Читать книгу Thalassa! Thalassa! - P. I. Filimonov - Страница 2

1.

Võib ükskõik kui kaua just niimoodi seista ja suitsetada. Tänavanurgal, piiludes iga vihmapiisa taha. Kombates pilguga möödujaid, otsides midagi nende mantlite alt. Varjates sigaretti vihma eest erilisel moel kokkusurutud peos. Mõnikord ta poosetas niimoodi. Praegu oli selleks pakiline vajadus. Muidu oleksid vihmapiisad sattunud sigaretile ja selle kustutanud, see oleks läbi vettinud ja protsess oleks kaotanud igasuguse mõtestatuse. Peast käis läbi, et tegelikult oli ta seda juba ammu kartnud. Sügaval hingepõhjas oli ta seda ikka ja alati kartnud. Esimesest Agniaga kohtumise hetkest. Mitte et ta oleks ette näinud, et kõik just sel kombel lõpeb. Vaid kuidagi varjatult sündmuste sellist arengut oodanud. Agnial ei olnud kunagi suurt tahtmist rääkida. Ainult vaatas teda suurte pruunide silmadega ja ajas neid aeg-ajalt veelgi suuremaks – kas õudusest või hämmastusest. Nuttis harva, naeris harva. Rääkis tasa. Tuli kuulatada, et aru saada, mida ta räägib. Seetõttu polnud mingit võimalust tema juuresolekul muusikat kuulata. Enne Agniaga kohtumist ei kujutanud Georgi oma elu muusikata ette. Nii juhtub tavaliselt lastega, keda järjekindlad vanemad, üritades mahutada oma võsukestesse maksimaalses koguses kõike mõistlikku, head ja igavest, topivad muusikakooli. Muidugi mitte ainult muusikakooli, topivad samaaegselt ka muudesse kohtadesse. Aga kui näiteks prantsuse keele ringi tegelikult ei pidanud minema, sest isa ise ka päris hästi ei teadnud, milleks meie ajal üldse kellelgi peaks prantsuse keelt tarvis olema, sellise raha eest eriti, siis muusika – see on kõige-kõige… ja ema laulis lapsepõlves kooris ja unistas Moskvasse sõidust, et heliseda seal nagu Maia Kristalinskaja, ja seetõttu peab kannatama ja piinama toda venivat bajaani. Laps puikles ja puikles, aga palju sa ikka puikled oma üheksa eluaasta ja sihukese isa juures. Aga pärast lasi end kaasa haarata, eriti kui vast leitud sõbrad demonstreerisid talle, et isegi bajaani mängides võib täitsa vabalt rock’n’roll’i teha ning kultusbändi frontman’iks ja osaliselt ka naiste lemmikuks saada. Asi on lihtsalt selles, kuidas ennast hinnata.

„Just, kuidas end hindad, nii saabki kõik olema,” kinnitas Orehhov, lärmakas punapäine trummar, kes kandis nahkvesti ja propageeris väsimatult punkroki väärtusi, „Tšistjakovi tunned või?”

„Ei,” tunnistas Georgi kohmetult.

„Siis mine ja õpi tundma,” pilgutas Orehhov silma.

Georgi läks, õppis tundma ja oli täis otsustavust. Kõik ei olnud veel kadunud, isegi tema mänguriist ei tundunud enam nii lootusetult idiootlik.

Aga see kõik oli minevikus. Praegu juba isegi täpsemalt öeldes mingis täielikus Past Perfect’is. Agnia ilmumine purustas kõik ta tollased prioriteedid – ta mitte ainult ei lõpetanud musitseerimist, ta loobus aegamööda ka muusika kuulamisest. Lihtsalt seepärast, et tasasele Agniale ei sobinud üldse mitte mingid kunstlikud helid. Temaga sobisid ainult väga loomulikud helid, nagu kudumisvarraste klõbin, ritsikate siristamine, veevulin. Ja praegu, kui ta telefon ei olnud vastanud üle tunni, ei olnud muusika hoopiski see, millest mõelda.

Georgi tegi suitsu ja vajutas telefoniklahve kasvava tuima raevuga. Muidugi, hingepõhjas sai ta juba aru, et see on lõpp. Aga organism iseenesest üritas veel mingeid samme ette võtta, kuidagi krampides tõmmelda, et näidata osaliselt iseendale, osaliselt potentsiaalsetele kõrvaltvaatajatele, et ta ei anna niisama lihtsalt alla. Ta on mees, kes teeb tuimalt suitsu eri suundades pöörlevate vihmapiiskade all. Tema suhtlemises Agniaga (nii nimetas ta endamisi seda hõõguvat sasipundart) pani just see teda kõige enam imestama. See, et teda vaikimisi peeti nagu mingiks macho’ks, tõeliseks tugevaks meheks, sellekssamaks, kellega oled nagu kivimüüri taga. Ta ise ei pidanud ennast kunagi selliseks, ei käitunud kunagi nii ega teinud spetsiaalselt midagi taolise kuvandi loomiseks. Sellest hoolimata vaatas Agnia teda oma ausate suurte silmadega ja – kõige muu kõrval – imetles teda. Tundus, et siiralt. Georgi ei saanud sellest aru. Kruttis seda oma peas nii ja naa, aga ikka ei saanud aru.Ja nüüd polnudki enam midagi, millest aru saada. Agnia oli kadunud. Teda ei olnud kaks tundi pärast kokkulepitud kohtumisaega, ta ei vastanud kangekaelselt telefonile, ja Georgi tõmbas lõpuni viimase sigareti oma pakist. Peaks vist koju minema. Siin seista ja vihma vaadelda ei olnud enam mõtet.

Agniale ei meeldinud ennast korrata. Georgi oli see, kes polnud kunagi kindel, kas kaasvestleja oli ta mõttest õigesti aru saanud, talle meeldis mõtet mitu korda korrata, muutes sõnastust ja veidi teisendades, kuid jättes alati sisu muutmata. Et paremini mõistetaks, et jõuaks kohale, et mitte jääda kuuldamatuks. Käsitamatuse seisund hirmutas Georgit vaat et kõige rohkem. Igatahes tänase päevani, kui ta mõistis, et tühiähvardusi noosfääris lihtsalt ei eksisteeri. Niisiis Agnia, kui ta millestki rääkis, rääkis alati ainult korra. Vaikselt, pöörates end veidi kaasvestleja poole ja mitte alati talle silma vaadates. See oli eksimatu näitaja informatsiooni tähtsusest või, vastupidi, tühisusest. Kui ta ei vaadanud silma, siis oli see selge signaal, et informatsiooni tuleb kuulata väga tähelepanelikult, imada endasse kõikide pooride kaudu, seda enam, et Agnia ei korranud seda kunagi. Kui ta oli öelnud midagi korra, oli ta kindel – jällegi täiesti siiralt –, et sellest piisab alatiseks, et tema välja öeldud teemale on pandud rasvane punkt.

„Kui ma kunagi järsku kaon, ära siis imesta,” oli ta Georgile öelnud kunagi ammu, peaaegu päris nende suhtluse alguses. „Ja ära parem otsima hakka. Ma üritan seda mitte teha, kuid selline võimalus on alati olemas, pea seda meeles. Nii et ei maksa minusse liialt kiinduda.”

Georgi suhtus sellesse tollal kui naiseliku koketeerimise tüüpilisse ilmingusse. „Ei maksa minusse kiinduda,” ütleb naine, pidades silmas: „Kiindu minusse tugevalt, momentaanselt ja igaveseks.” „Ära armu minusse,” ütleb naine, aga tema silmade subtiitrites on kirjas hoopis vastupidine. Võimalik, et see oleks tõele vastanud, kui ta oleks sidunud end mis tahes teise naisega. Aga Agnia rääkis alati nimelt seda, mida mõtles. Hoolimata kellestki. Kõigile ja alati. Algul selline omadus vaimustas, siis muutus häirivaks, lõpuks ajas vihaseks. Aga hoolimata oma reaktsioonist, ei suutnud ta sellega midagi peale hakata. Agnia ei valetanud. Mitte kunagi. See oli õudne. Õudne oli kuulata fraase, nagu „Ma magasin su sõbraga, sest ta vajas seda.” Õudne oli selliseid fraase ette aimata, isegi kui tegelikult neid kunagi välja ei öeldud. Eelaimus on alati reaalsusest jubedam.

Seetõttu Georgi ei olnudki toimunust šokeeritud. Ta küsis endalt veel kord ja pidi taas mõistma, et kusagil seal, enda sees oli ta alati teadnud, et nii juhtub. Et Agnia täidab ka selle lubaduse, nagu ta oli alati täitnud kõik teised. Ta ütles Georgile, et hakkab temaga elama – ja hakkaski. Ütles, et ei anna talle kunagi põhjust armukadetseda – ja ei andnud. Ütles, et talle pole raha vaja – ja mitte kunagi, mitte ainuski kord ei nõudnud, ei küsinud ta raha, isegi ei vihjanud sellele. Ütles, et ühel ilusal päeval ta kaob – ja see päev jõudis kätte. Ta kadus.

Georgi lesis kodus ja mõtles. Mõtles, et hoolimata Agniale antud tõotusest mitte hakata teda otsima, on otsida ikkagi vaja. Sel lihtsal põhjusel, et otsingud on mingigi tegevus, see tähendab, et ta ei jää lihtsalt koju lesima ja mõtlema. Olukorras, kuhu Georgi oli sattunud, oleks parem kohe end lahti rebida ja joosta kohe midagi tegema kui jääda niimoodi lesima, ilma mingi mõnutundeta sigarette raiskama ja mõtlema. Sel polnud midagi ühist mõistega „tõeline mees” või millegi taolisega, ehkki tuleb tunnistada, mõte sellest, et niinimetatud „tõeline mees” oleks käitunud sellises olukorras just niimoodi, see tähendab, hüpanud diivanilt püsti, jooksnud kuhugi, uurinud midagi, toonud eksinud lambukese perekonda tagasi – selline mõte vilksatas tal aeg-ajalt peast läbi. Muide, „tõeline mees” oli Georgi ainult osaliselt. Seetõttu otsustas ta panna rahulikult asi paberile või lüüa sülearvutisse. Koostada tegevusplaan, mida ta Agniat otsides järgib.

Isegi kui tal ei õnnestu Agniat tagasi tuua, oli otsingutel ikkagi mõte. Esiteks, nagu juba öeldud, oli see vahendiks lõpliku hullumise vastu. Teiseks võttis uudishimu oma osa. Kõik need tema naise salatsemised ja väljaütlematused olid Georgit üldiselt alati intrigeerinud. Kuid ta ei olnud kunagi söandanud Agnialt otse küsida. Just seetõttu, et Agnia ei valetanud kunagi. Georgi kartis kuulda midagi enda jaoks ebameeldivat, mis on täiesti arusaadav. Kui kaevuda sügavamale, siis ei saanud ta lõpuni aru, mida Agnia temas leidis ja miks ta nii kauaks temaga jäi.

„Sa oled hea,” selgitas Agnia, vastates Georgi pealekäivale küsitlemisele sellel teemal. Ja see ei selgitanud midagi. Täpselt samuti ei selgitanud talle midagi Agnia kadumine. Ootamatu nagu ta ilmuminegi omal ajal.

Agnia lihtsalt ei tulnud kohtamisele. Veel eelmisel päeval, kui nad kokku leppisid, tundus kõik lihtne ja igapäevane, kõik oli nagu tavaliselt. Aga siis jäi ta tulemata. Kahe päeva pärast lülitus välja tema telefon ja isegi kutsuvat tooni ei õnnestunud enam kuulda. See pidi Georgi peaaegu lõplikult jalust niitma. Kutsuv toon andis mingitki, ehkki illusoorset lootust, et varem või hiljem võtab Agnia toru ja selgitab oma vaikse, rahuliku, absoluutselt emotsioonivaba häälega kõik ära. Just see emotsioonitus oli naise kohta niivõrd ebatüüpiline ja ebaharilik, et mõjus löögina diafragmasse, Georgi vaatas teda üksisilmi ja tardus kivikujuks. Isegi voodis õnnestus Agnial jääda rahulikuks. Ta lubas Georgil endaga teha kõike, mida too tahtis, leppis tõrkumata mehe kõigi katsetega suguelu mitmekesistamiseks, kuid ei näidanud üles mitte mingit entusiasmi. Kui Georgi, juhituna igavesest mehelikust ihast, küsis: „Kas sul oli hea?”, siis ütles ta vaikselt tavapärase intonatsiooniga: „Loomulikult,” ja isegi suudles teda nagu mokaotsast. Kuid ei näidanud ise üles mingit initsiatiivi. Kõik Georgi katsed teda selles mõttes üles raputada olid määratud läbikukkumisele. Ta reageeris kõigele tasakaalukalt, nagu ta reageeris Georgile – tasase helge naeratusega.

