Читать книгу Dorfi suvi - Peeter Urm - Страница 2

Külakesest viib tee randa. Küla ise pole väga suur, veidi üle paarikümne maja. Osa neist paikneb lähestikku väikestel kruntidel üsna tänava ääres. Need on uuemad, hallid silikaatkivist või erksaks värvitud puumajad, eterniit- või plekk-katusega. Teine osa on palkidest ja vanemad, laastkatusega, need hoiduvad omaette, kössitavad eemal küla servas. Tänavaid on ainult kaks, need ristuvad omavahel küla keskel. Üks, see, mis viib otse laevakaile, läheb külast läbi poeni, tõuseb kogu aeg, algul aegamisi, siis järsemalt, möödub surnuaiast ning vana luteri kiriku varemetest, käändub kaarega loodesse ning lõpeb põõsastiku ning männijässidega kaetud kivise seljandiku all, otse uue poemaja ukse ees. Miks uus pood külast eemale ehitati, ei tea õieti keegi. Vahest ainult poemees, vana Reb Getsel ehk lihtsalt kaupmees Reb, nagu teda kutsutakse, aga tema ainult muigaks ja kratsiks oma rinda halli karvavilla all. Kõik usuvad, et Reb teab küll. Tema see oli, kes muudkui sehkendas linnast tulnud võimu- ja asjameestega, söötis-jootis neid ja hiljem ka ehitusmehi, kes talle poeruumide taha kaks korralikku tuba üles lõid, kus parkettpõrandad ja kamingi sisse ehitatud. Reb elab seal päris üksi, nii üksi nagu aastate eest saarele tulles. Kuigi jah, kui jutte uskuda, siis juhtuvat seal Rebi juures mõnikord õhtuti Vilat nägema. Kes seda teab, jutt on jutt, ja Vila ise saab maruvihaseks, kuuldes kedagi selle kohta sõnagi pillamas, vannub saart ja tulist kurja. Teine tee algab Ööri-vana talu juurest, suundub küla poolitades alla kagusse ning lõpeb saare ainukese tööstusettevõtte, pika, justkui väljavenitatud ühekorruselise tellishoone ees, mida külaelanikud omavahel hellitavalt vabrikuks kutsuvad, sest seal on kalasuitsutusahi ning roostetab igivana rikkis konserviliin. Samas on paadisadam. Suuri mootorpaate on saarel kokku viis. Üks on kaldal pukkidele tõstetud. Aeg-ajalt nokitseb selle roostes kere ja mootori kallal mehhaanik Viirsalu Anti. Keegi küll ei usu, et paadile elu sisse saaks. Anti ise ka ei usu, aga sellegipoolest teeb ta oma tööd kohusetundega, kui aga mahti ja tuju on. Neli paati on trosside otsas vees piki puukaid, aga tegelikult kasutatakse ainult kolme — meeste puuduse pärast.

Küla ümber on natuke aia- ja kartulimaad, mõni rukkilapp, küla põhjaservas suur mätlik karjamaa lammaste, kuue lehma ja viie hobuse tarvis ning siilukesed siin-seal männi-, kase- ja lepasalude varjus. Saare kirdepoolses osas keset hõreda rohuga kadakaliivikut seisab mahajäetud, ripakil tiibadega tuuleveski. Sinna viib ammu kinnikasvanud vankritee, mida harva sõtkuvad omapead hulkuvad koduloomad või üksindust ihkavad paarikesed. Ka kõnnivad seda teed Dorfile sõitvad suvitajad. Neid käib siin harva, mitte igal suvel. Saar asub kaugel ja ühendus on halb, toit ka üpris ühekülgne. Sestap see, kes siin olnud, järgmisel suvel vist enam tagasi ei tule. Aga päris võõrasteta ei jää küla kauaks, sest vaatamata oma ebasoodsale asendile on Dorfi ilus saar. Kõik, kes siin viibinud, kinnitavad seda. Saare lõunapoolsel küljel on suurepärased tuulte eest varjatud lahesopid. Suurim neist jääb otse küla alla, sinna randub liinilaev. On imepuhta liivaga laiu rannaribasid, on Neitsikalju — võimas kaljupank, mis haarab enda alla suure osa saare läänekaldast ning tungib poe taga olevasse kiviseljandikku. On männitukki, mis aasta läbi vaigust lõhnavad, ja lõpuks on kõikjal ümber saare jahe, väga selge vesi. Niisugune on Dorfi, uhke ja imeteldav suvel ning nukker ja katkutud sügistormide käes. Talvel rannajäävangis meenutab ta hiiglasuurt laialivalgunud meduusi ulgumere auravas mustendavas tühjuses.

* * *

Ööri-vana tõuseb aeglaselt püsti. Tema vimmas muldvana keha tundub väga kerge kortsus ja kulunud sinise töökitli all. Kahvatukollakas, justkui lugematutest vagudest volditud nahk katab lõdvalt ripendades esiletungivaid luid ning nende vahele kadunud nöörpeeneks kuivetunud lihaseid. Allalastud käes hoiab Ööri-vana tikukarpi. Suur mõhnjas kõrisõlm liigub aeglaselt. Võib-olla pomiseb vana midagi omaette, räägib endaga. Juba aastaid on tal see harjumus. Tema üleni valge lühikeste hobusejõhvi taoliste juustega pea, mis näib nagu härmamütsiga kaetud, on ettepoole kaldu. Ta vaatab rahuloleval ilmel tuld jalgade ees. See võtab tasapisi vedu. Kuiv kasetoht on hea, leek lipsab sealt särinal läbi, peenikesed oksaraod lisavad jaksu, üha jultunumalt ahneks muutudes, tõrvast ruskudes roomab tuli suitsu kannul edasi, ulatudes juba mustendavate kaareplankudeni. Praginal kerkivad sädemed tihenevasse õhtuhämarusse. Varsti on tuleasemele veetud ning lammutatud vana paat üleni leekides. Kuumavast lõõsast nihutatakse eemale istumise alla pandud riideesemeid, kastiotsi ja kohaleveeretatud kive. Palju rahvast on randa kogunenud, peaaegu kogu küla on lõket tegemas.

Peeter Aune istub vanal kokkurullitud vihmakeebil ning uudistab ümbrust. Äsja pidas Mihhail kõne. Brigadirile meeldib kõnesid pidada, ja ta räägib tõesti kuidagi kaasakiskuvalt, räägib nagu õpetaja Veerik, ütlevad vanad naised, otse sulle südamesse. Ja kui Mihhail ütles, et meid pole sugugi vähe, et meri ei loe, et lahmakas vett ei lahuta tükki suure keha küljest lahku, sest kõik me mõtleme ühte, soovime olla suure müüri kivid, ja kui meie oleme tugevad, saab ka müür tugev — siis tundis ka Peeter Aune, et nii see ongi, ja paljud vist tundsid sedasama, näodki olid sellised. Aga praegu, kui ta näeb neid tule ümber liikumas või istumas, kui kogu küla on väljas, ja ikka on tule ümber ruumi, hakkab ta uuesti kahtlema. Neid on ju ometi nii vähe. Ja kui arutletakse midagi, siis ikka oma küla piires. Ainult Mihhail ise ja võib-olla ka Ilmar Tonnesen, kes alailma kõigiga raadiouudiseid sõelub, nende kahe jaoks vahest Dorfist ei jätku, nagu ütles Ööri-vana. Ja kivid müüris — kas inimene on siis kivi? Ehk tahab Mihhail ainult nii seda näha, ja kui väga tahad, siis näedki. Peeter Aunegi näeb, kui ta väga-väga tahab, pigistab silmad kinni ja näeb. Näe, seal tõuseb Veiko Kaljumägi ning seab oma sammud puhveti poole, pojadki kiirustavad järele. Pojad on täitsa vanasse Veikosse, niisama nurgelised ja suured, ainult jalad ja lõug pole neil veel nõnda karvased. Tüdrukuidki kimbutavad nad juba mitu aastat. Peeter Aune ohkab, tema ei näe isegi päris oma vanuse järgi välja. Ööri-vanagi imestas, kui Peeter Aune kevadel kakskümmend sai. Aga ütles, et see on ju hea, jõuab Peeter Aunegi vanaks saada küll. Eks ta muidugi jõuab, aga habe võiks siiski kiiremini kasvada, sest sedagi pannakse tähele, kas ajad moepärast habet või sellepärast, et on tarvis. Palav on. Nüüd tõuseb Vipper ning kutsub Mihhailigi kaasa. Vipperi mõlemad vanemad pojad läksid juba ees. Nemad aitasid Rebil puhvetit üles seada ja ega nad sealt niipea tulegi. Nad joovad kõik, isegi Vipperi vanema poja naine pidavat jooma. Ainult kõige noorem poeg ja tütred ei joo. Ema ütleb, et see olevat ainult aja küsimus, suguselts juba sihuke. Peeter Aune nihutab ennast ja triigib peoga haige jala põlve. Püksisääred on eest päris tulised. Ta pöörab ennast rohkem küljetsi tule poole. Vaikne on alles, on kuulda isegi sääskede pirinat. Aga praegu nad ei ründa veel eriti ja Peeter Aune on oma kohaga lõkke ääres üpris rahul. Eks vaikne ole sellepärast, et alles algus ja kõik on üsna kained. Tüdrukud on kogunenud summa, vaatavad Tiidu Oskari suunas ja ootavad. Ei Tiidu Oskar veel alga, talle meeldib, et oodatakse. Näe tuleb küll longates, pudel käes, ja istub oma lõõtsa kõrvale, aga ega sellepärast pilli veel põlvedele tõsteta. Tiidu Oskaril on vasak jalg haige, sai purjus peaga muljuda, see pole haigusest nagu Peeter Aunel, kel on vasak käsi kah nõrgem. Oskaril on mõlemad käed tugevad, veab sõrmekonksuga raskemaidki paigast kui ta ise. Jah, ega Tiidu Oskarile loe, et ta lonkab, tema võib kõike teha: kingsepaametit pidada, pilli mängida ja kakeldagi, kui norimistuju on. Kui Peeter Aunel oleks see kah muust kui haigusest, ehk oskaks temagi rohkem? Kindlasti oleks pea siis parem ja õpiks rohkem. Aga praegu on nii, nagu Ööri-vana ütles, et pole muud kui usaldada inimesi. Sina muidu ei saa, kui usalda ja looda, et ei peteta, nii ta ütles. Ööri-vana on tark, hirmus tark. Ja hea on ta ka, igale küsimusele vastab nii, et ka Peeter Aune saab aru. Ainult oma vanust Ööri-vana ei tea, kuigi mõtles kaua. Juba ammu ei pidavat ta sünnipäevi, sestap on meelest läinud. Jah, eks Peeter Aune usaldagi inimesi, ja miks nad peaksidki teda petma? Kõik tunnevad Peeter Aunet, ei siin peta teda keegi. Uhh, külg päris kõrbeb juba. Peeter Aune tõuseb, võtab oma istmealuse, jalutab eemale ning hetke kõhelnud, seab ta ennast Ööri-vana ja Ilmar Tonneseni vahele istuma. Ilmar Tonnesenil on õllepudel käes. Nüüd kummutab ta selle pikalt ja lohakalt suule.

„Tahad kah, Peeter?”

Noormees vaatab pudelit, mida tema suunas sirutatakse. Ilmar Tonneseni lihaval tumedate karvadega vistrikulisel näol püsib muie, mis justkui ütleb, et ta teab küll, näeb ja teab. Ja Peeter Aune kahvatul nahal on korraga õhetust rohkem kui ainult palavusest. Ega see emast ilus ei ole, Peeter Aune ju ikkagi teenib. Kõigil on raha. Peeter Aune ohkab ja ehmatab samas oma ohkest, köhatab ning vaatab kiiresti kõrvale.

„Ee… ei, aitäh,” keeldub ta ning punastab veelgi rohkem.

„Ise tead, Peeter, ise tead! Aint su silmad on justkui haigel penil, päris justkui haigel penil.”

Ilmar Tonnesen naerab koristades, tal on sihuke kõrisev naer. Peeter Aune on vahel mõelnud, et Tonnesenil on sellepärast niisugune naer, et tal on lühike ja jäme kael. Üldse on Ilmar Tonnesen justkui kokku pressitud, igapidi liiga lai ja seejuures imelikult lühike. Ning jalad on kõverad, läbi püksisäärtegi näha, et kõverad.

„Kuum praegu ja kuum päeval, nigu kerisel.”

Ilmar Tonnesen silub rahulolevalt oma läikimakulunud püksipõlve. Ta on vanad püksid jalga pannud. Eks naine käskis. Teab, et Ilmar kukub jooma, ja käskis vanad rõivad selga panna. Tonnesenil on väga kuri naine, sama kuri nagu Vila, kui too halvas tujus on. Aga eks Ilmar Tonnesenile kulugi niisugune naine ära, teist ta ei kuulaks.

