Читать книгу Mässav vabaduslaulik - Paavo Kangur Jüri Leesment - Страница 4

Jüri käis esimese klassi Suislepa koolis. Kui ema vahetas töökohta, kolis perekond tagasi Jõgevale. Jüri peab oma elus ülimalt oluliseks neid kolme Mulgimaa eluaastat, viies kuni kaheksas, mil ta vaba lapsena vanavanemate talus elas ja maailma avastas. Kooli ta minna ei tahtnud.

„Kooli? Oma allika ja oja ja puulehtedest rahadega? Oskan veidi isegi traktorit juhtida. Aga teatan avaaktusel kõigi ees, et ma ei tahtnud üldse kooli tulla,“ on Jüri rääkinud-kirjutanud ühes Eesti Päevalehe loos. „Ma olin metsas kasvanud laps, kool oli minu jaoks müsteerium. Läksin kooli, kästi teha paberist laev ja nimeks pani enamik õpetaja soovitusel Lenin. Aga vanaisa oli öelnud, et Lenin on tõbras. Negodjai. Ma polnudki varem näinud kedagi, kes arvaks, et Lenin on tore onu ja „meid lapsi võtaks ta sülle …“.

Tegelikult elasin ma kogu koolipõlve korraga nagu kahte erinevat elu. Üks oli poisiklutt, kes pidevalt pahandustesse sattus. Teine istus kodus ja luges raamatuid. Ei, mitte seiklusjutte. Mu lemmikraamat oli ENE (entsüklopeedia), mille iga uue köite ilmumine oli mulle suur sündmus. Siis ma mõnda aega kooli ei läinudki. Aga kõige olulisemad olid vanatädi Marie Mielbergi eestiaegsed raamatud, ajakirjad ja ajalehed. Ta elas Lahaveres Ülesoomäe talus, kus oli suur tuuleratas, mis oli kunagi teinud elektrit. Tema pööning oli imede maailm. Võisin seal istuda päevade kaupa ja kunagi hiljem sain paljud neist raamatutest endale.“