Читать книгу Jumal ja elu pärast surma. Teedrajavad uued tõendid Jumala ja surmalähedaste kogemuste kohta - Paul Perry - Страница 6

Esimene peatükk

Sissejuhatus

Meie vaatenurk sarnaneb väikse lapse omale, kes siseneb hiiglaslikku raamatukokku, mis on täis erinevates keeltes raamatuid. Laps teab, et keegi pidi need raamatud kirjutama. Ta ei tea, kuidas. Laps adub ähmaselt, et raamatute paigutuse määrab kord, kuid ta ei tea, missugune see on. Selline, mulle tundub, on ka kõige intelligentsema inimese suhtumine Jumalasse.1

Albert Einstein

On lihtne näha, miks surmalähedased kogemused (SLK) inimesi paeluvad. Need on mind köitnud mitukümmend aastat. Koolitatud arstina tean, mis peaks olema võimalik, kui keha surma eel lakkab töötamast. Ajal, mil mälu ei tohiks enam toimida ning inimesed on vaieldamatult teadvusetud või isegi surnud, on osa neist võimelised tajuma ning hiljem kirjeldama selgeid ja terviklikke kogemusi. Paljud kirjeldavad detaile oma keha ümber toimuvast kõrvaltvaataja positsioonilt. Ainuüksi ajukahjustus ei suuda seletada niisugust fenomeni.

Need kirjeldused pole üksnes meditsiiniliselt võimatud, vaid ühtlasi pajatavad müstilisest maailmast, mis on inimkonnale alati huvi äratanud, kuid mille kohta puuduvad otsesed tõendid: hauatagune maailm, paik, kus mõned kohtuvad Jumala, lahkunud sugulaste ja teiste vaimsete olenditega.

Oma eelmises raamatus “Surmajärgse elu tõendid”* toetusin enam kui tuhande kolmesajale SLK-le ja näitasin, et need pole üksnes meditsiiniliselt ja loogiliselt seletatavad, jõudes järelduseni, et tegemist on usaldusväärsete mälestustega inimeste kogemustest. Samuti võtsin kokku nende kogemuste kõige iseloomulikumad jooned.

___________________

* Eesti keeles 2011, kirjastus Nebadon. (Toim)

Käesolevas raamatus jätkan samade teemadega, uurides paljusid lugusid, aga keskendudes samas rohkem ka sellele tähelepanuväärsele maailmale, mille inimesed teispoolsuses eest leidsid.

Meie olukord SLK mõistmisel on sarnane muistsele avastusretkede ajastule, mil inimkond õppis tundma eksootilisi mandreid. Kui meresõitjad olid pikkadelt rännakutelt naasnud ja oma tähelepanekud kirja pannud, võrdlesid õpetlased mitmete meresõitjate ülestähendusi, eristades kattuvusi lahknevustest ning jõudes nii konkreetse võõramaa kõige tõenäolisema geograafia, kultuuri, rituaalide ja traditsioonide kirjelduseni. Meie situatsioon on samalaadne, kui püüame mõista hauatagust maailma.

Surmalähedased kogemused on üllatavalt tavalised. Ühe arvamusküsitluse järgi oli SLK-d elu jooksul kogenud ligikaudu 5 protsenti vastanutest. Selle ja teiste küsitluste järgi võime pakkuda, et maailmas on miljoneid inimesi, kellel on olnud SLK.2 Nende arv on tänapäeval kasvanud suuresti seoses täiustunud elustamisvõtetega.3 Edusammud meditsiinitehnikas ja kiirabitöötajate väljaõppes on aidanud inimesi, kes poleks varem ellu jäänud. Tänu sellele kasvab SLK juhtumite arv tõenäoliselt enneolematu tasemeni.

Surmalähedaste kogemuste sisu rabav järjepidevus on tähelepanuväärne. Uurinud SLK-d tõsiselt üle viieteistkümne aasta, imestan endiselt, kui uskumatult ühetaolised on need kogemused, hoolimata inimese vanusest, kultuuritaustast, haridusest või elupaigast.

