Читать книгу Kogu moos - Peeter Sauter - Страница 4

Ärkasin. Tuba oli pime. Ma olin voodis üksi. Koridorist kumas valgust. Vannitoast kostis solinat. Keerasin teise külje. Lasin end unne vajuda.

Virgusin. Oli pime, koridorist kumas valgust, vannitoast kostis solinat. Võibolla on peale hakanud, mõtlesin. Tuleks vist tõusta ja minna vaatama, kuidas on. Ma ei viitsinud. Hea oli magada.

Magan veel veidi. Panin käe padja alla. Seal oli jahe.

Ärkasin. Toas oli hämar. Jo Jo seisis voodi ääres. Ta tahtis mulle midagi öelda. Vaatasin talle otsa ja ootasin.

“Mul tuleb nii palju.” Ta oli erutatud ja ei mõelnud oma hääle peale. “Vaata, muudkui jookseb. Ma istusin poti peal. Ja siis pesin. Mõtlesin, et jääb järele. Hakkas uuesti tulema. Vaata.”

Tal olid jalad veidi harkis. Karvad ja reied olid niisked. Tundsin, et pean tõusma. Torkasin käe teki alt väljaja hoidsin seda ta jala peal põlve juures. Jo Jo seisis liikumatult ja vaatas oma märga vittu ja jalgu. Siis vaatas mind.

“Kas valud ka on?”

“Kas sa küsisid, kas mul valud ka on?”

Noogutasin silmadega.

“Mul ei ole valusid.”

Tõmbusin voodis kaugemale, tõstsin tekiserva üles ja vaatasin talle otsa. Jo Jo tegi kapiukse lahti. Tõmbas kapisahtli lahti, võttis sealt sidemetepaki ja pakist sideme. Ta pistis sideme endale jalgade vahele ja hoidis seda jalgu kokku surudes kinni. Ta leidis kapist püksid ja tõmbas jalga. Ta kohendas sidet paremini pükstesse.

Jo Jo lükkas kapiukse kinni ja lipsas minu juurde teki alla. Ma võtsin ta kaissu. Mu parem käsi silitas ta selga. Lasin silmadel kinni vajuda. Magada vist enam ei saa, aga natuke saab tukkuda. Jo Jo surus oma pea mu õla ja kaela vahele. Ta juuksed tulid mulle näkku, kõditasid, ja ma ajasin oma pea kuklasse. Jo Jo liigutas oma pead, et ta juuksed mu näolt ära tuleksid. Puhusin üle oma näo ja viimased karvad lendasid sealt minema.

Katsusin suurt kõhtu. See tundus pehme. Mõtlesin läbi poolune, et kui Jo Jo mu ees seisis, oli kõhu kuju nagu sama mis ikka, laps polnud alla langenud. Aga võibolla ei saanud ma aru, palju ma neid kohtusid näinud olen, ainult ühte enne seda. Ja kui veed tulevad ära ja valud ei hakka, tuleb sünnitus kunstlikult esile kutsuda. Kas Jo Jo teab seda? Ah, ükskõik. Mida vähem ta muretseb, seda parem. Esimene sünnitus. Titt võib ööpäev otsa läbi emakakaela ronida. Mida hiljem Jo Jo sinna haiglasse konutama läheb, seda parem.

Jo Jo tõmbas ennast ettepoole konksu ja pingesse ja jäi nii mõneks ajaks. Valud? Peaks vist kella vaatama. Vaatasin. Oli pime ja ma ei näinud seiereid. On see kuskil üks läbi?

Peab tõusma. Silitasin Jo Jod ja ajasin ennast üles. Läksin kõrvaltuppa. Susal oli tekk lõuani. Ta hingamist polnud peaaegu märgata ja ta oli ilus. Ma olin alasti ja tundsin toa jahedust. Seisin akna all ja vaatasin kardinapilust tänavavalgustust. Lambid põlesid ja tänav oli tühi. Ma nägin kolme sinakat laternat, neist valgustatud asfalti ja veidi lund. Seisin ja vaatasin tükk aega, kõik püsis muutumatuna. Mõtlesin korraga, et Susa on silmad lahti teinud ja jälgib, kuidas ma seisan akna all alasti. Pöördusin tema poole. Ta silmad olid kinni. Läksin ja suudlesin teda. Susa ei liigutanud. Mul hakkas külm. Teises toas oli Jo Jo täpselt endises asendis.

Loputasin vannitoas suud ja vaatasin ennast peeglist. Kusin potti ja tõmbasin vett. Mul ei olnud mõtteid ja mulle ei tulnud isegi pähe, et mul pole mõtteid.

Kuulsin, et Jo Jo oigas vaikselt ja vaatasin kella. Kakskümmend minutit üks läbi. Lasin ühe puuksu.

Istusin voodiveerel ja hoidsin Jo Jo kätt. Ta vaatas mulle otsa.

“Valud?”

Jo Jo noogutas.

“Ma lähen varsti helistan kiirabi.”

Jo Jo kortsutas kulmu ja raputas pead.

“Kas sa tahad kohe?”

Ta raputas pead.

“Sa ei taha kiirabi?”

Ta raputas ägedalt pead.

“Lähme siis taksoga?”

Ta noogutas.

“Sul raha on?”

Ta noogutas.

“Ma toon siis varsti takso.”

Jo Jo näitas silmadega tagatoa poole.

“Jah. Ma ei tea. Kui ma su autoga haiglasse viskan ja kohe tagasi tulen, siis ta võib ehk isegi siia magama jääda. Mis sa arvad, kas sa saad seal üksi hakkama?”

