Читать книгу Accra käsikiri - Paulo Coelho - Страница 4

1945. aasta detsembris leidsid kaks venda kunagise Ülem-Egiptuse aladel Hamra Domis puhkepaika otsides ühest koopast urni papüürustega. Selle asemel et asjast kohalikele võimudele teatada (nagu seaduse järgi oleks tulnud teha), otsustasid nad käsikirjad vanakraamiturul jaokaupa maha müüa, et mitte võimude tähelepanu alla sattuda. Kartes leitud käsikirjade „halba energiat”, põletas vendade ema mitu papüürust ära.

Järgmisel aastal läksid vennad meile teadmata põhjusel tülli. Pidades süüdlaseks sedasama „halba energiat”, andis ema käsikirjad preestrile, kes müüs ühe neist Kairo kopti muuseumile. Seal said papüürused nime, mida kannavad tänase päevani: Nag Hammadi käsikirjad (nimi viitab linnale, mille läheduses asuvatest koobastest käsikirjad leiti). Et tegemist on olulise leiuga, mõistis esimesena muuseumi ekspert Jean Doresse, kes viitab käsikirjadele esmakordselt ühes 1948. aasta publikatsioonis.

Ülejäänud käsikirjad hakkasid vähehaaval mustale turule jõudma. Peagi mõistis leiu olulisust ka Egiptuse valitsus, kes üritas käsikirjade riigist väljaviimist takistada. Pärast 1952. aasta revolutsiooni anti suurem osa materjali üle Kairo kopti muuseumile ning kanti riikliku kultuuripärandi nimekirja. Nende materjalide seast jäi välja üksainus tekst, mis ilmus müügile ühes Belgia antikvariaadis. Pärast tulutuid katseid leida ostjat New Yorgis ja Pariisis müüdi käsikiri 1951. aastal Carl Jungi Instituudile. Pärast tuntud psühhoanalüütiku surma jõudis papüürus, mida uuemal ajal tuntakse Jungi koodeksi nime all, tagasi Kairosse, kus säilitatakse tervikuna ligi tuhandest leheküljest ja fragmendist koosnevat Nag Hammadi lähistelt leitud materjali.

* * *

Leitud tekstide puhul on tegemist ajavahemikus esimese sajandi lõpust kuni aastani 180 pKr kirja pandud tekstide kreekakeelsete tõlgetega ning need moodustavad tekstikorpuse, mida tuntakse ka apokrüüfiliste evangeeliumide nime all, kuna Piibli lõplikus versioonis neid ei esitata.

Miks?

170. aastal pKr tuli kokku rühm piiskoppe, et otsustada, millised tekstid peavad moodustama Uue Testamendi. Valikukriteerium oli lihtne: sisse pidi jääma kõik, mis aitas võidelda tolleaegsest doktriinist kõrvale kalduvate teoloogiliste seisukohtade ja väärõpetuste vastu. Valituks osutusid meile tuttavad neli evangeeliumi, apostlite kirjad ja kõik muu, mis oli enam-vähem „kooskõlas” keskse ideega, millele nende hinnangul kogu kristlus tugines. Piiskoppide kohtumisele ja sellel välja valitud raamatute nimekirjale viidatakse vähetuntud Muratori kaanonis. Ülejäänud raamatud, nende seas ka Nag Hammadist leitud käsikirjad, jäeti välja kas sellepärast, et nende autorid olid naised (näiteks Maarja Magdaleena evangeelium), või sellepärast, et neis väideti, nagu olnuks Jeesus oma jumalikust missioonist teadlik, see aga võinuks pisendada tema surmavalda minekuga seotud kannatusi ja valu.

* * *

1974. aastal leidis Inglise arheoloog Sir Walter Wilkinson Nag Hammadi lähistelt veel ühe käsikirja, mille tekst oli üles tähendatud araabia, heebrea ja ladina keeles. Et Wilkinson oli piirkonna arheoloogilisi leide reguleerivate eeskirjadega kursis, saatis ta teksti Kairo muuseumi antiikmuististe osakonda. Mõne aja pärast saabus vastus: maailmas on liikvel vähemalt 155 selle dokumendi koopiat (neist kolm muuseumi valduses), mis on kõik peaaegu identsed. Radiosüsiniku meetodi abil (mida kasutatakse bioloogilist päritolu esemete dateerimiseks) tehti kindlaks, et ürik on suhteliselt uus – kirja pandud tõenäoliselt 1307. aastal pKr. Üsna kerge vaevaga õnnestus tuvastada, et käsikiri on pärit väljastpoolt Egiptuse territooriumi, Accra linnast. Seega ei seatud dokumendi riigist väljaviimisele mingeid piiranguid ning Sir Wilkinson sai Egiptuse valitsuselt kirjaliku loa (23. november 1974, viitenr 1901/317/ IFP-75) see Inglismaale viia.

* * *

Mina tutvusin Sir Walter Wilkinsoni pojaga 1982. aasta jõulude ajal Walesis, Porthmadogi linnas. Mäletan, et tollal ta mainis isa leitud käsikirja, kuid kumbki meist ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Meie vahel tekkis pikki aastaid kestnud südamlik sõprus ning me kohtusime veel vähemalt kahel korral, kui käisin Walesis oma raamatuid tutvustamas.

3. novembril 2011 jõudis minuni koopia tekstist, mida ta oli meie esimesel kohtumisel maininud. Kirjutan selle siinkohal ümber.