Читать книгу Viimane raund - Peeter Urm - Страница 2

Kõrge männimets naksus ja kiunus põhjatuule käes. Rünkpilved libisesid madalal latvade kohal ning aeg-ajalt kostis üle puude ruttava kajaka kaeblikku kisa. Alusmets oli siin hõre: kidur kase- ja lepavõsa, sekka üksikuid raagus sirelipõõsaid.

Mees astus kiirustades veidi ebakindlal sammul, käed sügavasti mantli­taskutesse surutud. Tugevad õlad ettepoole vimmas, nahksoni silmile tõmmatud, ei paistnud ta ümbrust tähelegi panevat, kuid kindlus, millega mees üksteisesse suubuvaid ja hargnevaid teeradu vahetas, osutas ümbruse heale tundmisele.

Mets tema ümber hõrenes ning mees aeglustas sammu. Siis peatus ta hoopis ning otsis taskust sigaretipaki. Ta tundis ninas mõrkjas-soolakat hõngu ja kuulis eestpoolt mere rasket ühtlast kohinat. Järsk tuulepuhang kustutas esimese tiku, mantlihõlmade varjus süütas mees teise. Ta tõmbas suitsu sügavalt kopsudesse ja silmitses ümbrust. Pimenes kiiresti ning põõsad ta ees moodustasid hämaruses läbitungimatuid varje. See sundis meest kiirustama. Ta tõstis krae üles ning kiskus mantlihõlmu koomale. Pungil põuetasku segas, ta nihutas käega pudelikaela ning nööpis mantli kurguni kinni. Seejärel astus mees edasi, ületas kruusatee ja pööras otse vee äärde viivale rajale. Vetruv rohukamar asendus pehme liivaga. Puud olid jäänud kaugemale selja taha. Tuul piitsutas nägu ja rebis mantlihõlmu, sinkjasmust vesi murdis vahutades üle madaliku.

„Nii,” pomises Paul Errok rahulolevalt. Ta oli kohal. Errok otsis endale põõsa varjus kuivema liivakünka, tiris põuetaskust pudeli välja ning kooris selle ümbert paberi. Ta pani paberi liivale ning istus sellele. Samas mees võpatas. Kajakas karjatas madalal, otse tema pea kohal.

„Närvid on krussis, täiesti krussis,” pomises mees omaette. „Jah, Paul Errok, sa oled omadega läbi, päris küps kohe,” kinnitas ta süngelt suitsu kiskudes. „Kui opereerida ja hästi läheb, siis sa võiksid elada veel neli-viis aastat. Aga sedasi oled sa ühe aastaga küps.”

Ta urgitses küünega korgi kallal, lükkas siis pöidlaga pudelisuu puhtaks ning vajutas oma kitsad, tuulest lõhenenud huuled pudelisuu vastu. Samas ta võpatas. Läheduses kriuksus liiv ning praksatas oksaraag.

„Kurat, kes siin veel nii hilja…?” pomises Errok. Kõige rohkem kartis ta segamist. Ta oli siia just nimelt selleks tulnud, et olla üksinda, absoluutselt üksinda. Kodus jäi see tunne talle kättesaamatuks. Neli seina ahistasid teda, pealegi võis tulla Emma. Siin, kõikematva merekohina sees oli aga kõik teisiti. Kogu elukeerise virvarr oma kohustuste ja võlgadega jäi selja taha teisele poole metsa. Kuidas ta vajas seda üksiolemist! Nüüd aga tuldi teda siiagi segama. Ta uuris kella. Võidunud kuuekäis segas ja Errok pidi teise käega aitama, seejuures loksus pudelist tubli sorts põlvede vahele. Kell oli tõesti palju. Ümberringi oli juba päris pime. Errok võttis veel ühe väikese lonksu ja ajas ennast püsti. Kümmekond meetrit eemal seisis põõsaste vahel tume lüheldane kogu. Kostis riiete kahinat, siis luristati nina ning lasti pikalt vett. Errok tundis tülgastust, miski nagu kõrvetas sees. Ta jõudis ainult käega puu najale toetuda, kui magu tõmbus krampi ja kõik tuli pahinal välja. Seal oli tema päevane söök, mille Errok endale vastikustunnet maha surudes oli sisse ajanud, oli õlu hipodroomi­esisest baarist ning ka äsjajoodud piiritusvein. Ta on omadega läbi, kui magu nii hellaks on muutunud, et midagi enam ei kannata. Paul Errok silmitses mõni hetk pudelit, mida ta ikka veel käes hoidis ja milles veel kolmandiku jagu veini sees oli, ning viskas siis selle hetkelise viha ja kibedustundega eemale. Kuuldus tuhm kolksatus, aga pudel jäi terveks. Kes oleks võinud arvata, et tema, Paul Errok, suure linnahaigla kirurgia­osakonna juhataja, maovirtuoos, kulistab siin räpases Stroomi rannas peediveini.

