Читать книгу Teismelist tabamas. Mida me tegelikult mõtleme - Paul Bühre - Страница 1

Pole keerukamat asja kui rühmadeks koondumine minu koolis. Enamik täiskasvanuid, kes mõtleb oma lapse koolile, näeb silme ees rõõmsaid poisse-tüdrukuid, kes koridorides lärmavad või vahetunnis jalgpalli taovad. See on aga vaid väike osa sellest, mis nende müüride vahel toimub. Päevast päeva käib võitlus positsiooni ja tunnustuse nimel. Lahing au ja võimu pärast. Umbes nagu „Troonide mängus”. Küll mitte mõõkade ja draakonitega, vaid WhatsAppi ja tuhande meetri jooksuga.

Minu klassi ligi kolmkümmend õpilast jagunevad umbes kolme selgelt eristuvasse rühma. Ülejäänutest mu mõistus üle ei käi, sest nood jagunevad omakorda alagruppideks.

Kõigepealt grupp A. See on super-cool’ide ja vingete koolivastaste gangsterite grupp, kuhu kõik kipuvad ja kuhu mina ka loomulikult ja eneselegi üllatuseks kuulun. Koolivastane hoiak tekkis grupis umbes kolm aastat tagasi. Enne seda, nii 7. klassini pingutas osa meist veel kõvasti, õppis, puges ja tegi kodutöid või kirjutas vähemalt maha. Ülejäänute jaoks olid õpetajad juba siis kurjuse kehastus ning õppimine sügavalt vastumeelne, aga nad siiski õppisid. See oli ammu. Täna on selles grupis cool’id lapsed, kes saavad halbu hindeid, peavad õpetajaid ja kooli tervikuna kõntsaks, häbenevad oma vanemaid, on margi- ja trenditeadlikud, sportlased ja mängurid (no mitte just hasartmängijad, need on mujal), seriaali- ja ka filmisõltlased, FB-klippide vaatajad ja laikijad, naistenaljade tegijad, uhkeldajad, kallite nutitelefonide omanikud, need, kel on aimu muusikast või pole seda üldse, peoloomad, pubekad, üliküpsed, deodorandipritsijad… Kuidas mina sellesse gruppi sattusin, selgitan hiljem.

Edasi grupp B. Võib ju arvata, et sellesse pressivad need, kes Asse ei pääse, ehk siis hilispuberteetikud, pehmod, nerd’id. Mul pole midagi nerd’ide vastu, olen ise üks neist, ehkki ma ei kuulu füüsika-nerd’ide hulka, vaid olen pigem superkangelase-koomiksi-tähesõdade-sõrmuste-isanda-harry-potteri-troonide-mängu-raamaturott. Raamaturott, mitte raamatukoi. See on oluline vahe, sest need mõisted kirjeldavad täiesti erinevaid lugemisharjumusi: raamatukoi on see, kes end aeglaselt, aasta ringi, lakkamatult, iga nädal mõnest raamatust läbi närib, ja kui ühtegi raamatut enam ei ole, siis armetult kõngeb. Rott seevastu tuleb kuude kaupa ilma raamatuteta toime, neelab siis aga paari päevaga sama palju kui koi. Kui oled end niimoodi täis puukinud, on vähemalt kuu aega raamatutest villand. Igatahes eristun ma B-grupi nerd’idest, tõelistest nerd’idest, kes täiega matet, biod, füüsikat, keemiat ja muusikat fännavad, millega mul asja pole. Vastukaaluks aitan ma neid kunstis või ütlen, mitme jalaga kaugushüppes ära tõugata, et eriti kaugele maanduda. (Keda huvitab: ära tõugatakse ühe jalaga.) B-grupis on tunduvalt rohkem liikmeid kui As, sest vastuvõtutingimused pole nii karmid. Aga ka As on loomulikult oma sise- ja välisring.

