Читать книгу Abielurikkumine - Paulo Coelho - Страница 3

Iga päev, kui olen silmad lahti teinud ja näinud seda, mida nimetatakse „uueks päevaks”, täidab mind terve hommiku soov need uuesti kinni panna ja voodisse jääda. Aga tõusta on vaja.

Mul on suurepärane mees, kes armastab mind kirglikult, kellele kuulub igati auväärne investeerimisfond ja kes figureerib igal aastal – ehkki vastumeelselt – ajakirja Bilan koostatavas Šveitsi kolmesaja rikkaima inimese edetabelis.

Mul on kolm poega, nemad on minu „elu mõte” (nagu ütlevad mu sõbrannad). Varahommikul annan neile süüa ja saadan nad kooli – see on meie kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel –, kus nad siis terve päeva õpivad, nii et mina saan tööd teha ja oma asju ajada. Pärast kooli vaatab nende järele filipiinlannast hoidja, kuni mina ja mu mees koju jõuame.

Mulle meeldib mu töö. Olen hinnatud ajakirjanik ja töötan populaarses ajalehes, mida leiab enam-vähem igalt meie kodulinna Genfi tänavanurgalt.

Kord aastas käime perega puhkusereisil, enamasti mõnes paradiislikus paigas, kus on imelised rannad, „eksootilised” linnad ja vaene rahvas, kelle taustal tunneme end veelgi rikkamana, privilegeeritumana, tänulikumana kõigi andide eest, millega elu meid on õnnistanud.

Ma ei ole end veel tutvustanudki. Meeldiv tutvuda, minu nimi on Linda. Ma olen kolmekümne ühe aastane, meeter seitsekümmend viis pikk, kaalun kuuskümmend kaheksa kilo ja kannan (tänu oma mehe piiritule heldusele) kõige ilusamaid rõivaid, mida raha eest osta saab. Meestes äratan ma iha ja naistes kadedust.

Ometi tean igal hommikul, kui silmad lahti teen ja näen seda ideaalmaailma, millest kõik unistavad ja mille üksnes vähesed suudavad endale välja võidelda, et seegi päev tuleb kohutav. Kuni selle aasta alguseni ei olnud ma mingeid küsimusi esitanud, olin lihtsalt oma elu elanud, ehkki vahetevahel haaras mind siiski süütunne, et olen saanud rohkem, kui väärin. Ühel ilusal päeval, kui valmistasin meile kõigile hommikusööki (mäletan, et kevad oli juba käes ja aias hakkasid lilled punga minema), küsisin endalt: „Kas nii see nüüd siis ongi?”

Ma poleks pidanud seda küsimust esitama. Aga süüdi oli selles hoopis üks kirjanik, keda olin eelmisel päeval intervjueerinud ning kes oli mulle ühel hetkel öelnud:

„Mul pole vähimatki tahtmist õnnelik olla. Ma eelistan elada kirglikult ja see on ohtlik, sest me ei tea ju iialgi, mis meid ees ootab.”

Ja siis ma mõtlesin: vaeseke. Mitte iialgi ei ole sa rahul. Sa sured kurva ja kibestununa.

Järgmisel päeval taipasin, et minu elus pole kunagi ühtki riski.

Ma tean, mis mind ees ootab: uus päev on täpselt samasugune nagu eelminegi. Kirglikult? Nojah, ma armastan oma meest ja tänu sellele ei pea ma vähemalt masendusse langema, et elan kellegagi koos ainult raha, laste või ühiskondliku positsiooni pärast.

Ma elan maailma kõige turvalisemas riigis, kogu mu elu on kõige paremas korras, ma olen hea ema ja hea naine. Olen saanud range protestantliku kasvatuse ja püüan seda ka oma lastele edasi anda. Ma ei tee ainsatki eksisammu, sest tean, et see võiks kõik ära rikkuda. Teen kõiki asju ülitõhusalt ja panen sellesse võimalikult vähe iseennast. Nooruses olen kannatanud vastamata armastuse pärast, nagu iga normaalne inimene.

Kuid pärast abiellumist jäi aeg seisma.

Kuni ma juhtusin kokku selle neetud kirjanikuga ja kuulsin tema vastust. Ei tea, mis siis rutiinis või üksluisuses nii väga halba on?

Ausalt öeldes mitte kui midagi. Kui, siis ainult…

…ainult mingi salajane hirm, et ühel hetkel kõik muutub ja see tuleb mulle täiesti ootamatult.

Sestpeale, kui too mõte mulle ühel imeilusal hommikul pähe tuli, hakkasin kartma. Kas ma suudan maailmaga toime tulla, kui minu mees peaks surema? Ikka, vastasin endale, sest tema pärandusest piisaks mitmele põlvkonnale. Aga kui ma ise sureksin, kes siis mu poegade eest hoolitseks? Mu kallis kaasa. Aga tema võtaks varem või hiljem uue naise, sest ta on rikas, veetlev ja tark. Kas mu pojad satuksid headesse kätesse?

Minu esimene reaktsioon oli püüd kõigile kahtlustele vastused leida. Ja mida rohkem sai vastuseid, seda rohkem tekkis uusi küsimusi. Kas ta leiab armukese, kui ma vanemaks jään? Või on tal juba praegu keegi teine, kuna meie voodielu pole enam see mis varemalt? Vahest arvab ta, et minul on keegi teine, sest ma ei ole viimase kolme aasta jooksul erilist huvi üles näidanud?

