Читать книгу Väikelinna šerif - Peeter Urm - Страница 2

Mulle ei meeldi poosetada. Ometi tehti mind koolis kõneaineks ja lõpuks püstitasin isegi rekordi. Põhjustas seda minu tüli võimlemis­õpetajaga. Tema nimi oli vist Ernst Karu, aga me kutsusime teda omavahel alati Väikeseks Karuks, sest juba kuuendas klassis olid paljud poisid temast pikemad. Väikese Karu silmis ei lugenud sinu mati või kemmi hinded tuhkagi; et talle muljet avaldada, tuli sul kangil usinalt lõuga tõmmata. Kümme oli tema jaoks maagiline arv. Tegid ära, olid kõva viiemees, üks vähem oli miinus ja kaks viisid juba punkti maha. See jäi sulle märgina külge ja tähendaski sinu hinda. Kes ise kangini ei ulatunud, need tõstis ta süles üles. Ta seisis poiste ringis sinu ees ja luges tähendusrikka häälega kordi. Mõnikord potsatas keegi alla ja korra üks poiss isegi minestas. See lõi teda korraks pahviks. Ta lasi poisil veidi mattidel lebada, aga käsutas siis tagasi kangi alla. Aga too oli alles paras sült, seisis, põlved hirmust vabisemas, teda boamaona jälgiva Väikese Karu ees ja ootas vist issanda enda vahelesegamist. Meiegi vahtisime hiirvaikselt.

„Sa tõmbasid ainult kaks korda,” sõnas Väike Karu, nägu põlgusest jäine, „tavaliselt jõudsid sa viis, pinguta vähemalt viletsa kolmegi pärast.”

Aga too vend polnud selleks mingil moel suuteline. Ning siis säriseski mus miski. Ja nagu iseenesest pani see keelegi tööle.

„Jätke ta rahule,” pomisesin poiste hulgast sugugi mitte valjult, aga õps pööras end kohe ümber.

„Kes teist, peerukottidest, teda kaitseb?” nõudis ta meid karmilt silmitsedes. Vaikisime, minugi himu temaga vestelda oli sedamaid otsas. Aga teadsin, et ta ei jäta, ja mõni memmekas oleks mind nagunii reetnud. Niisiis andsin endast uuesti märku.

„Näete isegi, et ta ei jõua praegu,” ütlesin.

„Või nii, üks viletsusehunnik muretseb teise pärast.” Ta uuris mind ja muigas korraga. „Lausa kiiduväärt, kui keegi tahab teise koormat kanda. Teed need kolm siis tema eest nüüd kohe ära.” Olin trotsi täis ja uskusin, et suudangi. Niisiis riputasin end uuesti üles. Kuna aga olin just ise äsja lõpetanud, jõudsin sikutada ainult ühe. Kaks korda pidid nad tõukama mind tagumikust ja naeru saatel see käiski. Ta võis rahul olla, et suutis teha mind naljanumbriks. Aga ta ei andestanud mulle. Võib-olla sellepärast, et minestanud poiss kaebas kodus ära, tema isa tuli kooli ning meie võimlemisõps kutsuti direktori juurde. Aga see lapsevanem polnud Väikese Karu jaoks õige pähkel.

„Miks te seda teete, miks te neid piinate?” nõudis lapsevanem temalt direktori kuuldes.

Väike Karu kehitas ainult õlgu. „See pole piinamine,” vastas ta külmalt, „ma teen neist mehed, ainult mehed, mõistate? Et nad sõjaväes utsinat saades endal nööri kaela ei paneks. Seda ei juhtugi nii harva,” lisas ta peaaegu ähvardades, „ja teevad seda just sellised nagu teie oma.”

Selline argument mõjub, eks ole? Toogi lapsevanem ei lausunud enam ühtki sõna. Just nii see jutuajamine toimus, üks paralleelklassi poiss kuulas ukse taga pealt ja andis sõna-sõnalt edasi. Too lapsevanem viis oma poja järgmisel veerandil meie koolist ära, aga minu jaoks asi alles algas. Väike Karu tegi minust oma võimlemistundide tõmbenumbri. Kui keegi kangil enam ei jõudnud, pöördusid ta silmad otsides kohe minu poole.

„Kähku siia, Basov,” nõudis ta irvitades, „sul ju tilgub süda juba verd, aita ta välja.” See oli komet, mille üle ta meelsasti lubas kõigil naerda. Aga ma hakkasin vastu, kah omal kombel. Hakkasin nimelt harjutama. Elasime Tallinnas Järvel ning leidsin varsti lähedal asuvas parkmetsas sobiva männi, millel olid madalad jämedad oksad. Üks neist sobis ülihästi. Juba samal kevadel tõmbasin lõuga kümme täis. Varsti võisin aidata keda tahes. Väliselt leppisime me ka Väikese Karuga ära, aga kui ta kooli rekordi puhul, tervelt kakskümmend seitse korda järjest lõuga, mind aulas teiste ees diplomiga õnnitlema tuli, ei võtnud ma seda temalt vastu. Keerasin selja ning kõndisin lavalt lihtsalt minema. See võttis ta muidugi pahviks. Ta seisis seal üksi kohmetult meie ees, diplom nõutult käes, nagu vana kulunud päkapikk oma kotjas ülikonnas. Ma ei tundnud mingit võidurõõmu ega ka kahetsust. Ta otsis mind pärast üles.

„Sa oled nüüd kõva poiss, Harri,” ütles ta, „aga miks sa seda tegid? Ma ei teadnud, et sa kannad minu vastu viha.”

„Nagu teiegi,” vastasin ma, „nagu paljudegi poiste vastu.”

Ta vaatas mind imestunult ja ta sügavais kurdudes nägu näis korraga solvunud. „Ei, ma ainult tahtsin, et teist õiged mehed saaks,” ütles ta. Vaikisin, aga ma ei uskunud teda. Sedagi võis teha viha abil ― liiga paljusid asju ärgitab meid tegema paljas viha.

* * *

Miilitsakooli läksin aga sellepärast, et ei saanud ülikooli sisse. Proovisin arstiteaduskonda, tegin eksamid ära, aga keemias sain kolme ja konkurss oli sel aastal kõva. Minu matemaatikaõpetajast emale oli see muidugi ränk hoop. Olin talitanud ju peamiselt tema soovi järele. Minu ema nimelt usub, et kõik elukutsed on loodud kahte sorti inimeste jaoks ― ühed sulide jaoks või teevad need sinust suli, ja teised, nii-öelda tõsised ja vajalikud, mis kaitsevad sind põhjakõrbemise eest. Sellised olid minu ema arvates eelkõige arsti ja õpetaja elukutse.

„Muidugi võiksid sa õppida ka pedagoogiks,” ütles ta, „sul on tugev õiglusenärv, mis ei salli valskust. Advokaadikarjääriks oled jälle liiga sirgjooneline, hästi läbilöövat juristi sinust kindlasti ei tuleks, kuid lastele sellised igirohelised meeldivad. Aga õpetajatel on liiga väike palk.”

Nõustusin sellega kõhklemata. Rahapuudus meie perekonnas oli sama kindel kui kalender seinal. Kuigi tagantjärele mõeldes pole arstidelgi selles suhtes mingeid eeliseid, kui ema just ei lootnud minust tulevat sellist tippkirurgi, kelle õiglusenärv ei segaks ühesuguse osavusega sorimast nii oma patsiendi soolikates kui tema rahakotis.

Nüüd aga olid asjad sellega ühel pool. Samal õhtul kaalus minu küsimust meie kodune sõjanõukogu. Kolm meid ainult oligi. Õde Rita oli kolmeteistkümnene. Isa elas meist juba kuus aastat lahus. Arutasime seda asja õhtusöögilauas.

