Читать книгу Aeg on selline - Peep Ehasalu - Страница 4

Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.

Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!

Esimesena saabus Arvo. Ta oli harjunud saabuma õigel ajal, pigem varem kui hiljem. Ööpäeva arvestati kodulehe info põhjal kella kaheteistkümnest järgmise päeva kaheteistkümneni. Arvo vaatas rahuolevalt kella – see näitas kolmveerandit. Ta oli oma teekonna Tartust peaaegu minutise täpsusega planeerinud, ja kõik pidas paika.

“Ma jõudsin veidi varem, loodan, et see ei mõjuta hinda?” uuris Arvo pärast teretamist perenaiselt.

“Kuidas see peaks siis mõjutama, ei tea!?” õiendas kuuekümnendates, pruuniks päevitunud Saima heatujuliselt. “Mul on toad valmis juba eila õhtast, egas ma kõike ettevalmistust rahaks saa teha. Aga selle viieteist minuti eest peate teistest hoolsamalt jalgu pühkima.”

“Jah, muidugi,” pomises Arvo ega saanud täpselt aru, kas naine võttis tõepoolest voli tema arvel nalja teha.

Samal ajal parkis Arvo Audi kõrvale piinlikult puhas kirsipunane maastur ja sealt astus välja linases kostüümis kena naine. Arvo jäi teda vaadates päris pikalt jalgu pühkima, nii et perenaine pidi veidi kohmetult ütlema, et ta oli ikka nalja teinud.

Maasturi omanik noogutas suursuguselt ja naeratas. Veatu hammasterivi säras päiksepaistel. See pani Arvo tervituseks keskmisest sügavamalt kummardama. Perenaine aga hõikas tervituse asemel: “Sa oota veidi, ma paigutan härra kiiresti ära!”

Põhjarannikul asuvas turismitalus oli kaks hoonet, nelja avara, kõigi mugavustega toaga härrastemaja ja endine laudahoone, mis oli maitsekalt muudetud kuueks pisikeseks kambriks. Laudatubade ainus miinus oli pesemis- ja vetsuvõimaluse puudumine või õigupoolest sai neid toiminguid teha veidi kaugemal asuvas vanas pesuköögis.

Arvo majutus härrastemaja teisele korrusele, kus oli merevaatega rõdu ja tammepuidust mõisavoodi. Küsinud söögi ja maksmise kohta, jäi ta tuppa reisiväsimust välja puhkama. Lipsu polnud ta targu ette sidunud, kuid hele ülikond tuli siiski kappi puu peale riputada.

“No on see nüüd Evi või?” küsis perenaine õues nägu vastu päikest ja käed seljal seisvalt naiselt. “Sa kohe nii uhke autuga sõidad.”

“Ei, mina olen Merike,” vastas küsitu “Vabandust, aga ma lihtsalt keerasin sildi järgi sisse, et ehk on mõni vaba tuba. Teil on kena elamine, see õuemaja on lausa romantiline.”

“Seal laudamajas ei saa pesta ega pissida,” tõdes Saima kiiresti. “Sellisel uhkel proual kõlbaks ikka härrastemajas olla, mul on seal üks tuba lausa vakantne.”

“Pole ma nii uhke ühti,” naeratas Merike oma säravaimat naeratust. Tavaliselt kasutas ta seda klientidega suheldes, kuid vabal ajal said paljud naeratuse osaliseks ka täiesti teenimatult. “Õuemajas on vist vähem rahvast?”

“Täna on kohe täitsa hullumaja, majas on kolm inimest ja laudamajja on juba kaks ennast reserveerinud,” kiitis Saima rõõmsalt. “Ja eks ju kõik tahvad süüa, ma kutsusin kohe ommikust naabrimuti endale appi, ta on selline hea oskaja naine kohe.”

“Ma võtan hea meelega laudamajja,” harjutas Merike ennast õuemaja laudamajaks nimetama ja lasi endiselt naeratusel särada. “Kui ma ainult tohiksin paluda, siis tõesti teistest võimalikult kaugele. Ma tahaksin nii väga vaikust pärast seda linnakära.”