Jo Jo kehitas õlgu. Ma ootasin, kas ta arvab veel midagi. Ta vaatas eikuhugi. Ta tõmbas oma käe mu pihust ja pani mu jalale. Ta hoidis kätt hästi kergelt mu jala peal.

“Jo Jo,” ütlesin ma.

Ta vaatas mulle otsa.

“Pole mõtet kiirustada. Ootame tunni ja lähme siis.”

Ta noogutas.

“Kas sa süüa tahad?”

Ta raputas pead.

Mulle meeldis ta käsi mu jalal ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd ütlen, siis ta võtab käe mu jalalt ära: ootasin paar sekundit, mul oli kananahk ja ma ütlesin siis ikkagi: “Ma lähen teen endale kohvi.”

Ta võttis käe mu jalalt.

Ma panin end riidesse. Läksin vannituppa ja ajasin habet. Mulle tundus, et kuulsin teda jälle oigamas, aga ma ei vaadanud kella. Olin võtnud uue Bic for sensitive skin’i ja katsusin mitte sisse lõigata.

Läksin kööki. Panin raadio mängima ja vee pliidile. Keerasin raadio kinni, võtsin veekannu pliidilt. Lasin kannu vett juurde ja panin ta uuesti pliidile. Tegin võileibu. Viis pasteedisaia. Määrisin saiale pasteeti ja jälgisin üksisilmi oma käsi pasteedisaia tegemas. Pasteedis olid suured porganditükid

ja maitseainepuru. Kas tuleks valude intervalli mõõta? – ei, ei mõõda, ei juhtu midagi. Kolm salaamivorstisaia hapukurgiviiluga, leib margariini ja meega (tegin raadio uuesti lahti), kaks juustuleiba; (panin meeleiva suhu) ja kaks juustusaia. Vesi suhises kannus. Ma vaatasin võileibu laual ja ootasin, et vesi keema läheks. Raadiost tuli väga vaikne heli. Ma ei saanud aru, kas see oli jutt või muusika. Vesi oli keema minemas. Panin kohvipotti kohvi, valasin vee peale ja tõstsin kohvipoti korraks leegi kohale. Kohv kerkis potiservani ja ma keerasin gaasi kinni. Kohvivahtu tõusis üle potiserva ja voolas pliidile. Panin poti lauale, tõstsin pliidiresti üles ja pühkisin laualapiga pliidi puhtaks. Pesin lappi kraani all. Otsisin kapist termose, panin sinna viis lusikatäit suhkrut ja pigistasin sidrunimahla. Puhusin kohvile peale, et paks põhja läheks, ja valasin termose täis. Vaatasin kella – kümne pärast kaks.

Kuulsin koridorist tõmbeluku häält. Panin tassi tüki sidrunit, kaks lusikatäit suhkrut ja valasin kohvi. Kohv oli liiga tuline, et rüübata. Peaksin Susa üles äratama, tema riietamisega võib aega minna. Jo Jo võib Susa riidesse panna, kui ma takso järel käin. Siis ta ei pea istuma ja mõtteid veeretama. Maitsesin kohvi, see oli liiga tuline. Võileivad olid köögilaual laiali ja ma sättisin nad keset lauda ritta. Laual olid suur nuga, võinuga, sai, leib, margariin, kohupiim, pasteet, salaami, juust, suhkrutoos, sidrun sidrunitopsis, lillevaas pajuokstega, soolatoos.

Mul ei olnud isu. Sõin ära kolm pasteedisaia ja juustuleiva. Ma ei mõelnud nende maitsele. Kohv kannatas juba rüübata.

Kohv oli hea. Rüüpasin, ja rüüpasin veel.

Panin tassi lauale ja läksin tuppa. Jo Jo oli riides. Ta oli voodi ära teinud ja askeldas mingite kottide ja nutsakutega. Läksin tahatuppa. Susa magas. Panin tule põlema. Paitasin Susa põske. Ta magas sügavalt. Jo Jo ümises teises toas ja ma läksin vaatama. Ta seisis voodiveeres, kummargil voodi kohal, käed voodil, ja õõtsutas ennast edasi-tagasi. Ta kulm oli kortsus, ta surus hambaid kokku ja ümises. Ta vajus neljakäpuli voodile ja pani pea kätele. Ta jäi sellesse asendisse ja ägises. Ma läksin tahatuppa ja tõstsin Susa voodist välja. Panin talle päevateki ümber ja viisin ta kööki. Jo Jo oli endises asendis, nägu vastu voodit. Ma ei saanud aru, kas Susa magas või ei. ütlesin: “Kui pissile tahad, siis ütle.”

Jõin tassist sidrunikohvi lõpuni ja loputasin kraani all tassi.

Võtsin külmutuskapist piima ja jogurti. Hoidsin Susat vasaku käega süles ja liikusin mööda kööki. Valasin piima oma kohvitassi ja panin piimapaki tagasi kappi. Valasin tassi kohvi ja panin ühe lusikatäie suhkrut. Segasin suhkrut. Susa pilutas silmi ja ma ütlesin: “Kui sul pissihäda on, siis ütle kohe.”

“Ei ole mingit pissihäda.”

“Hea küll, kui tuleb, siis ütle. Kas sa tahad jogurtit?”

“Ei taha.”

“Ma panen su toolile istuma.”

“Tahan küll.”

“Tassist või klaasist.”

“Rohelisest tassist.”

Valasin jogurtit rohelisse plastmasstassi ja rüüpasin piimaga kohvi.

“Issi, aga väljas on pime.”

“Jaa, praegu on öö. Võta võileiba, millist sa tahad.”