Võrreldes omavahel erinevaid kogemusi, kujuneb selge pilt sellest teisest maailmast. Näiteks, nagu me hiljem põhjalikumalt uurime, iseloomustab neid tunnistusi rabav üksmeel selles, kuidas tajutakse jumalikkust. Need, kes enda sõnutsi kohtusid taevaliku olendiga, kirjeldavad Jumalat kui olendit, kes kiirgab armastust, valgust, armu ja leplikkust. See pole religioosne dogma ega teoloogia, vaid üks kõige sagedasem väide erinevate isikute poolt, kes on kohtunud taevaliku olendiga. Teisisõnu, nad ei esita ega peegelda pelgalt isiklikke religioosseid tundeid või uskumusi, vaid kirjeldavad muistsete maadeavastajate kombel üht entiteeti, kellega kokku puutusid. Tõsiasi, et nad kirjutavad nendest kohtumistest nii sarnaselt, kinnitab, et nad on tõepoolest kohtunud sama Olendiga.

Minu eesmärk selles raamatus on anda rangelt teaduslik ülevaade surmajärgsest maailmast, toetudes inimestele, kellel on olnud surmalähedane kogemus.

Kokkupuuted surmajärgse eluga

Enne kui süüvime üksikasjalikumalt surmajärgse elu maailma, tuleb mul anda ülevaade sellest, mida me teame surmalähedasest kogemusest üldiselt. Nagu ma kirjutasin oma esimeses raamatus “Surmajärgse elu tõendid”, puutusin esmakordselt SLK ideega kokku residentuuris Iowa ülikoolis, kui lugesin üht artiklit meditsiiniajakirjast Journal of the American Medical Association. Georgia osariigi kardioloog Dr Michael Sabom kirjutas, kuidas oli uurinud põhjalikult 107 napilt surmasuust pääsenud inimese juhtumeid. Paljud neist said surmalähedase kogemuse, mida ka ilmekate visuaalsete detailidega kirjeldasid. Dr Sabom kaitses oma uurimistulemusi nende ees, kes kinnitasid, et tegemist on “surmafantaasiaga” või “hapnikuvaeguses aju ilmingutega, kui see püüab toime tulla ärevustega, mille on tekitanud “meditsiinilised protseduurid ja kuuldav kõne””.4

Sellest ajendatuna lugesin Dr Raymond Moody klassikaks saanud teost “Elu pärast elu”* – raamat, mis tutvustas surmalähedase kogemuse fenomeni tervele maailmale5.Meistriteos nii filosoofia kui ka loogika vallas, on see teos kohustuslik lugemine igaühele, kes on huvitatud SLK uuringutest.

___________________

* Eesti keeles 2016, kirjastus Suur Puu. (Toim)

Ma jätkasin õpinguid kiiritusonkoloogia alal, mis tegeleb vähihaiguste kiiritusraviga, ja selles valdkonnas töötan tänaseni. Samal ajal täiendasin oma teadmisi SLK kohta. Mind paelus mõistatus, kuidas võisid inimesed, kelle süda oli lakanud löömast, saada erksaid kogemusi, mida nad hiljem pidasid oma elu tähendusrikkamaiks. “Kas ei peaks vereringluse puududes olema selge ja pikaajaline meelemärkus võimatu?” arutasin endamisi. Ometi võis lugeda SLK kirjeldustest, kuidas teadvus kehast eraldus. “Mis siin toimub?” imestasin.

Mida rohkem ma SLK kohta teada sain, seda enam see mind köitis, iseäranis kuna nii loogika kui ka tõendid, mis järgemööda ilmsiks tulid, ei lubanud mul neid kogemusi eirata. Nagu iga teine, nii murdsin minagi pead küsimuse üle, mis meiega juhtub, kui me sureme. SLK juhtumikirjeldused näisid otseselt vastavat sellele küsimusele. Paljudes eluvaldkondades, kui seisame vastamisi tundmatusega, otsime inimest, kes on niisuguse katsumuse juba läbinud, et saada temalt nõu ja vastuseid. Seega kui meid huvitab, mis juhtub siis, kui me sureme, on täiesti mõistuspärane kuulata neid, kes tõepoolest on olnud suremas või isegi kliiniliselt surnud.