Nüüd polnud enam ka kutsuvat tooni. Paar päeva vastas telefon standardse teatega mobiiltelefonist, mis on väljaspool võrgu teeninduspiirkonda või on üldse välja lülitatud, hiljem kadus ka see. Number jäi lihtsalt vait. Vaikus ja kahin olid kõik, mis Georgile armastatud naisest, kellega ta oli veetnud kaks aastat oma elust, alles oli jäänud.

Georgi helistas Adamile. Ta ei saanud ise ka lõpuni aru, miks ta seda tegi, kuid talle tundus, et just Adam on see inimene, kellega ta võiks jagada oma mõtteid toimunust. Adam oli ainuke tema tuttavatest, kelle Agnia tasasel moel heaks kiitis ja kellel endaga suhelda lubas. Teiste suhtes oli ta külm ja äärmiselt lakooniline. Adam oli millegagi osanud naise usalduse ära teenida, ehkki kõigi isiklike parameetrite ja karakteristikute järgi oli ta Agnia radikaalseks vastandiks. Adam oli lõbus, ettevõtlik, lärmakas ja valelik. Võimalik, et ta ei valetanud elutähtsates küsimustes, seda ei võinud Georgi teada, kuid eluolus, igapäevastes pisiasjades valetas ta vahetpidamata. Olgu, ei valetanud, pigem luuletas, fantaseeris, et elu ei näiks nii igav ja rutiinne. Kuid tegi seda innustunult ja ületamatult. Adam muutis lihtsa loo oma auto katkiläinud piduri- või bensiinivoolikust kaasahaaravaks seiklussaagaks tagaajamiste ja tulevahetustega salapäraste kahtlaste tegelaste ning kummitorkijate salaseltside osavõtul. Iga poeskäiku rikastas Adam looga kasvõi sellest, kuidas ta võrgutas noorukese müüjatari sealsamas külmutatud subproduktide laos, peaaegu kassa juurest lahkumata. Ja seda ainult halbadel päevadel, kui Adami fantaasia hakkas tõrkuma ja eksis banaalsustesse. Kui aga Adamit haaras inspiratsioon, ei jäänud tema lugude publikul muud üle, kui suu ammuli kuulata. Ja seda inimest tõstis aus Agnia miskipärast kõigi teiste Georgi tuttavate hulgast esile. Ta naeris Adami naljade peale, ta jõi tema veini – veinijoomist lubas ta endale haruharva – ja isegi küsis mõnikord Georgi käest: „Miks Adam pole ammu meil käinud? Kas temaga on midagi juhtunud?” Aeg-ajalt mõtles Georgi isegi armukade olla, kuid Agnia oli nii aus, et oleks Georgile tingimata öelnud, kui tema ja Adami vahel oleks midagi tekkima hakanud, ja Adam oli niivõrd häirimatu, et tundus, nagu poleks talle naisi üldse tarvis. Tõepoolest, Georgi ei suutnud meenutada, millal ta viimati mitte et oleks näinud, vaid kasvõi kuulnud Adamilt mingeid vihjeid tema eraelu kohta. Seejuures ei saanud öelda, et naised oleksid Adami tähelepanuta jätnud.

„Kuidas kadunud?” küsis Adam telefonis mõne segasevõitu minuti pärast.

„Kadunud,” selgitas Georgi. „Ei tulnud kohtamisele. Haihtus. Telefon algul ei vastanud, pärast oli hoopis välja lülitatud.”

„Kuule, niimoodi juhtub ainult halvas filmis.”

„Nähtavasti minu elu ongi halb film.”

„Säärased melodramaatilised fraasid on samuti eriti halva filmi tunnuseks.”

„Ma võin ainult ennast korrata.”

„Olgu peale. Võtame järjekorras. Vabanda banaalsuse pärast, aga kas sa surnukuuridesse helistasid?”

„Ei.”

„Haiglatesse?”

„Ei.”

„Politseisse?”

„Ka mitte.”

„Mnjah. Vähemalt on sul tegevuspõld olemas. Pühenda sellele paar lähimat päeva. Lihtsalt südametunnistuse rahustamiseks.”

„Muidugi ma pühendan. Aga miski ütleb mulle, et ma ei leia teda ei sealt ega sealt ega sealt.”

„Oota nüüd. Ehk saad kasvõi mõne vihje.”

Ei Adam ega Georgi maininud Agnia sõpru ega sugulasi, sest mõlemad teadsid, et tegelikult polnud tal ei ühtesid ega teisi. Loomulikult eksisteerisid kusagil seal tema vanemad. Kuid nad olid just nimelt kusagil seal. Ema elas Agnia jutu järgi mingil kaugel maal, vihjete järgi võis arvata, et Iisraelis või Ühendriikides, täpsemalt Agnia ei öelnud. Mainis ainult pikki vahemaid ja kuuma kliimat, millega ema uhkeldas ja pidas enda plussiks kõigis vähestes kõnelustes, mis neil Agniaga toimusid. Ja jällegi, neist kõnelustest teadis Georgi ainult Agnia jutu järgi, ise ei kuulnud ta kunagi, et ema oleks helistanud. Ei telefonile ega Skype’i kaudu, ei kuidagi. Ka kirju neile ei tulnud.

Isaga olid lood veel lihtsamad. Ta ei tulnud arvesse. Selge see, et ta pidi puhtfüsioloogiliselt olemas olema, aga ta ei tulnud arvesse. Agnia ise ütles nii, nagu tavaliselt, üks kord ja lõplikult, kui Georgi üritas üles näidata heakodanlikku huvi tema lähedaste suhtes. „Minu isa ei tule arvesse,” ütles Agnia talle tookord. „Ära kunagi küsi tema kohta. Kujutle, et teda pole ega ole kunagi olnudki.” Elu oli Georgit juba õpetanud, seetõttu võttis ta selle avalduse lihtsalt teadmiseks ja ei proovinud sügavamale kaevuda. Oma sõpru Agnial samuti polnud. Igatahes polnud olemas ühtki dokumentaalset tõestust nende olemasolu kohta. Tõsi küll, mõnikord läks Agnia õhtuks kuhugi välja, öeldes, et saab sõbrannadega kokku. Kuid Georgi palve peale neist sõbrannadest midagi rääkida, öelda kasvõi nimi ja tegevusala, ta lihtsalt vaikis ja naeratas kuidagi vaikselt, justnagu andes mõista, see pole Georgi asi. Okei, ega ta nii väga sellele teadmisele ei pretendeerinudki, teda lihtsalt häiris määramatus sõbrannade olemasolu osas. „Kuule, äkki on nad väljamõeldised?” tegi Adam ükskord oletuse. „Mis mõttes?” ei saanud Georgi aru. „Noh nii, nagu lapsed mõtlevad endale sõpru välja, nagu kõiksugustes Ameerika thriller’ites. Et siis nagu ennast üksinduse eest kaitsta, sisemaailma struktureerida ja muud selletaolist.” – „Aga kas ta on siis üksi? Tal olen ju mina.” – „Ei, nojah, mulle ka tundub, et milleks see, aga ma ei jätaks seda versiooni siiski kõrvale.”

Adamile meeldis väga kino, ta isegi õppis paar aastat ühes filmikoolis, mille ta küll pooleli jättis, olles ära kuulanud tema arvates peamise, maailma filmikunsti ajaloo praktilise kursuse, kus näidati kõigi aegade ja rahvaste šedöövreid. Pärast seda läks ta reklaamiärisse. Tegi seal ka mõneti filme, väga lühikesi ja selgelt väljendatud moraaliga: ostke, ostke, ostke. „Mulle meeldib mu töö,” ütles ta iga kord, kui jutt sellele läks, „aga Beigbeder kirjutas jama.”

„Lühidalt,” instrueeris nüüd Adam, „sa kulutad paar päeva ja helistad läbi surnukuurid, haiglad, traumapunktid, politsei, verekeskused ja muud sellised kohad. See on elementaarselt vajalik kas või südametunnistuse rahustamiseks. Pärast ei saa keegi sind süüdistada, et sa pole teinud kõike, mida sellises olukorras teha tuleb. Isegi sa ise ei saa endale mingeid pretensioone esitada.”

„Aga kui mingeid tulemusi ei ole?”

„Negatiivne tulemus, my precious, on, nagu teada, samuti tulemus. Seepärast mõtleme, mida edasi teha. Mina isiklikult arvan, et su neiuke tuleb välja. Kus ta pääseb. Ta on sul ju pisut põrutada saanud. No läks talle midagi sisse. Hulgub ringi ja tuleb tagasi.”

„Hea küll.”

„Ja isegi kui ei tule tagasi – ära ikkagi muretse. Leiame sulle uue. Veel parema.”

„Ma ei taha selle peale isegi mõelda.”

„See on praegu, Horatio, ainult praegu. Sa oled šokis, selge see, ja muu taoline. Oota natuke.”

Järgmisel päeval otsis Georgi välja hunniku Adami nimetatud asutuste telefoninumbreid ning asus norusena neid kõiki järjekorras läbi helistama, märkides metoodiliselt märkmikku, mida täpselt ühes või teises kohas vastati.

Adam ei raisanud samuti asjatult aega. Oma seadusega ette nähtud lõunapausil pani ta ette konspiratiivsed tumedad prillid ja sukeldus oma vetruvasse elegantsesse Alfa-Romeosse. Tema tumedad juuksed lehvisid tuules külgaknast välja, särgi lühikesed varrukad õieli sestsamast tuulest, ühesõnaga, kõik oli nii, nagu peab. Adam sõitis kesklinnas, otsides õiget tänavat. Ta pööras põiktänavatesse ja sõitis tupikutest läbi. Ta oleks kihutanud mööda prospekte, kui selles linnas oleks neid olnud. Ta sõitis mööda puiesteid, kuulates võimatust raadiojaamast diskotümakat. Ta tegi suitsu ja lennutas poosetades sigarette poolavatud aknast välja, naeratades seejuures vastusõitvatele naisautojuhtidele. Lõpuks parkis Adam auto jõe äärde, pargi sissepääsu juurde. Võttis välja mobiiltelefoni ja valis numbri. Leppis vastanuga kokku, et too tuleb tema juurde kümne minuti pärast. Ronis autost välja ja seisis kaua jõe ääres, hingates sisse udu ja niiskust ja heites kaastundlikke pilke lähedalt mööda ujuvate partide poole.

Pöördus tagasi auto juurde ja alles siis nägi Jean-Pauli. Too liikus talle omaselt kuidagi küljetsi mööda munakivitänavat, naeratades süüdlaslikult kõigile möödakäijatele, keda muuseas seal polnud. Oma tavalises rohelises jakikeses, turritavate juuste ja vilava pilguga, mis jättis mulje, et selle omanik on pidevalt mingi eriti ebatavalise laksu all, millest tavakodanikud pole tihti kuulnudki.

„Mis siis juhtus?” küsis Jean-Paul lähenedes, süüdlaslikult naeratades ja Adamile silma vaatamata kätt andes.

„Tüdruk on kadunud.”

„Missugune tüdruk?”

„Agnia.”

„Ah see või?”

„Ma ju rääkisin sulle temast?”

„Nojah, rääkisid.”

„Saad aidata?”

„Aga miks sina teda peaks otsima?” ei saanud Jean-Paul siiralt aru. „Ta ei ole ju sinu tüdruk. Las see su moosekant ise otsib, kui tal nii väga vaja on.”

„Ta otsibki. Lihtsalt tema ei oska otsida, aga meie sinuga oskame.”

„Eneseohverdus sõbramehe poolest?”

„Miks sa nii arvad? Miks sa teed alati minu kohta mingeid arusaamatuid oletusi?”

„Millisele küsimusele ma vastan?”

„Kuule, sa oled ju mulle võlgu. Ega sa pole unustanud?”

„Millisele küsimusele ma vastan?”

„Mul on vaja niidiotsi. Tema suhtlusringkonda. Kui see tal muidugi oli.”

„Ei ole võimalik, et inimesel pole mingit suhtlusringi. Ega ta ometi autist ei ole?”

„Kust mina tean. Vist mitte.”

„Tähendab suhtlusring tal oli. Lihtsalt teie moosekandiga ei tunne seda. Mis muidugi teeb asja veidi keerulisemaks.”

„Mispärast?” Kohtumistel Jean-Pauliga avastas Adam alati umbes viiendal suhtlusminutil, et kohandab ennast tahtmatult oma kõige kummalisema vestluskaaslase järgi, ei vaata enam inimesele otsa ja räägib poolsalapäraste poolküsimustega.

„Seepärast, et kui ta ei tahtnud, et te midagi tema suhtlusringkonnast teaksite, tähendab, tal oli midagi oma moosekandi eest varjata. Aga kui tal oli, mida varjata, ja kui ta pealegi sai sellega edukalt hakkama, tähendab, et tema ülesleidmise šansid ei ole eriti suured. Milleks talle seda üldse vaja on?”

„Võta seda kui puhast uudishimu.”

„Ma vaatan, see võitis kuidagi väga ruttu.”

„Lühidalt. Põhjused mind ei huvita, sinu meetodid mind ei huvita. Ma tahan mõnda niidiotsa.”

