Читать книгу Spioon - Paulo Coelho - Страница 9

LUGUPEETUD HÄRRA CLUNET,

ma ei tea, mis selle nädala lõpul juhtub. Olen alati olnud optimist, kuid ajaga olen muutunud kibestunuks, üksildaseks ja kurvaks.

Kui kõik läheb nii, nagu ma loodan, ei saa te seda kirja iial kätte. Mulle antakse armu. Lõpuks olen ju terve elu kogunud mõjukaid sõpru. Jätan selle kirja alles, et ühel päeval võiks minu ainus tütar seda lugeda ja teada saada, milline inimene oli tema ema.

Kui aga peaksin eksima, siis ei ole mul suuremat lootust, et need leheküljed, millele kulutasin oma viimase nädala siin maa peal, võiksid alles jääda. Olen alati olnud realist ja tean, et kui üks kohtuasi saab läbi, võtab advokaat ette järgmise ega vaata enam tagasi.

Kujutan ette, mis nüüd edasi saab; te olete äärmiselt hõivatud mees, saite tuntuks naissoost sõjakurjategija kaitsjana. Teie abi tulevad paluma paljud; ehkki te kohtuasja ei võitnud, on see teile ometi tohutu reklaam. Te vestlete ajakirjanikega, kes tahavad teada, mida teie asjast arvate, ning käite kõige kallimates restoranides, kus ametivennad piidlevad teid austuse ja kadedusega. Te teate, et minu vastu ei ole leitud ühtki kindlat tõendit – on vaid dokumentidega manipuleerimine –, kuid iial ei saa te avalikult tunnistada, et lasite surma mõista süütu inimese.

Süütu? See pole ehk päris õige sõna. Sellest hetkest peale, kui saabusin siia linna, mida ma nii väga armastan, ei ole ma kunagi süütu olnud. Ma arvasin, et suudan manipuleerida nendega, kes tahavad teada riigisaladusi, arvasin, et ei sakslased, prantslased, inglased ega hispaanlased suuda mulle vastu panna – ja lõpuks manipuleeriti hoopis minuga. Kuriteod, mille ma toime panin, jäid karistuseta, kusjuures suurimaks neist võin pidada seda, et elasin vaba ja iseseisva naisena maailmas, mida valitsevad mehed. Süüdi mõisteti mind spionaaži eest, ehkki mul ei õnnestunud kätte saada mitte midagi muud peale kõrgema seltskonna salongisahinate.

Jah, ma muutsin need jutud „saladusteks”, sest ihkasin raha ja võimu. Kuid kõik, kes mind praegu süüdistavad, teavad ometi, et neis polnud midagi uut.

Kahju, et keegi seda kunagi teada ei saa. Need ümbrikud jõuavad kindlasse kohta – kuhugi tolmusesse arhiivi teiste toimikute kõrvale, kust nad pääsevad välja ehk ainult siis, kui teie järeltulija või järeltulija järeltulija otsustab ruumi teha ja vanad toimikud minema visata.

Selleks ajaks on minu nimi juba unustatud; ent ma ei kirjutagi selleks, et mind mäletataks. Ma üritan iseendast aru saada. Milleks? Kuidas on võimalik, et naine, kes sai pikkade aastate jooksul kätte kõik, mida tema hing ihaldas, mõistetakse surma nii vähese eest?

Vaatan praegu oma elule tagasi ja mõistan, et mälestus on jõgi, mis voolab aina tagasi.

Mälestused on täis kapriise, pilte läbielatud asjust, mis võivad meid mõne tühise pisiasja, märkamatu heliga lämmatada. Värske leiva lõhn tungib mu kambrisse ja tuletab meelde päevi, mil võisin vabana kohvikutes käia; see mõjub mulle laastavamalt kui hirm surma ja üksilduse ees, mida pean praegu taluma.

Mälestustega käib kaasas deemon nimega Melanhoolia; oo, see julm deemon, kelle küüsist ma ei suuda pageda. Kuulda mõnd vangi laulmas, saada vahel harva kiri mõnelt austajalt, kes pole mulle iial toonud jasmiine ega roose, meenutada mõnes linnas toimunud stseeni, mida ma tol ajal tähelegi ei pannud, aga mis nüüd ongi veel viimane, mis mulle ühest või teisest riigist on jäänud.