“No mina võin su panna kas või põllule, aga või sa endast sedasi noormehi maha raputad,” aasis Saima ja sobras põlletaskust sobiva võtme välja. “Sa oledki päris üksi kohe või? Ma võin teistele öelda kah, et nad oma nina sinu äärde ei topiks.”

“Ma olen tõesti väga tänulik,” jättis Merike küsimusele vastamata. “Ei ole minu pärast ekstra vaja vaeva näha.”

Merike võttis suvekingad jalast ja kõndis paljajalu autoni. Ökopoe sildiga linane kott õlale, lühike põige toapugerikku ja juba suundus ta, lillelised bikiinid seljas, ranna poole. Ometi kord mitte ühtegi inimest, kellele ta oleks pidanud naeratama. Ometi midagi ehedat, mõtles ta kärbseid eemale peletades. Rannas on kindlasti parmud, aga las nad söövad, see kulub ära.

Möödus paar tundi, kus suvist vaikelu lõhkus vaid Saima, kes härrastemaja esimesel korrusel olevas köögis ümises ja pottidega kolistas. Arvo seda ei kuulnud, sest istus rõdul, kust avanes vaade merele. Meri oli tema jaoks veidi liiga kaugel, taamal järsult langeva pankranniku all.

Peagi tõusis teelt tolmu ja Saima vaatevälja jõudis päevinäinud Mazda. Pärast peatumist astus juhikohalt välja võiduka välimusega keskealine mees. Hetk hiljem poetas end kõrvaistmelt murule tuhakarva näoga sportlik noormees, kelle õhukeses spordikotis kõlises midagi äraandlikult.

Saima kiirustas käsi põlle sisse pühkides uutele külalistele vastu.

“Tere, perenaine!” ütles vanem mees enesekindlalt. “Ma helistasin siia üleeile ja panin endale härrastemajja toa kinni. Nimi on Viktor.”

“No oli küll selline asi, jah,” teadis Saima oma tellimusi peast, “aga see oli ühe inimese peale ja teid on siis nüüd hoopis kaks. Kaks mahub tuppa küll, aga ma pean siis küll veidi nagu rohkem raha küsima, väga seda nüüd et vabandan, eksole.”

Viktor hakkas suur häälega naerma, mille peale Saima ei osanud ka muud teha, kui vaikselt kõhistada. Noormees oli spordikotil korralikult sangast kinni saanud ja tuli vaiksel kõnnakul lähemale.

“Mina olen eraldi,” lausus ta. “Ma sattusin häälega Viktori peale ja ta kiitis, et teil olla nii mõnus ennast veidi laadida. Teil ikka tube on vä?”

Saima vaatas kord Viktori, siis jälle noormehe peale. Kuidas saavad noored olla nii vastutustundetud, et igaühega kaasa lähevad. Viktor võis olla mis tahes mõrtsukas või vägistaja, kes oleks võinud poisi lihtsalt kõrvalteel maha lüüa.

“No eks meil tube ikka on, päris mitu on kohe vakantsed,” ütles Saima. Talle hirmsasti meeldis see sõna. Kunagi olid siin käinud väliseestlased ja sellest ajast olid tal toad kas reserveeritud või vakantsed.

“Noh, ma siis võtan ühe,” nentis noormees kuivalt. “Ja lähen alustuseks magan peatäie. Mis teil siin programmis on muidu?”

“Meil on programmis alguses päev ja siis öö ning vahepeal palju loodust ja merd, isegi süüa saab,” osatas Saima veidi pahaselt. Noortel peab ka igal pool programm olema. Nagu naabri-Urve poisil, aina arvutis ja programmis. “Kas noorhärra tahab mugavustega härrastemaja tuba või lepib laudamajaga?”

“Vahet pole, aga andke siis mugavustega,” pomises noormees ja kadus pärast Saima juhtnööre majja.

