Читать книгу Indigo - Peeter Sauter - Страница 4

1.

Оглавление

Igavesti see kesta ei saa. Mann, Kati ja mina. Ja kõik teised. Ja see, et ma midagi ei tea. Miski aina koguneb ja koguneb. Tühja elu vaakum aina suureneb ja suureneb, aeg-ajalt murdub lõdvestavaks peoks. Enamik on kuskil paigas. Ja ma ei kadesta neid. On ju neidki, kes oma ameti- ja perekonnaelu vaikselt ja kenasti oskavad elada (tööd ikkagi vähem või rohkem kirudes), aga ma tean, et mina sellega toime ei tuleks. Ma olen õhutühjas ruumis ja üha liigun ja liigun mingi suure vastiku jama või lõpu poole. Milline see just olema saab, ma ei tea. Aga karta on, et pääsu ei ole. Olen paar korda isegi proovinud siin või seal töötada, aga mul pole püsivust. Olin transporditööline. Ja valvur. Valves oli päris hea. Aga mul oli pahandusi ja pidin ära tulema. Igal pool käib kokkuvõttes selline jama — pundar reegleid, pundar sissejuurdunud tööstiili ja pundar inimeste tahtmisi, kõik see kisub sajasse kanti, siis mul viskab jälle üle, jätan asja nurka ja jalutan minema.

Kord sirvisin ühte raamatut. Kliinilist psühhiaatriat. Et leida, mis pagana diagnoos mulle panna tuleks. Aga see oli lootusetu ettevõtmine. Huvitav lugemine küll, aga ükskõik mille ma ette võtsin, kohe avastasin, et see mul tõenäoliselt ongi. Psühhopaatia, skisofreenia ja kõik muugi. Ja üldse mulle tundub, et enamikul inimestel on mingi kõrvalekalle. Kui nad on lihtsalt sellised, nagu on. Kõik üritavad keskteel püsida oma psüühika ja perekonnaeluga. Ma ei tea. Minu meelest igavavõitu lugu see keskteel püsimine. Nii et ma ei ole õieti ei seda ega teist. Tööl pole ma õieti iialgi käinud. Pole nagu jõudnudki. Aga kohtu all pole ma ka kordagi olnud. äärepealt sinnapoole kiskuvaid lugusid tuli ette küll. Aga need olid juhuslikud lood, uhkete ja suurte tegudega ma pole maha saanud.

Kõige tõenäolisemalt olen ma siiski psühhopaat, sest mul pole absoluutselt püsi. Ma ei saa kahte minutitki ühe asja peale mõeldud. Ja millegi kindlaga tegelemine viskab mul varsti ära. Mitte lihtsalt ei viska ära, vahel tundub mõni jutuajamine nii naeruväärne ja mõttetu, et ma võin poolelt lauselt minema jalutada. Ma ei saa sinna midagi teha.

Kõige hullem — alustan varsti iga teist lauset sellega — kõige hullem. Kõige hullem või ühesõnaga hull on see, et ma ei suuda ennast väljendada. Tunnen seda kogu aeg. Eriti vastik on see nüüd, kus ma proovin rääkida, peaaegu võimatu on midagi ära öelda, aus olla, loomulik olla. Järjest tulevad võõrad sõnad ja väärad väljendid. Elus on täpselt samamoodi. Tahad rääkida ja räägid, aga kuuled ebaloomulikku juttu. Valetama olen õppinud, aga seda, mida tõesti mõtlen, ei oska öelda. Võimalik, et ei mõtlegi suurt midagi.

Ma ei taha osa võtta. Kodus ema elab mingi moraali järgi (jumal teab, kuidas see tal kujunenud on), aga koolis peeti hirmus tähtsaks mingit teistsugust moraali, põhimõtteid, ma ei tea, võibolla maailmavaadet ja ellusuhtumist. Pealegi oli matemaatikaõpetaja jaoks tähtis, palju sa jagad matemaatikat, ja eesti keele õpetaja jaoks, kui tõsiselt sa võtad eesti keelt. Ega mul ole midagi selle vastu, et nad ka inimesed on, oma vigadega ja muu säärasega, aga andku pisut aru, et nad ei ole jumala prohvetid ja et õpilased on ka inimesed, kellel võib ka midagi oma olla. Okei. Pimegi peaks ju seda nägema. Okei.

Tahaksin rääkida ja teistega koos olla, aga varsti on see peaaegu täiesti võimatu. Jalutad linna vahel, enam-vähem kõik mis vaja seljas, ja tunned varsti ennast nagu mingi kuradi müütiline tegelane. Aga mitte mõtlev tegelane. Ma ei kadesta neid, kes hästi õppisid. Mõtlesid, aga ei elanud. Siis võis veel veidi elada. Ja peale kooli ei osanud enamik neist midagi peale hakata. Mis ma räägin, ma ei teagi, kes mida teinud on.

Eri kampades on eri väärtushinnangud, ja kui sa mingit kampa usaldama hakkad või tõsiselt võtad, siis ei jäägi muudule kui samasuguseks saada. Võrdlemisi rumal moos. Parem ei, parem ei.

