Читать книгу Komandandi tydruk - Pam Jenoff - Страница 6

Sillalt maha astudes kõndisin ma mõnisada meetrit piki geto graniitmüüri. Müüri ülemine serv oli laineliseks vormitud ja iga kaar oli umbes pool meetrit lai. Nagu hauakivid, mõtlesin ma õõnsa tundega. Sissepääsuks oleva raudvärava ette jõudes seisatasin ja tõmbasin sügavalt hinge, et siis natsist valvuri juurde astuda. „Nimi?” küsis ta enne, kui ma julgesin suu lahti teha.

„Ma... ma...” kogelesin mina.

Valvur tõstis pilgu oma märkmikult. „Nimi!” haugatas ta.

„Gershmann, Emma,” õnnestus mul öelda.

Valvur vaatas nimekirja. „Pole kirjas.”

„Ei, aga mu vanemad vist on. Chaim ja Reisa Gershmann.”

Ta vaatas uuesti ja keeras lehte. „Jah. Limanowa tänav kakskümmend üks, korter kuus.”

„Ma tahan nendega koos olla.” Mehe näol vilksatas üllatus ja ta avas suu. Mõtlesin, et ta ütleb mulle, et ma ei pääse sisse. Korraks tundsin peaaegu kergendust. Siis, asja üle järele mõelnud, kirjutas valvur minu nime mu vanemate oma kõrvale ja astus eest, et mind sisse lasta. Ma kõhklesin, vaadates enne getosse sisenemist vasakule ja paremale. Värav prantsatas minu selja taga kinni.

Seespool müüri valitses kohutav hais ja ma oleksin äärepealt öökima hakanud. Hingasin suu kaudu ja väga pinnapealselt ning küsisin ühelt mehelt, kus asub Limanowa tänav. Läbi geto minnes üritasin mitte vaadata kõhetuid räbalais möödujaid, kes vahtisid mind, uustulnukat, varjamatu uudishimuga. Ma pöörasin Limanowa tänavasse ja peatusin valvuri öeldud numbriga maja ees. Maja nägi välja, nagu oleks see lammutamisele määratud. Ma avasin välisukse ja läksin trepist üles. Ülemisele korrusele jõudes kõhklesin ja pühkisin higiseid peopesasid seeliku külge. Kuulsin ühe korteri pehkinud puidust ukse tagant oma ema häält. Mulle tungisid pisarad silma. Kuni selle hetkeni polnud ma tahtnud uskuda, et nad on tõepoolest siin. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja koputasin. „Nu?”⁶ kuulsin isa hüüdmas. Tema sammud liginesid ja siis avanes uks. Mind nähes läksid tema silmad suureks. „Emmala!” hüüatas ta, heitis oma tohutud käed ümber minu ja kallistas mind nii kõvasti, et ma kartsin, et me kukume koos pikali.

Tema taga seisis minu ema, põll sõrmede vahel, silmad tumedad. „Mida sa siin teed?” päris ta. Kui isa mu viimaks lahti lasi, tõmbas ema mind korterisse.

Ma vaatasin ringi ja vabisesin sisemiselt – kas nad tõesti elavad siin? Väikese, rõske, hallituselõhnalise ühetoalise üheainsa pragunenud aknaga toa kõrval tundus meie tagasihoidlik Kazimierzi korter nagu loss. Nägin, et ema oli püüdnud ­muuta seda kohta elamiskõlblikuks, riputades helekollased kardinad uduse pragulise akna ette ja jagades toa kangatükiga kaheks, magamistoaks ja elutoaks, kus oli vaevu ruumi kolmele toolile ja väiksele lauale, aga siin oli sellegipoolest õudne.

„Ma läksin teie juurde, aga teid polnud.” Kuulsin oma hääles süüdistavat tooni: miks te ei öelnud, et olete läinud või jätnud vähemalt teadet?

„Nad andsid meile kolmkümmend minutit aega,” ütles isa ning tõmbas mu emale ja mulle tooli välja. „Meil polnud aega sulle sõna saata. Kus Jakob on?”

„Tööl,” vastasin ma lihtsalt. Nad noogutasid korraga, olemata üllatunud. Nad olid Jakobi poliitilise tegevusega väga hästi kursis. Peale selle, et ta polnud ortodoks, oli see ainuke asi, mis neile tema juures ei meeldinud.

