siis, kui olen vannitoa kõigist elu- ja surmamärkidest puhtaks küürinud.

On näha, et ruum on hiljuti remonditud. Sel on lausa kasutamata ilme, eriti nüüd, kui olen kulutanud kolm tundi koristamisele. Kõige keerulisem oli saada kätte veri, mis oli imbunud dušinurga tihendite vahele. Seda on lihtne kahe silma vahele jätta.

Tasapindadel ei ole ühtki eset. Dušigeel, hambapasta ja -hari on kõik kapis kraanikausi kohal. Ja siis on seal dušimatt: must naeratav nägu kollasel ristkülikul muidu üleni valge ruumis.

Ayoola kükitab tualettpotil, põlved püsti ja käed jalgade ümber. Veri tema kleidil on kuivanud ja pole karta, et see võiks tilkuda valgele, nüüd juba läikivale põrandale. Tema rastapatsid on kuhjatud pealaele, et need ei puutuks vastu põrandat. Ta vaatab oma suurte pruunide silmadega ainiti üles minu poole, peljates, et ma olen vihane ja et ma ajan end kohe põrandalt püsti ning hakkan talle loengut pidama.

Ma ei ole vihane. Kui üldse, siis ma olen väsinud. Higi tilgub mu laubalt põrandale ja ma pühin selle sinise käsnaga ära.

Ma hakkasin parajasti sööma, kui ta helistas. Olin kõik kenasti kandikule valmis seadnud: kahvel taldrikust vasakul, nuga paremal. Voltisin salvräti kroonikujuliseks ja asetasin selle keset taldrikut. Filmi algustiitrid olid pausi peal ja ahju taimer oli just helisenud, kui telefon hakkas laual ägedalt vibreerima.

Selleks ajaks, kui ma koju jõuan, on toit ammu külm.

Tõusen ja loputan kraanikausis kindad, aga ei võta neid käest. Ayoola vaatab minu peegeldust peeglis.

„Me peame laiba ära viima,“ ütlen ma talle.

„Kas sa oled mu peale vihane?“

Normaalne inimene ehk olekski vihane, aga mina tunnen vaid tungivat vajadust laibast lahti saada. Kui siia jõudsin, tassisime keha mu auto pagasiruumi, nii et sain vabalt küürida ja nühkida, ilma et selle külm pilk oleks mind jälitanud.

„Võta oma kott,“ vastan talle.

Me läheme autosse ja ta on endiselt pagasiruumis, ootab meid.

Sel ajal öösel pole Kolmandal maanteesillal õieti üldse või on väga vähe liiklust, ja kuna tänavalgustus ei põle, on sama hästi kui kottpime, aga kui vaadata sillast kaugemale, näeb linnatulede kuma. Me viime ta sinnasamma, kuhu eelmisegi – üle silla ja vette. Vähemalt pole ta üksi.

Veidi verd on imbunud mu pakiruumi vaipkattesse. Ayoola pakub süütundest, et teeb selle ise puhtaks, aga ma võtan tema käest oma isetehtud segu lusikatäiest ammoniaagist poole liitri vee kohta ja kallan plekile. Ma ei tea, kas neil Lagoses on tehnikat kuriteopaiga põhjalikuks uurimiseks, aga Ayoola ei suuda kunagi midagi nii puhtaks teha kui mina.

MÄRKMIK

„KES SEE oli?“

„Femi.“

Kirjutan nime üles. Me oleme minu magamistoas. Ayoola istub rätsepaistes mu sohval, ta pea puhkab seljatoel. Kuni ta vanni võttis, põletasin ta kleidi ära. Nüüd on tal seljas roosikarva T-särk ja ta lõhnab beebipuudri järele.

„Ja perekonnanimi?“

Ayoola kibrutab kulmu, pigistab huuled kokku ja raputab siis pead, otsekui üritades nime aju eesossa loksutada. See ei tule. Ta kehitab õlgu. Ma oleksin pidanud võtma ta rahakoti.

Panen märkmiku kinni. See on väike, väiksem kui mu peopesa. Vaatasin kunagi ühte TEDx-i videot, kus mingi mees rääkis, et kui ta hakkas märkmikku kaasas kandma ja kirjutas sinna üles iga päev ühe õnneliku momendi, muutis see ta elu. Sellepärast ma selle märkmiku ostsingi. Esimesele leheküljele kirjutasin: nägin oma magamistoa aknast valget öökulli. Pärast seda seisis märkmik enamjaolt tühjana.