„Las Harri läheb õige kondiitriks,” pakkus Rita päästeingli muretusega. Rita oli meil kohutav magusaarmastaja ja kindlasti nägi ta oma vaimusilmas juba tulevasi tordi- ja kringlivimu.

„Ole vait,” kähvas ema talle raevukalt kibestunud toonil ning käsutas Rita nõusid pesema. Mõistsin nüüd, kui närvis ta tõeliselt oli. Olin talle valmistanud tugeva pettumuse.

„Ehk proovid, Harri, veel kuhugi?” Ta vaatas mind murelikult. „Muidu võtavad sind sõjaväkke.”

Seda võimalust kartsime mõlemad. Patriotismi meil ei harrastatud. Pealegi käis Afganistanis sõda ja terve Eestimaa oli täis jutte sealt koju saadetavaist tinakirstudest. Üks ema töökaaslane oli selle saanudki koos venekeelse tänukirjaga mingilt kindralilt. Ma vaikisin. Enda teada ei paistnud ma enam kuhugi jõudvat. Üks minu klassikaaslane oli andnud paberid sisse korraga kahte teaduskonda, et kui kukub läbi, proovib õnne teiseski. Aga mina olin olnud kindel. Tundsin end lööduna, lõplikult muttatambituna ja ehk emagi tajus seda minu meeleolu.

„Võiksid arutada seda asja isaga,” arvas ta lõpuks ohates, „mul on tema telefoninumber.”

„Jäta,” sõnasin mina. Me olime uhked, ema ja mina. Enne lahkuminekut töötasid ema ja isa koos samas koolis. Ja kui neil enam midagi välja ei tulnud, tulime meie ära. Maja jäi isale ning ta ostis meile Tallinnasse Järvele kahetoalise korteri. Iga kuu saatis ta meile natuke raha, aga helistas harva. Isal oli uus perekond ja ma arvan, et me tulime talle lihtsalt harva meelde. Me ei mõelnud sel õhtul midagi välja. Lubasin emale, et uurin järelkonkursse mõnda pooltühja teaduskonda, ning läksime magama. Tegingi seda ja leidsin võimaluse ― tudengeid võeti veel vastu pedagoogilisse instituuti bibliograafia erialale. Aga see ajas mind lihtsalt naerma ― minutaoline turske poiss näljapalgal tolmunud raamaturiiulite vahel. Sügis lähenes, hakkasin leppima saatusega ning vahetevahel nägin end juba unes rohekas sõdurimundris kuskil kõrbes. Miilitsakooli idee pandi mulle pähe sõjakomissariaadis. Viimasel minutil anti võimalus valida. See tundus peaaegu uskumatuna ning ma valisin kõhklematult. Võinuks öelda, et sööstsin pea ees miilitsakooli väravatest sisse ja ema nuttis sel õhtul heameelest. Miilitsakoolis õppisin ma enda arvates täiesti rahuldavalt. Aga siiski mitte silmapaistvalt. Siingi tehti selles suhtes selget vahet ja minu võimalused peale kooli lõpetamist Tallinnasse tööle jääda olid rohkem teoreetilist laadi. Nagu hiljem selgus, paranesid need võimalused siiski märgatavalt tänu Angelika isale. Tutvusime Angelikaga miilitsakooli esimese aasta varakevadel ja asja kenakesti arenedes märkasime varsti mõlemad, et ega meil paljuks muuks enam aega jäänudki. Pealegi oli see suvi ise täitsa pöörane. Kõikjal räägiti laulvast revolutsioonist. Kui see oli revolutsioon, siis kahtlemata üsna kummaline. Aga ümberringi toimus kogu aeg midagi küll. Käis mingi üleüldine melu, kõik olid nagu purjus ― linn, sündmused, mis justkui paiskusid üksteise otsa, ning ajalehed, mis neist kirjutasid. Ja mitte ainult minu linn, kogu impeerium ragises.

„See on orgia,” ütles meile poliitõppust läbi viiv ohvitser, „orgia, mis lõpeb varsti ning paljudele väga halvasti.”

Võib-olla oligi major Svirinil õigus, meile kõigile tundus, et see ei saa kaua kesta nagu pikk kuum suvigi. Aga seni käisime Angelikaga iga öö Lauluväljakul. Pool linna kogunes öösiti sinna. Ansamblid mängisid prožektorite valgel ning vaheajal peeti kõnesid. Mõni hoidis käes sinimustvalgeid iseseisvus­värvidega lippe. See üllatas mind kõvasti, pisemategi asjade eest visati koolist üks-kaks-kolm välja. Taoline asi lõhnas juba trellide järele. Ja kahtlemata meid filmiti. Miilitsakoolis hoiatati karmilt ― osavõtule neist üritustest järgneb kindel väljaviskamine.

„Tõmbume tagaplaanile,” hoiatasin Angelikat, „ega sinulgi konserva­tooriumis selle eest pead silitata.” Aga tema ainult naeris.

„Süsteem ei tööta,” ütles ta, „siin sebib praegu niivõrd kirju rahvas. Ma nägin mitut komsomolibossi, aga nad ei tea vist isegi, miks nad siin on. Kõige muuga saaksid nad hakkama, aga mitte sellega siin.” Ta viipas peaga meie ümber murdu tantsiva rahva poole, tegi lõbusaid grimasse ning väänutas oma sihvakat keha ahvatledes minu ees. Hiljem, kui me läksime kõrvale, et pisut puhata, võtsin teema uuesti üles. „Aga kindla peale filmib siin keegi ning nad kutsuvad hiljem välja. Kutsuvad ka meid sinuga, mind saadetakse armeesse ja sinu klaveritunnid konsis saavad kah silmapilk otsa.”

„Ära karda, poisu,” rahustas ta mind oma tumedat monaliisapead minu õlale toetades. „Loomulikult filmitakse siin palju ja põhjalikult, aga usun, et see arhiiv on neil üsna kasutu.”

„Aga kui sinu isa teaks, et me siin praegu … ?”

„Kuss, kuss …” Ta sulges oma kitsa klaverimängijapeoga minu suu. „Minu paps arvab ka, et see supp käib neil lihtsalt üle jõu.”

Vaatasin teda imestunult. Angelika isa siis teadis. Angelika isa, kes töötas keskkomitees, ei keelanud tal minuga siia tulla? Või Angelika siiski valetas ja isa ei teadnud? Aimasin, et Angelika on tüdruk, kes ei keela endale asju, mida väga tahab. Ei keelanud endale mindki, lihtsat miilitsakursanti, nagu seda pöörast suvegi siin. Ma olin Angelikasse armunud, õigemini ma lihtsalt jumaldasin teda. Kuid oli hetki, mil mind haaras tema seltsis solvumispiiril ebamugavustunne ja ma peaaegu kartsin teda. See oli tema küünilisus, millega ta vürtsitas oma paremat elu ja mis võis pooleldi olla ka tarkus. Neil hetkil ta justkui vaatas minust üle, tundsin end siis lausa rohupuhmana tema jalgade juures. Jah, Angelika oli kingitus ning sisetunne ütles mulle, et temagi mind hoidis, hoidis ja kartis ehk samavõrra. Aga oma tähtsale isale tutvustas ta mind alles nädalapäevad tagasi, kuigi käisime juba pool aastat. Mis sest, et olime käitunud algusest peale nii, nagu võtaksime kõike omavahelist nagu suurt nalja. Ikkagi näris see mu hinge, et külastades rahumeeli minu kodu, hoidis ta mind nii kangekaelselt eemale oma perekonnast. Minu ema juures oli ta käinud juba vähemalt paar tosinat korda. Võib-olla ma veidi kelkisingi temaga oma ema ees. Või veel, Angelika taolise stiilse iludusega, aruka iludusega, rõhutan, kelgiks igaüks. Seepärast tegi õrnemgi pilv tulevikul mulle närvesöövat tuska. Kuigi keskpärane õpingutes, olin endagi mõistusest täiesti rahuldaval arvamusel ning kavatsesin juba Angelika pärast maksku mis maksab Tallinnasse tööle jääda. Edasi läheksin kaugõppesse õppima juurat. Miilitsa­ohvitserina erikonkursi alusel oli see täiesti reaalne. Mõistate nüüd paremini minu muret ― Angelika võis endale lubada võrreldamatult rohkem. Kui ta peaks komistama, tõstetakse teda silmapilk jalule. Kindel käsi hoiab sirmi tema kohal. Minu jaoks seevastu osutub igasugune pori liiga sitkeks. Aga loomulikult lõpetasin kohe igasuguse virina. Angelika kõrval ei viriseta. Tantsisin ja väänlesin tema vastas ning maiustasin igal võimalusel tema huulte kallal. Vahel jõudsime kaugemalegi. Angelika oli igatpidi kaasaegne tüdruk ning ma himustasin teda endale tõemeeli päriseks.