„Aga kui mul ei õnnestu neid leida?”

„Kas see on üldse võimalik?”

„Alati on millegi jaoks esimene kord.”

„Ma vaatan, sa pole endas teab kui kindel.”

Jean-Paul eemaldus Adamist ja liikus jõe poole, silmitsedes ujuvaid parte kuidagi himuralt.

„Kas sa oled kunagi tähele pannud, kuidas liiguvad välismaalased meie linnas?” küsis ta järsku, vaadates uduvinesse jõe kohal. „Kuidas üldse liiguvad välismaalased mistahes linnas? Pinges, kikivarvul, hiilides, käed rusikasse surutud, vahetpidamata selja taha vaadates. Nad asuvad pidevalt rindejoonel. Nad on pidevalt valvel. Iga nurga tagant võib äkitselt nähtavale tulla vaenlane, iga põõsa taga võib olla lõhkevalmis granaat.”

„See on siis, kui nad on ühekaupa,” ütles Adam järele mõeldes. „Aga kui neid on suur hulk ja pealekauba on nad purjus, siis, vastupidi, marsivad nad nagu vallutajad, kõik selle linna varaaidad on neile avatud, kõik naised saavad nende omaks. Või juba ongi nende omad. Nad lähevad sinna, kuhu tahavad ja kuidas tahavad, ja võtavad, mida tahavad ja millal tahavad.”

„Igal juhul tuleb välja sõda,” resümeeris Jean-Paul.

„Tundub nii,” nõustus Adam.

Ta vaatas Jean-Paulile järele, kui too lahkus. Hoolimata kõigist katsetest, hoolimata sellest, et ta pärast pikki aastaid võis seda linna täiesti omaks pidada, ei olnud Jean-Paul sellest kõnnakust lõplikult lahti saanud. Kergelt hüpeldes, igal sammul varvastele tõustes surus ta käsi rusikasse ja huuli tugevalt krimpsu. Ümberringi on vaenlased.

2.

Ma ei saanud kohe aru, mispärast ta tuli. Muidugi, ma oleksin pidanud kohe taipama, juba siis, kui ta fono kaudu helistas ja end esitles. Aga siis olin ma veekandmisest kaugel, väga kaugel. Ma ei teadnud midagi sellest, kuidas ja milleks kõik ümberringi eksisteerib. Mitte et see mind üldse poleks huvitanud, aga ma oskasin kuidagi niiviisi elada, et mul olid ka muud huvid. Ehkki tegelikult oli mulle kohe tundunud, et maailm ei ole päriselt selline, nagu seda kirjeldati koolis ja hiljemgi. Mul oli kahju oma eakaaslastest, kes olid takerdunud maailma illusiooni ega üritanudki välja tungida mingite uute esmatõdede poole. Mida ma ometi räägin? Esmatõed on vanad tõed ja uued olid nad ainult minu jaoks tollel eluetapil. Ma lasin ta julgelt sisse. Ei, mitte täitsa julgelt. Ma kartsin tollal päris paljusid asju. Kartsin, et tullakse ja võetakse mult minu vara. Et tullakse ja võetakse minu elu. Oleks ma tollal teadnud, et just seda pole mõtet karta. Samas, siis oleksin ma kartnud midagi muud. Nii et ongi parem, et ma midagi ei teadnud. Hea sõnum tuleb vastu võtta avali südamega. Avali ja vaba südamega. Teatud mõttes tühja südamega. Tegelikult ainult näib, et süda on tühi. Ta on alati valmis, on nagu vaha, alati üles sulatatud. Niikaua, kuni sellele antakse vajalik kuju. Ja ongi hea, et kellelegi meist ei ole antud teada, kuidas ja millal see toimub. Alatine valmisolek viiks alatise pingeni. Aga pingeseisundis pole võimalik tõde vastu võtta. Tõde eeldab lõdvestatust. Ta peab sisenema sinusse kergelt, pingutuseta. Ilma takistusteta, mida tekitab sinu mõistus. Ses mõttes on hirm isegi abiks. See lülitab aju välja. Nii et hiljem, kui kõik juba avanes, eelistasin ma tihtipeale vestelda veekandjatega, kui nad olid hirmul, kui nad närveerisid, äärmisel juhul, kui neil oli lihtsalt ebamugav. Tõde ei avane mõistusele, vaid instinktidele. Nii et tema tulek toimus täpselt õigel ajal. Või õigemini, minu seisund oli tol hetkel tema toodud sõnumi vastuvõtmiseks kõige õigem.

Ma kõhklesin, enne kui talle ukse avasin. Hirm oli suur, tollal ma avasin harva oma ust võõrastele. Ma lasin isegi tuttavaid harva oma koju. Mulle tundus, et see on just see koht maailmas, kus ma võisin tunda end täiesti ohutult. Ainuke selline koht maailmas. Ma lahkusin harva kodu piiridest. Ta sisenes ja hakkas midagi rääkima. Ta rääkis mulle, mispärast ta tuli. Jutustas kaua ja segaselt, mis tõi teda minu juurde ja miks just mina sain teda tol hetkel aidata. Ma kuulasin teda kuidagi ebakindlalt. Siis pakkusin talle teed. Ta kõhkles ühe lühikese ajahetke. Ilmselt näis asi, mis teda minu juurde tõi, tol hetkel tähtis, liiga tähtis selleks, et seda mingi tee vastu vahetada. Võimalik, et ta ise ei teadnud tollal, et tähtsaid ja tõsiseid asju ei ole üleüldse olemas. Igatahes mitte nii, nagu me siis seda mõistsime. Või siis tema, tema üksi mõistis, sest mina ei mõistnud tollal, aga hoopis teisel põhjusel. Mul seisis selle mõistmine alles ees. Järele mõelnud, ta siiski nõustus teega. Tema hasart, mis teda esimestel minutitel tagant kihutas, vaibus veidi ja me saime rahulikult rääkida. Niivõrd, kuivõrd seda oli selles seisundis võimalik teha. Tema seisundis, mida kõigest hoolimata iseloomustas kusagil tema sisemuses toimuv põlemine. Ta ei suutnud kuidagi unustada peamist, seda, millega ta minu juurde tuli ja miks ma talle vajalik olin. Minu seisundis, mis tollal üldse ei soodustanud vestlusi. Kordan, ma ei olnud tollal valmis vastu võtma informatsiooni, seda enam, et see, mille vastuvõtmine mind siis ees ootas, ei olnudki üldse informatsioon. Seda on keeruline seletada, aga nii see ju alati on. Kõige tähtsamat on alati keeruline seletada. Vähemasti verbaalselt. Võib olla lihtsalt mina ei oska, ei tea. Mul on alati olnud lihtsam intuitiivselt tajuda kui sõnadega seletada. Võimalik, et ta valis mu välja just seetõttu.

Kuid üha sagedamini mõtlen ma, et ta isegi ei valinud mind välja. Ei, see ei olnud jumala tahe, kõrgemad jõud, Veekandjate Täht. Ei. Seda võib nimetada juhuseks. Seda võib nimetada saatuse irooniaks. Seda võib nimetada mitut moodi, peamine on, et mul on lihtsalt hea meel, et ma tol hetkel tema teele jäin. Sest kui seal oleks olnud keegi teine, ei oleks midagi olnudki. Mina ei oleks midagi teada saanud ja on võimalik, et too teine ei oleks midagi mõistnud. Võimalik, et oleks isegi mõistnud ja siis oleks paljugi muutunud. Minu staatus eelkõige. Ja tolle teise staatus. Sest teised on alati olemas.

Aga minu staatus – lõppude lõpuks, kes ma siis ikka olen. Edevuse ja enesearmastuse väljajuurimine, kas ei ole see üks esimesi Puhta Isa käske, millest räägitakse neofüütidele kõige esimesel instruktaažil? Ja äkki ronib see kusagilt minust välja. Puhasta mind, vesi. Puhasta mind. Pese maha mu patt, pese maha. Tee mind läbipaistvaks ja puhtaks nagu sa ise. Tee mind maitsetuks ja igavesti voolavaks. Ma kannan sind… Sind kannan ma…

Me läksime kööki. Ma keetsin teed. Teatud aja möödudes õnnestus meil lõdvestuda – ma ei oska seda teisiti nimetada – ja me rääkisime juba kõigest. Ta rääkis aeglaselt, sõnu maitstes, neid suus ringi veeretades, neid endast näppudega välja tirides, nagu lapsed venitavad nätsu, vaadates, kuidas see pikk maitsetu niit neil suust välja tuleb, ja siis topivad tagasi, tihti käte abita. Ta vaatas mind natuke hämmingus. Ma läksin põlema ja rääkisin talle kõigest. Endast, sellest, kuidas ma elan, mida ma sellest maailmast arvan. Algul ta ei tahtnud maailmast rääkida. Pööras ikka enda teemale. Kuid mis sellest, ma väitsin jätkuvalt, et ma ei tea midagi tema hädast ega saa teda kuidagi aidata. Ma rääkisin inimestest, inimestest üldse. Sellest sopast, sellest vastikusest, mis meid ümbritses ja kõigile külge kleepus ja mis ei lase meil juua mingist puhtast allikast, mis, nagu ma juba siis kahtlustasin, eksisteerib seal kusagil kõigest hoolimata. Nendest olmeprobleemidest, isegi mitte probleemidest, vaid meie mõistuse suletusest ja risustatusest, mis segab meil nägemast kõike õiges valguses ja mis minul isiklikult ei lase majast väljuda, mis hoiab mind ähmase pääsemislootusega nende nelja seina vahel. Ma rääkisin tol korral endast liiga palju, ma armastasin ennast liialt. Aga see on andeksantav, ma ei teadnud ju tollal midagi. Ei teadnud kaua ka pärast tema lahkumist. Alles hiljem kujunesid asjaolud selliseks, et kõik õnnestus. Kõigepealt kujunesid asjaolud, pärast aga kõik muu. Kui asjaolud poleks niiviisi kujunenud, siis, ma arvan, poleks ka midagi õnnestunud. Nagu ahelreaktsioon. Nagu mööda renni voolav vesi ei lõhustu üksikuteks piiskadeks, nii ei ole ka elus midagi lihtsalt niisama, muust eraldi seisvat. Kõik klammerdub kõige külge ja moodustub mosaiik. Mida uhub vesi. Kõike maailmas uhub vesi, muutes puhtamaks ja selgemaks. Läbipaistvamaks. Läbi vee muutub kõik ja saab tõelise kuju.

Mina siis rääkisin, tema kuulas. Hiljem hakkas ise ka rääkima. Enam mitte oma asjast, vaid muust. Me hakkasime teineteist kuulama. Me leidsime ühiseid jututeemasid. Me esitasime teineteisele küsimusi ja jõime minu tehtud teed. Mul oli tol ajal ilmselt suhtlemisvaegus, mistõttu inimene, kes oli mulle külla tulnud ega põlanud ära minuga suhtlemist, tekitas tõelist furoori. Tema sõnad kinnitusid tahtmatult mällu, et neist hiljem moodustuks selge pilt.

Me rääkisime poliitikast, olukorrast maailmas. Kuidas ma tollal elasin? Kuulasin raadiot, lugesin ajalehti. Aga asju arutada polnud sootuks mitte kellegagi. Ema oli siis juba haiglas. Ta haigus oli just ägenenud. Ja isa pole mul kunagi olnud. See tähendab, muidugi oli ta olemas, formaalselt, kuid ma ei tundnud teda ega tunne siiamaani.

Hiljem ta lahkus ja mina jäin maha. Kuhu mul oma kodust oligi minna. Võtsin märkmiku ja konspekteerisin jutuajamise. Ma tegin sel ajal alati nii. Jutuajamisi inimestega ei olnud mul siis eriti palju, nii et oli täiesti võimalik need kõik kirja panna. Milleks – ma ei teadnud isegi, võimalik, et ma juba siis alateadlikult valmistusin.

Muuhulgas jutustas ta siis ka veest. Ta oli paigaldanud kodus kööki filtri. Küllap veel enne sündmusi. Neid sündmusi, mis ta minu juurde tõid. Enne seda kõike. Ta oli nii innustunud, et rääkis seda inertsist kõigile. Nähtavasti oli see viimane mälestus, viimane lugu normaalsest elust. Et näe, puhas vesi paneb ennast teistmoodi tundma. Annab arusaama täisverelisest elust ja muud sarnast. Tervis läks paremaks ja sellega koos hakkasid igasugused mõtted tekkima. Maailmakorraldusest, nagu ta salapäraselt silma pilgutades ütles. Ta märkas mul köögis piiblit. Kokaraamatute riiulis. Nojah, ma olin just natuke varem otsustanud, et vaimutoit peab kehalisega täiesti võrdsetel alustel kõrvuti olema. Sinnapoole ta siis vaatas ja pilgutas silma. Ja rääkis filtrist. Mina kuulasin ja fikseerisin. Panin kõrva taha lootuses, et kulub ära. Ei, ma ei mõelnud tollal midagi erilist. Nagu öeldud, fikseerisin ma tollal kõik jutuajamised. Lootsin, et tuleb midagi mõistlikku välja. Lihtsalt igaks juhuks.