Ta komistas mingi juurika taha. Ettesirutatud toetav käsi nõksatas valusalt. Niiske mullasegune liiv kleepus sõrmede külge.

„Neetud pimedus…”

Komistades ja tuikudes kiirustas Paul Errok maantee suunas. Mantel takerdus ühtelugu põõsaste külge, siis tundis mees asfalti jalgade all. Oma poole tunni jagu oli veel kõndida, hea, et tuul koos kaugeneva merega nõrgenes. Enesetunne muutus märksa kindlamaks. See oli läbinisti tuttav, sadu kordi läbitallatud tee. Varem oli terve ringi läbimiseks kulunud kakskümmend minutit. Need olid igahommikused kakskümmend minutit sörkjooksu tervise huvides. Et rüht oleks sirge ja skalpell ei väärataks. Nüüd on see minevik. Paul Errok ei kõnni enam iialgi sirge seljaga. Ta ületas raudtee, mis haruteena kaubajaama suundus. Hakkas tibama peent vihma. Errok tõstis krae üles. Oli täiesti pime. Kaugel eemal paistis valgustatud magistraaltänav ja kostis automootorite undamist. Ta oli jõudnud hipodroomi juurde.

Ukse vahele oli torgatud kiri. Errok riputas märjad üleriided kuivama ja tõmbas sussid varvaste otsa. Korraks peatus pilk kingadel. Äratallatud, pori ja liivaga kaetud, nägid nad üpris haledad välja ning ta lükkas need silma alt ära sügavamale kapi alla. Ta ei kiirustanud kirja lugemisega. Errok aimas selle autorit.

Mees vahetas püksid ja pintsaku paksu pehme hommikumantli vastu, pesi seejärel köögis käed ja pani teevee soojenema. Alles nüüd, süüdanud sigareti, avas Errok kirja. Oligi Emma. Terve lehetäis rutakalt, ilmselt seina najal kirjutatud ridu. Emma tundis sügavat muret Paul Erroki pärast. Iga rida selles kirjas oli etteheide Paul Erroki praeguse elu kohta. Lõpuks tungiv palve helistada. Tühja ta helistab. Ta ei vaja mitte kellegi etteheiteid, veel vähem nõuandeid. Tal on lõppude lõpuks õigus elada oma elu nii, nagu ta seda ise tahab. Jätku nad teda rahule. Errok kõndis toas edasi-tagasi, vihane ja punetav ärritusest. Ka Emmat ei ole talle tarvis. Ta otsis värisevate sõrmedega pakist sigareti. Nende vahel on kuristik. Emma on sealpool, kõik teised on sealpool. Mis asja neil on enam temaga? Errok süütas sigareti ning suitsetas ahnelt. Ometi ei visanud mees kirja kõrvale. Vastupidi, ta silus seda ja tundis, nagu oleks kiri veel pisut soe.

* * *

„See on tema haige, kes täna lõikusele tuleb. Vaevalt et ta ise opereerib, kui ta kohalegi ilmub… Juba poolteist nädalat ei ole ta nuga kätte võtnud. Ja parem ongi, sellel naisel, kellel ta viimati sapipõit opereeris, haav mädaneb. Ma ise eile sidusin.” Noor Abel rääkis erutatud, kõrge häälega, veidi ludistades ja sõnalõppe neelates. Ta vaatas vihaselt silmi kissitades Veerat, kes oli osakonna­juhataja haiguslugude kausta oma põlvedele tõstnud ja kavatses nüüd seda korrastama hakata.

„Pagan võtku, on meil osakonna­juhataja või ei? Kaua me peame tema eest töötama? Jäta tema lood rahule, Veera, las sööb ise oma suppi.”

Veera kergitas rahulolematult oma kõhnu teravaid õlanukke ning surus haiguslugude kausta sügavale sülle. Tema kitsas elav nirginägu, äsja nii keskendunud ja asjalik, tõmbus ärritusest aegamööda punase­laiguliseks. Abelile suunati rohekaspruunide silmade vaenulik pilk.