„Märgid näitavad küll sedapsi, et ei tahakski nigu järele jätta,” on Ööri-vana nõus. Ööri-vana on oma elupõlise piibu välja võtnud ja hakkab nüüd seda värisevate sõrmedega toppima. Peeter Aune võiks teda aidata, aga las olla. Ta teeb seda siis, kui nad kahekesi on. Näe, tüdrukud ja naised sätivad endid Oskari ümber, tahavad tantsida. Tema ei oska tantsida ja ega Tiidu Oskargi mõista. Ehk mõistabki, aga ei saa. On siis enne nähtud, et keegi liibates tantsib? Aga temal pole tarviski — kes mängib, kui Tiidu Oskar tantsiks? Leiduks ehk keegi, kes pilliga toime tuleks, aga Tiidu Oskari moodi ta kindlasti ei suudaks. Ainult isa mängiks loomulikult paremini. Paljud, kes on kuulnud, kuidas isa mängis, ütlevad, et nii nagu tema ei tee seda keegi. Ja ema ütleb, et Peetril on isa peened pikad sõrmed. Aga Oskar ei õpeta teda, ütleb, et liiga raske Peeter Aune jaoks. Võib-olla ei suudaks ta tõesti nii nagu isa, seda kindlasti, vahest ka mitte nii nagu Tiidu Oskar, aga paremini suudaks ta küll kui Mati Oski, kel on külas kõige rohkem lapsi, tervelt kaheksa, ja kelle kõik täiskasvanud lapsed, ka tüdrukud, on isast pikemad, sest Mati Oski on ka Peeter Aunest pool pead lühem. Sellest karvasest Mati Oskist, kes Mihhaili sõnade järgi kardab tööd rohkem kui oma naist, suudaks Peeter Aune igatahes enam. Ja siis ei saaks Tiidu Oskar lasta end niimoodi lunida, siis võiks rahvas valida tema ja Peeter Aune vahel. Peeter Aune mõttelõng lõpeb sügava ohkega. Niimoodi mõeldes läheb meel alati kurvaks. Ta liigutab end, nihutab jalgu. Ebamugav on madalal istuda. Ilmar Tonnesen joob juba mitmendat pudelit. Kus Helmer on? Onupoeg lubas kindlasti tulla. Ehk on seal puhveti juures? Kui Helmer pakuks, võtaks Peeter Aune küll vastu. Helmer on sõber, tõeline sõber, ta ei naera kunagi, kui Peeter Aune temalt midagi küsib. Maia on seadnud ennast Tiidu Oskari kõrvale, aga Tiidu Oskaril pole praegu Maia jaoks aega. Eks Maia ootab. Peeter Aune vaatab tugevat elurõõmsat lesknaist, kes seal end istuma kohendab, ning tunneb, kuidas tal veri näkku tulvab. Kui Maiat vaadata, tulevad imelikud mõtted pähe, sellised mõtted, mis panevad Peeter Aune punastama, ja ta punastab väga kergesti. Tema ei ole nagu Tiidu Oskar. Kes seal Oskarile rätti kaela seob? Ilus punane rätt. Matilda! Tiidu Oskarile ei loe üks rätt midagi. Tal on neid kodus kuipalju. Ja selle kaotab ta nagunii ära. Ei tema pea kingitud rättidest lugu. Nüüd hakkab vist tõepoolest mängima. Liiva ja kivide peal on halb tantsida. Varba võib ära lüüa, isegi libastada ning valusalt kukkuda. Peeter Aune ohkab. Üle verevaese näo libiseb varjuna rahutu piinlev igatsus. Siis pöörab ta pilgu linnast tulnud töömeestele. Nood hoiduvad omaette. Mõned mängivad kaarte, õllepudelid kõrval, teised seisavad ja vaatavad huviga tantsule kippujaid. Töömehed tulid kevadel oma laevaga, seadmed ja masinadki kaasas. Paadikuuri kõrval on neil barakk üles löödud ja sinna lähedale ehitavad nad oma inseneri juhtimisel üht imelikku torni, mis puurib maad. Teine samasugune tuleb otse merre. Jah, imelik asi see puurimine, otse Dorfi alt merest naftat! Külaelanikud vangutavad pead, neile tundub asi veidrusena, lapsemänguna. Kuidas võib riik raha raisata asja peale, millest nähtavat kasu pole loota? Aga mehed on napisõnalised, paljud kõnelevad harjumatus vene keeles ning teevad oma tööd, millest pidavat saama head raha. Las teevad, kuni tüdivad, on külaelanikud käega löönud. Ja ega nad ju kedagi sega, ehitagu oma puurtorne ja värke. Palju tähtsam on külmhoone ja konserviliin, millest Mihhail täna rääkis ja mida ta loodab Dorfile muretseda. Jaa, see oleks juba asi, Dorfi hakkab konserve tootma! Töödki jätkub siis kõigile naistele. Siis oleks Dorfil tõeline vabrik.

* * *

„Sina tahad?”

„Jah.”

Peeter Aune tõstab silmad tantsima minevatelt paaridelt. Ega see päris õige tants vist polegi. Raskelt astuvad saapad ja viltutallatud kingad, mõnel on ketsidki jalas. Neidude-naiste samm on küll väledam, vist on kappidest väljaotsitud kingadki kergemad, aga hästi ei tule see ka neil välja, sellest saab Peeter Aune aru.

„Ja kohe paati?”

„Ma ju ütlesin.”

See on tõesti õpetaja Veerik. Mõned vanad naised kutsuvad ettevaatlikult ja justkui hinge kinni pidades, et meie pastor, aga enamiku jaoks, meeste ja nooremate kõnepruugis, kes tunnevad endas liiga vähe usku olevat, on see suur sünge olekuga mees lihtsalt õpetaja Veerik. Brigadir Mihhail on temast küll lühem, aga laiust on temalgi parajalt, ja kangust, noh, seda ei pea brigadir küll kelleltki laenama. Nad tulevad tantsijatest mööda ning seisatavad päris tule juures, Peeter Aune ees. Mihhail vaatab silmi kissitades, ümarad põsed kumast veelgi tõmmumad, ilme kuri ning valvas. Peeter Aune kardaks kindlasti, kui peaks õpetaja Veeriku asemel brigadiri ees sedamoodi seisma. Aga õpetajale see ei mõju. Õpetaja nägu on alati rahulik, veidi murelik ja tõsine, sinna justkui ei mahukski hirm.

„Kes on brigadir? Sina või mina?”

„Teie olete, mis siis?”

Õpetaja Veeriku väga tihedad puhmaskulmud kipruvad otsustavalt lähestikku. „Ma tean, teil on mehi tarvis.”

„Jah, aga ainult mehi, mõistad… miks sa tahad sinna tulla?”

„Ma pean, lihtsalt tahan, te ei saa mind keelata.”

„Saan küll. Kohta ei ole ja ei tule.”

„Minu jaoks?”

„Aru said, just sinu jaoks! Nüüd siis tikud mere peale? Ei lase.”

Mihhail hingab raskelt. On oma soonilised meresoolast punetavad käed rusikasse tõmmanud. Peeter Aune vaatab kahte meest äreva huviga. Täis põnevust vahivad teisedki ja mõned paarid, kes lähemal keerutavad, seisatavad koguni. Kaks kanget on jälle kokku saanud. Ei tee nemad omavahel rahu, nagu tulekivist oleksid mõlemad taotud. Kui üks teist kuidagi riivab, lendavad kohe sädemed. Mis rahu, arvab mõni naljahammas, mis rahu jah, kui taevas nõuab ingliarmastust, aga maa hindab üle kõige tõupuhtust, ei saa nemad omavahel klaariks.

„Sina?” Mihhail kütab end üles. Sooned tema laubal paisuvad justkui köied. „Sina agiteeri oma pooltotakaid mutikesi ja prae nende pekki, aga ära tule meeste hulka, selle töö peal on selget pead tarvis, ei luba!”

„Miks? On see kuskil seadusega keelatud?”

Tõsiselt, rahulikult vaatab õpetaja brigadirile otsa. „Kui inimene tahab tööd teha, mis nõuab tegemist, peab see talle lubatud olema,” sõnab ta aeglaselt, „ja mina ei ole selle töö peale halvem kui teised.”

„Oled küll,” kinnitab brigadir veendunult, „palju halvem oled, päris halb, ajad inimestel päid segi.”

Korraga ilmub brigadiri näole õel muie.

„Aga kui sa kõigest sellest udust oma peas hakkad lahti saama, kui sa ütled mehesõnaga lahti sellest valest ja tunnistad lõpuks teadust, mis on teid ammugi põlvili surunud, siis vahest vabaneb mõnes paadis ka koht ja vahest vabaneb üpris kähku. Sa ei usu ju, kui sa oma tööd enam tööks ei pea, kui sa uut pead otsima?”

„See ei puutu siia. Ma võin uskuda, võin inimestele lootust anda ja võin ka kala püüda. Riik pole keelanud usku ja Sõna selle nimel.” Õpetaja Veeriku hääl püsib vaoshoituna, aga tumedais silmis justkui sädeleks tuli, või on see lõkkehelk?

„Usu, palju tahad, aga paati ei lase, vot tak.” Brigadir torkab käed tasku, pöörab ringi ja läheb oma õõtsuval kalurisammul puhveti poole. Õpetaja Veerik seisab veel natuke paigal, siis astub temagi eemale, taganeb, nagu oleks lõkkesoojus järsku liiga valusaks muutunud, ja satub päris Ööri-vana kõrvale. Peeter Aune tõuseb püsti ja pakub oma keebirulli, aga õpetaja Veerik tõrjub vaikides käega. Istugu Peeter aga edasi. Mõnda aega vaikitakse ja Peeter Aunele tundub, nagu vaataks õpetajagi huviga lõkke kõrval trambitavat tantsu. Ööri-vana urgitseb küünega piibukahas, see tähendab, et peab millegi üle aru. Ilmar Tonnesen köhatab ja võtab omakorda sõna:

„Näh, suured riigimehed tahavad kokku saada ja teevad asjad sirgeks. Leht kirjutab, et lahendavad kõik tüliküsimused ära. Keski ei ähvarda enam teist sõjaga.”

„Kesse teab, ei suured riigid omavahel ilma tülita saa?”

Ööri-vana pilk püsib tulel. Aeg-ajalt nihutab ta oma kõhnu sinakasoonelisi käsi põlvedel. Need käed on veel vilkad, elavad justkui omaette elu, lahus väheliikuvast kehast ning ilmetuks tardunud näost. Peeter Aune on märganud, et Ööri-vana võib niiviisi kõnelda, et verevaesed huuledki ei liigu.

„Nüüd tehakse tülidele, jah, lõpp.” Tüse Ilmar Tonnesen noogutab tähtsalt. „Ja kui suured on rahus, siis püsivad väikesedki vagusi.”

Pudel Ilmar Tonneseni käes on tühi. Ta asetab selle kahjutundega jala kõrvale liivale.

„Rahu teevad head seadused. Ja kui kõik nendest kinni peavad…” Õpetaja Veerik ütleb seda. Ta seisab paigal ning vaatab tusaselt lõket. Õpetaja must ülikond istub veidi kottis tema pika sitke keha ümber. Miks ta räägib minuga nii, küsib ta endalt. Ta ei salli, vihkab meid kõiki, kes me rahu ja headust tema viha asemele püüame istutada. Kaua see kestab?

Brigadiri järsk rahulolematu hääl trummeldab ta kõrvus. Aga läbi trotsi ning haavatud uhkuse tunneb õpetaja samas imelikku nõrkust. See nõrkus on pärit sealt. Läbi pikkade aastate on ta seda endas kandnud nagu haigust, nagu malaariapalavikku. Kohe läheb see üle, aga mitte kunagi lõplikult. Ja ta aimab, et Mihhailgi teab sellest. Ikka on see püsinud nende vahel, andes teisele mingi võimu tema üle. Millal ta matab selle endas lõplikult?

Ööri-vana jätab piibukaha rahule. Tema peaaegu värvituks luitunud, alatasa vettjooksvad silmad vaatavad kaasatundvalt õpetaja Veeriku justkui ülearusena rippuvajunud käsi ning juba vimmahoidvat kogu.

„Sedasi, et eks siadus jää ikka selle kätte, kes teda teeb, aga jah, lootma tast piab.”

Peeter Aunele paistab, et Ööri-vana naerab nüüd tasakesi enda ette, päris kuulmatult, või tundub talle ainult nõnda?

