Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Külakesest viib tee randa. Küla ise pole väga suur, veidi üle paarikümne maja. Osa neist paikneb lähestikku väikestel kruntidel üsna tänava ääres. Need on uuemad, hallid silikaatkivist või erksaks värvitud puumajad, eterniit- või plekk-katusega. Teine osa on palkidest ja vanemad, laastkatusega, need hoiduvad omaette, kössitavad eemal küla servas. Tänavaid on ainult kaks, need ristuvad omavahel küla keskel. Üks, see, mis viib otse laevakaile, läheb külast läbi poeni, tõuseb kogu aeg, algul aegamisi, siis järsemalt, möödub surnuaiast ning vana luteri kiriku varemetest, käändub kaarega loodesse ning lõpeb põõsastiku ning männijässidega kaetud kivise seljandiku all, otse uue poemaja ukse ees. Miks uus pood külast eemale ehitati, ei tea õieti keegi. Vahest ainult poemees, vana Reb Getsel ehk lihtsalt kaupmees Reb, nagu teda kutsutakse, aga tema ainult muigaks ja kratsiks oma rinda halli karvavilla all. Kõik usuvad, et Reb teab küll. Tema see oli, kes muudkui sehkendas linnast tulnud võimu- ja asjameestega, söötis-jootis neid ja hiljem ka ehitusmehi, kes talle poeruumide taha kaks korralikku tuba üles lõid, kus parkettpõrandad ja kamingi sisse ehitatud. Reb elab seal päris üksi, nii üksi nagu aastate eest saarele tulles. Kuigi jah, kui jutte uskuda, siis juhtuvat seal Rebi juures mõnikord õhtuti Vilat nägema. Kes seda teab, jutt on jutt, ja Vila ise saab maruvihaseks, kuuldes kedagi selle kohta sõnagi pillamas, vannub saart ja tulist kurja. Teine tee algab Ööri-vana talu juurest, suundub küla poolitades alla kagusse ning lõpeb saare ainukese tööstusettevõtte, pika, justkui väljavenitatud ühekorruselise tellishoone ees, mida külaelanikud omavahel hellitavalt vabrikuks kutsuvad, sest seal on kalasuitsutusahi ning roostetab igivana rikkis konserviliin. Samas on paadisadam. Suuri mootorpaate on saarel kokku viis. Üks on kaldal pukkidele tõstetud. Aeg-ajalt nokitseb selle roostes kere ja mootori kallal mehhaanik Viirsalu Anti. Keegi küll ei usu, et paadile elu sisse saaks. Anti ise ka ei usu, aga sellegipoolest teeb ta oma tööd kohusetundega, kui aga mahti ja tuju on. Neli paati on trosside otsas vees piki puukaid, aga tegelikult kasutatakse ainult kolme — meeste puuduse pärast.
Küla ümber on natuke aia- ja kartulimaad, mõni rukkilapp, küla põhjaservas suur mätlik karjamaa lammaste, kuue lehma ja viie hobuse tarvis ning siilukesed siin-seal männi-, kase- ja lepasalude varjus. Saare kirdepoolses osas keset hõreda rohuga kadakaliivikut seisab mahajäetud, ripakil tiibadega tuuleveski. Sinna viib ammu kinnikasvanud vankritee, mida harva sõtkuvad omapead hulkuvad koduloomad või üksindust ihkavad paarikesed. Ka kõnnivad seda teed Dorfile sõitvad suvitajad. Neid käib siin harva, mitte igal suvel. Saar asub kaugel ja ühendus on halb, toit ka üpris ühekülgne. Sestap see, kes siin olnud, järgmisel suvel vist enam tagasi ei tule. Aga päris võõrasteta ei jää küla kauaks, sest vaatamata oma ebasoodsale asendile on Dorfi ilus saar. Kõik, kes siin viibinud, kinnitavad seda. Saare lõunapoolsel küljel on suurepärased tuulte eest varjatud lahesopid. Suurim neist jääb otse küla alla, sinna randub liinilaev. On imepuhta liivaga laiu rannaribasid, on Neitsikalju — võimas kaljupank, mis haarab enda alla suure osa saare läänekaldast ning tungib poe taga olevasse kiviseljandikku. On männitukki, mis aasta läbi vaigust lõhnavad, ja lõpuks on kõikjal ümber saare jahe, väga selge vesi. Niisugune on Dorfi, uhke ja imeteldav suvel ning nukker ja katkutud sügistormide käes. Talvel rannajäävangis meenutab ta hiiglasuurt laialivalgunud meduusi ulgumere auravas mustendavas tühjuses.
