Читать книгу 100 aastat, 100 raamatut - Peeter Helme - Страница 3

1922 GUSTAV SUITS Kõik on kokku unenägu

Sel aastal registreeritakse Eesti Kirjanikkude Liit, mille esimeheks saab Friedebert Tuglas. No kes siis veel! Aga asutatakse ka Eesti Tennise Liit ja Noorte Naiste Kristlik Ühing. Huvitav, mis eani noored naised selles ühingus olla tohtisid? Aprillis võetakse Tallinnas Vabaduse platsil maha Peeter I ausammas. Konstantin Päts teeb ametliku riigivisiidi Soome. Aga Itaalias nimetatakse peaministriks Benito Mussolini. Howard Carter avastab Egiptuses Luxori lähistel Kuningate orus Tutanhamoni hauakambri.

Ja 9. juulil ujub Johnny Weissmüller esimese inimesena 100 meetrit alla ühe minuti, saavutades tulemuseks 58,6 sekundit. Mis on aga huvitav, et see sama mees mängib hiljem ka filmis Tarzanit. Kujutan ette filmi casting’ut – siin võivad osaleda ainult need näitlejad, kes on ujunud sada meetrit alla minuti!

30. detsembril moodustatakse ametlikult NSV Liit.

Sel aastal nägi ilmavalgust Gustav Suitsu luulekogu „Kõik on kokku unenägu“. Mõte pole muidugi teab mis originaalne, isegi pealkiri mitte, ja Suits ei püüdle ise originaalsusele, vastupidi, ta viitab luulekogu saatesõnas Calderón de la Barca näidendile „Elu on unenägu“. Ja eks elu võib olla unenägu küll. Aga Suitsu unenägu pole lihtsalt hobuse unenägu. Kuigi ta kujutab seda maailma, milles ta elab, või mida vaatab, pöörase ja uskumatu, painajalikuna, on tema unenägu ka väga selgelt sõjalis-poliitiline ja ajakajaline. Suits kirjutab nii:

„Kui maailmasõjamöll on jampsimine, siis pingutagem kõiki oma võimeid virgumiseks painajalikust unest. Kui see on täie teadvusega tegutsemine, siis tõstkem mässu oma ilusate unenägude nimel.“

PS. Hea lugeja, kes sa just äsja neid ridu lugesid, loe korra veel ja pane silmad kinni. Mis tunde need read sulle täna tekitavad?

Urmas Vadi

1923 ALEKSEI TOLSTOI Aeliita

On aasta 1923 ja just sel aastal kuulevad paljud inimesed nime Adolf Hitler, kui viimane koos oma seltsimeestega üritab 8. novembril teha Münchenis algust riigipöördega. Õllekeldriputš kukub läbi, täpselt nagu varem samal aastal ebaõnnestus kommunistide putšikatse Hamburgis ja sõjaväelaste oma riigi idaosas Küstrinis.

Seevastu läheb 1923. aasta ajalukku hoopis NSV Liidu esimese konstitutsiooni vastuvõtmisega, mis kinnistab uue riigi moodustamise. Samuti saab maailm rikkamaks kahe riigi võrra: sünnib Iiri Vaba Riik ning Osmani impeerium asendub Türgi vabariigiga.

Rikkamaks saab ka eesti kirjavara ja keel: 27. aprillil alustab ilmumist kirjandusajakiri Looming, 22. novembril tarvitab aga postivalitsuse ülem Hindrek Rikand esimest korda mõistet „ringhääling“.

Maailmakirjandust asub aga üsna ootamatus suunas rikastama vaevu kodusõjast väljunud Venemaa, kus seatakse nüüd sihiks ulja tuleviku kirjeldamine. Keegi ei mõtle seejuures lennukamalt kui Seltsimees Krahv – 1923. aastal emigratsioonist naasev Aleksei Tolstoi, kes rõõmustab kohe lugejaid Marsi-lennust pajatava seikluslooga „Aeliita“.

