Читать книгу Jumala nimi on Halastus - Paavst Franciscus - Страница 3

Püha Isa, kasTe võite öelda, kuidas sündis soov kuulutada välja Püha Halastuse Aasta? Kust tuli selleks innustus?

Mingit erilist otsustavat hetke ei olnudki. Asjad tulevad minu juurde iseenesest, need on Issanda teed ja need jäävad püsima palvesse. Ma kaldun mitte usaldama esimest reaktsiooni, mille minus tekitab mingi idee või mulle tehtud ettepanek. Ma ei usalda ennast mitte kunagi osaliselt seepärast, et mu esmane reaktsioon on tavaliselt vale. Ma olen õppinud ootama, usaldama Issandat, paluma Temalt abi, nõnda saan asju paremini eritleda ja juhendamist vastu võtta.

Ma võin öelda, et halastuse keskne tähendus, mis on minu jaoks Jeesuse kõige tähtsam sõnum, on saanud mulle aegamisi selgeks aastate jooksul preestrina töötades, tänu minu kogemusele pihiisana ja tänu paljudele elujaatavatele ja ilusatele lugudele, mida olen kuulnud.

Juba 2013. aasta juulis, kui oli kulunud ainult mõni kuu Teie paavstiks nimetamisest, pöördudes tagasi Rio de Janeiros peetud Maailma Noortepäevadelt, ütlesite, et meil on praegu halastuse aeg.

Jah, ma usun, et meil on praegu halastuse aeg. Kirik näitab oma emalikku poolt, oma emapalet inimkonnale, mis on haavatud. Kirik ei oota, et haavatud inimesed koputaksid ta ustele, ta otsib neid tänavalt, ta toob nad kokku, ta võtab nad avasüli vastu, ta hoolitseb nende eest, ta laseb neil tunda, et neid armastatakse. Ja nõnda, nagu ma siis ütlesin ja milles olen ka üha rohkem veendunud, on meil praegu kairós, meie aeg on halastuse kairós, halastuse suure võimaluse aeg. Kui Johannes XXIII avas pidulikult TeiseVatikani Üleilmse Kirikukogu, siis ta ütles: „Praegu soovib Kristuse Mõrsja karmina olemise relvade asemel kasutada halastuse ravimit.” Oma meditatsioonis „Mõtteid surmast” tõi õnnis Paulus VI oma vaimuelu olemusena välja püha Augustinuse pakutud sünteesi: vaesus ja halastus. Paavst Montini kirjutas: „Minu vaesus – Jumala halastus. Et võiksin vähemalt austada seda, kes Sa oled, lõpmatu helduse Jumal, paludes, võttes vastu ja pühitsedes Sinu sulnist halastust.” Püha Johannes Paulus II viis seda arusaamist edasi oma õpetuslikus ringkirjas „Dives in Misericordia“, milles ta kinnitas, et Kirik elab ehedat elu juhul, kui tunnistab ja kuulutab halastust, mis on kõige imekspandavam Looja ja Lunastaja kindlate omaduste hulgas, ning kui ta juhatab inimesed halastuse lättele. Lisaks seadis ta sisse Jumala Halastuse püha, kiitis heaks püha Faustyna Kowalska ja pööras eriliselt tähelepanu Jeesuse sõnadele halastuse kohta. Sellest rääkis oma õpetuses ka paavst Benedictus XVI: „Halastus on tegelikult Evangeeliumi sõnumi kese, see on Jumala enda nimi, Tema pale, millega Ta ilmutas ennast Vanas Testamendis ja nüüd täielikult Jeesuses Kristuses, Loova ja Lunastava Armastuse lihakssaamises. See halastusarmastus valgustab ka Kiriku palet ning toob ennast esile sakramentide, eriti meeleparandussakramendi kaudu ja samuti niihästi kogukonna kui ka üksikute inimeste armastustegudes. Kõik, mida Kirik ütleb või teeb, näitab, et Jumalal on halastus inimese vastu.”