Kirjutasin üles kõik ja märkisin rohelise markeriga eriti tähtsad kohad. Lihtsalt enda jaoks. Mõtlemata. Pärast süstematiseerin, mõtlesin. Aga vesi on hea asi. Ma ise jõin tollal palju vett. Pudelivett ostsin. Sest kraanist tuleb ju solki. Ma kuulasin raadiot, lugesin ajalehti. Ma sain hiljem aru, et meid lollitatakse. Siis ma arvasin, et sealt just tõest informatsiooni leiabki. Televiisorit ma tollal ei vaadanud. Mitte põhimõtte pärast nagu hiljem, lihtsalt mul ei olnud siis seda. Televiisor ei olnud mulle taskukohane. Aga muidu arvatavasti oleksin vaadanud. Kui oleks olnud. Praegu ma mõistan, et seda võib vaadata. Kui oskuslikult filtreerida. Filter, just nimelt! See ei pea ainult kraani küljes olema. Ja mitte niivõrd kraani küljes. Kuivõrd meie peades. Just sinna tuleb see kõigile paigaldada. Isegi käsu korras. Selle üle ma mõtlesin palju. Kohe pärast tema lahkumist. Ei mõelnud siis midagi välja, kuid juba tundus, et tema tulek ei olnud lihtsalt niisama. Märgiline tulek oli. See sai mingil moel kohe selgeks. Mispärast, ei olnud esialgu selge, aga et seal oli midagi, oli kohe tajutav.

Pärast algas elu ja lükkas mõtted minust eemale. Oli vaja kusagil käia, midagi otsida, osta, kuhugi joosta, järjekordades seista ja nii edasi, materiaalne maailm varjutas ajutiselt vaimuilma. Mitte et ma enam poleks järele mõelnud, lihtsalt lükkasin asja kalevi alla. Õige ajani, kindlasti õige ajani.

3.

Selge see – ei surnukuurides, ei traumapunktides, ei kiirabihaiglas, isegi politseiteadetes ei olnud Agnia kohta mingeid andmeid. Georgi istus toru otsas terve päeva, kuid ainus, mis tal õnnestus saavutada – oma südametunnistuse sai puhtaks. Ta võis endale täiesti rahulikult öelda, et oli teinud kõik mis võimalik, teha sellele kohale linnukese ja lükata kogu otsingute sfäär kalevi alla paremate aegadeni. Isegi Adam ei oleks saanud midagi ette heita.

4.

Otsustada on muidugi üks asi. Ja hoopis teine asi on see otsus kuidagimoodi ellu viia. Otsustada pole üldse raske. Kuidas inimestele sellest otsusest rääkida – see on tunduvalt raskem. Olgu peale, tundub, et kõik saavad aru, et selles pole midagi niisugust. Et on loomulik, et ei ole inetu ja nii edasi. Aga lihtsalt niimoodi minna mõne tuttava juurde ja küsida: „Kas sa tahaksid pornokas mängida?” Kuidagi riskantne on. Seda enam, et kui äkki palutakse selgitada, milleks talle see kõik, mida ta siis ütleks? Nämmutaks midagi arusaamatut kunsti kohta. Valetaks ühesõnaga. Sest, jumala pärast, mis kunst see oleks? Lihtsalt unistus. Lapsepõlveunistus. Lihtsalt ta ärkas ükskord kohutavalt üksildase, kohutavalt mahajäetu, kohutavalt perspektiivituna ja otsustas, et kui mitte praegu, millal siis veel? Raha on, kurat-teab-missuguselt surnud sugulaselt – ta ei olnudki eriti süvenenud – ootamatult kaela sadanud pärandus. Lihtsalt ilmus kusagilt mingisugune notar, lõi ta pahviks. Huvitav, aga tunda end rikka inimesena oli kuidagi väga kummaline. Tal läks see kogu aeg meelest ära. Arvestas harjumuspäraselt, kuhu poodi oleks odavam toidukraami järele minna. Nüüd oli juba ükskõik. Ükskõik. Nüüd oli tema jaoks igal pool odav. Olgu, mitte kohe, aga pärast seda, kui kõik formaalsused on korda aetud. Aga välja ilmunud jurist oli öelnud, et formaalsused saavad korda väga kiiresti, ja tal ei olnud mingit põhjust juristi mitte usaldada.

Esimese asjana helistas ta tuttavale: „Griša, on sul meeles, et sa oled mulle raha võlgu?”

„Ma maksan tagasi,” muutus Griša närviliseks. „Ma lähen just suvel hooajatöödele ja maksan tagasi. Ma olen juba kõik välja arvestanud. Esimesest palgast ei tule välja, mul on seal mõned kiireloomulisemad võlad. Sina oled ometi sõber, oma jope, sa saad ju natuke oodata. Aga seal – seal ootama ei jääda, saadavad kandid mulle peale. Ma muidugi kante ei karda, ma olen nendega loomulikult hakkama saanud ja mitte üks kord, aga ikkagi on parem klaarida asju rahulikul teel. Aga teisest palgast maksan tagasi, kindlasti maksan. Ma olen kõik välja arvestanud, ainult natuke ongi jäänud. Kannata veel pisut.”

„Griša, ma just sellepärast helistangi. Midagi pole vaja. Jäta endale. Ma kustutan võla.”

Ja pani toru hargile, joonistades oma kujutluses pildi õnnest õhku ahmivast Grišast, kes meenutab märtsijääle visatud tundmatut tõugu kala. Olgu peale, ainult praegu, ainult täna, ainult sel minutil, sest üldiselt Griša kala eriti ei meenutanud. Rohkem nagu teatud nõdrameelset krevetti, kui välimusest rääkida. Lõpuni keetmata, ehkki silmamunad olid jõudnud juba välja ronida.

Ja pole absoluutselt tähtis, kuidas Griša end tegelikult tundis.

Pärast mõtles, mitte enam Griša, vaid päranduse saanud mees, et on aeg lõpetada oma elu raiskamine tühiasjadele, on aeg mõistus pähe võtta ja kui mitte kogu inimkonda õnnelikuks teha – millele tal ei olnud miskipärast mitte mingeid kalduvusi –, siis vähemalt end hellitada ja kinkida endale paar meeldivat minutit selles elus, mis, nagu iga linnabudist teab, on oma olemuselt üks igavene kannatus. Talle tuli meelde ainult üks lapsepõlveunistus. Õigemini, isegi mitte lapse-, vaid noorukipõlvest, oma vaevasest vistrikulisest noorukipõlvest, mis oli täis arusaamatuid uitlemisi mööda linna ja meeletut sublimatsiooni mistahes põhjustel ja kujuteldamatutes kogustes. Noorukipõlves, kui maailm tundus suur ja vaenulik, ning naiste jalad, eriti kevadel, ulatusid Eiffeli torni kõrgusele, unistas ta pornofilmi tegemisest. Mitte selles esinemisest, see oli iseloomulik, et ta oli alati küllaltki kainelt hinnanud oma võimalusi, ja pealekauba oli teda juba noorest peast tabanud alaväärsuskompleks, mis määndas teda põhjani. Esineda – ta vaid proovis keelel ettevaatlikult seda võimalust, laskmata sellel end keelest lahti kiskuda ja kaduda sisemusse, väljaütlemata unistuste kõrist alla. Esineda – see tähendas ühineda meeletult kirglike macho’de leeriga, kelle genitaalid olid uskumatute mõõtmetega ja kelle paljast lõhnast nõrkesid kõigi fertiilsete naiste jalad kolme kilomeetri raadiuses. Ei, esineda ta ei tahtnud. Ta oli absoluutselt ja selgelt veendunud, et ta ei suuda seda kunagi teha. Ei ole seda tõugu ega oma piisavalt karismat, gabariite ega ülbust. Seda sõnulseletamatut ülbust videokaamerate ees, mis voolas nende meeletute täkkude kõikidest pooridest nende esimesel kaadrisse ilmumisel. Isegi neid nägupidi tundmata (aga ta tundis, ta teadis peast nende kõikide bio- ja filmograafiaid), ainuüksi nende käitumise järgi, veel riides, enne seda, kui kaader saavutas küllastatuse ja mõtestatud lõpetatuse ohvriks määratud tüdruku sisenemisega – ainuüksi selle järgi, kuidas nad suitsetasid, manustasid kõikvõimalikke jooke, pigistades oma brutaalsetes pihkudes hapraid konjakipokaale, ja loopisid laisavõitu repliike, mille stsenaristid olid hoovõtuks sisse kirjutanud – ainuüksi selle järgi oli võimalik ette kujutada, mis kohe toimuma hakkab. Ei, näitlejaks ta ei pretendeerinud. Aga mõtted, aga intellekt, aga fantaasia! Talle tundus kogu aeg, et nende filmide režissöörid on kohutavad käpardid, kellel puudub täielikult kujutlusvõime. Sest see on ju primitiivne! Primitiivne! Isegi tema noorukiaju suutis sünnitada selliseid süžeesid, millest tal endal kõik sees magusalt kokku tõmbas ja veri kihutas sooni mööda kolmekordse kiirusega. Ta alles näitaks neile! Ta alles annaks mõista, mis on tõeline karm kunst ilma mingi tolerantsuseta väikekodanliku maitse vastu. Ta alles kujutleks, paremini kui mis tahes professionaal, mida ette võtta nende ebamaiste silikooniludustega, kes filmilindil nägid veel paremad välja kui elus. Ta alles riietaks neid nii, et ka nende väheste sekundite jooksul, mil nad olid kaadris riides, hüpoteetilised vaatajad juba suitseksid erutusest.

Ühesõnaga, ta unistas juba ammu pornofilmi tegemisest. See oli selline vistrikulise nooruki, kes tüdrukutele huvi ei pakkunud, täitumatu unistus. Sublimatsioon on muidugi tore, aga kõige parem moodus sublimeerimiseks on neid kõiki kamandada, hüüda küüniliselt: „Pööra kaamera poole!” või „Siruta jalga!” või „Röögi kõvemini, midagi pole kuulda!”, aga ta sai aru, et selleks, et kasvõi hakata filmimise peale mõtlema, peaksid mõned tegurid kokku langema. Oli vaja sidemeid selles omapärases maailmas ja oli vaja banaalset raha. Ei üht ega teist tal tollal ei olnud. Olid ärevad noorusunistused, lõhkeda tahtvad sooned ja nüri usk, et ta suudab, teab ja oskab.

Nüüd oli tal vähemalt raha olemas. Kui vaadata asjale kõrvalt ja objektiivselt, siis polnud tema elu selle aja jooksul eriti muutunud. Ta oli ikka suhteliselt üksildane, tüdrukud ei tundnud ta vastu endiselt huvi. Vähemalt kuni päranduse saamiseni.

Aga pärast selle saamist läks kõik kuidagi segi. Ta otsustas, et on kätte jõudnud aeg oma lapsepõlveunistused ellu viia. Võtta kätte ja filmida pornot kõigi kiuste. Enda rõõmuks. Niikuinii polnud midagi õieti muutunud. Aga ta võtab kätte ja tõestab, kasvõi iseendale, et on muutunud. Et kõik on nüüd teisiti, et ta ei ole mingi värisev lojus, vaid tal on tõepoolest õigus. Mitte ainult õigus – oletame, et õigus on tal alati olnud –, vaid ka vahendid.

Ta valis uuesti numbri.

„Miša? Miša, Arkadi tülitab. Mäletad, sa rääkisid, et tutvusid ühel olengul produtsendiga? Noh sellega, kes pornoga tegeleb. Sa veel kirjeldasid teda, sihuke huvitav inimene oli. Tuli meelde? Tore on. Kuule, Miša, kas sa saaksid mind temaga kokku viia? Mul on temaga üks asi ajada. Pole tähtis. Ütle, et mul on äriettepanek. Ei, üksikasjad juba kohtumisel. Ma räägin talle ise. Miša, mis vahet sellel sinu jaoks on? Tahad, ma maksan sulle vahendustasu? Palju tahad? Ei, ma ei saa sulle praegu öelda. Võib juhtuda, et ma ei võida midagi. Sa lihtsalt ütle summa, mõistlikkuse piires muidugi. Sinult ei nõuta ju peaaegu midagi. Lihtsalt tee tuttavaks. Justkui juhuslikult. Et läheks teemasse. Selle eest sa saadki oma papi, mõtle ise välja, missuguse ettekäändega. Leppisime kokku? Miša, kuule, olen ma sind kunagi petnud? Ongi hästi. Olgu. Nägudeni.”

Arkadi lõpetas. Käed olid higised, süda tagus vastikult. Kuid algus oli tehtud, tagasiteed ei ole.