„Sa ei tohiks siin olla,” nurises isa edasi-tagasi tammudes. „Meie oleme vanemad inimesed. Meid ei tülita arvatavasti keegi. Aga noored...” Ta ei pidanud lauset lõpetama. Noored deporteeriti Krakówist minema. Need, kes said deporteerimiskäsu getos, olid lõksus, sest neil polnud võimalik põgeneda.

„Mul polnud kuhugi mujale minna,” vastasin.

„Noh,” ütles ema minu kätt võttes, „vähemalt oleme me koos. Ma aitan sul end sisse seada.”

Järgmisel hommikul käisin ma juudi administratiivhoones, et end nõukojas registreerida. See oli rühm geto elanikke, ­kelle natsid olid selle siseasju juhtima määranud. Mind määrati ­tööle geto orbudekodusse. Minu vanemad olid juba oma tööüles­anded kätte saanud ja õnnekombel olid need üsna head kohad – isa geto ühisköögis, kus ta võis taas küpsetada, ja ema laatsaretis meditsiiniõe abina. Meil kõigil oli õnnestunud pääseda kardetud töödest, kui juute sunniti tegema rasket füüsilist tööd väljaspool geto müüri jõhkrate natsi valvurite pilgu all.

Ma alustasin tööd samal pärastlõunal. Orbudekodu oli väike, kahekordne hoone Josefinska tänaval, kuhu nõukoda oli need lapsed elama määranud. Sees oli pime ja ülerahvastatud, aga tilluke murulapp lastetoa taga andis lastele, kellest enamik olid mudilased, koha mängimiseks. Orbudekodus oli umbes kolmkümmend last, kes kõik olid kaotanud vanemad, kui ­algas sõda. Mulle meeldis neid vaadata. Ehkki nad olid napi geto toidu tõttu kahetsusväärselt kõhnad, olid nad siiski lapsed, kes ei lasknud end häirida sõjast, kohutavatest elutingimustest ega ka sellest, et neil polnud enam vanemaid, kes neid selles hoolimatus maailmas armastaksid.

Ent vaatamata teatavale naudingule, mida töö mulle pakkus, mõtlesin ma pidevalt Jakobile. Lastest ümbritsetuna meenus mulle tihti perekond, mille loomisega me oleksime nüüdseks algust teinud, kui sõda poleks tulnud. Õhtuti mõtlesin meie koosveedetud ajale, kurameerimisele, pulmale ja mesinädalatele. Me olime koos veetnud nii vähe öid, et mäletasin kõiki. Vaatasin meie korteri madalat lage ja mõtlesin süüdlas­likult, trotslikult seksile, vaiksetele ja ootamatutele naudingutele, mida Jakob oli jõudnud mulle õpetada. Kus ta on, muretsesin ma igal õhtul, ja kellega. Vastupanuliikumises on kindlasti ka naisi, ometi polnud Jakob mind endaga kaasa kutsunud. Mõtlesin piinlikkust tundes mitte sellele, kas ta on viga saanud või kas tal on soe, vaid sellele, kas ta on truu või on mõni vapram, pealetükkivam naine tema südame röövinud

Ma igatsesin mitte ainult Jakobi, vaid ka teiste seltskonda. Minu vanemad töötasid kaksteist tundi päevas ja peaaegu kogu aeg seistes, nii et õhtuti polnud neil jaksu teha muud, kui süüa oma toiduportsjon ära ja vajuda voodisse. Geto oli minu vanematelt siinveedetud lühikese ajaga nõudnud tohutut ­lõivu: nad olid nagu üleöö vanaks jäänud. Minu isa, kes oli kunagi tugev ja terve, liikus nüüd suure pingutusega. Mu ema liikus samuti aeglasemalt ja tema silmaalused olid tumedad. Tema paksud kastanpruunid juuksed olid nüüd katkenud ja hallisegused. Teadsin, et ta magab halvasti. Öösiti kuulsin vahel meie magamis­tubasid eraldava kanga tagant tema summutatud nuukseid. „Reisa, Reisa,” kordas isa, püüdes teda edutult ­rahustada. Ema nutt viis mu endast välja. Ta oli kasvanud ida pool väikeses külas Przemysli piirkonnas Pales, mis oli enne Esimest maailmasõda olnud Venemaa valduses ning seal olid toimunud ootamatud ja traagilised vägivallaaktid juudisoost elanike vastu. Ta oli näinud, kuidas põletati maha maju, võeti ära kariloomi ja tapeti neid, kes julgesid vastu hakata. Just ­nende pogrommide vägivaldsus oli sundinud teda põgenema läände, Krakówisse, pärast seda, kui tema vanemad surid ebainimlikes tingimustes elamisest tekkinud haigusse. Ta oli ellu jäänud, aga ta teadis, kui väga meil on põhjust karta.