Aga Tallinnasse mind ei jäetud, kõik rikkus ära kutsikas. Ehk teen ma oma puhtaverelisele pisut liiga, aga just nii see oli. Muidugi, kui süsteem on viidud nii hapralt tasakaalu kui minul, piisab täielikuks varinguks ka viiekuusest hundikutsikast. Sain ta viimasel talvel teenistuskoerte kasvandusest pooleldi althõlma. Ross ei vastanud mingitele standarditele ning praagiti välja. Mul need standardid ei kehtinud ja nii ma võtsingi ta meile koju. Kuseloigud põrandal ärritasid ema, aga ta on mul siiski kõike muud kui väiklane ning Rossist sai ruttu meie pere täieõiguslik liige. Muidugi, kui ma seda kõike oleks ette näinud? Angelika võttis ta nimelt kaasa minu koolilõpu tseremooniale. Ema oli kinni oma kooliga, seepärast oli tal hea meel, kui Angelika lubas ise minna. Nad läksid hommikul koos turule ja ema andis oma lilled Angelikale kaasa. Rita oli oma klassiga ära mingil nädalasel ekskursioonil. Nii tuligi Angelika üksi koos kutsikaga. Mina nägin neid seal juba nii-öelda valmis kujul. Meid, kursante, käsutati joonele rivvi keset kooli õue. Kooliülema kõrval seisis mustas ülikonnas siseminister ise nagu mingi matusebüroo juhataja ning mõlemad pidasid enne tunnistuste kätteandmist pika kõne. Kooliülem nagu ikka vene keeles ning minister eesti keeles. Sugulased ja õnnitlejad ootasid summas eemal. Nägin Angelikat nende hulgas, pea kõrgilt püsti, millest taipasin, et ta ei tunne ennast seal kuigi hästi. Koerast ei osanud ma siis veel midagi mõelda. Ross istus rihma otsas tema jalgade juures ja nagu Angelika hiljem ütles, värises üleni põnevusest. Värises mis ta värises, aga keeras lõpuks sellise spektaakli kokku! Aga muidugi polnud neil seal kuigi mõnus keset palavat päeva. Polnud meilgi, sest kõned olid kokku magedavõitu rosolje ebakindlaist manitsustest ning tolmunud pateetikast. Need kõned ei sobinud enam sellesse suvesse. Angelikal oli õigus, me olime muutunud, muutusime täiel aurul. Lõpuks hakati ohvitseri­tunnistusi välja andma. Hüüti nimi, kutsutu astus rivist välja, läks kooliülema juurde, sai temalt ja ministrilt käepigistuse ning marssis oma tunnistusega tagasi rivvi. Minu nimi oli paremate järel tähestiku järgi üsna algul. Kuulsin end hüütavat, läksin ja nii see juhtuski. Poolel teel keerles Ross juba minu jalgade ümber. Rihm lohises järel. Ta niuksus rõõmust ning naksas agaralt minu uute kalifeepükste sääri. Tõrjusin teda ühe käega ning vaatasin etteheitvalt tagasi Angelika suunas. Ta kehitas mulle õlgu, aga ei paistnud just aru saavat olukorra kogu tõsidusest. Pigem hoidis ta naeru tagasi. Rivis minu selja taga muiati päris avalikult. See oli neile lõbus vahejuhtum. Nii me jõudsimegi koos Rossiga kooliülema ette. Kuid tolle ilme oli kaugel igasugusest naljast. Näost punetades ulatas ta mulle süngel ilmel tunnistuse, lausumata seejuures sõnagi. Ehk oleks asi sellega piirdunudki, aga Ross sai võõra käe sirutusest omamoodi aru. Püüdes napsata tunnistuse järele, kepsles ta meie vahel ja hüppas siis ootamatult siseministri värskelt pressitud matuseülikonna najale. Too püüdis teda eemale tõugata, heites mulle võõristavaid pilke, aga Rossi tolmused käpad jätsid energiliselt uusi märke.

„Kursant Basov, vabalt, võite minna …” sõnas kooli ülem mulle sugugi mitte heasoovlikul toonil. Muidugi tahtsin ma minna siit nende eest nii ruttu kui võimalik. Krahmasin käega uuesti Rossi järele, aga loomulikult hoidis ta end parajale kaugusele ja liputas rõõmsalt saba. Tegin tema suunas mõned sammud, aga nähes asja lootusetust, otsustasin külmavereliselt tagasi rivvi pöörduda. See võis olla üsna tobe vaatepilt. Nad irvitasid mulle vastu ja paljud turtsusid naerda. Ja siis kuulsin selja taga uuesti kooliülema häält:

„Leitnant Basov, kurat võtaks, minge juba … koos oma koeraga …”

Hääl oli maruvihane ja ma ei tahtnud enam selja taha vaadatagi. Ja kohe ei taibanud ma ka nende sõnade täit mõtet. Tahtsin ikka veel asuda tagasi oma kohale rivis ja läksin nende poole, aga peatusin siis segaduses. Rivi minu ees oli sulgunud. Tihedalt üksteise kõrval vaatasid nad mulle irvitades näkku. Ja siis taipasin ka mina. Taheti, et ma läheksin ära, pidin kaduma koos oma neetud koeraga nende silmade alt. Nii ei osanudki ma teha paremat, kui läksin koos Rossiga Angelika juurde. Ross püsis nüüd vaguralt mul sabas. Elik oli temagi heitunud tähelepanust või tundis mulle lihtsalt kaasa. Angelika nihkus mulle ruumi tehes kõrvale ja nii me seisimegi lõpuni. Tundsin endal vahel Angelika murelik-küsivat pilku, aga me ei vahetanud tükil ajal sõnagi. Küllap oli minu nägu piisavalt kõnekas. Tseremoonia jätkus, rivi ette astusid uued kursandid, neid õnnitleti ja nad said oma tunnistused, aga nad said ainult kübekese sellest tähelepanust, mida pälvisime meie. Ümberseisvad sugulased ja muidu pealtvaatajad seirasid meid, kinkides meile oma huvi, mida võinuks kadestada iga minister. Seisin, Rossi rihmaots kindlalt pihus, ja mõtlesin rusutult tagajärgede peale.

* * *

Need ei lasknudki end kaua oodata. Ümberringi pildistati. Läksime maja ette kogu kursuse pilti tegema ja ma seadsin end kusagile tagaritta. „Lähme ära,” ütlesin Angelikale, kui jõudsin tagasi tema kõrvale.

„Õige otsus,” nentis tema, „see kõik siin on kuidagi utiili moodi. Mul on sinust kohe kahju, Harri,” lisas ta tõsiselt. „Sinulgi ju meeldis seal öösel Lauluväljakul, eks, ja ma ei tahaks, et sa peaksid kedagi neist edaspidi tänaval kumminuiaga peksma. Sa mine sügisel kohe juurasse ja küll me kuidagi hakkama saame.”

