Читать книгу Hispaania saapad ja silmad - Peeter Sauter - Страница 6

Talvel Tallinnast autoga matkale minnes, muidugi lõuna poole (kui sa pole nende hulgast, kes lähevad jõuludeks polaaröisesse Nordkappi), pole alguses muud tahtmist ihus, kui et saaks sooja.

Mäletan, et korra uhasime jõulude ajal Itaaliasse, seal leidsime sooja üles alles kuskil Itaalia saapatalla alt. Kui Apenniinide serva tagant nina välja pistsime, olid soe ja palmid kohal.

Nüüd võtsime Opel Zafira ja Adria haagissuvilaga Tallinnast hoo sisse ja hoo lasime maha alles Hispaanias Costa Blanca rannal, kui autokraadiklaas näitas 20 ja auto meenutas mulle, et enne reisi jäi konditsioneer parandamata. Ega me ei planeerind, millal hoo maha võtame. See lihtsalt juhtus nii.

Meil polnud vähimatki reisiplaani, läksime lihtsalt ükspuha kuhu (hea küll Tiina leidis mingi uiu ajel, et tahaks Portugali minna ja ma ütlesin, et mis seal ikka, kui Portugali siis Portugali – ise ma oleksin küll parema meelega jälle Sitsiiliasse läinud, et saaks hommikupoolikul Vahemeres ujuda ja pärastpoole Etna peal suusatada). Keerasin Tallinnas autonina “kuhugi Portugali poole”. Ja plaanisin sõita muidugi ühe jutiga kohale. Ah soo, korraks pidin Monte Carlos kinni pidama, et WRC rallil Urmo Aavaga lugu teha (Martinile nagunii jutule ei saa, kuigi ta elab seal), aga ma ei hakka praegu seletama, miks ma sinna just siis kohale jõudsin, kui Aava Eestisse lendas.

Ma olen harjunud ööpäevi järjest autot juhtima. Mulle see meeldib. Tekitab erilise äraolekutunde nagu pikamaajooks. Ja rahustab lapsed kohe alguses reisirütmi. Nad hakkavad aru saama, et ei ole siin mingeid iganurga peatusi. Pane oma põis pikamaasõiduks valmis.

Seekord oleme matkal kolme lapsega. Pooleaastase Margareti ehk Roti, kolmese Ruila ja viiese Ekkega. Vanemad lapsed arvasid, et kaheks kuuks nad küll koolist ära ei jää. Oma asi, ise teavad. (Tundub, et koolid on uuemal ajal paremaks läinud, lapsed käivad isuga – käigu nad siis seal seltsielu elamas või ma ei tea miks. Mulle oleks kaks kuud koolist pausipanekut õnnistus olnd, puhkus vanglast.)

Pikk autojuhtimine pole põrmugi vähem turvaline kui lühike. Sellega on tegelikult samamoodi kui vintispäi juhtimisega – sa tead, et olukord on ohtlik ja oled eriti tähelepanelik. Nojah, alati see ei aita. Riskid jäävad ikka.

Ma panin Opeli vedavale teljele enne väljasõitu uued lamellrehvid alla, aga kuskil pärast Monacot kiirteel öösel vihmaga lauges kurvis ja allamäge, kui ma ei raatsinud raskest haagisest kogunenud head hoogu maha pidurdada, läks kogu kupatus ikkagi kurvis külglibisemisse.

Ma olin tulnud just äsja läbi Saksa lumiste kiirteede ja kindel, et ega ta sajakildise kiirusega küll kuskil libisema lähe, kui ta seal lumesulbis ei läind, kiirteedel pole nii teravaid kurve, mis asja kriitiliseks ajaksid. Ja andsin üsna muretult ketsi.

Aga, kurat, näe, Prantsusmaal läks. Ees ja taga pimeduses autotulesid oli, aga jumal tänatud meie juures mitte ja eks teised juhid nägid, mis juhtus.

Ja jumal tänatud, et kurv oli paremale ja ma olin kiirtee kõige parempoolses reas, nii et mulle jäi veel kaks sõidurida ja lisaasfaldiriba kuni keskteepiirdeni libiseda.

“Tiina,” röögatasin ma endalegi võõra häälega ja haarasin roolist teise käega ka kinni ja kummardusin ettepoole.

Tiina tegi parajasti tagatoolil võileibu ja vaatas üles: “Mis on?”

“Läks libisemisse,” kähisesin kurgupõhjast, käed roolil krambis – ei julge keerata ei sinna ega tänna millimeetritki.

Zafira hoiab muide väga hästi teed. Ka koos haagisega on ta üsna kompaktne ja kergelt ülejuhitav nagu ikka hea auto.

Mu jalad ja käed tõmblesid. Oleksin tahtnud kõike pedaale ja kange korraga vajutada, aga hoidsin ennast tagasi.

Auto aga läks ja läks ja läks sajakümnesel kiirusel külgsuunas nagu kelk – kiirtee keskmisele plekkbarjäärile ikka lähemale. See libisemine pealtsajasel kiirusel kestis minu jaoks lõputult pikalt – ehkki tegelikult loetud sekundeid.

Üks, milles mu käed ja jalad polnud kindlad, oli, kas sidurit põhjas hoida (nagu raamatutarkus nõuab) või püüda madalamal käigul kõrgeid pöördeid andes auto külglibisemisest välja tuua. Aga ma tean juba varasemast, et kui pidamist pole, siis ei pruugi rataste ringiludistamisega asfaldist kinni saada, see võib su libisemise veel libedamaks teha.

