Оглавление
Peep Ilmet. Aega on mu meelest
YKS TYHIPALJAS KELLATIKS
Pimedus on kõikjal
TÄHEPILD
Täitsa võimalik
LUULE KULG
KEVADKIUNUDES
Taas metsaks oli saamas Metsa
MESINE
VIDEVIKUS TERENDUB KUMMALIST
VANA SIHI PEAL
Aeg meid tuuletiivul kannab
Kulg on lihtsalt taoline
Yks tyhipaljas kellatiks
ELU MINEVIKUS
Tal oli oma seisukoht
Kui ma oma ylimas apluses ytlen
On au on kartus
Mida võiks tähendada
Kui võrrelda armastust
Eks aeg ja kõik see jamps
Võib sõna suus
Võib aega venitada
Kõik korraga on koos
Oleme vedelad vennad ja õed
Tulevik kui kestev viirus
Me – täpped
Aeg kypseb
Inimeste hinged nagu
AJA VÕIMATUS
OLEVIKU NÄGEMUSED MINEVIKU KAANTE VAHEL
Tulevik on yliterav nuga
10223 aastal
10223. aastal
Laubal pärlendab
Põgus nõgesekõrvetus
Tundide kaupa
Põimukuu rõskes öös
Koltuvas kaasikus
Paiguti helklevaid laike
Kõigil neil kes ytlevad
Yheksa vaksa pikk
LAHKUNUD EI LAHKU LÕPLIKULT
TEEAEG
Отрывок из книги
Kui ma lapsepõlves sain oma esimese käekella, ei raatsinud ma seda magama minnes käe pealt ära võtta. Sättisin end magama, käsi pea all, ja kui majas oli täitsa vaikseks jäänud, kostis kella tiksumine valjult otse kõrva. Esialgu tekitas see ainult heameelt, et kallis asi on siinsamas lähedal, kuid ajapikku hakkas minus syvenema täiesti uus, enneolematu tunne, millele ma ei osanud mingit nime anda. Mida kauem kuulasin, seda rohkem see mind häiris, nii et uinumisest polnud enam juttugi. Pistsin siis käe koos kellaga padja alla, aga mu meel oli nii tundlikuks muutunud, et peagi kostis kella tiksumine sama selgelt kui enne, otsekui polekski patja kella ja kõrva vahel.
Kui ma pyyan nyyd tagantjärele seda tunnet kirjeldada, siis on see muidugi yks tagantjärele tarkus, kuigi ma suudan taolist tunnet teadlikult esile manada.
.....
Tol esimesel õhtul, pärast asjatuid katseid kella tiksumisega harjuda, tõusin lõpuks voodist yles ja peitsin kella teise tuppa. Huvitav oli see, et lauakella tiksumine ei avaldanud mulle mingit mõju.
Järgnesid mitmed uued katsed. Ma teadsin nyyd juba ette, mis mind õhtul sängis ootab. Algul arvasin, et harjun käekellaga nagu lauakellagagi. Seda ei juhtunud. Siis tekkis mul asja vastu lausa huvi. Õhtuti ootasin põnevusega, kunas kella tiksumine mind mõjutama hakkab ja kui hakkas, katsusin järele kui kaua ma seda välja kannatan. Lõpuks pidin kella jällegi teise tuppa peitma.
.....
