Читать книгу Luus - Peeter Sauter - Страница 4

Tuba on enamasti poolkorras-poolsegamini. Mõned hilbud siin-seal, mõned raamatud ja muu. Vahel hakkab segadus närvidele käima. Siis võtad ennast kokku ja teed kõik kihku-kähku korda. Koristamise juures ei tohi venitada, välja arvatud erandjuhud, kui tõesti midagi väärikalt sentimentaalset ette tuleb. Toa segadus ja enda sisemine segadus on kuidagi seotud.

Mis on iseloomulik. See, et ei ole ruumi. Enamik elab vanemate juures ja vanematega on enamikul sarnane suhe. Kellel viisakam, kellel vähem viisakas. Kas tahetakse või ei taheta üksteisele järeleandmisi teha. Ema annab süüa ja peavarju ja tülitseb minuga, aga mina saadan teda pikalt. Ehkki armastan. Kes ütles, et ei armasta? Aga käigu ta oma jamaajamisega persse ja jäägugi sinna. ärge hakake jälle südant pahaks ajama jutuga, et ma olen emale midagi võlgu ja mul on tema ees kohustusi. Minu meelest annab ta kõike, mida annab, heast tahtest ja hea meelega, aga kui ei anna lihtsalt niisama, siis ärgu andku üldse, käigu kus kurat, eks siis näe, mis edasi saab. Võimalik, et jant ongi selles, et vanad kogu aeg veel peal hoiavad, nii kestab see vegeteerimine aina edasi – kodus käid vahel magamas ja söömas, palga jood maha ja päevast päeva nikud niisama ringi. Ega see paha pole. Arvatavasti ei tea ma midagi paremat.

“Mitte kunagi,” kuulsin üsna selget ja tigedat häält. Toetasin maja seina ja vaatasin bussi tulemise suunas. üks tüdruk tuli hea hooga nurga tagant. Kott käevangus tilpnes siia ja sinna. Ta oli omaette valjusti rääkinud. Nüüd märkas ta mind ja taipas, et olin ta viimaseid sõnu kuulnud. Püüdsin küll nägu teha, et mina ei tea midagi. Tüdruk pidi ka bussi ootama. Nägin ta hoiakust, et kuni bussi tulekuni mõtles ta sellest. Et oli nii lollisti valjusti rääkinud.

Seisin Moskva sees telefoni juures. üks mutt rääkis parajasti. Toetusin seinale, vaatasin välisust ja tundsin, kuidas ei viitsinud mitte midagi teha. Isegi taskust kahelist otsida. Uks oli juba sneprisse lastud. Kurat teab, miks. Enamik laudu oli tegelikult täis küll. ühed tõmblesid ukse taga. Jõllitasin neile tuimalt vastu. Ei teadnud isegi, olid need mingid tuttavad või mitte. “Kurat, tee lahti,” ütles üks neist. Sihuke otsene kõnetamine ajas mind liikvele. Tõukasin end seinast lahti ja vajusin üle pooleteisemeetrise vahemaa ukseni. Snepper tuli mulle pihku. Keerasin snepri lahti, aga ei saanud ukse eest ära astutud. Nad tõmbasid ukse koos minuga lahti. Tundsin, et vaatan neile lolli pilguga otsa. Kõik oli kuidagi arusaamatu. Ma polnud eriti purjus. Asi oli muus. Enne istusin üleval ja tundsin, kuidas olemisse tekkisid augud. Aeg-ajalt taipasin, et ma ei kuulnud, mis räägiti, olin kuhugi eemale ära vajunud. Ei tea, kuhu. Siis tulin jälle tagasi. Veidi aega püüdsin siinsest kinni hoida. Siis lõin jälle käega.

Surusin käe taskusse, et kahelist õngitseda. Kopikad olid tasku põhjas, rublased jäid ette. Püüdsin kopikad üles kraapsata, rublased kippusid kaasa tulema. Tundsin, et midagi pudenes maha. Vaatasin alla. Maas vedeles käkrus rublaline. Pidin ennast sundima, et seda üles võtta. Toppisin ta taskusse tagasi. Ei hakanudki uuesti kahelist otsima. Valisin numbri. Lootsin ähmaselt, et äkki õnnestub ilma rahatagi rääkida.

Nägin teda ühes kaugemas lauas istumas. Ta oli mu poole küljega ja ei teadnud, et ma teda vaatasin. Tal oli väga tavalises tujus nägu, nagu istuks ta päevad läbi restoranis, nagu see oleks tema põhiline paik, kodu.

“Ma siis helistasingi.”

“Mis sa räägid.”

“Veetsid sa eile veel kaua aega.”

“Kuule, üsna kaua, või mina ei tea, mis see kaua on.”

“Täna ei viitsi midagi teha.”

“Eriti ei viitsi.”

“Mul on sinuga nii hea ja rahulik. Ma tahaks, et sa istuks mul toanurgas. Siis ma ei peaks kuhugi minema. Võiks kodus olla ja kogu aeg oleks rahulik.”

“Jah.”

“On sul minuga hea olnud.”

“On küll.”

“Tule kuhugi.”

“Oled sa muidu purjus.”

“Veidi olen.”

Paus.

“Mis me vaikime.”

“Sa ei tule siis kuhugi.”

“Ma olen väsinud ja ma pean tööd tegema ja ma tahan kodus olla. Mõni teine kord.”

“Jumal teab, missugune teine kord, millal see tuleb.”

“Ei tea.”

“Kurat.”

“Mis on.”

“Oh, kurat.”

“No mis.”

“Kas ma ei võiks sinu poole tulla ja vaadata, kuidas sa tööd teed.”

“No ei, tead.”

“Ma siis lähen ja joon ennast täis, või mis sina arvad.”

“Kust mina tean, mis sa teed. Ära joo parem.”

“Muidu on nii tühi ja mõttetu. Mul on selline tuju, et ma ei saa nagunii midagi tehtud, ma võin tund aega laua taga vana ajalehte lugeda, ei saa tööga pihta hakata. Parem siis juba juua. Siis on homme jälle tahtmine tööd teha... Las ma sõidan korraks sinu poole, sa teed ainult ukse lahti ja suudleme, ei räägi ühtki sõna, siis ma sõidan kohe ära, ma luban.”

“Ma ei tea, parem ei.”

“Aga kui ma ikka tulen.”

“Ära tule.”

“Miks siis.”

Panin toru hargile, vaatasin veidi aknast välja, siis valisin uuesti.

Jälle sattusin poole numbri pealt nende kõnesse, kostis selgelt. Panin uuesti toru ära. Ootasin.

Laua oli lillevaas, laualamp, mõned raamatud, telefoniraamat ja telefonimärkmik ja tops pastakatega. Kõigil kirjutuslaudadel on enam-vähem samad asjad. Aga see kirjutuslaud oli vana tuttav. Ma ei puutunud ei raamatuid ega pastakaid. Mu käed olid mu ees laual, üks teise peos, ja ma vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud midagi. Kohe pidin uuesti helistama. äkki nad räägivad pikalt. Tõusin ja läksin koridoripeegli juurde. Vaatasin endale otsa. Nägin oma nägu. Kes sa oled? Mis elu sa elad? Miks? Mida sa täna teed? Söön küpsist, joon teed. Uurisin oma hambaid. Kaubanduslikud nad küll välja ei paistnud. Millal katkised hambad moodi lähevad?

Ehk on need oma jutuga valmis saanud? Läksin võtsin torn ja valisin hästi aeglaselt. Keegi ei seganud vahele. Toonid kutsusid. “Kas te kuulate mind pealt,” küsisin keskjaamaneiult. See ei vastanud. Võeti vastu.

“Halloo.”

“Tere.”

“No tere.”

“Kuidas läheb siis ka.”

“Tead nii, üldiselt pole viga, aga sul endal.”

“Ma ei tea. Ei kuidagi. Oled sa täna hõivatud.”

“Õhtul või, ei ole, ma olen täitsa vaba. Et teeks midagi või... mis… kus sa oled... kuule... kuuled sa mind... halloo... O... kuule nüüd...” “Jah.”

“Ära katkes või.”

“Ei, ma lihtsalt...”

“Teed nalja või.”

“Ei, anna andeks, lihtsalt, ma ei tea isegi. Noh, mis saab siis.”

Poiss sõitis jalgrattal maja ees edasi-tagasi. Maja oli aia sees ja selle aia ees ta sõitiski. Tänaval. Siis ta peatus aia ääres, maha ei tulnud, toetas käe aiale. Vaatas aeg-ajalt maja poole. Tegi jalgrattaga kaheksaid. Ta ootas kedagi majast väljuvat. Võibolla see sõi kiiruga või lõpetas siva mõnda kodust tööd, mida tegemata teda välja ei lastud.

Need ajad tulid mulle meelde. Palju ootamisi. Niisama istumisi kellegi pool, matku ei tea kuhu, pahandusi, unistusi. Tagantjärele armas. Ka praegused ootamised, niisama istumised kellegi pool, matkad jumal teab kuhu, pahandused ja unistused saavad pärast armsaks. Mis siis? Praegu on praegu.

