Kui hingusest saab õhk
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Paul Kalanithi. Kui hingusest saab õhk
Eessõna eestikeelsele tõlkele
Eessõna
Sissejuhatus
Mina, täiesti terve mees, nüüd algan
Tahan surmani laulda2
Epiloog
Tänuavaldused
Отрывок из книги
Paul Kalanithi raamat on jõuline ja liigutav lugu sellest, kuidas noorukist saab Arst ja Kirurg suure algustähega ning kuidas haigus muudab ta tavaliseks inimeseks.
Olles samas vanuses ja sama eriala esindaja, sai selle raamatu lugemisest ka tähelepanelik tagasivaatamine oma elule ja õpingutele. Paralleele oli minu jaoks palju. Selles loos on arstiks õppimise teekond antud edasi väga intelligentses vormis, seda eeskätt tänu autori suurele armastusele kirjanduse vastu. Ehk huvitavaim avastus oli arutelu anatoomiaõpingute teemal, kus lahangul inimkeha osadeks lahti võtmine muudab üliõpilase arstiks, sest suhtumine inimkehasse, mida me enamasti võtame kui iseenesestmõistetavalt ja veatult töötavat vahendit, muutub drastiliselt. Hiljem pahatihti tõlgendatakse seda ka erialase kalkusena, ehkki see pole nii – lihtsalt vaatenurk sellele, mis meist inimestest tegelikult inimese teeb (ja mis mitte), on meedikutel väga erinev.
.....
Ent ühe asja juurde pean tagasi tulema: see proosa oli unustamatu. Tema sulepeast voolas puhast kulda.
Lugesin Pauli kirjatükki ikka ja jälle üle, püüdes saada aru, mida ta oli teinud. Kõigepealt kõlas tema tekst nagu muusika. Selles kajas vastu Galway Kinnell, see oli peaaegu nagu proosaluuletus. („Kui see ühel päeval sünnib / leiad end koos armastatud inimesega / Pont Mirabeau’ ühes otsas / kohvikus tsingitud baarileti taga / kus vein seisab lakke haigutavates klaasides…“, kui tsiteerida Kinnelli ridu luuletusest, mida kord kuulsin teda ette kandmas Iowa linna raamatupoes, sealjuures kordagi paberile vaatamata.) Ent selles võis ka tunda hõngu millestki muust, mis pärines ürgvanalt maalt, tsingitud baarilettide eelsest ajastust. Viimaks, paar päeva hiljem taipasin, kui tema essee uuesti ette võtsin: Pauli kirjutamisstiil meenutas mulle Thomas Browne’i oma. Browne kirjutas „Religio Medici“ 1642. aastatele omases proosas, kogu selle arhailises sõnastuses ja vormis. Noore arstina olin sellest raamatust lummatud, haardusin selle külge nagu põllumees, kes püüab kuivendada sood, mille kraavitamisega tema isa hätta jäi. See osutus tulutuks ja kuigi tahtsin meeleheitlikult jõuda selle saladuste jälile, viskasin raamatu nördinult kõrvale, seejärel haarasin uuesti kätte, teadmata, kas selles leidub üldse midagi minu jaoks, kuid sealseid sõnu hääldades tajusin, et leidub küll. Tundsin, et mul puudub oluline retseptor, mis laseks kirjatähtedel laulma hakata, lasta neil edasi anda omaenda tähendust. Raamat jäi mulle läbitungimatuks, ükskõik kui kõvasti ma ka ei püüdnud.
.....