Lisaks on B-grupis need, kes halva hinde korral pisaraisse upuvad, kas hirmust vanemate ees või pettumusest. Neile on kool veel tähtis, ehkki nad kuuluvad siin totaalsesse vähemusse. Ma mõtlen, et me oleme kümnendas klassis, mida meist veel oodata saab? Need on ka need, kes täis vaimustust hoovi kappavad ja „jaaalgpaaallll” röögivad, kui kell heliseb. Tegutsemislust, mida A-grupis vaevalt ette tuleb, ja kui tuleb, siis juba eos lämmatatakse.

On ka veel kolmas grupp: X47MKKD89SY. Nagu juba nimigi ütleb, on see komplitseeritud ja ülejäänuist pisut erinev. Sinna kuuluvad kõik mu naissoost klassikaaslased. Miks ma nad kõik ühte patta panen, on lihtne: tüdrukutel on kõik muutuv, sõbraks saadakse ühe päevaga ja juba järgmisel päeval klatšitakse või minnakse tülli. Kõik umbusaldavad üksteist, peale parima sõbranna, kes omakorda… te teate, mida ma mõtlen. See on džungel, mis koosneb valedest, vandenõudest, saladustest, draamast, pisaraist, hirmust, vihast ja parajast näitlemisest, nagu korralik triller kunagi. Loomulikult on ka tüdrukuid mitut tüüpi: on nätsunärijad, kes piinatud ja igavleval ilmel põrnitsevad; niisugused, kes kukuvad mõnd putukat nähes kriiskama; need, kes pidevalt kihistavad; kes meigivad (enamus) ja kes ei meigi (vähemus). Siis need, kes sporti ei tee, kuna see võib neil soengu sassi ajada ja higi vastikult jooksma panna; kes igal vabal hetkel end kammivad; kes pidevalt lobisevad ja selle eest iga tund märkuse saavad; häbelikud; emotsionaalsed… ühesõnaga, esindatud on kõik tüübid, kes aga minu vaatluste põhjal, sarnaselt gaasimolekulidele, kindlaid gruppe ei moodusta.

Veerandtunnise vaheaja jooksul on hästi näha, kui erinevalt rühmad käituvad. Tihti kemplevad kaks B-grupi liiget millegi üle keemia-, mate- või füüsikatunnis. Näiteks fotosünteesi valemi või lõpmatuse lõplikkuse üle. Asjade üle, millele normaalne inimene suurt tähtsust ei omista. Tund lõpeb ja vaidlus jätkub vahetunnis. Lõpu teeb enamasti õpetaja, kes kohtumõistjana ütleb, kellel oli õigus, mispeale võitja saab häälekalt kuulutada: „Jee! Kas ma’i öelnd sulle, Tom!” See tõmbab mõnikord ligi ka kaasamõtlejaid, loomulikult peamiselt B-grupist.

Kõige emotsionaalsemad vaidlused on aga poiste ja tüdrukute vahel, kuna siis on poisid ühel ja tüdrukud teisel pool. Tüüpilised teemad: kas ratsutamine on sport? Miks olla vegan, kui on ometi võimalik grillida? Milline muusik on cool, milline mitte? Need on üksikud juhtumid, kus A- ja B-grupp on ühel meelel, sest on ühine vaenlane, kelle vastu võidelda. Poisid viskavad nõmedaid nalju, et tüdrukuid ärritada, mille peale nood vastavad vaid „hahaa, väga naljakas” ja teevad eriti tõsise ja täiskasvanuliku näo. Tüdrukud võtavad niikuinii kõike alati liiga tõsiselt ja on sealjuures ka pika vihaga. Selliseid vaidlusi toimub aga suhteliselt harva.

Tavaliselt ei olegi mingit vaidlust ja A omad ja osa Bst jäävad klassi, et kodutöid maha kirjutada, telefoniga mängida, videoid vaadata või end üldiselt äärmuslike ilmaolude eest kaitsta.

A omad lahkuvad klassist niikuinii ainult mõne eriti autoritaarse õpetaja korraldusel. Muidu tehakse seda vaid selleks, et midagi puhvetist tuua.

ÜKS ÜTLEB: „Hei, käiks puhvetis ära, siin on täiega igav.”