Rääkida ju võiks. Eks me ju räägigi. Mõneti. Tummade keelt. Kummaliste olendite keelt. Silmade, selgade, kirvestega. Võibolla tuleb see kõik ka sellest, et isa oli mul alkohoolik. Niipalju kui ma tean. Ega suurt ei tea. Vahel ma kahtlustan, et ema on mulle temast rääkides villast visanud. Otse ta rääkinud ei olegi, kõik, mida ma tean, on kuidagi juhuslikult välja tulnud. Otse rääkis ta siis, kui ta mulle kroonu kirjutas. Siis me avastasime, et me oleme ema ja poeg.

Mul on juba mitu aastat olnud kaks plikat. Ega mina süüdi ole. On kujunenud, et neid on kaks. Nii on lihtsalt läinud. Ja see on nii hea kui ka halb. Hea selles mõttes, et nii püsib kõik värskem ja pingestatud, aga halb sellepärast, et tegelikult on see siiski sigadus. Nojah.

Nende plikadega on üks lugu. Ma ei tea, kas nemad vajavad mind või mina neid. Küllap mõlemat. Muidu oleks see asi ikka juba laiali vajunud. Kokku saan nendega aeg-ajalt ja juhuslikult. Siis, kui kisub. Mannil on peale minu teisi mehi palju kulub, aga Katil mitte kedagi, vähemalt tõsiselt mitte. Mann ei armasta lubadusi ja seletamisi ja muud sellist tõsist jama. Ta armastab käesolevat hetke ja oskab sellest rohkem välja võtta kui keegi teine. Mitte välja pigistada, see väljavõtmine käib rohkem ootamise kaudu. Temaga läbisaamine on ilus ja kerge, aga natuke külm, natuke külm hakkab teinekord tema juures. Ja Kati juures teinekord natuke masendav. Masendav ja väsitav — Kati ootuste-lootuste ja mõtete tõttu. Ta tahaks mind saja sõlmega siduda. Ega ta ise tahakski. Aga selline ta iseloom on. Kasvatus. Ise ta püüab minu meeleheaks sellele vastu punnida ja kergemeelset mängida, ja ta teeb seda päris naljakalt, aga pinge jääb ometigi õhku. Jah, ega sest head nahka tulla ei saa Ometi hea, et oli kõik, mis oli. Ja las olla ka edasi see, mis on.

Me kõik kolm oleme kuidagi üksildased, lollakalt üksildased. Mann oma iseseisvuse tõttu, Katt oma tarkuse (mitte ainult teadmiste, aga mõistuse ja südametarkuse) tõttu ja mina oma nõmeda püsimatu iseloomu tõttu. Ometi olen ma hooti neid armastanud (loll sõna, nii tundub mulle alati, kui see ette tuleb); rohkem kui need, kes usinalt oma igapäevast elu elavad. Abielu tundub äärmise jamana. Teise territooriumile, teise hinge ronimine; igaüks arvab abielus, et tal on õigus teisele halvasti öelda või varbale astuda. Abielu ja ühiskodu tekitavad selle asja, kenaduse ja respekti kadumise, ma ei salli seda. Parem ma elaksin mõne sõbraga koos, kummalgi omaette tuba.

Nüüd on nii palju seda Haiguste Ravi seina peale kirjutatud, juba soome keeleski, algul ma ei saanud eriti pihta, nüüd saan küll. Päris õige jutt. Ma ei tea, mis mõttes õige, aga midagi selles on. Et sellist juttu plangu peale kirjutatakse.

Jah, see meie elu on parim ja halvim, mida ma tean, mida ma märkan. Hea nõme üksindus selles nõmedas linnas.

Ma ei usalda millelegi tähtsuse või tähenduse omistamist, seoste leidmist (liiga palju seoste nägemist viib hullumajja). Räägin natuke juhuslikke hetki enda ja Manni ja Kati päevadest ja öödest ja kõigi päevadest ja öödest, nii nagu neid ette tuleb. Muidugi on selles kõiges minu suhtumine ja mina ise (kuigi mul pole aimugi, kuidas need välja näevad), ega seda ei oska ja ei saa vältida, isegi kui püüad. Kui püüad, läheb jutt lihtsalt jamaks, muud midagi.

Ei algust ega lõppu. Kellegi pool lugesin mingit luuletust või udu. See käis nii: kõik mis teen / jääb lõpetamata / pooleli / nii ma ka suren / elu lõpetamata / elu pooleli jättes. Umbes nii see tunne on jah. Nii see elu käibki. Aeg-ajalt mingid juhuslikud elamused, veidike intensiivsust, muidu tavaline hallollus. Elamused võivad olla ükskõik-mis-värvilised, iga elamus on veidi ise värvi. Iga kurbus ise värvi. Iga armastus ise värvi.

Kell oli kümme õhtul. Olin teel Pegasusest Moskvasse (et mitte veel koju minna, mida seal küll pidanuks peale hakkama), M jalutas vastu.

“Tere, mees.” Ma jäin seisma. “Mis sa hulgud,” küsis ta. Ta oli uhkelt ja korralikult riides.

“Niisama. Kuhu sa siis nii hilja õhtul lipsuga lähed.”

“Uurid elu, jah. Kuhu sa ise lähed,” uuris ta.

“Perse lähen.” Ta naeris. See oli talle naljakas. Vaatasin teda naerdes. “Oled komsomolikomiteesse tööle läinud või.”