Kuigi tundsin SLK juhtumikirjelduste vastu sügavat huvi, polnud mul sel eluperioodil aega, et ise läbi viia ulatuslikku uurimust või otsida uusi kirjeldusi. Leidsin, et on vaja veel sadu juhtumikirjeldusi, mille põhjal oleks võimalik konkreetseid järeldusi teha, et SLK uuringud muutuksid tõeliseks teaduseks. Tollal, 1980. aastatel, tuli uurijatel SLK juhtumeid otsides sageli tugineda suuliselt levivale infole või viidetele.

Siis tuli internet. Peagi ühendas see tehnoloogia omavahel inimesi, kaotades vahemaa, mis neid varem eraldas. Ma taipasin, et arvutitehnoloogiat ja internetti kasutades võin jõuda nii paljude surmalähedast kogemust kogenuteni (SLKk) kui võimalik. Oletasin, et võin nõnda koguda üheks teadusuuringuks piisavalt juhtumikirjeldusi. Tegin plaani, kuidas seda teha, ja panin oma ettevõtmisele isegi nime: Surmalähedaste Kogemuste Uurimise Sihtasutus (Near Death Experience Research Foundation, NDERF).

Ma tunnen kõigi vastu, kes on surmasuust pääsenud ja kel on olnud julgust jagada oma sügavalt isiklikke lugusid, ülimat lugupidamist ja austust. Ainult siis, kui need inimesed julgevad rääkida, on meil võimalik uurida surmalähedasi kogemusi teaduslikult. Tahtsin luua turvalise ja lihtsa viisi, kuidas need inimesed saaksid oma lugusid jagada.

Ma rajasin SLK ametlikuks uurimiseks Surmalähedaste Kogemuste Uurimise Sihtasutuse (NDERF). 1998. aastal, kui meil olid kasutada kõik eelised, mida pakkus internet, lõin NDERF-i veebilehe www.nderf.org. NDERF-i veebilehel saavad SLKk-d jagada oma lugusid ja vastata üksikasjalikule küsimustikule oma kogemuse kohta. See küsimustik on tõesti väga üksikasjalik, sisaldades praegusel hetkel rohkem kui sadat küsimust ja kogudes informatsiooni, mida on tarvis, et mõista nii SLK individuaalseid elemente kui ka SLK-d kui terviknähtust. Küsimuste rohkus on viinud SLK uuringud täiesti uuele tasemele, mille tõttu on meil varasemast laiem ülevaade selle kogemuse erinevatest külgedest ja sügavamatest tähendustest.

Näiteks ei uuri NDERF-i küsitlus pelgalt SLK ülesehitust, vaid ühtlasi muutusi, mis on leidnud aset pärast SLK-d, näiteks muutusi lähisuhetes (“Kas sinu lähisuhted on muutunud sinu kogemuse tagajärjel?”), usulistes hoiakutes (“Kas sinu usulised hoiakud/tavad on muutunud sinu kogemuse tagajärjel?”) ning väärtustes (“Kas sinu väärtused või uskumused muutusid pärast sinu kogemust?”). Hiljem näeme, et need küsimused pakuvad rikkalikku uurimismaterjali.

Jumal ja temaga seonduvad SLK aspektid võetakse luubi alla küsimustega “Kas sa omandasid oma kogemuse ajal teadmise/teadlikkuse Jumala või mõne ülima olendi olemasolu (või olematuse) kohta?”, “Kas sa tajusid mõne müstilise olendi lähedust või millegi müstilise kohalolu või kuulsid tundmatut häält?”, “Kas sa nägid ebamaist valgust?”, “Kas sa nägid lahkunute vaime või religioosseid olendeid?” ning “Kas sa puutusid kokku mõne olendiga, kes varem elas maal ja keda mingi religioon tunneb nimepidi (näiteks Jeesus, Muhammad, Buddha jne) või said temast teadlikuks?”.