„Mis see sinu asi on? Paljukest sina tema haigeid lõiganud oled?” Veera ütles seda terava irooniaga hääles. Selge, et Paul Errok oli liimist lahti, aga milleks selline virisemine. Nad olid ju ometi lõpuks üks osakond. Kelle käest see Abel oma oskused sai? Tuli paar aastat tagasi laevalt, sõrmed paindumatud, klemmid värisesid käes. Nüüd hakkab natuke minema, aga juba selline toon. Veera ei saanud sinna midagi parata, et ta ei sallinud Abelit, teda ärritas noormehe jultunud iseteadvus ja nad tülitsesid sageli omavahel. Heitnud veel korraks pilgu Abelile, jätkas Veera lugude täitmist. Ka Abel vaikis ja triikis solvunult oma kortsus püksipõlve.

Siis kuulsid nad Paul Erroki lähenevaid samme.

„Nagunii on jälle purjus,” ütles Abel kiirustades poolsosinal ja vaatas Veerale vilksti otsa.

Paul Errok astus sisse ja teretas lühidalt. Veera teretas vastu. Abel ja noor täiendusarst Ingrid noogutasid ainult. Abeli näole ilmus muie. Selge, et Errok oli jälle võtnud.

Sisenes valveõde. Esimene hindav pilk oli jälle osakonna­juhatajale. Siis luges õde monotoonsel häälel ette raskemad haiged ning tänased operatsioonid. Kui õde nimetas Kaske kolmandast palatist, tegi ta lühikese pausi. Ta vaatas varjamatult Paul Errokile otsa. Nad kõik vaatasid sel hetkel Errokit. Kolmas palat oli osakonna­juhataja palat.

„Jätkake, õde.” Errok vaatas neile trotslikult vastu.

„Kas Kask ikka tuleb täna?” Õde küsis seda kerge pilkega hääles.

„Kui on kirjas, siis järelikult tuleb. On veel küsimusi?” See oli mõeldud tervele toale.

„Edasi.”

Õde ukse juures võpatas. Siis langetati silmad uuesti paberile ja loeti vaikselt edasi.

Kui uks õe järel sulgus, tõusis ka Errok püsti. Ta läks oma kabinetti.

Kase lõikus… Trots oli kadunud. Keha oli lõtv ja raske. Kasega läheb oma paar-kolm tundi, mõtles Errok. Seista operatsiooni­lambi kuumas valguses, tunda, kuidas higi mööda selga alla niriseb, ei olnud tema seisundis kuigi meeldiv. Öelda Veerale, et teeks tema eest ära? Vaevalt et Veera keelduks. Ta teadis, et pooled haiged tema palatis olid praegu Veera opereeritud. Või jätaks lõikuse siiski ära? Ei saa… Kuidas nad teda seal arstide toas kõik vaatasid… Ei, tuleb endal minna.

Errok riietus ümber. Seejärel heitis mees pilgu peeglisse kraanikausi kohal. Haiglase, tuhmhalli jumega kurnatud näost vaatasid vastu sügavad, magamatusest tumedate sõõridega silmad. Tursunud, tihti pilkuvad laud varjasid silmade ebaloomulikku läiget. Jaa, see nägu ei äratanud erilist usaldust. Hommikune konjak oleks võinud olemata olla. Errok läks kirjutuslaua juurde ja tõmbas alumise sahtli lahti. Selle nurgas lebas kulunud servadega mahukas pappkarp. Errok kergitas kaant ja soris pilguga karbis. Ampullid olid päris otsakorral. Tuleb lasta vanemõel uuesti välja kirjutada. Ta urgitses sõrmedega karbis ja tõmbas välja kaks kofeiiniampulli. Võttis siis sealsamas vedeleva määrdunud vatitupsu ja murdis ampulliotsikud ära. Seejärel tilgutas mees ampullid üksteise järel endale suhu. Kofeiini najal ta viimasel nädalal siin osakonnas ringi liikuski. Ta vaatas kella. Mõni minut puudus üheksast. Oli aeg minna käsi pesema.