“Peaaegu,” vastas ta ja naeris millegipärast jälle. “Meile filmi vaatama ei taha tulla.”

“Mis filmi. Sul on televiisor või.”

“On jah. See. Videokas. Ma ei tea. Mingi korralik film pidi olema.”

Tegelikult oli mul üsna hea meel teda näha. “Ma ei tea.”

“Mis siin teada, tuled või ei tule.”

“Ma tulen jalutan sinuga natuke kaasa.”

“Pead jalutamisest lugu või.”

“Jaa.”

Läksime Raekoja platsi poole. Ootasime, kes millest rääkima hakkab. Aga kumbki ei hakanud. “Tead, selline asi,” ütles ta. “Ma lubasin nagu Mündist läbi astuda. Sai nagu enne Mündis istutud, sai nagu öeldud, et astun pärast läbi, ma pidin vahepeal ära käima, maksin Glorias ühe võla kinni. Lähme teeme all ühe joogi. Sobib.”

Kehitasin õlga. “Ma ei tea.”

Ta koputas uksele. Kolm korda, tugevasti. “Ants, tee lahti.” Ants tegi lahti.

Kartsin, et M kukub mulle välja tegema. Ta läks oma friendidega rääkima. Pugesin järjekorda. Pääsesin letini, ilma et M märkamagi teinuks. Võtsin kaks segu ja jõudsin need napilt kinni maksta. Ma ei tahtnud, et välja tehtaks, aga ise välja teha ei tahtnud ka. Mõtlesin nukralt, et olen hirmus tuimaks ja ükskõikseks vajunud. Miski ei rõõmustanud. Aga mis siin ikka hõisata.

M-il ülikonda siiski polnud. Kampsun, lips, viigipüksid. Mul olid samuti kampsun ja püksid, aga n korda lahjemad.

Nägin tuttavat naiskat laua taga istumas. See naeratas mulle. üks mees hoidis ta ümbert kinni. Läksin ja andsin M-ile klaasi. “Ah soo, tänan väga,” ütles see, mulle ta eriti tähelepanu ei pööranud. Jäin kõrvale seisma, läbikäigust käijatele pooleldi teele ette, ja rüüpasin. See naiska oli korraga minu juures. “Tere, kallis,” ütles ta. “Kuidas elad.”

“Pole viga.”

“Kuidas su pruudid elavad.”

“Väga hästi. Sul on nõrk mees või.”

“Nõrk jah.” Ta naeris. “Vaene.”

“Kehvasti küll, ma just mõtlesin, et äkki teeb mullegi välja.”

“Teeb küll, lähme.” Plika võttis mul käest kinni. “Jäta järele, ma tegin nalja.” Aga ta vedas mind enda järel ja hoidis sõrmi, nii et valus hakkas. “Ma tegin nalja, tal on raha, nii et tapab.” Midagi selles plikas mulle meeldis. Nägu küll mitte, võibolla mõni muu kehaosa. Ta oli üks Manni sõbrants. “Kallim, ole musi, too meile kõigile ühed segud.” Mees ei vastanud sõnagi. “Noh, kas ei kuulnud või, hopp-hopp. Anna andeks kallis, oled musi ja tood, eks ole ju.” Ta vaatas mehele sügavalt silma ja tegi: “Mh.” Mees haigutas ja ronis laua tagant välja. “Oor ma teadsin, kallim, sa oled kena. — Istu, Olku.” Vaatasin mehele järele ja istusin. “Räägi, kuidas Mann elab, ma ei ole teda sada aastat näinud,” ütles ta, kuigi see teda ei huvitanud. Ta nagu tahtis midagi.

“Mina ei tea, mina ka ei ole, kuidas sa ise siis elad,” rääkisin viksi juttu.

“Jumalikult, täiesti jumalikult. Joo natuke.” Ta andis mulle oma klaasi. Aga mul oli veel järel. Ta kummardus mu kõrva juurde: “Kuule, tuled ööseks minu poole.” Ta ütles seda hästi tõsiselt. Ma ei vastanud. Ta kummardus uuesti. “Tule. Lõbutseme natuke. Saad aru, see on rikas vanamees, teeb lahedalt välja, tead, ta tahab, et oleks kolmekesi, ega sul midagi teha ei tule, mida sa ei taha,” rääkis ta kiirustades. Ma ei vastanud kohe, et mitte liiga ülbelt vastata. Minu meelest oli see lahe plika. Teadis, mis tegi. Kaine inimene. Tema arvamus korralikest ja viisakatest inimestest polnud just eriti kõrge.

“Ei tule vist välja, meil on selle mehega, kellega ma koos tulin, ühed linnud juba ära räägitud. Ma ei saa alt ära hüpata.”

“Mis linnud, jäta järele, ära mõtle välja, kus nad teil siis on.”

“Tagataskus.”

Ta istus, lasi ennast lõdvaks ja proovis veel midagi välja mõelda, aga siis, mulle tundus, lõi käega. “Sa ei ole tõesti Manni näinud või. Sa ei lähe tema poole või.”

“Ma ei tea.”