Lisaks on mul palju isiklikke mälestusi muudest juhtumitest. Näiteks ajast enne siia tulekut, kui veel olin Buenos Aireses, tuleb mul eriliselt meelde üks ümarlauavestlus teoloogidega. Jutuaineks oli see, mida saaks paavst ette võtta, et inimesi omavahel rohkem ühendada, ning meie ette kerkis palju probleeme, millel paistis puuduvat lahendus. Üks osaleja pakkus välja „andeksandmise Püha Aasta”. See mõte püsis mul meeles. Nii et, kui nüüd otse vastataTeie küsimusele, siis arvan, et otsus tuli palvetamise kaudu, õpetuse üle järelemõtlemisest, mulle eelnenud paavstide deklaratsioonidest ning ettekujutusest, et Kirik on välilaatsaret, milles antakse abi eelkõige nendele, kes on kõige rohkem haavatud – et Kirik on omane ja lähedal ning soojendab inimeste südant.

Mida tähendab halastusTeie jaoks?

Ladina sõna halastuse kohta, misericordia, tähendab oma südame, cor, avamist hädale, miseria. Ja siit pääsemegi kohe Issanda juurde: halastus on Jumalale omane hoiak võtta avasüli vastu, Jumala endaandmine meile, see, et Ta võtab meid enda omaks ja kummardub meile andeks andma. Jeesus ütles, etTa ei tulnud nende juurde, kes on head, vaid nende juurde, kes on teinud pattu.Ta ei tulnud tervete juurde, kel pole arsti vaja, vaid haigete juurde.

Sel põhjusel võime öelda, et halastus on Jumala ID­kaart. Halastuse Jumal, halastav Jumal. Minu jaoks ongi Jumal tõesti just see. Mulle on alati väga tugevalt mõjunud lugu Jeruusalemmast, nagu see on jutustatud Hesekieli raamatu 16. peatükis. Lugu võrdleb Jeruusalemma väikese tüdrukuga, kelle nabaväät oli jäänud lõikamata, kes oli jäetud vere sisse ja heidetud minema. Jumal nägi teda veres püherdamas, pesi ta puhtaks, võidis teda, pani talle selga riided ning kui ta oli suureks kasvanud, kaunistas neiu siidi ja kalliskividega. Kuid tema, lummatud omaenda ilust, sai lõbunaiseks, kes mitte ei võtnud endale armatsejaid raha eest, vaid maksis neile lausa ise peale. Kuid Jumal ei unusta mitte kunagi oma lepingut ning tõstab ta siiski oma õdedest kõrgemale, nii et Jeruusalemmale tuleb meelde ja ta hakkab tundma häbi (Hesekiel 16:63), kui ta saab andeks selle eest, mida ta on teinud.

Minu jaoks on see üks kõige tähtsamatest ilmutustest: te jääte edasi valitud rahvaks ja kõik teie patud antakse andeks. Seega on halastus väga sügavalt seotud sellega, et Jumal on ustav. Issand on ustav, kunaTa ei saa ennast salata. Seda seletab hästi püha Paulus teises kirjas Timoteosele: „Kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata.” Sina saad Jumalat eirata, sina saadTema vastu pattu teha, aga Jumal ennast salata ei saa. Ta jääb ustavaks.

Mis koht ja tähendus on halastusel Teie enda südames, elus ja eluloos? Kas Teil on meeles see, kui kogesite lapsepõlves esimest korda halastust?