* * *

Operatsiooniväli veritses tugevalt: nad lõikasid maoseina läbi ja Errok hakkas õmblema. Sõrmed olid nagu vatist. Peenike kõver soolenõel ei tabanud kuidagi õiget vahemaad. Ikka ja jälle pidi Errok uuesti haarama. Mees tabas endal Veera kaastundliku pilgu. Nad kõik olid temas kahtlema hakanud. Kõhn, rahutult vilavate silmadega ajakirjanik Kask tuli täna väga vastu­meelselt operatsioonile. Errok ei käinud meelega Kaske enne operatsiooni palatis vaatamas, kuigi see tal tavaks oli. Ta teadis, et näeb halb välja. Arvatavasti oleks ajakirjanik teda nähes operatsioonist keeldunud. Ometi ei võtnud Errok hommikul palju. Viga oli nähtavasti selles, et ta ei söönud midagi. Purjus ta ju ei olnud, aga lõhnad olid muidugi juures.

Nõrkus tuli lainetena peale. Põrand tundus kaduvat jalge alt ning käed instrumentidega tardusid haavas. Errok pigistas hambad risti. Ta pidi pingutama kogu jõudu, et tööd sujuvalt jätkata. See operatsioon tuli lõpetada, maksku mis maksab. Lõpetab selle lõikuse siin ära ja tõmbab kärakale kriipsu peale. Nii lihtsalt alla ei anta.

Uus nõrkuselaine…

Samas tundis Errok pigistavat valu rinnus. Operatsiooniväli vajus kuhugi uttu. Viimase jõuga astus ta operatsiooni­lauast eemale, et mitte selle peale kukkuda. Kellegi kärmed käed lükkasid metallpingi istmiku alla, ta rohkem kukkus kui istus sellele. Talle ulatati tampoon nuusk­piiritusega nina alla. Errok raputas pead, aga teda sunniti siiski seda hingama ning sellest tuli kasu. Pea läks tublisti selgemaks ja ka valu südames vähenes.

„Kas kutsume kellegi?” Veera vaatas talle murelikult otsa. Errok raputas pead. Ta tõusis ning tundis, et jalad kannavad. Nad vahetasid kohad ning Errok abistas assistendina operatsiooni lõpuni. Veera opereeris hästi, Errok võis teda täiesti usaldada.

* * *

Emma helistas pärastlõunal. Paul Errok istus oma toas pehmes tugitoolis, hoidis nitro­glütseriini­tabletti keele all ja masseeris rinda südame kohalt. Valu oli uuesti sisse löönud. Ta lasi telefonil pikalt heliseda, enne kui tõusis ja toru hargilt tõstis.

„Kuidas elad?” küsis Emma ebalevalt.

Nad polnud juba paar nädalat kohtunud.

„Suurepäraselt,” vastas Errok ja neelas järelejäänud tabletiosa alla. Mõnda aega valitses telefonitorus vaikus. Errokile tundus, et ta kuulis ohet teispool toru. Samal ajal andis ka valu rinnus järele.

„Ma tahan sind tingimata näha,” ütles naine siis tungivalt.

„Sul on minu pilt käekotis.” Errok tundis mingit kergendust. Võib-olla tuli see paranenud enesetundest või ka millestki muust, millele ta ei osanud nime anda.

„Mulle meeldib, et sa heas tujus oled,” ütles Emma. „Seda rohkem tahan ma sind näha. Ma olen sind palju otsinud. Sa pole viimasel ajal just eriti vaba.”

„Ma ei püsinud lihtsalt nende kohtumiste jaoks nõutavas vormis.” Errok õngitses kitlitaskust sigareti ning toetanud telefonitoru õlaga, süütas suitsu.

„Ma talun sind ka kehvemas vormis. Nii et ära põikle kõrvale. Ole õhtul kindlasti kodus. Mul on kõrini seina najal kirjade kokku­klopsimisest.” Emma häälest kostis solvumist.

„Ei, see ei sobi.” Errok mõtles korraks oma segipaisatud toale. „Saame kokku kusagil mujal linnas. Noh, mõnes kohvikus näiteks.”

„Võib ka nii, kui teisiti sulle ei sobi. Oled endale üürilise võtnud või? ”

Nali oli pingutatud ja mees tajus selle taha peidetud ärevust.

„Kell viis „Moskva” kohvikus, klapib?”

„Nõus,” vastas Errok kiirustades ja pani telefonitoru hargile. Ta läks akna juurde. Väljas oli imeilus päikeseline sügisilm. Inimesed kõndisid tänavatel paljapäi. Poisikesed tagusid murul palli.

See asi tuleb ära lõpetada, mõtles Errok.