Ma seisin ja vaatasin teda. Angelika oli siis oma otsuse minu suhtes teinud. Ja ma pean tunnistama, et olin selle otsusega igatpidi päri. Aga me ei jõudnud veel kuhugi minna. Peahoonest väljus valvekursant ja veidi ümbrust uurinud, suundus otse meie poole.

„Sa, Basov, mine sisse, vana tahab sind,” teatas ta mulle kamraadlikult. Naga toon mulle ei meeldinud, selle poja jaoks olin ma juba leitnant. Aga sügav mure või pigem selle aimdus ei lasknud mul teda korrale kutsuda.

„Mis ta tahab?” küsisin umbropsu.

„Eks ta ütleb ise.” Juntsu muigas irvitades. „Ehk paneb nalja eest veel kupu juurde.”

„Harri, sul on dokumendid juba käes ja me võime siit kähku ära minna …” Angelika vaatas mind ärevalt. „See poja ei pruukinud sind ju lihtsalt üles leida,” lisas ta kursandile põlglikku pilku heites. Angelika oli super, ta oli tabanud täpselt õige tooni, aga samas taipasin ka, et see kõik ei sobinud siia praegu. Võisin ju minna, loomulikult polnud mul majja enam õieti asja. Olin enda peremees ja mul oli kuu aega puhkust, mille jooksul kindlasti kõik ununeks. Igaüks oleks just nii talitanud, igaüks, aga mitte meie kursant. Öeldagu mis tahes, aga nad olid selle kahe aastaga meist jagu saanud. Kuulekus liigutas end minus, vastik hall tinasõdur surus kannad minu saabastes kokku.

„Kurat, ma lähen vaatan siiski,” kuulsin end pomisevat ja juba ma marssisingi juntsu kannul. Angelika jäigi sinna imestunult seisma. Ma ei tihanud tema poole vaadata, kuid olin kindel, et kaotasin sel hetkel kõvasti punkte tema võluvais merekarva silmis.

* * *

Kooli ülem istus oma kabinetis suure kirjutuslaua taga. Õuest tulles tundus siin varjuline ja jahe, kuid ta oli oma mundrikaeluse lahti nööpinud. Ta oli kõhn ja trammis mees. Vormimüts lebas tema ees laual ning ta hallikirjud lühikeseks pöetud juuksed turritasid nagu harilikult eemalehoiduvate kõrvade kohal. Kuigi ta polnud just otseselt siga, polnud ta meie, kursantide silmis ka väga kõrges hinnas oma järsu iseloomu tõttu. Ta võis raevu sattunult sind lüüa kõigi eeskirjade kiuste. Paar kursanti meie hulgast olid seda omal nahal tunda saanud ja loomulikult polnud nad läinud kaebama. Parem oli olla löödud kui välja visatud koolist, sest eks ole, päris ilmaasjata seda ju ei tehtud. Aga praegu polnud mul seda karta, ta näis täiesti rahulik. Nii ma seisin tema ees ja ootasin, mis tuleb.

„Sa, Basov, oled pärit külast?” küsis ta äkki, kui oli mind enda arvates piisavalt kaua põrnitsenud.

„Ei, ma elan Tallinnas koos ema ja õega,” vastasin ma. Küsimus tundus totter, aga ainult esimesel silmapilgul. Juba oli miski minus valvel.

„Aga siiski oled maalt pärit?” jätkas tema vääramatu kindlusega, nagu räägitakse asjast, millesse tahetakse väga uskuda.

„Me elame juba kuus aastat siin Tallinnas,” tõrjusin mina, saamata õieti aru, kuhu ta sihib.

„Aga enne seda?” Ta heitis pilgu paberile enda ees laual ning ma märkasin tema kitsal näol muiet. „Enne seda elasid sa ikkagi maal?”

„Kiivas … See on tegelikult alev …” Ma tahtsin järsku kähku tema kabinetist välja. Siin sepitseti midagi. See paber tema ees …

„No näed,” rõõmustas ta silmanähtavalt, „Kiiva jah, sealt see paber ongi, päris sinu kodukohast. Tahavad saada meilt tublit poissi miilitsa piirkonna­volinikuks. Neil pole seal kedagi juba tükk aega. Noh ja me siin mõtlesimegi, keelduda ei saa, kiri tuli ringiga ülevalt, nõudega, et toetaksime ja kui siis selgus, et sina ise sealt, puha maaelu kogemused ja …”

„Seltsimees polkovnik, ma elan linnas … ja olen juba kohale määratud …” Ma hakkasin vastu. Pilt oli selgemast selgem. Siis sellest see ääri-veeri jutt. Nad otsustasid täna, ehk pool tundi tagasi. Ma ei nõustu, ilmaski ei nõustu. Mul pole sinna asja, mul olid juba omad plaanid …

„Kohale määratud oled sa alles kuu aja pärast,” katkestas ülem mind järsult. „Praegu allud veel meile ja kogu aeg allud sise­ministeeriumile. Nii on lood, lähed sinna, kuhu kästakse.”

Vaikisime mõnda aega mõlemad. See oli tupik, täielik tupik. Ja muidugi oli tal õigus, õigus seaduse, traditsioonide ja kurat teab veel mille järgi. Ja teistpidi oli see sulaselge sigadus. Mind lihtsalt tambiti maa sisse. Ja veel mille eest. Näed nüüd, Ross, pomisesin peaaegu kuuldavalt.

„Tuled homme läbi, saad minu asetäitjalt uue suunamislehe.” Polkovnik ütles veel midagi, aga ma miskipärast ei kuulnud. Audients oli lõppenud ja kuigi tema toon oli lõpus peaaegu armulik, oleks mulle meeldinud rohkem, kui ta oleks minu peale karjunud. Karjumine oleks teinud tugevaks, oleks sundinud end kokku võtma. Praegu tundsin pigem loidust, mis oli veel hullem kui nõrkus. Selline tunne oli mul ükskord, kui mind pandi ette­valmistamatult ja vastu tahtmist maratoni jooksma. Ainult praegu ma ei hingeldanud, muus osas oli täpselt sama. Ümber pöörates ma peaaegu komistasin. Läksin trepist alla ja olingi uuesti õuel. Päike paistis, lausa kõrvetas, nagu ta suudab meil ainult juunis. Astusin üle õue Angelika poole, kes vaatas mind murelikult ja olin järsku pagana kindel, et see ongi kõik. Ükskõik mida, aga seda ei tee ta minuga ilma pealgi kaasa. Hämmastaval kombel sisendas see peaaegu rahu.

„Noh, mis ta tahtis?” nõudis Angelika. Tema targad silmad uurisid mind pinevalt.

„Lähme siit ära,” ütlesin ainult, sest meid jälgiti ikka. Olime kindla peale olnud päeva nael. Läksime kooli väravatest läbi ning jalutasime alla südalinna poole.

„Noh, mis nad siis sinuga ette võtta kavatsevad?” päris ta tänaval uuesti.

„Saadavad põrgusse, oled kuulnud sellisest kohast nagu Kiiva?”

„Jäta, Harri, mulle aitab juba tänaseks naljadest sõdurirubriigis.”

Ta seisatus, haaras mul käest ja vaatas mulle otse silma. „Sulle määrati käskkiri, jah?” nõudis ta. „Mingu kuradile oma käskkirjaga, tead, sest varsti neid enam ei ole, kogu see nende võim ja jama saavad varsti otsa, küll näed.”

„Mind suunati ümber, maale … Kiiva, nad ei jäta mind Tallinna.”

Ta ei tahtnud mõista, raputas energiliselt oma tumedat madonnapead ja vaatas mind etteheitvalt nagu jonnivat last.

„Kiiva … Mis koht see on? Sa teed nalja, Harri.”

„Ma sündisin seal, Angelika, ja nüüd nad tahavad saata mind tagasi.”

