Читать книгу Teismelist tabamas. Mida me tegelikult mõtleme - Paul Bühre - Страница 2

Juba pikemat aega eksisteerib liik noori, kes võiksid täiskasvanutele täiega meeldida. Liik, kes ei räuska ringi ega oksenda kell kuus hommikul metroojaama täis. Nende kõrvu katab kaks klappi. Sealt jookseb välja kaks kaablit, mis suubuvad nutitelefoni. Milles mängitakse vaheldumisi mobiilimänge, nagu „Temple Run”, „Doodle Jump” ja „Headsoccer”. Nägu on keskendunud, närviline, agressiivne või igavlev, sõltuvalt sellest, kas purustati uus rekord, jäädi sellest napilt ilma või on tõesti totaalselt igav. Ja kui muud teha pole, kontrollitakse vahetpidamata oma mobiili. Näiteks mu sõber Bartholomäus (nimi on muudetud, aga tõsine juhtum). Temaga ei saa kolme minutit rääkida, ilma et ta piiksuks, heliseks või vilguks või mingitele WhatsAppidele vastaks. See käib närvidele.

Isegi vahetundidel ei mängita enam nii palju jalgpalli nagu põhikoolis, sest suur osa surfab mobiilis või saadab snäppe laiali. Snapchati idee on lihtne: teed foto, saadad selle oma sõpradele, kes seda umbes viis sekundit näevad, enne kui see uuesti kaob. Proovitakse inimest tabada, nii et ta näeks võimalikult nõme välja, kirjutatakse juurde midagi naljakat või joonistatakse väike peenis.

Jõudsime niisiis noorte internetikäitumise juurde ja alustame Facebookist. Teisi võrreldavaid võrgustikke ei ole. (Välja arvatud Instagram, mis on rohkem kunstnikuhingedele mõeldud ja kuhu saab riputada oma toidu- ja koduloomade väikse nihkega pilte. Minu klassist on Instagramis vähesed, samal ajal kui üheksakümmend protsenti kasutab Facebooki, ülejäänutele on vanemad selle ära keelanud. Kuhu see välja viib, räägin hiljem.)