Kui NDERF-i veebileht 1998. aastal valmis sai, ei osanud ma aimatagi, kui edukaks see ettevõtmine osutub. NDERF levis inimeste seas kulutulena ja muutis mu elu alatiseks. Aastate jooksul on NDERF puudutanud miljonite inimeste elusid. On tähelepanuväärne, et NDERF-is on oma surmalähedast kogemust jaganud üle nelja tuhande inimese. Tänu sellele, kui paljud SLK-d on nüüd kättesaadavad, loete te praegu suurimat teadaolevat uurimust SLK-de kohta.

Nii jõuamegi teise tähtsa NDERF-i eesmärgini. Algusest saadik on NDERF olnud avalik teenus. NDERF-i oluline eesmärk on vastu võtta ja jagada surmalähedasi kogemusi üle terve maailma. Osa NDERF-i veebilehest on tõlgitud rohkem kui neljasaja vabatahtliku poolt enam kui kahekümnesse keelde. See on võimalik tänu NDERF-i veebihalduri Jody Longi erakordsele pühendumusele. Samuti on NDERF aidanud paljudel ajakirjanikel leida SLKk-sid televisiooni ja raadiosaadete, aga ka ajalehtede ja ajakirjade jaoks. Aastate vältel on NDERF saanud tuhandeid e-kirju ja neile vastanud. Algusest peale on NDERF-i teenuseid pakutud piiranguteta ja tasuta. NDERF-i kallal on tõepoolest töötatud armastusest asja vastu.

Neli tuhat SLK juhtumit, mille olen oma karjääri vältel läbi vaadanud, osutavad ühel häälel maailma, mida me kutsume surmajärgseks eluks, tegelikkusele. Niisiis pole üllatav, et peaaegu kõik inimesed, kellel on olnud surmalähedane kogemus, usuvad isiklikele kogemustele tuginedes surmajärgsesse ellu. Siin on mõned andmebaasist leitud tüüpilised mõtted:

•Oma kehast lahkumine kinnitas mulle, et me võime eksisteerida füüsilisest kehast väljaspool6.

•Kahtlemata elame edasi – igavesti. Surma pole olemas. On vaid millegi läbimine või tagasipöördumine koju7.

•Kindlasti sain ma teadlikuks, et elu kestab pärast füüsilist/maist surma edasi8.

•Ma olin teadlik, et olen kuskil suurepärases paigas, ning kui mind ümbritsesid inimesed, kelle kohta teadsin, et nad on surnud – olin täis armastust ja ümbritsetud armastusest9.

Need mõtted peegeldavad kohtumist maailmaga, mida soovime sellest raamatus uurida lähemalt.

Ülevaade surmalähedastest kogemustest

Enne oma uurimistöö tulemuste arutamist tahan esmalt esitada täpse ülevaate sellest, mis on surmalähedane kogemus ja mis juhtub SLK ajal.

Surmalähedasel kogemusel puudub üldtunnustatud definitsioon. Oma uurimistöö jaoks valisin surmalähedase kogemuse defineerimiseks tavamõistusliku ja laialt aktsepteeritud lähenemise. Mõiste “surmalähedane kogemus” moodustub kahest komponendist: surma lähedal olemine ja kogemuse läbi elamine samal ajal. Minu uurimistöös toimusid surmalähedased kogemused vaid juhul, kui inimene oli füüsiliselt tõesti surma lähedal. SLKk on sõna-sõnalt surma lävel. SLK-d juhtuvad, kui inimesed on õnnetuse või haiguse tõttu füüsiliselt sedavõrd raskes seisundis, et on täiesti teadvuseta ja võivad olla kliiniliselt surnud, süda seiskunud või hingamine lakanud. Niisuguse teadvusetuse ajal leiab aset SLK kogemus.

Selles raamatus puutub lugeja kokku mitmete NDERF-i uurimuste tulemustega. Suurim uurimistöö sisaldab 1122 üksteise järel jagatud SLK-d – see tähendab, et valimi aluseks on üksnes veebiküsimustikule vastamise aeg. See mahukas uurimus kasutas NDERF-i küsitluse versiooni, mis oli tarvitusel vahetult enne hetkel kasutuses olevat versiooni10. Praeguses NDERF-i küsitluse versioonis leidub mitmeid uusi küsimusi, mis on olulised uurimaks seda osa SLK-st, mis puudutab Jumalat ja surmajärgset elu. Samuti on selles raamatus esitatud tulemused kolme sajast üksteise järel jagatud SLK-st, mis vastavad praeguse NDERF-i küsitluse versioonile.