Ma ei tea, kas ihukarvad ka tegelikult püsti tõusevad, aga paremat väljendit selle tunde kohta pole. Ihu läks igatahes imelikuks, kui ma seal rooli küljes rippusin ja lootsin, et mu kaitseingel ei maga hommiku poole ööd. Ihukarvu lähedalt järele vaadata polnud mul mahti.

Õnneks on nad andnud mulle virgemat sorti kaitseingli. Ta lasi mul manitsuseks pea kiirtee keskmise rajani välja libiseda, hoidsin, keeleots hammaste vahel, rooli parasjagu pöördes, et mitte külge ette keerata – sel juhul oleksin olnud pilla-palla mööda kiirteed laiali –, üle ei tohi keerata, pigem mingu külg vastu kiirtee keskmist plekki.

Viimasel rajal sain küüned jälle vihmamärga asfalti kinni.

Keerasin Opeli ta-sa-pi-si parempoolsele kiirtee rajale tagasi ja vaatasin peeglisse. Ega teised juhid suurt välja ei teind – ahah, sell tuli olukorrast välja –, juba vajutasid nad piibu põhja ja sööstsid must saja viiekümnega mööda. Nojah, mis pann kellelgi perse all on ja mis kiiruse välja kannatab.

Tiina aga ütles tagapingilt naiseliku rahuga: “Kas soovid võileiba?”

“Eh, mis, ei praegu küll mitte,” ähkisin ja ei saanud kuidagi krampi ihust välja.

Aga siis lasin aju lõdvaks ja sain ihu pehmeks: “Võileiba? Aga miks ka mitte, millega sul võileib on?” Ja naksasin paremasse pihku mahlase värske võileiva määrdejuustu, salaami ja õunaga.

Ega asi polnud selles, et Tiina poleks olukorrast aru saanud. Ei, ta sai hästi aru ja sai aru ka sellest, et ei tohi paanikasse minna.

Ma ei teagi, milles asi täpselt oli. Lumesulbis ei läind libisemisse ja vihmas läks? Tagumised rehvid on mul suht pastlad ja eks need haagise rehvid ole vanad ja kõvaks läinud, seal see konks vist oligi. Vee peal sõites hakkas perse tagant ära vajuma, hanges hoidis paremini kinni. Pean vihmaga ja allamäge tagasihoidlikum olema.

Kui enne ütlesin, et lõunasse matkates otsin sooja, siis ega ma seda teadlikult tee.

Kuskil Šveitsi-ltaalia-Prantsusmaa kolmnurgas

Ma lihtsalt sõitsin teadmata kuhu (noh, võibolla Portugali, aga võibolla maailma lõppu), aga kui Püreneede tagant välja saime ja Valencia juures kraadi üles viskas, tegin pentslas väikse peatuse ja sirutasin selga, korraga oli ümberringi jaanuarikuine suvehommikuõhk, kuskilt kostis lammaste määgimist. Paar puu jändrikku uppusid roosadesse õitesse. Mandlipuud? Kurat teab.

Viskasin pilgu oma karavanile ja piilusin alla Vahemerele, kas see päike hakkab juba ennast näitama. Need tunnid enne päikesetõusu on ööpäevi järjest sõites kõige raskemad, siis kisub hirmsasti silma kinni. Teinekord annab Tiina mulle enne koitu tunniks-paariks puhkust ja istub rooli. Pärast seda olen jälle vormis.

Nüüd Tiina magas. Vehkisin käteringe, et head Hispaania õhku kopsudesse saada. Lonkisin kohvikusse. Seal oli suur avar saal ja väga reibas musta peaga noor sell hõõrus salvrätihoidjate nikkelkaasi läikima (justkui mõttetu tegevus hommikul kell pool kuus, aga ainult esimesel silmapilgul mõttetu, kohe teisel silmapilgul tundus ta mulle pühamehena, kes toimetab lapiga nikkelkaasi läikima hõõrudes oma hommikust teenistust ja nagu me teame, tuleb seda teha usinalt – teel valgustuse poole pole pühamehel mahti kaotada sekunditki). Baarimehest pühamees tuli kohe leti taha, kui mind nägi.

“Coffee,” kohmasin.

Ta küsis midagi pikemalt hispaania keeles, vist viskas naljagi. Paaril sõnal oli minu jaoks tähendus: americano? Capuccino?

“Americano.”

Veel küsis ta midagi. Ahaa, küllap, et kas koort ja suhkrut. Solo oli seal mingi sõna. See sõna mulle sobis.

“Solo,” ütlesin ja sain suure musta kohvi suhkruga ja jäin mõttesse, kas gracia on tänan itaalia või hispaania keeles või mõlemas.

“Tänan,” kohmasin kohvikumungale.

Rüüpasin suures tühjas kohvikusaalis oma varahommikust tulikuuma masinakohvi ja sirutasin talvehommikuses karguses (mis oli just nagu Kloogaranna suvehommikune) oma konte.

Peab vist kuskile mõneks ajaks pidama jääma, tundsin korraga. Vaatab õige kaarti, mis kohad siin on.

Ma polnud ette planeerinud, et kui tuleb soe, jääme laagrisse, aga nüüd tundsin, et teine mina minu sees oli vaikselt seda plaani pidanud, ilma et mu mõtetele varem mingit märku oleks andnud.

Hm, siin on Valencia? Nats liiga suur linn. Nats liiga tuntud. Selle Valencia lasen veel mööda, ehk kuskil Alicante juures? Saaks lõpuks merre ujuma.