* * *

Nad istusid aknaäärses kaheinimese­lauas ja uurisid varjamatult teineteist, nii nagu seda võivad enestele lubada ainult väga lähedased tuttavad. Uus sinepikollane soonikdžemper sobis hästi naise ümaravõitu näo ikka veel päevitunud jumega ning rõhutas keha olemasolevaid väärtusi. Ripsmed ja suu olid värvitud mõõdutundvalt, aga ometi häiris miski Errokit. Midagi võõrastavat oli selle ilusa hoolitsetud naise juures. Siis mees taipas: Emma oli värvinud juukseid. Errok oli harjunud helešatääni kohevil soenguga, millega naine varjas oskuslikult oma juuste mitte just tihedat kasvu. Errok ei osanud praegu isegi öelda, sobis Emmale mustjaspruun toon või mitte.

„Sa oled juukseid värvinud,” konstateeris mees. Ta valas mõlemale kohvi ning konjakit.

„Hakkasin sinu pärast juba halliks minema, tuli värvida,” ütles Emma aeglaselt, ka tema oli jõudnud ülevaatusega lõpule ning ei suutnud varjata kibedust hääles. Kust olid pärit need viigist väljavajunud poriste säärtega püksid, kortsunud kuub ja kohutavalt määrdunud kraega särk? Need aukuvajunud silmad ja halvasti aetud habemega lõug ei saanud ju kuuluda kolmekümne viie aastasele edukale kirurgile.

„Oled ennast päris käest lasknud,” märkis Emma mõrult. „Ma ei kadesta sinu haigeid. Sa ei ärata just erilist usaldust.”

Errok heitis ükskõikse pilgu oma kehakatetele. Ta teadis, et naisel on õigus, aga see ei häirinud teda kuigivõrd.

Oli hetki, kus ta vihkas seda turvalisust taotlevat, kohustuste ja õiguste krambis inimsipelgapesa. Ma näen teid läbi, kinnitas ta endale. Haigus, mis heitis mind kõrvale, muutis mu pilgu läbitungivaks. Ma näen teie omakasu­püüdlikkust, väiklust ja tuimust kõige selle suhtes, mis on teist väljaspool. Milleks mulle teie kõlblus, reostatud, jalgade alla tallatud kõlblus, millest te ise midagi ei pea? Ma täidan võimaluste piirides oma kohust. Aga jätke mind ometi rahule. Ma püüan teid aidata, aga mind ei huvita põrmugi teie arvamus. See pole krossigi väärt. Mul on täielik õigus astuda mängust välja.

„Paul, mis sul on?”

„Ei midagi.” Errok tõstis klaasi. „Sinu täiusliku maailmasüsteemi terviseks, Emma.” Ta jõi klaasi aeglaselt tühjaks.

„Miks sa ironiseerid?” Naine silmitses Errokit uurivalt. „Ma ütlesin sulle ju ainult tõtt. Sa elad maailmas, kus inimestel on teatavad kohustused enda ja teiste vastu. Ära mulle enam vala.” Emma kattis oma klaasi käega ning raputas pead. Paul Errok kehitas õlgu ning valas oma klaasi pilgeni täis. Seejärel jõi ta uuesti põhjani.

„Ma ei tahaks, et sa siin ennast täis võtad.” Emma silmitses teda murelikult.

„Ole rahulik, viimasel ajal ei õnnestu see mul kuidagi.”

„Lähme siit ära, Paul,” ütles naine.

„Kuhu?” Errok uuris teda kahtleval ilmel.

„Sinu juurde.” Emma tundis, et ületab iseennast.

„Arvan, et seda ei ole vaja,” sõnas mees aeglaselt.

„Lähme, Paul,” palus naine. Soojus mehe vastu oli temas võitu saanud. Paul Errok oli uuesti Emmale kõige lähedasem inimene maa peal. Nad tõusid. Errok laskis Emma enda ette. Ta silmitses naise tugevat täidlast keha. Kõik oli siin pisidetailideni läbi mõeldud, soengust kõrgete kingakontsadeni, mis lasid säärtel paista sihvakamatena. Emmas ei ole karvavõrdki sarmi, mõtles ta üllatunult. Ta on liialt korrektne selleks, et olla sarmikas. Temasugused naised ei tohi eksida. Miskipärast meenus talle Veera osakonnast. Kui erinevad nad on.

Nad läksid kõrvuti trepist alla. Emma Särev vältis vasturuttavate inimeste pilke. Ta ei tundnud ennast sugugi hästi. Paul tema kõrval ei paistnud seda kõike tähelegi panevat.

Taksosse istudes tundis Emma uuesti, kuidas taksojuhi hindav pilk libises tema moodsalt riietuselt muiates Pauli kühmus kogule.