Need kaks hilisemat NDERF-i küsitluse versiooni sisaldasid SLK mõõdiku küsimusi11. SLK mõõdik esitab kuusteist küsimust kogemuse sisu kohta. See on olemasolevatest enim tunnustatud uurimusmeetod, aidates eristada kogemusi, mis on SLK-d, neist, mis seda ei ole. Kõik SLKk-d, kelle vastuseid me käsitleme, said SLK mõõdiku järgi 7 või enam punkti, kinnitades, et nende kogemused on kahtlemata SLK-d.

Kuigi ükski surmalähedane kogemus ei sarnane ühegi teisega, tõuseb tuhandetest juhtumikirjeldustest esile teatud tunnustest koosnev järjepidev muster. See fakt on osa põhjusest, miks võime olla veendunud nende tunnuste tõesuses. Tuginedes oma uurimistööle ja teiste selle eriala uurijate kinnitustele, saame tuvastada kaksteist tunnust, mis tavaliselt esinevad kindlas järjekorras.12 Ma kirjeldasin neid tunnuseid täpsemalt oma eelmises raamatus, ent annan kiirülevaate neist ka siin:

1. Kehaväline kogemus (KVK)

2. Teravnenud tajud

3. Tugevad ja enamasti positiivsed emotsioonid või tunded

4. Sisenemine tunnelisse või selle läbimine

5. Kohtumine müstilise või särava valgusega

6. Kohtumine teiste isikutega, kas müstiliste olendite või surnud sugulaste või sõpradega

7. Muutunud aja- või ruumitaju

8. Elu ülevaade

9. Sattumine ebamaistesse (taevastesse) paikadesse

10. Millegi erilise teadasaamine või õppimine

11. Piiri või barjäärini jõudmine

12. Naasmine kehasse, kas vabatahtlikult või mitte

SLK toimumiseks pole vajalikud kõik tunnused, aga enamik inimesi kogeb vähemalt mitut neist. Viimane kui üks nendest kaheteistkümnest tunnusest on võimas kogemus – niisugune, mis võib inimest muuta. Allpool on esitatud näide iga tunnuse kohta, mis on võetud NDERF-i veebilehele laekunud juhtumikirjeldustest. Lisaks on märgitud selle tunnuse sagedus NDERF-i küsitlusele vastanute seas. Selles raamatus tsiteeritud SLK kirjeldused on tavaliselt selguse huvides ümber sõnastatud. Nii muutmata kujul tsitaadi kui ka sellega seotud SLK täispika versiooni võib leida NDERF-i veebilehelt.

1. Kehaväline kogemus (KVK)

Ma vaatasin alla oma vastsündinud poja poole, kes lebas inkubaatoris, ja imestasin: “Kas ma olen surnud?” Samas mõtlesin ma, et sellest pole midagi, kui olen surnud, sest lapsega on kõik korras. Hiljem anti mulle foto, mis oli tehtud minu pojast täpselt samal hetkel, ja see klappis täielikult sellega, mida olin näinud, olgugi et inkubaator oli teiselpool eesriiet.13

SLK keisrilõikuse ajal tekkinud verekaotusest, loo jagaja on meditsiiniõde

Kehaväline kogemus, mille vältel tajutakse teadvuse eraldumist füüsilisest kehast, on sageli surmalähedase kogemuse esimene osa. NDERF-i küsitluse küsimusele “Kas sa kogesid teadvuse eraldumist kehast?” vastas 74,9 protsenti jaatavalt.