Kahe päeva pärast, mingil šikil peol, basseini ja selle ümber liikuvate hullutavates bikiinides tšikkidega, suhtles Arkadi peaaegu nagu võrdne võrdsega sellesama produtsendi, kiilaks aetud ja kunstpäevitusega mehega, kellel olid mõlemas kõrvas kuldkõrvarõngad. Nähtavasti ilma mingi sümboolikata, lihtsalt kõrvarõngad. Ehkki, kes seda muidugi täpselt teab.

„Teate, Danil, mulle tundub, et ma tean, kuidas seda teha. Mulle tundub, et filmid, mida meil praegu tehakse, ei ulatu isegi lääne kvaliteetporno tasemele, rääkimata siis mingist uuest sõnast selles kunstis.”

„Kas te kunsti mõtlesite tõsiselt?” Danil lürpis martiinit ja vaatas kuhugi basseini poole.

„Ei tea. Ma pole enda jaoks veel otsustanud. Lihtsalt nii on välja kukkunud, ma olen viimasel ajal päris palju teie stuudio filme vaadanud ja kuidagi… Noh… Ei tea, ei lähe kuidagi. Operaatorid on professionaalid, vastuväiteid ei ole. Valgus on imetlusväärne. Heli on tasemel. Näitlejad on halvad, ütlen ausalt. Süžeed on mõnikord head, aga kõik on kuidagi välja imetud. Vabandage mind, kui ma kuidagi solvan.” Arkadi rääkis „paljude filmide” kohta sulatõtt, ta oli kohtumiseks valmistunud.

„Aga miks teid üldse porno huvitab?”

„Noh, mis… Ma arvan, et peale kõige muu on see üks võimalusi inimestele rõõmu kinkida. Puhast, võltsimatut, hägustamata rõõmu.”

„Peale kõige muu?” Danil ei olnudki nii lihtsakoeline, kui oleks võinud tema kõrvarõngaid ja ülespumbatud torsot vaadates arvata.

„Peale selle,” luiskas Arkadi, „et see on hea võimalus kenakesti teenida.”

„Kardan, et pean teid teenistuse osas kurvastama – mitte meie riigis. Trahvi võib saada, seda küll. Isegi istuma võidakse panna. Raha teenida – vaevalt.”

„Aga teie ju tegelete sellega?”

„Tegelen.”

„Te ei näe hullumeelne välja. Nähtavasti on selles äris teie jaoks siiski midagi ligitõmbavat,” üritas Arkadi kõigest väest ärimeest välja mängida.

„Kuidas teile nüüd öelda. Kahtlemata on teie sõnades terake tõtt. Aga tegelikult pole ma selles äris mitte esimest ega ka teist aastat. Ja selle aja jooksul olen ma osanud ennast kuidagi sisse süüa, nii et jah, ma saan sellest teatud sissetuleku. Seejuures pean ma märkima, et seda saavutada, tegin ma palju jõupingutusi. Seadsin sisse sidemeid, kanaleid ja nii edasi ja nii edasi. Sissetulek selles bisnises moodustub paljudest teguritest. Filmiõiguste müük ei ole neist peamine osa.”

„Aga mis on siis peamine?”

„Kuulge, ma sain nii aru, et teil on mulle mingi ettepanek. Ja minu arvates just raha teid üldse ei huvitagi. Sellises seltskonnas liikumine arendab peale kõige muu ka psühholoogilisi võimeid. Hakkad inimestest aru saama. Täpsemalt, arendad seda taju ja mõistad üha rohkem ja rohkem. Tahate, ma ütlen, mida teil minust vaja on?”

„Oleks huvitav küll,” tunnistas Arkadi, kes ei teadnud, kuidas põhiasja juurde asuda. Oleks olnud juba aeg sissejuhatavast vestlusest keerata päeva põhiteemale, aga ta ei suutnud kuidagi kombata seda punkti vestluses, kus oleks saanud otse härjal sarvist haarata ja Danilile oma idee ette laduda.

„Niipalju, kui mina aru saan, on teil mingi enda arvates geniaalne idee. Grandioosse pornofilmi plaan. Sellise, mida keegi varem pole teinud. Ja te tahate investeerida oma raha, et teil oleks võimalus oma tingimusi dikteerida.”

„Üldjoontes on teil õigus. Kuid mitte lõpuni. Ma tahan selle filmi teha. Ise.”

„Aaaa,” venitas Danil. „Selles siis on asi. Kas teil mingeid kogemusi on?”

„Ei, seetõttu ongi mul teid vaja.”

„Tähendab, te võtate mind kaasautoriks?”

„Ei, pigem produtsendiks. Mina ütlen teile, mida on vaja teha, ja teie õpetate mulle, kuidas seda paremini teha.”

„Kas rahad on vähemalt suured?” Danil lõpetas ajutiselt basseini vahtimise ja libistas hajameelselt pilgu üle Arkadi näo.

„Ma ei tea, missugused summad teie äris liiguvad. Mulle tundub, et korralikud rahad.”

„No see ei ole suur probleem. Ma teen teile näitlikult selgeks.”

Danil kargas graatsiliselt basseini äärest kušeti juurde, millel mõnules keegi napis rõivastuses daam, kes oli olengule kutsutud just nimelt eesmärgiga napis rõivastuses kušetil mõnuleda, muid kasulikke funktsioone ei tundunud tal olevat. Danil nihutas teda, võttis pastaka ja kollase kleepsu, millele keskmise kaliibriga ärimehed kirjutavad oma keskmise kaliibriga sekretäridele ülesandeid, ning sirgeldas kähku paar numbrit.

„Vaadake,” ulatas ta paberilipaka Arkadi poole, kes ikka veel seisis mõtlikult basseini ääres ega teadnud, mida peale hakata oma käte-jalgade-huultega, mis hakkasid järsku reeturlikult kooris värisema, kuna lapsepõlveunistus oli täitumisele lähemal kui kunagi varem. „See summa, see on jämedalt võttes tavalise filmi kulueelarve, mitte midagi erilist, tavaliste naisterahvastega, lõpmatuseni kasutusel olnud, aga korralikud professionaalid. Aga kindlasti mitte mingi ilmutus, valetama ei hakka. Siin allpool on kulud tõsisema filmi tarbeks, striptiisitüdrukutega, kellel on mingigi näitlemisoskus, normaalne näitlemisoskus, ma pean siin silmas näiteks lavakooli esimeselt kursuselt välja kukkunuid või midagi taolist.”

„Mulle on rohkemat vaja.”

„Mida nimelt?”

„Ma proovin teile selgitada.”

Ja Arkadi hakkas läkastades selgitama. Ta rääkis, et filmil peab tingimata olema süžee, kindlasti süžee, kõik peab olema tõepärane ja elutruu, et inimesed peavad rääkima loomulike sõnadega, mitte kandma ette pingutatud repliike, et kõik nende reaktsioonid peavad tulenema sellest, mis nendega toimub just praegu, filmimishetkel. Ja et nende kirg oleks samuti loomulik, aga mitte sellepärast, et nii on stsenaariumis ette nähtud. Ja et üles võtta tuleks ainult imeilusaid tüdrukuid, soovitatavalt mõnest modelliagentuurist, et nad mõjuksid isegi riides nii, et vaatajal oleks piinavalt valus, et ta on teisel pool kaadrit ja ei saa isiklikult objekti üle vaadata. Et vaatajad kadestaksid, mitte ei itsitaks tegelaste poose ja ohkeid laisalt kommenteerides. Ja et tüdrukud saaksid tõelise naudingu sellest, mis nendega tehakse, mitte ei teeskleks seda.

„Stopp-stopp-stopp,” katkestas Danil teda selles kohas. „See punkt on väga tähtis ja samaaegselt väga keeruline. Kuidas te kavatsete seda saavutada? On teada, et naise füsioloogia on peenike värk ja ei ole sugugi kindel, et see hakkab tööle kaamerate ja prožektorite ees, sest sisse lülitub häbenemise element, eriti kui arvestada, et te kavatsete filmida modelle, kellel pole taolises töös erilisi kogemusi, nii et nad kohe kindlasti kohmetuvad. Muuseas, modellidest ma räägiksin veel eraldi.”

„Laske käia,” hüüdis Arkadi vaimustunult, „olgu, räägime modellidest!”

„Kõigepealt vastake mu esimesele küsimusele.”

„Kuidas ma kavatsen saavutada, et näitlejannad saavad tõelise naudingu, mitte ei teeskleks seda?”

„Just.”

„Puhas keemia, mu sõber, puhas keemia,” käte värin ja higistamine hakkasid taanduma, Arkadi oli tõusnud laineharjale ja teda ei suutnud enam miski kimbatusse ajada. „Enne võtete algust anname neile tablette, teatud koostisega. Sellised on olemas, ma uurisin järele.”

„Olemas nad ju on võib-olla tõesti, aga siin on kaks punkti. Esiteks, et varustada võttegrupi kogu naispoolt, maksavad nood küllaltki palju.”

„Sellepärast ärge üldse muretsege. Ärge lugege minu raha, sest mul on seda palju, ja kui on vaja kõik ära kulutada, siis ma ka kulutan kõik ära.”

„Oletame, et see on nii. Siis teine küsimus. Te peate selle kuidagi nende lepingutesse sisse kirjutama. Sest te võite neile ju tont teab mida sisse sööta. Neil on täielik õigus nendest teie tablettidest keelduda.”

„Ma palkan juristid,” Arkadi pühkis kõik takistused eest hämmastava kergusega. „Ma palkan juristid ja nad koostavad mulle sellised lepingud, mille kallal keegi ei saa norida. Nende preparaatide manustamine on seal üksikasjalikult kirja pandud ja kui mõni näitlejanna äkki keeldub, rakendatakse tema suhtes sanktsioone kuni kohese vallandamiseni välja.”

„Oletame. Nüüd modelliküsimuse juurde. Kuidas te neid veenate filmis osalema? Nad teenivad ju selleks liiga hästi, et minna välja sellise kahtlase avantüüri peale, mis võiks panna löögi alla kogu nende edasise modellikarjääri.”

„Kuulake ometi. Ma ei räägi ju, et kindlasti kõik modellid nõustuvad. Ei. Seda pole ma kunagi arvanud. Hakkan mööda agentuure käima, isiklikult välja valima ja finantstingimusi välja pakkuma. Kui tüdruk juba jäi minu ettepaneku peale mõtlema, hakkan peale käima ja edasi veenma. Jäi mõtlema, tähendab, see huvitab teda. Aga kui huvitab, siis ma juba suudan ta pehmeks rääkida.”

„Kiiduväärt enesekindlus.”

„Lihtsalt mul on tõepoolest palju raha,” naeratas Arkadi. „Minu rahadele on raske vastu panna. Peale selle, ma arvan, te teate seda ilma minutagi, et südamepõhjas armastavad kõik seksi.”

„See on väga küsitav väide,” vangutas Danil pead. „Väga küsitav. Muide, kui te olete oma idees nii kindel, olen ma valmis katsetama. Teatud tingimustel.”

„Kuulan teid.”

„Trupi valite te ise välja, kuna te olete endas nii kindel. Siit siiani. Algusest lõpuni. Peate läbirääkimisi, kinnitate honorarid, veenate osalema. Kusjuures see puudutab nii tüdrukuid kui ka noormehi.”

„Nõus. Aga kas konsultatsioone teilt tohib paluda?”

„Eraldi tasu eest.”

„Lihtsalt noormeeste küsimust pole ma veel läbi mõelnud.”

„No see on lihtne. Seal, kui lühidalt öelda, on tähtis üksainukene detail.”

„Saan aru, millest te räägite.” Arkadi punastas, ise seda märkamata.

„Teine tingimus: te võtate kogu vastutuse enda peale. Ma arvan isegi, et me peaksime koostama sellekohase dokumendi. Umbes niisuguse, et teil ei ole mulle ega kellelegi teisele mitte mingeid pretensioone, te saate täpselt aru, mida te teete, olete täie mõistuse ja hea mälu juures ning oma projekti läbikukkumise korral ei hakka kedagi süüdistama. Olgu see siis film või projekti muu staadium.”

„Milline muu staadium?”

„Kui asi isegi filmini ei jõua. Nii võib ju ka vabalt juhtuda.”

„Nojah, seda küll. Ma vaatan, teil ei ole minusse usku.”

„Ma lihtsalt kindlustan ennast. See on ka üks igasuguse äri põhimõtetest. Igatahes mina olen harjunud nii asju ajama. Kui see ei sobi, võin ma ka mängust välja astuda. Ei midagi erilist.”

„Ei-ei,” kiirustas Arkadi kinnitama. „Ma saan teie põhjustest aru, võimalik, et teie asemel käituksin ma täpselt samamoodi.”

Ta üritas viimast jõudu kokku võttes etendada ärimeest, kes peab lihtsalt läbirääkimisi rahapaigutusest eduvõimalusega äriprojekti, ehkki tema punaseks värvunud nägu ning naudingu eelmaitse, mis mattis hinge ja pani suu kuivama, rääkisid hoopis muust.