Õpetaja Veerik pöörab pilgu Ööri-vana poole, ei ütle aga enam midagi, ainult silmitseb viivu ning kõnnib siis eemale. Vist läheb tagasi külla, mõtleb Peeter Aune kahjutundega. Ta ei saanudki õpetaja Veerikult küsida. Täna, sellel õhtul siin oleks olnud selleks hea võimalus. Ah, eks ta küsi kunagi hiljem. Üpris paljud on juba purjus, mõned tuiguvad tantsideski. Tüdrukud-naised taluvad seda, on harjunud. Peaasi, et mõni liiga häbematuks ei lähe. Kui Peeter Aune oleks naine, siis tema küll ei taluks, oma mehegi puhul ei taluks. Õpetaja Veerik kah ei talu. Aga võib-olla ei läinud ta selle pärast ära, vaid igavusest ja Mihhaili pärast? Noh, igav on tal ju koduski, õpetaja Veerik elab üksi. Nagu viie aasta eest üksi tuli, nii elab siiani. Peeter Aunel on palju küsida. Eks ta päri siis Ööri-vana käest. Kelleltki teiselt küsida ei maksa. Kui ta midagi küsib, siis vaatavad nad nii, nagu ei usuks, et Peeter Aune seda küsis, vaatavad, nagu oleks Peeter Aune neile päris võõras. Ja mõned naeravad, vaatavad ja naeravad. Ilmar Tonnesen hakkaks kindlasti naerma, kui ta praegu küsiks. Kõige hullem ongi naer, see ärritab alati hirmsal kombel, kuigi Peeter Aune püüab alati kaasa naerda. Isegi ema ja onupoja Helmeri puhul on ta seda tähele pannud. Ka oma vana kooliõpetaja käest ei julge Peeter Aune midagi küsida, sest koolis läks tal kehvasti, väga kehvasti. Midagi ilusat ei mäletagi koolist peale joonistustundide. Ta mäletab, kuidas õpetaja üle tema õla vaadates naeratades küsis: „Ja sina ise tegid seda, Peeter Aune?” Kuid sama õpetaja andis ka matemaatikat ja teisigi aineid ja oli siis Peeter Aune vastu ikka turris ja just nagu solvunud. Aga naeratades oli õpetaja küll väga ilus ja imelikult lähedane. Õpetaja oli siis noor ja kärsitu, kõik ütlesid, et kärsitu. Aga nüüd, kui ta Peeter Aunele külas vastu tuleb, on ta alati väsinud ja näeb üpris vana välja. Ja Peeter Aunega kõneleb ta harva ning nagu vastu tahtmist. Peeter Aune saab aru küll. Näe, tantsijad on aina hoos, päris lähedale keerutavad. Vaata Matildat… Peeter Aune saadab silmadega neiut, kes seelikuservaga peaaegu tema õlga riivates eemale tiirutab. Hetkeks pöördub pea vilksti tagasi vaatama ning Peeter Aunetki riivab naeratus, mis elevil-hämmeldunult püsib neiu näol. Peeter Aune naeratab igaks juhuks vastu. Aga juba näeb ta vaid kukalt, raskelt seljale langevaid pigimusti läikivaid juukseid, selle all nõtket pihta, mis tundub üsna kleenuke teiste selgade vahel. Nagu üksik valgust püüdev kask keset jässakaid tuulemände. Mineval suvel polnud taolist Matildat, oli vaid turtsakas aial kõõluv plika. Eks ole vist temagi, Peeter Aune, muutunud, aga ilusamaks tema ei lähe nagu Matilda, nagu paljud teised. Teised siiski palju vähem. Peeter Aunele jäävad ikka tema tedretähed ning hõredad punakad juuksed. Ka lonkamine ei jää sugugi vähemaks ning kasvu ei ole enam lootagi. Peeter Aune ohkab. Kui muutumine toimubki, siis tema puhul ikka halvema suunas. Aga Matildast ilusamat polegi, mitte keegi ei võistle Matildaga. See teadmine toob noormehe põskedele õhetuse. Nii hea on korraga olla. Jah, praegu pole tal sugugi igav. Üha naeratades jälgib ta tüdrukut.

* * *

Matilda muudkui tantsib. Avali, elevil, lahke kõigi vastu, tantsib ta lõkkekumas, öö lämbete lõhnade keskel. See kevad, see suvi ja lõpuks see ööks rambunud õhtu on valinud Matilda oma kuningannaks. Üha teadvamalt tajub ta seda. Neiu sisemusest kostub see kui hõise — kas te ei kuule, ei mõista seda salakõrvale määratud kutset? Ja Tiidu Oskar mängib hästi, imehästi täna õhtul. Kui Matilda ükskord kohale saab, silitab ta Tiidu Oskari inetuvõitu nägu, millel on nii palju vinne ja nii kare nahk. See meeldis Tiidu Oskarile, Matilda nägi ju, et meeldis. Oi, neid vananevaid mehi küll! Aga väga põgusalt teeb ta seda, rohkem ei tohi, muidu mõtleb ta teab mida. Ainult nende pillilugude eest, ja kõik. Matilda tajub juba oma võimu meeste üle. Kevad tõi selle salajase õnnestava tunde Matildale kingiks ja iga järgnev päev on raasukese juurde lisanud. Hea on elada, kui süda püsib aina rõõmule lahti ja murehetked on muutunud üsna põgusaks. Jah, nii naljakad on nad tema läheduses, valvsad ja ebaledes kehkvel. Näe, Veiko tantsib praegu just nagu muuseas, aga surub end vargsi ligi. Ja käsi aina niheleb. Kui ta seda ei jäta, siis Matilda ütleb talle, kindlasti ütleb. Ka on tal selg liiga kange. Ei, Veikoga pole hea tantsida, pealegi nügib ta aina oma kondiste põlvedega valusalt Matilda jalgu. Ja ei räägi midagi ja lõhnab õllest ning higist. Matilda pärast võinuks Veiko jäädagi puhveti juurde. Tal ju pruut ka siin, istub, nägu pahur ees. Mis ta pahandab, ega Matilda süüdi pole, et Veiko aina teda tantsitab. Nojah, Silviast on ta ikka kenam küll, aga kui sa oledki natuke paks ja näost veidi vähem ilus, ei maksa siiski nõnda mossitada. Siis saad ka rohkem tantsida, ega mehed ilust suurt ei taipagi. Ja kurbust ei tohi lasta nende ees kuidagi välja paista. Matilda juba oskaks. Tema naerataks ka siis, kui meel on kurb. Ja kui ta paks ja inetu oleks, naerataks ta ikkagi. Kuigi jah, Matilda ei näe praegu kedagi, kelle pärast tasuks seda vaeva näha, mitte kedagi. Sellele mõeldes tunneb Matilda, et temagi meel läheb mõruks. Siin nad tantsivad ja istuvad ja joovad puhvetis, ühtviisi kohmakad, hooletud ja hallid. Neiusüda ei salli teid, kuulete! Kui jube on sihuke elu. Ei, sügis viib Matilda ära, tuleks juba rutem sügis! Ja Matilda ohtralt värvitud huuled pingulduvad trotslikult. Samal hetkel näeb ta Peeter Aunet. Üksi, peenikesed jalad naljakalt konksus, istub ta seal, pihk toetamas lõuga, ja vaatab teda imetledes, vaatab unistavalt, imelikult. Ah Peeter Aune, ah siis temagi? Vaata aga… Ja korraga on tusk justkui pühitud. Matilda on jälle kuninganna ses üürikeses võluöös. Ja need siin on tema juubeldav rahvas.

Korraga vaikib muusika. Tasane, samas tugevnev sosin, justkui kahin, nõudlik rahulolematu ümin. Mängi, pillimees, miks sa ei mängi? Kuumaks köetud ihu ei tohi jahtuda sel ööl. Aga mehe sõrmed on lõtvunud, lõõts on vajunud sülle. Hei, veidi õlut, Tiidu Oskar on janune.

* * *

Olavi Segerström seisab teiste hulgas. Tema ainult vaatab praegu, seisab imeliku tundega. Täna on ta vaba, päris enda peremees. Vist on ta selle järele isegi nälga tundnud, sellest salamisi mõelnud. Vaba ja ikkagi päris ei ole ka. Eda on ära. Laev viis Eda suurele maale, viis kauaks. Imelik, võõras tunne on see naisemehe üksindus. Olavi Segerström ei tea, mida sellega teha. Õlut on joodud, palju õlut ja viinagi. Nüüd on hinges segadus. Seal nad tantsivad, saare tüdrukud ja naised. Ja kenad on nad kõik, hämmastavalt kenad täna õhtul. Vanematel õhukesed siidkleidid ümber lopsaka tugeva keha, jakk või kampsun soojaks peal. Noortel rohkem seelikud või pikad püksid. Käsivarred ja kaelad on vabalt lahti, muudkui vaata ja tunne rõõmu. Olavi vaatabki, ei häbene. Jaa, suured ja tugevad on saare tüdrukud. Saare töö ei salli nõrku, tugevus on siin voorus, silmale tugi. Edagi on tugev, suure kondiga tüdruk, kuigi pole siit pärit. On päris Olavi Segerströmi järgi. Eks ta tuligi Olavile vahest nõnda kergel meelel, et on tema järgi. Mandri mehed on madalamad, tüdrukudki kiitsakad, aga Dorfil on noarootsi, taani, soome ja teab-veel-mis võõramaa verd, mis kasvu annab. Vaatavad siia… Kannatage veel, neiukesed, tullakse siitki teie sekka. Peremehetundega vaatab ta ringi. On oldud kõvasti väljas selle eest täna õhtul, et tuli nõnda kõrgele põleks ja et õlutki jätkuks. Näe, Mihhail ei tahtnud ju paati tuleroaks anda, olgugi et kõlbmatu vrakk. Brigadiril on kõik arvel — paadid, võrgud ja mehed, südamedki meeste rinnus. Sihuke on Mihhail. Jaaniöö lõke nõuab ju paati, on saarel seda alati nõudnud, komme on säärane. Aga kommete vastu peab brigadir sõda. Mihhail tahab uusi inimesi. Inimesed Dorfil aga ei taha muutuda, väga laisalt teevad nad seda. Nemad leiavad, et aitab sellestki, kui rõivad seljas muutuvad. Olavi naerab endamisi Segerströmide vaikset naeru, mida naerab tema isa ja naeris külarahva jutu järgi ka vanaisa. Ilus tuli on, jah, tulgu suvigi sama nägu. Tantsijad lähenevad Olavile. Aina rohkem on neid, aina rohkem võtavad nad ruumi. Kõrvalseisjad taganevad. Kui Olav seda ei tee, suruvad tantsijad ta varsti endi vahele. Aga tema ei liiguta ennast, aina naerab, on ta ju hiidude Segerströmide tõust, mastipuu rannamändide hulgas. Nüüd müksab üks paarike tantsuõhinas tema õlga. Noo, nii ägedalt? Ah Matilda, vaata tüdrukut. Ja Soone Veiko, pruudigi sinnapaika jätnud. Pea kinni, pillimees, anna Olavilegi mahti, nüüd tahab tema ka jalga keerutada. Noormees vaatab ringi, vaatab huvitult. Ei püüa seisjad noore Segerströmi pilku, ei tõmba teda nende poole. Tõusev tusk vajub pilvena näkku. See, keda võiks tahta, juba tantsib, ju siis tantsib, kui teda istumas pole. Ning ta püüab pilguga Matildat. Nii nõtke, nii isepäine. Ja need kulmud ja juuksed nagu pigi. Matilda on vist tõesti mustlane nagu jutud räägivad. Nii, nüüd peatab Oskar mängu. Kindlasti lunib ta õlut, on sel mehel aga janu! Võiks isegi rüübata, aga siis hoidku Veiko oma pruuti, näe, teine juba muretsebki.

* * *

„Sinuga tantsima?”

Matilda vaatab imestunult suurt meest, kes seisab tema ees, vaatab altkulmu, kõheldes.

„Mis, kas ma ehk ei sobi sulle? Tule.”

Olavi haarab tüdrukul tugevasti käest kinni, et teda tantsule viia, aga too seisab paigal.

„Kohe mina?” tõrgutakse vastu ja korraks välgatab õelus, „Eda saatis või?”

Ja ongi kadunud vaba lõbusus hingest, asemel on kohmetus, mida pilgegi varjata ei suuda. Miks ta tuli, just tema juurde? Veiko ei häirinud teda, Veiko on Veiko. Aga tema, naisemees?

„Siis nii.”

Hääl on solvunud, käsigi lastakse lahti. Vihastas juba? Kiiresti küll, aga niimoodi tirida. Ega ta nii väga ilus polegi, mehelik küll, tugev ja pikk, nagu katus su kohal. Juukseid võiks ikka kammida. Naljakas, nagu pleekinud kulu ja veidi säbrus. Tahaks veel trotsida, pilduda teravaid sõnu, tahaks kiusata, aga ei saa, alistumus, tume ebamäärane senikogematu tunne on poetunud uhke ja häbematugi neiu südamesse. Ja väga tõsine, kurbki paistab tema olek, kui nad lähevad, Olavi ees, tantsijate summa. Siiski ei, samas tõstab ta pea. See oli eksitus, üks viiv, Matilda on jälle endine. Tehtagu ruumi. Nad tantsivad julgelt, ilus paar teiste seas, torkavad kohe kõvasti silma.

„Vaat, kus paar,” pomiseb Ööri-vana, kes uuesti piipu popsutab.

„Ei tea ainult, kumb on võrk, kumb kala?” lisab Ilmar Tonnesen. Peeter Aune vaatab ja vaikib. Temal on korraga kuum.

* * *

Kumbki ei räägi, justkui sein oleks vahel. Olavi silmitseb teisi. Või kui pilk eksibki tüdruku peale, on see üsna ükskõikne. Aga hästi tantsivad nii üks kui teine. Hämmastavalt painduv ja väle on suur Olavi, osav on jalg ning kindlad on käed. Tüdruk saab hoogu nende haardest. Samas lõpeb lugu, see tundus nii häirivalt lühike. Nad ei räägi veel, aga imelik küll, ei ole kummalgi ka kiiret lahkuda, ootavad, seisavad vastakuti. Matilda piilub meest ripsmete varjust. Ikka veel kuri, va koljat. Mida ta must arvab? Naisemees, mis tal arvata, tantsib minuga ja mõtleb oma Eda peale.