2. Teravnenud tajud

“Värvid muutusid tugevamaks ja rikkalikumaks, moodustades mustreid ja tekstuure ning põimides omavahel värvi ja heli. Kuigi ma teadsin, et see ei olnud siit maailmast, tundus kõik loomulik ega vajanud seletust. Ühel hetkel mõistsin ma loomingulisuse olemust ja võisin luua oma nägemusi ise: kõik, mille peale mõtlesin, sai nägemuseks ja tiirles minu ümber oma tõelisuses. See oli suurepärane! Ma teadsin, et mind hoiti piiramatus armastuses ja et see on igavene. Niimoodi armastab Jumal ning sel momendil mu süda avanes ja ma tundsin, kuidas minu hing puudutas nähtamatu looja vaimu. Ma teadsin, et Jumal on olemas ja et me oleme osa kõiksusest.”14

SLK autoõnnetuse järel

On märkimisväärne, et SLKk-d, kes olid SLK ajal teadvuseta või kliiniliselt surnud, väidavad, et olid sel ajal rohkem ärkvel kui igapäevaelus. Küsimusele “Kui kõrge oli sinu teadlikkuse ja tähelepanu tase selle kogemuse ajal, võrreldes igapäevase teadlikkuse ja tähelepanuga?” vastas 74,4 protsenti, et “teadlikum ja tähelepanelikum kui tavaliselt”.

3. Tugevad ja enamasti positiivsed tunded

Ma ei olnud end ealeski tundnud nii hästi, mul polnud üldse valus – ma lihtsalt hõljusin. Näis, nagu ma ei oleks haige, ja mul polnud mingeid valusid.15

SLK vähihaiguse ajal saadud keemiaravi reaktsioonina

Ma mäletan, et läbisin tunneli ja olin Jumala süles. Ta istus täistopitud toolil ja hoidis oma kätt minu ümber, olgugi et olin pisike ja Tema oli ilmatu suur. Tema tagant paistis pimestav, ere, valge valgus. Ta kandis valget rüüd ja tema juuksed olid valged. Ta kõneles minuga oma suud liigutamata. Ta ütles mulle, et ma pean tagasi minema, sest veel ei ole minu aeg, et mul on veel asju teha ja kogeda. Ma ei tahtnud lahkuda, aga ei puigelnud vastu. Ma tundsin tugevat armastust, mida ei ole tundnud sellest ajast saadik ega olnud tundnud ka varem.16

SLK antidepressantide üledoosist viieteistaastaselt tehtud enesetapukatse järel

Jõudnud teisele poole, tervitasid minu lähedased mind koju naasmise puhul. Mind valdasid ebatõelised tunded. Nende soojus oli täiuslik – mitte liiga kuum ega liiga jahe, mind justkui hoiti sooja teki sees. Armastus oli nii tugev, et seda ei saa sõnadega kirjeldada. Uskumatu rahu ja vaikus haarasid mind. Kõik mu lähedased tervitasid mind, kõik, kes olid lahkunud enne mind, ja oli ka neid, keda ma näisin tundvat mingist teisest elust. Ma tundsin end rahuliku ja kaitstuna, ma olin justkui Jumala hoole ja armu embuses. Ja see Jumala armastus meenutas esimest korda, kui sa näed oma last, või esimest armastust – korrutades kümne tuhandega.17

Kaks südameseisakust põhjustatud SLKd

Surmalähedase kogemuse ja selle ajal läbi elatud emotsioonide kirjeldamisel kasutatakse kõige sagedamini sõnu “rahu” ja “armastus”. Küsimusele “Kas sa kogesid rahu või heaolu?” vastasid 77,7 protsenti, et nad tundsid “tohutut rahu või heaolu”. Teises NDERF-i küsitluses küsiti: “Kas sa kogesid õnne?” 54,0 protsenti valis vastuseks “Tohutut õnne”.

4. Tunnelisse sisenemine või selle läbimine

Järsku viibisin tunnelis, mis oli pime ja tähine nagu öötaevas. Tunneli lõpus oli valgus, aga mitte valge, vaid värviline nagu vikerkaarevärvid. Miski tõmbas mind selle valguse poole.18

SLK enesetapukatse järel

SLKk-d kirjeldavad tunneleid mitmeti. Nad märkavad ilusaid värve või teisi olendeid. Tihti läbivad nad tunneli suurel kiirusel. SLKk-d ei väida peaaegu kunagi, et nad tundsid tunnelis end klaustrofoobiliselt. Küsimusele “Kas sa läbisid tunneli või suletud ruumi?” vastas 33,2 protsenti jaatavalt.