Plikad lobisesid ja naersid. ühel ilusal olid katkised ja viltused esimesed hambad. Juurdlesin, palju ta järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma viletsatele esihammastele peab mõtlema. Jumal seda teab. Kõvasti. Ehk kogu elugi. Praegu ta küll naeris, ranits käes, rihmad põrandani rippumas, kaelarätt tumesinisel pluusil, valged lühikesed juuksed. Ilusad lõbusad silmad.

Pesin Nordi märgi ja kirjaga alustassi. Mõtlesin, millal ma viimati Nordis käisin. Ja kus. Fondüüs või all baaris või grillis, esimese korruse restosse pole ma kunagi istuma sattunud. Grillis istusin kunagi ammu. Siis ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Mul olid jalad märjad ja ma pidin seal kaua olema. Fondüüs käisin ma hiljuti. Läksime sinna päeval. Mitte-Tallinna-inimene oli siin ja me läksime sinna, et tal oleks mugav ja loge veidi Tallinnas aega viita. Jõime ära kaks pudelit veini ja istusime seal üpris kaua. Kui välja tulime, oli valge päev, me olime vindised ja meil oli veel pool päeva ees, et teha kõike, mida sa Tallinnas teha tahad. Mina ei taha enamasti suurt midagi teha. Ma tahan lihtsalt olla. Nii olla ja naa olla. Ja ei mul lastaks olla. Ega keegi suurt keelagi. Lintsitakse harva. Ei usu, et tihedamini kui mõnes muus maailma nurgas. Aga ägad on ikkagi. Kes neid kokku lugeda jõuaks. Mul on üks korv kõrgemal kui teine.

Mul oli hea ja hästi rahulik ta kõrval käia, sest ta oli Tallinnas üle hulga ajaja ma tundsin ennast nagu võõrustaja.

Panin Nordi taldriku laisk-liisule ja võtsin teise, see oli Viru märgi ja kirjaga, veel oli üks Olümpia tass. Pesin neid ja mõtlesin, millal ma viimati neis kohtades käisin. Siis läksin tuppa tagasi. Seisin keset tuba, und ei olnud, aga midagi polnud enam teha, lugeda ei tahtnud. Panin muusika mängima ja pugesin tagasi voodisse. Mann ärkas pooleldi, ütles: “Oi, sa oled külm,” ja maigutas suud. “Kus sa käisid,” küsis ta hetke pärast, aga nii unesegaselt, et ma ei saanud aru, mis ta küsis. Ta ei teinud silmi lahti. Ta ootas hetke, silmad kinni, siis tegi ühe silma pilukile ja pomises uuesti: “Kus sa käisid.” “Mul ei tulnud und, koristasin natuke tuba.” Ma ei tea, kas ta kuulis mu vastust või jõudis enne uuesti magama jääda. Lesisin teki all ja vahtisin hämarat tuba. Tänavalaterna valgus paistis kardinapilust sisse. Lesisin, vaatasin toa valgusi ja varje ja mõtlesin mõtteid.

Istusin ja vaatasin aknast välja. Vaatasin inimesi, kes tänaval liikusid. Ma polnud kodus. Olin ühes äärelinna eramajas ja enamasti vaatasid inimesed selle maja poole, kui nad mööda läksid. Ma ei osanud arvata, kas nad nägid mind akna taga istumas, aga tundus, et nägid, ja ma jälgisin neid liikumatu ja karmi pilguga. Muud pilku ei osanud teha, ei tahtnud pead kõrvale pöörata, alla anda. Vahel tundus, et inimesed keerasid mu pilgu ees pea kõrvale. Ehk nad tegelikult ei näinudki mind. Seal äärelinnas käis inimesi majast mööda harva ja seetõttu oli neid parem vaadelda.

Juhuslikult olid sattunud kõrvuti kõndima nii viieteistkümnesed tüdrukud ja sama vana poiss. Paistis, et nad ei tundnud üksteist, ja tüdrukud olid kiiremini käies poisile järele jõudnud. Nüüd läksid nad kõrvuti. Siiski, paar meetrit jäi neil vahet. Tüdrukud astusid endiselt hoogsalt, poiss käis veidi kangete jalgadega. Kui tüdrukud enne lobisesid, siis nüüd olid nad vait. Kõik kolm vaatasid otse ette.

Nägin aknast, et bussi tuli üks nooruke plika. Ta märkas mu nägemist. Korraks kaotasin ta teiste vahel silmist. Ilma et oleksin midagi mõelnud, libises mu pilk teda otsides üle bussi. Pilk peatus ühel teisel tüdrukul. Mul oli tegelikult muid muresid (harv juhus küll), aga pilk liikus omatahtsi. Heagi. Siis nägin teda. Ta istus ja vaatas mulle silma ja turtsatas nüüd põlglikult.

Veidi inimesi vaadata. Midagi muud ma ei teegi. Ja sugugi mitte ainult plikasid. Peaaegu kõiki. Ei tea, kas see just huvitav on. Aga köitvam kui miski muu. Vaadata seda, mis vastu tuleb. Kõik on isepärane. Juhuslik maailm. Elul ei ole reegleid.

Ma ei lähe täna ei Manni ega Kati poole, sest homme saan Rekaga kokku ja ma tahan, et mu pilk oleks siis puhas.

Ära on visanud kogu aeg täis bussides seista. Istusin maha. Teadsin, et järgmises peatuses pidi sisse voolama arvukalt mitmes raskusastmes toolikõrvalseisjaid ja mujale või ka otse sinu poole vaatajaid. Mul pole seismise vastu midagi, aga vahel tahaks häbematu olla. Nii tunnen, et elan.

Ometi ei oska enam täis bussides istuda.

Tüdruk oli ilus, aga kuidagi krampis. Tal olid ees tumedad prillid, pea ettepoole ja õlgade vahel, üldse ettepoole kaldus, ja pikad sirged juuksed. Ta astus kuidagi sirgete jalgadega. “Mis sinuga küll lahti on,” mõtlesin ma. “Kelle asi,” vastas ta.

Ilus naine vaatas mulle korraks otsaja naeratas omaette. Olin teda vaatama jäänud. Ta naeratas veel ka siis, kui kolm peatust hiljem must möödus ja maha läks. Küllap oli tal hea meel, et poisikesed teda vaatavad. Muidugi, ta oli ilus ja kandis oma üleslöödud välimust suuremeelse hoolimatusega.

Ei algust, ei lõppu, ei teekonda, ei lugu, ei põhjust, ei tahajärgi, eikuskil, eikuhugi. Keegi, eikeegi.

Vahepeal käisin Manni juures tihti sellepärast, et siis ei jäänud poole lõunani voodisse uimerdama. Tema pool tõusin üheteistkümne paiku, lonkisin läbi linna, enamasti kodu poole. Säilib vähemalt illusioon, et oled vaba ja löögivalmis. Mõned korrad oli Mann mulle jõuliselt välja käristanud. Veidi hapu näoga ta seda küll tegi. “Naine olgu ilus, mees rikas,” ütles ta. Eks ta ole. Aga millegipärast ei lasknud ta mind ka lahti, hoolimata mu vaesusest ja lorususest. “Sinuga on nii rahulik.” Kord küll tundus mõni aeg, et ta mõtted olid muuga hõivatud, ta vastas vaevu mu küsimustele, siis ma kadusin paariks nädalaks. Kunagi hiljem ma küsisin selle kohta. “Jah,” ütles ta. “Ma tahtsin siis lihtsalt üksi olla, muud midagi.” See võis tõsi olla, võis ka mitte. Kui sa tahad inimestest lugu pidada, siis ära kontrolli, kas nad sind petavad.

Olen olnud ta juures üksi, kui teda ei saabu. Kui kojuminek eriti vastu hakkab. Teda oodanud. Ja vahel ta ei saabugi. Liiga hästi ma end üksi tema juures ei tunne. (Siiski vahel rahulikumalt kui kodus, kodus ei õnnestu teinekord magama jääda.)

Mõtlen, et ma pean ju Mannile tüütu olema, ta ei saa ju mugavalt ühegi mehega koju tulla, ma võin ju ees olla. Või seda tajust tahabki.

Jalutasime. Tänu temale olin ma jälle mina. Naljad tulid suhu. Astusin kindla sammuga. Loigud läksid ees kaheks. Ta soove ja mõtteid teadsin juba sekund enne kui ta ise. Tantsisin tantsimatagi. See oli Reka.

Eile ütlesin ma purjus peast, mitte talle: “Ma armastan sind, ma armastan sind.” Ja kuulasin, kuidas ma seda ütlesin. Teadsin ja ka tema teadis, et sisu polnud sel kopka eestki. ütlesin üha uuesti ja uuesti ja me naersime. Ta vaatas mulle otsa, hingas sisse ja väljaja ütles tõsiselt: “ütle, kas sa armastad mind, alati, lõpuni.” See oli Mann. “Jaa, jaa, jaa.” Rääkisime tühje sõnu. Oli lõbus ja kurb ja õudne ja vastik. üleeile hoidsin ühe käega Kati ümbert kinni, pilk eksles üle ta õla õhtusel taeval, libises üle ta näo, ei tahtnud sinna pidama jada. Katt vaatas mulle rinnale. Suudlesin ajaviiteks teda meelekohta. Ta ei raputanud pead ega tõmmanud ära, näppis mu jope lukku. “Noh, nüüd lähme ja nikume veel ajaviiteks,” ütles ta vaikselt, isegi mitte tigedalt, aga kurvalt. “Oh-nojah,” ütlesin ma ja lisasin mõttes: “Ära aja seda jama.”