Aga kas „Aeliita“ ikka räägib Marsist? Äkki räägib see hoopis Venemaast, oktoobripöördest, inimloomusest ja sellest, et inimene suudab küll hävitada, kuid ehitamine nõuab sootuks suuremat pingutust? Kuigi romaanist võib soovi korral välja lugeda kriitikat kommunistide tormakuse ja hoolimatu lammutamise kohta, punavõimule teos siiski meeldib ja juba aasta hiljem vändatakse „Aeliita“ põhjal film. Teose ajatust väärtusest kõneleb ka asjaolu, et 1981. aastal asutatakse Venemaal Aeliita-nimeline ulmekirjanduse auhind, mida antakse välja tänaseni.

Eesti keeles ilmub „Aeliita“ 1930. aastal „Looduse kroonise romaani“ sarjas Alfred Kurlentsi tõlkes ning 1958. aastal sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ühiste kaante vahel koos „Insener Garini hüperboloidiga“ Arthur Grossi tõlkes.

Peeter Helme

1924 THOMAS MANN Võlumägi

Eesti ja Soome arendavad innukalt sõprussidemeid, seda isegi öösiti ja salaja, isegi külmas vees ja paatides kohtudes – käib salapiirituse vedu. Eks me ole soomlasi ikka toetanud, nagu nemad meidki. Aga sama aasta mais ilmub Eesti Naiste Karskusliidu väljaandel esimest korda ajakiri Eesti Naine. Karskus on ikka olnud meie püüe ja näib, et selle eestvedajad peale Jaan Tõnissoni on olnud just naised, hiljem muidugi ka Mihhail Gorbatšov.

Toimuvad Pariisi olümpiamängud: Eesti kaotab jalgpallis USA-le 0 : 1. See on Eesti rahvuskoondise esimene mäng tiitlivõistlustel.

See aasta on tähtis indiaanlastele, sest 2. juunil antakse kodakondsus kõigile Ühendriikide indiaanlastele. Ka Eestis tehakse midagi põliselanike jaoks – 17. augustil kiidab Eesti valitsus heaks Järvselja reservaadi, Eesti vanima metsakaitseala loomise. Hakkab kehtima kuldkroon. Registreeritakse osaühisus Raadio Ringhääling. 1. detsembril proovitakse mässu tekitada ja riiki pöörata, seda siiski ebaõnnestunult. Detsembris esilinastub Tallinnas Eesti esimene täispikk mängufilm, ajalooline draama „Mineviku varjud“.

Ilmub Thomas Manni romaan „Võlumägi“. Kuigi raamat on paks ja kirjandusloos väga oluline, saab selle sisu kiiresti kokku võtta – inimene mõtleb end haigeks.

No mis on kauni Šveitsi kõrgmäestiku kuurordis peategelasel Hans Castropil viga? Seal on ta sõber ning kaunis loodus ja puhas õhk, mida maailma argisus kuidagi ei trööpa. Sõda on lõppenud, uus pole veel alanud, lisaks, nagu korralikus romaanis olema peab, on seal ka kaunis ja salapärane naine. No mis sa veel tahad! Ega ei, selle asemel, et seda kõike nautida, hakkab ta igavusest endale ette kujutama, et ta on haige. Ja siis jääbki haigeks. Raske on sellisele tuhmakale kaasa tunda. Enne võiks kaasa tunda juba Tuglase Felix Ormussonile.

Urmas Vadi

1925 MIHHAIL BULGAKOV Valge kaardivägi

Kuigi 1925. aasta juulis ilmub Adolf Hitleri „Minu võitlus“ („Mein Kampf“), on põhjust seda teost ja sündmust vaadelda vähem kirjandus- ja rohkem poliitikaloolisena. Ei ole ju autori eesmärk kirjutada belletristikat, vaid sõnastada oma sihid ja ideoloogia.

Kui jätta kõrvale Hitleri kurjakuulutav raamat, elab aga maailm pigem rahulikku elu. Isegi prantslased lõpetavad kaks aastat varem alanud Ruhri piirkonna okupeerimise. Eestis kinnitatakse aga veebruaris Kultuurkapitali põhikiri ning augusti lõpus tähistab oma 60. sünnipäeva Vanemuise Selts, kolm kuud hiljem teeb sama Estonia Selts.