Ma saan mõista oma elu prohvet Hesekieli raamatu 16. peatüki valguses. Ma loen neid lehekülgi ja ütlen endale: kõik siin paistab olevat kirjutatud just minu jaoks. Prohvet räägib häbist ja häbi on arm: kui saadakse tunda Jumala halastust, siis tuntakse suurt häbi iseenda ja oma patu pärast. Suure vaimsust uurinud õpetlase isa Gaston Fessard’i raamatus „Püha Ignatiuse ’Vaimulike harjutuste’ dialektika“ on ilus essee häbi kohta. Häbi on üks armudest, mida püha Ignatius palub ristilöödud Kristuse ees oma patte üles tunnistades. Hesekieli tekst õpetab meil tundma häbi, ta näitab meile, kuidas häbi tunda: kõigi meie hädade ja pattude juures jääb Jumal ustavaks ja tõstab meid ikkagi püsti. Ma tunnen, et ongi nii.Varasest lapsepõlvest mul erilisi halastuse mälestusi ei ole. Küll aga noorukiajast. Ma mõtlen isa Carlos Duarte Ibarra, pihiisa peale, kellega sain oma kogudusekirikus kokku 21. septembril 1953. aastal, mil Kirik tähistas Püha apostel ja evangelist Matteuse püha. Ma olin seitseteist aastat vana. Kui ma talle pihtisin, sain tunda, et Jumala halastus võttis mind vastu. Ibarra elas Corrienteses, aga oli tulnud Buenos Airesesse leukeemiaravile.Ta suri järgmisel aastal. Mul on üha meeles, kuidas läksin pärast tema surnumissat ja matuseid koju ja tundsin, et olen maha jäetud. Sel öösel nutsin palju, tõesti väga palju, ja varjasin ennast oma toas. Miks? Sest ma olin kaotanud inimese, kes oli aidanud mul kogeda Jumala halastust, seda miserando atque eligendo’t, mis väljendit ma siis veel ei tundnud, aga mille lõpuks valisin oma piiskopimotoks. Sellest sain teada hiljem, ühe inglise munga, auväärse Beda jutlustest. Matteuse kutsumist kirjeldades ta kirjutab: „Jeesus nägi maksukogujat, halastas, kutsus ta apostliks ja ütles talle: ‘Järgne mulle.’” Selline tõlge antakse tavaliselt auväärse Beda sõnadele. Mulle meeldib tõlkida miserando teise verbivormiga, mida tegelikult pole olemas: misericordando, halastavalt. Nõnda annab „teda halastavalt ja teda välja valivalt” edasi Jeesuse nägemuse, kes annab halastuse anni, valib välja ja viib endaga.

Kui Te mõtlete halastuse preestrite peale, kellega Te olete kohtunud või kes onTeid innustanud, siis kes meelde tuleb?

Neid on palju. Isa Duartet juba mainisin. Veel saan nimetada Enrico Pozzolit, salesiaani, kes ristis minu ja laulatas mu vanemad. Ta oli tõeline pihiisa, halastajast pihiisa. Kõik käisid tema juures ja tema ise käis kõigis salesiaanide majades. Ma olen kohtunud paljude selliste pihiisadega. Mulle tuleb meelde üks suur pihiisa, minust noorem, kaputsiinlasest preester, kes töötas BuenosAireses. Kord otsis ta mu üles ja tahtis rääkida.Ta ütles: „Mul onTeie abi vaja. Mul käib kogu aeg väga palju rahvast pihitoolis, igalt elualalt, mõni alandlik, mõni vähem, ka palju preestreid... Ma annan palju andeks ja mõnikord tulevad siis kahtlused, et äkki olen liiga palju andeks andnud.” Me rääkisime siis halastusest ja ma küsisin temalt, mida ta teeb, kui sellised kahtlused tulevad. Tema vastas nõnda: „Ma lähen meie kabelisse, seisan tabernaakli ette ja ütlen Jeesusele: ‘Issand, anna mulle andeks, kui ma olen liiga palju andeks andnud. Aga Sina ise! Sina ise annad mulle halba eeskuju!’” See ei lähe mul küll kunagi meelest. Kui preester kogeb, et saab nõnda halastust, siis saab ta seda teistelegi edasi anda. Kord lugesin ma üht tolleaegse kardinali Albino Luciani, hilisema paavst Johannes Paulus I jutlust isa Leopold Mandići kohta, kelle paavst Paulus VI oli just õndsaks kuulutanud.Ta kirjeldas umbes sama asja, millest äsja rääkisin. „Kõik me oleme ju patused,” ütles Luciani sel puhul. „Isa Leopold teadis seda väga hästi. Me peame arvesse võtma seda kurba asjade seisu enda kohta: mitte keegi, ei väike ega suur, ei saa väga kaua pattu vältida. ‘Aga,’ nagu ütles püha François de Sales, ‘kui sul on väike eeslike ja see kukub munakividele pikali, mida sa siis teed?’ Kindlasti ei lähe sa seda õnnetukest kepiga peksma, õnnetu on ta juba niigi. Sa pead tal ohelikust kinni võtma ja ütlema:‘Üles, hakkame uuesti minema...Asume nüüd uuesti teele ja oleme järgmine kord tähelepanelikumad.’ Süsteem on selline ja isa Leopold rakendas seda süsteemi täies mahus. Üks minu sõbrast preester läks tema juurde pihile ja ütles: ‘Isa, te olete liiga heldekäeline. Mul on suur rõõm, et tulin teie juurde pihile, aga mulle tundub, et te olete liiga heldekäeline.’ Isa Leopold vastas seepeale: ‘Kes on heldekäeline, mu poeg! Heldekäeline on Issand! Meie pattude eest ei surnud mitte mina, vaid Issand. Kas Ta röövli ja teistega oleks üldse saanudki heldekäelisem olla!” Selline oli kardinal Luciani jutlus Leopold Mandići kohta, kelle hiljem Johannes Paulus II pühakuks kuulutas.