“Oli tal üks pruut, see oli punapea,” rääkisin mõttes, kui pärast suitsu tõmmates üksi kodu poole astusin.

Päevad lähevad nõmeda järjekindlusega. Poole molutan maha, siis jalutan linnas, õhtul istun kellegi pool. Tahaks vahel välja murda. Aga see on peaaegu võimatu. Kui läheksingi kuhugi mujale, tuleksin ikka varsti tagasi. Püüda midagi muud teha oleks veel vähem tõeline olemine. Punnitamine ja vale. Igal õhtul mõtlen: homset küll nii surnuks ei löö nagu tänast. Aga ikka. Tõused üles, pole põhjust ega viitsimist muud teha, kui et istud pealelõunani köögilaua taga ja loed lehte või mõnda kapsast. Vahel harva tuleb eriline õilis kodusolemise feeling, nagu ekstaas. Oled mõnuga kodus, ümbrus soojusest värvitud, teed midagi vaikselt või istud, molutad ja jälgid ümbrust, ja kõik ümberringi on imeline. Tuba, valgus, kõik; vaatad aknast välja – oleks nagu ilus koht see majaesine, just sellisena nagu mõnes lasteraamatus, kodu. Ma ei tea, mis selle kodu mult ära võttis. Ja kas teistel seda on. Või on neilgi rohkem mõtetes ja mälestustes. Küllap on nii kõigil. Ja välja ei saa. Siis saaks, kui saaks kuhugi sisse. Kuhugi iseenda (ja ka kõigi) teiste päris sisse. Selle Asja päris sisse. Sulaks ära ja haihtuks õhku.

Ela siin paradiisi serva peal täielikus perses.

Hiliseks pärastlõunaks on kodusolemisest kapitaalselt villand, korra päevas peab kellegagi juttu ajama, muidu oled varsti sootuks väärakas. Istud, vait ja tige, ja irvitad kõige üle. Iga päev on kuristik. Kui on. õigem on öelda, et igas päevas tuleb ette kuristikke. Jumalalõhna. Kogu täie lõhna. Kui kuskil tööl käiks ja seal aega surnuks lööks, siis tuleks seda vähem ette. Pole ju vaja hakata tõestama, et sihipärane tegevus on mõttetu. Sihipärased tegevused jooksevad sihis. Sõjapidamine, mesilaste pidamine, naisepidamine. Kummalisi tegevusi on. Suremise ja surnute matmisega osatakse nii palju ilusat vaeva näha. Ema otsib juba mitu aastat hauaplatsi. Ainult et minust jääb ta küll sinna maha matmata. Miks tal peaks maa all parem olema kui maa peal? Ma küll ei taha praegu maa alla, ei usu, et seal ka surnust peast hirmus nauding vedelda oleks. Muidugi, surnuaed on kena surnute pesa.

Igaüks teab, mis ta teab. Ainult puhas olemine on midagi. See on see. Kuskil Piiblis kah keegi küsib: “Kes sa siis selline oled?” Jumal vastab: “Ma olen see.” Krõbe küll. Täiesti arusaadav. Täpsemini ei saa öelda. Kui see ainult oli ikka nii.

Oled paar tundi jalutanud, siin ja seal kohvi joonud ja möla ajanud, siis kohtad meest, kellel on tahtmist veidi juua ja kellel on isegi raha. Aga kell on juba palju, poes enam veini ei ole. Kõrtsudest ka ainult Virus ja Nordis, neisse ei viitsi minna, enamiku friendide jaoks ei ole need head logedad kohad.

Pole põnevaid sündmusi, põhjusi, tagajärgi. Iga päev jupid olemisest, meeleolud. Vahel väike lugu, siis suur auk. Hea pidu võib jamaks pöörduda, jama olemine heaks rahuks harvem. üks moos kõik. Peale surma saab ehk aru, mis see tegelikult oli.

Ikka olin öösel teinekord Manni juures. Kümnendas või üheteistkümnendas. Tänu Mannile hakkasin elus veidi teisi asju hindama. Ei kippunud enam poistega joga ajama, rohkem istusin ja kuulasin pealt. Kuivõrd need asjad enam nii pinget ei pakkunud, siis lugesin ka vähem. Musa ja sporti tundsid kõik. Mõni oli rohkem Kissi fan, mõni Purple’i ja Sabbathi, mõni Zepi ja Yesi ja Genesise. Tänu Mannile kuulasin hiljem ka sootuks teistsugust musa, varasemat ameerika musa, kerget, või siis jatsu. Tema ei teadnud muusikast midagi, aga jagas alati ära, milles on tuuma ja tõelist feelingut. Tal oli kellegi kingitud vana grammar. Siis ma ikka tassisin platesid. ütlesin talle, et võtku endale midagi linti või lasku võtta, aga nii palju tarbetut tegutsemist käis talle üle mõistuse. Mannil on tugev oma valik ja ka oma arvamus (mida ta ei kipu eriti välja ütlema), see on peaaegu nagu põhimõte. Kuigi, kui talt küsiks: “Mis, sul on sihuke põhimõte või”, vastaks ta: “Mis põhimõte. Misasi see selline on. Ei ole mul mingit põhimõtet.” Mann on täiesti nõus, et temast arvatakse halvemini, kui ta tegelikult on. Siis ta tunneb, et tegelikult on ta parem.

Ei oskagi öelda, mis ta jaoks põhiline on. Võibolla ehtsus (või on need ehadad mõnud) ja ilu (see ilu tähendab rohkem headust, pehmust, viisakust, hingelisust, noh, kenadust) – ta armastab seda, mis on tema jaoks elus ja mis hoiab teda elus. Napsu muidugi ka. Temaga ma õieti jooma hakkasingi. Poistega muidugi ka, aga nendega panime rohkem õlut. Mann katsub alati varjata, kui ta rööpast välja on, või otsib siis lihtsalt üksindust. Tegi nukraks, kui ta mind teinekord Viru-majja vedas ja seal siis üksi jättis. Lennates hoopis teab kelle kaenlasse. Samas lasi mõnel ka mulle välja teha. Olin tusane, aga õppisin taluma, ja hiljem see eriti muret ei teinudki.

Ah, vale, tegi ja teeb siiani. Alati, kui ta minu juurde tagasi tuli või kui ma jälle ta tuppa saabusin, oli see uus kohtumine, värske. Ta vaatas mind ja nägi mind ja mõtles minu üle. Ta ei lase kõigel triviaalseks ja tüütuks muutuda. Varastada ta võis, aga kellelegi isiklikult siga ei mänginud.

Poiste vestlused viskasid mulle ära ja ma hakkasin vähem mõtlema. Nõme tundus punnitada ja punnitamisest hoolimata mannetuid konstruktsioone luua. Mann ei mõtle rohkem kui vaja, rohkem kui ilus. Aga mitmest suurmõtlejast on ta küll targem. Mannile tegid isegi ärikad välja (paljusid ta tundis) või müüsid odavalt hilpe ja muud kama. Ja need on küll ihnsad inimesed.

Ometi pole ma armukadeduse jamast siiani üle saanud. Kui Mannil midagi tõsist ette tuleb. Ja tõsist või vähem tõsist, ette tuleb tal ikka. Ja ta ei kavatsegi seda muuta. Olen mõelnud, et kurb võib olla, kui teine sind petab (mida ta petab, mis siin pettusega pistmist on, pettur võib hoopis siis olla, kui ta ei peta), aga mitte mingil juhul viha teise vastu, magusat tahtmist talle õilsusest nõretavaid etteheiteid teha. See on omanditunne. Või ma ei tea mis. Igal juhul liigne kindlates asjades kinniolemine. Avatust on vähe. Aga väga suur avatus võib viia tundetuseni. Oled kõigega nõus ja kõik on ühtviisi ükskõik. Nii et ma ei tea, mis on hea. Võibolla just väiklane armukadedus, kui ta on siiras. Ei tea. Ei tea.

Kord oli küll kurblik hetk. Tulin ta poole hilja. Ei pidanud kodus vastu. Tõmbasin lesta, ilma et emale sõnagi öelnuks. Lasin ukse vaikselt kinni. Oli juba öö.

Manni juurde jõudsin suures õhinas, astusin kerge sammuga. Uks läks lahti, kodus olles ei lukustanud ta iialgi ust. Tuba oli pime ja vaikne. Seisin ja vaatasin padjal kahte pead. Kuulsin kahe magaja hingamist ja hingasin läppunud õhku sisse. Lasin tookord sama vaikselt jalga. Oli kibe olla. Aga ütlesin endale Manni asemel: “Vali, kas tahad tunda või ei, ta on selline, nagu ta on.” Ja ma tahtsin. Sul pole õigust tema üle või tema eest otsustada. Mis õigust on sul talle midagi pahaks panna. Otsustasin püüda sinnapoole, et ta tahaks ise minu vastu kena ja truu olla. Jah, siis ma olin veel nii naiivne, et pidasin truudust ja mõnda juhuslikku tegu, juhuslikku magamist kellegagi jube tähtsaks. Hiljem sain aru, et elu on mitmekihiline, ja kui sa tahad, et ta oleks sul lihtne ja ühevärviline, siis sa oled lihtsalt loll. Lihtne ja ühevärviline elu on palju odavam kaup, igavam, madalama pingega. Ja kui nii, siis olgu juba kallim kaup, mis siis, et ta on kohati rohkem valu tegev, aga ta on ka suurem ja sügavam ja inimlikum ja ehtsam elu.