TEINE: „Okei, võib ka.”

Nii võib juhtuda, et kogu grupp tekitab vahetunnis järjekorda ainult selleks, et aru saada, et keegi midagi ei osta. Mõnikord läheme korraks ka välja.

1: „Läheks välja.”

2: „Okei.”

1: „Läheks sisse tagasi.”

2: „Okei.”

B-grupp mängib samal ajal kooliõues jalgpalli ja tuleb täiesti kurnatult tagasi. Meie oleme energiasäästlikumad. Mitte midagi teha on niikuinii cool’im kui midagi teha. Kool on isegi juba pingutav.

Mis tüdrukud sel ajal teevad? Nad lähevad õue, istuvad ringis, toksivad oma mobiilidel ja lobisevad. Kogu vahetunni. Normaaljuhul ringi suurus eriti ei muutu. Ja mis puutub mobiilidesse, siis nad ei mängi, vaid kirjutavad. Nad armastavad rääkida ja kirjutada. Tüdrukud ei mängi mänge. Isegi mitte „Temple Run’i” või „Doodle Jump’i” või selliseid süütuid asju. Mitte midagi. Ma arvan, et nad peavad seda lapsikuks. Nad tahavad olla täiskasvanud ja vaatavad ka kodus ülitäiskasvanulikku ja põnevat „High School Musical’i” Zac Efroniga.

Nüüd veel küsimus, kuidas ma sattusin A-gruppi ja mis ma sealt ülepea otsin. Selleks peab natukene tagasi kerima. Kui ma 5. klassis sellesse kooli tulin, mängisid küllaltki paljud ragbit ja ma proovisin ka. Esimesed kolm aastat pakkus see tõesti ka pinget. Koos higistada. Võidud ja kaotused, vigastused, võistlusreisid Rootsi ja Iirimaale välja… Ja osa A-grupist koosnebki vaid ragbimängijatest, mistõttu kõik järgnev tuli iseenesest. Kes ragbit ei mängi ja tahab ikkagi sattuda Asse, peab lihtsalt tegema näo, nagu oleks tal täiega ükskõik, millisesse gruppi kuuluda. Ja mitte üle pingutama, et olla eriti vaimukas või midagi.

Mida mina A-grupis otsin, on nüüd siis enam-vähem selge. Et kirjeldada, mis roll mul grupis on, lugesin läbi Vikipeedia artikli grupidünaamikast ja tundsin ennast seal tõesti ära. Üks on juht (Alfa), see ma kindlasti ei ole. Siis on Vastane või Vastanduja või lihtsalt Ohver – V, kes ma ka ei ole. Ma pole ka Beeta ehk Alfa nõustaja või Gamma (lihtliige, kaasajooksik). Mina olen Oomega. Oomegal on Vikipeedias kõige pikem seletus, seega on ta kõige ägedam. Minu tähtsa rolli selgituseks on siin üks väike dialoog A-grupi liikmete vahel:

ALFA: „Hei, V, mis su juustega on?”

VASTANE: „Äh, mis seal olema peab. Mis on siis?”

ALFA: „Sul on spermat juustes, näe siin!” (Nipsutab demonstratiivselt vastase kõrva. See on mõeldud ohvri ärritamiseks ja toob enamasti kaasa nipsuvendeta. Suhteliselt süütuna näiv nips on tegelikult täitsa valus.)

GAMMAD: „Hehee, kõrv täis kepitud. Cool, Alfa.”

Oomega jälgib seda kõike vaikides, kuid hakkab sisimas keema.

Beeta, Alfa tallalakkuja nr 1, ilmub järsku eikusagilt, haarab Vastaselt pinali ja vehib selle nagu sõjasaagiga.

Oomega kehas tõmbuvad kõik lihased pingule. Aga ta ei sekku veel.

VASTANE: „Kuule, Beeta, anna mu pinal siia!”

BEETA (Gammade suunas): „Kuulsite? Ta tahab seda tagasi!!!” Tema silmad löövad särama.