Ma ei suutnud teeselda üleolekut ega mingit ükskõiksust. Sel hetkel ma teadsin ainult, et mu päevad Angelikaga on nüüd loetud. Ja vist ka tema mõtles sel hetkel sedasama, sest ta haare tugevnes järsult.

„Sa ei sõida mitte kuhugi,” sõnas ta uudsel pineval toonil. „Me läheme kohe minu isa juurde ja sa räägid temaga. Nad ei või sinu elu ühe kutsika pärast ära rikkuda.” Ta vaatas jahedalt alla Rossi peale, kes nuuskis mõnuga tolmust asfalti ja Rossi šansid temaga sõbraks saada olid nüüdsest üsna küsitavad.

„Jah, me läheme minu isa juurde,” kordas ta, „neid kuradeid ei tohi lihtsalt karta ja varsti ei kardagi neid keegi.”

Aga me ei läinud kohe tema isa juurde. Esiteks muidugi Rossi pärast. Angelika pani ette, et viime peni koju ja lähme õhtul. Arutasime seda asja tänavakohvikus ning jõime läbisegi ohtralt õlut ja šampust. Hiljem võtsime veel kuskilt veini lisaks ning sõime hullul kombel jäätist. Kõik oli täna lubatud ning Rosski tegi selle meiega kaasa. Olime talle andestanud või vähemalt olin seda mina. Õhtuks olime mõlemad parajalt jommis ning Rosski vedas vaevu jalgu järele. Maandusime minu ema juures ja minu ema oligi see, kes viimaks otsustas ka meie eest.

„Sellisena ei lähe sa kuhugi,” ütles ta mulle. „Lähed homme, kui see käik ennast üldse tasub.”

Vaidlesime talle mõlemad vastu, aga andsime lõpuks järele, sest loomulikult oli tal jälle õigus. Kui ma Angelikat ära saatsin, kinnitas ta, et räägib isaga ikkagi selsamal õhtul.

„Papa on mul kõikvõimas ja ma pean talle tegema selle ainult küllalt tähtsaks,” sõnas ta. „Ja teengi, küll sa näed,” lubas ta kuraasikalt.

Tema maja asus päris südalinnas lühikesel vaiksel tänaval, mis algas otse linnavalitsuse hoone kõrvalt. Selle mõlemas otsas olid liiklust keelavad märgid. Kui me seisime lõpuks soliidse halli terrassiit­krohviga kaetud maja ees, nõudis Angelika veel kord bravuurikalt, et ma tuleksin otsemaid temaga kaasa. Mõte isaga kohe asjad korda ajada istus tal kõvasti peas.

„Tead mis me, Harri, teeme. Ütleme talle, et me täna abiellusime ja kõik …” Ta vakatas ning seisis minu ees, põrnitsedes pilguga asfalti jalgade ees. Niisiis oli temagi mõelnud sellele, mõelnud ja ütles nüüd välja. Ta nägi imetore välja sel hetkel. Õhtupäike läikles ruskelt tema seljale langevad tumedail juustel, põselohukestega armas madonnanägu väikse jonnaka lõuaga, ärevusest paokil maiad täidlased huuled ning rohekaskuldsed intrigandisilmad põlemas uuest ideest. Iga viimane kui toll selles punavalge­mummulises suvekleidi­pakendis kehas näis nii kuratlikult ahvatlev, et ainult viimane tobu võis keelduda temaga minemast ta isa ette. Selles tema kutses oli mingi instinktiivne meeleheitlik soov midagi muuta, otsustada ja mitte edasi lükata. Kuid ma mõistsin seda täielikult alles hiljem. Ta ei tahtnud anda meile aega, sest aeg võib lahjendada tahet. Aga mina ainult suudlesin teda selle suve ahnusega ja … läksin tagasi. Lükkasime asja homse kaela. Jalutasin uuesti läbi linna ja mida edasi, seda närusemalt ennast tundsin. Võib-olla vältisin tema isa, et kaitsta mingit imelikku uhkust. Kuid pigem oli see nõrkus. Angelika on igaühele suur suutäis ja hiljem olen ma mõnikord mõelnud, et tookord ma vist kartsin teda üleliia.

* * *

Kui ma tagasi jõudsin, oli ema veel üleval. Ta istus köögis akna all ja vaatas välja. Nagu ma vist mainisin, elasime Järvel vana telliskivimaja neljandal korrusel ja meie kahetoalise korteri köögist oli näha eemal, teisel pool tänavat, eramajade aedade taga algav männimets. Kui mul spordituurid peal olid, käisin seal jooksmas ning emalegi meeldis seal jalutada. Aga teda seal nõnda üksi istumas nähes mõtlesin korraga, et ta igatseb meie vana kodu järele, võib-olla ka isa järele. Jäin seisma köögiuksel, ema pööras end ringi ja silmitses mind.

„Kui sa sinna tagasi lähed, Harri, näed sa ka teda,” ütles ta kõheldes, „te pole juba mitu aastat teineteist näinud.”

Angelika seal olles polnud ta öelnud isast sõnagi. Ja mulle tundus järsku, et ema tahabki, et ma sinna tagasi läheksin. Koos selle mõttega kobrutas minus üles viha. Ma ei kavatse mingil moel klaarida nende suhteid, ütlesin endale, ei lase end segada nende ellu ja tülidesse.

„Ma ei lähe sinna tagasi, mingil juhul ei lähe,” sõnasin toonil, mis pani ema kindlasti hämmelduma. Pöörasin ümber, läksin oma tuppa ja lõin ukse enda järel kinni.

* * *

Ma ei läinudki Angelika isaga rääkima, Angelika tegi seda ise. Isa oli olnud ettevaatlik, Angelika sõnade järgi lihtsalt arg. Kui te abiellute, oli ta öelnud, siis pole see mingi probleem ja kui ta veel õppima läheb, seda enam. Ennast harivat noort tulevast juristi ei jäeta hallitama kolkasse. Seega tegi Angelika isa kõik sõltuvaks minust endast ja muidugi ka oma tütrest. Tõeline diplomaatia, tark ja ettenägelik. Nii ma ütlesingi pahameelest turritavale Angelikale.

„Hästi, siis me lähme ja abiellumegi otsekohe.” Angelika oli täis vihast energiat. Me läksimegi järgmisel päeval perekonnaseisu­aktide büroosse ja täitsime ankeedid. Järjekord oli hirmus pikk, esimesed vabad kohad alles oktoobris. Paistis, et terve Tallinn kavatseb abielluda.

„See on sellest suvest,” sosistas Angelika mulle itsitades kõrva, „nad peaksid järgmiseks aastaks sünnitusmaju juurde ehitama.” Tema pealekäimisel leiti meile lõpuks siiski koht ka eespool. Viieteistkümnes september kell kolm päeval. Kirjutasime endale üles. Kuulutasime sellest võidukalt oma vanematele ja sõpradele. Aga esimesest augustist pidin ma siiski tööle minema ja me otsustasime, et lähengi.

„Lööd seal kuu aega lulli,” arvas Angelika. „Las nad saavad selle viimase suutäie sinust.”

Kutsusin teda kaasa, kiitsin nagu jõudsin Kiiva mereäärset liivaranda ning ümberkaudseid männimetsi, aga Angelika pidi harjutama. „Meie konsis läheb väike punt Soome Sibeliuse Akadeemiasse külaliskontserdile,” selgitas ta. „Ma olengi klaveri sinu pärast täiesti unarusse jätnud, mis pianisti minust sel viisil lõpuks saab?”