„See on teile ka parem,” põhjendas Danil. „Läbikukkumise korral te kaotate raha, aga seda niikuinii. See tähendab, isegi ilma sellise paberita kaotate te läbikukkumise korral raha. See ei tähenda, et ma teile seda ette kuulutan, kuid te peate nõustuma, et kõiki olukordi tuleb ette näha. Teisalt, kui teil on õigus ja teid ootab edu ja teema edasine areng, ei saa mitte keegi peale teie pretendeerida loorberite lõikamisele. Täiesti võimalik, et ma rooman teie juurde ja hakkan anuma oma osa suurendamist, kuid te saate õigustatult jääda järeleandmatuks.”

„Hästi, sain aru.”

„Ja kolmas tingimus on avanss. Kohe ja korralik protsent üldsummast.”

„Palju te tahate?”

Danil viskus jälle kušeti kõrval seisva laua juurde, kirjutas summa salvrätile ja näitas seda Arkadile.

„No on teil alles isu,” krimpsutas too nägu.

„Pole midagi parata.”

„Aga miks te selle kõik kirja panete?”

„Vaadake, mul on selline kummaline harjumus rahasummasid mitte välja öelda. Ei tea, lihtsalt selline harjumus.”

„Lööme käed,” nõustus Arkadi kõhklevalt.

5.

Blutussov oleks nagu vale jalaga ärganud. Ei, selge see, et vale jalaga tavaliselt tõustakse. Kuid Blutussov ei mõelnudki veel tõusma hakata. Tema elu, peab ütlema, ei eeldanudki momentaanset tõusmist. Võis lamada, lakke vaadata ja mediteerida. Tihtipeale just nii sündisid Blutussovil meloodiad. Kuid mitte täna. Täna oli kindel tunne, et ta on ärganud vale jalaga. Vales kohas, valet moodi ja valel ajal. Kuigi midagi ebatavalist ei olnud. Blutussov ärkas omas kodus, tema pea kohal oli seesama kahvatusinine Gželi keraamikat matkiv lagi, mida mööda jalutasid päikesejänkud. Voodi juures seisis eile lõpuni joomata jäänud teekruus, just nagu Blutussovile meeldib, et saaks selle haarata ja tühjaks juua, enne kõiki muid tegevusi, mis ootasid teda sel päeval. See järgnes alati mediteerimisele ja lae vaatlemisele – kruusi haaramine ja eilse magusa tee jääkide ühe lonksuga ärajoomine. Selle külm ja imalavõitu magusus mõjus Blutussovile alati õndsakstegevalt, ta oli valmis elama kogu päeva selle maitsega suus, mis muide kunagi ei õnnestunud, sest nälg võttis võimust ja Blutussov tõusis lõpuks üles, vedas end kööki, loopides laiali oma teele sattuvaid võõraid asju (ta ei teadnud kunagi, kes tema juures parajasti ööbib, ta eriti ei uurinudki seda, inimesed on inimesed), ja praadis endale mürgise munaroa, absoluutselt muretsemata oma imidži või kolesterooli pärast.

Seda muidugi siis, kui tal juba hommikul ei olnud salvestusi, filmivõtteid, intervjuusid. Või kui ei olnud vaja end katkestades tormata lennujaama, et jõuda lennukile, mis viiks Blutussovi ja tema bändi kontserdile kusagile Norilskisse või Nerjungrisse. Muuseas, seda ei juhtunud tihti. Kusjuures sugugi mitte sellepärast, et nõudlus Blutussovi järele puudunuks, seda mitte. Pigem vastupidi: kui näiteks Riia või Praha ei avaldanud just väga tihti soovi teda oma ööklubides näha, siis Norilskis ja Nerjungris võeti ta kahel käel vastu. Norilskil ja Nerjungril polnud võimalik eriti valiv olla. Blutussov aga oli laisk. Aastatega oli ta seda laiskust hellalt kasvatanud ja Norilskisse lendas ainult suurte pühade puhul, kui kokku langes korraga mitu tegurit: omaenda meeleolu, lähenev finantskollaps ja ootamatu himu keskkonnavahetuse järele, mis üha harvemini, aga siiski vanast harjumusest aeg-ajalt veel Blutussovit külastas.

Täna aga oli midagi täiesti valesti. Radikaalselt midagi valesti. Blutussov vaatas lakke ega tundnud midagi. Ei rõõmu algavast päevast, ei rahuldust sügavast üheksatunnisest unest, ei kihelust uue meloodia sünnist, isegi mitte elementaarset uudishimu, kes ometi norskab teisel pool seina nii vastikult kahel häälel.

„Milleks see kõik?” moodustus Blutussovi peas iseenesest küsimus. „Milleks?”

Ta hakkas selle üle mõtisklema. Kõigepealt üritas defineerida mõistet „kõik”. Mida see võiks antud kontekstis tähendada. Tema väljakujunenud elu? Tema suhteliselt ühtlast karjääri? Tema kolme last erinevate naistega, kes praegu elasid mitte ainult erinevates linnades, vaid teatavate ajalooliste kataklüsmide ja tormilise gastrollielu tõttu ka erinevatel kontinentidel. Jah ja ei, vastas Blutussov endale.

Ta kergitas end voodis, vaatas oma paisuvat kõhukest ja tundmatu alkoholiga määritud kardinaid ning küsis juba valjusti: „Milleks see kõik?”

Kõrvaltoas hakkas keegi sebima. Blutussovi korter oli suur, palju ruutmeetreid, prestiižses elurajoonis. Ta hindas mugavust ja pühendas üsna palju aega oma olmetingimuste parandamisele ja seejärel nende parandatud tingimuste säilitamisele. Olgugi, et see sobis halvasti kokku tema anarhilise kalduvusega lasta oma korterisse ööbima kõiki järjest ja keda iganes, mitte ainult ilmetuid siledakarvalisi austajannasid, kes janunesid iidoli hellituste järele, vaid ka mingeid kitarripoisse, keda ta oli kohanud jalakäijate tunnelites ja kes olid teda oma mängu iluga hämmastanud. Loomuliku, tõelise iluga, mis on võimalik ainult siis, kui ei ole mingeid deadline’e, kui ei helista tuhat produtsenti, kes meeleheitlikult kisendavad, et sa oled jumalavallatult hilinenud plaadimaterjali üleandmisega, plaat oleks pidanud välja tulema juba veebruaris, aga vaata, kurat küll, kalendrisse, mida sa seal näed, näed, et on mai, mai, mai, raisk, täies ilus, ja millest sa kogu see aeg mõtlesid, ei saa kee-gi-a-ru! Kui sind ei oota päikeselise Udmurdimaa pealinn ette makstud kontserdiga rehvitehase töölisklubis, kui ei ole vaja sõita pühapäeva hommikul tühermaale, et võtta mudas üles mingit hullult kontseptuaalset videoklippi, sest ainult pühapäeval on režissööril sinu jaoks vaba aega. Ilu ja selgusega, mis on võimalikud ainult siis, kui sa mängid enda jaoks, mitte püüdes sellega elatist teenida, andmata endale aru, et sa ainult seda oskadki teha, mitte „kõige paremini teha”, vaid ainult seda, et ei olegi muud võimalust end ära elatada, rääkimata sellest, et elatada perekonda, mida tegelikult ammu enam ei eksisteeri, kuigi alimente kolme lapse eest kisuvad kolm naist tema käest ilma mingi häbenemiseta.

Temaga juhtus mõnikord nii. Ja ka eile jäi ta tunnelis seisma ja kuulas, kuidas need poisid mängivad: kitarr, bandžo ja marakad, lihtsalt enda jaoks, sest no mida sa seal ikka teenid, mida sulle sinna mütsi sisse ikka visatakse, seda enam, et seda tunnelit läbis ka tipptunnil vaevalt neli inimest kümne minuti jooksul. Põhitegijaks, mis Blutussovit samuti meeldivalt hämmastas, oli bandžomängija, temalt tulid ilmselgelt kõik juhised, mida ja kuidas mängida, kõik need lugemised „one, two, one, two, three, four”, pealekauba mängis ta tihti põhipartiid, mis oli tavatu ja kõrva hellitav. Blutussov jäi seisma ja kuulas neid, naeratades ja muidugi meenutades noorust, kus ta võis endale lubada mängida seda, mida tahtis, mitte koogutada mänedžeride ja publiku ees, kes nõudsid meeleheitlikult miljonite aastate taguseid hitte, mis ajasid Blutussovit ennast juba öökima.

Loomulikult tundsid poisid Blutussovi ära ja oleksid peaaegu kõik ära rikkunud, vahetades pilke ja alustades sakramentaalset „Teed eikuhugi”, hitti, millega Blutussov tungis väikekodanlaste kõrvadesse juba kakskümmend kolm aastat tagasi, kompositsiooni, mis oli juba ammu kandunud joomalauas lauldavate rahvalaulude kategooriasse ja mida Blutussov ise siiralt ja kogu südamest vihkas. Kuid seekord sai ta endast võitu, nii väga meeldis talle bandžomängija ja ka cover’i tegid nad „Teest” enda oma, bandžo järgi, niimoodi armsalt. Blutussov astus ligi ja alustas nendega juttu.

Seetõttu pole midagi imestada, et korteris virvendasid pidevalt mingid võõrad inimesed, kellest suuremat osa ei suutnud ta hommikul meenutadagi. Eile istuti poistega kenasti, tundub nii. Mängiti midagi. Blutussov näitas neile uue plaadi materjali, nad vist isegi kiitsid midagi. Jäi arusaamatuks, kas siiralt või mitte, kuid sel hetkel ei tundunud see kuigi tähtis.

„Milleks see kõik?” küsis Blutussov veel kord, liikudes vannitoa poole.

„Mis sa räägid?” kuuldus pimedast kõrvaltoast pomisemist.

„Ei midagi, ei midagi, magage edasi,” rahustas Blutussov sinnapoole ja ajas kobamisi tuhvleid jalga.

Toas kobistati pisut ja jäädi vait. Blutussov jõudis kööki ja tegi endale kruusitäie kohvi. Vaatas aknast välja – ilus vaade korrastatud pargile oli samuti osa sellest anturaažist, mis tõstis Blutussovi staatust ja sisaldus korteri hinnas. Ei saa öelda, et need asjad oleksid Blutussovit erutanud. Sisemiselt oli ta jäänud selliseks, nagu ta oli kahekümneselt, kui teda tõepoolest kõige vähem erutasid staatuseküsimused. Kuid ta kuulas mänedžeri, osaliselt seepärast, et ta ei viitsinud vaielda, osaliselt seepärast, et ta oli nõustunud elama selles maailmas selle reeglite järgi. Maailma reeglite, mitte mänedžeri omade. Mänedžer aga ütles, et tahad või ei taha, aga teatud staatuse tekitab sulle juba sinu positsioon tuntud muusikuna. Olgu või kitsas ringis tuntud. Nende sõnade juures avas Blutussov juba suu, et midagi vastu väita, kuid mõtles ümber ja pani suu uuesti kinni.

Kui staatus, siis staatus, mis seal ikka. Korter prestiižses elurajoonis, olgu peale. See vähemalt pole maja linnast väljas. Vaade pargile, jumal temaga, olgu vaade pargile. Blutussovi nonkonformismi viimaseks kantsiks oli jäänud meeleheitlik soovimatus autot muretseda. Tõepoolest, Blutussov liikus siiamaani linnas metrooga. Seda juhul, kui polnud deadline’e ja oli vaba aega. Kui oli kiire, siis taksoga. Olgu peale, et see läks kena kopika maksma, ta võis seda endale lubada. Mänedžer oli korduvalt vihjanud, et poleks sugugi paha muretseda endale mingisugunegi auto, kui jutt käib staatusest. Blutussov ajas loiult tagasi ega võtnud selles suunas mingeid samme ette.

„Ah mingu ta persse,” mõtles ta praegu mänedžerist, vaadeldes aknast surmani tüüdanud vaadet pargile. „Öelge mulle parem, milleks see kõik?”

„Millest sa räägid?” kuuldus ta selja tagant naisehääl ja kööki sisenes sakris, aga täitsa veetlev neiu, seljas Blutussovi t-särk ja jalas sokid, rohkem ei midagi.

„Tere hommikust,” tervitas Blutussov automaatselt.

„Hommikust,” naeratas neiu. „Teen sulle teed?”

„Ei, aitäh,” Blutussov ulatas talle näha kohvikruusi. „Mul juba on. Võid endale teha, pole probleemi.”

„Aitäh.” Neiu sirutas end ja hakkas küllaltki enesekindlalt Blutussovi köögis orienteerudes perenaist mängima. Täpsete liigutustega leidis ta eksimatult kõik tee valmistamiseks vajaminevad komponendid, millest Blutussov tegi järelduse, et neiu ei viibinud tema köögis esimest korda. Sellegipoolest ei aidanud see tal neidu meenutada. Eile nagu polnud mingeid tüdrukuid. Pillimehed olid, noored, noh need bandžoga. Bandžomängija nagu oleks ühes toas maganud, kusagilt oli kuulda, oli nagu tema hääle moodi. Aga kes see on?