Varem Beetat kenaks inimeseks pidanud Oomega silmis muutub too nüüd peletiseks. Hirmuäratava žestiga tõstab Beeta käe ja näitab süüdistavalt Vastase peale, kes vaatab anuvalt Alfa poole. Too näib aga täiega tüdinud olevat ja põrnitseb liikumatul pilgul temast läbi.

Nüüd on järg Oomega ehk minu käes. Oomega taluvuse kriitiline piir on ületatud. Ta läheb hoogsa sammuga Beeta poole. Ta tahaks talle täiega virutada, saab aga aru, et ei saa heast peast Beetale kolakat anda, kuna too pole talle ju otseselt midagi teinud ning on lihtsalt üks nõrk ja ebakindel tüüp, kellest tal hakkab pigem kahju. Oomega hingab sügavalt sisse ja pöördub peaaegu ükskõiksel toonil Alfa poole: „Kas te võiksite palun järele jätta ja talle selle pinali tagasi anda?”

ALFA, kes vahepeal on ükskõikselt oma toolil kiikunud: „Ega see minu käes pole. Ütle Beetale.”

OOMEGA ohkab ärritunult ja pöördub Beeta poole: „Kas sa annaksid palun talle tema pinali tagasi?”

BEETA: „Mida, mees, see on ju ainult nali.”

Oomega põrnitseb talle otsa, kuni Beeta kehitab õlgu, pööritab silmi ja viskab pinali Vastasele.

KÕIK GAMMAD: „Äh, Oomega, pead sa kõike alati nii tõsiselt võtma?”

Jah, mul on tõsiselt kahju, et ma olen selline mängurikkuja, aga oleks ju hea, kui sarnasesse olukorda satud, et keegi appi tuleks. Vastane ei poeta ühtegi tänusõna. Mitte et Oomega seda oleks oodanud, aga väike pettumus on see ikkagi. Eriti kui Vastane ja Beeta järgmisel päeval rollid vahetavad ja Vastane Beeta üle irvitab. Igaüks võib sellesse olukorda sattuda ja kedagi ei koti, et võib sama hästi ise olla see, keda kõik mõnitavad. Rollivahetus käib kiiremini, kui arvata võib.

Muidugi on paar inimest, kelle pihta grupp juba tule on avanud. Võimalik, et nad reageerivad üle, kui neid provotseeritakse, või on nad liiga kehvad jalgpallis või liiga tublid koolis ja hooplevad, et viie saamiseks ei pidanud nad üldse õppima. Või on nad liiga tagasihoidlikud ja lasevad endale pähe istuda.

End taolisest olukorrast välja keerutada on raske. Vanemaid, õpetajaid või lepitajaid, kes ka mõnes koolis tegutsevad, pühendatakse harva asjasse. Survestamine teeks kõik ainult hullemaks ja annaks vihkamisele hoogu juurde.

Koolis räägitakse pidevalt kiusamisest või küberkiusamisest ja pidevalt peab kirjutama alla mingitele paberitele, kus kinnitad, et järgid reegleid. Aga see allkiri tundub mulle pigem nagu õigustus õpilastele ja koolile. Mis mõttes kiusamine? Ei, meil kiusamist ei ole! Selle kohta on ühisavaldus fuajees ja kõik on sellele alla kirjutanud.

Kui see aga ikkagi juhtub, on parem nende teelt, kes laiama kipuvad, lihtsalt kõrvale hoida või võimalikult napilt reageerida. Samas pea meeles, et mitte kõik pole selle peal väljas. Ehk kui keegi sulle ootamatult „hei!” ütleb ja sellega midagi halba ei mõtle, oleks vale vastata „väga naljakas!” või „jäta mind rahule!”.

Kui aga keegi on silmanähtavalt tüli peal väljas, kutsu ta kõrvale ja selgita ausalt, ilma teiste juuresolekuta, kuidas sa end tunned, ja palu lihtsalt, et ta su rahule jätaks. Mänguruum on küll napp, aga kui sa hirmust haavata saada kõik eemale tõrjud, jääd lõpuks ihuüksinda.