Sellega tuli nõustuda. Viimase päeva enne minu ärasõitu veetsime Angelika isa tühjas suvilas Kaberneemes mere ääres. Ilm oli ilus. Käisime ujumas, aga ei mallanud kaua päevitada. Läksime majja ning seadsime end sisse suures kaminatoas. Angelika õngitses puhvetikapist välja pokaalid ja suure vermutipudeli ning me hakkasime pidutsema. Nägin enda ümber puhtust ja luksust. Kõikjal hoolikalt töödeldud lakitud puit. Lai trepp viis üles magamistubadesse. Massiivne kamin oli laotud tahutud maakividest, põrand kaetud väärisparketiga ning seinte ääres lösutasid kaks nahkdiivanit ja mõned tugitoolid.

Pea meeles, Harri, nii elavad tõelised inimesed, ütlesin endale.

„Sinu isa armastab igatahes laia joont,” märkisin ja ma polnud kindel, kas mu hääles ei kostnud peale trotsi ka kadedus. Valasin pokaalidesse veini ja viisin Angelikale, kes istus bikiinide väel, jalad enda alla tõmmatud, ühel diivanil. „Igatahes teile kolme peale isa ja emaga on see häärber sama paras kui tall sülekoerale,” jätkasin. „Kas sa ei leia, et taolises paradiisis elades võib töölisklassi eest võitleja kaotada sideme rahvaga?”

„Oeh, unusta ometi see proletaarne kadedus, mu kallis miilits.” Angelika hõõrus ennast nurrudes minu vastu, limpsides samal ajal osavasti veini. „Minu isa teeb lihtsalt oma tööd ja teeb seda hästi. Ta oskab juhtida inimesi ja nad armastavad emaga korraldada vastuvõtte, kuigi need on tihti väga igavad … oh, suudle mind, kallis.” Ta pani pokaali lauale ja asus tõsiselt minu kallale. Tundsin tema sõrmi libisemas oma püksikummi alla, aga see tema nimetatud proletaarne kadedus hoidis mind ikka veel tõrksa.

„Ärgu siis trügigu rahva keskele,” pomisesin.

„Nad ei trügigi, nad imetlevad kenasti teid eemalt …” Ta itsitas ning ta osavad klaverimängijasõrmed vallutasid aina uusi alasid. „Minagi armastan ruumi enda ümber, vihkan tunglemist ja higi ühistranspordis. Ja sinagi hakkad armastama häid asju, kui töötad end üles ja õpid tundma oma väärtust. Hea armastab ainult head …”

Tema käsi kinnitas end minu kukla taha ning ta tõmbas mind alla enda poole. „… Aga praegu armasta ainult mind, ole hull minu järele …”

Tema sale keha minu all oli sitke ja samas kutsuvalt pehme. See lausa nõudis hellitusi, ahmis neid endasse, tirides sind iha ürgsesse sohu. Ja ma järgnesin talle kõhklemata, olin tõesti hull tema järele.

* * *

Ema ja õde saatsid mind bussijaama. Kõik enda arvates vajalikud asjad mahutasin ära kahte spordikotti. Nagunii ei jäänud ma ju kauaks. Ross jäi samuti ema juurde. Hommikul käisin Harju rajooni siseasjade osakonnas, sain ametitunnistuse ja teenistusrelva. Oma tööst hakkan aru andmas käima sealsamas osakonnas. Ei, Tallinn ei lasknud mind lühikesekski ajaks päriselt lahti. Sellegipoolest olime üsna rusutud meeleolus. Ka põuane keskpäevaleitsak väsitas. Et end veidi ergutada, nagistasin õe kallal, kes oli emalt nurunud välja uue suvekleidi, liiga lühikese minu meelest. Ta tundus selles õudselt kondine ja lame. Aga suur vend polnud tema silmis enam mingi autoriteet. Ta kuulas mind, hele pea kergelt viltu, lutsides hajameelselt ja rahulolevalt jäätist. Samal ajal piidlesin silmanurgast tusaselt vaikivat ema. Temagi seljas jättis kleit tublisti soovida, kuigi ma tean, et ema armastas seda. Isa kinkis selle talle nende viimasel suvel. Nüüd olid nad mõlemad muutunud, roosad ja valged õied rohelisel põhjal olid luitunud ning riie pinguldus ümber tüsenenud vormitu keha. Ka ema hallisegused juuksed vajanuksid märksa enam hoolt ning rohked kortsud ja nõudlikkus meie ja oma õpilaste vastu olid muutnud tema näo liiga karmiks. Mu ema naeris harva ja aina rohkem sigines tema ilmesse mingit nukrat, endasse sulguvat üksindust. Olen sageli mõelnud, et selle kõige põhjuseks oli isa. Isa tähendas talle liiga palju, palju rohkem kui meile. Kui ma isa peale mõtlesin, tundsin alati pigem vimma.

* * *

Buss oli puupüsti täis ja kuumav leitsak pani higi jooksma. Rüsin oli kandnud minu külje alla kõhna, umbes viieteistaastase poisi. Ta kandis suurevõitu, vanemale mehele sobivat, hoolikalt pressitud halli ülikonda ja näis kõvasti muret tundvat oma viksitud kingade pärast, mida kõrval seisev suurem nooruk tolmuste lääpas sandaalidega üsna hoolimatult tallas. Poisi pead katsid tihedad roostepruunid juuksed ning oma tedretähnilise näo ja etteulatuvate hammastega meenutas ta kõvasti hamstrit. Tajusin hetkeks endal tema elavate siniste silmade uudishimutsevat pilku, siis koondas ta kogu oma tähelepanu eespool seisvale noorukesele kaunitarile, kusjuures poisi nägu omandas naljakasabitu kiindunud ilme. Tüdrukut tasuski vaadata. Kena peente joontega näoovaali ümbritsesid lopsakad, õlgadele langevad mustjaspruunid juuksed. Tõrges pea uhkelt püsti, pahandas ta vene keeles teda ümbritsevate poistega, kes ruumikitsikust ära kasutades end ta napis suvekleidis vormika keha vastu litsusid.

* * *

Ümbrus oli lohutu, lame halli tolmuga kaetud ja nigela rohuga maa hiigelkorstnate ja tehaste ümber. Oma idaosas on Tallinn lihtsalt eemaletõukav ― tehniseerunud hall keemiline surm paekalda peal. Tuultele vaatamata püsis siin pidevalt mingi hais, sama keemiasurma hais. Võib-olla tulenes see „rebasesabast”, mis siinse väävelhappetehase kateldest end pruunikana taevasse kobrutab. Aastat kolm tagasi pidin selle „rebasesaba” pärast peaaegu uppuma siiasamasse kiirtee äärsesse järve, muidu ilusasse järve, mida kalamehed kuidagi jätta ei taha. Kevadel läheb vesi siin ruttu soojaks. Kalamehed, ujujad, päevitajad on siin kuu aega varem platsis kui all linnas mere ääres. Käisin siin kevaditi minagi. Üle järve ja tagasi ujudes tuli kokku oma poolteist kilomeetrit. Mulle see istus. Mäletan, kui tookord pruun tihe vine väävelhappetehase poolt järve suunas venima hakkas, ei osanud ma midagi karta, ujusin rinnuli ja jälgisin seda, aeg-ajalt pead pöörates. See tuli põiki üle järve ning jõudis ühtlaselt laienedes varsti minuni. Helevalge päev minu kohal muutus korraga hämaraks. Ja siis hakkasin ma köhima. See oli piinav, sügaval rinnus kraapiv köha, mis ajas ujumisrütmi kohe sassi. Olin poolel teel keset järve ning järsku haaras mind paanika. Mulle tundus äkki, et ma ei jõuagi kaldale, lämbun enne ära. Pöörasin tagasi ja see oli minu elu kõige hullem ujumine. Eemal nägin ma mingit paati, keegi mees istus seal õngeritvade taga. Ma vehkisin käega tema poole ja hüüdsin talle, aga ta silmitses mind ükskõikselt. Tal oli käes mingi pudel ning aeg-ajalt tõstis ta seda suu juurde.