„See polnud minu süü, tead.“

Aga ma ei tea. Ma ei tea, millele Ayoola viitab. Kas sellele, et ta ei suuda mehe perekonnanime meenutada? Või tema surmale?

„Räägi mulle, mis juhtus.“

LUULETUS

FEMI KIRJUTAS talle luuletuse.

(Ta mäletab luuletust, aga mitte mehe perekonnanime.)

Ärgitan sind leidma plekki

tema ilul

või naist,

kes võiks seista ta kõrval

närtsimata.

Ja ta andis selle Ayoolale pooleks kokku murtud paberitükil, mis meenutas mulle keskkooliaega, kui lastel oli tavaks klassi tagumistes pinkides armastuskirju käest kätte edasi anda. See oli Ayoolat väga liigutanud (aga Ayoolat liigutab kõik, mis puudutab tema jumaldamist) ja ta nõustus olema mehe kallim.

Nende esimese koosoldud kuu tähistamisel pussitas Ayoola teda ta korteri vannitoas. Loomulikult mitte meelega. Mees oli vihane, karjus ta peale, kuum sibulalõhnaline hingeõhk Ayoola näol.

(Aga miks oli Ayoolal nuga kaasas?)

Nuga oli tal enda kaitsmiseks. Mehi ei saanud kunagi usaldada, nad tahtsid seda, mida nad ikka tahavad, ja siis, kui nad seda tahavad. Ayoola ei tahtnud teda tappa, ainult eemale hirmutada, aga ta ei kartnud relva. Mees oli üle meeter kaheksakümne pikk ja Ayoola oma pisikese keha, pikkade ripsmete ja täidlase roosisuuga näis talle ilmselt nukuna.

(Ayoola kirjeldus, mitte minu.)

Ayoola tappis ta esimese hoobiga, torge otse südamesse. Siis pussitas ta teda kaks korda veel, et asi oleks kindel. Mees vajus põrandale maha. Ayoola kuulis omaenda hingamist ja ei midagi muud.

LAIP

KAS SA seda lugu tead? Kaks tüdrukut astuvad tuppa. Tuba asub korteris. Korter on kolmandal korrusel. Toas on täiskasvanud mehe surnukeha. Kuidas nad saavad selle esimesele korrusele, ilma et keegi näeks?

Kõigepealt otsivad nad varustuse kokku.

„Mitu voodilina meil vaja läheb?“

„Kui mitu tal on?“

Ayoola jooksis vannitoast välja ja tuli tagasi infoga, et pesukummutis on viis lina. Hammustasin huulde. Meil oli vaja palju, aga ma kartsin, et tema pere paneb tähele, kui ainuke lina oleks olnud see, mis oli voodis. Keskmise mehe puhul poleks see olnud üldse imelik, aga see mees siin oli korraarmastaja. Raamatud olid riiulisse pandud autorite järgi tähestiku järjekorras. Vannituba oli varustatud täiskomplekti puhastusvahenditega, ta ostis isegi sedasama pleegitajat nagu minagi. Ja ta köök säras. Ayoola tundus siin nagu võõrkeha – hallitus muus osas veatul eksistentsil.

„Too kolm.“

Teiseks koristavad nad ära vere.

Pühkisin vere käterätikusse ja väänasin kraanikaussi. Kordasin seda senikaua, kuni põrand oli kuiv. Ayoola kõõlus minu kõrval, toetudes alul ühele jalale ja siis teisele. Eirasin ta kannatamatust. Laibast lahtisaamine võtab kõvasti rohkem aega kui hingest, eriti kui sa ei taha, et maha jääks ühtki märki kuritööst. Aga mu pilk kargas ikka ja jälle seina najal kokkuvajunud laibale. Ma ei suuda teha korralikku tööd, kuni see pole ära viidud.

Kolmandaks teevad nad temast muumia.

Laotasime linad nüüd juba puhtale kuivale põrandale ja Ayoola veeretas Femi nende peale. Mina ei tahtnud teda puudutada. Aimasin treenitud keha valge T-särgi all. Ta nägi välja nagu mees, kes suudaks mõned lihashaavad üle elada, aga noh, küllap nägid samamoodi välja ka Achilleus ja Caesar. Oli kahju mõelda, et surm vestab maha kõik ta laiad õlad ja nõgusad kõhulihased, kuni temast pole alles midagi peale luude. Kohale jõudes katsusin ma kolm korda ta pulssi ja pärast seda kolm korda veel. Ta nägi välja nii rahulik, nagu oleks maganud. Pea oli rinnale vajunud, selg kumer vastu seina, jalad laiali.