Me ei tülitsenud kunagi armukadeduse pärast ja minu meelest oli see väga hea, kuid tollest kevadhommikust peale hakkasin kahtlustama, et põhjuseks on meie mõlema täielik armastusepuudus.

Püüdsin kõigest väest selle peale rohkem mitte mõelda.

Nädala jooksul käisin iga päev töölt tulles Rue du Rhône’ilt midagi ostmas. Mitte et oleksin sealt midagi väga põnevat leidnud, aga ütleme, et ma tundsin, nagu oleksin muutunud. Vajasin üht või teist asja, mille järele mul varemalt mingit tarvidust polnud. Avastasin mõne uue kodumasina, ehkki kodumasinate maailmas oli ometi äärmiselt raske midagi uut leida. Lastepoode ma vältisin, et oma poegi liigsete kingitustega mitte ära hellitada. Ka meestele mõeldud kauplustes ma ei käinud, et mees ei hakkaks mu ülearust heldust kahtlaseks pidama.

Kui ma koju jõudsin ja oma isiklikku võlumaailma sisenesin, tundus kõik esimese kolme-nelja tunni jooksul suurepärane, kuni kõik magama läksid. Siis aga võttis vähehaaval maad painaja.

Ma kujutan ette, et kired ongi noortele ja et nende puudumine peaks minu eas normaalne olema. Mitte see ei hirmuta mind.

Täna, mitu kuud hiljem, olen lõhestunud naine – ühest küljest kardan, et kõik muutub, teisest küljest aga pelgan, et kõik läheb samamoodi edasi kuni mu elupäevade lõpuni. Mõni ütleb, et suve lähenedes tekib meil kummalisi mõtteid, me tunneme ennast väiksemana, sest viibime rohkem väljas ja see aitab meil tajuda maailma suurust. Silmapiir liigub kaugemale, teisele poole pilvi ja majaseinu.

Võimalik. Igatahes magan ma kehvasti ja mitte palavuse pärast. Kui öö kätte jõuab ja keegi mind ei näe, kardan paaniliselt kõike: elu, surma, armastust ja selle puudumist, seda, et iga uue asjaga harjutakse ära, tunnet, et minu parimad aastad mööduvad rutiinis, mis kordub lakkamatult, kuni ma suren, ja seletamatut hirmu, mida tekitab kohtumine tundmatuga, ükskõik kui erutav ja seikluslik see ka ei oleks.

Loomulikult püüan end lohutada, mõeldes teiste kannatustele.

Panen teleka mängima, vaatan mõne kanali pealt uudiseid. Näen lugematul hulgal uudislugusid tragöödiatest, inimestest, kes on loodusõnnetuste tõttu koduta jäänud, põgenikest. Kui mitu haiget inimest on maailmas just praegusel hetkel? Kui paljud kannatavad vaikides või kisendades ebaõiglust ja reetmist? Kui palju on vaeseid, töötuid ja vange?

Vahetan kanalit. Vaatan mõnda sarja või filmi, see lahutab mu meelt mõneks minutiks või tunniks. Mõtlen hirmuga, et mu mees võib ärgata ja küsida: „Kallis, mis lahti on?” Sest ma peaksin vastama, et kõik on hästi. Veelgi hullem oleks – ja viimase kuu aja jooksul on seda paaril-kolmel korral juhtunud –, kui ta otsustaks oma käe mu reiele panna, nii nagu me seal oleme, seda aegamisi ülespoole nihutada ja mind siis silitama hakata. Ma oskan orgasmi teeselda – olen seda juba palju kordi teinud –, aga ma ei saa lihtsalt niisama otsustada, et nüüd lähen märjaks.

Ma peaksin ütlema, et olen kohutavalt väsinud, tema aga ei tunnistaks, et see teda pahandab, vaid suudleks mind ja keeraks teise külje, vaataks oma tahvelarvutis ära veel viimased uudised ja jääks järgmist päeva ootama. Ja mina peaksin lootma, et ta on väsinud, väga väsinud.

Kuid alati see nii ei ole. Vahetevahel pean ka ise aktiivne pool olema. Ma ei saa teda kaks ööd järjest ära tõugata, muidu otsib ta endale armukese, ja ma ei taha teda mitte mingil juhul kaotada. Masturbeerin enne pisut, et tekiks vajalik erutus, ja kõik saab korda.

„Kõik saab korda” tähendab, et miski ei ole enam iial nagu varemalt, kui me olime teineteise jaoks veel mõistatus.

Sedasama leeki veel kümme aastat pärast abiellumist üleval hoida tundub mulle lihtsalt võimatu. Ja iga kord, kui voodis naudingut teesklen, suren natuke oma sisimas. Natuke? Mulle tundub, et ma tühjenen kiiremini, kui oleksin arvanud.

Sõbrannade arvates on mul vedanud – sest ma valetan neile ikka, et me seksime sageli, nii nagu nemad mulle valetavad, kui ütlevad, et nad ei tea ise ka, kuidas nende mees suudab nende vastu ikka niisama suurt huvi tunda. Väidetavalt pakub seks abielus naudingut ainult esimese viie aasta jooksul ja pärast seda tuleb juba kasutada pisut „fantaasiat”. Sulgeda silmad ja kujutleda, et sinu peal on hoopis sinu naaber, kes teeb selliseid asju, mida sinu mees iialgi ei söandaks. Kujutleda, et tema ja su oma mees võtavad sind kahekesi korraga, kujutleda kõikvõimalikke perverssusi ja keelatud mänge.