„Kuidas magasid?” küsis neiu.

„Kuidas öelda,” vastas Blutussov ettevaatlikult. „Pole viga.”

„Selge. Heitsid eile hilja magama?”

„Suhteliselt.”

„Ma kuulsin, kuidas te tulite, natuke kuulsin, kuidas musitseerisite, aga pärast kustusin ära. Olin eile kuidagi väsinud.”

„Aaaa,” venitas Blutussov ebamääraselt. „Aga millega sa eile tegelesid?”

„Üldiselt ei millegagi. Tavaline päev. Instituut, pärast olin siin. Õppisin.”

„Selge.”

„Aga millest sina siin hommikust saati räägid?”

„Mis mõttes?” ei saanud Blutussov aru.

„Noh, esitad retoorilisi küsimusi. Et milleks see kõik. Ja nõnda edasi. Mille kohta see käib?”

„Niisama,” kehitas Blutussov õlgu ja asus vasturünnakule. „Vabanda mind, aga ma pean seda küsima. Kes sa oled?”

„Mina olen Nastja.” Tüdruk ei imestanud ega solvunud üldse, tundus, et sellistele küsimustele vastamine oli talle täiesti tavapärane asi.

Blutussovile ei öelnud see midagi.

„Missugune Nastja?”

„Nastja Puhas Vesi,” vastas tüdruk salapäraselt ja sirutas end uuesti, mis viis Blutussovi vastupidiselt neiu sõnadele ühemõtteliselt räpastele mõtetele. „Sina mind muidugi ei mäleta?”

„Ei,” tunnistas Blutussov ausalt. „Oled sa hipi?”

„Mispärast hipi?”

„Hüüdnimi on hipilik.”

„Missugune? Ah ei, mis sa nüüd, see pole hüüdnimi, see on tasand.”

„Vabanda mind.” Blutussovit hakkas see jutuajamine koormama nagu põhimõtteliselt kõik sellel hommikul. „Ma ei saa praegu kõigest aru, pohmell ja kõik muu. Mille tasand?”

„Pühendatuse,” naeratas Nastja ja kohendas juukseid.

Blutussov otsustas jutuajamise lõpetada, enne kui see oleks viinud kuhugi nii kaugele, kust katus enam tagasi ei sõida.

„Selge,” noogutas ta ja istus laua taha kohvi jooma.

Nastja mõtles ja mõtles ning istus tema vastu, keetnud endale enne teed, nagu tegelikult oli kavatsenudki. Istus tema vastu ja hakkas Blutussovit vaatama. Otse talle silma. Aeg-ajalt kruusist teed rüübates. Hoides seda kuidagi terve peopesaga.

„Niisiis, millest sa rääkisid?”

„Mina? Mina ütlesin, et tere hommikust ja… noh. Et kuidas magasin. Ja veel tahtsin ma teada, kust sa siia sattusid? Mitu päeva sa siin juba oled?”

„Kuidas ma sattusin? Sa ise tõid mu siia.”

„Kui huvitav.” Sellised avastused vapustasid Blutussovit alati hingepõhjani. „Kust ja mis eesmärgil ma su, lapsuke, siis siia tõin?”

„Mis lapsuke ma olen? Kui sa mu siia tõid, siis sa kindlasti niimoodi ei arvanud, mulle tundub,” naeratas Nastja. „Tõid kontserdilt. Aga milleks, kust mina tean? Ju siis tahtsid midagi…”

Nastja naeratas jälle. Blutussov üritas vaadata tassi ja mitte mõelda neiu paljastele jalgadele laua all.

„Milliselt kontserdilt?”

„Sinu enda omalt. Sul oli „Zooloogias” kontsert, mäletad?”

„Jah, muidugi.”

„Me tulime pärast su juurde. Tüdrukutega, mäletad? Lilledega, väljendasime vaimustust.”

„Midagi mäletan. Ma olin ausalt öeldes veidi võtnud.”

„Eeei,” Nastja puhkes naerma, „sa ei olnud võtnud, sa olid täiesti täis nagu tinavile.”

„Tinavile,” kordas Blutussov mehaaniliselt, „milline naljakas sõna. Kust sa selle oled üles korjanud?”

„Oi, ei mäleta. Nii räägivad paljud.”

„Paljud küll, aga peamiselt inimesed, kes on sinust palju vanemad. Minu ema räägib nii. Minu ema, pane tähele. Aga kui palju mina sinust vanem olen?”

„Ei tea,” kehitas Nastja kergemeelselt õlgu. „Umbes kakskümmend aastat.”

„Kui mitte rohkem,” täpsustas Blutussov.

Ehkki ei. Selles, mida Nastja tegi, ei olnud mingil käsitamatul moel mitte midagi kergemeelset. Kõigi tema normaalse noore neiu kommete, tögamiste, juuste ümber näpu kruttimiste, tooliga kõikumiste juures ei olnud midagi infantiilset ega kergemeelset. Kõige selle välise taga oli tunda terasest südamikku, mis suunas tema tegevust ja juhtis vestlust. Kuidagi alateadlikult oli tunda ja kõik. Ei lasknud sellest tundest vabaneda. Blutussov püüdis tunde kinni, nagu kunagi nooruses püüdis kinni kõrini jõudnud hiti tunde. Vot nüüd, kohe-kohe, nüüd juba – ja ta jooksis kitarri juurde, kui see polnud käeulatuses – ja midagi valgus temast automaatselt välja: ilusat, jumalikku, monumentaalset.

Sama tunne jälitas teda Nastjaga suhtlemisel, temast pressis välja nagu mingit muistset tarkust, midagi valgus täissuitsetatud läppunud köögiõhku, midagi oli temas, mis polnud niisama lihtne. Blutussov jõi kohvi, tajus neid emanatsioone ja muutus süngemaks. Aga tüdruk ei andnud järele.

„Sa ütlesid vist, et kõik on valesti, kui ma õigesti mäletan,” jätkas ta, vaadates oma alla langeva tuka alt Blutussovile silma. „On nii?”

„Ei.”

„Aga ma ju kuulsin.”

„Lihtsalt meeleolu on halb.”

„Ahhaa! Kas sa oled kunagi oma halva meeleolu põhjuste üle mõelnud?”

„Mida seal ikka mõelda. Jõin eile üleliia, asjaajamisi on täna palju, jõudu vähe, kuhugi ei taha minna, kõik on ära tüüdanud.”

„Just nii!” Nastja lausa võidurõõmutses. „Aga kas sa ei tahaks nii elada, et miski ei tüütaks, jõudu oleks mitte vähe ega liialt, vaid just nii palju, kui on vaja takistuste minema uhtumiseks, ja et looming tooks sulle jälle rõõmu?”

„Vabandust, mis nende takistustega oli?” Dissoneerivaid noote tajus Blutussov puhtalt muusikahariduse tõttu. Muidugi polnud see konservatoorium, aga ühtekokku pikaajalise kontserdipraktikaga selliseks asjaks piisas.

„Mis nendega?”

„Nendega tuli midagi kummalist teha, sa ütlesid.” Nastja paljas alakeha ei läinud Blutussovil kuidagi peast. Ta mõistis juba, et teda hakatakse kuhugi värbama, aga see toimus kuidagi nii fantasmagooriliselt ja ainult seetõttu jätkas ta seda jutuajamist ega põgenenud näiteks vannituppa või ei tõuganud tüdrukut lihtsalt korterist välja. Lõppude lõpuks, kes on siin peremees?

„Ära uhtuda. Teiste sõnadega ületada. Eemaldada. Nagu veevoog uhub paisu minema.”

„Kas ikka uhub?”

„Vältimatult.”

„Aga kuidas siis need igasugused hüdroelektrijaamad, tammid?”

„See kõik on ainult aja küsimus. Vesi on alati tugevam,” naeratas Nastja. „Nii et kas sa tahad seda?”

„Aga millega mu looming sulle ette jäi?”

„Oi, ära ole nii naljakas. Palja silmaga on näha, et sa ei saa oma tegevusest mingit naudingut. Looming on lakanud sulle naudingut tekitamast või drive’i, kui soovid. Ma olen siin sinu juures paar päeva elanud ja näen seda. Iga päev sa mõtled, kuidas oma õhtu kuidagi originaalselt mööda saata, et ainult ei peaks jääma vastamisi vajadusega midagi teha, seadeid muuta või üldse uusi laule kirjutada. On mul õigus?”

„Ei,” vastas Blutussov ausalt. „Asi pole üldse selles. Aga muuseas, ma olen valmis su ettepanekud ära kuulama. Mida sa mulle siis ette paned?”

„See on pikk jutt. Kas sul on praegu aega?”

„Praegu mitte eriti. Mulle helistab kohe mänedžer, kuhugi on vaja sõita, ma ei mäleta, kas salvestusele või klipi võtetele. Võib-olla tormata kontserdile. Sõzrani.”

„Sulle ei meeldi Sõzran?”

„Ma niisama, tinglikult.”

„Selge. Tead, kuidas me teeme? Ma annan sulle oma mobiilinumbri ja sa helistad mulle, kui sa veidi vabam oled või kui oma graafikus selgust saad. Ma sõidan kohale, kuhu aga ütled, see pole raske, ja siis räägimegi. On isegi parem, kui mitte sinu kodus.”

„Mispärast?”

„Ma ei tea. Sul on siin aura kuidagi…”

„Ebasobiv?”

„Ütleme nii.”

„Olgu. Oleme kokku leppinud. Anna number.”

Tõepoolest oli kogu asi hoopis muus. Blutussovil oli juba mõnda aega igav elada. Ja loomingul polnud sellega mitte midagi pistmist. Muusika oli ka teda ära tüüdanud. Kuigi seejuures arvas ta paradoksaalsel moel, et just selles seisundis, kus ta ei tunne muusika suhtes mingit vaimustust, kirjutab ta seda, mida ammu on tahtnud. Omandab ja taltsutab ilma liigse ärevuse ja teismelise emotsioonideta. Ja pärast vaatame, milleks see kõik.

6.

„Tähendab, ei ole näinud?” Adam fikseeris hoolikalt küsitluse tulemused. Tal oli kaasas diktofon, mida hoidis küsitletavate loal sisse lülitatuna. Lisaks, mitte lõpuni tehnikat usaldades, kirjutas ta vestluse põhipunktid märkmikusse, mida ta kaasas kandis. Peale kõige muu tundus talle, et musta geelpliiatsiga kõige üles kirjutamine on väga stiilne, sel hetkel meeldis ta endale kohutavalt, ta tundus endale sellise reaalselt eksisteeriva Pinkertoni või mõne muu detektiivist superkangelasena.

„Mina isiklikult pole näinud,” krimpsutas küsitletav noormees miljoni neediga nahktagis ja musta pearätiga, mis oli täis stiliseeritud kolpasid, püüdlikult otsaesist, püüdes meenutada. Adam oskas inimestes poolehoidu äratada. Ta oli isegi kunagi läbinud erikoolituse selles kunstis. „Ma võin poistelt küsida.”

„Küsige, olge nii kena. Ma olen kindel, et kui keegi teda nägi, siis pööras talle kindlasti tähelepanu.”

„On ta ilus?”

„Te ju nägite fotot. Ebatavaline. Ja käitumine on ebatavaline.”

„Aga miks te arvate, et ta võis käia „Ristikheinalehes”?”

„Ma ei arva. Ma uurin asja. Talle meeldis välja ilmuda kõige ootamatumates kohtades. Nii et lihtsalt ei saa jätta kõrvale ühtki võimalust. Saate aru, Agnia mingis mõttes kollektsioneeris inimesi.”

„Mismoodi?”

„Noh, nagu inimesed korjavad marke. Või münte.”

„Ma korjan plaate. Vinüüle.”

„Või siis ka nii.”

„Mitte üleüldse, muidugi. Metall peab olema.”

„Vinüülplaadid… Kus seal metall on?” ei saanud Adam aru. „Metal-muusika. Mitte materjal. Nagu Whitesnake. Black Sabbath.”

„Selge,” tegi Adam arusaaja näo. „Vaat nii. Aga tema korjab inimesi. Tema jaoks huvitavaid. Aga huvitavad on tema jaoks just sellised eksemplarid, keda ta elus varem kohanud ei ole. Kuna elu on tal olnud üsna ühetaoline ja kohtunud on ta vähestega, see tähendab, mu sõber nagu eriti ei lubanud talle selliseid tutvusi, nii et ta võis vabalt kalduda teise äärmusse. Te olete küllaltki ebatavalised inimesed, vähemalt esmapilgul,” täpsustas Adam pehmelt. „Nii et ma oletan kõike, oletan kõike.”

„Meeldiv kuulda,” ütles needitud noormees ootamatult galantselt. „Ma siis küsin poistelt.”

„Küsige.”

„Küsin.”

„Te küsige, küsige.”