Olavgi haub omi mõtteid. Imelik tüdruk, selline nägu peas, et kas või hammustaks. Ootas ta kedagi teist? Meie moodi pole ta põrmugi. Aga tantsida on temaga hea, mis sest, et astu või üle ja haara pihuga ümbert. Eks ta oma ema moodi ole, seda ütlevad kõik. Või kes teab, äkki ei olegi? Ja kui on, eks selliseidki ole tarvis, nagu ütleb Tiidu Oskar, ilusaid ja inetuid, tõsiseid, rõõmsaid ja kergeidki, tema ema taolisi. Miks Tiidu Oskar ei mängi? Omamoodi mees see pillimees. Mehed ei seltsi just temaga. Minu vanagi kortsutas kulmu, kui mind Oskariga koos nägi. Aga meie oleme sõbrad. Ja seda peab ütlema: kui keegi on elu näinud, siis igatahes Tiidu Oskar. Mida ta seal nüüd kohmitseb?

„Oskar, parim lugu, minu poolt on õlled!”

„Kuulsite, mehesõna, olgu, parim lugu!”

Aeglaselt, nukralt venib viis, tõuseb, paisub ning mõõnab. Ja korraga laulab üks naisehääl kaasa, puhas vibreeriv hääl kurtmas üksindust. Kaeblik on viis ja kaeblikud sõnad laulja suus. Jaa, see on Tiidu Oskari suurelt taigamaalt toodud, võõrad sõnad, võõras viis, aga laulja on Maia. Vaata aga, Oskar käib seal tolle lese, kahe lapse ema juures, on õpetanud laulugi selgeks. Nüüd liitub veel üks hääl, püüdlik, kärisev bariton — Mihhail. Vaadatakse muiates üksteisele otsa, aga pahatahtlikkust pole, muidugi, laul läks brigadirile südamesse, mees ei pidanud vastu, kuigi hääl pole kiita. Vahest pühib pisaratki põselt. Jaa, rahvaste paabel on see Dorfi, eri paigust on verenired voolanud ta sängi. Aga tantsulugu see pole, eks siis ootame.

* * *

Kimbutavad sääseparved on laskunud madalale tulesooja. Eemal kohiseb ühtlaselt meri, justkui sosistaks endamisi. Veel mingi sahin, on need puud või kare rannarohi? Üsna jala kõrvalt venitab ritsikas oma lõputut lugu. Kauge linnuhõik justkui kaja. Loodus kõneleb tasa, väga õrnalt. Ehk häbeneb kuulaja kõrvu? Nüüd krigiseb liiv taldade all. Ta tuleb sealt lõkkeservalt. Liipav, kui lõigatud samm veab minejat hämarusse öiselt hingava mere -suunas. Kivid libisevad sandaalide all. Ta läheb päris veepiirini, kummardub, kükitab kohmakalt maha. Justkui paitades libistab pihk mööda vett, tõstab seda näole. Peeter Aunel on palav, uhh, kui palav. Ja siis ta räägib, kõneleb tasasel pominal kõhklevi hääli:

„Sa kuuled mind? Muidugi kuuled, sa oled siin, sest tahad olla. Ja unes näen ma sind sageli, ka ema peaks nägema, sest ema ei usu, et oled meie lähedal. Ütleb, et liiga palju aega on möödas. Jah, emale võiksid end teada anda. Kuula siis, kõik on siin, ainult vana Segerströmi ei ole ja ta naist. Too on halvatud. Ka Matilda ema ei ole ja õpetaja Veerik läks ära. Teda sa ei tunne, teda polnud siis siin. Aga teised on kohal. Tiidu Oskar mängib, aga kindlasti ei tee ta seda nii hästi kui sina, kuigi lõbus on neil küll. Ja Ööri-vana on ikka meie hulgas. Nojah, ja see ongi kõik. Neil on igatahes lõbus. Ma siis lähen, eks, ja sina ole edasi ning ära muretse, emal läheb hästi.”

Ta hääl on unelev, silmad pooleldi suletud. Ning ikka silitab pihk vett. Sandaalid on märjad, ta ei märka seda. Siis ta kuulatab kaua, haarab kätega põlvist kinni ning õõtsutab ennast. Taamal laskub udu veele, piim öö jahedast nisast.

„Mina tean, et sa ikka meiega oled, ära muretse. Aga emale, jah, võiksid end meelde tuletada, talle teeks see rõõmu.”

Ta tõuseb, naeratab vaikselt ja rahulolevalt ning astub siis aeglaselt kaldast üles.

* * *

Paat on vajunud laiali miilavaks künkaks. Sinakalt virvendab madal leek. Purjus Ilmar Tonnesen nihutab selle peale viimaseid söestunud notte. Tonneseni naine seisab siinsamas ning hurjutab, meelitab koju. Teevad seda teisedki naised. Naistele aitab, kaasad on saanud vabadust, õlut ja viinagi maitsta, nii et küll, ülearugi. Aga kaasad ei taha koju, ei taha ka Ilmar Tonnesen, kes kohendab notte edasi ning ei näi naise pingutusi tähelegi panevat. Ööri-vana istub ükskõikselt kõrval, on ainult töökitli istme alt võtnud ning end sellesse mässinud. Ööri-vana liikmed kardavad jahedust. Ka palaval suvepäeval kannab ta kampsunit ning pikki aluspükse pealispükste all. Ööri-vana popsutab piipu ning vaatab vaheldumisi Tonnesenide paari ja viletsat tuld. Kui ta aeg-ajalt piibu suust võtab, liiguvad ta lõdvad sinakad huuled. Ju ta räägib jälle iseendaga, otsustab Peeter Aune. Ta ei istu, vaid seisab niisama ja otsib pilguga. Kus võiks küll Helmer olla? Onupoeg lubas, et tuleb, ainult hiljem. Aga eks praegu olegi juba hilja? Näe, juba hakkab rahvas lahkuma. Üksikult ja salguti minnakse ära. Sume öö sulatab nad varjudeks hääbuvas kumas. Aga veel on jääjaid, ikka kestab pillimäng, turgutamaks hõrenenud tantsijate ridu. Olgugi et väsinud ollakse kummalgi pool, ei taha Tiidu Oskar pilli võõrale põlvele usaldada, tema mängib lõpuni. Aga üha sagedamini vaatab tema lõbus, koerust täis pilk Maiat enda kõrval ja siis sihib see märksa kurjemalt tantsijaid. Ei murra teie Tiidu Oskarit, kus tema mängib, seal pole abilist tarvis.

„Helmer!”

Peeter Aune hüüab teda tasakesi. Onupoeg märkab nüüd teda. Kaks pudelit mõlemas käes, võtab ta joonelt üle tuleäärse liiva. Uhke on Helmer, kõnnakki uhke. Peeter Aune süda tõmbub heameelest kokku ja veidi uhke on temagi. Pole kellelgi siin sellist onupoega, nõnda tarka, sihukese diplomiga. Kuigi, jah, paljud ütlevad, emagi ütleb, et mis sest diplomist, kui sa siin oled ja püüad kala nagu teised.

„Sul läks päris kaua,” arvab Peeter Aune areldi, kui teine ta ees seisab. Pikk on Helmer, Peeter Aune on talle ainult õlani.

„Sai oldud siin ja seal,” kohmab onupoeg põiklevalt vastu. Helmeri nägu on sünge, seda näeb noorem sugulane hästi. Helmer on ikka kinnine, ka temaga, kuigi Peeter Aune usaldab teda, rohkemgi vahest kui ema.

„Võta!”

Peeter Aunele ulatatakse veidi niiske jahe pudel.

„Oi, kas tõesti mulle? Sa siis minu pärast.”

Peeter Aune on tulvil tänutunnet. Ega teistelt ta ei võtaks, ainult kui Helmer. Peeter Aune tahab samuti uhke olla. Selles asjas on nad onupojaga sarnased. Õlu on hea, väga hea. Päris kiirelt on pudel tühi, siis saab ta veel teisegi, Helmer on suuremeelne. Aga tuju on tal miskipärast ikka paha, seda näeb kõrvaltki. Pill vaikib, nüüd juba lõplikult. Tiidu Oskarile aitab. Ja ega tantsijadki nurise, hõigeldes ja naerdes astutakse kõrvale, peetakse aru. Tiidu Oskar aga tõstab pilli põlvilt. Tiidu Oskar tahab nüüd ka enda peale mõelda. Kurk jälle kuiv ning sõrmed päris vaevatud, tuimad ja kanged. Ta torkab need Maiale sülle. Rahulolevalt, rõõmsalt vaatab ta naist. Maia ainult naerab. Maia tunneb Tiidu Oskari tempe. Ja eks tunta noort leskegi. Kui Maia naerab, siis pole ta kuri, siis talub ta seda ja muudki. Seepärast on Maia naer Tiidu Oskari kõrvale kahekordselt ilus.

Paarid on segi. Tüdrukud pistavad pead kokku. Justkui kirju sulehunnik. Seelikud ja kleidid, üksikutel ümber kintsude pingul moodsad ajakirja järgi lõigatud püksid. Lühikesed ja pikad, käharas ja salkus juuksed. Heledapäiseid rohkem. Ja poisid veidi eemal, veel ägedad, trotslikud, valjuhäälne kobrutav jutt — see on laialimineku eelkõhklus, mis hoiab neid koos, veel millegi ootus. Peeter Aune seisab ja ootab. Aga näeb ainult TEDA. Valevad sõrmed punumas vilkalt rasket musta patsi, napilt paotunud huuled, värvist, helklevast kumast angerjatõmmud ja nagu omaette elavad, sosistamas kuulmatuid sõnu. Sinakad teravad kulmud, nüüd ta kibrutab neid — see kõik on TEMA. See hall laiades voltides seelik ja erkroheline džemper nõtke kaela ümber, näevad nad veel kellegi teise seljas nii toredad välja? Ta proovib neid mõttes teiste tüdrukute selga, Vilma, Ilona ja teistegi selga ja leiab rahuldustundega, kui näotud nad oleksid. Jah, keegi ei võiks neid kanda, ainult TEMA.

„Kui ilus ta on,” pomiseb ta enda ette ning üha kasvab võimsamaks soov, joobnustav tahe — sinna, TEMA kõrvale! Ebakindlus ja hirmgi näol, võitleb ta endaga. Aga juba ta tõuseb, imelik tunne sees. Kindlasti pole see hea, aga jalad läheksid kui ise. Helmer, kes seisab Ilmar Tonneseni kõrval, vaatab talle imestunult järele, tema aga ei märka endale suunatud pilke, on üksnes sund. Pudel sõrmede vahel lõdvalt rippuvas käes, lonkab ta üle tantsusõtkutud liiva. Üsna imelikult teeb ta seda. Siis ta takerdub, jääb seisma tüdruku ees, kõhetu, ettepoole kumaras. Üksainus õnnetusehunnik, kehastunud ärevus ja hirm. Miks ta tuli, milleks? Miks ta seisab TEMA ees ja nad kõik vaatavad teda?

„Peeter Aune, anna õlut,” nõuavad naerdes higised kilkavad tüdrukud. „Paku õlut, Peeter Aune, sa ei tantsi, sul pole ju janu!”

Noormees raputab pead, kuigi silmis kilgendab rõõm. Aga ta näeb vaid TEDA. Teisedki märkavad, muigavad, müksavad üksteist.

„Anna siis temale, kui sa meile ei taha. Kuulsid, Matilda, küsi sina.”

Tüdrukud piiravad Peeter Aunet, kisuvad käest, see teeb neile nalja. Matilda ainult naerab. Säravvalged on hambad tüdruku suus, kelmikas on pilk tumedais silmis.

„Matilda, proovi sina, meile ta tõrgub,” nõuavad ülemeelikud hõiked. Ja korraga sirutabki Matilda käe, justkui alandlikult, justkui paluvalt.

„Peeter Aune, palun.”

Peeter Aune on korraga näost punane. Oma käsi on raske ja võõras, pingutades tõstab ta seda.

„Jajah, muidugi.”

Aeglaselt ulatab ta pudeli ja liipab niisama aeglaselt eemale.

„Matilda, kuidas tänuga jääb?” pilkab keegi kõrvalt.

Aga too, keda sunnitakse, on järsku solvunud ja trotslik, põrnitseb altkulmu teisi. Kõik teeb korraga viha, ka see topakas poiss. Miks ta tükkis siia? Uhkelt pöörab tüdruk selja ning jalutab eemale.

„Tiidu Oskar, hei, pillimees!” virgub kellegi tantsulust. Teda toetavad teisedki hääled. Jahedaks kisub nii seistes ja igav on ka. Ei, aitab. Pill tõstetakse rihmaga õlale. Tiidu Oskar tõuseb püsti. Nüüd sosistab ta midagi Maiale kõrva. Too naerab, aga raputab pead, tõuseb siis samuti, astub naiste summa, kes valmistub lahkuma.

„Oskar, mängi veel natuke. Kus Matilda on, palugu tema?”

Tiidu Oskar on jäik. Tusane ja vimmas on pillimehe nägu, kuri palujate poole heidetud pilk. Tiidu Oskar tahab ära, on tüdinud.

„Longaku siis minema… küll on tige… noh olgu, las minna. Kes veel jäävad? Kus Matilda on?”

