Читать книгу Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu - Paavo Kangur - Страница 5

Eesti skautluse rajaja ja Vabadussõja sangar Anton Õunapuu (1887–1919) töötas Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana kolm aastat. Selles koolis sündis ka üks Eesti esimesi rahvuslikult meelestatud skaudirühmi.

Anton Õunapuu oli hea kergejõustiklane, ujuja, esimese Keila-Tallinna 25 versta jooksu võitja ning spordiseltsi „Kalev” liige. Pärast Soomes õppimist ja elamist pöördus Anton Õunapuu tagasi Eestisse ja asus mitmes Tallinna koolis tööle võimlemisõpetajana. Hea maine sai Anton Õunapuu just Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli ja Tallinna Reaalkooli võimlemisõpetajana. 1916 asutas ta kommertskoolis Eesti esimese skaudirühma, mis olevat alguse saanud sellest, et üks noormees toonud kooli lord Robert Baden-Powelli vene keelde tõlgitud raamatu Scouting for Boys. Pikemalt on sel teemal kirjutanud kommertskooli õpilane Jüri Noor väljaandes „Eesti skautlus viiskümmend aastat”, Hälsingborg 1962.

Tuisus. Kalevlaste Maleva pealikud Vabadussõja alguses, detsembris 1918 Lasnamäel. Vasakult Otto Tief, kommertskooli kehalise kasvatuse õpetaja Anton Õunapuu, Leopold Tõnson, Triumph ja Pomerants. Foto Karl Akel, Fotis

1917. aasta suvel sai Anton Õunapuu Tallinna politseimeistriks ning pani ligikaudu kolmesajast koolinoorest kokku korra eest hoolitseva Õppiva Noorsoo Roodu (väidetavalt 340 võitlejat, kellest paljud olid skaudid). Rood relvastati vastavalt tollastele võimalustele ja kommetele.

Võimlemisõpetaja Anton Õunapuu ülemus, koolidirektor Jüri Annusson on meenutanud:

„1913. a. suvel nägin Õunapuud esimest korda. Ta esines kui tagasihoidlik ja äärmiselt viisakas noormees. Esimesel silmapilgul tundus, nagu oleks see viisakus isegi üleliigne. Hiljem nägin, et see Õunapuu kasvatuse ja distsipliini tähtsam osa oli. Ta oli ühteviisi viisakas võõraste ja tuttavate, vanade ja noorte vastu. Temaga üheskoos töötades nägin, kuidas ta õpilaste peale isiklikult just sellega mõjus, et ta nende vastu viisakas oli, neis igas ühes alati isikut nähes.

Õunapuu oli Soomest tagasi jõudnud ja tuli Tallinnasse vaatama, kas oleks kuskil võimlemise õpetaja kohta saada. Tol ajal valitses kehalises kasvatuses sõjakas toon. Võimlemise asemel korraldas Vene valitsus sõjaväelise korra õpetamist. Asja juhtideks olid ohvitserid, kes õpilastega harilikult samuti ümber käisid, kui nad seda olid harjunud kasarmutes soldatitega tegema. Kooli sattus sisse valjus, karmus ja kasarmu õhkkond.

Selle kohta võttis Õunapuu jutus seisukohta. Ta seletas, et tahab võimlemise õpetamist seada aluseks noore inimese arenemisele; ühtlasi tahtis ta vähendada moodsaks saanud sõjalise kasvatuse mõju.

1917. aaasta revolutsiooni algul oli tarvis korralageduse ärahoidmiseks jõude organiseerida. Tallinnas asusid inimesed vabatahtlikult kokku ja korraldasid miilitsa. Ilma pikema kahtluseta võttis Õunapuu 5. jaoskonna miilitsakomissari kohustused oma peale. Ta sai oma uute ülesannetega hiilgavalt toime. Miilitsameeste usaldus tema vastu kasvas iga päevaga. Oli silmapilke, kui nad Õunapuud tahtsid miilitsa ülemaks valida. See ei tulnud aga sugugi demagoogilistest võtetest, vaid sellest, et ta ka miilitsionääride peale kasvatavat mõju avaldas. Käisin teda mõnikord jaoskonnas vaatamas. Võrdlesin imestusega miilitsa ruume endise politseijaoskonnaga. Viisakus, puhas õhk, isegi lilled laudadel. Õunapuu seletas, mehed olla ka suitsetanud, kuid nähes, et tema seda ei tee, on nad toas suitsetamise järele jätnud. Miilitsas oli Õunapuu koolitöö kõrval. Muidugi kannatas selle all kool, sellepärast loobus Õunapuu ka mõne kuu järele sellest tegevusest, nii pea kui olud lubasid.

Õunapuu käis alati otsitult, korralikult riides. See ei olnud temas edevus, vaid üks osa inimese kultuurist, mille edustaja ta oli. Samuti oli ta alati heas tujus ning mõistis seda ka teistele edasi anda. Meie seltskond on ju, nagu teada, sisuliselt sagedasti õige tühi. Pidudel ei mõisteta rõõmus olla, kuid ühtlasi ei tehta selle juures ka midagi tõsisemat. Seal oli Õunapuu otsitav isik. Varsti pandi terve seltskond tegevusesse; koosviibimine muutus lõbusaks olemiseks, millest jääb kauaks ajaks kõige parem mälestus.