Errok suitsetas endassetõmbunult tagaistmel. Talle oli lõpuks kõik ükspuha. Mees kuulas kummide sahinat asfaldil ja mõtles tänasele operatsioonile. Hea, et nad Veeraga kahekesi olid. Kurat teab, kuidas muidu…

Takso raksatas raskelt läbi asfaldiaugu. Juht vandus ropult ning võttis kiiruse maha. Tee oli siin väga halb. Errok vaatas muiates Emma poole. Seedi aga seedi, mõtles ta õelalt. Maailma sa ümber ei muuda, ta jääb ikka natuke ropuks ja kurjaks, aga pagana armsaks sealjuures. Nii armsaks, et me temast kümne küünega kinni hoiame ja kuidagi lahti ei taha lasta. Mõista kohut, kui tahad, mõista kohut selle taksojuhi, terve maailma üle. Aga mind jäta välja. Mina ise olen nüüdsest enda jumal ja kurat ühtekokku.

Mootor vingatas korraks ning jäi siis podisedes tühikäigule. Errok küünitas käe põuetasku suunas, aga Emma jõudis temast ette ja ulatas taksojuhile paberraha. Nad väljusid. Oli tõusnud tuul ja enne nii selge taevas oli kattunud halli narmendava pilvelinikuga. Kõik ennustas peatset vihma.

Esikus otsis Errok tükk aega võtit. Ta kartis juba, et unustas võtme haiglasse, aga leidis lõpuks siiski voodri vahelt üles. Kuub oli tõesti näruseks muutunud, taskupõhjad olid täiesti auklikud, alatasa kadus sealt midagi. Miks me armastame oma vanu riideid, mõtles ta endamisi. Vaevalt et ainult kokkuhoiu pärast. Või on need mälestused, mis riietega kaasas käivad? Errok aitas Emmal mantli seljast, rullis siis pintsaku kokku ning toppis prügikasti.

„Ammu oleks aeg olnud.” Naine jälgis teda naeratades.

Emma libistas pilgu üle toa. „Kuidagi ei ütleks, et siin arst elab.”

Errok kehitas õlgu. Tuba oli paaril viimasel nädalal ainult ööbimiskohaks. Selge, et ta tolmune ja segi oli. Ta otsis taskust sigaretikarbi.

„Tunnista üles, sa ei ole oma ema sünnipäevast saadik sellele toale kätt külge pannud? See närbunud bukett siin vaasis on ju veel minu seatud.”

Naine tuli talle väga lähedale. Errok nägi peenikesi kurde küsivalt kergitatud kulmude kohal, tundis ninas armsa keha tuttavat lõhna, teda valdas soov haarata Emma oma käte vahele ja unustada kõik. Aga ta teadis, et seda ei tohi mingil juhul teha, see oleks teda paisanud tagasi algusse. Ainult üksindus võib teda päästa enese­haletsusest ja hirmust.

„Miks sa mind väldid, Paul?” Naine pani oma käed tema ümber. Errok tundis Emma pehmete rindade survet. Nad seisid tihedalt teineteise vastas. Errok kuulis vere kohinat soontes. Kui see kauem kestab, olen ma kadunud, vilksatas läbi pea. Ta libistas käe Emma puusale ning tõmbas luku lahti. See ei meeldi talle, Emma peab reageerima, mõtles mees. Tõesti, naise keha tõmbus pingule. „Jäta,” sosistas Emma ja astus sammu tagasi. Ometi ei olnud ka tema rahulik. „Püüame sellest toast mingitmoodi asja saada,” teatas ta kuidagi ülearu reipalt, hoidudes mehe poole vaatamast. Emma lükkas džempri­varrukad üles, sidus põlle ette ning alustas tarmukalt suurpuhastust. Errok istus diivanil, tõmbas vahetpidamata suitsu ning jälgis naist tusasel ilmel.

Sa ilus hügieeniline Emma, mõtles ta endamisi irooniliselt, kas kord tüdib su armastus valgetest linadest?

„Sa võiksid duši alla minna,” ütles Emma üle õla, „su mehelikud lõhnad ajavad mind lausa öökima.”

* * *

Nad jõid kahekesi kohvi. Tuba oli muutunud päris hubaseks. Errok istus põrandalambi kollakas valguses diivanil, ta oli endale hommikumantli peale tõmmanud ning tundis ennast päris õdusalt.