Matilda on kõrvale läinud, seisab päris üksi kustuva lõkke servas, vaatab hajameelselt tulle. Pinevil ja mõtlik on kitsas kahvatu nägu, kokkusurutud vallatud huuled. Ärevalt võbeleb põsel sume ekslev vari. Samas kiunatab raskelt kokkumuljutav liiv. Üks kogu, suur ja sünge, astub hämarusest ta kõrvale. See on Olavi Segerström. Mis on temal siia asja? Kumbki ei lausu sõnagi. Nii nad seisavad seal, väga tõsised mõlemad.

„Lähme ujuma,” välgatab kellegi suust. See mõte saab korrapealt tiivad. „Lähme ujuma… jaaniöö… ilmatu tore, tulge kõik!” Noored on äkitselt liikvel. Kõik on minejad. Vanemad vaatavad muiates pealt, neid kisub rohkem majade ligi. Nii nad lähevad, ühed ühele, teised teisele poole. Lõkkeplats tühjeneb kiiresti.

Ilmar Tonnesen kühveldab jalaga sütele liiva. Kõikudes pomiseb ta: „Nojah, teada, see pole kellegi asi…”

„Ikka servale enam,” õpetab Ööri-vana ning ohkab. Heidaks kohe siiasamasse, ähh, oleks taibanud mantli või teki kaasa võtta. Kaupmees kohmitseb, koristab puhvetit, nihutab kaste, laob pudeleid virna. Kostab vaikset vandumist. Mis parata, abi on läinud, toekad käed kadunud, lubadused olematuks haihtunud. Jah, mis parata, pidu on otsas. Aga taevas laieneb kahvatu riba. Kuugi on minemas. Juba koidab.

* * *

Peeter Aune kõhkleb. Ta vaatab tagasi küla poole, longib siis edasi mööda randa. Uni surub peale, rammestus suriseb kehas. Helmer ei läinud kaasa, aga paljud läksid ja TEMA, TEMA ka. Ta kuulatab kaugenevaid hääli, kahtleb ikka veel. Järsku kihvatab soov, miks ei võiks temagi minna? Ka tema tahab ju jätku sellele ööle. Ja uuesti kõhklus. Helmerita on halb. Nad ei oota mind järele, ja see naer. Ometi võidab kiusatus. Kiirustades, komistades veeäärsete kivide libedad uhutud servil, jõnksab väike kühmus kogu kätega vehkides edasi. Justkui suure pekslevate tiibadega öölinnu vari kesk lahjenevat hommikuhämarust.

Ta kuuleb üsna lähedal enda ees summutatud kõnelust. Kaldaäär on siin tihedalt mehekõrgusi kivirahne täis. Peeter Aune otsib nende vahel ukerdades teed. Ta ei näe kedagi, ainult kuuleb. Ilmselt on need kakski jäänud teistest maha, sest paljuhäälne jutukõma, hõiked ja naer on kuulda tüki nõrgemalt. Nüüd peatuvad kõnelejad, hääled ei nihku enam edasi. Mingi aje sunnil peatub ka Peeter Aune. Veider uudishimu kikitab temas kõrvu.

„Miks sa püsid minu kannul?” küsib hääl. See väga ärev hääl on naise, pigem tüdruku oma.

„Sa ei taha?” küsib mehehääl kumedalt vastu. Krigiseb talla alt libisev kivi. Siis hetk vaikust, justkui otsitaks sõnu.

„Nii ei tohi, sina ei või, sellepärast.”

Kindlasti on see hääl väga ärev, Peeter Aune tajub seda selgelt. Ja see hääl sunnib tedagi pinevile tõmbuma.

„Kuuled, lähme neile järele! See pole hea, kui nad midagi arvama hakkavad. Ja seda teevad nad kindlasti, kui me nii eraldi.”

„Jutud, sa kardad jutte?” Mehe hääl on põlglik.

„Kes teab, võib-olla kardad hoopis sina? Sinul maksaks neid karta.”

„Mina? Mis minul karta on?”

Lühike kärisev naer, mis sumbub samas. Ja korraga puhkeb Peeter Aune lähedal heitlus. Rüsin, riiete kahin, selle sekka hingeldav sosin, tõrjuv, ähvardav, äge sosin. Peeter Aunel on valus. Kõhklus ja piin, tõrjumatud ükskõiksuse taha, peegelduvad noormehe avalal näol, segunevad ja surevad samas, jättes järele masenduse, millegi paratamatult kaotatu hirmu. Kaotatu nime ta ei tea, aga hirm on ehtne, hinge sügavaist hoovuseist pärit.

„Jäta,” kostab samas ootamatult kõvasti. Keegi rabeleb end vabaks, kerged põgenevad sammud, veerev kivike.

„Oota!”

See on mehehääl, erutusest kähisev. Nüüd ruttab ka tema. Rabisedes variseb liiv, uued kivid klõbisevad sammude all. Nad on juba kaugel, üsna kaugel, kui Peeter Aune edasi lonkab.

* * *

Noored asutavad endid suplema, riided langevad liivale. „Võiks päris ilma,” pakub keegi lõhverdaval toonil. Muigutatakse vastu, neiud turtsuvad. Kes teab, vahest jätkuks ka julgust, on käidud nii üksi kui paaris ning parajas salgaski. Aga praegu, nii hulgakesi ja hommikul? Ei, pole, kes alustaks, puudub augustiöö soe varjav kate. Jätab hüüdjagi püksid jalga ning sulpsab teiste sabas jalgu kõrgele tõstes läbi jaheda vee. Kuskilt on siginenud kohmetus. Sellest püütakse edvistades üle olla, jõhkrust ning nilbustki abiks võttes. Tõrjutakse aseme ning une igatsust. Pritsmeid üles paisates lähevad noormehed ees. Neiud järgnevad rodus, naeruga üksteist julgustades. Peeter Aune kohale jõudes on kõik juba vees. Mere kohal vinetav udu mähib suplejad endasse, muudab kehad kaugeks ning sulatab merre. Peeter Aune liipab kaldapiirile ja veab näpu läbi vee. Hea karge vesi, aga Peeter Aune ei lähe ujuma. Ta ujub alati üksi, omaette, kuigi vees ei ole ta sugugi saamatu. Kui praegu minna, siis peaks ta ootama, kuni teised välja tulevad ja lahkuvad. Aga selleks on õhk liiga jahe, et niisama oodata, parem ta ei lähe. Peeter Aune häbeneb oma kõhna vilajat keha. Peeglistki ei taha seda vaadata, nii inetu on see keha. Vahel on Peeter Aune mõelnud, et haigus, mis ta vasaku jala ning käe armetuks muutis, nende lihased kuivatas ja kasvu närvutas, oleks võinud ehk kurjemgi olla. Oleks võinud nõnda kuri olla, et oleks Peeter Aune kaasa viinud. Isa juurde. Ja et seal päris midagi ei ole, seda Peeter Aune ei usu. Kuigi jumalat ei ole, võiks seal pimedas tühjuses siiski midagi olla. Sest ehkki isa on ammu surnud, pole Peeter Aunel kunagi tunnet, et isa oleks jäädavalt läinud. Isa on kogu aeg siin, päris lähedal. Vahel isegi nii lähedal, et Peeter Aune tajub, kuidas isa temaga rääkida tahab. Ja siis nad räägivadki. Ka Ööri-vana ütleb, et olgu teadus nii suur ja uhke kui tahes, suure tühjuse ees lömitab ta ometigi nõutult nagu viimane krants. Peeter Aune läheb kükitab riiete juurde. Tuul on pööranud. Nüüd toob ta ninna läppunud kala lehka ja bensiinivingu. Niisiis loodetuul kalasadama poolt. Miks nad siia tulid? Nad pidid ju tundma seda lõhna. Peeter Aune tunneb jahedust pugemas riiete alla. Juba tullaksegi veest välja. Sulistades, huigates, vett pritsides, ihu võdisemas, rutatakse riiete juurde.

„Peeter Aunegi siin,” imestavad mõned. „Mine kasta ennast, Peeter Aune, näe, nagu meie. Vesi on priima. Mis sa ootad?”

„Ei tahaks praegu,” tõrjub noormees, pelglik-häbenev naeratus näol. See tabatakse ära. Naljakas on see kössitav Peeter Aune, nagu hirmunud pisike koer. See teeb lõbu, pakub vaheldust.

„Kardab, Peeter Aune kardab.” Nad naeravad. „Suur argpüks oled.” Ja nad naeravad jälle. „See on ju nii lihtne, võta riidest lahti ja uju.” Peeter Aune ainult naeratab vastu. Pole tal kuigi lõbus, aga eks ta karda vist tõesti. Ja kui ta kaasa naerab, ehk siis tüdinevad äragi? Ja julgust, seda pole ta oma loomuses tõesti märganud.

Nüüd on juba enamik kaldal ja Peeter Aune nimi on kõigil suus.

„Viime ta ujuma,” pakub üks, kes pole veel rõivais, „ujutame teda, aitame hirmust üle. Näete, ta ju kardab.”

„Muidugi, muidugi,” leidub varmalt toetajaid, mõne hääl on veel vindiselt pehme, „ta peab ujuda saama!”

„Kes tuleb Peeter Aunet vette tassima? Ärge laske tal pageda.” Lärm tiheneb Peeter Aune ümber. Nägudele on ilmunud uus elevus, asi tõotab nalja. Juba sirutuvad käed Peeter Aune suunas, talle pressitakse ligi. Temal aga on ikka veel naeratus näol, ta ei mõista veel, ei taha märgata tigedust teiste naeru taga, rõõmu poetunud julmust. Siiski, nüüd tõuseb ta püsti ja taganeb mõne sammu. Miks nad nii, nad näevad ju, ma ei taha.

„Pistab punuma, pidage kinni… ei jõua ta kuhugi, lombakas ju… kurrat…”

Peeter Aune tahaks end lahti rebida, aga juba on mitu kätt tast kinni ja need käed on tugevad. Siis jääb neid ainult kaks, aga neistki piisab. See on Olavi Segerström, kes teda paigale surub ning siis järsku sülle kahmab.

„Õige, Olavi,… vaata, kus rabeleb, vajad abi, Olavi?”

„Olge paid, ma ei taha… ei taha… laske mind… palun…”

Peeter Aune palub, sipleb, sebib käte ning jalgadega. Veel tahaks sarnakal näol naeratus püsida, lepitav ja sõbralik. Nad ei tee seda ometi, ei tee, omad poisid ju. Välgatab lootuskiir ja uuesti hirm. See jääb. Nüüd on nägu piinast kipras ja hirmul. Juba kantakse teda vee kohal. Ta lõdiseb, riided on pritsmeist märjad ning kleepuvad ihu vastu.

„Mitte sügavale, mitte sinna… palun…”

„Mis suplus see muidu on, ikka sügavale.”

Olavi naerab, teised ka. Nad on tihedalt ümber, käratsev summ, on neidegi hulgas.

„Olavi, kas jõuad?”

„Kas keegi veel kahtleb?”

Käed kergitavad oma sipleva õnnetu koorma kõrgele.

„Särk maha, särk ja püksid kah, muidu vajub koos nendega põhja,” õpetatakse kõrvalt. „Rumalus, meest see ei sega… tead, ükskord mul endal…” Igaüks on asjamees, igaüks tahab osa võtta.

„Oi-oi-oi,” kiljub Peeter Aune hädas. Teda tõugatakse, rebitakse riideist. Mustendav vesi tema all sisendab hirmu.

„Viska vette… aitab, tema jaoks piisab… poisid, võtke ümber, muidu ujub vee all minema.”

Naerulagin, tüdrukud on jäänud tahapoole. Nüüd jääb Olavi seisma. Kamp tema ümber kahlab rinnuni sõõri. Nad on kõik pikad poisid, aga siiski, sügav on. Nad puristavad, naeravad.

„Lase ta lahti, vaatame…”

„Olavi, ma palun… paikene…”

Peeter Aune käed haakuvad Olavi kaela. Too raputab pead, püüdes saagist vabaneda.

„Kurraatt…”

Karmauhti… Plärtsudes pritsib vesi kõrgele üles. Siplevad käed ja jalad. Peeter Aune läkastab, peksab peaga vett, pürib üles ning karjatab korraks. Oskus on järsku kadunud, või kuidas sa ujudki sellises olukorras? Korra kaob peagi vee alla. Kõhklus ilmub naljatlejate nägudele, näha, et mees on hädas, kui viimaks?

„Aita saadanat, läheb veel põhja,” poriseb kellegi ehmunud hääl. „Võta teiselt poolt, veame ta kaldale… küll sipleb, paras päramootor… kae narri, ei tahtnudki ujuda.”

Kallas läheneb visalt, aga läheneb. Peeter Aune tõstetakse liivale, sinna ta vajub, kössis, jõuetu, värisev, alles oimetu äsjamöödunust. Teised eemalduvad, ruttavad riietuma. Prr… kui külm. Lisaks mingi süüdlaslik kõhklus. Tema poole heidetakse pilke, hääled on sumbunud vaiksemaks. Ah, küll ta kogub end, mis see siis talle tegi? Näe, liigutabki juba. Hädavares, mitte mees. Ta istub endiselt kägaras, lõdiseb, plagistab hambaid. Külm on ja ikka veel on õudne. Kõht valutab, midagi tõmbub seal kokku. Peeter Aune toetab end kätele, pöörab pea mere suunas ning oksendab, rind lõõtsub, kurgust vallandub oie. Oi, küll on halb. Ja peas on kummaline surve, see teeb ärevaks. Peeter Aune tahab ära, ruttu siit ära. Ta ajab end aeglaselt püsti. Vesi sorinal riietest nõrgumas, komberdab ta tugevalt liibates eemale, rannakivide taha. Keegi ei naera enam, tasasel pominal veetakse juttu. Kõik vaatavad talle järele, kes otse, kes vilksamisi. Kindlasti tunneksid paljud kaasa, aga omamoodi trotslikuks teeb see ka. Trots ja veidike põlgust, kas saabki äbarikule teistmoodi kaasa tunda? Ikka veidi põlates. Samas haarab kellegi käsi liivalt viimase hilbu ning üks neiu eraldub salgast. Aeglaselt, pea süüdlaslikult longus, ruttab ta minema.