Täna lapsi kooli viies silmitsesin oma naabrit. Ma ei ole teda kunagi enda peal ette kujutanud – eelistan mõelda ühe noore reporteri peale, kes on mu töökaaslane ja kes näib viibivat pideva kannatuse ja üksilduse seisundis. Ma ei ole teda iial kellegagi flirtimas näinud ja just selles tema võlu seisnebki. Kõik toimetuse naised on juba hakanud aeg-ajalt vihjama, et „tahaksid vaese poisi eest hoolitseda”. Ma arvan, et ta on sellest teadlik, et talle piisab, kui ta saab olla ihaldusobjekt ja ei midagi enamat. Võib-olla tunneb ta sedasama, mis mina: kohutavat hirmu astuda üksainus samm ja kaotada kõik – töö, pere, senine ja eelseisev elu.

Igatahes… Silmitsesin täna hommikul oma naabrit ja mul tekkis meeletu tahtmine nutta. Ta pesi oma autot ja ma mõtlesin: näed siis, jälle üks samasugune inimene nagu mina ja mu mees. Ühel päeval teeme meiegi täpselt nii. Poisid kasvavad suureks ja asuvad elama mõnda teise linna või koguni teise riiki, meie läheme pensionile ja peseme oma autosid – ehkki võiksime lasta seda teha kellelgi teisel. Aga teatavast vanusest peale on vaja teha mõttetuid asju, et aega surnuks lüüa, näidata teistele, et meie keha töötab veel korralikult, et me taipame veel raha tähendust ja täidame alandlikult oma kohust.

Puhas auto ei tähenda maailma seisukohast mitte midagi. Aga täna hommikul oli see minu naabri jaoks ainuke oluline asi. Ta soovis mulle ilusat päeva, naeratas ja tegutses siis edasi, nagu oleks puhastanud Rodini skulptuuri.

Jätan auto alati parklasse – „Sõitke kesklinna ühistranspordiga! Aitab keskkonna reostamisest!” –, istun bussi peale ja näen töö juurde sõites ikka ühte ja sedasama. Mulle tundub, et Genf ei ole minu lapsepõlvest saadik üldse muutunud: vanad ja väärikad majad seisavad jonnakalt hoonete vahel, mille on ilmselt lasknud püstitada keegi hull linnapea, kes avastas 1950. aastatel „uue arhitektuuri”.

Reisides tunnen sellest alati puudust. Sellest kohutavalt halvast maitsest, kõrgetest klaas- ja terastornidest, kiirteedest, puujuurtest, mis lõhuvad kõnniteede betooni ja mille otsa me alatasa komistame, parkidest ja neist salapärastest puittaradest, mille taga kasvab kõikvõimalikke taimi, sest „selline see loodus on…”. Ühesõnaga linnast, mis on teistmoodi kui kõik teised, mis muutuvad aina moodsamaks ja kaotavad oma võlu.

Siin ütleme ikka veel vastutulevatele võõrastele tere ja soovime head aega, kui väljume poest, kust oleme ostnud pudeli mineraalvett – isegi kui me ei kavatse sinna iial tagasi minna. Me ajame bussis võõrastega juttu, ehkki kogu ülejäänud maailm arvab, et šveitslased on suletud ja tagasihoidlikud.

Kas saab olla veel ekslikumat arvamust! Aga väga hea, et nõnda arvatakse, sest nii säilib meie elustiil veel viis-kuus sajandit, enne kui barbarid üle Alpide kohale jõuavad, ühes kõigi oma elektrooniliste vidinatega, korteritega, kus magamistoad on pisikesed ja võõrastetoad suured, et külalistele muljet avaldada; ühes oma mukitud naistega, meestega, kes räägivad nii valjusti, et see häirib naabreid, ja teismelistega, kes väljendavad riietega oma mässumeelt, aga värisevad hirmust selle ees, mida küll ema-isa mõtlevad.

Las kõik arvavad, et me ei oskagi muud kui lehmi karjatada, juustu, šokolaadi ja kelli toota. Usutagu pealegi, et Genf kubiseb pankadest. Meil pole vähimatki tahtmist seda ettekujutust muuta. Me oleme ilma ründavate barbariteta õnnelikud. Me kõik oleme hambuni relvastatud – kuna sõjaväeteenistus on kohustuslik, on igal šveitslasel kodus püss –, aga väga harva kuuleb, et keegi oleks teist inimest tulistanud.

Meile meeldib, et sajandite vältel pole miski muutunud. Me olime uhked, et oskasime jääda neutraalseks, kui Euroopa saatis oma poegi mõttetutesse sõdadesse. Meil on hea meel, et me ei pea kellelegi põhjendama, miks ei näe Genf oma XIX sajandi lõpust pärit kohvikute ja linnas ringi kõndivate vanaprouadega kuigi atraktiivne välja.

„Oleme õnnelikud” oleks vist vale öelda. Õnnelikud on kõik teised peale minu, kes ma sõidan tööle, mõeldes, mis minuga lahti on.

On uus päev ja jälle püütakse toimetuses leida huvitavaid uudiseid, mis oleksid midagi enamat kui tavapärased autoõnnetused, (relvastamata) kallaletungid ja tulekahjud (kuhu sõidavad kümnete tuletõrjeautodega kohale äärmiselt kompetentsed päästetöötajad, kes ujutavad mõne vana korteri üle, sest ahju ununenud praest tõusnud suits ajas kõigile hirmu nahka).

Siis jälle tagasi kodus, söögitegemise rõõmud, kaetud laud ja pere selle ümber koos, tänamas Jumalat meie igapäevase leiva eest. Jälle üks õhtu, mil igaüks pärast sööki omaette toimetab – isa aitab lastel homseks õppida, ema vaatab, et köök oleks puhas, maja korras, jätab raha koristajale, kes hommikul varakult kohale tuleb.