„Sa oled mees, kes ei oska ilma naiseta elada,” arvas Emma enesekindlalt. Ta istus mehe vastas tugitoolis. Emma seelik oli veidi kõrgemale tõusnud ja paljastas naise ilusad ümarad põlved.

„Võib-olla.” Errok oli heas tujus ja kõigega nõus, mida naine rääkis.

„Kuidas sa küll ennast nii käest ära lasid? Juba oma ema sünnipäeval olid kuidagi imelik, istusid omaette, tõrjuv kõigi vastu ja muudkui kallasid endale viina sisse. Kartsin, et jääd päris täis, aga ka seda ei juhtunud.”

Ema sünnipäev, mõtles Errok. See päev ei lähe tal meelest. Õigemini hommikupoolik, sest ülejäänud osa päevast oli möödunud nagu udus. Hommikul oli toimunud maoröntgen… Röntgenoloog Keskküla pilves nägu ja ehmunud silmad, kui ta teda seal igapidi sättis ja pildistas. Ja kimbatus, kui Errok filme näha soovis.

„Kahtlane haavand,” oli ta üle piltide kohale kummardunud Erroki õla pakkunud. „Kahtlane haavand?” Pildid olid pagana hästi välja tulnud. Keskküla oli haigla parim röntgenoloog… See oli ju vähk, haavanduv vähk. Mõlemad nägid seda selgesti. Errok mäletas, kuidas tal röntgenifotosid vaadates külm hakkas. Nagu härmatis oleks roninud mööda selgroogu üles.

„Peaks fiiberoptikaga magu seestpoolt pildistama ja tüki võtma, ega röntgen ikka ole see päris,” oli Keskküla lõpuks soovitanud. Errok pidi pärast röntgenit minema operatsioonile, aga ei suutnud. Saatis enda asemel Abeli ja istus ise mitu tundi üksinda oma kabinetis. Sünnipäevaõhtust isakodus ei mäletanud Errok õigupoolest muud, kui tahtmist ennast mälukaotuseni täis juua. Ent viin näis olevat minetanud kanguse ning maitse.

„Ma ei olnud nendeks kohtumisteks eriti vormis,” ütles ta loiult.

„Tead, Paul, me tunneme teineteist liiga kaua selleks, et kogu aeg tippvormis püsida.”

See polnud ainult lähedase inimese lohutus või varjatud etteheide. See oli kaotusehirm, mis tuksatas Emma tasases hääles, mis muutis ta pilgu äkki otsustavaks ja ainitiseks.

Errok taipas, et oli midagi mööda lasknud, ta teadis, mida Emma kohe ütleb, millest ta jälle mõtlema hakkab.

„Sa oled alati mees olnud,” ütles Emma.

„Hm,” püüdis Errok õlgu kehitada, ent naine ei teinud seda märkamagi.

„Paul, sa tead, kui palju ma sulle võlgu olen.”

„Ei ole sa mulle midagi võlgu,” sõnas Errok ühtaegu tujutult ja murelikult.

„Ei, Paul, ei. Seda ööd Nõmme jaamas poleks ma ilma sinuta…”

Oligi räägitud sellest, mida Errok poleks sugugi tahtnud puutuda, mille mälestust ta oli hakanud vihkama. Ta ei suutnud mõista, kuidas Emma siiski sellest rääkida sai või tahtis.

„Noh, sa olid tookord tõesti endast veidike väljas. Aga ülepea oleks sinu psüühikale kasulikum kogu lugu unustada.” Nii ta ütles — ning äkki mõistis, et sama hästi oleks ta võinud lausuda ükskõik millise teise käibefraasi.

Emma suunurk värahtas, ta pilk oli äkki võõras ja Errok teadis, et naine elab uuesti möödunut läbi ja temal, Errokil, pole vähimatki voli seda ära keelata, sest see oleks sama mõttetu, kui Keskküla talle õlale patsutaks ja lausuks: kuule, vana, sinu psüühikale on parem kogu see lugu unustada. Ning istudes Emma vastas, teades, mida naise eemalviibiv pilk jälle elustab, mõtles Errok keerulistele, valusatele, kidalistele sidemetele inimeste vahel. Ta tõstis silmad naise piinatud näole ning tundis samas masenduse ja valuga, nagu oleks ta sündmusel uuesti juures viibinud, kuigi sattus sellesse juhukombel ja päris viimasel hetkel. Iga kord, kui ta nägi Emmat sellele mõtlemas, kordus see tunne uuesti. Ilmselt nägi Emma ikka ja jälle seda suvekuiva pimedat Nõmme parkmetsa, kuulis oma sammude krudinat kruusateel, märkas neid kaht ebamäärast ja koletu suurt vankuvat kogu, mis sulgesid tee, halvasid liikumise, matsid karjatuse, küllap tundis ta võõraid jõhkraid käsi oma kehal, võõraste kehade raskust, valu, viinalõhnalist hingeldamist. Siis ajas ta ennast jälle oiates püsti, kiskus kortsus määrdunud kleiti allapoole, kiirustas tulede suunas ja arvas kuulvat kusagil selja taga rämedat naeru, küllap olid need mehed arvanud, et ta on purjus, tema aga läks ja läks, kuni seisis vankudes perrooniserval, siis prožektorivihk, vedurivile ning rataste meeletu krigin…