“Issi, aga miks me siis sööme, kui väljas öö on. Ega siis ei sööda ju hommikusööki, kui väljas öö on.”

“Jaa, aga me lähme haiglasse, sest Jo Jo hakkab sünnitama.”

“Kas mina lähen ka?”

“Kas sa tahad?”

“Tahan, jaa.”

“Siis tuled sina ka, aga see võib seal kaua aega võtta.” “Ma tahan nüüd pissile.”

“Mine siis ruttu.”

“Aga mul ei ole ju midagi jalas. Ma ei saa ju minna, kui mul ei ole midagi jalas. Kas sa siis ei tea.”

“Hea küll.”

Võtsin Susa sülle ja viisin kempsu. Koridoris ütles ta:

“Oota,” ja vajutas kempsutule põlema. Kempsus ütles ta: “Issi, aga arva ära, kes pani kempsus tule põlema?” Ma tõstsin ta põrandale. “Arva, issi.”

“Istu ilusti poti peale ja lase soru õigesse kohta ja pühi pärast ära, eks.” Lükkasin kaane üles ja tahtsin Susa prilllauale tõsta, aga ta ei lasknud ja ütles:

“Saan isegi.”

“Hea küll. Ma olen köögis.”

“Aga kas see on poiss või tüdruk?”

“Ma ei tea veel.”

“Oota,” kuulsin, kuidas piss tuli. “Kui on tüdruk, siis paneme nimeks Jänku. Jänku või Marta, eks issi.”

“Vaatame seda asja.”

Läksin tuppa. Jo Jo istus tugitoolis, jope seljas, ja vaatas mulle otsa. Tugitooli kõrval oli punnis spordikott, lukk kinni tõmmatud, ja käekott.

Vaatasime teineteist.

“Ma söön lõpuni. Siis ma lähen takso järele. Kas sa paned seni Susa riidesse?”

Jo Jo näitas näppudega: kas sinaja Susa tulete kaasa? “Jaa, me tuleme mõlemad kaasa.”

Ta näitas: kas sinaja Susa olete seal, kui ma sünnitan? “Jaa. Ma loodan, et nad lasevad meid kõiki sisse. Võibolla saab Susa seal kuskil magada. On sul okei?”

“Mul on okei. Varsti võiks minna.”

“Hea küll. Susa pissib praegu. Ma panen meile mõned võileivad kaasa. Kas sul on vastuvõtuosakonna telefon?”

Jo Jo kummardus, võttis kotist märkmiku, tühja paberi ja pastaka. Ta kirjutas numbri mulle välja. Mõtlesin, kas ta on endast väljas või lihtsalt hästi keskendunud.

“Sul on haigekassa kaart ja kõik paberid, mis iganes?” Jo Jo noogutas.

“Millist taksot sa tahad?”

Jo Jo näitas: mine juba.

Ma võtsin köögisahtlist kilekoti, vajutasin võileivad kokku – üks juustusai sattus kokku pasteedisaiaga, ja panin need kotti.

Võtsin leivakoti ja termose. Läksin ruttu tahatuppa. Pistsin termose ja leivakoti õlakotti ja otsisin pilguga riiulilt. Võtsin raamatu ja pistsin kotti. Tõmbasin käigupealt jope selga ja keerasin ukse lahti.

Trepikojas, enne ukse kinnitõmbamist, märkasin, et mul oli kott õlal. Mõtlesin hetke ja tõmbasin ukse kinni.

Panin õues suitsu põlema ja astusin taksopeatuse poole. Tänavalaternad põlesid. Tänav oli tühi ja mul oli kerge astuda. Tõmbasin suitsu sügavalt sisse. õhk oli külm ja ma peaaegu ei tundnudki suitsu maitset.

Eemalt tuli riigitakso. Ma ei peatanud seda. Hulpisin üle lund täis tänava. Putkatuled põlesid. Mõtlesin, kas võtta putkast üks lonku, mu samm läks aeglasemaks. Samm läks uuesti kiireks. Viskasin pika koni hooga hästi kaugele.

Peatuses seisis üks Opel-takso, üks riigitakso ja üks erakas. Istusin riigitaksosse ja ütlesin aadressi. Juht kordas aadressi. Masin pööras ringi.

“Oodake, sõitke korra tagasi sinna telefoniputka juurde. Ma pean helistama.”

“Telefoniputka juurde,” ütles taksojuht. Ta oli istmetevahesse pannud paksu pruuni raamatu, mida oli lugenud. Raamat oli pandud nii, et ma ei näinud autorit ega pealkirja kaanelt ega seljalt. Uurisin, kas hind oli kirjutatud vene või eesti keeles. Ei saanud aru.

Tõstsin telefonitoru. Ootasin hetke ja valisin Susa ema numbri. Telefon kutsus ja ma panin toru hargile. Otsisin taskust Jo Jo antud numbri ja võtsin toru. Mõtlesin. Helistasin. Võeti kohe vastu.

“Tere. Ma toon teile nii poole tunni pärast ühe sünnitaja. Ta on kahekümneaastane, looteveed tulid ära ja valud algasid kell üks, see on tal esimene sünnitus, nimi on Jo Jo Laht, ütlen tähthaaval: jott, oo, see on üks nimi, siis teine nimi, jott, oo, ja siis perekonnanimi – ell, aa, haa, tee. Ta on kurt.” Mulle tundus mu jutt veider. Teisel pool oli vaikus.

“Esimene sünnitus?”

“Jaa.”

“Mis kell valud hakkasid?”

“Kell üks.”

“Ja looteveed tulid ära?”

“Jaa.”

“Ootame teid.”

“Nägemiseni.”