„Matilda?” küsitakse kõheldes üksteiselt. „Mis tal hakkas, et nüüd, pole tollel seal midagi viga.”

Rand teeb käänaku. Seal, kivi varjus istubki nüüd Peeter Aune, seal annab ta oma valule voli. Pisarad nõrguvad põsele, ta nühib neid käeseljaga, vajub siis kummuli kivide peale, nuuksub ja oigab. Nagu päris pisike laps. Praegu võib, praegu keegi ei näe. Ning peas on ikka see imelik sumin, justkui suruks miski, ja kui silmad sulgeda, on üleni punane, erepunane lõõsk, mis tantsib ja vabiseb laugude taga. Ei, mitte silmi sulgeda, vahest läheb siis mööda? Seal Matilda ta leiabki, hädise, hirmunud, võdiseva, sõrmed liiva surutuna. Liiv on kleepunud ka näole ning märgade juuksesalkude vahele. Kohmetunult kummardub Matilda tema kohale. Nii väike tundub kõhn konksus kogu ta ees. Tõepoolest laps, kannatav solvunud laps, mõtleb tüdruk, korraga tulvil sooja heldimust.

„Peeter Aune,” hüüab ta tasa ning puudutab sõrmega lamaja pead. Silitada tahaks ta teda, lohutavalt, ettevaatlikult. Lamaja võpatab ning just nagu tardub korraks. Siis kergitab ta pead ning vaatab üles. Ja samas levib üle määrdunud näo äratundev naeratus. Häbelikult vaatab ta tüdrukule otsa.

„Sina, Matilda?”

„See oli meist nii inetu, Peeter, nii inetu.”

Tüdruku silmad on niisked. „Kui vastikud me olime, anna meile andeks.”

Ta näeb rõõmu poisi silmis. Kuidas ta mind vaatab. See mees on pigem laps, natuke rumal vist ka. Imelik on ta igatahes. Aga rahunedes naeratab tüdruk talle vastu.

„On väga valus?” Matilda puudutab käega ettevaatlikult õlal kärisenud särki. „Oh, see oli nii hirmus, annad meile andeks, eks?”

„Oh ei,” kohmab poiss. „Sina tulid mulle järele, minu pärast?” Peeter Aune nohiseb. Uuesti tükivad pisarad silmi, aga praegu nad häirivad, segavad hirmsal moel.

Matilda hinges aga on kergendus. Veidi on seal ka edevat rõõmu. See mees siin jumaldab teda. Imelik küll, aga siiski sümpaatne on see Peeter Aune, imekena.

„Jah, juba ülegi,” pobiseb noormees ning tõuseb istuli. Kõik olnu tundub nii tühine Matilda kõrval. TEMA tuli, oli mures minu pärast, näe, seisab siinsamas. See polegi uni, see on ime. Nii hea on korraga olla.

„Ma siis lähen.”

Tüdruk tõuseb kärmelt. Tal on kiire. Veel üks naeratus, juba üle õla.

„Oota, Matilda.”

Peeter Aune sirutab käe, tahtes teda justkui kinni hoida või lihtsalt korraks puutuda.

„Sa sa pead teadma, Matilda, et mina, ma…”

Sõnad purskuvad, katkevad ja saavad siis korraga otsa. Oli mõte, tulikuum, siuna vihisev, aga sõnu ei ole. Jääb vaid kõrvetav pigistus kõris, mingi tomp, mis kuidagi alla ei lähe. Ta ainult vaatab väga tungivalt tüdrukule silma.

„Ma tean, Peeter Aune, ma tean.”

Veel üks naeratus, juba eemalviibiv rahunenud teadmine, ja läinud ta ongi. Kui kena ta on, mõtleb Peeter Aune, ja hea on ta kah. Nii kena, et kohe võrreldagi ei oska. Ta on saatnud Matildat silmadega, kuni too kadus kivide taha, ning kuulatab nüüd üha nõrgemaks jäävaid samme, mis sumbuvad lõpuks liiva ning eemalt kostva jutukõmina sekka. Kõhklevalt ringi vaadates ohkab ta siis lühidalt ning veab endal püksid jalast. Vett soriseb liivale. Imelik küll, peaks olema väga paha, sest külm on ja kõhus uuristab nälg. Päris lahtunud pole ka veel kibedus hinges, ja hirm ning rahutus püsivad siinsamas kõrval. Ometi ta naeratab, ajab huuled poisilikult torru ja naeratab.

* * *

„Mis tal oli, ah?” Teised piiravad uudishimulikult Matildat.

„Tõesti, see oli sigadus. Kui te oleksite näinud tema nägu.”

„Noh, tead, ega keegi seda ju niimoodi.” Matsakas Ilona Oski kehitab solvunult õlgu.

„Muidugi, ega siis vesi saarlast tapa,” kinnitatakse kõrvalt.

„Aga sulistas ilusti, kippus kangesti põhja, tegi kirvest.” Nad on endid kiiresti kogunud. Ehmatus, kohmetus ning seletamatu süütunne on muutunud taas lõõpivaks lõbususeks.

„Küll rabeles mul süles, näete, rinnagi kratsis lõhki, nigu kass.” Olavi Segerström kõigutab naljakalt keha ning avab särginööbid, et teisedki näha saaksid. Kaks punetavat jutti jooksevad tõepoolest kaelalt rinnale.

„Sina, Olavi, oled just see viimane mõrtsukas, tead kes sa oled?” Matilda seisab vägevat kasvu Olavi ees, tumedad silmad korraga vihast pilukil.

„Mina mõrtsukas?”

Olavi üritab naerda, aga väga tusane on see naer. Teda riivavad tüdruku sõnad, see on selgesti näha. Ta vaatab altkulmu Matildat, ise kuidagi pinevil. Tähelepanelik kõrvalseisja märkaks ebalust, mis tasapisi mõlema olekusse sugeneb.

„Ah, Matilda, jäta,” sõnab Viirsalu noorem tütar, suure kondiga varaküps Selma, justkui kogemata Olavile külje alla nihkudes, „ega Olavi sellepärast, kes teda tühja uputada tahtis?”

Aeglaselt valgutakse küla poole. Viivitajaid jääb järjest vähemaks. Majade juurde viib palju radu, mis mõnelegi paarile üpris huvitavad tunduvad. Ilona sihib Olavit, poetab ennast lonkiva noormehe kõrvale. Selma peab mõlemat silmas. Olavi ise ei pane vist kumbagi tähele, astub lohakalt, pilk sihitult kividel ekslemas. Matilda püsib salkkonna keskel. Vipperi Anti, Jüri keskmine poeg, peab Matildaga sammu ning alustab juba mitmendat korda oma venivat konksudega juttu. Korraks paneb ta käe nagu muuseas ümber tüdruku piha, aga Matilda lükkab selle ära, ärgu Anti mõelgu, ja üldse pole Matildal miskipärast tuju. Võõras tunne on südames, see heidutab, teeb ärevaks. Kui Anti veel kord üritab, astub Matilda järsult kõrvale ja läheb ära. Läheb päris üksi, omaette.

* * *

Õpetaja Veerik istub kaldal kulusegusel lõikheinal ning vaatab suplejaid. Ega ta neid ei jahtinud, nad tulid ise. Enne oli õpetaja päralt uduhämus laisalt loksuv avameri. Suplejate ja õpetaja Veeriku vahel on suured liiva vajunud kivid, on ka kaldaservast eemale nihkunud kidurad pajupõõsad. Aga ega neil oma lõbu kõrvalt tema jaoks silma polegi. Tuisupead on need noored, vahel julmadki. Muidugi, süütunne tuleb hiljem, tuleb aastatega, seda teab õpetaja omast käest. Ja uuesti mõtleb ta brigadiri peale. Imelik on saatus, mis inimestele määratud, viib neid lahku ja toob siis uuesti kokku, justkui tahtes nende peal aega proovida. Mis on hinges alles, mida aeg on maha raputanud? Aga kõik on alles, kõik on justkui eile.

Mihhail võttis ta kinni, lõpetas tema metsaelu. Aga enne seda oli palju muudki. Oli neljakümne neljas aasta, kui ta sai mobilisatsiooni­kutse, torkas kooli küpsus­tunnistuse lauasahtlisse, kirjade-piltide vahele ning tõmbas välihalli mundri selga. Ta ei tahtnud minna, ta vihkas vägivalda ja ei tahtnud tappa. Jumal ei lubanud tappa ja nende peres oli alati jumalat usutud. Aga kui ta poleks läinud, oleks tulnud metsa minna, ja sealgi tulistati. Ma ei tea, oli öelnud isa, vaikne kontoriametnik, otsusta oma südametunnistuse järgi, aga ma usun, et kui inimene ei taha tappa, siis ei pruugi ta seda ka seal teha. Nii sõitiski Anton Veerik mehi hädasti vajavale, igast kandist rebenevale ja pidurdamatult tagasiveerevale rindele vastu. Ta polnud tegelikult arg ja oma iseloomukindlust läks tal vaja, et taluda naeru ja mõnitusi, ähvardusigi, kuni pataljoniülem torkas lõpuks sõdimast keeldunud nooruki halastusest staapi kirjutajaks. Aga idast pealerõhuv jõud purustas diviisid, pataljonid ja staabidki. Nad paisati metsadesse ning pärast Emajõge polnud enam ka taganemist. Sest taganemine eeldab sõjas vastupanu, kindlustumist, kaevumist. Ka tagasi paisatuna, lüüasaanuna, eeldab taganemine võitlustahet ja distsipliini väeosas. Pärast Emajõge nad enam ei kaevunud, ei kindlustunud, muld nende kätele kogunes üksnes relvakaaslasi mattes. Pealepaiskuv vaenlane puistas nad laiali tühjusse, olematusse. Nad olid lakanud olemast rinne. Kitsastel külavaheteedel näitasid nad vahetevahel endid, sügismetsad ja kraaviperved olid täis nende äravisatud relvi. Nende hulk vähenes pidevalt, kuigi ühishaudu kaevati nüüd harva. Tundus, et kes jäi, tegi seda ainult harjumuse sunnil ja läheneva mere lootuses. Väeosa ainus allesjäänud ohvitser viis nad Tallinna alla. Naeruväärne soov kaitsta üht linna ja selle abil kogu maad, kui märksa suuremad linnad olid juba käest pudenenud nagu vesi sõelalt. Räägiti üleantavast võimust ja isamaast. Aga nii isamaa kui linn lõpetasid oma sõja juba ilma nendeta ning uuesti jäid nende pärisosaks metsad. Miks ei tulnud Veerik kohe metsast välja? Kas see oli hirm kantud mundri pärast, ja kuigi polnud veresüüd, ka teadmine, et süüd ei mõõdeta sugugi nii täpselt? Hiljem lisandusid uued hirmud, metsa ja inimeste kartus, hirm lokkama löönud vägivalla ees. See hirm lagundas tahet. Teda kutsuti jumalasulaseks, mõnitatigi vahel selle pärast. Ta ei kujutanud ju endast mingit väärtust selles jõhkravõitu seltskonnas, kus ta püüdis end kasulikuks teha. Nälgimisest luine ning punkrilagede tõttu vimmas, räpane ning habemes, koristas ning teenis ta retkedele minevaid ning naasvaid mehi ning põgenes ühes nendega haarangute surve eest. Koos enda kaotusega oli ta ajapikku kaotamas ka oma jumalat. Ja olekski ehk kaotanud, kui lõpp poleks tulnud. Viljandimaa talupärija Viitar peksis ta poolsurnuks, sest Viitari punkrisse külla tulnud pruut oli heitnud tema kõrvale, oli pugenud jumalasulase juurde sooja, nagu ta hiljem Viitarile ütles. Anton Veerik oli esimest korda tundnud naisekeha lähedust ja see oli teda pigem hämmeldanud. Ta pea käis nõrkusest ringi. Viitar oli nad kahekesi leidnud ja viis Veeriku välja punkri taha. Ehk oleks Viitar ta tapnudki, sest ta oskas peksta. Aga seesama nõrkus päästis Anton Veeriku. Ta vajus ruttu lumele. Samal ööl tabas neid haarang. Ta rühkis öös läbi lume ja nuttis, sest ta oli alles kahekümneaastane. Üsna lagendiku ääres istus ta lumme ning ei tahtnud tõusta. Ümberringi kuuhelk ja varjud ning ees metsaäär, mis võis olla sama ohtlik kui see, kust ta oli tulnud ning kust kostis ikka veel laskmise tärinat. Ta soovis kõigele lõppu. Päev hiljem pidas ta oma sünnipäeva. Ta istus põhuhunnikul laguneva katusega heinaküüni nurgas ning ta otsus oli lõplik. Aga sama vimmas talunaine, kes talle leiba tõi, aimas vist midagi ning tõi talle kulunud köites ristiga raamatu. Ta luges seda kogu öö küünlavalgel. Järgmine päev tõi talle seltsilise, punkrikaaslase Eriku. Aga möödunud öö oli palju korda saatnud, ta oli sel ööl endas murrangu üle elanud. Ta tahtis taas inimeseks saada, teiseks inimeseks. Ja Erikki pidi koos temaga muutuma. Enam ei tohtinud olla vägivalda. Erik naeris, puhastades oma püstolit, ja käskis muigel sui:

„Sa ütle seda neile.”