Ayoola ähkis ja puhkis keha linadele lükates. Ta pühkis laubalt higi ja jättis sinna verejälje. Siis keeras ta ühe linaserva üle laiba ja peitis selle pilgu eest. Pärast seda aitasin tal keha tihedalt linadesse mähkida. Me seisime ja vaatasime seda.

„Mis nüüd?“ küsis Ayoola.

Neljandaks viivad nad laiba minema.

Me oleksime võinud kasutada treppi, aga ma kujutasin ette, kuidas me – kaenlas väga ilmselgelt lohakalt linadesse mässitud keha – seal kellegagi kokku saame. Mõtlesin välja mõned võimalikud selgitused:

„Oh, see on lihtsalt nali. Me vend on hirmus kõva unega ja me tassime ta teise kohta.“

„Ei, ei, see ei ole päris inimene, kelleks sa meid pead? See on mannekeen.“

„Ei, ma¹, see on kott kartuleid.“

Kujutasin ette, kuidas mu väljamõeldud tunnistaja silmad lähevad hirmust pärani ja ta põgeneb turvalisse kohta. Ei, trepp ei tulnud kõne allagi.

„Me peame liftiga minema.“

Ayoola avas küsimiseks suu, aga raputas siis pead ja pani suu jälle kinni. Tema osa oli tehtud, ülejäänu jäi minu hooleks. Me tõstsime ta üles. Ma oleksin pidanud kasutama põlvi, mitte selga. Tundsin, kuidas miski raksatas ja pillasin laiba omapoolse otsa mütsatusega maha. Mu õde pööritas silmi. Võtsin uuesti laibal jalgadest ja tassisime ta ukse juurde.

Ayoola lippas lifti juurde, vajutas nuppu, jooksis siis tagasi ja tõstis Femi õlad jälle üles. Piilusin korterist välja ja tegin kindlaks, et koridor oli endiselt tühi. Mul oli kiusatus palvetada, paluda, et ükski uks ei avaneks, kui me uksest liftini läheme, aga olin päris kindel, et see oleks just sedasorti palve, millele Ta ei vasta. Nii et otsustasin selle asemel loota õnnele ja kiirusele. Lohistasime keha vaikselt üle kivipõranda. Lift kõlises just täpselt õigel hetkel ja avas meile oma suu. Me ootasime seina ääres, kuni ma kontrollisin, et see on tühi, siis hiivasime keha sisse ja tõstsime nurka hunnikusse otsese pilgu alt ära.

„Palun hoidke ust!“ hõikas keegi.

Nägin silmanurgast, kuidas Ayoola hakkas nupule vajutama – sellele, mis ei lase liftiustel sulguda. Andsin talle vastu näppe ja pressisin mitu korda esimese korruse nuppu. Kui uksed kinni sahisesid, jõudsin silmata noore ema pettunud nägu. Tundsin end veidi süüdlasena – tal oli laps ühe käe otsas ja kotid teises –, aga mitte nii väga, et vahelejäämisega riskida. Pealegi – tal ei saanud olla plaanis midagi head, kui sellisel kellaajal ringi liikus, laps sabas?

„Mis sul viga on?“ sisistasin Ayoolale, kuigi teadsin, et liigutus oli olnud vaistlik, küllap seesama impulsiivsus, mis oli sundinud teda suruma noa inimihhu.

„Minu viga,“ oli ta ainus vastus.

Neelasin alla sõnad, mis ähvardasid suust välja pudeneda. Aega polnud.

Alumisel korrusel jätsin Ayoola laipa valvama ja lifti hoidma. Kui keegi juhtuks tema poole tulema, pidi ta uksed sulgema ja sõitma kõige ülemisele korrusele. Kui keegi oleks üritanud mõnelt teiselt korruselt lifti kutsuda, pidi ta uksi lahti hoidma. Mina jooksin oma auto järele, et ajada see hoone tagaukse juurde, kus saame laiba liftist välja tuua. Mu süda lõpetas alles siis vemmeldamise, kui pagasiruumi luugi kinni lõime.

Viiendaks nad pleegitavad.