Kustutasin ukse kõrvalt tule, et pimedas riidest lahti võtta ja magama heita. Istusin voodil ja kuulasin oma räpakaid südamelööke. Tundsin muret, et süda on ilmselt tõesti haige. Ei tea, mis sellest saab. Vaevalt ma küll nii kaugele jõuan, et arsti juurde lähen.

Korraga tuli tunne, et jah, kui ma suren, küllap siis on kogu elu ja kõik, mis ma olen teinud, otsekui peopesal ja ma näen seda kõike, mis olnud, ühe tervikuna. Lähen kuhugi mujale, saan kellekski teiseks ja vaatan sealt kõike seda, mis olnud. Sellepärast pole mõtet valetada, valetamist siis ei mäleta, ega valetamine ole mingi eriline patt, ta polegi midagi, ta on lihtsalt surnud elu. Sa kaotad oma elu, kui valetad, ja pärast on sellest kahju. Halbu tegusid ei pruugi nii väga kahetseda, nad on midagi, aga valetamine pole lihtsalt mitte midagi.

Olin täiesti riidest lahti. Kardinat ei olnud ees. Seisin akna all, vaatasin öist märgaja tühja majaesist ja mõtlesin: “Jah, ma olen jumal, küllap ma olen jumal, küllap me kõik oleme jumalad, kõik kokku, mis naljakas asi see küll siin toimub.”

Jalutasin mööda vanalinna. Taskud peaaegu tühjad. ühtki rublalist polnud sinna jäänud. Ainult kopikaid veel mitmel pool laiali. See andis rahuliku olemise, polnud enam põhjust mõelda, kus väike naps teha. Teadsin, et võin koju minna ja välja puhata.

Kodu oli tühi. Juba kaks nädalat pesitses ema sanatooriumis. Helistas aeg-ajalt ja me rääkisime sõbralikku sooja juttu. Peaaegu et armastasin teda nii kaugel, peaaegu et igatsesin ta järele. Sain aru, ta tundis ärevust, kas ma kodu pea peale ei keera, ehkki otse seda ei pärinud. Ja kuivõrd ta ei pärinud, siis ma ka ei rääkinud. Püüdsin rääkida rahuliku tooniga, et ta taipaks – kõik on O.K. Loodan, et oma rahulikkusega üle ei pingutanud. Tagasi pidi ta jõudma nädala pärast.

Ei tahtnud midagi ette võtta. Aga ka mitte kohe koju minna. Oli tuuline-pilvine pärastlõuna. Oli hea sihitult astudes vastutulevaid plikasid vahtida. Plaanideta, soovideta inimene. Heitsin vaid silmanurgast pilke. Aga kenad neiud kosutavad, paljalt oma kekutamise ja möödajalutamisega.

Ühe tee võiks kohvikus siiski juua, mõtlesin. Vaikselt nurgas istuda ja inimesi vaadelda. Kui esimene kohvik on lahti ja mulle ühe tee annab, siis joon, kui ei, siis ei, sel juhul lähen pikemat teed pidi koju ja teen vahelduseks korteri korda. Nüüd, kus ema polnud, elasin korralikumalt kui muidu, vastupidiselt tema hirmule.

Andsin jope riidehoidu. “Olge head,” öeldi mulle numbrit ulatades.

“Tänan.” Siis meenus, et need kopikad jäid ju jopetaskusse. “Vabandust, kas te annaksite korraks tagasi, ma pean sealt veel ühe asja võtma. – Tänan.” Võtsin põuetaskust kõigepealt selle Moravia raamatu ja siis võimalikult kerge käega kopikad. Põetasin need teksataskusse. “Aitäh,” ütlesin ma jopet tagasi andes veel kord, isegi tundes, et sai liialt tänatud.

Vaatasin korraks peeglisse. Täna ei meeldinud mulle, et juuksed sassis olid, tahtnuks korralik välja näha, aga kammi polnud mul nagunii. Surusin raamatu kampsuni alla pükste vahele ja sättisin kätega pisut juukseid.

Leti ääres sihtisin paratamatult üle serva – on neil veini või šampat. Klaasitäis tuleks ehk väljagi. Ei tahtnud isegi seda väikest, aga noh, jällegi, kui see mõte peast läbi vilksatab, siis põrgaku ta mingi loomuliku takistuse vastu. Ei taha valikut teha, mitte milleski. Hiigla harva, kui tahan otsustada, nautida, missuguse enesekindluse ja vapra tunde otsustamine annab. Nõmedalt vapra tunde. Veini polnud, sampust küll. Kindlasti oli mul rubla jagu kopikaid. Võtsin kopikad peopesale ja lugesin üle. Rubla ja üheksateist. Teed ja sampust välja ei tule. Võtsin siis juba ühe kohvi.

Kui oma kohvitassiga leti ääres ringi pöörasin, tundsin hetkeks ebamugavust, siit ja sealt vaadati mu poole. Oled üksi baaris ja jood ühe kohvi. Kes sa selline oled? Okei, olen kes olen, leppisin mõttes. õnneks oli üks kolmene laud tühi ja ma ei pidanud end kellegi juurde küsima. Kui istusin, tuletas Moravia end kõhu peal meelde. Võtsin ta väljaja panin tagurpidi lauale. Kardinad olid veidi kõrvale lükatud ja ma nägin välja. Tahtsin vaikselt istuda ja lasta silmadel pilvede liikumist vaadata, aga jälle segas asja peale mõtlemine selle ära. Punnitasin natuke vahtida, aga see oli surnud vaatamine, mitte heas mõttes tühi vaatamine. Kohv jahtus. Segasin suhkrut. Joomiseks veel tuline. Tegin raamatu keskelt lahti ja lugesin. üks poiss vaatas oma sugulaste käitumist ja ei saanud sest suuremat sotti, jagas küll nende tegutsemismotiive ja need olid talle lääged. Kui sa oled tõeline vaatleja, pole miski eriti lääge. Sest mingid motiivid pole halvemad kui teised. Ainult enda olemine võib halvem olla. Kui oled liiga tuim ja nüri.

ühed plikad küsisid, kas nad võivad mu lauda isuda. “Jah, palun.” Vaatasin ringi. Mujal polnudki enam kohti. Ma ei saanud enam rahulikult lugeda. Ei tahtnud raamatut ka kõrvale panna, see tekitanuks plikade ja minu vahele tühjuse ja pinge. Pressisin siis lugeda, ehkki enam mõttega ei jälginud. Varsti hakkasid nad vaikselt juttu ajama. Kuulsin seda vestlust tahtmatult pealt. Tavaline vestlus. Püüdsin mitte liialt kuulata, et nad seda ei tajuks.

Nad olid endale hea laari ette võtnud. Kohvid, väikesed sampused, koogid kummalegi.

Jõin hästi aeglaselt kohvi ja keerasin aeg-ajalt lehte. Hea meelega ajanuks nendega tühjast-tähjast juttu, ei osanud ainult kuidagi alustada. Alustama pidanuks kuidagi poolkogemata. Lõpuks, kui neil hakkas kõik otsa saama ja minu kohvitass tühi oli, kummardusin nende poole ja küsisin: “Ma lähen järjekorda kohvi järele, kas tahate ka baarist midagi.” Nad vaatasid mulle ja siis teineteisele otsa. Nad olid noored tüdrukud. “Ei tea, ühe kohvi võiks võtta küll,” ütles ilusam kahtlevalt. Millegipärast arvas ta, et tema peab vastama.

Alles siis tuli mulle pähe: ega nad mõtle, et tahan neile välja teha. Arvestasin siva mõttes. Kolm kohvi tuleks ehk väljagi.

“Ja muud mitte midagi,” küsisin, loll, nagu ma olen. “Ei, muud küll ei taha,” vastasid nad.

Seisin sappa ja püüdsin mitte nende poole vaadata. Ma polnud enne neile tõsist pilku õieti heitnudki. Siit, kaugemalt, oleks hästi näha olnud, mis nad endast kujutasid. Ilmselt tehnikumist või siis pedast. Mul ei tekkinud nende suhtes mingeid plaane, nii et olgu, kust tahavad.

“Kolm kohvi,” ütlesin ma, kui saba minuni jõudis. “Kui palju teil kohvi maksab.”

“Kolmkümmend üks kopikat.”

Ta pani kolm kohvi kandikul letile ja lõi arvutil selle keerulise summa kokku.

“Üheksakümmend kolm kopikat.”

“Ma jään teile viis kopikat võlgu,” ütlesin hooletult, aga võimalikult resoluutselt. Mees jäi mittemidagiütleva näoga vait. Tõstsin möödaminnes suhkrutoosi ka kandikule ja astusin minema.

Jagasin tassid laiali.

“Siin on,” ütles ilusam tüdruk häbelikult ja pani rubla lauaservale.

“Ärge andke mulle seda rubla, ma ei saa teile tagasi anda.”

“Oh, las see jääb.”

“No teate.”

“Sest pole midagi.”