Viktor vaatas stseeni isaliku muhelusega pealt. Kui Saima oli noormehe silmadega ära saatnud, pöördus ta uuesti mehe poole.

“Et siis Viktor ise, jah,” mõõtis naine meest peast kandadeni. Saima pilgus oli varjamatu uudishimu, kuid kellelgi ei olnud tulnud kordagi pähe selle kontrollskaneerimise peale solvuda. Nii ka nüüd.

“Viktor ise, jah,” kinnitas mees rõõmsalt. “Ja see pead valutav spordipoiss on Tarmo, ega noored mõista ennast tänapäeval ju tutvustada ega midagi.”

Saimal oli hea meel, et Viktor jagas tema muret tänapäeva noorte pärast ja ulatas kiidusõnade saatel härrastemaja köögi kõrval asuva toa võtme. Suur mees, sel hea vahest köögist midagi ampsata.

Õhtu hakkas juba lähenema ja Saimal oli tõsine mure külaliste pärast. Mitte kohalejõudnute pärast – neist andsid tunnistust õuele pargitud autod. Mure oli kolme tulemata külalise pärast. Perenaisel olid küll kõigi telefoninumbrid, aga hakka nüüd siis helistama. Ega nad sellest vähem või rohkem tule. Saimat pahandas sügavalt mõne inimese käitumine, kes reserveeris toa, aga kohale ei ilmunud. Ta oli mõnikord ka helistanud, aga ei olnud üldse tore, kui keegi sulle vabanduse kohmas, et plaanid muutusid või lihtsalt teatas, et ei tule. Nagu tema oleks mõni valvur, kes igal ajal ootamas.

Tegelikult elas Saima ise sealsamas härrastemajas. Maja oli ühe inimese jaoks liiga suur ja kui Ants oli kümme aastat tagasi ennast surnuks töötanud, ei osanud Saima lihtsalt midagi paremat peale hakata, kui külalistemaja avada. Sest mis põllu- või loomapidajat temast ikka. Kolhoosi raamatupidamist oskas ta teha, päris maatöö polnud aga päris tema rida. Selle eest hoolitses hoopis naabri-Urve, käbe mutt, Saimast peaaegu kümme aastat vanem. Ja poisid aitasid üht ja teist kõpitseda — Antsust jäi ju raha päris ilusti alles.

Viimased kolm õnneks tulemata ei jäänud ja jõudsid peaaegu ühel ajal. Kaks nooremat naist tulid autoga, Saima meelest ilusad ja väiksed autod mõlemad. Hallipäine vanem mees astus aga rahulikult jala, bussipeatusest ei ole tõepoolest rohkem kui paar kilomeetrit.

“No näete, kui ilusti õhtusöögi ajaks!” kiitis Saima kergendusega, kui naised õue peal selga sirutasid. Ning pöördus kohe mehe poole: “Selle ilmaga on ju täitsa mõnus jalutada, päike ei küta nii hullult.”

Vanamees noogutas ja viipas härrasmehelikult käega naiste suunas, andes neile eesõiguse Saima jutule pääseda. Mida naised ka kasutasid.

“Katrin,” tutvustas ennast mustade juuste ja kahvatu nahaga naine. Paistis, nagu poleks ta suve jooksul kordagi päikest näinud. “Mul oli üks odavam tuba üheks ööks. Katrini nimele.”

Teine naine tutvustas ennast Evina, kuid polnud selgelt jututujus. Saima küsimuste peale noogutas ta põgusalt, võttis võtme ja kadus härrastemajja enne, kui Katrin jõudis oma koti laudamajja tassida.

“Noortel on alati nii kiire,” ütles Saima kaevuäärele toetuvale mehele. “Aga härra on kindlasti Helmut, meil siin rohkem majalisi ei tohiks olla?”

Helmut kummardus galantselt ja võttis linase soni peast. Sellisest viisakusest aitas, et Saima süda võita. “Palun siis siiapoole, laske ma näitan teed,” avas Saima mehele laudamaja kõige äärmise ukse. “Ja palun õhtusöögile, poole tunni pärast olete palutud.”

