Eneseabiraamat, tulvil samm-sammult edenevaid nõuandeid, juhtumikirjeldusi ja praktilisi ideid kontrolli saavutamiseks depressiooni ja meeleolulanguse üle. Asendamatu teejuht depressiooni all kannatavatele inimestele, samuti nende sõpradele ja pereliikmetele, psühholoogidele ja meditsiinitöötajatele. – Paljude depressiooni vormide ja tekkepõhjuste selgitused – Uusimad leiud stressiga seotud depressiooni kohta – Sisaldab terviklikku eneseabiprogrammi ja iseseisvat tööd hõlbustavaid töölehti – Põhineb kliiniliselt tõestatud kognitiivteraapilistel tehnikatel
Оглавление
Paul Gilbert. Võit depressiooni üle
Tänuavaldused
Eessõna
Sissejuhatus
Eessõna täiendatud väljaandele
Eessõna esimesele väljaandele
I OSA. Depressiooni mõistmine
1. Mis on depressioon?
2. Depressiooni põhjused. Bioloogia ja stress
3. Depressiooni põhjused. Kuidas on evolutsioon depressiooni kujundanud?
4. Depressiooni põhjused. Lapsepõlv, psühholoogilised ja sotsiaalsed aspektid
II OSA. Toimetuleku õppimine
5. Esimesed sammud
6. Mõtted ja tunded
7. Negatiivsete mõtete ja tunnete proovilepanek
8. Negatiivse mõtlemise stiilid
9. Enese türanniseerimine. Kuidas sellest lahti saada?
10. Enese sõimamine. Kuidas negatiivsed sildid meid mõjutavad?
III OSA. Depressiooniga seotud spetsiifilised probleemid
12. Heakskiit, alistumine ja türanniseerimine
13. Vastuastumine häbitundele
14. Toimetulek süütunde ja liigse hoolimisega
15. Toimetulek vihaga
16. Viha juurest enesekehtestamise ja andestamiseni
17. Tegelemine frustratsiooni, pettumuse ja kaotatud ideaalidega
18. Täiuslikkuse taotlemine ja konkureerimine. Kuidas edukuse saladus seisneb oskuses läbi kukkuda?
19. Lõppsõna
Lisa 1. Oma mõtete jälgimine ja proovilepanek
Lisa 2. Kiirjuhendid
Lisa 3. Antidepressandid
Lisa 4. Kasulikud raamatud ja aadressid
Lisatöölehed
Отрывок из книги
Paljudel, ehk koguni enamikul neist, kes oma perearsti juurde visiidile lähevad, on teatud laadi psühholoogiline probleem, mis tekitab neis ärevust või paneb end õnnetuna tundma. Põhjused võivad olla üsna ilmsed (näiteks lesepõlvest tingitud üksindus või pereelust tulenevad pinged), aga samuti võib nende inimeste vaimne seisund olla osa nende isiksusest, midagi niisugust, mille nad said kaasa juba sündides või mis kujunes välja pärast elus toimunud traumeerivaid sündmusi. Seda tüüpi tundeelu häirituse sagedasest esinemisest hoolimata avastasin ma üle kümne aasta tagasi, peagi pärast üldpraksise alustamist, et niisugune seisund (mida harilikult nimetatakse neuroosiks, et eristada seda nende inimeste psühhoosist, kes põevad raskemaid psüühikahäireid, näiteks skisofreeniat) allub ravile äärmiselt raskelt. Millised on valikuvõimalused? Hästi, alati saab ju kasutada ravimeid – leebemaid rahusteid, antidepressante ja unerohtusid. Kahtlemata on retseptiravimi väljakirjutamine lihtsamast lihtsam, ning pigem tunneb patsient end pärast ravi ka tunduvalt paremini, kuid me ei saa kusagile põgeneda tõsiasja eest, et ravimid on keemiline parandus. Mõnikord on see kõik, mis vaja, et inimest raskest perioodist üle aidata, kuid hoopis sagedamini tulevad vanad probleemid pärast ravikuuri lõpetamist tagasi.
Alternatiiv ravimitele on mitmesugused „kõneteraapiad”, mis ulatuvad psühhoanalüüsist nõustamiseni, püüdes välja selgitada ärevuse või õnnetu olemise varjatud põhjusi. Psühhoanalüüs on paljude jaoks välistatud protsessi pikaajalisuse (ravi kestab sageli aastaid) ning kõrge hinna tõttu. Nõustamine võib kahtlemata anda häid tulemusi kas või põhjusel, et südame tühjakspuistamine osavõtlikule kuulajale omab vaieldamatut teraapilist mõju. Kuid kui minu juhitud nõustamissessioonid läbi said, jäi mulle mulje, et on üksnes aja küsimus, millal patsientide psühholoogiline ebamugavus taas võimust võtab.
.....
Selles kahes valdkonnas – millise tähenduse me sündmustele anname ja kuidas me eluga toime tuleme – on võti selle ukse avamiseks, mille taga on kognitiivteraapiaks nimetatav teraapia vorm. Selle lähenemisviisi visandab ka meie raamatule eessõna kirjutanud dr Le Fanu ja professor Peter Cooperi sissejuhatus, ning edasistes peatükkides uurime me neid asju tunduvalt üksikasjalikumalt. Kognitiivterapeudid rõhutavad, et kui inimesele näiteks õun pähe kukub ja ta parajasti depressioonis on, võib ta mõelda: „See on tüüpiline, ma ei saa isegi puu all istuda ilma, et midagi mulle pähe kukuks!” Kui tal on aga parajasti positiivne meeleseisund, võib mõtteks olla: „Oh, tänu taevale, et see polnud kookospähkel!” Ja kui ta juhtub olema Isaac Newton, ammutab ta juhtunust inspiratsiooni gravitatsiooniteooria väljatöötamiseks ja saab maailmakuulsaks.
Kognitiivteraapia aitab meil näha, et sündmustele ja tunnetele saab tähenduse anda paljudel eri viisidel ning mõned tähendused süvendavad depressiooni suurema tõenäosusega kui teised. Mis veelgi olulisem: õppides, kuidas teatud negatiivseid tähendusi proovile panna, võime saavutada oma tunnete ja meeleolude üle suurema kontrolli. Selle lähenemisviisi töötasid muust maailmast sõltumatult välja psühhiaater Aaron Beck ning psühholoog Albert Ellis. Seda on kasutanud paljud depressiooni käsitlevad eneseabiraamatud ning see lähenemisviis on tuntav ka paljudes selle raamatu teises ja kolmandas osas antavates nõuannetes.