“Ma ei taha nii. Lubage siis, et ma tegin teile välja.”

Ta võttis oma rahakoti ja hakkas kopikaid lugema.

“Kohv on kolmkümmend kopikat, eks ole,” ütles ta vaikselt.

“Jah.”

“Palun.”

“Kuulge, siin on ikkagi rohkem.”

Jumal, nii palju sekeldamist nende kopikatega. Jätsin viieteistkopikalise lauaservale.

“Kas te suhkrut ka panete.”

Oleksin tahtnud nendega mõnusat tavalist juttu ajada. Nad panid suhkrut kohvi sisse. “Aitäh teile,” ütles see ilus tüdruk. Unustasin endale suhkru panemata, viisin kandiku ja suhkrutoosi tagasi ja panin mingi kopika talle letile.

Istusin ja ei osanud ikka midagi rääkida. Lõpetasin oma kohvi enne neid. “Head päeva,” ütlesin tõustes ja oma raamatut võttes. “Head päeva,” ütlesid nad mõlemad hästi lahkelt.

Istusin Manni tugitoolis. Ei teadnud, mida teha. Mingi jõuetus. Ei suuda lugeda. Võtad loed paar lauset, ei jälgi. Mõttetu tegevus. Mis ma siin pingutan mingit idiootsust, milleks? Kõht oli tühi, aga ei viitsinud süüa otsida. Tühi, mis siis, et tühi, söön, siis on täis, noh ja siis? Suitsud olid taskus. Ma ei võtnud neid välja. Raadiot mängima ei keeranud.

Vaatasin enda ette. Oskaks nutta, siis kui tahaks. Ei. Karjuda. Milleks? Kõik on tavaline elu. Kaua ma pean siin istuma, issand jumal? Kus on elu? Nii palju surnud inimesi seina taga tänaval.

Eile oli hea. Jõime veidi. Kõik oli elus. Olime omadega kodus. Kui kempsu pissile läksid, kiirustasid tuppa tagasi. Kogu aeg tahtsid olla, midagi teha, ükskõik mida, võimalikult intensiivselt olla, ükskõik mida teha, nikkuda või mitte, see pole nii tähtis, olla, suhelda, värviline elu, feeling, tuba on täis pidu, vaikne olemine, muusika, juua teed või mitte, ükskõik, suitsetada, jah, vahetpidamata, kuni sigaretid otsas, suudlen sind ja suudlen teda ka, suudle sina ka teda, sõbrad, vennad, inimesed, lapsed, me oleme kodus, tantsime hääletult, hääletult, pantomiim, võtame ennast alasti, naljakas, kui naljakas, miks ma naeran, ei tea, tahan ja naeran, jumal, kui naljakas, me oleme kõik alasti, mis see on, mis siin toimub, kes me oleme, mis maailm see on, mis see maailm on, kes me oleme, kes me oleme, sinu keha, minu keha, imelik asi – minu keha, sinu oma ka, silmad, mis meiega lahti on, ära tee akent lahti, palun ära tee akent lahti, hea, jääme siia, soe, rahu, hea, istume natuke, kas teed on veel, ei, ei pane riideid selga, oh, pärast võiks veel tantsida, nii hakkamegi pidutsema, kõik on alasti, daamid on üles löödud, värvitud, ehteis, härrad võiks isegi olla ülikonnas, või hästi napis ja ranges ülikonnas, silindriga, oo jaa, silindriga, kust sa selle saad, minul on kodus klappsilinder, käib kokku, ei, kõik peavad siis ikka alasti olema, ei, vaadake ise, tüdrukud on ju ilusad alasti, vaadake Evelini, ta on ju ilus, aga mehe keha ei ole ilus, miks ei ole, me ei ole osanud teda ilusana näha, me ei ole teda siiani ilusaks mõelnud, aga nüüd mõtleme, ei mingeid ebamoraalsusi, ei tea, miks ka mitte, ei tea, mida te mõtlete, nikkumist, las need teevad, kes tahavad, ei, ei, see ei ole hea, see rikub asja ära, kui ühed hakkavad kahekesi, mis need teised siis teevad, vaatavad või, kuulge, võibolla paneme riidesse, asi läheb juba kuidagi liiga rõvedaks, ei ole, täna jääme alasti, oota, kui palju kell on, üheksa, poole kümneni jääme alasti, mehed, miks teil ei tõuse, miks ei tõuse, mul on juba poole peal, näita, mine persse, kuulge, te olete kõik jamaks keeranud, kuradi lapsed, nagu enne poleks olnud, asja siis praegu vaja, süvafeeling jah, nüüd hakkate jama panema, õige, täitsa õige, oodake, pidage lõuad, teeme nii, et mingi minut aega on kõik vait, okei, okei, teeme.

Tuba oli tühi. üsnagi korras. Kes ja millal teda koristas, ei teagi. Hommikul olime meie Manniga kahekesi. Ta läks tööle. Veidi aja pärast tõusin, käisin kohvikus kohvi joomas. Ja tulin siia tagasi. Miks? Kõik külm, tühi, mõttetu. Külm päev, tühi tuba.

Kuhu ma pidin minema, mida tegema?

Ei taha midagi teha. Ei taha siin olla.

Väiksena oli ka nii. Kui oli sünnipäev või pidu, oli kõik ümberringi täis elu, headust ja armastust lehvis õhus, teinekord oli kõik kõle, tühi; õudne, vaenulik üksindus.

“Lõpuks on iga inimene siin maailmas üksi. Elab üksinda ja peab hakkama saama ja valib, kuhu ta oma saatusel laseb minna,” nii ma kirjutasin kroonust. M vastas siis: “Sa ajasid süvajama, anna mulle andeks. See on nohu, millest sa mulle kirjutasid. See pole mingi õudus. Aga suudad sa ette kujutada, et algselt, inimeste kui indiviidide väliselt, see, mis inimeste põhjas on, on üks olend, üks suur olend, ja see olend on kosmoses või kõiksuses üksi, saad sa aru, tal on mingi üliteadvus, ei tea, ei saa öelda, palju kõrgem inimese teadvusest, suur, hea, pehme, ja ta on kõiksuses üksi, kosmoses, õudus. See on õudne, kui tajuda. Selleks me oleme inimesed, meid on palju, oleme üksteisele seltsiks, sõbrad ja vaenlased, pole nii üksi, pole nii õudne.”

Ma ei saa tööle minna, mingi rutiini sisse, sest iga hetk, iga sekund mu elust on kingitud just mulle, iga hetk on taevalik ja maksab kulda. Kui ma oskaksin näha mingit tööd kui jumalikku, taevalikku kangakudumise siis võiksin seda teha, aga ma ei ole veel näinud.

Olen vahelduseks hästi puhanud. Lähen välja korterist, kus ma öö magasin. Kõnnin mööda tänavat. Ma elan igas sammus. Kõik mu ümber on imeline. Iga inimene, iga maja. Ma olen suurepärane ja kaunis, astun mõnuga iga sammu. Elus, elus, elus maailm. Kuni mootor käib maha ja ma konutan kohvikunurgas, mõeldes, ah, mida küll teha. Või ei mõtle sedagi. Ootad mõnda tuttavat nägu, et paar sõna mõttetut juttu ajada. Viibida teineteise seltskonnas.

Tahtsin talle helistada. Nagu ikka. Kas kuhugi kutsuda või niisama juttu ajada, see sõltunuks tema meeleolust ja suhtumisest, õhtul üksi voodis sellele mõeldes olin täiesti kindel, et helistan. Ja hommikul ärgates tuli see ka kohe meelde. “Noh, kas helistan.” Ja siis ma juba tundsin, et ei helista. Sest polnud kindlat enesetunnet. Ja kui ilma kuhugi kallale asud, läheb kõik vett vedama. Teadsin, kuidas võinuks teha. Muuga sel päeval mitte tegelda, vaid helistamist kogu aeg seesmiselt meeles pidada, ja kui siis ühel hetkel olnuks kindel tunne, siis helistanuks, kuigi ka siis polnuks midagi garanteeritud.

Olin kodus ja mõtlesin, et tahaks linna sõita, osta paar pudelit veini, panna need kotti ja siis vaadata, mida teha. On ka võimalik neid mitte ära juua, vaid tulla koju tagasi, panna nad külmutuskappi. Hakata mõnda raamatut lugema. Ja teada, et mul on külmutuskapis paar veini. Ja oodata ja varitseda, millal nad sealt välja tulevad ja minuga midagi ette võtavad. Aga nii küll vaevalt läheb. Jah. Toredam on osta veinid ja alustada järjekordset, kohati lõbustavat, kohati igavat ja masendavat seiklust. Jalutuskäiku. Teekonda eikuhugi. Mis kestab heal juhul mitu päeva.

Hea on teel olla.

Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudeski teel olla.

Ma ei ole osanud uskuda midagi, mida mulle õpetati. Ega teisedki uskunud. Aga tundub, et enamikule see probleemiks ei saanud. Võibolla lasin liiga kaua end ära petta. Ei tea. Midagi ei saa öelda. ükski asi pole ju ainult nii. Ta on veel ka nii ja nii ja nii.