Mälestused jäävad alati peale; ja koos nendega tulevad Melanhooliast veelgi jubedamad deemonid: süümepiinad; nemad on siin kongis minu ainsad kaaslased, kui just mõni nunn ei otsusta sisse astuda ja minuga natuke juttu ajada. Nad ei räägi Jumalast ega mõista mind hukka selle pärast, mida ühiskond nimetab „lihalikeks pattudeks”. Enamasti ütlevad nad vaid paar sõna ja juba hakkab minu huulilt voolama mälestusi, otsekui tahaksin ma ajas tagasi minna, hüpata sellesse jõkke, mis voolab aina tagasi.

Üks neist küsis minult:

„Kui Jumal annaks sulle teise võimaluse, kas teeksid siis kõik teisiti?”

Vastasin jaatavalt, aga tegelikult ma ei tea. Tean vaid seda, et praegu on minu süda nagu kummituslinn, milles elavad kired, vaimustus, üksildus, häbi, uhkus, reetmine, kurbus. Ja ma ei suuda sellest kõigest vabaneda, isegi siis mitte, kui ennast haletsedes vaikselt nutan.

Olen valel ajal sündinud naine ja seda pole võimalik heaks teha. Ma ei tea, kas mind tulevikus mäletatakse, aga kui see peaks juhtuma, siis ei tahaks ma, et minus nähtaks ohvrit, vaid et minusse suhtutaks kui inimesse, kes elas julgelt ja maksis kartmatult hinda, mida selle eest nõuti.

KORD VIINIS KÄIES TUTVUSIN MEHEGA, KELLEL OLI AUSTERLASTE seas tohutult lööki. Tema nimi oli Freud – eesnime ma ei mäleta – ja inimesed jumaldasid teda selle pärast, et ta oli meile tagasi andnud võimaluse, et me kõik oleme süütud; meie eksimused kuulusid tema järgi tegelikult meie vanematele.

Ma üritan aru saada, mida mu pere valesti tegi, aga ei suuda neile midagi süüks panna. Adam Zelle ja Antje andsid mulle kõik, mida raha eest on võimalik saada. Neil oli kübaraäri, nad investeerisid naftasse, enne kui inimesed hakkasid selle tähtsust aimama, andsid mulle võimaluse käia erakoolis, võtta tantsutunde, õppida ratsutama. Kui mind hakati tembeldama „kergete elukommetega naisterahvaks”, kirjutas isa minu kaitseks raamatu – ehkki ta poleks pidanud seda tegema, sest ma teadsin väga hästi, mida ma teen, ja tema tekst tõi need süüdistused, mille järgi olin prostituut ja valetaja, veelgi rohkem esile.

Jah, ma olin prostituut – kui selle all mõeldakse inimest, kes tasub teenete ja ehete eest õrnuse ja naudingutega. Jah, ma olin valetaja, kuid nii kirglik ja kontrollimatu, et sageli unustasin ka ise, mida olin rääkinud, ning pidin tohutult vaeva nägema, et libastumisi jälle õigeks rääkida.

Ma ei saa oma vanematele süüks panna midagi peale selle, et nad tõid mu ilmale vales linnas, Leeuwardenis, millest enamik minu hollandlastest kaasmaalasi kuulnudki ei olnud, kus ei juhtunud absoluutselt mitte midagi ja kus kõik päevad olid äravahetamiseni sarnased. Juba teismelisena taipasin, et olen ilus, kuna minu sõbrannad üritasid minu moodi olla.

1889. aastal, kui meie perekonna õnn pöördus – Adam läks pankrotti, Antje haigestus ning suri kahe aasta pärast –, ei tahtnud nad, et peaksin nende üleelamisi kaasa tegema, ning saatsid mu kooli teise linna, Leidenisse, olles veendunud, et ma pean saama võimalikult hea hariduse, omandama algkooliõpetaja kutse, kuni leian mehe, kes minu eest hoolitseb. Kodust lahkumise päeval kutsus ema mu enda juurde ja andis mulle kotikese seemneid:

„Võta need kaasa, Margaretha.”

Margaretha – Margaretha Zelle – oli minu nimi, mida ma silmaotsaski ei sallinud. Seda nime kandis ühe kuulsa ja armastatud näitlejanna auks lugematu hulk tüdrukuid.

Küsisin, milleks neid vaja peaks minema.

„Need on päevalilleseemned. Aga peale selle on neis midagi, mida sa pead õppima; need jäävad alati päevalilledeks, ehkki praegu ei erista neid teistest lilledest miski. Kui väga nad ka ei tahaks, ei saa nad iialgi muutuda ei roosideks ega tulpideks, mis on meie riigi sümbol. Kui nad tahavad omaenda olemust eitada, täidab nende elu kibedus ja nad surevad.

