Читать книгу Miks müüa takosid Aafrikas? - Paul Oberschneider - Страница 3

MU SEIKLUSE ALGUS

AASTAL 1992 SÕIDUTAS SÕBER ROGER mind New Yorgi Kennedy lennujaama. New Yorgis oli erakordselt palav päev ja Rogeri uhiuue neljarattaveolise konditsioneer ei töötanud. Olin kaks nädalat tagasi suitsetamise maha jätnud, nii et olin veidi närviline. Mu maos loksus kaks toidupoes joodud kohvi, mis ei tulnud just kasuks. Olime Rogeriga kauaaegsed sõbrad aastast 1987 ning koos mõndagi läbi teinud. Jätsime väljuvate lendude saalis hüvasti ja embasime kohmetult. Mul oli üksainus kott ja taskus 400 dollarit ning ma olin asumas teekonnale, mis muutis mu elu.

Aastatel 1982–1987 olin rännanud Wall Streeti metsikuid ja konarlikke radu. Viisaastak noore börsimaaklerina oli olnud stressirohke ja füüsiliselt pingutav – ja et stressiga toime tulla, lõbutsesin rängalt. Olin noor ja kergeusklik ning suurlinna ahvatlused said must võitu nagu järelevalveta lapsest kommipoes. Ahmisin kõike endasse, nagu suutsin. See oleks mu peaaegu tapnud. Aastaks 1987 olin omadega puntras. Olin läbi põlenud ja rahulolematu. Tagatipuks olid mul näpud põhjas.

Kui Roger mu lennujaama viis, olin 33-aastane ning viimased kuus aastat tegelenud sellega, kuidas sõltuvustest ja alkoholismist üle saada. Tundsin, et olen valmis elu ja karjääri uuesti alustama, kuid edukast ärijuhist ja multimiljonärist ettevõtjast olin nii kaugel, kui üldse olla saab. Olin omadega täiesti põhjas.

Olin Wall Streetilt vallandatud. Parimalgi juhul polnud ma enamat kui kadunud hing. Ent iga päev peeglisse vaadates teadsin sügaval südames, et tahan oma eluga midagi mõttekat peale hakata. Ma lihtsalt ei teadnud, mida. Ma ei näinud muud kui ebakindlust ja maksmata arvete kuhilat, mille olin mugavalt toppinud laua peal olevasse karpi, silme alt ära.

Kõik muutus, kui otsustasin külastada Eestit – väikest Euroopa riiki, kust mu isa oli pärast Teist maailmasõda välja rännanud. Andsin kõik asjad hoiule ja müüsin maha kogu oma vara (mida oli vähe). Rahakotis viimased 400 dollarit (mille olin saanud pruudile müüdud arvuti eest) ja käes peaaegu kasutamata pass, istusin Finnairi lennule ja lahkusin Ameerikast.

Enamik inimesi arvab, et alguspunktist lõpppunkti tuleks liikuda sirgjoones nagu lendav vares. Ja loomulikult leidub palju neid, kes väidavad, et saavadki seda teile pakkuda. Oleks see ainult nii lihtne. Aga samas – kui see oleks nii lihtne, siis oleks elu päris igav. Kui teen seda, siis saan selle ja siis juhtub see – ja valmis! Kas pole igav?

Ära kunagi alahinda seda, mis elul võib sinu jaoks varuks olla. Aastal 1992 olin alles kipakas, äsja kaineks saanud noor mees, kellel polnud ei raha ega mingeid teadaolevaid oskusi. Või vähemalt nii ma seda asja nägin. Kuid Jumalal, nagu selgus, olid minu jaoks muud plaanid.

Usun, et edukaid inimesi – antud juhul inimesi, kes ehitavad üles edukaid ettevõtteid – käivitavad olukorrad ja juhivad võimalused. Mulle meeldib akronüüm T.E.A. – „tea enda asukohta” Mu enese teadmata oli 1992. aasta Eesti-reis olukord, mis avas mulle võimalused. Aastaks 2008 olin üles ehitanud seitse firmat, aidanud asutada panka ja hüpoteegiettevõtet ning arendanud välja piirkonna suurima kaubandus- ja ärikinnisvarafirma. Ligi kahesaja tuhande ruutmeetri kaubanduspinna ehitajana olin üks Ida-Euroopa suurimaid kinnisvaraarendajaid. Kuidas see tegelikult juhtus? Mu eesmärk oli astuda uuesti ärikooli ja see lõpetada – mul oli plaan liikuda samm-sammult alguspunktist lõpp-punkti, mu „võluoad”.

Ent selle eesmärgi saavutamine jäi minust miilide kaugusele. Tagantjärele mõeldes jäi mul ärikoolis käimata sellepärast, et see polnud kunagi mu eesmärk. See paistis kastikesena, kuhu tuleks rist teha, kuid see polnud kunagi mu kirg. Seda avastamine ja oma asukoha järele küsimine annabki – teeb ühtteist selgeks, ilma et sa seda ise teaksidki. Kui olin otsustanud ärikooli vahele jätta, jõudsin lõpuks palju paremasse kohta ja saavutasin tõelise eesmärgi, mida olin alati soovinud.

Kaheksateistkümne aasta jooksul sain tõeliselt iseendaks – suure ettevõtte ja suurepärase kollektiivi juhiks. Mu väike nn mereröövlite salk aitas mind ööl ja päeval ning koos ehitasime üles hulga tähelepanuväärseid ettevõtteid. Tipphetkel oli mu kuut riiki katvas võrgustikus 850 töötajat. Olime kõik üksteisele abiks ja jagasime sõjasaaki omavahel. Olime justkui perekond, mille peaks olin mina.

Ent olgu asjaolud millised tahes – igal ettevõtjal on mõni kaasasündinud põhioskus. Meil kõigil on need olemas. Küsimus on ainult selles, kuidas olukorrad neid esile toovad ning kui valmis me oleme ohje käest andma ja asjadel lihtsalt juhtuda laskma.