5. Kohtumine müstilise või särava valgusega

Ma taipasin, et tegelikult olen alati olnud ja jään alati olema “Mina olen”. Missugune rõõmustav õndsus! Ma võisin puhata selles tões ja jääda “teisele poole” või edasi “mängida” mõnd kujuteldavat isikut. Mõistnud seda, “pöörasin” vaimusilmas uuesti ringi ning nägin valgust, mis oli miljonist päikesest eredam, kuid ei teinud minu silmadele haiget. See kiirgas niisugust kõikehõlmavat tingimusteta Armastatust, mida ma varem polnud kogenud. See Valgus “tundus” teadlikuna – sel oli kohalolu –, justkui see oleks olnud Jumal.19

SLK uneapnoe tüsistusest

Ma liikusin läbi pimeda tunneli ereda valguse poole, aga mul ei olnud valus seda valgust vaadata.20

SLK elektrilöögi järel

Kuigi surmalähedase kogemuse ajal nähtud müstilist valgust kirjeldatakse sageli ääretult eredana, ei tekita selle vaatamine üldiselt kunagi ebamugavust. Tüüpiliselt väljendavad SLKk-d end ilmekalt, kirjeldades külgetõmmet valguse poole ja soovi sellega ühineda. Küsimusele “Kas sa nägid valgust?” vastas 64,8 protsenti jaatavalt.

6. Kohtumine teiste olenditega, kas müstiliste olendite või surnud sugulaste või sõpradega

Ma olin sünnitusel ja arst ei suutnud veritsust peatada. Ma lahkusin oma kehast ja vaatasin, kuidas nad minu kallal töötasid. Seejärel ümbritses mind särav valgus ja minu vanatädi hääl – kes on olnud surnud minu lapsepõlvest saadik – küsis minu käest, kas mu abikaasa tuleb toime lapse üksinda üleskasvatamisega. Mu tädi ütles mulle, et minu abikaasast ei saaks head isa ja et ta ei oleks mulle truu. Seega ei võinud ma surra. Ilma prillideta olen ma seaduse järgi pime. Ma ei kandnud oma prille sünnitusmajas, aga nägin selgelt, mida arst tegi. 21

SLK sünnitamisel tekkinud verekaotusest

Oli võrratu ere valgus. Korraga olin tohutult ilusas paigas, kus paistis võrratu valgus. Taevas oli nii sinine. Ilm oli nii täiuslik. Ma olin õues suurel avaral muruväljakul. Kõik minu pereliikmed ja sõbrad, kes olid surnud, olid seal – isegi minu koerad olid seal! Ma tundsin end rahulikumana kui kunagi varem oma elus; ma pole ealeski end nii rahumeelse ja õnnelikuna tundnud. Siis tuli mu vend, kes on surnud, minu juurde ja embas mind. Ta naeratas ja ütles, et veel ei ole minu aeg.22

Hingamisseiskumisest põhjustatud SLK

SLKk-d kohtuvad pigem lahkunud pereliikmete kui sõprade ja tuttavatega. Nad võivad kohata kedagi, kes tundub tuttav, aga keda nad ära ei tunne. Paljud SLKk-d näevad hiljem mõne surnud sugulase fotot ja taipavad, et see on sama inimene, keda nad nägid oma SLK-s. On ka neid, kes kohtuvad surnud koduloomadega. Olenemata sellest, kas kohtutakse lahkunud inimese või loomaga, on taasnägemine peaaegu alati rõõmsameelne. Tavaliselt näevad lahkunud välja terved, isegi kui nad surid kroonilisse või välimust moonutavasse haigusse. Küsimusele “Kas sa kohtasid või nägid veel mõnd olendit?” vastas 57,8 protsenti jaatavalt.

7. Tunne, et aeg ja ruum teisenevad

Ei ole kiirust ega aeglust ega aega! Kõigest “olemine”. Ma näen kõike toimuvat pealt, tundmata valu või ärevust. Ümbrus on teravnedes ja hoogustudes muundunud puhtaks valgusenergiaks, milles puudub ruumi- ja ajataju. Ma pole end ealeski nii elusana tundnud. Seda muutust ei saa sõnadega kirjeldada.23