Päike tules

Отрывок из книги

„Tule,” kutsus tüdruk ning naeratas.

Ta astus sammu, aga samas viskas tüdruk pea naerdes selga ja põgenes kandade välkudes kõrgesse rohtu. Tüdruk jooksis otse vastu päikest, ning kui ta järele ruttas, püsisid nad pidevalt tema silme ees — kuumusest hõõguv ketas ja tüdruku lendlevad juuksed. Rohi muutus üha sügavamaks ning põimus takistades ümber säärte. Ta kuulis oma lõõtsutavat hingamist ja tundis sõõrmetes ristiku rasket leitsakut. Tüdruk püsis otse käeulatuses, aga iga kord, kui ta haarata püüdis, libises teine eemale. Ta tundis, et hakkab väsima. Jalad kerkisid rohust üha raskemini. Esialgne lust muutus pikkamööda lõõmavaks vihaks. Siis tegi ta meeleheitliku pingutuse ning sai tüdruku juuksed oma pihku. Tüdruk pööras ümber ja seisis ta ees, naeratus ikka veel huulil. Ja tuhandes värvivarjundis virvendav aas, mesilaste sumin ning hõõguv päikeseketas helesinises taevas näisid naervat koos tüdrukuga tema üle. Ta keeras juuksed ümber rusikasse tõmbunud sõrmede ning hakkas tüdrukut peksma. Viha ei vähenenud, vaid kasvas üha. Ta tundis ennast selles lämbuvat ning peksis edasi. Tüdruk ei naernud ammu enam. Tema nägu oli tardunud valugrimassiks ja ta karjus aina ja aas ja päike ning taevas kisendasid ühes tüdrukuga. Kisa lõi kõrvad lukku, aga ta ei jätnud.

.....

Kaua ma siin kokutan, mõtles ta miskipärast vihastades. Ja vajutas pikalt kellanupule, siis veel kord. Seejärel kuulates. Ei mingit liikumist. Noormees pani taas sõrme kellanupule ja kuulas mõnuga katkematut tilinat. Ta võttis sõrme ära alles siis, kui pikad lohisevad sammud päris ukse taha jõudsid.

„Kes seal on?” kostis teiselt poolt ust ärritatud unine hääl.

.....