“Okei, Olku, ma ei piina sind rohkem, tee, mis tahad.” Ta naeratas. Tal oli soe naeratus. Emalik. Kahju, et ta sihuke lits on. Aga olgu pealegi, kui lõbu pakub. Mees tuli varsti jookidega tagasi. “Siin on su klaas,” ulatas plika mulle klaasi. Vaatasin seda. “Vala mulle pool,” andsin enda oma. Ta valas julgelt üle poole.

Tõusin püsti. “Tšau.” “Tšau, kallis.”

Läksin M-i juurde. “Noh, lähme või,” ütles see. “Lähme.” Vaatasin klaasi oma käes, võtsin sealt väikese lonksu ja panin ta siis lauale.

Tuba on enamasti poolkorras-poolsegamini. Mõned hilbud siin-seal, mõned raamatud ja muu. Vahel hakkab segadus närvidele käima. Siis võtad ennast kokku ja teed kõik kihku-kähku korda. Koristamise juures ei tohi venitada, välja arvatud erandjuhud, kui tõesti midagi väärikalt sentimentaalset ette tuleb.

Toa segadus ja enda seesmine segadus on kuidagi seotud.

Mis on iseloomulik. See, et ei ole ruumi. Enamik elab vanemate juures ja vanematega on enamikul sarnane suhe. Kellel viisakam, kellel vähem viisakas. Kas tahetakse või ei taheta üksteisele järeleandmisi teha. Ema annab süüa ja peavarju ja tülitseb minuga, aga mina saadan teda pikalt. Ehkki armastan. Kes ütles, et ei armasta? Aga käigu ta oma jamaajamisega perse ja jäägugi sinna. ärge hakake jälle südant pahaks ajama jutuga, et ma olen emale midagi võlgu ja mul on tema ees kohustusi. Minu meelest annab ta kõike, mida annab, heast tahtest ja hea meelega, aga kui ei anna lihtsalt niisama, siis ärgu andku üldse, käigu kus kurat, eks siis näe, mis edasi saab. Võimalik, et jant ongi selles, et vanad kogu aeg vee peal hoiavad, nii kestab see vegeteerimine aina edasi — kodus käid vahel magamas ja söömas, palga jood maha ja päevast päeva nikud niisama ringi. Ega see paha pole. Arvatavasti ei tea ma midagi paremat.

Eemalt tuli üks sõjaväemasin, treiler järel. Vana KRAZ. Kui ta lähemale jõudis, nägin, mis seal peal oli. Mingi soomusauto või muu sedasorti koletis. Autojuht vahtis samas suunas, kuhu mina siiani vahtinud olin. Vahtis ühte tüdrukut bussipeatuses. Auto venis nagu ila. Juht tundus mõnus mees olevat, ta oli lõbusa näoga ja jõudis sajas suunas pead pöörata. Kõrval istus morn ohvitser ja jõllitas otse ette. Korjasin klumbist ühe õie. Kui masin minu kohale jõudis, astusin teeserva ja üritasin soomusautot lillega visata. Saingi pihta. Soomusauto küll katki ei läinud. Läksin ja istusin pingile tagasi. Mu jalad ei viitsinud seista. Plika bussipeatuses polnud märganud mind ega rohelist autot, ta vaatas endiselt teraselt ainult temale teadaolevas suunas.

“Mitte kunagi,” kuulsin üsna selget ja tigedat häält. Toetasin majaseina ja vaatasin bussi tulemise suunas. üks tüdruk tuli hea hooga nurga tagant. Kott käevangus tilpnes siia ja sinna. Ta oli omaette valjusti rääkinud. Nüüd märkas mind ja taipas, et olin ta viimaseid sõnu kuulnud. Püüdsin küll nägu teha, et mina ei tea midagi. Tüdruk pidi ka bussi ootama. Nägin ta hoiakust, et kuni bussi tulekuni mõtles ta sellest. Et oli nii lollisti valjusti rääkinud.

Seisin Moskva sees telefoni juures. Üks mutt rääkis parajasti. Toetusin seinale, vaatasin välisust ja tundsin, kuidas ei viitsinud mitte midagi teha. Isegi taskust kahelist otsida. Uks oli juba sneprisse lastud. Kurat teab, miks. Enamik laudu oli tegelikult täis küll. ühed tõmblesid ukse taga. Jõllitasin neile tuimalt vastu. Ei teadnud isegi, olid need mingid tuttavad või mitte. “Kurat, tee lahti,” ütles üks neist. Sihuke otsene kõnetamine ajas mind liikvele. Tõukasin ennast seinast lahti ja vajusin üle poolteisemeetrise vahemaa ukseni. Snepper tuli mulle pihku. Keerasin snepri lahti, aga ei saanud ukse eest ära astutud. Nad tõmbasid ukse koos minuga lahti. Tundsin, et vaatan neile lolli pilguga otsa. Kõik oli kuidagi arusaamatu. Ma polnud eriti purjus. Asi oli muus. Enne istusin üleval ja tundsin, kuidas olemisse tekkisid augud. Aeg-ajalt taipasin, et ma ei kuulnud, mis räägiti, olin kuhugi eemale ära vajunud. Ei tea, kuhu. Siis tulin jälle tagasi. Veidi aega püüdsin siinsest kinni hoida. Siis lõin jälle käega.