Panin toru hargile ja ootasin veel paar sekundit, käsi torul. Putkal olid alumiiniumseinad, aknaid polnud. Panin suitsu põlema ja kiskusin mõned tihedad mahvid. Viskasin koni põrandale ja astusin peale.

Istusin taksosse ja ütlesin aadressi. Taksojuht pani paksu pruuni raamatu istmetevahesse ja kordas aadressi. Ma ei saanud aru, kas tal oli aktsent või ei. Raamat oli istmetevahes nii, et ma ei näinud, mis raamat see oli või mis keeles. Ei saagi teada, mõtlesin.

“Siin?” ütles taksojuht.

“Jaa. Te peate veidi ootama. Ma võtan ülevalt kaks prouat peale.”

Ootasin, kas ta ütleb midagi. Ta ei öelnud. Vaatasin taksomeetrit. See näitas juba üksteist krooni ja ma mõtlesin, kui palju sünnitusmaja-ots minna võib. Kuuskümmend või seitsekümmend. Ja kui tagasi ka, siis üle saja. Taksojuhi käsi oli raamatu peal, aga ei liigutanud seda. Tegin ukse lahti ja läksin välja.

Jo Jo tõmbas Susa kombinesooni lukku kinni ja vaatas mu poole üles. Ta tõmbas luku poolde vinna ja hakkas salli panema. Susa krabas salli oma kätte ja proovis seda ümber kaela vedada.

“Tee palun kähku,” ütlesin ma.

“Kas Jo Jo on haige?”

“Ei. Ta hakkab sünnitama.”

“Tal kõht ju valutab. Sellepärast valutabki,” seletas Susa. Ma panin oma koti põrandale, panin Susa tunkede lahtijäänud nööbi kinni, tõmbasin salli sirguja kombinesooniluku lõpuni kinni. Jo Jo seisis liikumatult. Käekott oli tal käes ja spordikott ukse kõrval maas. Pidasin oma kotti silmas.

“Issi, aga mutt tuleks ka kaasa.”

“Las ta tuleb. Pane ruttu kummikud jalga.” Susa juuksed olid sassis. Läksin vannituppa. Võtsin riiulilt kammi ja kaks juuksekummi.

“Kas sa jogurtit sõid?”

“Rohkem ei söönud. Ainult enne, kui ma kempsu läksin, sõin.”

“Kas sa lähed alla taksosse,” küsisin Jo Jolt ja ta raputas pead. Läksin kingi jalast võtmata kööki. Võtsin külmutuskapist ühe avamata jogurti ja panin taskusse. Võtsin sahtlist teelusika ja panin taskusse. Vaatasin köögis ringi. Gaas oli välja keeratud. Vaatasin aknast välja. Takso seisis maja ees, parktuled põlesid. Võtsin köögilaualt leiva ja saia ja panin ära. Panin ära kohupiima, margariini, juustu, vorsti, pasteedi, hapukurgi. Tõstsin sidrunitopsi lauaservale. Kuulsin, et Jo Jo oigas. Pesin noad ära ja panin kuivama. Jo Jo oigas. Läksin koridori. Jo Jo seisis, ta pea toetus vastu voolumõõtjat, üks käsi hoidis nagist ja teine oli tugevasti rusikas. Voolumõõtja liikus väga aeglaselt. Susa sikutas ikka alles kummikuid jalga. Ta vaatas Jo Jo poole ja minu poole.

“Tee kähku,” ütlesin Susale.

Jo Jo seisis liikumatult. Tahtsin, et ta istuks koridoritoolile. Seisin hetke ja läksin kööki tagasi. Pühkisin lapiga lauda. Raputasin puru lapi seest kraanikaussi. Tegin lapi märjaks ja pühkisin laua veel kord üle. Raputasin lappi uuesti kraanikausi kohal ja lasin jooksval veel puru ära viia. Mu kingad olid köögipõrandale jälgi teinud.

“Kindad!” ütles Susa koridoris.

Keerasin valge köögikella üles ja panin kapile. Lasin köögitule ära.

Jo Jo oli kahvatu ja hoidis Susa kindaid käes. Susa seisis ta vastas, jäigad sirged labakäed ette sirutatud. Võtsin Jo Jo käest Susa kindad ja Susa keeras end robotina minu poole. Tõmbasin parema kinda käe otsa. Susa ajas õigel hetkel pöidla püsti. Ma kontrollisin, kas pöial oli kindapöidlas.

“Äär!” ütles Susa.

Toppisin kindaääre kombinesoonivarruka kummi alla. “Korras,” ütles Susa.

Panin talle teise kinda kätte. Susa keeras ennast robotina

ukse poole. Jo Jo võttis käekotist oma võtmed ja riputas nagisse. Ma puudutasin ta õlga: “Ma võtan su suure koti.” Jo Jo läks välja. Susa lükkas oma jäiki kuurobotijalgu ukse poole.

“Piip-piip,” ütles Susa ja jäi seisma.

“Mine nüüd.”

“Ära siis lükka,” ütles ta kuurobotist välja tulles.

“Mis on siis?”

“Mutt!”

Läksin tahatuppa. Vaatasin, kas kingad jätavad veel jälgi.

Ei jätnud. Toolil oli hunnikus Susa öösärk. Mutt paistis madratsi ja voodi vahelt. Panin öösärgi kokku ja pistsin padja alla. Lappasin teki kokku ja viskasin voodile. Sikutasin muti madratsi alt välja.

“Mutt läheb kotti,” ütlesin Susale.

“Piip-piip,” ütles Susa ja hakkas liikuma.

