Читать книгу Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas - Paul Kass - Страница 3

Mõned head aastad tagasi istusin ma ühel külmal ja pimedal sügisõhtul oma poissmehekorteris ja vaatasin akna taga valitsevasse pimedusse. Järsku oleks minu sees nagu mingisugune aeglane muusika mängima hakanud. Läksin kööki, istusin arvuti taha, trükkisin tühjale lehele numbri „1991” ja alustasin oma noorusaja lugude kirjapanemist. Ma ei teadnud sel õhtul, kuhu ma välja jõuan ja kas sellest loost kunagi ka midagi avaldamiskõlbulikku tuleb.

Peale esimese peatüki valmimist tekkis kirjutamises ligemale aasta pikkune seisak, siis aga hakkas taas kostma seesama aeglane, salapärane ja omamoodi majesteetlik rütm. See tõi mu silme ette möödunud ajad, vana Kesklinna politseijaoskonna, selles toimetanud inimesed ja aastate eest aset leidnud sündmused. Üks lugu tuletas meelde teise ja nii see läks. Mingil hetkel oli tekkinud usk, et „Kesklinn” võib kunagi raamatuna trükitud saada. Nüüd tegin juba teadlikult kõik selleks, et lugejal huvitavam oleks: töötasin tõsielusündmusi ümber ja sulatasin kokku; samuti mõtlesin välja terve rea uusi juhtumusi ning lisasin vürtsi ja detaile, mis tolleaegsele keskkonnale iseloomulikud. Kuigi olen püüdnud tollast miljööd edasi anda nii tõetruult kui võimalik, pean tunnistama, et päris selliseid sündmusi ei ole Pärnu mnt 11 paljunäinud seinte vahel tegelikult kunagi toimunud ning igasugune sarnasus reaalsete isikutega on seetõttu juhuslik ja ettekavatsematu. Tunnistan ausalt – „Kesklinn” ei ole ajaloo- ega mälestusteraamat, vaid ilukirjanduslik teos, kus reaalselt eksisteerinud jaoskonnahoonesse on paigutatud väljamõeldud tegelased.

Sellise lugeja huvides, kes (tollase) politsei töös ei orienteeru, olen olnud sunnitud mõned asjad ümber tegema. Loodan, et endised kolleegid annavad mulle andeks, kui mõni spetsiifiline väljend on üldrahvalikult arusaadavasse keelde ümber pandud. Nii näiteks on üheksakümnendate alguse Kesklinna kriminaalpolitsei koosseisus olnud esimest ja teist tsooni arusaadavuse huvides raamatus nimetatud esimeseks ja teiseks grupiks jne.

Kindlasti tundub paljugi selles raamatus toimuvast tänapäevainimestele, eriti neile, kes tollaseid aegu ise ei mäleta, täiesti uskumatu. Tõtt-öelda imestan ma ka ise, kuidas kurat see kõik võimalik oli? Tänapäevast rahulikku, tsiviliseeritud, euroopalikku, kõikjal nutiseadmeid kasutavat ja – mis peaasi – kaine peaga asju ajavat Eesti ühiskonda lahutab tollasest pisut vähem kui üks inimpõlv. On uskumatu, millise tohutu arengu on Eesti nii lühikese ajaga teinud!

Politseiorganisatsioonis toimuv on alati vastavuses ühiskonna üldise olukorraga: üheksakümnendate alguses politseis toimunu peegeldas tollaseid olusid ja üldist mentaliteeti. Ka paljudel teistel elualadel pandi töö ajal ja töökohas samamoodi tina, kogu Eesti ühiskonnas valitses üleüldine peataolek. Suurel osal inimestest oli tekkinud petlik kujutlus, et kätte on võidetud absoluutne, piiramatu vabadus. Teiselt poolt oli uue ühiskonna ülesehitamine osutunud palju keerulisemaks kui seni arvatud. Paljudel polnud ei raha ega mingisugustki kindlustunnet mitte ainult homse ees, vaid üleüldse. Mina isiklikult panin tsiviliseerituse esimesi tärkavaid võrseid tähele alles 1996. aasta lõpus. Sellel ajal, mida siin raamatus kirjeldatakse, ei paistnud neid igatahes veel kusagilt.

Loodan, et tollase miljöö meenutamine aitab vähemalt mõnel Eesti inimesel väärtustada seda, mille oleme kahe lühikese aastakümne jooksul saavutanud: tänapäeva keskmine palk on tollasega võrreldes varandus; oht rahulikult tänaval jalutades kuriteo ohvriks langeda on tolle ajaga võrreldes minimaalne; praegu pöördutakse tüli korral kohtu poole, tol ajal vaatas igaüks ise, kuidas oma asjadega hakkama sai …

Kuigi olen praeguseks oma politseinikukarjääri lõpetanud, ei oska ma siiani selles süsteemis toimuvat kõrvalt vaadata ning rahulikult võtta. Mulle läheb ikka veel korda, kui näen järjekordse halvasti läbi mõeldud ja halvasti läbi viidud reformi tõttu politseinikke kannatamas. Ma töötasin politseisüsteemis ikkagi üle kahekümne aasta ning veetsin seal seejuures kogu oma noorusaja. Arvan, et päris vabaks ma oma hinge sellest vist enam ei saagi.

Lõpetuseks tahan ma lugejat hoiatada.

See raamat ei ole mõeldud lugemiseks inimestele, kes naljast aru ei saa. Kuivikud, surmtõsised moraalijüngrid, igat liiki äärmuslased ja õiguslased, anonüümsed tatipritsijad, tõsiusklikud poliitkorrektlased – ärge palun seda raamatut lugege. See raamat on mõeldud inimestele, kes tunnevad tegelikku elu ja julgevad seda elada; oskavad naljast aru saada ja vajadusel ka iseenda üle naerda. See raamat on mõeldud elutervetele, oma arvamust välja öelda julgevatele ja valehäbita inimestele.

Ja muidugi on see raamat mõeldud kõigile neile, kes üheksakümnendate aastate esimesel poolel Eesti Politseis ausalt oma tööd tegid. Kõigile neile, kes tollases Eestis hapra õiguskorra hoidmise nimel pingutasid ja selle püsimisse oma panuse andsid. Kui selle raamatu lugemine pakub mõnele vanale kaasvõitlejale kasvõi mõneks hetkeks mõnusat äraolemist, äratundmisrõõmu ja meeldivaid emotsioone, siis on „Kesklinn” oma eesmärgi täitnud.

Head lugemist!

Paul Kass,

kirjanik