Saima jõudis veel veidike köögis toimetada, siis astus ta kleiti kohendades õue ja keeras Antsu toodud õhuhäireaparaadi vänta. Kunagi sai poisse sellega sööma kutsutud, nüüd kõlbas sellega külalistele samast asjast märku anda.

“Püha jumal, siin oleks nagu tuli lahti!” hüüatas esimesena saabunud Katrin. “Aga kõht on küll jõudnud tühjaks minna.”

Katrin ei olnud sama täiusliku figuuriga kui Merike, pigem selline tugev eesti naine. Peagi saabusid ka teised. Viimasena istus söögilauda ennast kamminud ja pluusi vahetanud Helmut.

Saima tõstis kõigile ette korralikku maatoitu: värsket kartulit, sealiha ja oma hapendatud kurke. Kõige peale sai tummine sibulatükkidega koorekaste.

“Mina võin kõigi eest ka söögipalve lugeda,” teatas Helmut sundimatult, pani käed risti ja pomises midagi omaette. Teised ühinesid kohmetult aameniga, kes valjemalt, kes rohkem vaoshoitult. Ainult vaikselt ühte punkti vaatav Evi surus huuled tigedalt kokku.

“Jumalal on suhteliselt vähe pistmist sellega, mis meie toidulaual toimub,” sõnas ta teravalt, “nii et aitäh perenaisele.”

Olukord oleks kujunenud ehk veidi piinlikuks, kui Katrin poleks vaimustunult taldrikusse vahtides jutule teist suunda andnud:

“See kõik on nii päris!” toksis ta kartulit kahvliga. “Korralik Eesti toit, puhas, rammus, aus. Mitte nagu restoranides.”

“Mina väga restorane mööda ei käi,” teatas Viktor täis suuga. “Vaadake, tehaseproletariaadi rahakott ei luba sellist luksust. Aga õiget toitu oskan ma sellegipoolest nautida.”

“Mina töötan restoranis,” kiirustas Katrin selgitama, “kokk olen. Egas minagi neis muidu ei käi.”

Paistis, et seltskond oli leidnud ühise jututeema. Saima oli seda korduvalt varemgi näinud. Linnainimesed juba olid kord sellised napakad, et ajasid endale kogu aeg midagi tervislikku sisse ja siis õhkasid maal normaalset toitu süües normaalse elu järele.

“Liha on väga hea, tõesti väga hea,” ütles Arvo ja tõstis tükikese hindavalt kahvli otsa. “Ma võtaksin sellise kõhklemata vastu.”

“Teil on söömise kohta väga poeetiline kujund,” arvas Merike naerdes, “vabandage mind, et ma niimoodi naeran.”

“Liha on kaugel poeetikast, liha on päris ja praktiline,” tõdes Arvo, “mul on Tartumaal väike lihatööstus ja hea liha tunnen ma kohe ära. Kust te seda ostate?”

Järgnevatest lihajuttudest ei osanud teised peale Katrini, Saima ja Arvo osa võtta, kuid kuulasid huviga. Saima rääkis veidi liiga üksikasjalikult, kes ja kus tema jaoks oma lambaid, kitsi ja veiseid ohverdavad ning millal ja kuidas need siis liha kujul tema külmikusse jõuavad.

“Ma ei saa aru, kuidas kedagi saab tappa,” kehitas Katrin õlgu. “Ma saan aru küll, et ma ju teen süüa tapetud looma lihast, aga ma ei kujutaks ette, kuidas ise tappa – elusolendit.”

Taldrikud tühjenesid, akna taga hakkas hämarduma ja ritsikad saagisid. Evi mälus hoolega iga suutäit. Miks ta varem Eestisse tagasi ei tulnud? See koht siin oli ju maapealne paradiis, mitte Egiptuse kuiv, värviline ja lärmakas võõrapärase toiduga hotell, kus ta oli veetnud viimased viis aastat.

“Kust teie vorste osta saab?” küsis Evi oma mõtete jätkuks.