Surusin käe taskusse, et kahelist õngitseda. Kopikad olid tasku põhjas, rublased jäid ette. Püüdsin kopikaid üles kraapsata, rublased kippusid kaasa tulema. Tundsin, et midagi pudenes maha. Vaatasin alla. Maas vedeles käkrus rublaline. Pidin ennast sundima, et seda üles võtta. Toppisin ta taskusse tagasi. Ei hakanudki uuesti kahelist otsima. Valisin numbri. Lootsin ähmaselt, et äkki õnnestub ilma rahatagi rääkida.

Baarist lonkisin sadamasse. Kell näitas neli. Ots oli juba sees. Ega mul Otsaga asja polnudki. Mõtlesin ainult, ehk näeb seda kutti. Annaks talle raha ära. Seal ta peaks jõlkuma. Oma töökohal.

Kena paik see sadam. Kuigi mitte ilus. Ei tunne ennast seal hästi, ärimees ma pole, see pole minu töökoht. Mentide suhtes on mul allergia. Tarvitseb teispool teed näha, juba tuju läheb. Sandiks just ei lähe, aga ega tõuse ka.

Vaatasin kaugemal merd. Võiks ju Otsale pileti võtta ja homse päeva Helsingis ringi jalutada. Aga tühja kah, mis mul sinna asja. Sellepärast ma teda otsisingi, et tahtsin rahast lahti saada. ülikonna olin juba samal õhtul ära viinud, kui laenasin. Kaheksa kümpi jäin võlgu, sest tahtsin tina panna.

Nägingi teda.

“Tõin sulle võla ära.”

“Viiekas, jah.”

“Kaheksa kümpi.”

“Tubli poiss.”

“Noh, on raske tööpäev.” Vestlus oli niruvõitu. Ega me saanud võrdsetel alustel rääkida.

“Mis kuradi tööpäev. Ootasin ühte kuradi jorssi.

Kuradi pekka. Hakkas ilmselt lakkuma, ei saanud ennast küna peale veetud.”

“Tunnen kaasa,” põetasin nürimeelselt. Mõtlesin vist, et teen nalja. Naljakas see küll polnud.

“Kuradi jama ajad.”

Ta vaatas mind millegipärast sõbralikult, võibolla arvas ka, et ma olen naljamees.

Ta oli mu lapsepõlvesõber ja tegelikult oli teda hea näha. Ja tegelikult oli ta nagu väike poisike. Kuradi naiivne oli ta oma suurte tegude ja suure jutu juures. Mitte küll äri- ja eluasjus. Aga ta võis teinekord surmlikult solvuda või siis hirmus rõõmsalt seletada, kui head kaupa ta oli teinud. Mulle ta näiteks sai seletada. Ma olin kuulaja. Ja ma ei kuulanud jutu seda sisu, et mis äri see oli. Ma vaatasin teda ja kuulasin lihtsalt niisama. Talle meeldis liikuda. Vahepeal oli ta Olümpsis baarimees. Aga ta tuli sealt ära. “Külm raha,” ütles ta selle kohta. Pagan teab, mis ta sellega mõtles. Tallinnas elades istus ta põhiliselt Virus. Ega ta seal ei töötanud. Töötas ei tea kus nurgatagustes. Ei, mees armastas seal lihtsalt puhata. Mulle see koht just armas ei ole. Põhiliselt sattun sinna Manni käeotsas. Mees on mulle seal vahel välja teinud. Harva, kui temasugused välja teevad.

Millegipärast tekkis mõte, et mees võiks mulle tänagi välja teha. Tundus, et mõttel oli katet. Mehel oli nagu seltskonnatuju. Vahel ta filosofeeris. Ja selleks on kuulajat vaja. Nüüd ta seisis ja vahtis tulijaid.

“Võibolla on ta alles laevas,” ütlesin, kuigi see polnud minu asi.

“Sittagi. Kõik on selge. Seda ta veel kahetseb.” Seisin ta kõrval ja vaatasin ka eikuhugi. Raha polnud ma ka talle veel ära andnud. Riietus oli tal soliidne. Mitte midagi tapvalt moodsat. Lihtne viigipüks, tagasihoidlik värske king, seljas midagi jope ja palitu vahepealset. Lihtne ja ilmselt väga kallis riietus.

“Mis elu sa elad siis ka,” pöördus ta jälle minu poole.

“Mitte mingit.”

“Oled dissident, jah.” “Isegi mitte seda.”

“Kuidas sa siis riigile kasu tood.” “Ei toogi.”

“See ei ole ilus.”

Ta nagu mõtles veel millegi üle. Mis ta ootab, juurdlesin ma. “Võta oma kaheksa siis,” panin käe taskusse. Ta vaatas mulle silma ja nägi, et ma venitasin.

“Mis sa venitad,” muigas ta. “Anna siia.” Andsin. “Lähme, onu teeb sulle Viru-majas väikese joogi.” “Seda ma tahtsingi.” Ta torkas raha taskusse. Ta oli seltskondlikus tujus. Aga ihned on need ärikad

kõik. See on neil südameasi. Respekteerin täiesti igasugust pühendumist, kaasa arvatud sellist.

“Ootame auto ära, see, kurat, peaks juba siin olema.”

“Sitt küll, kui ei või trammiga sõita.”

Varblases.

“Too paar klaasi.”

“Osta morssi või midagi.”

“Ära kohvi osta.”