Nende kuude jooksul on olnud ka selliseid hetki, kui ma ennast väga hästi tunnen. Ma usun, et elul on mõte, et see ongi inimese osa siin maa peal. Lapsed tajuvad, et ema on rahulik, mees on lahkem ja tähelepanelikum ning kogu maja näib valgustavat mingi sisemine valgus. Me oleme õnne etalon kogu tänava, linna, maakonna – neid nimetame siin kantoniteks –, kogu riigi silmis.

Siis aga lähen duši alla ja puhken ilma mingi põhjuseta nutma. Ma nutangi vannitoas, sest siis ei kuule keegi mu nuuksumist ega saa esitada küsimust, mida ma vihkan: „Kas kõik on hästi?”

Jah, ikka, miks ei peaks olema? Kas olete märganud, et minu elus oleks midagi valesti?

Mitte midagi.

Või kui, siis öö, mis ajab mulle hirmu nahka.

Päev, mis ei anna mulle põhjust vaimustuda.

Õnnelikud mälupildid ja asjad, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud.

Rahuldamata jäänud seiklushimu.

Hirm selle pärast, et ma ei tea, mis saab minu lastest.

Ja siis hakkavad peas keerlema halvad mõtted, ikka ja alati samad, otsekui varjaks end toanurgas deemon, valmis mulle kallale kargama ja ütlema, et see, mida ma nimetan õnneks, on vaid mööduv seisund, mis kestab vaid üürikest aega. Ma olen seda ju alati teadnud, kas pole?

Ma tahan muutuda. Ma pean muutuma. Täna olin töö juures närvilisem kui tavaliselt, ja ainult sellepärast, et ühel praktikandil läks mulle materjali otsimisega natuke rohkem aega. Ma ei ole selline, aga vähehaaval olen hakanud kaotama sidet iseendaga.

Tobe on süüdistada seda kirjanikku ja tema intervjuud. See oli mitu kuud tagasi. Tema avas lihtsalt vulkaani suudme, mis võib iga hetk tuld purskama hakata, külvates surma ja hävingut kõikjal enda ümber. Kui see poleks olnud tema, oleks see olnud mõni film, raamat, inimene, kellega oleksin vahetanud paar-kolm sõna. Küllap on inimesi, kes lasevad pingetel aastaid märkamatult enda sees kuhjuda, kuni ühel ilusal päeval lähevad nad mingi tühisuse peale arust ära.

Ja siis nad ütlevad: „Aitab. Ma ei taha enam.”

Mõni tapab enese ära. Mõni lahutab. On selliseid, kes sõidavad mõnda vaesesse Aafrika riiki maailma päästma.

Aga mina juba tunnen ennast. Ma tean, et minu ainus reaktsioon on oma tunnete allasurumine, kuni vähk mind seestpoolt närima hakkab. Ma nimelt usun tõesti, et suure osa haigusi põhjustavad allasurutud tunded.

Ärkan öösel kell kaks ja vahin lakke, ehkki tean, et pean hommikul vara tõusma – ma vihkan seda mõtetki. Selle asemel, et mõelda midagi konstruktiivset, näiteks: „mis minuga toimub?”, ei suuda ma lihtsalt oma mõtteid kontrollida. On päevi – tänu Jumalale õnneks vähe –, kui ma kaalun tõsiselt, kas peaksin psühhiaatriahaiglast abi otsima. Kusjuures mind ei takista seda tegemast mitte töö ega abikaasa, vaid lapsed. Nemad küll ei mõista, mida ma tunnen.

Olukord on aina pingelisem. Mõtlen abielule – enda omale –, kus armukadedusest iial juttugi ei tehta. Kuid meil, naistel, on kuues meel. Võib-olla on mu mees kohanud kedagi teist ja mina tajun seda alateadlikult. Ehkki mul pole vähimatki põhjust teda kahtlustada.

Kas see pole siis absurdne? Kas on võimalik, et kõigi maailma meeste seast on just mulle sattunud see ainus, kes on absoluutselt täiuslik? Ta ei joo, ei käi öösiti kodust ära, ei vaja mingit kindlat päeva, et sõpradega koos olla. Tema elu sisu on perekond.

See võiks olla nagu unenägu, kui see ainult poleks nii õudne. Sest ma pean ju samaga vastama, see on tohutu vastutus.

Niisiis annan endale aru, et sellised sõnad nagu „optimism” ja „lootus”, mida me loeme raamatutest, mis püüavad meis tekitada turvatunnet ja meid eluks ette valmistada, polegi muud kui vaid sõnad. Teadlased, kes neid kasutavad, otsivad küllap isegi nende tähendust, ja kasutavad meid katsejänestena, et vaadata, kuidas me sellele ärritusele reageerime.

Kui aus olla, siis olen ma oma õnnelikust ja täiuslikust elust väsinud. Ja see saab olla vaid mingi vaimuhaiguse märk.

Selle mõtte juures jään magama. Kes teab, äkki on mu probleem väga tõsine?

Lähen sõbrannaga lõunat sööma.

Ta pakkus välja, et võiksime kokku saada ühes Jaapani restoranis, millest ma polnud kuulnudki – mis on imelik, sest ma jumaldan Jaapani toite. Ta kinnitas, et koht on suurepärane, ehkki minu töökohast pisut kaugel.