“Ega varsti enam ei saagi,” ohkas Arvo sügavalt. “Väiksel ei ole jaksu suurtega võistelda. Ma pean oma poe sulgema. Kümned minu peale lootnud inimesed jäävad töötuks.”

Maad võttis ebamugav vaikus. Nagu teistel muresid poleks, mõtles Tarmo. Hommikul oli ta koti selga visanud, selja taga korteriukse kinni löönud ja tulema tulnud. Nüüd küll viimast korda. Tülisid oli olnud ka varem ja lõplikult oli ta mitu korda ennegi lahkunud. Hiljem mõtlesid mõlemad, et millistest tühistest asjades võis riiu üles keerutada.

Seekord oli aga teisiti. Kui 25-aastane sportlik mees ühe korra voodis hakkama ei saa, siis ei ole naise asi seda osatada. See oli alatu, madal. Kõigil meestel võib seda juhtuda. Ja, kurat, ta polnud lihtsalt sportlik, ta oligi sportlane, kohe-kohe Eesti koondises. Vihaga ostis ta isegi alkoholi kaasa. Nüüd oli õnneks midagi siin jumala mahajäetud paigas ka ette võtta. Ajaviiteks.

Katrin püüdis ennast laua taga väikseks ja nähtamatuks muuta. Miks ta pidi selle teema üles võtma, see oli nii loll komme muudkui söögist rääkida. Tema lisakilod olid ju niigi kõigile näha, ehkki see Katrinit ennast ei seganud. Kaks nädalat oli läinud jutti tööl ja Katrin teadis, et kodus ta ennast välja ei puhka. Õnneks olid lapsed vanaema juures ja saanud juba pika suve Viljandi järve mõnusid nautida.

Arvo oli endale pahane, et oli võhivõõraste ees ühtäkki oma pankrotti vajuvast firmast rääkinud. Selle mure eest oli ta ju siia pakku tulnud, planeerinud kõik nii, et tema äraolekust ei tekiks töösse auku. See pidi olema koht, kus viimast korda nautida päikest, vaikust ja kaunist loodust. Paberid olid korras, haldur tegeles kõigega. Tema võis lahkuda.

“Üks Eesti vorst jälle Eestis vähem,” katkestas Evi kõigutamatu rahuga vaikuse. Ta ei tundnud ennast kuidagi halvasti, et oli kogemata Arvo õnnetusest rääkima provotseerinud. Firmad tulevad ja lähevad, küll inimesed hakkama saavad. Firmajuhtidel ja omanikel on mingi jumalakompleks: meie toidame, meie hoolitseme, meie anname tööd. Ja siis ühel hetkel tuleb neile nende oma surelikkus üllatusena.

“Me kõik oleme midagi kaotanud.” Viktor pühkis leivatükiga taldrikust viimaseid soustijääke ja võttis mõnuga suure sõõmu piima. “Mõttetu on põdema jääda, tuleb eluga edasi minna.”

Viktor ei pidanud vajalikuks asjade üle pikalt aru pidada. Liinitöö õlletehases polnud unistuste tipp kellegi jaoks, kuid ta tegi oma tööd hästi ja oli selle üle uhke. Viktori meditsiiniõest naisele meeldis, et mehe peale võis loota, ja oma valvekordade ajal ei pidanud ta nüüdseks juba kümneaastase tütre pärast kunagi muretsema. Viktor sai kõigega hakkama.

“Ja mida teie olete kaotanud?” küsis Merike teravamalt kui oleks tahtnud. Ta naabrivanamees oli samasugune nagu see Viktor siin. Keevitas elu aeg kaheksast viieni kusagil tehases, endal alati lihtsameelne naeratus huulil.

“Näiteks vanemad,” ütles Viktor muutumatu rahuga ja urgitses tikuga hambaauku. “Või venna. Tema jäi Afganistani. Ikka on inimesi, kes surevad, kaovad.”

“Kuidas te saate surmast nii ükskõikselt rääkida?” Merikese põsed lõid õhetama. “Kas teil tundeid ei ole? Surm ei ole kunagi midagi, millest võiks lihtsalt edasi minna.”