Kusagil teises kohas selsamal ajal liikus Jean-Paul ringi, nagu liiguvad välismaalased binokliga vaatamisväärsusi vaadeldes. Selge see, et tegelikult ei vaadelnud ta vaatamisväärsusi, kuid see tundus talle hea kattevari olevat. Kujutada imelikku linnakülastajat, kes ei lahku binoklist, suunates seda kivikatustele, kummalisele prillide ja lokkidega mehefiguurile, kelle pooltorso oli miskipärast ühele neist katustest unustatud, mustale kassile, kes vaatas alati ühes ja samas suunas, oli naljakas ja kahjutu. Selliselt inimeselt võib oodata mistahes küsimusi. Ja need ei viivitanud tulekuga.

„Ainult et jääb arusaamatuks,” pobises Jean-Paul endale nina alla, suunates binokli pronksist kitsekujule, kellel linnaeksootika harrastajad olid jälle ühe kõrva ära saaginud, „milleks mulle seda kõike vaja on? Milleks mulle? Selge see, et too pipar kaotas armsama ja nüüd siis nagu kannatab. Olgu, ma võin isegi Adamist kuidagi aru saada. Aga milleks mulle see? Ma olen normaalne professionaal, tegelen sellega raha eest, mispärast ma siis äkki heategevusse viskusin? Sentimentaalitseme siin. Jõgi, mõistate, udu… Tunded, kaotused, mõistate. Pisarad, vihm. See kõik on vesi, eranditult vesi. Ei midagi enamat.”

Binokkel põrkus alasti naise punase siluetiga, mis sümboliseeris stripiklubi. Vaadelnud seda üksikasjalikult igast küljest, lugenud üle pealiskirja, mis lõplikult hajutas kahtlused selle sümboli juhuslikus kokkusattumises, hakkas Jean-Paul binoklit silme eest võtmata kujutise poole liikuma.

Georgi ise istus kodus ja kannatas. Suitsetas, toppis tuhatoosi konisid täis ja helistas iga mõne minuti tagant Adamile. Muide, Adam tõmbas üsna ruttu pidurit.

„Kui sa hakkad mulle nii sagedasti helistama, ei saa ma inimestega normaalselt suhelda. Aga normaalne suhtlemine on sinu otsingute edu võti.”

„Minu otsingute? Miks minu? Kas need ei muutunud meie omaks?”

„Mul ei ole neist sooja ega külma. Puhtalt sportlik huvi. Leiad oma Agnia üles, on hästi. Ei leia, pole ka midagi. Mis stiimul mul peaks olema? Ainult sõbra aitamine. Pluss sportlik huvi, nagu öeldud.”

„On midagi uut?”

„Uus on see, et mu telefonil sureb sinu lõputute kõnede tõttu aku ära. Üldse oled sa üks kummaline tüüp. Aega on juba küllalt palju möödas, kas kolm nädalat juba?”

„Kolm ja pool,” parandas Georgi traagilise häälega.

„Võiksid juba maha rahuneda. Ikka nagu põrutada saanud. Aeg ei paranda siis haavu või?”

„Nähtavasti kuidagi aeglaselt.”

„Sellepärast, et sa ise ei tee kuraditki. Mida sa teinud oled? Surnukuurid helistasid läbi? Haiglad ja traumapunktid? Suur asi, tervelt pool päeva kulutasid selle peale. Aga edasi?”

„Ma kirjutan muusikat.”

„Millest see nüüd äkki? Kasutad Agnia äraolekut, kuni vaim peal on?”

„Ma ei saa sust aru.”

„Noh, nii palju kui ma mäletan, tema juuresolekul sa nagu eriti ei kippunud kirjutama.”

„Tema juuresolekul… Ta varjutas kuidagi kõik. Tema oligi minu muusika.”

„Oi, seda pole nüüd küll vaja. Seda räägi kellelegi teisele.”

„Olgu, anna andeks.”

„Lühidalt, aitab depressioonist, jalad selga ja tee midagi.”

„Näiteks mida?”

„Ajud on ka atrofeerunud? Või oli ta ka sinu aju?”

„Lõpeta mu solvamine, mul on praegu niigi raske.”

„Olgu. Käi kõik ta tuttavad läbi.”

„No ei olnud tal mingeid tuttavaid…”

„See pole võimalik, saad aru? Ei ole. Otsi. Tuhni.”

„Sul on lihtne öelda.”

„Aga milles probleem? Tee nii, et sul oleks kerge asja ajada. Tõuse ja kõnni!”

„Kas tohiks veel kord fotot näha?” küsis Marina kärarikkalt suitsu tehes ja jalga häbitult lauale tõstes.

„Palun,” ulatas Jean-Paul foto.

„Nojah, oli vist küll tema. Töötas siin. Aga ainult natuke aega. Aga kuidas te selle peale tulite, et just minuga rääkida?”

„Ma ei tulnud selle peale, mulle lihtsalt soovitati teid,” Jean-Paul naeratas professionaalset naeratust. „Kui klubi põlisasustajannat.”

„Kas te olete kindel, et sõnal „põlisasukas” on olemas naissoo ekvivalent?” küsis Marina. „Miskipärast see ei kõla antud variatsioonis loomulikult. Muide, ma ei hakka selle kallal norima.”

Ta mustad võrksukad, ilmselgelt professionaalse uhkuse objekt, tõmbasid endale kõigi saalis viibivate meeste, see tähendab kahe turvamehe, baarmeni, kes laisalt letti pühkis, lihtsalt igaks juhuks, et mitte kaugele minna ja vajaduse korral vestlusi pealt kuulata, ja Jean-Pauli enda pilgud.

„Ma nagu ses mõttes, et ma küsisin, kes siin kõige kauem on töötanud ja kellel võiks olla hea nägudemälu,” selgitas Jean-Paul. „Administratsioon väitis mulle nagu ühest suust, et see on Marina. Marina Must Vesi.”

„Ühest suust? Tal ju ongi ainult üks suu, sel meie administratsioonil. Kui te tema mehest räägite, siis rahva ees on ta võib-olla tõesti kärarikas, aga muidu mitte. Muidu on ta täielikult allaheitlik introvert, kui te mõistate, millest ma räägin. Istub vaikselt ega paista välja. Naisele vastu ei räägi. Naine valitseb meil siin kõike. Tema ja ainult tema. Aga õigesti on öeldud. Kuidagi ei saa vastu vaielda. Perenaine on küll paras mõrd, aga õiglane. Ja kuidas sa saadki mõrd mitte olla, kui juhid naiskollektiivi. Pole tähtis, on see siis ketrusvabrik või stripiklubi. Mulle tundub, et probleemid peituvad siin pigem indiviidi psühholoogia vallas kui tegevusala eripärades. Aga teile öeldi õigesti. Mul on tõesti hea nägudemälu. Ja teie klienti mäletan ka. Ehkki meie tööpõldu kündis ta väga vähe aega.”

„Kas tohib küsida, miks teil on selline kummaline hüüdnimi?” Jean Paul oli veidi heitunud talle kaela valatud terminite küllusest ja otsustas võtta hingetõmbepausi. „Marina Must Vesi.”

„Noh, ühest küljest on see väga pikk lugu, mille jutustamiseks ei ole praegu lihtsalt aega. Aga teisest küljest on kõik üsna lihtne. Kui on olemas Puhas Vesi, transtsendentne element, kõiksuguste füüsiliste ja kujundlike ümarlauarüütlite ning muude misjonäride püüdluste ja ihaluste objekt, siis selle vastandina peab eksisteerima ka Must Vesi, milles voolab mitmesugune maailma ilgus, mida ainult sel moel saab noosfääri maailmamerre välja viia.”

„Ah niimoodi siis,” poetas ettevaatlikult Jean-Paul, kes ei saanud selle sententsi ühestki sõnast absoluutselt midagi aru.

„Jah. Te võite käsitada seda kui metafoori. Ses mõttes olen ma ise ka metafoor.”

„Ja teie elukutse?”

„Te olete taibukas. Ja asjaolu, et ma töötan siin kõige kauem ja olen, nagu te õigesti märkisite, põlisasukas.”

Marina kohendas uljalt dekolteed. Jean-Paul küsis endalt piinatult juba mitmendat korda, mis suurus see võiks olla? D? E? Igatahes välja nägi väga mõjus.

„Teie tütarlast ma mäletan, nagu ma juba ütlesin. Ta oli siin. Töötas umbes kaks nädalat.”

„Oodake, millal see oli?”

„Üsna ammu juba, paar kuud tagasi vist.”

„Siis te ajate tõenäoliselt midagi segamini. Paar kuud tagasi ta ei olnud veel nii-öelda tagaotsitav. Elas harmoonilist kooselu oma noormehega ega kippunud kuhugi.”

„Nähtavasti mitte siis nii harmoonilist, tuleb välja. Uskuge mind, mul on nägude peale väga hea mälu. Ja üldiselt töötas ta nii, et võib öelda, et ta varjas end kellegi eest. Tuli alles pärast keskööd, kui end tööle vormistas, ei saanud alguses administratsioonile oma mobiilinumbrit anda. Väitis, et talle ei saa kuidagi sellele numbrile helistada, et tekivad probleemid. Meil on sellega range kord, tüdruk peab olema pidevalt kättesaadav, kontakti mõttes, mitte mingis muus. Eliitasutus, saate isegi aru.”

„Saan aru,” noogutas Jean-Paul, ehkki sellistest asutustest ei mõiganud ta absoluutselt mitte midagi ega osanud kuidagi eristada nende elitaarsuse astmeid. „Aga öelge, milleks selline kord?”

„Elementaarsed ärihuvid. On selliseid kliente, kes tulevad vaatama üht kindlat tüdrukut. Nagu balletiaustajad, teate? Nad on tavaliselt üsna rikkad, tihtipeale isegi välismaalased.”

„Kas te tahate öelda, et nad sõidavad oma välisriikidest siia, et meie tüdrukuid vaadata? Lihtsalt vaadata? Esteetilise naudingu pärast?”

„Mõistan, mõistan teie skeptilisust.” Marina Must Vesi heitis kõige sündsusetumal moel ühe jala üle teise ja naeratas Jean-Paulile. „Kõik on palju lihtsam ja ka keerulisem. Ei, nad ei sõida selleks oma riikidest siia. Ma pean silmas, et meil käivad need välismaalased, kes kas elavad siin alaliselt – nõustuge, neid on päris palju – või need, kes käivad siin tihti ärireisidel. Need, kes tunnevad end meie linnas omadena. Mis puudutab nende esteetiliste naudingute puhtust või räpasust, see on igaühe isiklik asi. Võimalik, et sellised asjad saavad kuidagi korraldatud. Aga, uskuge mind, eranditult külastajate ja tüdrukute vahel. Väljaspool klubi territooriumi ja ilma mingi klubipoolse vahendustegevuseta.”

„No hästi. Oletame. Ja need balletiaustajad?”

„Vot nii. Tihti juhtub, et tuleb selline klient, kelle tulekust võidavad ühemõtteliselt kõik. Baar seetõttu, et ta tellib palju ega jälgi arvet. Tüdrukud, mitte ainult see konkreetne, kelle juurde ta tuli, vaid ka kõik teised, kuna polügaamset mehelikku alget pole klient kuhugi võimeline peitma ja on kõigi tantsijate suhtes uskumatult helde. Oma väljavalitu silme all – selle lühikese illusoorse aja jooksul, mil ta suudab end veenda, et nad moodustavad ideaalse paari – ei saa ta olla ihnuskoi tüdruku kolleegide suhtes. Sellised on mängureeglid, kui soovite. Kõik mõistavad neid ja on sunnitud neist kinni pidama. Mees võib olla ihne kus tahes väljaspool seda asutust, see võib olla tema kõige esileküündivam iseloomujoon, võimalik, et just oma kitsidusega teeniski ta oma esimese miljoni, ja võimalik, et ka teise ja kolmanda ja nõnda edasi, aga kui ta astub üle meie läve, ei ole tema võimuses midagi muuta. Selline, noormees, on juba nende asutuste loomus.”

„Selge.”

„Kohe saab veel selgemaks. Ühesõnaga, sellise kliendi tulek on klubi jaoks alati rõõm. Aga kui tema väljavalitut ei ole kohal, paljugi mis, ei ole tema vahetus, tal on päevad või kallis vanaema suri ära, siis see eriline klient võib istuda, pool tunnikest viisakuse poolest igavleda ja ära minna. Saamata jäänud kasum ja sellest otseselt tulenev professionaalne frustratsioon on ilmselge. Seetõttu peab tüdruk, kellele selline klient on osutanud erilist tähelepanu, olema alati kontaktis.”

„Te peate silmas, et teda võidakse igal hetkel kohale vilistada ja tema kui kuulekas linnuke peab kohale lendama?”

„Ei, muidugi ta ei ole kohustatud seda tegema. Kuid administratsioon tervitab seda igati. Selle eest on ette nähtud mitmesugused boonused ja hea suhtumine. Nii et reeglina tüdrukud lähevad selle peale.”