Päris keeruline oli kohale jõuda. Pidin sõitma kahe bussiga ja ühe mööduja käest küsima, kus see „suurepärane restoran” asub. Mulle tundub siin kõik kohutav – sisekujundus, pabersalvrätid, olematu vaade. Aga tema on endas kindel. See on üks parimaid söögikohti, mida ta Genfis üldse teab.

„Ma käisin alati ühes ja samas restoranis, mis tundus korralik, aga ei midagi erilist,” ütles ta. „Kuni üks sõber, kes töötab Jaapani diplomaatilises esinduses, soovitas mulle seda siin. Koht tundus mulle kohutav, nagu ilmselt sullegi. Aga restorani peavad omanikud ise, ja siit see vahe tulebki.”

Mina käin alati samades restoranides ja tellin samu roogi, mõtlen ma. Isegi sellises asjas ei suuda ma riskida.

Mu sõbranna võtab antidepressante. See on kõige viimane asi, millest ma temaga rääkida tahaksin, sest just täna jõudsin ma järeldusele, et olen haigusest vaid sammu kaugusel, ja ma ei taha seda tunnistada.

Ja nimelt sellepärast, et ütlesin endale, et see on viimane asi, mida ma teha tahaksin, ma just seda otsekohe teengi. Teiste hädad aitavad meil alati oma kannatusi vähendada.

Küsin, kuidas ta tervis on.

„Palju parem. Kuigi ravimid alguses eriti kiiresti mõjuma ei hakka, tekib meil siis, kui nende mõju organismi kohale jõuab, uuesti huvi asjade vastu ja need omandavad taas värvid ja lõhnad.”

Teisisõnu: kannatusest on saanud ravimitööstusele järjekordne tuluallikas. Oled kurb? Võta tablett ja sinu mured on kui peoga pühitud.

Uurin ettevaatlikult, kas ta oleks nõus mind aitama: ajalehes valmistatakse ette pikemat artiklit depressiooni kohta.

„Pole mõtet. Tänapäeval jagavad inimesed kõiki oma tundeid internetis. Ja pealegi on ka ravimid olemas.”

Mida siis internetis arutatakse?

„Ravimite kõrvalmõjusid. Kedagi ei huvita teiste sümptomid, need võivad nakkavad olla. Võib juhtuda, et hakkame tundma midagi, mida enne ei tundnud.”

Ja ongi kõik?

„Meditatsiooniharjutustest räägitakse ka. Aga ma ei usu, et need eriti aitavad. Ma olen juba kõik ära proovinud, aga paremaks läks alles siis, kui ma otsustasin tunnistada, et mul on probleem.”

Aga teadmine, et sa pole üksi, kas see siis ei aita? Kas see, kui arutada, mis tundeid depressioon tekitab, ei olegi siis kõigile hea?

„Üldse ei ole. Kes on põrgust pääsenud, sellel pole vähematki huvi teada saada, kuidas seal edasi elatakse.”

Aga miks sa nii palju aastaid sellises seisus oled olnud?

„Sest ma ei uskunud, et ma võin depressioonis olla. Ja sellepärast, et sinu ja teiste sõbrannadega rääkides ütlesid kõik alati, et see on jama, et inimestel, kellel on tõelised mured, pole aega depressioonis olla.”

Õige küll, ma ise ütlesin ju ka sedasama.

Ma ei jäta jonni: artikkel või blogipostitus võib aidata inimesel haigust taluda ja abi otsida. Rõhutan, et kuna ma ise depressiooni all ei kannata ega tea, mis tunne see on, siis kas ta vähemalt ei võiks mulle sellest natuke rääkida?

Ta kõhkleb. Kuid ta on mu sõbranna ja on võib-olla midagi kahtlustama hakanud.

„See on, nagu oleksid lõksu sattunud. Sa tead, et oled nurka aetud, aga ei suuda…”

Täpselt seda olin ma mõelnud juba mitu päeva tagasi.

Ta hakkab üles lugema asju, mis tunduvad ühendavat kõiki neid, kes on juba käinud kohas, mida ta nimetab „põrguks”. Suutmatus voodist tõusta. Kõige lihtsamadki ülesanded osutuvad üleinimlikuks pingutuseks. Süütunne, et sul pole mitte mingit põhjust sellises seisus olla, samas kui maailmas on väga palju inimesi, kes tõeliselt kannatavad.

Üritan keskenduda suurepärasele toidule, mis on juba hakanud maitset kaotama. Minu sõbranna jätkab:

„Apaatia. Rõõmu teesklemine, kurbuse teesklemine, orgasmi teesklemine, lõbususe teesklemine, teesklemine, et oled hästi maganud, teesklemine, et elad. Kuni tuleb hetk, mil tekib kujuteldav punane joon ja sa taipad, et kui sellest üle astud, siis tagasiteed enam ei ole. Ja siis lõpetad sa ka kurtmise, sest kurtmine tähendab, et sa vähemalt võitled millegi vastu. Sa sisened vegetatiivsesse staadiumisse ja püüad seda kõigi eest varjata. Mis on paras pingutus.

Ja mis tema depressiooni on põhjustanud?

„Mitte midagi erilist. Aga miks nii palju küsimusi? Kas sa tunned ise ka midagi sellist või?”

Muidugi mitte!

Nüüd on targem jututeemat vahetada.

Me räägime poliitikust, keda pean paari päeva pärast usutlema: minu keskkooliaegsest peigmehest, kes ilmselt ei mäletagi enam, et oleme mõned korrad suudelnud ja et ta üritas katsuda mu rindu, mis polnud siis veel päriselt väljagi kujunenud.