Teistes orbudekodus töötavatest naistest polnud ka eriti ­seltsi. Nad olid viiekümnesed või vanemad ning suures osas pärit küladest. Nad polnud just ebasõbralikud, aga nii paljude laste pesemine, söötmine ja valvamine ei jätnud eriti aega ­jutustamiseks. Kõige paremates suhetes olin ma Hadassa Nedermaniga, kes oli tüse lesk läheduses asuvast Bochnia külast. Ümara näoga ja alati naeratav Hadassa leidis alati aega öelda mõni lahke sõna või visata nalja. Kui lapsed olid päevauinakut tegema läinud, lobisesime meie lahjat teed juues niisama ja ehkki ma ei saanud talle Jakobist rääkida, tajus ta ilmselt minu üksindust.

Ühel päeval, kui ma olin töötanud lastetoas umbes kaks kuud, tuli proua Nederman minu juurde, käekõrval tumedapäine, samasuguse jässaka kehaehitusega tüdruk. „Emma, see on minu tütar Marta.”

„Tere!” hüüatas Marta ülevoolavalt ja kaisutas mind tugevasti, nagu oleksime ammused sõbrad. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Ta oli minust mõned aastad noorem, säravate silmadega, mis tundusid tema tohutute prilliklaaside taga eriti suured, ja tumedate lokkis juustega, mis turritasid igas suunas. Ta naeratas ja rääkis katkematult. Marta oli nõukoja kuller, kes toimetas kohale teateid ja pakke getos ning vahel ka välja­poole.

„Sa pead tulema meie sabati õhtusöögile,” kuulutas ta, kui me olime mõned minutid vestelnud.

„Sinu perekonna omale?” küsisin ma hämmeldunult. Getos ei tunnistanud eriti keegi, et nad peavad sabatit, ja veel vähem kutsuti sinna külalisi.

Marta raputas pead. „Minu sõbrad ja mina saame igal reede­õhtul kokku. See toimub seal.” Ta osutas orbudekodu vastas asuvale majale. „Ma küsisin neilt kohe, kui mu ema sinust rääkis. Nad ütlesid, et sa võid tulla.”

Ma kõhklesin, mõeldes oma vanematele. Geto sabatil olime kolmekesi, aga me tähistasime seda iga nädal. Minu isa tõi köögist salaja kaasa keelatud halā pätsi ja ema põletas taldrikul natukene olemasolevaid väheseid küünlaid, sest küünlajalad jäid Kazimierzi. Ehkki nad olid pikast ja raskest töönädalast väsinud, tundusid nad reede õhtuti justnagu toibuvat. Nende seljad läksid sirgu ja nende põskedele ilmus veidike värvi, kui nad vaikselt, aga kindlalt lugesid sabati palveid. Me istusime mitu tundi koos ja rääkisime naljakaid lugusid, mida ei jaksanud teistel päevadel jutustada. Ma ei tahtnud neid kas või ühekski reedeks kahekesi jätta.

„Ma üritan,” lubasin Martale, mõeldes, et vaevalt ma sinna lähen. Tõtt-öelda ei muretsenud ma ainult vanemate pärast. Ma olin häbelik ja mõte võõraid täis tuppa astumisest tegi mu närviliseks. End nädala edenedes tundsin, et tahan Martaga kaasa minna. Lõpuks, neljapäeva õhtul, mainisin seda oma vanematele.

„Mine,” ütlesid nad nagu ühest suust ja pead tõstes. „Sa vajad omaealiste seltskonda.”

Järgmisel pärastlõunal, kui mu vahetus orbudekodus hakkas lõppema ja lapsed olid süüa saanud, ilmus Marta ette teatamata uksele. „Oled valmis?” küsis ta, nagu oleks minu tulek algusest peale kindel olnud. Läksime koos üle tänava majja number kolmteist.