Ta tõusis järsult, võttis oma miniatuurse käekoti ja läks õue. Keegi ei teinud katsetki talle järgneda, kuid õhtusöök ei tundunud enam nii maitsev. Saima korjas närviliselt nõusid ja valas tassidesse värsket piparmünditeed. Mis neil noortel oli siis vaja nüüd sedasi tujutseda. Ega see Viktor paha pärast, meeldiv sirge seljaga mees – nagu tema Ants.

“Jumal ei jäta meid kunagi üksi, tema aitab meil alati edasi minna,” kostis seni vaikselt istunud Helmutilt. “Inimesed kipuvad teda unustama, aga asjata ei ole pühakirjas öeldud, et sa ei tohi muud kummardada ega teenida kui jumalat, sest jumal on püha vihaga, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni välja.”

Seekord tõusis Tarmo. Viktor oli küll prole, kuid paistis normaalne mees. Tolle soodaga ei kavatsenud ta aga oma vaba nädalavahetust veeta. Kuradi usumehed topivad ka oma kurja jumalat igale poole!

“Keda siis mina teie meelest kummardan?” küsis Katrin. “Ma teen oma tööd ja kui hästi läheb, avan ühel päeval oma restorani. Usklik ma ei ole, midagi ei kummarda kah.”

“Mina ei ole kohtumõistja,” vastas Helmut leebelt. “Minul ei ole teist jumalat peale ühe, õige ja õiglase, kes on minu päästnud.”

“Millest ta teid päästis?” sekkus nüüd Saima külaliste jutu vahele. “Ega teie ju joodiku moodi küll välja ei paista?”

“Ta päästis mu hinge.” Helmut asetas peopesad rinnale. “Mis ma olin? Kakskümmend viis aastat tagasi olin partorg, mul oli naine ja tütar. Siis muutus kõik ja meil oli väga raske. Naise matsin viisteist aastat tagasi ja tütar läks pärast seda linna. Õnneks andis jumal mulle uue elu, uue suuna. Võib-olla on ta ka täna minu teed juhtinud, et ma tuleksin ja sellest teile räägiksin.”

Helmut vaatas säravsilmi enda ümber, kuid kohtas vaid hämmastunud ja umbusklikke pilke. Ta oli nendega harjunud, Eesti inimene oli tulevikuta pagan. Ei saanud ka riik sedasi kaua kesta, kui tema rahva hing oli teel igavesse hukatusse. Helmut püüdis anda oma parima, nii nagu oli ta püüdnud kunagi hoolitseda oma kolhoosi inimeste eest. Nüüd oli ta tööl aga palju suurem eesmärk, igavest elu ei saanud võrrelda Krimmi tuusikuga.

“Noh, siis on meil küll hästi läinud,” sõnas Viktor heatahtlikult. “Võib-olla see jumal on kusagil. Aga kas ta on või ei ole, teate, sellega ei tasu ennast vaevata, elage normaalset elu ja olge rahul sellega, mis on.”

“See on väga õige, tänagem jumalat selle eest, mis ta on meile ka tänasel päeval andnud,” rõõmustas Helmut arvatava mõttekaaslase üle.

“Teate, ma lähen teen selle peale ühe suitsu,” teatas Evi ja paistis, et tal oli tegemist naeru ohjeldamisega.

Õue jõudes kuulis Evi veel toast kõnekõminat. Tundus, et usuteemast oldi tüdinud, sest jutt oli pöördunud värskele piparmünditeele. Härrastemaja teise korruse aknast paistis tuli. Merikest ja Tarmot polnud kuskil näha.

Evi pani suitsu ette ja vedas mõned korralikud mahvid. Igatsus Eva järgi oli ta lõpuks Egiptusest ära toonud, liiga pikalt oli tütrest eemal oldud. Evi ühest rahakogumisaastast oli saanud viis, ja nüüd oli seda kogunenud piisavalt, et Eestis oma elamine hankida. Aga Evi süda oli rahulik, isa juures oli Eval hea ja turvaline, Sass sai tütrega hästi hakkama. Oli alati saanud. Mis siis, et nende ühine elu jäi lühikeseks, vähemalt Eva üle võisid nad uhked olla.