Sõbrannat lõbustas see väga. Mina püüan lihtsalt mitte midagi mõelda – mu reaktsioonid töötavad autopiloodil.

Apaatia. Ma ei ole sellesse staadiumi veel jõudnud, suudan veel kurta selle üle, mis minuga toimub, aga kujutan ette, et õige varsti – see võib olla kuude, päevade või tundide küsimus – võib maad võtta täielik huvipuudus kõige vastu, ja sellest vabaneda on väga raske.

Tundub, nagu hakkaks mu hing keha aegamisi maha jätma, et minna paika, mida ma ei tunne, „kindlasse” paika, kus ta ei pea taluma mind ja mu öiseid hirme. Otsekui ei viibiks ma kohutavas Jaapani restoranis, vaid sööksin ülimaitsvat toitu, otsekui oleks kõik, mida ma läbi elan, vaid stseen filmist, mida ma vaatan, tahtmata – ja suutmata – sekkuda.

Ärgates teen alati läbi ühed ja samad rituaalid: pesen hambad, panen ennast tööleminekuks valmis, äratan lapsed, panen hommikusöögi valmis, naeratan, ütlen, et elu on ilus. Igas minutis ja igas liigutuses tunnen mingit raskust, millele ma ei oska nime anda, just nagu loom ei saa täpselt aru, kuidas ta lõksu sattus.

Toit on ikka maitsetu, naeratus seevastu aina laieneb (et keegi kahtlustama ei hakkaks), nutu neelan alla, valgus tundub hall.

Eilne jutuajamine ei mõjunud mulle hästi: mulle hakkab tunduma, et mässumeel minus annab kiiresti maad apaatiale.

Kas tõesti mitte keegi seda ei märka?

Muidugi mitte. Lõpuks olen ma ju viimane inimene, kes tunnistab, et ta abi vajab.

See ongi minu probleem: vulkaan on hakanud purskama ja mitte ükski vägi ei saa laavat enam vulkaani sisse tagasi suruda, et selle külgedele puid istutada, seal muru pügada ja lambaid karjatada.

Ma ei ole seda ära teeninud. Olen alati püüdnud kõigi ootustele vastata. Aga see juhtus ja ma ei saa muud teha, kui rohtu võtta. Võib-olla peaksin kohe täna leiutama mingi ettekäände, et hakata kirjutama artiklit psühhiaatriast ja sotsiaalkindlustusest (see neile meeldiks), siis ehk satuksin mõne hea psühhiaatri peale, kellelt abi paluda, mis siis, et see eetiline ei ole. Kõik ei saagi eetiline olla.

Mind ei vaeva mitte ükski kinnisidee – näiteks ei pea ma dieeti. Mingit puhtusemaaniat mul ka ei ole, et peaksin aina otsima vigu meie koristaja juures, kes tuleb iga päev kell kaheksa hommikul ja läheb kell viis õhtul, kui on pesu ära pesnud ja triikinud, toad koristanud ja mõnikord ka toidupoes käinud. Ma ei saa oma frustratsiooni välja elada ka nii, et püüaksin olla superema, sest lapsed kannataksid selle all kogu elu.

Lähen tööle ja näen jälle naabrit, kes oma autot läikima lööb. Kas ta seda eile mitte juba ei teinud?

Ma ei suuda ennast tagasi hoida, lähen tema juurde ja küsin.

„Nipet-näpet oli veel vaja teha,” vastab ta, kui on mind tervitanud, ning küsib siis, kuidas mu pere elab, ja kiidab mu ilusat kleiti.

Vaatan tema autot, see on Audi (Genfi hüütakse ka Audilandiks). See tundub mulle täiuslik. Ta näitab mulle mõnda pisidetaili, mis ei sära ikka veel nii, nagu peaks.

Ajan temaga veel pisut juttu ja küsin lõpuks, mida inimesed tema arvates elult ootavad.

„Siin küll midagi keerulist ei ole. Et arved saaksid makstud. Et saaks osta sellise maja nagu minu või teie oma. Et oleks aed, kus kasvaksid puud ja kuhu saaks pühapäeviti lapsed ja lapselapsed lõunasöögile kutsuda. Et saaks pärast pensionile minekut maailmas ringi reisida.”

Ah et seda siis inimesed elult ootavadki? Sellist elu? Siin maailmas on küll midagi väga valesti, ja need ei ole Aasia või Lähis-Ida sõjalised konfliktid.

Enne toimetusse minekut pean tegema intervjuu Jacobiga, oma keskkooliaegse peigmehega. Isegi see ei eruta mind – ma hakkan tõesti kõigi asjade vastu huvi kaotama.

Kuulen infot valitsuse programmide kohta, ehkki ma ei ole midagi niisugust küsinud. Püüan teda küsimustega nurka ajada, aga ta põikleb elegantselt kõrvale. Ta on minust aasta noorem, mis tähendab, et ta peaks olema kolmekümneaastane, aga näeb välja nagu kolmkümmend viis. Selle tähelepaneku hoian endale.

Muidugi on mul väga hea meel teda jälle näha, kuigi ta ei ole veel küsinud, kuidas mul on läinud pärast seda, kui kumbki pärast keskkooli oma teed läks. Ta on keskendunud iseendale, oma tulevikule, samal ajal kui mina vaevan ennast tobedate mõtetega minevikust, justkui oleks mu vastas ikka too breketitega teismeline, keda teised tüdrukud sellele vaatamata ikka ihaldavad.