“Ma võtan, mis kõige odavam on.”

Seisin augu juures, sees polnud kedagi. Torkasin pea august sisse, vaatasin ühele ja teisele poole. Näha polnud küll kedagi. Hüüdsin: “Kuulge, prouad.” Vastus tuli: “Jaa, jaa, kohe tulen.” “Tule, tule,” ütlesin vaikselt. Vaatasin tagasi. Esimene pudel seisis juba toolijala juures. Olid, sead, juba korgi maha saanud ja joonud. Mind ootamata. Päike paistis. Muidu sügis ja jahe. Varblasi hüples põrandal hea hulk. Seespool akent oli laual kandik puhaste klaasidega. Sirutasin käe ja võtsin sõrmi sisse torgates kaks klaasi. Lasin käe rippu ja letiserv varjas klaasid ära.

“Mis te tahate,” nõudis müüja.

“Kaks klaasi morssi,” tunnistasin häbelikult.

Ma sain need. Vasak käsi hoidis salaklaase, parem leidis jopetaskust lahtisi kopikaid ja kallas need letile.

Lauas istusid üks vuntsidega fotograaf, ilma vuntsideta üliõpilane Moskvast ja pikkade juuste ja veel pikema rihma otsas rippuva kotiga venekeelne tüdruk ma-ei-tea-kust. Tegime kohe veel ühe pudeli lahti ja valasime kõigil klaasid täis.

“Noh, läksime,” ütles fotograaf klaasi suule tõstes. Ta jõi veini nagu tükitööd tehes. “Peab mente silmas pidama,” märkis ta. Tal oli kõik arvestatud ja klaar.

“Эх, хорошо,” ütles plika klaasi suult võttes laulvalt. Võibolla tõuseb ta püsti, võlub välja rätikukese ja esitab laudade vahel mõned tšastuškad, mõtlesin ma ja hakkasin kohe oma mõtteid häbenema ja torkasin nina veini sisse.

“Voobše-ta ne plohha,” märkisin elutargalt. Üliõpilane vaikis, nagu vaikinuks ta juba aastaid. Pudeleid korkis lahti fotograaf. Ta võttis neid oma kandilisest fotokotist. Vaatas korra ärevalt ringi ja kiskus oma kehaga kuritööd varjates küüntega fooliumi maha, siis kummardus alla ja tiris hammastega plastmasskorgi pealt. Tema väljaminekud olid kõige suuremad, ta tahtis ka valada.

Eemal istusid laua taga kaks tüdrukut. Ilmselt olid nad kas pärale jõudnud või teel. Neil olid väikesed seljakotid kõrval maas ja ketsid jalas. Mõlemad magasid, pead kätele toetatud, ja trotsisid kangelaslikult päikesepaistet. Fotograaf käristas suitsupaki küljest paberit ja viskas üht tüdrukut paberkuuliga. See tõstis pea. Silmad jätsid kinnipaistetanud mulje. Ta vaatas korra hapu näoga ringi, siis vaatas raamatusse, millel oli maganud. Ma ei saanud aru, kas ta luges või ei, minu meelest jõllitas ta seda raamatut niisama, igatahes keeras ta mõne aja pärast lehte, vaatas veel veidi raamatusse ja lasi siis peal jälle alla langeda. Ei läinud minutitki mööda, kui ta täiesti iseseisvalt jälle üles võpatas, laualt poolikust priimapakist suitsu õngitses ja hakkas eriti laisalt suitsu välja ajama. Selline paks tüdruk.

Nägin teda ühes kaugemas lauas istumas. Ta oli mu poole küljega ja ei teadnud, et ma teda vaatasin. Tal oli väga tavalises tujus nägu, nagu istuks ta päevad läbi restoranis, nagu see oleks tema põhiline paik, kodu.

“Ma siis helistasingi.”

“Mis sa räägid.”

“Veetsid sa eile veel kaua aega.”

“Kuule, üsna kaua, või mina ei tea, mis see kaua on.”

“Täna ei viitsi midagi teha.”

“Eriti ei viitsi.”

“Mul on sinuga nii hea ja rahulik. Ma tahaks, et sa istuks mul toanurgas. Siis ma ei peaks kuhugi minema. Võiks kodus olla ja kogu aeg oleks rahulik.”

“Jah.”

“On sul minuga hea olnud.”

“On küll.”

“Tule kuhugi.”

“Oled sa muide purjus.”

“Veidi olen.”

Paus.

“Mis me vaikime.”

“Sa ei tule siis kuhugi.”

“Ma olen väsinud ja ma pean tööd tegema ja ma tahan kodus olla. Mõni teine kord.”

“Jumal teab, missugune teine kord, millal see tuleb.”

“Ei tea.”

“Kurat.”

“Mis on.”

“Oh, kurat.”

“No mis.”

“Kas ma ei võiks sinu poole tulla ja vaadata, kuidas sa tööd teed.”

“No ei, tead.”

“Ma siis lähen joon ennast täis, või mis sina arvad.”

“Kust mina tean, mis sa teed. Ära joo parem.”