Tean, et mõistuse järgi elada pole hea. Kõik peab tulema kuidagi pooljuhuslikult, siis on ta puhas. Sa võid küll seda oodanud olla. Aga kui taotlema hakkad, teadlikult, kaalutletult, ei saa sa enam õnnelik olla. õnn on see, mis osaks langeb. Teadlikult leitud naudingud on perverssed.

Kõiges, kõiges kahesus. Mõistus on võluvamaid asju, aga tihti ka vastik, perversne, väike, räpane. Kahesus. Isegi kui sa leiad ühe pähkli ühe tuuma, mis tundub olevat ülimalt üks, sealt seest või temaga koos leiad sa kaks.

Tulin Baltas rongilt maha. Emale sai öeldud, et jõuan umbes nädala pärast, tegelikult oli Tartus ainult kolm päeva. Ma läksin seal Katiga veidi tülli. Siis hakkas nukker ja lääge, kuhugi polnud minna ka, jalutasin öösel mööda linna, vedelesin raudteejaamas ja hommikul sõitsin Pihkva rongiga minema. Aga mingit rõõmu ma ära sõites ei tundnud. Lihtsalt jälle ühest kohast teise. Mis seal vahet.

Nüüd olingi jälle Tallinnas. Jalutasin jaamahooneni välja ja jäin mõtlema, mida ma üldse teen. Tundus kuidagi, et koju vist ei lähe. Kuhugi ei tahtnud minna. Läksin jaama sisse. Ostsin putkast raamatu, kuigi raha oli vähe. Vist lihtsalt, et midagi teha. Panin ta põuetaskusse. Mingi itaalia kirjanik. Istusin ootesaali maha, et välja mõelda, kuhu minna. Aga jäin hoopis inimesi vaatama. Siis ikkagi proovisin mõelda, kuhu minna, aga ei suutnud välja nuputada, mida tahaks. Ainult selle mehe poolt võiks läbi astuda, ta on veidi võlgu. Saaks raha. Ei mõelnudki midagi välja.

Mulle meeldisid ühed väikesed tüdrukud, kes Baltas istusid. Neil olid ranitsad seljas, eks tegid koolist poppi. üks vaatas raamatut ja näitas sellest midagi teisele, teine tahtis vaadata, aga siis esimene jälle ei näidanud, kiusas. Ma teen siiani poppi.

Tegin silmad lahti. Kuulasin mõni aeg vaikust ja tänavahääli.

Aken peab lahti olema, kui nii vali müra kuulda on. Ja vist sajab ka vihma või on sadanud, autod lirtsutavad läbi lompide. Oleks vaja minna kempsu ja vett jooma, aga ei viitsi. Ja teki all on soe.

Toas oli hämar valgus. Mõtlesin, kas pea hakkab märku andma, kui üles tõusen. Mida eile joodud sai? Nagu ainult veini. Muud nagu polnud. Jõime siin ja seal, vist mitte eriti palju.

Mõnus oli voodis olla. Hästi väljamaganud, aga ometi ei pea veel tõusma, vedeled, soe ja lõtv, kaifid. Lasin silmad kinni ja mõtted ja kujutlused tulid palju intensiivsemalt ja ehtsamalt ja tähtsamalt. Tuli meelde, et õhtul helistasin ühele ja see küsis, kas ma olen purjus. ütlesin, et veidi jah. Ta ütles, et tulgu või helistagu ma mõni teine kord, kui täitsa kaine olen. Mõtlesin, et kus elus või raamatus veel keegi kellelegi just samamoodi ütles. ütlesin: hüva, ja jätsin head aega, ma ei käinud peale. Uus plika. Olen teda üks kord näinud. Hea uus plika. Sa oled ise nagu puhtam, kui midagi uut ette võtad.

Veeretasin Manni laias voodis ennast teisele küljele ja vaatasin akende poole. Teise poole eest oli paks kardin ära lükatud, Mann lasi mulle valgust sisse, kui hommikul tööle läks. Ja õhuakna oli lahti kookinud.

Kogusin pealehakkamist, siis võtsin teki ümber ja läksin õhuakent kinni tõukama. õhuakna avamine ja sulgemine käib Manni juures hüppega, tal on nii kõrge aken. “Küll on hää, küll on hää, et sa taalerit ei näe,” laulsin lõdisedes endale lastelaulu ja hüppasin mitu korda, enne kui hästi kinni sai. Tekk vajus selle käigus põrandale. Nüüd taipasin, et tänavalt, alt bussipeatusest võidi mind üldiselt ju näha. Palja švantsuga akna all hüppamas. Lõbus küll. Korjasin teki endale uuesti ümber. “Häbi, häbi,” ütlesin. Kobisin köögipoolele jooma. Tundsin heameelt, et eelmine päev mingi bläkiga maha polnud saanud.

Kõigepealt loputasin suust vastiku maitse, siis lasin jahedal veel läbi kõri voolata. Suus oli palavus. Jõin otse kraanist. Häh, hea. Näole ma vett ei pannud – ei kavatsenud veel üles tõusta.

Kuulatasin ukse taga – kas koridoris on vaikne? Kuidagi ei viitsinud kempsuminekuks riideid selga ajada. Ukse kõrval olid Manni puukingad, lükkasin need paljaste jalgade otsa ja kuulatasin uuesti – vaikus. Lükkasin ukse praokile ja torkasin pea koridori. Polnud kedagi. Kempsuni oli mööda pikka, räpasest pirnist valgustatud koridori mitukümmend sammu. Tõmbasin ukse kinni. Ei, otsustasin, nii ei lähe, vähemalt alukad tuleb jalga tõmmata. Panin alukad jalga, aga midagi rohkemat küll selga ajada ei viitsinud. Vaatasin korraks pükse. Täiesti viisakad alukad. Puhtad. Vaatasin uuesti uksest väljaja startisin siis võimalikult kerge sammuga kempsu suunas. Winnetou liikus hääletult metsarajakesel. Tegelikult kostis paratamatult õudsem klõbin. Kempsuni jäi kaks sammu, kui kuulsin trepi ja koridori vahelise ukse kääksatust. Ei hakanud vaatama, kes see oli. Lipsasin kempsu ja vajutasin ukse haaki. Tõmbasin vett ja lasin pissi. Vesi lõppes, aga mul oli veel pool põit täis. Oh, lihtsad asjad on ikka head. Kui neile ilusti viisakalt tähelepanu pöörata, kui muud mitte teha ja võtta neid kui kõige tähtsamaid. Veidi süüa, veidi juua, jalutada, magada, musa kuulata, veidi nalja visata, veidi armastada.

Keegi tõmbas kempsuust. Jah? Mis nüüd? Tuli igaks juhuks veidi oodata ja kuulatada. Ootasin tükk aega. “Nüüd süüdistage küll iseennast,” otsustasin ja lükkasin ukse lahti. Polnud seal kedagi. Panin klõbinal tagasi Manni ukse poole. Küll oli külm.

Lipsasin voodisse ja hakkasin tekki uuesti soojaks ajama. Helged mälestused lapsepõlvest on, kui sai veidi haige oldud. Ema hoidis voodis ikka rohkem ja kauem kui vaja. Päevad läbi voodis, oodates ema töölt tulemas, raadio ja raamatud toolil voodi kõrval. Vahel lipsasid kööki ja tegid endale võileipsi või muud suupärast, kogelmogelit, praemuna, morssi.

Olin võtnud tõsiseks plaaniks mõned Tallinna kohvikud läbi käia, et kunagi mõne plikaga sinna sattudes teaks, kus ja mis ja kuidas see asi käib. Kümnenda klassi j oga. Aga võisin vajaduse korral viisakalt vanema mulje jätta, kui hästi tõsine, rahulik ja hoolimatu olin. üle ei tohi pingutada – see ongi knihv, kui midagi mängid. Seisin üksinda Pegassi ukse taga. Uks oli ketis.

“Mis on, ei lasta sisse või.” üks tüdruk seisis äkki mu kõrval. Vaatasin. Täitsa üllatus, et selline tüdruk mind jutule võttis. Ta oli väga okeilt riides, värvitud, kõrvarõngastega. Ta vaatas läbi klaasi. Siis pani käed näo ümber ja uuris, nina vastu klaasi. “Kurat, ei saa aru, kes seal on.” Ta koputas. Sõrmes oli tal sõrmus, sellega koputaski. Käevõrusid oli tal ka. Ise kõhn ja väike, minust palju lühem, musta või mustja peaga, lühikesed, sirged, üsna õhukesed juuksed. Ta polnud ei tüdruk ega naine, midagi vahepealset.

Ta koputas nii ägedalt, et ma mõtlesin kohe – šveitsu peab tal tuttav olema. Aga ilmselt ainult üks, sest ta vaatas, kumb tööl oli. Vanamees tuli klaasi taha. “Tere, Jaan.” Vanake tegi kohe lahti. “Me tuleme selle kutiga sisse.” Vanake oli lahke. “Tere õhtust. Kuidas läheb siis, Marika, ei ole teid juba kaua näinud, juba nädalapäevad.” See mees rääkis vanaaegset juttu. “Ma olen ju kogu aeg tööl.” “Kus sa oled siis nüüd, Moskvas või.” “Nojah.” Ma pugesin ka sisse. Plika hooldas mind nagu last. Viis üles, pani lauda. Siis andsin talle suitsule tuld. Tema enda tikkudega, mis ta koos Tallinna pakiga lauale pani. Ta oli hästi sõbralik ja rõõmsameelne, sugugi mitte üleolev ja ei tahtnud minu käest nagu midagi. Tegelikult oli ta tulnud oma ettekandjast sõbrantsi juurde. Aga nüüd jäi minuga istuma. See oligi Mann.