Mõne aja pärast lakkan teda kuulamast ja lülitan sisse autopiloodi. Ikka sama stsenaarium, ikka samad teemad – maksude alandamine, kuritegevusvastane võitlus, vajadus paremini kontrollida prantslaste (nii-öelda „piiriäärsete elanike”) sissevoolu, sest nad võtavad endale töökohad, mis peaksid kuuluma šveitslastele. Aasta aasta järel on probleemid ju ikka samad ja lahendusi neile ei leita, sest tegelikult ei huvita see mitte kedagi.

Kui oleme juba kakskümmend minutit vestelnud, hakkan mõtlema, kas nii suur huvipuudus võib tulla minu praegusest kummalisest seisundist. Aga ei. Pole midagi igavamat kui poliitikute intervjueerimine. Nad oleksid parem võinud mind saata mõnest kuriteost lugu tegema. Mõrtsukad on märksa ehedamad.

Ja võrreldes ükskõik millise muu ilmanurga rahvaesindajatega, on meie omad veel kõige igavamad ja maotumad. Nende eraelu ei huvita mitte kedagi. Ainult kaks asja võivad skandaali põhjustada: korruptsioon ja narkootikumid. Siis võtab asi äkki tohutud mõõtmed ja selle üle jahutakse rohkem, kui asi väärt on, sest ajalehed kannatavad täieliku teemadepuuduse all.

Aga keda huvitab, kas neil on armukesi, kas nad käivad bordellides või otsustavad kapist välja tulla? Mitte kedagi. Tehku aga seda, mille pärast neid valiti, ärgu ainult riigi raha laristagu, ja me kõik võime rahus edasi elada.

President valitakse meil kord aastas (igal aastal üks ja seesama inimene) ja valijaks ei ole mitte rahvas, vaid seitsmest ministrist koosnev Föderaalnõukogu, mis esindab Šveitsi täidesaatvat võimu. Teisest küljest näen ma iga kord, kui Kunstimuuseumi eest mööda lähen, uusi valimisplakateid.

Rahvale meeldib väga kõigi teemade üle otsustada: prügikottide värv (peale jäi must), relva kandmise õigus (valdav enamus kiitis selle heaks ja Šveitsis on nüüd maailma riikide seas elaniku kohta kõige rohkem relvi), ehitada lubatavate minarettide arv kogu riigis (neli), põgenikele varjupaiga andmine (seda ma ei ole jälginud, aga ilmselt on seadus vastu võetud ja juba jõustunud).

„Vabandust, härra König.”

Juba teine kord segatakse vahele. Ta palub delikaatselt oma assistendil järgmine kohtumine edasi lükata. Minu ajaleht on Šveitsi prantsuskeelses osas kõige tähtsam väljaanne ja meie intervjuu võib järgmiste valimiste seisukohast otsustavaks osutuda.

Tema teeb näo, et üritab mind veenda, ja mina teen näo, et jään uskuma.

Aga juba mulle piisabki. Tõusen, tänan ja ütlen, et mul on kogu vajalik materjal käes.

„Kas midagi puudu ei ole?”

Muidugi on. Aga pole minu asi öelda, millest puudu on.

„Kas me võiksime pärast tööd kokku saada?”

Seletan, et pean poistele kooli järele minema. Loodan, et ta on mu sõrmes kuldsõrmust märganud, ja ütlen: „Mis möödas, see möödas.”

„Jah, muidugi, aga äkki läheks ikkagi mõni päev lõunat sööma?”

Nõustun. Lasen ennast kergesti õnge võtta ja mõtlen endamisi: mine tea, äkki on tal mulle midagi tõesti olulist öelda, ehk avaldab ta mulle riigisaladuse või mõne muu asja, mis muudab riigi poliitikat ja tänu millele peatoimetaja hakkab mind hoopis teise pilguga vaatama?

Ta läheb ukse juurde, keerab selle lukku, tuleb minu juurde tagasi ja suudleb mind. Ma lähen temaga kaasa, sellest on kaua aega möödas, kui me viimati suudlesime. Jacob, keda ma kunagi ehk armastasingi, on nüüd pereisa, tema naine on õppejõud. Ja mina olen pereema, abielus rikka, kuid tööka pärijaga.

Mõtlen ta eemale tõugata ja öelda, et me pole enam lapsed, aga mulle meeldib see. Alles ma avastasin uue Jaapani restorani ja nüüd olen lisaks veel paha peale sattunud. Ma astusin reeglitest üle ja taevas ei kukkunudki alla! Ma pole kaua aega nii õnnelik olnud.

Tunnen end iga hetkega paremini, julgemana, vabamana. Ja siis teen ma midagi, millest olen juba kooliajast saati unistanud.

Laskun põlvili, teen tema püksiluku lahti ja võtan ta riista endale suhu. Ta haarab mu juustest ja juhib mu liigutusi. Vähem kui minuti pärast saab ta orgasmi.

„Kui hea!”

Ma ei vasta. Tegelikult oli minul palju parem kui temal oma enneaegse seemnepurskega.

Patule järgneb vahelejäämise hirm. Koduteel ostan hambaharja ja tuubi pastat. Iga poole tunni tagant käin toimetuse tualetis kontrollimas, et mu näol ega ideaalselt mustust koguval pitsilisel Versace pluusil mingeid jälgi ei oleks. Silmanurgast jälgin oma kolleege, aga mitte ükski neist (ka mitte naised, kes ometi peilivad sellised pisiasjad mingi erilise radari abil alati välja) pole midagi märganud.