Veel üks tähtis kuju minu jaoks on isa José Ramón Aristi, sakramentiin, kellest ma olen juba rääkinud, kui kohtusin Rooma kogudusepreestritega. Ta suri peaaegu saja­aastasena 1996. aastal. Ka tema oli suur pihiisa, tema juures käis palju inimesi ja preestreid. Kui ta kuulas pihti, siis andis ta pihtijale kätte oma roosipärjahelmed ja laskis tal hoida näppude vahel nende väikest risti. Siis mõistis ta pihtija pattudest lahti ja lõpuks lasi tal risti suudelda. Kui ta lahkus, olin BuenosAirese abipiiskop. See juhtusVaikse Laupäeva õhtupoolikul. Ma läksin tema juurde järgmisel päeval, Ülestõusmispühal, pärast lõunat. Läksin alla kiriku krüpti.Avastasin, et kirstu juures pole lilli ning läksin lillekimbu järele.Tulin tagasi ja hakkasin lilli siia ja sinna pistma. Nägin, et tema käte vahele olid põimitud roosipärjahelmed, võtsin nendelt ära risti ja ütlesin: „Anna mulle pool oma halastusest!” Sellest hetkest peale on see rist kogu aeg olnud minuga. Ma kannan teda rinnal. Kui mulle tuleb mingi halb mõte kellegi kohta, siis ma puudutan risti. See teeb mulle head. Nii et veel üks näide halastuse preestri kohta, kes teadis, kuidas olla inimestele ligidal ja ravida nende haavu halastades.

Miks onTeie arvates kõigile inimestele halastust nii tarvis?

Sest inimkond on haavatud, sügavate haavadega. Ta kas ei tea, kuidas oma haavu ravida või arvab hoopiski, et neid ei saagi ravida. Ja jutt ei ole ainult ühiskondlikus mõttes halbadest asjadest ega inimestest, keda on haavanud vaesus, kõrvalejäetus või mõni paljudest kolmanda aastatuhande orjustest. Inimesi vigastab ka relativism: kõik asjad paistavad olevat ühesugused, üks ja sama. Kõigile inimestele on vaja halastust ja kaasatundmist. Pius XII ütles rohkem kui pool sajandit tagasi, et meie ajastu tragöödia on see, et ta on kaotanud patutunnetuse, teadmise patu olemasolust. Praegu me ise võimendame seda tragöödiat ja arvame, et meie haigus ja patud on ravimatud, et tervendada ja andeks anda polegi üldse võimalik. Meil on täiesti puudu reaalne ja konkreetne halastuse kogemus. See on ka meie elamise aja haprus: me arvame, et lunastuseks võimalust pole; et ükski käsi ei tõsta püsti; et ei ole kedagi, kes avasüli päästaks, annaks andeks, valiks välja, kataks piiritu lepliku armastusega ja tõstaks tagasi oma jalgele. Meil on vaja halastust. Me peame endalt küsima, miks nii palju tänase päeva inimesi, mehi ja naisi, noori ja vanu, igast ühiskonnakihist, käib selgeltnägijate ja ennustajate juures. Kardinal Giacomo Biffile meeldis osundada järgmisi inglise kirjaniku G. K. Chestertoni sõnu: „Kui Inimene on lakanud kummardamast Jumalat, siis ta mitte ei kummarda enam üleüldse, vaid hakkab kummardama kõike.” Kord kuulsin, kuidas keegi ütles: „Minu vanaema ajal piisas ühest pihiisast, aga nüüd käib väga palju inimesi ennustajate juures. Nüüd püüavad inimesed leida pääsemist kust iganes.“