Keerasin ukse lukkuja mõtlesin, kas korteris jäi kõik korda.

Susa seisis trepil, käsi püsti.

“Oodatakse!” ütles Susa. Ma andsin talle kaeja me läksime alla.

“Kas sa tahad taksos ette või taha istuda?” “Kes veel taga istub?”

“Oleneb sellest, kuhu Jo Jo istus.”

“Taha.”

Tegin taksoukse lahti ja Susa puges Jo Jo kõrvale. Taksosse istudes vaatasin tahtmatult pruuni raamatut istmetevahes. Raamat oli seal nii, et ma ei näinud, mis raamat see oli. Ma oleksin soovinud, et taksos mänginuks mingi muusika.

Vaatasin tänavaid ja vilistasin hästi vaikselt. Pöörasin ennast Jo Jo poole ja panin käe talle kõhule. Susa pani oma kaks kätt Jo Jo kõhule. Jo Jo vaatas aknast välja. Mulle tundus, et ta pelgab järgmist valuhoogu. Et ta oli valuhoogudest tüdinenud. Ei tahtnud neid enam. Tõmbasin käe ära, vaatasin aknast väljaja vilistasin: “The answer my friend, is blowing in the wind, the answer is blowing in the wind.”

“Ma vihkan kiirabi,” ütles Jo Jo. Taksojuhi pea nõksatas natuke paremale, kui ta Jo Jo häält kuulis.

Ma vilistasin edasi ja mul oli hea tunne, et miski ei saa viltu minna. Tuleb lihtsalt kõik läbi teha, samm-sammult. Ja ma tahtsin seda teha.

“Ära vilista,” ütles Susa.

“Miks?”

“Ega autos ei vilistata.”

“Miks?”

Vilistasin edasi.

“Ära vilista!”

Jätsin järele.

Jo Jo toetas käed mu istme seljatoele. See olijaile valuhoog.

Ta püüdis ägada nii vaikselt kui võimalik. Mõtlesin, mida haiglas öelda, et saaks koos Susaga Jo Jo juurde jääda. Ei tea. ütlen, nagu asi on.

Taksojuht teadis, kuhu sõita. Ta sõitis ümber suure maja. Keerasime kuhugi hoovi ja jäime ukse juurde seisma. Kõik aknad olid pimedad ja uks tundus olevat nii kinni, nagu polnuks seda avatud juba aastaid. Seal oli silt: “Sünnitajate vastuvõtt”. Mõtlesin, kas peaks ust kontrollima, enne kui takso ära lasta.

Vaatasin Jo Jo poole. Tal oli nüüd okei. Jo Jo andis mulle oma rahakoti. Maksin taksojuhile ja võtsin oma koti ja Jo Jo koti.

Uks oli lukus. Vajutasin uksekella. Takso keeras hoovist välja, tuled valgustasid korraks hoovi ja põõsaid. Ukse kohal põles nõrk pirn, hoov oli pime. Jo Jo näitas mulle kätega, et ta võib siin keset hoovi jalad laiali ajada, et see on sümpaatne koht. Vajutasin uuesti kella.

“Kas sa unine ei ole,” küsisin Susalt.

“Ei ole.”

Mõtlesin, et kui me peame Susaga koju tagasi minema, siis tuleb Jo Jolt taksoraha küsida. Uks läks lahti.

“Tere.”

“Teie helistasite ka.”

“Jaa.”

“Kõik on kaasas, mis vaja? Haigekassa kaart on kaasas?” küsis õde Jo Jolt.

“On küll,” vastasin ma.

“Laps on teil ka kaasas?”

“Laps on kaasas jah.”

“Ega tema siia ei jää?”

“Ma ei tea. Tal ei ole kuhugi minna.”

“Miks te siis last kuhugi ära ei andnud? Tulge sisse.”

Õde läks ees. ütlesin Jo Jole ainult huultega: “Lasevad ikka tuppa sooja.”

Õde läks mööda koridori edasi. Jo Jo astus koridoriakna juurde, kummardus ettepoole ja võttis aknalauaservast kinni. õde avas eemal koridori otsas ühe ukse ja vaatas tagasi.

“Ma jätan ukse lahti,” ütles ta.

“Mmm,” ütles Jo Jo ja vaatas keskendunult radiaatorit aknalaua all. Ma silitasin ta selga. Susal oli äraolev nägu. “Mõnus õde,” ütlesin ma. “Eriti mõnus.”

“Missugune õde,” ütles Susa. “Ei ole ju veel mingit õde.” “See, kes meid sisse lasi, on õde, see on tema töö. See sõna tähendab kahte asja. Inimesel võib õde olla. Ja haiglas on ka õde.”

“Mmmmm,” ütles Jo Jo ja lasi end põlvist lonksu. Ta surus näppudega aknalauda. Näpuotsad lakitud küünte ümbert olid valged nagu aknalaudki. Ma surusin harali sõrmed talle juustesse ja haarasin pea lähedalt juustest kõvasti kinni. Vahel tegin nii nikkumise ajal. Jo Jo võttis vasaku käega mu käsivarrest ja ütles veel kord: “Mmmmm.”

“Laps tahab välja tulla,” ütles Susa.

“Ma arvan küll.”

“Kas me jääme siia?”

“Vaatame.”

“Muidu peab Jo Jo üksi siin olema ja tal hakkab igav.”

“Jaa.”

Jo Jo ajas end püsti ja hingeldas. Läksime mööda koridori edasi.

Õde istus vastuvõtutoas laua taga akna all. Ta ees oli ajaleht ja käes pastapliiats. Ta lahendas ristsõna. Me tulime sisse ja jäime seisma. õde kirjutas parajasti sõna ruutudesse ja ta kirjutas sõna lõpuni, enne kui üles vaatas. Ta hakkas mulle meeldima.