Marta läks ees üles hämaralt valgustatud trepist ja astus ­sisse lukustamata uksest. Tuba oli pikk ja kitsas, paremale jäi köök ja toa kaugemasse otsa veel üks uks. Pleekinud narmendavad kardinad olid ette tõmmatud. Suure osa toast võttis enda alla pikk puidust laud, mille ümber olid erineva suuruse ja kujuga toolid. Marta tutvustas mind tosinkonnale noorele, kes juba kohal olid. Mõned istusid, teised sebisid ringi. Nende nimed ei jäänud mulle meelde, aga sel polnud vist ka tähtsust. Paistis, et uustulnukad ei ole siin midagi ebatavalist ja ma unustasin tänu sõbralikule nöökimisele oma närvilisuse. Olin mõnda neist getos ringi liikumas näinud, aga siin olid nad sootuks teist­sugused, kui tänaval nähtud sünged inimesed. Nad olid energi­lised, jutustasid ja naersid koos sõpradega, nagu viibiksid ­tuhandete kilomeetrite kaugusel getost mingil peol.

Mõni minut hiljem helistas keegi väikest kellukest. Nagu märguande peale kogunesid kõik laua ümber ja otsisid endale vaikselt koha. Marta juhatas mind laua otsa välisukse lähedale kahe vaba tooli juurde. Ma vaatasin ringi ja sain kokku vähemalt kaheksateist inimest. Tuba tundus olevat liiga väike, et mahutada nii palju inimesi, aga kõik trügisid ja nügisid laua äärde. Me seisime õlg õla kõrval vaikides.

Nüüd avanes toa kaugemas otsas uks ja sisse astus kaks meest. Üks oli jässakas ja umbes kahekümnene, teine veidi pikem ja vanem, pügatud kitsehabemega. Nad seisid toolide juurde, mis olid laua otsas tühjaks jäetud. Vanema mehe kõrval seisev noor naine süütas küünlaid. Kokkutulnud vaatasid vaikides, kuidas ta tegi leegi kohal käega kolm ringi ja luges sabati palvet.

„See on Alek Landesberg,” sosistas Marta vanema mehe poole viidates. „Tema on selle rühma juht.”

„Šólem aléihem!⁷” Mees hakkas meeldiva baritonihäälega ­laulma ja teised laulsid koos temaga traditsioonilist sabati ­tervituslaulu. Vaatasin lauas ringi. Tund aega tagasi olid need näod minu jaoks olnud võõrad. Nüüd, küünlavalges, olid need tuttavad, nagu oleksid nad minu perekond. Lauldes nende hääled kerkisid ja moodustasid vaiba, mis justnagu eraldas seda kohta kohutavast armetust välisest maailmast. Mulle tulid pisa­rad silma. Marta märkas seda ja pigistas mu kätt.

Kui laul lõppes, istusime me maha ning Alek tõstis roostes veiniklaasi ja luges kīduši õnnistuspalve. Siis luges ta halā kohal motsī⁸, raputas leivale soola, lõikas selle tükkideks ja saatis ringi. Leib ei olnud pärit geto köögist – see oli paksu koorikuga ja seest pehme, meenutades mulle isa pagaritöökoda. Niipea, kui taldrik oli minust mööda läinud, kahetsesin ma, et ei olnud saanud võtta ühte tükki oma vanematele viimiseks. Siis tõusid mõned tüdrukud püsti, läksid kööki ja tulid sealt tagasi auravate pottidega, millest tõstsid meie kaussidesse korraliku portsu kanapuljongit, porgandeid ja kartuleid. Mu kõht korises. Ka see polnud ilmselgelt geto köögi toit.

Inimesed lobisesid söömise ajal pidevalt. Nad olid sõbralikud, ent mõnevõrra hoolimatud, kuna paljud naljad, torked ja hüüdnimed olid arusaadavad ainult neile ning keegi ei vaevunud neid mulle selgitama. Kuulasin huviga, kuidas Marta rääkis üle minu teise tüdrukuga poistest ning vaidles siis endast vasakule jääva kahe poisiga, kas USA astub sõtta. Mind ei häirinud, et keegi ei kõnelenud minuga otse ega küsinud minult midagi. Nägin, et palveid lugenud mees vaatab laua otsast minu poole. Ta sosistas midagi oma vasakul käel istuvale jässakale nooremale mehele. Tundsin, kuidas mu põsed lähevad palavas rahvast täis toas roosaks.