Loomulikult ta ütleb ka neile, oli ta nõus. Inimesed ei või ju enam sellist elu elada. Ta rääkis kogu õhtu taasleitud tõest, oleks jätkanud ööselgi, aga Erik keeras talle tüdinult selja ning hakkas norskama. Hommikul võeti nad kinni. Ahelik tuli üle lume, ohvitser kõige ees. Nad olid juba üsna lähedal ja Veerik mõtles miskipärast, et nii on ehk paremgi. Aga siis tuli hirm, ta äratas Eriku ja too hakkas tulistama. Erik ei kõhelnud, ta laskis ühe sõduri maha ning ahelik heitis lumme. See ei kestnud küll kaua. Ohvitser hüüdis neile midagi, tõusis ja tuli nende suunas vehkides käega. Ta oli poolkasukas ning lähenes aeglaselt, põlvini lumes sumbates.

„Ära lase,” oli tema Erikule hüüdnud, kui too ohvitseri kirbule võttis. Erik lükkas ta küünarnukiga kõrvale.

„Vähemalt selle võtan ma kaasa,” pomises ta ja tulistas.

Ohvitser kukkus lumele, hakkas aga kohe uuesti tõusma, hoides õlast kinni. Ja Erik sihtis uuesti. Tema näol püsis kuri irve. Siis oli Anton Veerik vahele astunud. Oli kogu kehaga Erikule peale surunud, püüdes püstolit haarata. Ümberringi vihisesid kuulid, sest ahelik oli uuesti tule avanud. Erik saigi pihta, vajus raskelt ja lõdvalt tema õlale. Tema oli Erikut eemale lükanud, ja kui ta lõpuks end vaevaga vabastas ning, püstol juba enda käes, ringi vaatas, seisid võõrad automaatidega sõdurid nende ümber. Sealsamas oli ka ohvitser ning üks sõdur sidus tal õlga. Erik oli surnud. Nad kuulasid Veeriku sealsamas üle. Ohvitser ei uskunud ühtki tema sõna. Ja siis leidis keegi sõduritest piibli ning ulatas selle ohvitserile. Kelle oma? oli ohvitser küsinud. Minu oma, oli ta vastanud. Miskipärast ajas just see ohvitseri vihale. Usk sind ei päästa, fašist, oli ta käratanud ning virutanud piibli küüninurka.

Õpetaja Veerik muigab omaette. Ka tookord polnud Mihhail usust lugu pidanud. Laagris oli usk teda aidanud, võitnud meeleheite selles rebenenud inimsaatuste kuhilas. Maailm on hirmus, täis lõputut vägivalda, ja niisama lõputud on katsed teda paremaks muuta. Aga ikka on püütud seda teha uue vägivallaga, sunniga, karistusega. Ka Mihhaili ehitatav maailm käib sama rada, veelgi verisemalt, veelgi ebainimlikumad. Sest nad eelistavad lühikest otseteed, vihkava eituse teed. Nad peavad end metsa, inimmetsa raiduriteks. Ja kuhu viivad nende raiutud laiad sihid? Kes hakkab nende verises uues maailmas elama? Väline jõud ei saa inimest muuta, võib ainult murda. Kristlus andis võtme — see on armastus. Armasta oma ligimest, nõuab ta igaühelt. Kuid kas polnud Jumalgi oma looduga julm, karistades ühtede pattude eest paljusid, terveid rahvaid, sugupõlvi? Hiljem, Siberist tulles ning konsistooriumis õppides oli ta mures oma kahtluste pärast. Sest kas polnud see vastupanu TEMALE, kiusatus, ärapööramine TEMAST? Ta oli sellest rääkinud konsistooriumi inspekteerinud piiskopiga. Mu poeg, sa tahad tingida TEMAGA, Jumal on alati õiglane, oli piiskop öelnud ning vaadanud teda rangelt ja võõrastades. Aga kas pole kirik ise tahtnud olla kohtunikuks TEMA asemel? Ehk sellepärast muutuvadki inimesed aja leevenedes usu vastu leigeks, ehk tõrksakski? Nad ei taha võõrast kohtunikku endi üle. Sest elu ei salli vahelesegamist, elu tahab omapäi olla. Jah, imelikud mõtted tükivad vahel õpetaja Veeriku pähe, ta tunneb ise, et imelikud, viivad nii vajaliku rahu südamest. Õpetaja Veerik ohkab. Suplejad on riides ning eemalduvad omavahel juteldes. Ka õpetaja Veerik tõuseb.

Veel püsib suveöö ämblikvõrkjas hämarus, kui ta küla vahele jõuab. Tilkhaaval justkui kaste imbub meeltesse tusk. See tusk on üksindus. See tõuseb kruusateelt liiva kriginast taldade all, lahvatab tikutulena võõrast kõnest õueaedade ääres ning surub ahistavalt õlgu tõredalt vaikivate majade vahel. Viies suvi, ta ei harju siin iialgi. Miskipärast on Anton Veerik selles praegu kindel. Ja külagi ei võta teda omaks. Neil pole tarvis tema lohutust, pole tarvis lootust, neile piisab merest ja oma saarest. Kas inimeste lähedus pole siiski illusioon? Inimene on saar, üksik saar. Ja mis sest, et neid saari on lõpmata palju, kas neist saab siis kohe manner? Ei saa kunagi. Lähedusvajadus ei kaota merd nende vahelt, nii nagu headuski kunagi neis päriselt ei võida. Ka tema on saar ning teisedki näevad temas saart, omaette ja võõrast.

Majad tänava ääres muutuvad hõredamaks, tõmbuvad õuede sügavusse. Need on Dorfi kõige vanemad majad, madalad ja maadligi, tahmamäärdunud palkseinte ja väikeste akendega. Õpetaja Veerik peatub ühe aiavärava ees ning silmitseb õue, kus nööridel kuivab lapsepesu. Majas püsib vaikus, aknaklaasidki helgivad tumedat väsimust. Aga võib-olla polegi Maiat veel? Istus seal pillimehe kõrval. Lapsed magavad ehk praegu üksi? Tumeda käharpeaga poisike poolõe kõrval. Võiks vaadata, sisse astuda. Aga ei, ta ei tee seda. Selles majas pesitseb pahe, hirmsat kergemeelsust on täis kogu see maja. Õige inimene kiirustab siit eemale. Õpetaja Veerik hingab sügavalt ja astub edasi. Selleski majas on tükk Anton Veeriku kannatust. Edasi polegi enam palju maad, veidi lambaist näsitud rohumaad, siis surnuaed ning kirikuvaremed ja selle taga seisabki kogudusele pärandatud Vepsi talu, mille suur eestuba on koguduse päralt ja mille tagakambrites elab õpetaja Veerik. Ta nihutab kahe käega õueväravat. Haledalt kurbliku kriiksatusega annab see järele. Aga õpetaja ei astugi kohe edasi. Silmitseb uue ootamatul vimmaga kaht tühjuses losutavat hoonet enda ees. Suurem on elumaja. Selle kõrval olev võrgukuur näib tunnistavat teda samasugusel mõrukibedal ilmel. See maja pole talle armas. Ega need aastaid tühjalt seisnud võrgukuur ja laut, mille kopitav kõduhais tilgub kui ängistav etteheide siinolija meeltesse. Ehk oli see viga, et ta tuli siia? Oli ju töö suures linnas pakkunud talle rahuldust. Kuigi aeg oli, jah, olnud usule raske. Inimeste südamed olid siis kui murdunud killud varemeist nende ümber. Siiski tuldi tema juurde, sest need tuhmunud killud vajasid puhastamist ärevusest ja hirmust, ihkasid painest vabanemist. Ja koos nendega kartes oli ta tundnud end ometi vajalikuna.

Aeglaselt nagu vastu tahtmist läheb õpetaja üle õue. Kukk klugistab võrgukuuris häält puhtaks ning kireb siis korraga täiel häälel, kireb inetult, rämedalt, justkui tajuks temagi tuska, mis täidab tulija hinge.

* * *

„Pea, ära nii kiiresti.”

„Sina?”

Ta võpatab. Ei, neid samme polnud ta ära arvanud.

Olavi Segerström seisab, käed taskus, süngena tüdruku ees. Vasakule jäävad aiad neile riputatud võrkudega ja õuede sügavuses vaikivad majad. Paremalt, otse kitsukese teeraja kõrvalt algab hõre männitukk.

„Segerströmide maja jääb siit üpris kaugele, liiga pikk ring,” tähendab Matilda aeglaselt. Ta on ennast juba kogunud. Noormees ei vasta midagi, ainult vaatab teda sõnatult. Ja see on hullem, palju hullem. Siiski püüab tüdruk hoida teab kust leitud sõjakust. Temagi veab pika pilgu üle noormehe.

„Naisemehel hakkas igav?”

Ta tahab pilkavalt naerda, aga ei suuda.

„Karju kõvemini, vahest mõni kuuleb!”

Olavi vaatab ärevalt majade suunas. Majadel on aknad ja inimestel silmad. Koos on nad üpris ohtlikud.

„Kardad? Ja karjungi, pasundan üle kogu küla, kuidas Olavi Segerström saatma tikub.”

Ta on solvunud. Vaadaku nii, et ma aru ei saaks, mõtleb tüdruk.

„Sa läksid üksi ära.”

„Jah, Anti tüütas mind.”

„Kui sa just väsinud pole ja mina sind ei tüüta, siis võiksime pisut kõndida.”

Mees ütleb seda hooletult, aga sellest kõlab palve, või tundub see Matildale nii? Tüdruk vaatab teda ja naeratus tikub näole, nüüd on Matilda nägu korraga kelmikas ja kiusu täis.

„Oi, kui väsinud ma olen, vaata, päris läbi!”

Ja tüdruk teeb mõne väsimust markeeriva vankuva sammu, ise haigutab ägedalt.

„Matilda…” Olavi justkui mõtleks hetke, siis haarab ta järsku tüdruku sülle, tõstab kõrgele üles, surub oma rinna vastu.

„Oi, oi… mis sa…?” Matilda kiljatab, aga sugugi mitte nii valjult, kui võiks. „Lase lahti,” ja siis vaiksemalt, „mida sa ometi teed?” Aga Olavi rühib pika sammuga puude vahele. Talla all praksuvad oksad, põõsas riivab külge, männioks pühib valusalt üle põse. Eemale nendest neetud majadest! Ta on täis trotsi ja õrnust, tugevasti hoiab ta oma kandamit. Tüdruk vingerdab, rapsib käte ja jalgadega. Aga ta on kerge, imekerge Olavi käsivartel. Pihk tunnetab võõra ihu soojust. Matilda nägu on üsna tema näo lähedal. Kui punased on jonnakad huuled, kui ilus ja naljakas on vihast tõmblev väike nina. Kui kõnekad on mustlasesilmad ja kulmud, kui õrn on nahk tõmmul laubal.

„Olavi, jäta… ma ise!”

Matilda hääl on korraga väsinult alistuv. Kehagi tormakus on järsku raugenud. Olavi käed lasevad ta enda ette maha. Nad uurivad teineteist sõnatult, niiviisi ometi midagi küsides-kostes. Olavi kummardub alla, suud otsivad teineteist, käed põimuvad ümber teineteise. Tüdruk on päris tema süles, õnnelik, hingeldav. Aga mees on kogenum, tema tahab rohkemat. Suured krobelised sõrmed kipuvad üha allapoole.

„Ei… ei tohi…”

Ometi surub ta end tihedalt teise vastu. Siiasamasse kanarbikule mändide alla saab armuase, ühele tundmatu, ehmatav ja siiski ürgselt kutsuv, teine, kes teab rohkem, on tormakas, kiirustav võitja, kuid imelik hämming on ometi temagi meeltes. Kas see on ka sulle midagi uut, kas sa ei eksi, Olavi Segerström, kuulata ennast, kuulata veel kord!