“Muidu on nii tühi ja mõttetu. Mul on selline tuju, et ma ei saa nagunii midagi tehtud, ma võin tund aega laua taga vana ajalehte lugeda, ei saa tööga pihta hakata. Parem siis juba juua. Siis on homme jälle tahtmine tööd teha... Las ma sõidan korraks sinu poole, sa teed ainult ukse lahti ja suudleme, ei räägi ühtki sõna, siis ma sõidan kohe ära, ma luban.”

“Ma ei tea, parem ei.”

“Aga kui ma ikka tulen.”

“Ära tule.”

“Miks siis.”

Panin toru hargile, vaatasin veidi aknast välja, siis valisin uuesti. Jälle sattusin poole numbri pealt nende kõnesse, kostis selgelt. Panin uuesti toru ära. Ootasin.

Laual oli lillevaas, laualamp, mõned raamatud, telefoniraamat ja telefonimärkmik ja tops pastakatega. Kõigil kirjutuslaudadel on enam-vähem samad asjad. Aga see kirjutuslaud oli vana tuttav. Ma ei puutunud ei raamatuid ega pastakaid. Mu käed olid mu ees laual, üks teise peos, ja ma vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud midagi. Kohe pidin uuesti helistama. äkki nad räägivad pikalt. Tõusin ja läksin koridoripeegli juurde. Vaatasin endale otsa. Nägin oma nägu. Kes sa oled? Mis elu sa elad? Miks? Mida sa täna teed? Söön küpsist, joon teed. Uurisin oma hambaid. Kaubanduslikud nad küll välja ei paistnud. Millal katkised hambad moodi lähevad?

Ehk on need oma jutuga valmis saanud? Läksin võtsin toru ja valisin hästi aeglaselt. Keegi ei seganud vahele. Toonid kutsusid. “Kas te kuulate mind pealt,” küsisin keskjaamaneiult. See ei vastanud. Võeti vastu.

“Halloo.”

“Tere.”

“No tere.”

“Kuidas läheb siis ka.”

“Tead nii, üldiselt pole viga, aga sul endal.”

“Ma ei tea. Ei kuidagi. Oled sa täna hõivatud.”

“Õhtul või, ei ole, ma olen täitsa vaba. Et teeks midagi või... mis... kus sa oled... kuule... kuuled sa mind... halloo... O... kuule nüüd...” “Jah.”

“Ära katkes või.”

“Ei, ma lihtsalt...”

“Teed nalja või.”

“Ei, anna andeks, lihtsalt, ma ei tea isegi. Noh, mis saab siis.”

Poiss sõitis jalgrattal maja ees edasi-tagasi. Maja oli aia sees ja selle aia ees ta sõitiski. Tänaval. Siis ta peatus aia ääres, maha ei tulnud, toetas käe aiale. Vaatas aeg-ajalt maja poole. Tegi jalgrattaga kaheksaid. Ta ootas kedagi majast väljuvat. Võibolla see sõi kiiruga või lõpetas siva mõnda kodust tööd, mida tegemata teda välja ei lastud.

Need ajad tulid mulle meelde. Palju ootamisi. Niisama istumisi kellegi pool, matku ei tea kuhu, pahandusi, unistusi. Tagantjärele armas. Ka praegused ootamised, niisama istumised kellegi pool, matkad jumal teab kuhu, pahandused ja unistused saavad pärast armsaks. Mis siis? Praegu on praegu.

Poisid seisid pargi heki ääres ja ma ei saanud algul aru, mida nad tegid. Nahistasid nii isekeskis. Paistis, et küsid. Meil olid õllepudelid käes. “Poisid, poisid, mis see on,” hirmutasin ma poisse. Need vaatasid meid vilksti, aga ei jooksnud kuhugi.

“Poisid, korjake pudel üles.” Andres jõi pudeli tühjaks ja viskas lumele.

Mul oli keel juba mitu päeva katki. Kui väljas suitsu tõmmata, läheb vist külm õhk suhu, sellepärast ei parane, mõtlesin ma. Aga lõin käega ja tõmbasin suitsu edasi. Nagunii saab ükskord terveks.

Pärast tulime tagasi. Mõlemal rasked kotid. Poisid passisid ikka alles pargis. Nad hakkasid sõna lausumata meid lumepallidega loopima. Sellised väikesed poisid. Jäime üllatusest seisma. Tegi nalja ja ajas vihaseks. Meil olid rasked kotid. Polnud midagi teha. Neid taga ajama hakata olnuks mõttetu. Läksime edasi. Need muudkui loopisid. Jooksma me ka ei hakanud. Aga lisasime sammu. Ma sain mitu korda lumepalliga pihta. Siis nad jätsid loopimise järele. Läksime edasi, irvitasime ja vangutasime pead.

Üks proua heitis bussis mulle eriti pahase pilgu. “Millega ma selle olen ära teeninud, kulla proua.”

Kui ta maha läks, nägin, et tal oli õige matsakas tagumik. “Noh, kulla proua,” mõtlesin ma talle järele. “Seda sa pole küll endale ausal teel saanud.”

Plikad lobisesid ja naersid. ühel ilusal olid katkised ja viltused eesmised hambad. Juurdlesin, palju ta järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma viletsatele esihammastele peab mõtlema. Jumal seda teab. Kõvasti. Ehk kogu elugi. Praegu ta küll naeris, ranits käes, rihmad põrandani rippumas, kaelarätt tumesinisel pluusil, valged lühikesed juuksed. Ilusad lõbusad silmad.