Miks see siis juhtus? Tundus, nagu oleks teine inimene minu üle valitsenud ja otsekui tõuganud mind sellesse mehaanilisse olukorda, milles polnud midagi erootilist. Kas tahtsin Jacobile tõestada, et olen iseseisev, vaba naine, iseenda peremees? Kas tegin seda, et talle muljet avaldada või et püüda pageda selle eest, mida mu sõbranna nimetab „põrguks”?

Kõik läheb vanaviisi edasi. Ma ei seisa mitte mingil teelahkmel. Tean, kuhu minna, ja loodan, et aastatega õnnestub mul saavutada ka see, et mu perekond suunda vahetaks, et me ei hakkaks lõpuks ka ise arvama, et auto pesemises ongi midagi väga erilist. Suured muutused nõuavad aega – ja seda on mul küllaga.

Ma vähemalt loodan.

Koju jõudes püüan mitte näida ülearu rõõmus ega ülearu kurb. See tõmbab kohe laste tähelepanu.

„Emme, sa oled täna kuidagi imelik.”

Tahaksin öelda: olen tõesti, sest ma tegin midagi, mida ma poleks tohtinud teha, aga ometi ei tunne ma end karvavõrdki süüdi, kardan ainult vahele jääda.

Mu mees tuleb koju ja suudleb mind nagu alati, küsib, kuidas mu päev oli ja mida me õhtuks sööme. Mina vastan nii, nagu ta harjunud on. Kui ta ei märka midagi rutiinist kõrvale kalduvat, siis ei oska ta ka kahtlustada, et ma täna pärastlõunal poliitikule suuseksi tegin.

Mis, olgu möödaminnes öeldud, ei pakkunud mulle vähimatki füüsilist rahuldust. Ja nüüd olen ma ihast hullunud, ma tahan meest, suudlusi, tahan tunda valu ja naudingut mida pakub mehe keha minu peal.

*

Kui magamistuppa läheme, tunnen, et olen äärmiselt erutatud, ma lausa põlen ihast oma mehe järele. Aga nüüd peab rahulikult tegutsema – ei mingit liialdamist, muidu võib ta kahtlustama hakata.

Ma käin duši all, heidan siis tema kõrvale voodisse, tõmban tal tahvli käest ja asetan selle öökapile. Silitan ta rinda ja see kütab ta kohe üles. Me seksime nii, nagu me juba kaua aega pole seksinud. Kui ma natuke kõvemini oigan, palub ta mul end tagasi hoida, et ma lapsi üles ei ärataks, aga ma ütlen talle, et ma ei kavatsegi teda kuulda võtta, vaid tahan väljendada, mida ma tunnen.

Ma saan mitu orgasmi. Jumal, kuidas ma armastan seda meest enda kõrval! Lõpetame higiste ja kurnatutena, sellepärast otsustan veel kord pesemas käia. Ta tuleb minuga kaasa, hakkab naljatama, suunab veejoa mu vagiinale. Ma palun tal lõpetada, sest olen väsinud, meil on vaja magada, aga niimoodi kütab ta mu uuesti üles.

Kui me teineteist kuivatame, tabab mind kihk iga hinna eest oma elu muuta ja ma palun, et ta viiks mu ööklubisse. Mulle tundub, et sel hetkel taipab ta, et midagi on teistmoodi kui tavaliselt.

„Homme või?”

Homme ma ei saa, mul on joogatund.

„Kui sa juba selle teema üles võtsid, kas ma tohin siis sulle ühe üsna otsese küsimuse esitada?”

Mul jääb süda seisma. Ta jätkab:

„Miks sa seal joogas üldse käid? Sa oled nii rahulik naine, elad iseendaga kooskõlas ja tead väga hästi, mida sa tahad. Kas sulle ei tundu see aja raiskamine?”

Mu süda hakkab uuesti lööma. Ma ei vasta. Naeratan lihtsalt ja silitan tema nägu.

*

Langen voodisse, sulen silmad ja mõtlen enne uinumist: mul on ilmselt kaua aega abielus olnud naise tüüpiline kriis. Küll see üle läheb.

Kõik ei peagi kogu aeg õnnelikud olema. Pealegi ei suuda seda mitte keegi. Vahel tuleb elu tegelikkusega rinda pista.

Kallis depressioon, palun ära enam lähemale tule. Ära ole minu vastu kuri. Mine teiste juurde, kellel on rohkem põhjust peeglisse vaadata ja öelda: „Kui kasutu elu.” Taha või ära taha, ma tean, kuidas sellest jagu saada.

Depressioon, minuga raiskad sa lihtsalt oma aega.

Kohtumine Jacob Königiga kulgeb täpselt nii, nagu ma ette kujutasin. Läheme kallisse järve kaldale ehitatud restorani La Perle du Lac, mis oli kunagi parimaist parim, tänapäeval aga kuulub linnale. Külastajatelt küsitakse jätkuvalt hingehinda, ainult et toidud on väga viletsad. Võiksin teda üllatada hiljuti avastatud Jaapani restoraniga, aga ma tean, et tema arvates ei kuuluks see hea maitse juurde. Mõnele inimesele on sisustus tähtsam kui toidud.

Ja juba ma näengi, et mu otsus oli õige. Ta üritab mulle näidata, et on suur veini asjatundja, hindab „buketti”, „tekstuuri”, „kleiti” (veinist klaasiseinale jäävat jälge). Ühesõnaga, ta teeb mulle selgeks, et on suureks kasvanud, et ta ei ole enam poisike nagu kooliajal, et ta on õppinud, elus edasi jõudnud ja tunneb nüüd maailma, veine, poliitikat, naisi ja endisi armsamaid.