Keegi hingas mulle kuklasse õlle hapukat lehka ning naaldus raskelt minu selja vastu. Lükkasin teda tagasi ja vaatasin üle õla. See oli keskealine räpase välimusega mees, kuumusest ja õllest silmanähtavalt jommis. Ta irvitas mulle heatahtlikult vastu ja röhitses. Liigutasin surema kippuvat jalga ning püüdsin mõelda oma tulevase töö peale. Kas ma üldse sobisin selleks? Diplomeeritud miilitsaohvitser, seda küll, aga kas olin ma selleks siiski valmis? Major Nikitin Harju rajooni siseasjade osakonnast oli küll seda uskunud. „Sa oled seal üksi, aga esindad võimu ja eelkõige meie osakonda,” selgitas ta mulle oma kabinetis. „See, et siseministeerium on nüüd Moskva alt ära, on tegelikult väga halb, kontroll jääb viletsaks ja unustataksegi töötegemine. Inimene vajab alati kontrolli ja meie hakkame sind ka kontrollima. Kõik, mis teed ja mis seal juhtub, paned kirja.” Ta näitas mulle paberivirna oma laual ning viipas käega seinaäärsele riiulile tihedalt laotud kaustade suunas. „Sa hakkad saatma meile aruandeid, meie kontrollime neid, võrdleme näitajatega ja otsustame, töötad sa hästi või halvasti. Praegu aetakse kõvasti poliitikat, aga mis sellest kõigest tuleb, ei tea täpselt keegi. Aruannet aga tahab meilt igaüks.” Ta võttis laualt kausta, lehitses seda rahuloleval ilmel ning näitas mulle. „Näed, siin on meie rajooni näitajad, pole pahad, mis? Kui piirkonnad on eesrindlikud, on kogu rajoon eesrindlik. Ja kui sinu piirkond veab alt, siis rajoon, tähendab meie, teeme sulle säru.”

„Aga kui korda rikutakse rohkem, varastatakse ja tapetakse rohkem?” küsisin mina. See kõik tundus mulle naljakas ja ma arvasin, et too major Nikitin teeb minuga kui rohelisega lihtsalt nalja. Ta naerataski, aga nalja ei teinud, tajusin seda juba järgmiste sõnade ajal.

„Kui sul on seal liiga palju pahandusi,” sõnas ta, „siis on sinu kui piirkonna­voliniku püha kohus võtta abinõud tarvitusele, et need pahandused väheneksid. See on sinu töö, kullake. Sa saad selle eest ju palka, tervelt kakssada rubla kuus.” Ta pani kausta kokku ning koputas sõrmega selle kaanele. „Mulle meeldivad paberid,” sõnas ta leebelt, nagu midagi häbelikult üles tunnistades, „vaatad neid ja kohe tead, kas on tegemist intelligentse inimesega. Loll ei oska neid iialgi korralikult täita. Nii on lood jah, enam ei vehita revolvriga, praegu on intelligentsete inimeste aeg.”

Kui ma sealt ära tulin, mõtlesin järsku, kui erinevad on inimesed, kellega ma hakkan nüüd koos töötama. Ja enamik neist kontrollib minu tööd. Miks ma olin arvanud, et sama tööd tehes muutume sisemuseski samasteks või vaatame asjadele sama pilguga? Olin oma arvamuse miilitsast kujundanud nähtud filmide ja loetud krimkade mõjul. Nüüd siis võttis elu ise asjad käsile. Ja siis mõtlesin ma järsku isa peale. Aastaid polnud ta mulle õieti meeldegi tulnud. Kauakestnud solvumine oli tõmmanud piiri meie vahele ja laiendanud seda lõpuks unustuseks. Aga nüüd, sõites oma esimese töökoha poole, viis see tee mind ka isa juurde.

* * *

Buss möödus alevikku sisenedes kiriku eest, sõitis üle väikese silla ning keeras siis poeesisele platsile. Nagu ennist peale, trügiti nüüd sama innukalt bussist välja. Edasi sõitis buss siit poolsaarele kalurikülla, mille ühes otsas asus piirivalvekordon. Osa bussi pealt tulnud rahvast suundus üle tänava toidupoe poole. Kaupluse peal teisel korrusel oli juba tookord restoran nimega Meritäht. See paistis töötavat praegugi, läbi avatud akende kostis muusikat. Poisikestena siin tänaval seistes vahtisime sageli üles restorani akende poole. Elu seal taga tundus meile äärmiselt põnev. Aga praegu tuletas see mulle minu tühja kõhtu meelde. Olin söönud hommikul ainult kerge eine. Otsustasin osta poest mõned pirukad ja seejärel minna alevinõukogusse end tööle meldima. Üks spordikott käe otsas, teine üle õla, astusingi poe poole, surudes käe käigult jakitaskusse, kuhu olin piletit ostes torganud oma rahakoti. Tasku oli tühi. Toimunu tähendust veel mitte uskudes otsisin kähku läbi teisedki taskud. Siseosakonnas põue­taskusse topitud pass koos selle vahel oleva ameti­tunnistusega olid alles, aga rahakotti polnud kuskil, isegi mitte kummaski spordikotis. Kohmitsesin palavikuliselt oma kottide kallal, juba üleni higist leemendades. Murega koos valdas mind raev. Olin bussis paljaks röövitud. Mind, oma esimesele töökohale sõitvat miilitsa­ohvitseri, oli haneks võetud nagu viimast lolli. Keegi bussis sõitnuist, aga kes? Vaatasin eemalduvatele inimestele järele, osa neist oli kohe poeni jõudmas, teised läksid mööda tänavat edasi. Otse minu selja taga seisnud õllelehane mees astus kärmelt poodiminejate sabas. Ilmselt oli see vahkviha, mis mind kainelt mõtlemast takistas. Ma lihtsalt ruttasin talle järele. Üks auto tuli, aga ma jõudsin enne üle tänava ja pidasin ta kinni otse poeukse ees. Haarasin tal õlast ja ta pöördus vastu tahtmist minu poole, pigem imestunud kui vihane.

„Andke mu rahakott tagasi,” ütlesin järsult, sest olin täiesti kindel.

„Mes?” Mehe keel ei kuulanud hästi sõna, aga tema imestus oli täiuslik. „Mesasja sa tahad?” pomises ta puterdades.

„Rahakotti, oma rahakotti … silmapilk,” käratasin kõhklemata ja minu nägu oli kindlasti raevust moondunud. Ta ei tahtnud aru saada, aga mu sõrmed pigistasid endiselt tema määrdunud pluusiga kaetud õlga. Ta püüdis end tulutult vabastada.

„Mes rahakotti? … Mees, ma põle võtt meskit rahakotti …” Tema purjus hääl oli ebakindel ja ma ei uskunud teda. Aga inimesed meie ümber olid peatunud ja vaatasid meid. Ja siis ma veidi täitusin, aga ainult sedavõrd, et võtsin teise käega (hoidsin ikka mehel õlast kinni, sest kartsin miskipärast, et ta pistab kohe plehku) põuetaskust oma ametitunnistuse ja näitasin neile.

„Minult varastati bussis rahakott ja see mees tegi seda. Ma otsin ta kohe läbi. Näete, ma olen miilitsaohvitser …”

Ma otsisingi ta läbi, kõhklemata ja vihast hoolimata asjalikult, nii nagu meid õpetati miilitsakoolis ja praktikal. Surusin ta vastu poeseina, kõigepealt põue- ja rinnataskud, külgtaskud, võimalikud salataskud, siis allapoole püksitaskud, lõpuks tühje õllepudeleid sisaldava plastikaatkoti. Ta ei takistanud mind, seisis endiselt hämmeldunult. Sorisin läbi ka tema rahakoti, määrdunud ja katkise õmblusega ja mõne sama määrdunud rublaga selle sees. Selge oli, et minu raha seal ei olnud. Lasin mehe lahti ja ulatasin rahakoti tagasi. Olin nüüd ise sama hämmeldunud. Olin ma midagi kahe silma vahele jätnud või torkas ta selle kuskile mujale? Ei, ma olin ta asjatundlikult läbi otsinud, minu õpetajad oleks tundnud minu üle uhkust. Samas kasvas ka mure. Meie ümber oli kogunenud järjest rohkem inimesi ja ma ei saa öelda, et nad minu vastu sümpaatiat oleks tundnud.