Kui sa plikaga magad, siis võid valetada ja käituda mitte päris vastavalt oma feelingule. Pagan teab, mis põhjusel. Näiteks varjad midagi, kardad, et ta sult midagi küsib, või pead teda endast kogenumaks ja oled kohmetu või oled vintis ja hoolimatum ja laisem, kui ise tahaks. Tohutult parem on, kui sellist ebaklappi seesmise sinu, välimise sinu ja plika vahel pole. Kui kõik on vahetu, tõeline ja julge, sa usud ja tahad seda ja ei häbene. See on hea. Joovastav. Unustus. Mäng. Ei tea isegi, mis järgmisel hetkel teed. Riideid seljast võttes poetad ajud ka välja. Parimatel hetkedel oli Kati täiesti ajudeta ja täiesti ettearvamatu käituja. Naljakas.

Kui päeval varem tinutama hakkad, saad ikka kuidagi ööni välja veedetud. Mingeid variante ikka leidub ja tuju püsib mastis. Kui püsib. Sellepärast tulebki varem alustada.

Tulime kinost pärastlõunavalgesse päeva. Silmad kinopimedad. V haigutas. Mina samuti. Läksime automaatselt üle platsi ja mööda tänavat edasi. Olime kolmekesi. V, A ja mina. Olin jälle kolmas. V oli kunagi vanasti mu pruut. Lühikest aega. Õieti polnudki. Õieti oli ta kogu aeg lihtsalt sõbramees. Suurest igavusest või üksindusest või nukrusest sattusime mõned korrad koos magama. Aga voodiski olime rohkem sõbrad. Pilk jäi voodis selgeks, see oli iluski. Ma teadsin, et A üritas talle pikemat aega pihta panna, aga õiget vedu see asi ei võtnud. Mõlemad olid liialt isepäi elavad inimesed. See neid muidugi teineteise poole tõmbas kah.

“Mis me teeme siis,” haigutas V veel kord. Siis võttis ta A õlgade ümbert kinni. “Noormees siin mõtleb kohe midagi teravmeelset välja. Selline ilus noormees.” Ta lasi käe alla.

“Ei tea, kas vaheajad on igal pool läbi,” ütles A.

“Oleneb, kus,” rääkisin mina. Nii tihti olen kolmas olnud. Enamasti hea meelega, hea vaba asend. Teisedki taluvad mind hea meelega. Vahel on kolmandat vajagi, et asjad vabamalt laabuks. “Kui palju kell on.

“Kuus läbi.”

“Gnoomis on vaheaeg. Nordis ma ei tea.”

“Baar on igatahes lahti.”

“On küll. Sinna lähmegi.”

“Ainult ma ei viitsi kuskil oodata,” ütles V.

“Nojah, lähme uurime elu,” ütles A.

Kõndisime sinnapoole.

“Kuidas teile kino meeldis,” küsis V.

A: “Nikkumist oli vähe.”

V-le selline jutt ei meeldinud. Ta oli vait. Mina samuti. Läksime

vaikides. Inimesi vaatas meie poole. A pani endale suitsu ette. “Mulle kah, tõbras,” tuletas V meelde.

“Sorri.”

“Anna mulle ka üks.”

A andis tuld, meie puhusime suitsu suust välja. “Palju teil üldse raha on,” küsis V.

“Mul on umbes kuus rubli.”

“Sul ka midagi on, O.”

“Kolm.”

“Vähevõitu.”

“Vähe jah, kaks veini ikka.”

“Mul on ka mõned rublad.”

“Oled sa viimasel ajal palju joonud,” küsis V mult. Ta kõndis nüüd A käevangus. Tikk-kontsadega munakividel. Nägin silmanurgast, kuidas ta sirutas käe eemale ja lasi sigaretil näppude vahelt maha pudeneda.

“Ei ole, pole millegi eest juua.”

“Aga himu sul ikka on.”

“Ei tea, vahel on. Sinuga koos on, kallis.”

“Tänan, mu arm.”

Läksime Nordi sisse.

“Kurat, kas leppisime enne kokku, et pärast lähme joome veini,” ütles V. “Miks teil nii vähe raha on.”

Mis ta viriseb. See mulle ei meeldinud.

“Kuule, ta sokutas meile mingi suupiste ka,” ütles A kandikuga lauda tulles.

Nägin, et V tahtis jälle viriseda, et mis kuradi suupiste, aga jättis virisemata. See oli hea.

Kõrvallauas istus sünge mutt, paks, suurt kasvu, jalad põlvedest vist laiali, küünarnukid ja suured rinnad laual, koni erepunaste küüntega näppude vahel, ja pani oma sõbrantsiga aktiivselt teksti. Vaatasin, kuidas inimesest voolas energia nagu kosest. Halb või hea, ei tea. Olen ammu selle pärimise vastu, aga miskipärast tuleb ta kogu aeg meelde.

Tartus.

Katt pani meid eri tubadesse magama. “Mis see siis on, kas täna ei saagi,” küsisin, kui ta mulle teise tuppa voodit tegi. “Ole tasa,” ütles ta.

“Jah, muidu jumal taevas kuuleb ja pahandab.”

“Head ööd,” ütles ta pärast mulle ukse vahelt.

“Musi ka.”

Ta tuli ja seisis mu ette. Ma istusin voodiserval. Enne kui ta aru sai, tegin tal püksinööbi ja luku lahti, lükkasin särgi kõrgemale, võtsin ümbert kinni ja surusin põse vastu kõhtu.

“Mis see siis on,” küsis ta.

“Noh, vanemad vaatasid mind üle.”

“Sinna ei saa midagi teha. Nad on vanad vanemad.”

“Minu ema vaatas sind ka üle, kui sa meil olid.”

Ta paitas mu pead. Hammustasin teda kõhust.

“Ai. Sul pole meil mugav.”

“Vabadus on tunnetatud paratamatus.”

“Oo, ei, vabadus on miski muu. Oota.” Ta lükkas mu voodile pikali, tõmbas endal püksiluku kinni ja heitis minu kõrvale. Suudlesime. Ta võttis prillid eest, pani need üle voodiotsa põrandale, suudlesime veel.

“Üritan parandada maja reputatsiooni,” nentis ta.

“Homme paneb su isa mind prooviks kasvuhoonesse tööle.”

“Ta on kohati täiesti inimlik.”

“Eks me ole samast liigist.”

“Homme lähme paarile sõbrantsile külla.”

“Lähme ilusamate juurde, palun.”

Kuulasime maja vaikust. Küll oli krõbe ja täielik vaikus.

“Okei, ma lähen nüüd oma voodisse nagu vooruslik neiu kunagi.” “Nojah, ma taon siis täna pihku.”

“Head onaneerimist.” Ta pani ukse kinni, ei naeratanud. Ta ei naerata peaaegu iial. Võibolla teinekord purjus peaga. Siis on tal tihti kummaline ilme, pole võimalik aru saada, mis ta mõtleb või tahab. Need on tal puhkehetked. Nagu minulgi. Pedasse tuli ta ka TRÜ asemel, et kodunt ära saada.

Mulle ei meeldinud ainult, et ta ostis plaate juba siis, kui tal veel grammarit ei olnud. See mulle ei meeldinud ja ma ütlesin seda talle ja ta sai sellest aru. Tallinnas elades oli ta tublisti vähemkorralikuks muutunud. Aga ikka püsisid tal sellised harjumused nagu nõud kohe ära pesta või riided õhtul korralikult kokku ja toolile panna. Või raha arvestada. Kohati ei lase see täielikult elada. Aga kohati annab turvatunnet.

Hommikul lõi ta mind maast lahti. Läksime kööki kohvi jooma. Istusin köögilaua taga ja vaatasin nende aeda. Iseenesest mõnus, kui sul on maja ümber veidi ruumi. Seal oli kõik tihkelt täis istutatud ja muru pügatud. Sinnamaale, et aru saada, mismoodi see hea ja ilus on, pole ma veel jõudnud.

Korteri aknast, selle korteri, kus ma ööd olin, paistis Pika Hermanni torn. Väike hall torn roheliste puude sees.

Magasin lastevoodil ja sellel jagus pikkust parasjagu põlvedeni. õhtul otsisin asendit. Kas magada selili ja lasta jalad põlvest lonksu põrandale? See tundus ebainimlik nukuasend – nii ei saa ju pöörata –, üritasin ennast siiski krõnksu tõmmata.

Hommikul avasin paar korda silmi – toas oli läbi puude paistvat hommikuvalgust, teises toas vaikus, mis siin ikka, sulgesin silmad, pöörasin külge ja vaatasin veel mõne unenäo. Siis kuulsin, et uks tehti lahti, vaadati sisse, ja nähes mind magamas, tõmmati uuesti kinni. “Mis on,” küsisin uniselt, et vaataja kodunt ära ei läheks ja mind üksi ei jätaks.

A tegi ukse uuesti lahti.

“Magad või.”

“Ei maga enam eriti.”

“Lonksu õlut tahad.”