“Võtke riided seljast ära.”

“Kas ma võin koos lapsega siia jääda?”

“Ma ei tea. Minul on ükskõik. Ma ei tea, kuidas te temaga sünnitusosakonnas hakkama saate. Kas ta unine ei ole?”

“Praegu ei ole. Võibolla saab ta seal mõnes voodis tukkuda.

Kui on mõni vaba voodi.”

Õde võttis kitlitaskust võtme ja keeras riidekapi lukust lahti. Kapis rippus hulk riideid. Kapitäis sünnitajaid oli juba enne meid kohal. Õde andis meile riidepuu. “Ma viin teid üles sünnitusosakonda, eks te vaadake, mis nad teile ütlevad.” Ta andis Jo Jõle kitli ja mulle teistsuguse kitli. “Sussid teil on?”

“On.” Nägin, et me võinuks saada ka rohelised muuseumisussid.

Nendes oleks päris tore sünnitada. Susa vaatas, kuidas me kitleid selga püsisime.

“Mis su nimi on?” küsis õde Susalt.

“Susa.”

“Nii. Mina olen õde Aino. Mul ei ole kahjuks nii väikest kitlit, et sulle anda. Kui sa, Susa, tahad magada, siis võid siia voodi peale pikali heita.” Laua kõrval oli nari.

Ma sidusin Jo Jo kitli kukla tagant kinni. Jo Jo näitas mulle näppudega, et ta ei taha, et tal vittu raseeritaks.

“Jah, ma tean,” ütlesin.

“Teie tulge kõrvalruumi,” ütles õde Jo Jõle.

Nad läksid teise tuppa ja uks jäi vahelt lahti.

Õde kohmitses mingi riistapuu kallal. “Palun heitke siia pikali.” “Palun rääkige aeglaselt ja nii, et ta näeks teie huulte liikumist. Ta on kurt,” ütlesin õele.

Õde pöördus Jo Jo poole: “Palun heitke siia pikali.” Ta näitas käega narile.

Nari oli kõrge. Jo Jo ronis sinna peale.

Ma aitasin Susal riideid seljast.

“Kas ma võin ka sinna minna?” küsis Susa.

“Ära mine.” Otsisin oma kotist Susa susse. Neid polnud.

“Jäta oma villased sokid jalga.” Võtsin oma kitli seljast, võtsin kampsuni seljast ja panin kitli tagasi selga. Sidusin oma kitli paelad selja tagant kinni ja istusin narile.

Õde plaasterdas Jo Jõle traadid kõhu peale ja pani oma riistapuu tööle. See näitas ostsilloskoobil elektrokardiogrammi. Kõver võnkus ekraanil üles-alla ja see oli nagu filmis. Ma olin roidunud ja mul veeres peas aeglasi mõtteid. Kui näeksin kellegi tapmist, siis oleks see ka nagu filmis. Sünnitus ehk ei ole nagu filmis. On see Jo Jo või lapse süda? Vist lapse, kui see on üldse kardiogramm. Susa nõjatus mu vastu ja ma võtsin ta sülle. Millal raseerimisest rääkida? Jo Jo ägises laua peal ja katsus ennast kõverasse tõmmata. Õde patsutas ta kätt ja noogutas talle. Imelik, et kõik on nagu on. Nüüd on siis nii. Ma ei tahtnud seda mõtet. Istusin õe laua ääres ja keerasin lahtise ajalehe laual enda poole. Otsisin, mida saaks ristsõnasse juurde kirjutada. Leidsin. Vaatasin pastapliiatsit laual. Ma ei võtnud seda. Lugesin veel ristsõna. Katsusin meeles pidada, mis ruute ma mõttes täitsin, ja püüdsin nende ruutudega ristuvaid sõnu mõelda.

Susa läks mu süles raskeks. Ta pea vajus lonti. Ma tõstsin ettevaatlikult ta narile pikali. Ta puutus vastu jahedat plastikaati ja haaras mul kaelast. Paitasin ta pead.

“Ma panen sulle oma kampsuni peale.” Võtsin ta käed enda kaela ümbert ära. Ta pani pihud kokku ja käed põse alla. Laotasin oma kampsuni talle peale ja pöördusin ristsõna juurde tagasi.

“Mul on vaja pabereid täita,” ütles õde mulle teisest toast.

“Jah,” ütlesin maja mõtlesin ristsõna sõna.

“Mitmes sünnitus?”

“Esimene.” Ma ei suutnud sõna välja mõelda.

“Mitmes rasedus?”

“Ma ei tea.”

“Mitmes rasedus?” küsis õde Jo Jolt.

“Kolmas rasedus,” ütles Jo Jo. Sõna oli – matšeete.

“Esimene sünnitus?”

“Esimene sünnitus. Üks oli abort, üks katkes.”

“Mis haigusi olete põdenud. Mis haigusi ta on põdenud?”

“Ma ei tea,” ütlesin ma.

“Ma ei tea,” ütles Jo Jo. “Tavalisi haigusi. Mumps ja veel midagi. Kollatõbe ei ole.”

“Suguhaigused?” Eesti kirjanik oli Teet Kallas.

“Trihhomonoos.”

“Millal?” Aedvili oli kapsas.

“Kaks aastat tagasi.”

“Kõik või veel midagi?”

“Kõik.” Jo, le, mi, na, so, ra, di, jo. Ra. Või na?

“Millal sünnituse tähtaeg on?”

“Kahe nädala pärast.”