* * *

Hääled on kaugenenud ja Peeter Aune asub minekule. Pikkamisi, haiget jalga liibates longib ta kivide vahel, pöördub siis kaldanõlvast üles mändide varju. Pehme vaikus mähib end nagu suletekk tema ümber. Siiski, vaikus on pigem näiline. Peeter Aune kuuleb selgesti puude naksumist. Merekohin ulatub siia üpris nõrgalt justkui veretukse kõrvades. Nüüd kireb külas kukk, kohatult valjusti ja rämeda häälega. Peeter Aune kuulatab. Eks ta Vipperi kukk ole. Vipper isegi naerab, kah minusse, joodiku kukk, ütleb. Keegi ronib paremat kätt krabinal mööda puutüve üles. Peeter Aune vaatab sinnapoole, aga samas praksatab eespool oks ning Peeter Aune kuuleb kõnet. Nood seal on vist päris metsaserval, see tukk peaks siinsamas lõppema. Kuulukse kaks häält — naine ja mees, pigem poiss ja tüdruk, paarike, kes otsib vaikust. Neil on hea, peab olema hea, kui tahetakse nii kaugele tulla. Küla vahel pole nii ilus. Aga siin metsa all või mererannas, veel kõige parem mäel, oi, kui palju ilusaid kohti teab Peeter Aune. Ja ta näitaks neid heameelega. Ta on ka teisi kutsunud, aga nood kõhklevad alati ja loobuvad siis. Vist oleks parem, kui ta läheb tagasi, las nad olla pealegi omaette. Või ootab parem natuke, tagasi minna on liiga suur ring. Eks nad lähe ka ju edasi. Tüdruk naerab. Ei tahaks, ei tohikski pealt kuulata, aga see tüdruku lühike naer lõikab imelikult valusasti Peeter Aune kõrva. Samas praksuvad oksad, justkui põgeneks keegi. Mingi rüselus, sosin. Nad tulevad otse Peeter Aune suunas. Ei, tuleb üks, ainult ühe samme kuuleb ta. Pikad hoolimatud sammud, väga rasked, kandmisest rasked. Kannab tüdrukut süles? Peeter Aune vaatab otsides ringi. Tahaks ruttu siit ära. Häbi on, veidi hirm nagu ka, sest ei ole ilus, kui ta siin nõndaviisi. Aga ühtaegu on võitmatu soov neid teada, ära tunda. Uudishimu närib Peeter Aunet, uudishimu võidabki. Ta ei põgene, taganeb ainult, leiab jämeda tüve ning istub selle varju, toetab selja vastu puud ja ootab. Juba näeb ta mehe kõrget kogu, kuuleb ta hingamist. Ongi tüdruk süles. Ja ongi Olavi Segerström. Seda ta ju aimas. Nüüd laseb ta tüdruku sülest maha. Nii lähedal on nad, ainult viis-kuus meetrit ja mõned männid. Kui neil jätkuks aega, ei suudaks männitüvi Peeter Aunet varjata. Aga neil pole mahti, ei jätku neil silmi pealtnägija jaoks. Nüüd on tüdruk päris vaba, aga seisab, ei jookse kuhugi. Justkui ootab. Kuidas Peeter Aune tahaks, et tüdruk jookseks ja ei seisaks nii. Peeter Aune samblale toetuv käsi võpatleb, justkui tunneks ta valu, sõrmed suruvad endid kramplikult hallkaredasse rohtu, nagu näeksid nemadki ja nagu teeks see neile piina. Mis nad ometi teevad? Ta näeb kõik, kuuleb kõik, hingab endasse ja ei suuda enam, upitab end nüüd püsti ja põgeneb. Praegu suudab ta isegi joosta, küll komistades, end pidevalt ära lüües, sest hajuvil pilk märkab vaevalt teed. Väga valus ja paha on Peeter Aunel.

* * *

„Oota…”

Taevas on justkui neist üle tõmmatud helevalge puri. Hea on, aga juba pureb ka rahutus. Olavi kergitab pead ning tõuseb istuli. Miski lahtub, miski tuleb aegapidi tagasi.

„Lama veel pisut,” palub tüdruk tasa.

„Ei, ma pean…”

Ehk ei peagi, aga võõrdumus on juba kohal, seisab nende vahel, küll nähtamatu, aga aimatav ja mõtlema sundiv. Ja see, mis jääma sunniks, on juba päris haihtunud. Nagu nühiks keegi hoolsalt kaltsuga Olavi Segerströmi hinge, et see puhtusest uuesti läikima lööks. Muidugi on ta hull, päris hull. Aga ärgu teine sellest midagi lootku, Olavi oskab neid asju joonde ajada.

„Olavi!”

„Jah…”

Ta vaatab tüdruku poole. Sihvakas samblal puhkav keha. Juustesse peitunud õhetav, ilmatrotsiv nägu, käe all pehme nahk, millest kumab läbi sinakaid sooni ja neis voolav veri, mustlase tujukas veri. Kurat, kui ilus ta on. Ja ta on minu, praegu ja edaspidi, seda tüüpi ta on. Äsja oli see teadmine temas hõisanud. Nüüd vaatab ta omaniku pilguga, kuid samas kripeldab uuesti mure. Või on see hoopis süütunne, mis end meelde tuletab? Juba on ta püsti. Sest mujalgi oodatakse teda, sealgi peetakse aru.

„Ma siis lähen, jah.”

Matilda vaikib. Ja vaatab talle järele, kui teine tõesti minema hakkab. Kas ongi siis kõik, vasardab küsimus oimudes. Kõik. Kuidas saab ta praegu nii minna? Nutt pigistab kurgus ning paiskubki välja. Ta pöörab end kõhuli, surub end hästi maa ligi. Õlad, selg ja kael rappuvad nuukseist. Temal pole kiiret, tema tahab oma valu ja rõõmu siia samblasse valada. Aga Olavi on juba teel. Käed segavad, ta torkab need tasku. Vargana sihib ta majade elutuid aknaid. Magavad kõik alles. Magagu, magagu nii palju kui kulub. Ta tunneb rahu, kindlustunnet. Iga samm parandab tuju. Kõik on korras, Olavi käitus nagu mees. Ja Matilda on üldse säärast tõugu. Tõesti poleks uskunud, et ta kunagi varem… Aga mis see loeb, küll neid hiljem nähtud. On kord purjed üleval, pole enam pidamist. Ja tuline ta oli. Eda pole kah vilets selles asjas, aga kunagi, hmm… Olavi turtsatab naerda. Muidugi, rumalus neid võrrelda, too on ju mustlane. Ta kehitab õlgu. Hommik on päevaks taandunud. Olavi tunneb selle soojust oma seljal. Imeilus tõotab see tulla, läbipaistvalt sinetav oma mõõtmatusse kõrgusse tõstetud kupliga. Aga kala nad ei saa, sihuke ilm ei tõota saaki. Siiski vaevalt et Helmer minemata jätab. Kuigi täna ju võiks. Imelik mees too Helmer, inseneridiplomiga paadimees. Ja Olavi pole ka märganud, et tal naistega või tüdrukutega asja oleks. Imelik mees jah. Või on see neil veres? Tolle Aune poisi isa oli talle ju onu. Ehk on ka Helmer natuke nii? See mõte kõditab, teeb nalja ning oma õueväravast astub Olavi üsna heas tujus sisse.

* * *

Ikka veel põgeneb Peeter Aune. Kätega vehkides, justkui õhust tuge leides kiirustab ta mööda külatänavat. Männitukk on juba päris kaugel selja taga, aga endiselt püsib valulik grimass noormehe näol ja rahutult ekslev on ta vaade. Peeter Aune teab saladust, see koormab hinge. Ja ka mitte ainult see, kas ei tundnud ta metsas üht soovi, millest mõeldagi on häbi, kirge, mis põletab veel praegu sügaval rinnus? Kas ei soovinud ta seal olla tolle teise asemel, tunda ja joobuda, teha samuti valu, alistada? Tõesti, ta tahtis seda.

„Kuhu tormad, Peeter Aune?”

Hele sõbralik hääl peatab teda. Ta justkui põrkab selle hääle otsa, jääb seisma ja vaatab küsija suunas. Tema lahmakal näol on punased laigud, justkui võiks teine teada, millest ta mõtleb. See on Võrgu Maia, kes öösärgi väel kanu söödab.

„Kuhu sa kiirustad, tip-tip-tip, vaata, kui ahned.” Maia naeratab. Heatujuliselt rahulik on ta, kui ta nii seisab trepi ees, pillub teri ja räägib samal ajal Peeter Aunega.

„Tip-tip-tip… oi, teid põrgulisi.”

Peeter Aune astub lähemale. Ei olegi ju kiiret. Kanad on toredad, rüsinal tõuklevad nad Maia ümber, suruvad lesknaise tagasi treppi. Maia vaatab ja naerab, ning kui ta näeb noormeest aiale toetumas, naeratab ta ka temale. Sõbralik on öösärgipitsist välja ulatuv päevitunud käsi, mis pillub teri juurde. Pilkupüüdev on lumivalgete särgi lõhikust paistvate lopsakate rindade raskus. See kammitseb, puhub uuesti hõõgvele nimetu ängi, joobumusiha, mis on ikka veel tugev, kuid hämmastavalt nõutu Peeter Aune hapras kehas. Kohmetu naeratus huulil ekslemas, vaatab ta Võrgu Maiat, kes on lesk ja päris noor pole ta Peeter Aune meelest kah. Kaks last on tal, Peeter Aune teab neid hästi. Maia mees suri mitu aastat tagasi kuskil suure maa haiglas. Helikopteriga viidi, aga näe, ei aidanud miski. Ja nüüd on Maial raske. Kõik teavad, et on, kuigi Heli käib juba koolis ning aitab venda hoida. Ning seepärast pole ka Peeter Aune kunagi ära öelnud, kui Maia on tal palunud midagi teha. Ta on lõhkunud puid, kuigi seda oskab Maia isegi hästi, sest ta on tugev. On üht-teist tõsta aidanud ja kala toonud, kui Helmer on lubanud. Hea on teda aidata, sest ta on alati lahke ja sõbralik, pigem ikka naerab, kui et on tõsine. Möödunud suvel aitas Peeter Aune teda sageli ja siis nägi ta teda ka unes. Võib-olla need uned olidki põhjuseks, miks Peeter Aune möödunud suvel oma punastamisega Maiat ühtelugu naerma ajas. Aga nüüd ta enam vist ei punastaks. Talv ja kevad on palju muutnud. Ja unes ta Maiat ka enam ei näe.

„Ehk aitad mind natuke, Peeter Aune, või ruttad sa kuhugi?” Maia sõrmitseb teri ja vaatab talle otsa. Naise põskedel on lohud. Ka unenägudes olid Maia põskedel lohud, ilusad väikesed valged lohud.

„Eks ma’s aita,” kohmab Peeter Aune.

Ikkagi punastab ta, kui Maia niimoodi vaatab.

„Kapp tahab nihutada, üksi liiga raske.”

Maia paneb terakausi maha ja nad lähevad sisse. Toas on hämar, aga kui silmad harjuvad, näeb Peeter Aune, et kõik on endist viisi. Kapp vasakul nurgas ja ümar söögilaud toa keskel, diivan ikka akna all. Jalaga õmblusmasin ja öökapp — ei, Peeter Aune ei märka mingit muutust. Seda diivanit silmates pöörab ta pea vilksti ära. Kui ta aitamas käis, jõid nad hiljem üsna sageli teed ja istusid kõrvuti sellel diivanil. Ja ühel õhtul oli Maia, oi, Peeter Aune mäletab seda õhtut nii selgelt, imeheas tujus oli Maia olnud ning teda järsku suudelnud. Pärast naeris ja lubas, et õpetab Peeter Aune ka suudlema. Ja tema oli hirmsal moel häbenenud, et ei oska. Aga rohkem Maia ei suudelnud. Häbi tunnistada, Peeter Aune ei oska seda vist praegugi. Kui see üldse sihuke asi on, mida õppima peab? Eks ta ole nii, et kõik õppimist vajavad asjad tulevad temale väga raskelt kätte.

„Toome ta siia.” Maia kõnnib toanurka ja näitab, kus kapp nüüd olema peab. „Ära tüütab, kõikse aeg ühtemoodi,” seletab ta asjalikult. „Vaatasin hommikul, et seal diivani kõrval oleks hea koht.” Peeter Aunegi avaldab oma arvamust. Tavaliselt ta häbeneb, aga Maia juures võib öelda. Maiale meeldibki, kui kohe ära öeldakse. Uus ümberpaigutus teeks toa veelgi pimedamaks Peeter Aune arvates.

„Olgu toas just veidi varju, õues valgust küll,” on Maia endas kindel. Ta näitab Peeter Aunele käega, kust kapinurgast haarata, ja nad asuvadki kallale. Ei saa öelda, et rassimist vähe oleks. Kapp on raske ja liigub üpris vaevaliselt. Põrandavärvile jäävad suured kriimud, aga Maia lööb käega, remont varsti ees, oligi kavas põrand üle tõmmata. Nad paigutavad ümber ka öökapi, laua ning õmblusmasina. Siis on Maia rahul. Peeter Aune särk, mis seljas juba kuiv, on taas higist märg. Ta seisab keset tuba ja imestab, kuidas lapsed selle kolina peale küll üles ei ärka. Eks nad magavad tolle suletud ukse taga väikses tagatoas. Aga tuba on vaikne ja uks suletud. Siis vaatab ta naist, kes istub lõdvalt ja väsinult, põlved veidi laiali, diivaniserval ja puhkab. Kiirelt hingab Maia, mitte nagu Peeter Aune, kes teeb seda hästi pikalt ja aeglaselt, püüdes reipana näida. Ja naine on ikka veel öösärgis, avara sinise öösärgi väel, mis on nii sinine nagu väga ilus päev, nagu väga kõrge taevas mõnel päeval. Aga Maia näol on kortsud, peened ja pikad nagu juuksekarvad. Neid on otsaesisel, silmade ümber ning suunurkades. Möödunud suvel ei pannud Peeter Aune neid tähele. Võib olla, et siis ei olnud ka.