Pesin Nordi märgi ja kirjaga alustassi. Mõtlesin, millal ma viimati Nordis käisin. Ja kus. Fondüüs või all baaris või grillis, esimese korruse restosse pole ma istuma sattunud. Grillis istusin kunagi ammu. Siis ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Mul olid jalad märjad ja ma pidin seal kaua olema. Fondüüs käisin hiljuti. Läksime sinna päeval. Mitte-Tallinna-inimene oli siin ja me läksime sinna, et tal oleks mugav ja loge veidi Tallinnas aega viita. Jõime ära kaks pudelit veini ja istusime seal üpris kaua. Kui välja tulime, oli valge päev, me olime vindised ja meil oli veel pool päeva ees, et teha kõike, mida sa Tallinnas teha tahad. Mina ei taha enamasti suurt midagi teha. Ma tahan lihtsalt olla. Nii olla ja naa olla. Ja et mul lastaks olla. Ega keegi suurt keelagi. Lintsitakse harva. Ei usu, et tihedamini kui mõnes teises maailma nurgas. Aga ägad on ikkagi. Kes neid kokku lugeda jõuaks. Mul on üks kõrv kõrgemal kui teine.

Jalutasime. Siis ostsime veini ja jalutasime veel ja rüüpasime põuest veini. Läksime juba õige mitmendat korda üle Viru tänava otsa.

“Võtame veel paar pudelit, enne kui otsa saab.”

“Mhmh.” (Või mmhh või mhhhmhh või mm-mh.) “Muidugi võtame.”

“Pärast võib lihtsalt otsas olla.”

“Eriti palju ei viitsi tassida.”

“Nojah, võtame kolm-neli pudelit — kummalegi taskusse pudel või kaks.”

“Mh-mh.”

Astusime uuesti poe poole. Samm läks pikemaks ja kiiremaks.

“Kas meil suitsu on.”

“Suitsu peab ka ostma.”

“Tegelikult ma mõtlesin, et võiks jalutamises väikese vahe pidada, kuhugi sisse astuda.”

“Jah, võiks küll.”

Olime poes.

“Ereti, ungarit enam ei ole. Ereti peaks ka päris joodav olema. Miks ta ainult nii odav on.”

“Võibolla on vähese suhkruga.”

“Vanasti oli Ereti täiesti normaalne.”

“Ah, ükskõik.”

“Loomulikult.”

“Palju me siis võtame.”

“Kumbki kaks.”

“Võta suitsu ka.”

“Kas see Rumba on teil valge filtriga,” küsisin ma müüjalt.

“Pruuniga.”

“Kaks pakki.”

“Mis veel.”

“Kaks veini.”

“Kui vana te olete.”

“Kakskümmend kolm.” Tegelikult ma ei ole kakskümmend kolm, aga õige vanus ei tulnud hoobilt meelde ja mõtlema ei tohi jääda.

“Palun. Teile.”

“Kaks pudelit veini.”

“Kolm kuuskümmend.”

“Ereti, Ereti, Ereti, vesjolaja i družnaja semja, poi žisni mo dali geroinu, a astalnõje vzjali lagerja,” laulsin välja minnes vaikselt laste- või platnoilaulukest. Ja tema laulis seepeale teist venekeelset laulukest:

“Krassavitsa Pipeta

sidela bes karzeta,

ana, ana, galodnaja bõla,

va rtu ana deržala

kussotšek adejala

i dumala ana,

što eta vetšina.”

“Tead, mis ma mõtlesin,” ütlesin mina. “Kui läheks korraks ühtede hipide juurde. Nad on siinsamas vanalinnas.”

“Eestlased või.”

“Venelased.”

“ Lähme.”

“Päris mõnus muidu.”

“Ilm on ilus.”

“Ainult inimesi on liiga palju.”

“Seda küll.”

“Tead, millal on Tallinnas kõige mõnusam ringi jalutada.”

“Noh.”

“Õhtul hilja või öösel. Tänaval on veel inimesi. Tartus pole siis absoluutselt. Algul, kui ma Tartusse läksin, siis see oli, noh, õhtul väljas liikuda, õudselt kõle, praegu on küll üsna kodune. Aga Tallinnas vanalinnas on õhtul jalutada kuidagi õdus, palju laternaid ja kena valgust. Tead, sellises kohas, kus päeval on palju inimesi, on öösel, kui tühi on, mingi eriline tunne. Näiteks ma olen paar korda öösel audikas olnud. Võibolla see on ainult sellest, et sa tead või su teadvuses on sees, et seal on päeval inimesi täis ja see on tolle koha loomulik olek, aga nüüd on kuidagi üllatav. Või on tõesti mingi atmosfäär. Tallinna vanalinna tänavatel on ka umbes nii.”

Läksime mõnda aega vaikides, siis ta rääkis uuesti.

“Ma ei oska Tartut ikka linnaks pidada, kui siia tulen, siis ütlen alati, et sõidan linna.”

“Me võime ju veel õhtulgi ringi jalutada,” ütlesin ma.

“Minugi poolest.”

Enne sisseastumist peatas ta mind: “Kuule. Seda et, kas me käime kõik neli veini välja või.”

Indigo

Подняться наверх