Pärast õhtusööki pakkusid tüdrukud kanget musta kohvi pragunenud tassidest, millel olid erinevad alustassid, ning üks noormees võttis kitarri ja hakkas mängima. Teised nõjatusid toolide seljatoele ning nägid välja nii rõõmsad ja rahulikud, nagu oleksid nad suvepuhkusel Krynice spaas. Me laulsime ja kuulasime mitu tundi jidiši- ja heebreakeelseid laule, seal­hulgas mõnesid, mida ma polnud mitu aastat kuulnud. Viimaks, kui me Martaga ei julgenud enam liikumiskeelu hirmus kauemaks jääda, tänasime teisi ja lahkusime.

Sellest päevast alates käisin ma Josefinska tänava korteris igal reedel. Püüdsin maha suruda süütunnet, et ei veeda sabatit oma vanematega. Nende tundide jooksul võisin ma igal nädalal korra unustada, kus ma olen ja mis minu ümber toimub. Sabati õhtusöögist sai minu nädala tipphetk.

Ühel reedeõhtul, kui ma olin käinud Josefinska tänava ­majas number kolmteist umbes kuus nädalat, tuli Helga, kes ­valmistas alati õhtusöögi, minu ja Marta juurde. Õhtu oli lõppemas ja me panime mantleid selga. „Alek tahaks sinuga rääkida,” ütles ta mulle.

Mu kõhus hakkas keerama. Marta heitis mulle küsiva pilgu. Ma kehitasin õlgu, püüdes käituda ükskõikselt. „Sa ei pea mind ootama,” ütlesin. Helga viitas ukse poole toa tagumises otsas. Ma läksin sinna närviliselt, arutledes, kas ma olen Alekit kuidagi solvanud. Ent kui ma paokil uksele koputasin, kutsus ta mu heatahtliku käeliigutusega sisse.

Tagumine tuba oli esimesest poole väiksem. Seal oli väike paberitega kaetud laud, mõned toolid ja koiku. „Emma, mina olen Alek,” ütles ta soojalt ja sirutas käe. Ma pigistasin seda, üllatunud, et ta teab mu nime. Alek tutvustas mulle meest, kes oli õhtusöögi ajal tema kõrval istunud. „See on Marek.” Teine mees noogutas ja lahkus toast, võttes laualt kaasa pataka pabereid. „Võta istet.” Ma istusin tooli servale. Lähedalt vaadates nägin tema silmade all tumedaid varje ja silmade ümber peenikesi kortse. „Vabanda, et ma pole end varem tutvustanud, aga mul oli tähtsaid asjatoimetusi.” Arutlesin, mis tähtsaid ­asjatoimetusi siin getos olla saab. „Emma, ma olen sinuga ­otsekohene.” Ta tasandas häält. „Meil on ühine sõber.” Ta kergitas kulme. „Väga lähedane sõber. Ülikoolist.”

Ma taipasin, et Alek tunneb Jakobit ja mu süda hakkas peksma. Ma ei suutnud oma näoilmet kontrollida ja seal vilksatas äratundmine. Siis kogusin end ja hakkasin vastu vaidlema. „Ma... Ma ei saa aru, millest sa...”

„Ära muretse!” Alek tõstis rahustavalt käe. „Mina olen ­ainuke, kes teab.” Ta jätkas: „Ma kuulsin sinust tema käest tükk aega tagasi, nägin su fotot.” Ma punastasin. Ta pidas silmas meie pulmapilti, sama, mille Krysia oli ära peitnud. Teadsin, et ka Jakobil on see foto, aga ma ei teadnud, et ta oli seda kellelegi näidanud. Kas see on tal veel alles, mõtlesin. Millal ta seda sellele mehele näitas? „Ta palus mul igaks juhuks silmad lahti hoida, kui sa siia peaksid tulema,” selgitas Alek. „Ma ei teadnud, kes sa oled, veel üsna viimase ajani. Sinu sõber ja mina teeme sama tööd.” Sain aru, et ka Alek kuulub vastupanu­liikumisse.

„Kas sa...?” Ma ei julgenud küsimust lõpetada.

„Me saame temalt aeg-ajalt teateid, tavaliselt meie kullerite kaudu, sest tema ei saa ju getosse tulla. Ma saadan talle teate, et me oleme rääkinud ja sinuga on kõik korras.”

„Palun. See oleks minu jaoks väga tähtis.” Ta noogutas. Ma kõhklesin ja küsisin siis: „Kas ma saan... selles töös aidata?”

Alek raputas kindlalt pead. „Anna andeks, aga ei. Meie ­sõber arvas, et sa seda küsid ja ta ütles väga selgelt, et sind ei tohi sellesse segada. Ta kardab sinu turvalisuse pärast.”