“Ja mis kell see algas.” Õde tõusis taburetilt ja uuris Jo Jo jalgevahet.

“Kell üks,” ütlesin ma.

Mul oli õdus istuda. Ehk istuksime veidi, lobiseksime ja

läheksime koju tagasi. Ostsilloskoobil jooksid ühesugused kõverad. Nõgi joonistas samad kõverad paberile. Õde sehkendas kraanikausi juures. Jo Jo tõstis pead.

“Ta palus, et ei raseeritaks, kui nii võib.”

“Ega ma palju ei võta. Alt peab natuke võtma, aga ülevaltpoolt ma jätan kõik nagu on. See laps ju magab teil.”

“Ta jäi magama.” Näitasin Jo Jõle: natuke raseeritakse. Jo Jo lasi pea tagasi narile.

Õde raseeris Jo Jo vittu. Ma ei suutnud enam meelde jätta sõnu, mis ma olin ristsõnasse välja mõelnud. Lükkasin ajalehe laual endisesse asendisse.

Õde keeras kasti peal nuppuja pilt kadus ekraanilt. Ta rebis väljajoonistatud kardiogrammi ära ja kleepis selle mingite teiste paberite juurde. Ta tõusis ja vaatas Jo Jõle otsa. Ta patsutas Jo Jo käsivart ja võttis kleepsudega traadid kõhult. “Tõuske nüüd üles,” ütles ta hästi selgelt.

Jo Jo tuli minu juurde. Ma hoidsin ta kätt ja silitasin ta kõhtu. õde korjas toolilt me riided ja riputas kappi. Ta andis mulle rohelise presentkoti: “Pange jalanõud siia kotti.” Pistsin kingad kotti ja krookisin kotisuu kinni.

“Ega te joonud ei ole?”

Vaatasin õele otsa. “Ei ole.”

“Siis on hästi. Ma arvasin ka, et ei ole.” Ta riputas kingakoti meie riidepuu külge ja keeras kapi lukku. “Võtke oma Susa siis sülle.”

Võtsin Susa sülle. Ta ei ärganud.

“Kolmas korrus,” ütles õde.

Seisime kolmanda korruse koridoris, sünnitusosakonnas, laua juures ja vaatasime, kuidas õde vaatas meie pabereid. “Istuge, mis te seisate.” Istusime. Õde vaatas Susat mu süles ja vaatas pabereid edasi.

Meie vastas oli palatiuks lahti. üks naine lamas kõrgel sünnituslaual, põlvist kõverdatud jalad seina poole laiali, ja vaatas mulle otsa. Sünnituslaua kõrval istus mees, minu poole seljaga. Mees vaatas, kuidas ta naine mind vaatas, ja pöördus siis ringi. Me vaatasime mehega teineteisele otsa. Mehele ei meeldinud, et ma vaatasin.

“Miks...” ütles mees minu poole vaadates. “Aaa,” ütles ta naine ja haaras ta käest ja mees pöördus naise poole. Ma tõusin ja istusin kaugemale.

Tuli kaks noort plikat. “Tüdrukud,” ütles õde, “viige nad sinna.”

“Tulge, palun,” ütles praktikant. Tõusime püsti.

“Kas te olete abikaasa?” küsis õde.

“Ei.” Susa mu süles oli raske.

“Ahah,” ütles õde. Ootasin, kas ta ütleb veel midagi. Ta ei öelnud.

Praktikant seisis palatiukse juures. Jo Jo läks palatisse ja ma läksin talle järele. See oli suur ja kõrge ruum paljude vooditega. Oli kõrgeid nikeldatud sünnituslaudu ja madalaid, lina ja kilega kaetud kušette.

“Las ta heidab pikali,” ütles neiu. “Arst tuleb kohe. Laps jääb siia?”

“Jaa.”

“Pange ta siia kušetile. Ma toon talle teki.”

Ruumis oli hele valgus. Panin Susa pikali ja kotid palatinurka maha. Istusin Jo Jo kušeti kõrvale toolile. Jo Jo vaatas lakke. Ta oli väsinud.

Puudutasin ta kätt: “Tahad võileiba ja kohvi?”

Jo Jo raputas pead. “Vett juua,” ütles ta.

Palatis oli kraan. Leidsin plastmassist topsiku ja tõin talle vett. Ta lasi mul oma pead toetada ja topsikut hoida. Osa vett voolas tal mööda lõuga alla.

“Hoia ise.”

Jo Jo võttis mu käest topsiku ja jõi ise. Ta võttis mu kaeja vaatas kella.

“Ma ei viitsi enam,” ütles Jo Jo.

“Hea küll, lähme siis koju. Sünnita teine kord.” Jo Jo vaatas kõrvale ja tal tuli silmadest paar pisarat. Viisin topsiku kraanikausi juurde tagasi.

“Jo Jo,” ütlesin, “tahad, ma loen sulle raamatut. See võib sul veel igavene hulk aega võtta. Ole kõva.”

“Ma ei jaksa.”

“Kui sa püüad, siis on titel kergem. Siis ta ei pea seal kitsas emakakaelas nii kaua pusima.”

“Ma püüan siis.”

Keegi astus kiiresti ja asjalikult sisse. See oli keemiliselt lokkis, keemiliselt blond paks naine.

“Tere, mitmes sünnitus.”

“Esimene.”

“Abort on olnud.”

“On.”

“Mis kell hakkas?”

“Üks.”