„Jätke ta rahule,” sõnas keegi vanem naine vihaselt, „kah mul miilits väljas.”

„Minult rööviti bussis rahakott,” pomisesin ja tundsin samas häbi.

Toppisin ametitunnistuse tagasi põuetaskusse ja nägin siis uuesti punapäist poissi. Ta seisis teiste hulgas ja vaatas mind, korralikult riides ja puhas ning tedretähnidest kirjus näos mõistev kaastunne.

„Või varastati, pillas ise kuhugi ja nüüd muudkui süüdistab,” torkas keegi. „Vehib oma tunnistusega …” lisas teine põlastavalt.

Olin käitunud rumalasti ning mõtlesin murega, et keegi neist tunneb mu lõpuks ära. Võtsin oma kotid ja läksin edasi mööda tänavat. Olin enda peale vihane ja samas nõutu ning täiesti ilma rahata.

* * *

Alevivalitsus oli viidud teise kohta. See oli uus punastest tellistest hoone, mille ühes tiivas, nagu silt näitas, asus raamatukogu. Koridoris ootas inimesi. Seinal oli teadetetahvel suure, veidi luitunud diagrammiga sotsialistliku võistluse tulemustest. Sellele oli nööpnõeltega kinnitatud teade loengust omandiseaduse, talude ja rendiettevõtete loomise kohta, millest allpool rippus teinegi teade, et toidu- ja mööblitalonge saab ainult sekretäri käest. Ootavad inimesed olidki kõik sekretäri juurde talongide asjus. Alevinõukogu esimehe kabineti uks oli koridori lõpus. Koputasin, aga uks oli kinni. Küsisin sekretärilt järele. Alevinõukogu esimees läks kooli, aga pidi kohe tulema. Sekretär, keskealine kõhn naine, vaatas mind uudistades. Tema ilmetu nägu tundus kuidagi tuttav, aga see oli ka kõik, mida suutsin meenutada.

„Mis asjus?” uuris ta. „Ehk saan minagi aidata?”

„Töö pärast,” kohmasin, „ma ootan ta ära.”

* * *

Naine oli suurekasvuline, aga rühikas ja tuli hoogsa sammuga mööda koridori otse minu suunas. Ta oli ehk minu ema vanune, aga nägi väga hea välja. Pika tumehalli seeliku peal kandis ta õhukest helesinist džemprit ning tal oli teoinimese ümar rõõmsameelne nägu, väga tuttavlik nägu. Seda ümbritsevad tihedad liivkuldsed lokkis juuksed ei lasknud halli märgatagi. Mind nähes aeglustas ta sammu ja naeratas korraga. Polnud mingit kahtlust, minu ees seisis minu vana kooli õppealajuhataja.

„Vaatasin ja kahtlesin, aga oledki sina, Harri,” sõnas ta heatujuliselt ja sirutas käe. „Tere siis, oled nii pikaks kasvanud, isastki kõvasti pikem.”

Surusin oma vana kooli kõige pikema naise kätt, kelle silmad naersid mind vaadates. Maret oli ta nimi. Tema perekonnanimi oli nagu minulgi vene oma, sest ta oli abielus piirivalve­ohvitseriga. Tol ajal vähemalt oli.

„Oled siis meil tagasi. Kas sõitsid isale külla?”

„Ei, tulin tööle. Mind suunati siia miilitsaks.”

„Tõesti või? Kas sa ei luiska, Harri?” Ta näis tõepoolest üllatunud ja ma tundsin korraga, et punastan, sest tema muigav vaade elustas minus ühe vana mälestuse. Et seda varjata, otsisin taskust suunamislehe ja ulatasin talle. Ta luges seda kiirustamata, murdis siis kokku ja ulatas tagasi.

„Me saatsime tõesti juba mitu taotlust ja saime nüüd siis oma inimese. Aga et sina, seda poleks küll uskunud.” Ta silmitses mind juba mõtlikult uurides. „Kas su isa juba teab?”

„Ei, veel mitte. Me pole viimasel ajal just palju kokku puutunud.”

„Või nii. Lähme siis minu juurde, Harri.”

Ta avas võtmega oma kabineti ukse ja ma astusin ta järel sisse. „Istu, Harri.” Ta näitas käega kirjutuslaua ees olevale toolile ning istus ka ise. Nõjatudes seljatoele, uuris ta mind uuesti häbenemata, kerge naeratus põselohkudes. „Millal sa tulid?”

„Just praegu.”

„Jah, teil läks see elu … Ma tulin praegu muuseas just sinu isa juurest. Sa muidugi tead, et sinu isa on nüüd meie vene kooli direktor. Tänapäeval, kui noored siit lähevad, tulevad nad harva tagasi. Sa siis tahtsid tagasi tulla?”

Ta oli otsekohene nagu vanasti, polnud selleski suhtes muutunud ja minagi tahtsin olla aus. Selle naisega sa lihtsalt pidid olema nagu tema. Raputasin pead.

„Ei tahtnud, mind määrati. Pidin esialgu jääma Tallinna.” Ma ei kavatsenud ta eest midagi varjata. Võib-olla tulenes see trotsist, mida isa nimetamine minus oli tekitanud.

„Vaat kus ausus …” Ta ilme tõsines ja nüüd meenutas see veidi minu ema oma. „Tegid siis midagi pahasti, et siia asumisele saadeti?”

„Oma arust mitte,” vastasin. Korraks mõtlesin, et räägin talle Rossist, aga ta poleks mind kindla peale uskunud.

„Olgu, su isal on kindlasti hea meel ja meil samuti, vabatahtlikult või mitte … Lähme, ma näitan sulle sinu tööruume. Sa hakkad töötama siinsamas majas.”

Ta oli uuesti leidnud oma reipa tooni ja tõusis laua tagant. Läksime tagasi koridori. Sekretäri kabinetist möödudes avas ta ukse ja tõmbas mu kättpidi enda kõrvale.

„Kas sa nägid teda juba, Silvi? Harri on tagasi, tuleb meile miilitsaks. Mäletad Silvit, Harri, ta töötas meil koolis joonestusõpetajana?”

Kätlesime, leidsin sekretärilegi koha oma mälus. Ta andis meile vähe tunde, aga kord saatis ta mind klassist välja ja irises sageli minu kallal. Kuid mis olnud, see möödas, praegu noogutasime sõbralikult, ta päris minu ema järele ja kumbki polnud ebasiiras.

* * *

Miilitsa tööruumid paiknesid maja teises otsas. Esimees kohmitses võtmega kerge siseukse kallal. Ootasin ta selja taga. Sellise saaksin palja õlatõukega lahti, mõtlesin endamisi. Lõpuks sai ta uksega hakkama ja me astusime sisse.

„Noh, olemegi sinu valdustes,” teatas esimees mulle rahulolevalt. „Eks ta korrast ära ole, aga muidu uus maja, sead nüüd ise enda käe järgi.”

Tube oli kaks, uks vahel. Mõlemas olid töölauad ja kapid. Esimeses toas oli veel riiul, pooleldi täis kaustu ja õhuke virn pabereid. Nurgas seisis vanamoodne raudkapp. Muidugi puudusid akendel trellid. Tallinnas ei saaks ükski siseosakond endale sellist muretust lubada. Vaatasin laual olevat telefoni ning keset tuba seisvat endist õpetajat, kel oli jälle mingil moel võim minu üle.