Seepärast õpi oma saatust rõõmuga vastu võtma, milline see ka ei oleks. Lilled kasvavad, nad näitavad oma ilu ja kõik tunnevad neist rõõmu; seejärel nad surevad ja jätavad endast maha seemned, et teised võiksid Jumala tööd jätkata.”

Ta pani seemned kotikesse, mida oli haigusele vaatamata päevade kaupa kudunud.

„Lilled õpetavad meile, et miski ei ole igavene; ei ilu ega närtsimine, sest nad annavad ju uusi seemneid. Tuleta seda meelde, kui tunned rõõmu, valu või kurbust. Kõik läheb mööda, vananeb, sureb ja sünnib taas.”

Kui paljudest tormidest pidin läbi käima, enne kui seda mõistsin? Sel hetkel igatahes kõlasid tema sõnad mu kõrvus tühjalt; tahtsin lämmatavast kodulinnast, selle ühetaolistest päevadest ja öödest võimalikult ruttu vabaks saada. Nüüd, kui ma seda kirja kirjutan, mõistan, et mu ema rääkis ka iseendast.

„Kõige kõrgemad puudki kasvavad samasugustest väikestest seemnetest. Jäta see meelde ja ära püüa ajast ette rutata.”

Ta suudles mind hüvastijätuks põsele ja isa viis mu rongijaama. Tee peal ei vahetanud me peaaegu sõnagi.

PEAAEGU KÕIK MEHED, KEDA OLEN TUNDNUD, ON MULLE pakkunud rõõmu ja naudingut, andnud mulle seltskondliku positsiooni, ja ma pole nendega tutvumist iialgi kahetsenud, välja arvatud kõige esimese puhul – see oli koolidirektor, kes mu vägistas, kui olin kuueteistkümneaastane.

Ta kutsus mu oma kabinetti, pani ukse lukku, surus käe mu jalge vahele ja hakkas masturbeerima. Esiti püüdsin tema käest pääseda, öeldes, et praegu pole sobiv hetk, kuid tema ei kostnud selle peale midagi. Ta lükkas mõned paberid laua pealt maha, surus mu kõhuli vastu lauda ja lükkas ennast minu sisse, kuid ainult korraks, nagu oleks kartnud, et keegi võib sisse tulla ja talle peale sattuda.

Ema õpetas mulle ühe metafooridest tulvil jutuajamise käigus, et meesterahvaga võib „lähedane” olla ainult siis, kui on armastus ja kui see armastus jääb püsima kogu eluks. See tekitas minus segadust ja hirmu, otsustasin, et ei räägi juhtunust kellelegi, kuni üks tüdrukutest teema jutuks võttis. Nii palju kui mina teadsin, oli see juhtunud veel kahega meie seast, aga kellele me oleksime saanud kaevata? Meid oleks võidud koolist välja visata, oleksime pidanud koju tagasi minema, ilma et oleksime saanud selgitada, mis juhtus, ja kõik maha vaikima. Mind lohutas teadmine, et ma ei ole ainus. Hiljem, kui olin Pariisis tantsijana kuulsaks saanud, rääkisid tüdrukud teistele edasi ja õige pea teadis terve Leiden, mis oli juhtunud. Direktor oli juba pensionile läinud ja mitte keegi ei julgenud temaga sellest juttu teha. Vastupidi! Mõned isegi kadestasid teda sellepärast, et ta oli olnud ühe meie aja kuulsaima diiva mees.

Sestpeale hakkasin seksi pidama mehaaniliseks tegevuseks, millel pole armastusega vähimatki pistmist.

Ent Leiden oli veel hullem kui Leeuwarden; seal oli meie kuulus õpetajate seminar, maanteele viiv metsatukk, käputäis inimesi, kel polnud muud teha kui teiste elusid lahata, ja muud mitte midagi. Ühel päeval hakkasin suurest igavusest ühe naaberlinna ajalehe kuulutusi lugema. Leidsin sellise:

„Šoti päritolu Hollandi ohvitser Rudolf MacLeod, kes teenib praegu Indoneesias, otsib noort naiste rahvast, kes sooviks abielluda ja välismaale elama asuda.”

See oli minu pääsetee! Ohvitser. Indoneesia. Võõrad mered ja eksootilised maailmad. Aitas mulle sest konservatiivsest, kalvinistlikust, eelarvamustest ja tüdimusest pungil Hollandist. Vastasin kuulutusele ning lisasin vastusele oma kõige ilusama ja sensuaalsema foto. Ma ei teadnud, et tegemist oli tolle kapteni sõbra välja mõeldud naljaga ning et minu kiri on viimane, kuueteistkümnes, mis kohale jõuab.