Ta oli otse lennujaamast Sassi juurde sõitnud. Mees oli tulnud uksele, kuid Evit sisse ei lasknud. Omal rahulikul moel oli ta selgitanud, et Eva ei ole veel valmis emaga kohtumiseks, viie aasta jooksul paar kohtumist ei ole lihtsalt ema-tütre suhtele kasuks tulnud. Ja siis Eva karjumine ukse tagant: “Ära lase teda sisse! Mingu oma Egiptusemaale tagasi rikastele litsi lööma!”

Varajane puberteet, oli Sass valusalt muianud. Kõik vajab aega. Jah, aega Evil nüüd oli. Kuid tütre sõnad tegid ikkagi haiget. Ta oli töötanud viietärnihotellis, algul koristajana, hiljem baaris. Evi polnud just kaunitar, kuid meestel oli temaga kerge jutule saada. Muidugi kasutas ta seda ära, kes ei kasutaks! Ta ei olnud aga lits, ei kõrgemast ega madalamast sordist, kaugel sellest. Evi valis ise, kellega oma öid veeta, nii nagu teevad kõik tervet suguelu elavad naised. Jah, talle tehti välja, osteti asju ja mõni jättis ka tähelepanuväärseid summasid. See kõik oli nüüd valmis Eestis uut kodu teenima. Ainult et kelle kodu?

Evi suits sai otsa parajasti siis, kui Viktor õuele astus ja hakkas samuti taskus sigarettide järele kobama. Viktorile meeldisid inimesed, ehkki mõni oli nii pööraselt veider. Aga eks oli temalgi mõni veidrus küljes. “Mine, naudi,” oli Marju ta hommikul suudlusega välja saatnud. See oli Viktori traditsiooniline nädalavahetus, mille jaoks ta kolme kuu jooksul raha kõrvale pani ja läks siis üksinda Eestimaad avastama. Eks need rohkem kalalkäigud olid, aga see oli pere ühine nali – kui keegi küsis, siis Viktor ei läinud mitte kalale, vaid ikka Eestimaad avastama. Oleks neil poeg, oleks Viktor ehk temagi kaasa meelitanud, aga Annika ei tahtnud kaladest ega kalapüügist midagi teada.

“Ilus õhtu,” ütles Viktor suitsu süüdates. “Hommikul kalale, siit paar kilomeetrit on selline koht – jaa, vaid valitute saladus.”

Suits maitses pärast sööki hea. Viktori suitsud oli kanged. Pididki olema, sest töö juures sai suitsupause harva ja kodus pidi suitsetamiseks välja minema. Neid lahjasid ime aga tunnis mitu ja ikka ei tunne midagi. Nagu Viktori mõtete kinnituseks hakkas Evi teist süütama.

Käis välisuks ja üksteise järel pudenesid söögitoast õuele kõik ülejäänud. Saima tuli kõige viimasena, suur mahlakann ühes ja papptopsid teises käes.

“Oma põõsaste punane sõstar, ei mingit säilitust ega keemiat ei ole küljes,” teatas ta mahla topsidesse valades. “Laske teie pühas rahus leiba luusse ja mina toimetan.”

Saimat pani imestama, et inimesed maksid selle eest, et tema juures üksi olla. Tavaliselt läks aga ikka nii, et inimene tahab enda kõrvale teist. Üksi olemiseks oli hea siuke inime, kes oli seda parem, mida võõram ta oli. Oli ka külalisi, kes isegi sööma ei tulnud, läksid randa või istusid toas, aga neid oli ikka vähem. Võib-olla see kohe oligi selline seltskondlik koht? Saima oli lugenud kohavõngetest ja energeetilisest väljast ning otsustanud, et laseb ühel päeval need võnked kellelgi lausa ära mõõta.