“Kohe vaatame.” Ta võttis pakist kummikinda ja tõmbas kätte. “Nüüd teen natuke haiget.” Jo Jo vaatas minu poole ja ma noogutasin. Arst lükkas näpud vittu. Jo Jo krimpsutas nägu. “Ega tea,” ütles arst. “See võib varsti kohal olla. Mina lähen ära valvetuppa. Aga siin koridoris on õde. Nii et mees kutsub, kui on vaja.” Ta tõusis ja sikutas kinda käest. Ma kõhklesin, kas tõusta või istuma jääda ja jäin istuma. Arst kadus sama asjalikult ja konkreetselt. Märkasin, et üks praktikant oli tal kogu aeg sabas liikunud.

“See oli nagu hea automehhaanik.”

“Ma ei ole auto.”

“Mis seal nii väga vahet on.” Käisin ja tõmbasin Susal teki lõuani. “Ei tea, kas arstil on raskem sünnitada. Ta teab, mis viltu võib minna.” Noored tüdrukud tulid mingite kandikute ja nutsakutega. üks neist pani peotäie väikesi luitunud haiglalinu Jo Jo peatsisse. Jo Jo pani silmad kinni ja lasi pea küljele vajuda, nagu kavatseks ta magama jääda. Astusin tüdrukute juurde, kuigi mul polnud midagi vaja.

“Ma laseksin osa tulesid ära?” Tabasin, et rääkisin hästi vaikselt. Susa magas.

“Palun.” Tüdruk läks ise lüliti juurde. Ta klõpsutas lüliteid.

Kustutas tulesid ja pani jälle põlema. Nüüd oli ruumis hämar. Tüdruk vaatas mulle otsa, mulle tundus, et huviga.

“Kas nii on hea?”

“Jaa.” Mida veel küsida? Ei midagi.

Jo Jo hakkas ägama ja ma läksin ta juurde. Praktikandid lasid jalga. Mulle tundus, et Jo Jo tahtis end kägarasse tõmmata ja ma toetasin teda kuklast. Ta hoidis valusasti mu käest, vaatas lakke ja ägas. Ta punnitas algul kõhulihaseid ja läks siis üleni pingesse.

“Aah,” ütles ta, kui see järele andis.

“Hinga sügavalt.” Ta hingeldas niigi. “Noh, kas punnid veel või?”

Ta surus oma nina vastu mu käsivart. Tundus, et ta üritas oma häält tagasi hoida.

“Karju, kui tahad.” Ta ei vaadanud mu huuli. Ta punnitas ja ägas kõri põhjast ja lasi end siis lõdvalt narile. Ta pani silmad kinni ja tegi paari hetke pärast lahti.

“Ma ei jaksa. Ma ei taha.”

Vaatasin talle otsa.

“Ma ei jaksa, kui see jälle tuleb. Kas kedagi teist ei ole siin palatis.” Ta pööras pead ja vaatas ringi. “Susa on seal.”

“Ei ole. Aga ühed sünnitavad kõrvalpalatis.”

“Ei saanud aru. Korda.”

“Ühed sünnitavad kõrvalpalatis. üks mees ja üks naine.”

“Ahaa. Ma pean sitale minema. Kas sa tead, kus see on?”

“Ei tea. Kas ma lähen küsin?”

“Jaa. Ei, oota, ma tulen ka.” Ta ajas end istuli ja otsis nõrkade jalgadega nari alt susse. Lükkasin sussid ta jalgade juurde ja aitasin ta püsti.

Koridoris polnud kedagi. Kõrvalpalatist kostis õhkimist ja uks oli irvakil. Seal liikus inimesi. Jo Jo puukingad klobistasid rahutult koridori kivipõrandal. Paokil uksega palatist kostis hele kisa. Ikkagi oli see filmilik – ja just nii, et näha polnud, aga kuulda oli. Vastsündinu kisa tausthelina oli täielik film.

Jo Jo klõbistas edasi ja ma traavisin järele. Koridor oli hämar. Olime nagu spioonid. Veel üks paokil uks. Mingi puhkeruum. Laual poolik kudumistöö. Jo Jo lisas kiirust. Ta jõudis koridori lõppu. Edasi polnud kuhugi minna. Ustel polnud silte. Jo Jo kangutas üht ust. Kuskilt ilmus õde.

“Palun, kus tualett on?”

“Siin ongi. Aga teisest palatist läks see mees vist sinna.”

“Jo Jo,” ütlesin. “See on kemps. Aga kemps on kinni.”

Jo Jo silmad läksid suureks.

“Kas teist kempsu ei ole?” küsisin õelt.

“Siin ei ole. Mis tal siis on?”

“Tal on vaja potile minna.”

“Peab ootama.”

Kempsust kostis veekolinat, uks läks lahti ja mees tuli välja. Jo Jo sööstis kempsu. Ootasin.

Läksin tagasi palatisse. Kõrvalpalat oli vaikne. Nägin paokil uksest, et naine oli ikka sünnituslaual.

Susa magas. Võtsin kotist muti ja panin ta pea juurde.

Kruvisin termosekaane ära, sikutasin punni välja ja valasin kohvi. Harutasin kilest välja ühe saia ja torkasin endale suhu. Võtsin raamatu. Istusin toolile, lõin raamatu keskelt lahti ja lugesin.

“Sellal kui vanamees rääkis, tungis mu kõrvu tugev ja järkjärgult valjenev hääl, mis meenutas tohutu pühvlikarja möirgamist kuskil Ameerika preerias, ning samal hetkel märkasin ma, et see meremeeste keelepruugis ristlaines ookean meie all muutus kiiresti ida poole suunduvaks hoovuseks.” (Mälusin juustusaia ja jõin kohvi lugemist katkestamata.) “Lausa minu silme all omandas vool kohutava...”