“Võib kah.”

Ajasin ennast istuli ja võtsin õllepudeli vastu. õlu polnud jahe, aga mitte ka soe, päris hea tavaline. “Oeh,” ütlesin ma. “Päris kosutav.” A oli juba riides.

“Mis sa hakkad minema või.”

“Ma pean tööle minema.”

Kallasin viimase õlle endale kurku.

“Kui tahad, võid siia jääda ja veel magada.”

“Ei, ma tulen siis parem ka juba ära.”

“Tee siva, ma olen juba hiljaks jäänud.”

Hüppasin pükstesse, tirisin särgi selga, siis panin köögis vett näole. “Kui tahad, võta midagi süüa,” hüüdis A koridorist. Laual olid

munad, leiba, saia, võid, juustu. Ei tahtnud eriti, aga et pakuti, tegin ühe kiire võileiva ja torkasin keenud muna tasku.

“Kuhu sa lähed,” küsis A tänaval.

“Ma ei tea, aga sina.”

“Ma pean linna sõitma.”

“Eks ma tulen sinuga kaasa, pagan teab, kuhu minna,” haigutasin ja torkasin viimase juustuleivaampsu suhu. õues oli jahe. Lompidel jääkirme. Surusin käed püksitasku ja tõmbasin pea õlgade vahele. Tõmbasin ka ennast keskele kokku. A astus nobeda asjalikkusega, töömehe hommikune samm, polnud tal aega külma tunda ega midagi.

Ta pidi mulle kell kuus helistama. Olime eelmisel õhtul nii kokku leppinud. Sel päeval polnud mul mingeid muid kokkusaamisi ega plaane ja see kella kuuene helistamine tuli juba hommikul meelde. Logelesin kogu päeva kodus, aeg-ajalt tuli ikka meelde, et kell kuus ta helistab. Ma ei teadnud, kas tahtsingi nii väga temaga midagi teha. Aga seda helistamist ma muudkui ootasin. Muud polnud teha. Mängisin mõttes ta nimega. Või mängis see minuga. “Reka-Reka,” hüples peas ega läinud ära.

Eelmisel õhtul läks Kati pool tõsiseks jutuks. Millegipärast oli ilus vaitolemise aeg möödas.

Kunagi alguses oli meil õudselt põnev rääkida. Rääkisimegi palju, näiteks kahekesi tema pool, juueski, kõigest. Ja õhtul ma läksin ikka ära, tema poole ei jäänud. Sest meil olid filosoofilised ja poliitilised ja poeetilised arutelud. Ja peale nii pikka juttu tuli paratamatult minema jalutada. Mõtlesin, et küllap naps ükskord selle asja ära teeb. Et ma võin sinna jääda. Siis, kui me küpsed oleme.

Kord viisin ta baari. Ja tantsisime seal peale paari segu. Tantsisime ära, ta tahtis kohale minna, ma ütlesin: “Oota.” Ta pöördus tagasi. Võtsin käega ta kaela ümbert kinni ja andsin ühe õige pika musi. “Nojah, läks lahti lõpuks,” ütles ta sõbralikult, kui pea vabaks sai. “Vist küll,” olin ma nõus. Läksime mõlemad lõbusaks. Kuskil siis sai meis selgeks, et ilmselt jään sel õhtul tema poole. Raha sai veel otsaja mulle tundus, et kui me nüüd lõpuni ei lähe, siis ongi kõik jäädavalt kadunud. Mõtlesin paaniliselt, mis teha. Veidi oli vaja veel juua. Helistasin fuajeest Joonale. See ütles: “Halloo.”

“Sina, jah. Nüüd on nii. Võtad viisteist rui. Ja tuled Nõmme kortsu. Siva. Ootad mind fuajees. Kui ma kohe ei tule, siis sina ära ei lähe. Ma istun baaris. Sina sinna ei tule. On selge.”

Ta mõtles. “Hea küll, selge.”

“Rebi siva siia.”

“Eks ma vaata.”

“Pea lõuad ja rebi siia.”

“Okei.”

J oli hea mees. Ei hüpanud alt ära. Meile oli vaja paar segu, muud midagi. Taksot polnud meile vaja. Aga paar segu otsustas kõvasti. Kas me saame olla meie ise, kas me oskame ja julgeme.

Kõik läkski nii ja oli üpriski kena. Aga kui meievahelised asjad peale seda korda teiseks said, siis me hakkasime üha vähem ja vähem juttu ajama. Mõneti nukker. Vait olla oli muuseas väga kena. Kõik juba räägitud. Vaikimine oli puhkus. Ta oli üksjagu tark. õppis ka hirmus hästi. Ja eriti ei pingutanud. Ise ta ütles, et oskab lihtsalt eksameid teha ja see on kõik. Kus ma taga üldse tuttavaks sain? Peda peol. Sada aastat pole sellises kohas käinud. See oli mõned head aastad tagasi ka. Enne kroonut. Juba siis oli Peda pidu minu jaoks nõrk sõna. Olin omadega üsna umbes. Mõtlesime, et paneme Peda litsidele pihta. Aga keegi ei võtnud eriti jutule. Katt ka ei võtnud. Aga siis ma mõtlesin, et no kurat, ja muutusin hirmus visaks. Ja hirmus viisakaks ka. Seda, et meil teineteisega on lahe juttu ajada, me sel õhtul üldse ei avastanudki. Ma ei mäleta, mis ma tookord Katile peale ajasin, vist mitte kojusaatmist, sest koju ma ta saatsin, küllap tahtsin teda mujale tirida. Igal juhul Katt väitis, et on kohe abiellumas. Mind ajas see vihaseks. Selline plika, pole suurem asi väljanägemine ka, ja veel viriseb. Tegelikult tegi siuke jutt mind nukraks. Hiljem muidugi selgus, et puhas vaht.

Katt oli mulle väga kosutav. Sest mõnda aega olin tundnud, et polnud kellegagi millestki rääkida. Olin vist teiste asjade üle hakanud mõtlema. Ma ei tea, mille üle. Tahtsin mõnele asjale pihta saada. Näiteks, kuidas siin maal ja siin linnas elu käib, mis elu käivitab, mida inimesed tahavad. Lihtsal tasandil on kõik selge, aga kui rohkem mõtlema hakkad, ei jõua kuhugi, üks mõte viib teiseni, teine kolmandani, algust ei mäletagi. Siis ma ütlesin endale, et tähtis on hoopis feeling, see on kvaliteet, asja sisu. Nojah, see on teine asi.

Aga nüüd oli Katt hakanud mulle tüütuks muutuma. Keegi on talle vist pähe pannud, et minuga tuleks või ei tuleks abielluda, või et ma ei abiellu temaga nagunii, mis on muidugi täiesti õige. Sellest asjast midagi head ei tuleks. Katt oli mind hakanud vaatama nagu omandit, arvab, et tal on minu üle õigusi, ja see ajab mul närvi püsti. Tahaks kohe minema tõmmata. Aga kurvastada ma teda ei või, sest ta on selline hale õrn kitseke ja võib pikemaks ajaks nukrutsema jääda või nutmagi hakata. Ma olen tal esimene poiss. Muidugi mitte esimene, aga esimene ja siiani vist ka viimane, kellega ta on maganud. Ma muidugi ei tea, mis ta tegi, kui ma kroonus istusin. Aga ega ta vist eriti midagi ei teinud. Ja uurinud ma ka ei ole. Igal juhul on Katt närvis, sest tal hakkab kool läbi saama ja minust pole õieti millekski asja. Ta armastab mind veidike, aga on tõesti jumala selge, et minust pole millekski asja. Ega saagi olema. Sest ma ei taha. Milleks? Milleks asja? Kellegi perset pühkima? Pühkigu ise.

Väike tüdruk paotas väravat. Julgelt, aga ettevaatlikult. õues luusis noor suur hundikas. See oli umbes kolmanda klassi tüdruk – valged patsid ja ilus punane seelik. Ta astus sisse ja jättis värava selja taga lahti. Koer lontsis lähemale ja jäi tüdrukut vaatama. Vaadati teineteist. Siis läks plika sisse. Läks kindla sammuga, ehkki asus veidi varvastel. Ta jõudis ukse juurde ja andis kella. Koera poole ei vaadanud.

Ust ei tehtud lahti. Tuli tagasi minna. See on raskem, mõtlesin.

Kui väravani jäi paar meetrit, tegi koer: auh-auh. Aga tüdruk ei ligahtanudki. Sulges enda järel korralikult värava ja hopsas minema. Võttis nii pika sammu, et astus parajasti iga kõnniteeplaadi keskele. Need olid suured plaadid ja ta läks lõbusa hüaka sammuga.

Istusin bussipeatuses pingil, tõmbasin suitsu ja ei teadnud, kuhu minna. Lasin juba ühe trolli ära, millega oleks kuhugi saanud. Kuhu? Noh, linna. Et kellegi juurde minna. Oli hämar, olin vindine. Kohti, kuhu minna, ma teadsin ja seltskonda ma soovisin, ainult kõik oli juba ette nii teada ja tuttav. Olemised. Vestlused. Kõik. Joomine. Istuda oli päris hea. Lasta kõigil olla. Poolvindisena. ühe inimese elu. Mis ta temaga tegi? Midagi. Mida ta siis tegema pidi?