.....
Noored asutavad endid suplema, riided langevad liivale. „Võiks päris ilma,” pakub keegi lõhverdaval toonil. Muigutatakse vastu, neiud turtsuvad. Kes teab, vahest jätkuks ka julgust, on käidud nii üksi kui paaris ning parajas salgaski. Aga praegu, nii hulgakesi ja hommikul? Ei, pole, kes alustaks, puudub augustiöö soe varjav kate. Jätab hüüdjagi püksid jalga ning sulpsab teiste sabas jalgu kõrgele tõstes läbi jaheda vee. Kuskilt on siginenud kohmetus. Sellest püütakse edvistades üle olla, jõhkrust ning nilbustki abiks võttes. Tõrjutakse aseme ning une igatsust. Pritsmeid üles paisates lähevad noormehed ees. Neiud järgnevad rodus, naeruga üksteist julgustades. Peeter Aune kohale jõudes on kõik juba vees. Mere kohal vinetav udu mähib suplejad endasse, muudab kehad kaugeks ning sulatab merre. Peeter Aune liipab kaldapiirile ja veab näpu läbi vee. Hea karge vesi, aga Peeter Aune ei lähe ujuma. Ta ujub alati üksi, omaette, kuigi vees ei ole ta sugugi saamatu. Kui praegu minna, siis peaks ta ootama, kuni teised välja tulevad ja lahkuvad. Aga selleks on õhk liiga jahe, et niisama oodata, parem ta ei lähe. Peeter Aune häbeneb oma kõhna vilajat keha. Peeglistki ei taha seda vaadata, nii inetu on see keha. Vahel on Peeter Aune mõelnud, et haigus, mis ta vasaku jala ning käe armetuks muutis, nende lihased kuivatas ja kasvu närvutas, oleks võinud ehk kurjemgi olla. Oleks võinud nõnda kuri olla, et oleks Peeter Aune kaasa viinud. Isa juurde. Ja et seal päris midagi ei ole, seda Peeter Aune ei usu. Kuigi jumalat ei ole, võiks seal pimedas tühjuses siiski midagi olla. Sest ehkki isa on ammu surnud, pole Peeter Aunel kunagi tunnet, et isa oleks jäädavalt läinud. Isa on kogu aeg siin, päris lähedal. Vahel isegi nii lähedal, et Peeter Aune tajub, kuidas isa temaga rääkida tahab. Ja siis nad räägivadki. Ka Ööri-vana ütleb, et olgu teadus nii suur ja uhke kui tahes, suure tühjuse ees lömitab ta ometigi nõutult nagu viimane krants. Peeter Aune läheb kükitab riiete juurde. Tuul on pööranud. Nüüd toob ta ninna läppunud kala lehka ja bensiinivingu. Niisiis loodetuul kalasadama poolt. Miks nad siia tulid? Nad pidid ju tundma seda lõhna. Peeter Aune tunneb jahedust pugemas riiete alla. Juba tullaksegi veest välja. Sulistades, huigates, vett pritsides, ihu võdisemas, rutatakse riiete juurde.
„Peeter Aunegi siin,” imestavad mõned. „Mine kasta ennast, Peeter Aune, näe, nagu meie. Vesi on priima. Mis sa ootad?”
.....