Rõõmus optimism käis Õunapuuga alati kaasas, isegi kõige kriitilisematel silmapilkudel.” (Ajakiri Kasvatus, nr. 6, 1920)

23. veebruaril 1918 jõudsid Saksa väed Tallinna vahetusse lähedusse ning valitses kaos – rüüstati, rööviti ladusid. Kooliõpilaste ülesandeks oli kaitsta Eesti Panga hoonet, Toompead ja postkontorit enamlaste ja siia jäänud vene sõdurite vastu ning kleepida linna peal iseseisvusmanifeste. Tänu omakaitse ja õpilaste hoolsale turvateenistusele Eesti Panga hoones õnnestus Päästekomiteel seal 24. veebruaril 1918 välja kuulutada Eesti iseseisvus. Sünnitusvaludes vabariigi ajutise valitsuse peaministriks sai Konstantin Päts.

Jüri Annusson kirjeldab sündmusi alljärgnevalt: „Kui ööl vastu sakslaste sissetulemist enamlaste verejanulised salgad laevadelt linna pöörasid, et „vähemalt 600 äraneetud buržuil kõrid läbi lõigata”, siis leidsid nad mannermaale astudes ootamata 43 õpilast eest ja olid sunnitud, surnuid maha jättes, kabuhirmus põgenema. Võitjate hulgas oli palju Õunapuu õpilasi.”

25. veebruaril 1918 vallutasid Saksa Keisririigi väed Tallinna. Eestimaa uus kuberner jalaväekindral Adolf von Seckendorff keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ja riiklikke institutsioone ning 27. aprillil 1918 saadeti laiali ka Eesti rahvusväeosad ja Päts vahistati. Saksamaa okupeeris Eesti mandriosa ja Põhja-Läti varjatud eesmärgiga luua Balti Hertsogiriik ning ka Soomele otsiti Saksa päritolu kuningat. Rahutus Tallinnas korraldati ka näljahäda.

Seoses alanud Saksa okupatsiooniga viidi kommertskool üle saksa keelele, mis tõi kaasa õpilaste rahulolematuse ja kooli sulgemise. Von Seckendorffi jutul olla käinud ka Eesti Tehnika Seltsi esimees Ferdinand Petersen, kuid kindralkuberner soovitanud eestlastel tehnikaharidust omandada Riias. Balti hertsogiriigi sünd oleks niigi lahendanud kõik tehnilise kaadri probleemid saksakeelse kaadri sissetoomisega.

27. augustil 1918, Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti- kui ka Liivimaal. Kuid see oli vaid ajutine. 28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda. Kui sõjategevus kandus Narva alt sisemaale, muutus rahva meeleolu Tallinnas ärevaks. Julgeoleku tagamiseks linnas oli vaja kindlameelset väeosa ja 15. detsembril 1918 asutati pea- ja sõjaminister Pätsi korraldusel selleks kooliõpilaste rood, mis allutati sisekaitse ülemale kindralmajor Ernst Põdderile. Roodus oli formeerimise hetkel ligi 300 õppursõdurit, keda nimetati pataljonisjuuniorideks. Õppursõdurite peamiseks ülesandeks oli sisejulgeoleku kindlustamine Tallinnas. 17. ja 26. detsembril 1918 ja 1. mail 1919 Tallinnas toimunud meeleavalduste ajal näitasid õppursõdurid üles meelekindlust ja nende tegutsemist hinnati kõrgelt.

Anton Õunapuu läks rindele Kalevlaste maleva koosseisus.

Jüri Annussonon tema sõjalisi teeneid kirjeldanud järgmiselt: „Kuid suurem isamaaline teenus on Õunapuul see, mis ta Kalevlaste malevas korda saatis. Tema oli seal maleva ülema, Tõnsoni parem käsi. Tehnilise roodu pealikuna tõstis seal meie sõdurite ettevalmistuse mitmevõrra suuremaks, kui vaenlasel. Ta oskas sütitada, kaasa kiskuda. Algatusrikas, oli ta oma kangelastega tihti kõige raskemates kokkupuutumistes enamlastega. Ühe niisuguse vägiteo juures sai ta Järvekülas jaanuarikuus 1919. aastal korraga kaks rinnahaava, käest läbilastud ja kaelast kuuliga riivatud. Et seltsimeestele oma haavamisest mitte märku anda, läks seljataha lähemasse talusse, kus kolm noort Eesti talutütart laua taga õmblesid. Palus käehaava, mis palju verd jooksis, aidata kinni siduda. Keegi ei aidanud: talu oli enamlik. Õunapuu nõrkes ära. Kui teda sanitaar viimaks verelombi seest üles leidis, siis olid tal mõlemad suure väärtusega revolvrid ära varastatud! Sidumisele minnes laulis isamaa laulu ja vaikis arsti nõudmisel: kuul oli rinnust läbi läinud. Oma abikaasa, kellega ta alles poole aasta eest abiellu heitis, võttis vastu lausega: „Kui terveks saan, lähen jälle.” Ja ta täitis oma sõna. Tugev organism paranes mõne nädala jooksul. Veel ei olnud rohke verekaotamise tagajärjed arstitud ja puhkeaeg möödas, kui Võru poolt, kus Kalevi maleva võitles, rahutud teated hakkasid tulema. Õunapuu sõitis julgustama. Oli tarvis Setumaad vabastada. Ööl vastu 2. aprilli sunniti vaenlane Petseri eelsest külast lahkuma. Pealik Õunapuu sõitis kaaslastega ette seisukohta selgitama. Seal kostsid paugud, ja ta seltsimeestest mitu langesid, kuna ta enese all hobune tapeti. Kui osav kütt, kelle trehvavast kuulist vaevalt eluga pääsed, hakkas ta vaenlast otsima, kes arglikult paeauku enese ära peitnud. Uus pauk, ja kuul tungis seljatagant rinda, aorti läbi lüües. Surm oli silmapilkne. Nii kell 1 lõunal 2. aprillil lõppes Õunapuu lühike elu, sel ajal, kui tast isamaa kõige enam lootis.” (Tallinna Eesti Õpetajate Seltsi järelehüüe)