Seekord olid kõik sellised toredad inimesed. Noored ehk veidi tormakad, aga ometi viisakad noored. Sellistele tahtis Saima alati midagi erilist pakkuda.

“Meie panga pealt on ilmatu kaunis päikeseloojangut vahtida,” ütles Saima. “Minul on külalistele selline ettepanek, et kusagil pärast üheksat läheb päike looja ja sinna on nüüd tunni jagu aega, aga mina paneksin ühe päriselt hea portveini välja, kui ehk kõik seda sooviks. See oleks täitsa tasuta või nagu üteldakse, teie majutamise hinna sees. Mis külalised arvavad?”

Katrin, Arvo, Helmut, Evi ja Viktor heitsid üksteisele kiirelt pilke. Arvo suule tõmbus muie ja siis hakkas ta laginal naerma. Ka teiste suud venisid muigele.

“Jumal küll, mina mõtlesin, et lähen heidan ennast päikseloojangul pangalt alla, aga nüüd lähme sinna hoopis portveini nautima,” kõlas Arvo naer kohati hüsteeriliselt. Lõpuks mees rahunes ja pühkis silmanurgast naerupisara. “Oi-jah, mina olen küll kahe käega selle poolt, see oleks selle koha jaoks täpselt õige asi.”

Kõigile paistis mõte meeldivat. Mehed tassisid Saima palvel toolid paarisaja meetri kaugusele pangaserva ja Saima ise tõttas midagi lauale meisterdama. See oli tegelikult üks peenike äri, see turismitalu pidamine. Tegid miski äkitsise ettepaneku ja, kui kõigil oli tore, siis pärast maksti ilusti ja tagasi-raha ei tahetudki.

“Kus kaks inimest on?” küsis toimetamisest veidi higiseks muutunud Arvo. “Meid oli ju seitse kokku?”

Viktor pilgutas silma ja marssis otse õhuhäiresignaali juurde. Väiksest vändakeerutamisest sai jube heli, aga selle peale paiskus härrastemaja teise korruse aken lahti ja akna vahelt kiikas välja Tarmo sassis pea. “No mis nüüd?”

“Kell üheksa on portveini saatel päikseloojangu vaatamine,” hõikas Katrin rõõmsalt. “Palume lahkesti ühineda. Kuhukohta see ilus daam läks, ega sa ei näind?”

“Jah, eee, aitäh, ma vaatan,” seletas Tarmo sõnu otsides. “Eks kui näen, siis ütlen edasi.” Aken tõmmati kinni ja kardinad ette.

“Noored vajavad und rohkem, kui meie, vanainimesed,” teadis Helmut. “Ma lähen sean ennast korda.”

Helmutil oli kotis mitu pluusi. Juba noore mehena oli ta rohkem higistanud kui teised. Parteijuhi ametis oli sellel oma plussid: inimesed nägid, et temagi rassis nagu teised. Pärast jumala leidmist ei tahtnud ta aga enam higistada, see oleks olnud lugupidamatu.

Helmut oli kindel, et jumal nägi iga ta sammu ja pani teda kogu aeg proovile. Miks muidu oli jumal lasknud tal elada pea kümme aastat kohalike pilke ja mõnituste all, mis siis, et lõpuks niitis ka tema heina, käis suurtalus sulaseks ja teenis, kust sai. Kui poleks olnud partorgiks tema, oleks olnud keegi teine. Helmut tänas mõttes veel kord jumalat, kes oli talle ometi õige teeotsa veel vanuigi kätte näidanud.

Kui Tarmo oli kardinad ette tõmmanud, istus ta tagasi voodile. Seal lebas küsiva pilguga Merike, nii nagu jumal ta loonud oli. See kõik oli Tarmo meelest veider. Kui ta oli söögilauast õue jõudnud, oli ta leidnud eest Merikese, kes püüdis tulutult tikust suitsule tuld lüüa. Tarmo oli seda ühe hetke trepilt vaadanud ja küsinud siis viisakalt: “Kas aitan?”