„Kui sina poleks mind tagasi tõmmanud…” ütles Emma. Ta pilk tuli aegamisi tuppa tagasi.

„Jäta, eks, sa ei tohi tõesti sellele mõelda.”

Errok vaatas naist kaastundega. Nagu last või raskesti haiget. Ja teadis, et täna õhtul ei muutu midagi.

Kui kaitsetu võib olla üks tugev ja iseteadev naine.

„Paul, me peame tõesti kokku hoidma. Mul pole mitte kedagi peale sinu, ma ei taha enam otsast alata.” Emma tõusis ja tuli tema juurde, surus ennast tema vastu ja Errok tundis, kuidas naise keha värises üleni.

„Ma olen halb kaaslane, Emma.”

„Sa võtad ju ennast kokku ega tee mulle enam südamevalu, eks ju, Paul?”

„Olgu nii.”

Kui lihtne ja selge kõik näib: püüda natuke, ja ongi kõik jälle korras. Aga maja minu ümber on üleni leekides, mul hõõguvad kannad ja ma ei näe ühtki avatud ust.

„Kallista mind, Paul.”

* * *

Südaöö paiku ärkas ta üles. Tänavalatern heitis tuppa kahkjat valgust. Ta kuulis enda kõrval Emma rahulikku hingamist ja mõistis, et hommik on veel kaugel. Ometi oli uni läinud. Ta vahetas korduvalt külge, otsides mugavamat asendit, see aga ei aidanud. Siis mõtles ta kainelt ja arutlevalt oma haigusele, ning esimest korda suutis seda teha täiesti rahulikult.

„Aga kui me eksime?” küsis Errok endalt. Meil on röntgenifilmid ja kogemus. Ja siiski… Tema ise ja ka Keskküla olid ometi mitmel sarnasel juhul eksinud. Mitmed eeldatavad surma­kandidaadid kõndisid tänaseni ringi ja tundsid elust rõõmu. Jah, röntgenifilmide kvaliteet oli esmaklassiline, see võimaldas suure tõenäosusega diagnoosida haavandist lähtunud maovähki, aga kas ainult vähki? Ka need ja need haigused, Errok loendas neid teki all sõrmi kõverdades, võisid põhjustada vähile sarnaseid maokontuuri muutusi. Ise ei tunne ta ju midagi, mitte kõige vähematki. Ta kontrollis röntgenis tookord oma vana, ammu rahunenud haavandit. Näe, mis välja tuli. Ei, ainult röntgen asja ei otsusta. Keskkülal oli õigus. Ta laseb oma magu pildistada seestpoolt ning las nad võtavad ka proovitüki. Nende mõtetega Errok uinus.

* * *

„Oled sa seda varem neelanud?”

„Ei.” Errok silmitses aukartustundega musta läikivat ussina kõverdunud instrumenti laual. „Pagana jäme riistapuu teil. Kas ta mul kurgust alla lähebki?”

„Kõigil on läinud. Tee suu lahti, me teeme sul ilusti tuimaks. Neelad nii et ludiseb. Nii, hästi. Hakkame siis pihta.” Suu oli paks ja mõru, oli tunne, nagu oleks sinna käsn pidama jäänud. Errok toppis endale sondi vaevaliselt suhu. Teda aidati ja Errok tabas aitaja prilliklaaside taga vaevuaimatava muige. Mis sul viga irvitada, mõtles ta vihaselt, igavene torujüri, mis rahuldust sulle su töö küll võiks pakkuda? Hetkeks tundus talle, et lämbub. Errok tahtis sondi tagasi tõmmata, seda aga ei lastud tal teha ning luksudes surus ta toru sügavamale suhu.