Oluline on see aasta ka Mihhail Bulgakovile. Mais 34-aastaseks saavalt kirjanikult ilmub veebruaris ulmelise maiguga ühiskonnakriitiline jutustus „Saatuslikud munad“ ning ajakiri Rossija alustab Bulgakovi romaani „Valge kaardivägi“ avaldamist. Paraku jääb teose ilmumine pooleli – ajakiri suletakse ning tervikuna jõuab Turbinite pere saatust Vene kodusõja päevil Kiievis kirjeldav romaan lugejani alles 1966. aastal ning ka siis kärbitud kujul.

Tõsi – Bulgakov valmistab autobiograafiliste sugemetega romaanist draamaversiooni ning 1926.–1941. aastal etendub „Turbinite päevad“ Moskva Kunstiteatri laval tervelt 987 korda. Neist vähemalt 20 korral olevat saalis istunud NSV Liidu diktaator Jossif Stalin, kes pidas „Turbinite päevi“ oma lemmiknäidendiks.

Eesti keeles ilmub „Valge kaardivägi“ 1987. aastal Maiga Variku tõlkes. 2005. aastal avaldab kirjastus Tänapäev kordustrüki.

Peeter Helme

1926 A. H. TAMMSAARE Tõde ja õigus. I osa

Aasta 1926 on ilmselgelt eesti rahva ja eriti eesti kirjanduse jaoks oluline aasta. Raadio-Ringhääling alustab regulaarsete saadete edastamist. Riigikogu võtab vastu võõrandatud maade eest tasu maksmise seaduse, endistele mõisnikele otsustatakse maksta hüvituseks 12,2 miljonit krooni. Ja ilmub A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimene osa.

Raamat räägib ühe sünge ja nüri tölli kannatustest. Mehe nimi on Andres, võib öelda, et Andres on masohhist ja ka sadist. Ta tapab tööga oma esimese naise, oma sünge ja jõngi olekuga teeb rõõmutuks oma teise naise, peale selle poob sulane end üles, Andrese lapsed kannatavad ja see jätab nende psüühikasse sellised haavad, et Tammsaarel jagub materjali veel nelja köite jaoks.Võib öelda, et Andrest kihutab tagant mentaliteet – naabrist parem. Aga hoolimata meeletust töörassimisest jääb talle sisse tunne, et ta ei ole naabrist parem. Ja see on muidugi halb tunne. Tammsaare oli tark mees, ta võttis need kaks eestlastele nii lähedast omadust – tööorjuse ja kadeduse – ning pani need kokku. Ja sai väga hea raamatu.

Aga see, kuidas see raamat eestlastele on mõjunud ja kuidas seda on tõlgendatud, on muidugi keerulisem teema. Seda teksti on mõistetud valesti. Isegi need, kes ei ole „Tõde ja õigust“ lugenud, teavad lauset „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“. Eesti inimesed võtsid seda nii ühetiselt ja hakkasid kohe vaevlema ja tööd rabama ega lugenudki edasi. Järgmine lause on „aga armastus ei tulnud Vargamäele“. „Kallid inimesed, halloo!“ tahaks Tammsaare järele hüüda. See oli nali, kallid eesti inimesed, te tapate ennast tööga ära, vaadake seda minu Andrest, mis elu ta elas, ainult kannatas ja vaevles, see on mul ju iroonia! Aga ei midagi, mitte keegi ei kuula enam Tammsaaret, kõik rabavad ja vaevlevad edasi, sest suur kirjanik on seda meile öelnud!

Ja Andresest on saanud lausa eestlase koondkuju, kangelane. Sellest annab aimu juba ka see, kui mõtlete korraks, mitut Andrest te tunnete. Ja kui mitut Pearut te teate? Muidugi, ka Pearu polnud mingi tore mees, aga vähemasti ei olnud ta masohhist, ta võttis asju palju lõdvemalt ja mängulisemalt kui Andres. Ilmselt võib Tammsaare tunda midagi sarnast, mida tundis mees, kes leiutas suhkrutüki pakendi, ja tegi enesetapu, sest mitte keegi ei osanud seda pakendit õigesti avada, ikka rebiti pakk oskamatult ja valesti lõhki.

Urmas Vadi