Отрывок из книги
Midagi tilkus. See oli imelik heli, harjumatu ning uudne, mis tungis kõrvu ning trummeldas laugudel. Sumbunud, monotoonne, kuid milleski ometi meeliergastav ning rahutukstegev oli see raskete tilkade hääl vastu tsementpõrandat. Veel unesegasena tõstis Hinnov pea ja vaatas enda ümber, õpetaja nari oli otse tema vastas teisel pool seina. Õpetaja koht oli tühi. Vastu seina teisel kohal magas toimetaja, tömp lühike keha sirutunud narmendavaks kulunud teki all. Siiski, veidi end pöörates nägi ta ka õpetajat, õpetaja istus nari otsa vastu toetudes põrandal. Lõug laskunud rinnale, põlved konksus ning käed süles, tukkus ta ilmselt. End tekki mähkinud mustlane magas, kerratõmbunult nagu suur kass kahe nari vahel põrandal. Endine piirkonnavolinik norskas vägevalt tema enda selja taga naril. Kõik tundus korras. Seda näisid kinnitavat ka ukse tagant koridorist aeg-ajalt kostvad mõõdetud sammud. Kõik näis tõesti korras olevat ning ta mässis end uinumisvalmilt külili keerates uuesti tekki. Ja ometi miski häiris. Tilgad kukkusid siinsamas lähedal, segamatud oma monotoonsuses. Ükskõik, kinnitas ta endale juba ärritudes, püüdes kangekaelselt magada. Ta närvid polnud viimasel ajal enam korras, see oli selge. Kõik ärritas, nii toimetaja vaimukas irooniline kultuursus kui militsionääri jäme iseteadev võimutarkus. Ärritas isegi kooliõpetaja flegmaatiline rahu. Kuidas võis võtta nende olukorda rahulikult? Ja kas polnud toimetaja kõrgelennulised arutlused nurgas seisva paraski vinas lihtsalt naeruväärne abitu põgenemine tõelisusest, silmi sulgev teesklus kuristiku serval? Raske ja vääramatu näis selle surve siin müüride vahel. Ainus püsiv elanik nende seinte taga oli hirm, mis päev-päevalt uuristas oma käike sinu südamesse. Ainult mustlane näis sellest puutumata. Elavalt ja häirimatult liikus varga kõhn vilajas keha nende keskel.
Ei, miski polnud siiski korras. Nüüd tundis ta lõhna, imalat ja püsivat. Oli tundnud vist kogu aeg. See oli veri, pidi olema veri. Eetriaurudega segatuna oli see püsinud operatsioonitubades, harjumuspärane ja tuttavlik. Ta ei saanud eksida. Korraga üleni ergas, tõusis ta istukile ning vaatas tähelepanelikult enda ümber, õpetaja istus endiselt, oli ehk ainult rohkem vajunud vastu nari serva. Ta oli käed tõstnud sülle ja magas. Ei, siiski ei maganud. Juba haaratud imelikust ärevustundest, tõusis Hinnov, astus paari sammuga üle naridevahelise kitsa põranda ning kummardus õpetaja kohale. Vere lõhn oli vänge. Mustlase teritatud lusikavars lebas õpetaja jala kõrval, end üle poole põranda laotanud vereloigus. Süles lebavad käed olid jääkülmad ning hämmastavalt kõhnad. Aga verd tilkus veel, valgus kitsa nirena üle randme, õpetaja silmad olid poolsuletud, kuid ta elas. Kätel puudus pulss, aga kaelal tundis ta sõrme all nõrku võbisevaid tukseid. Edasi tegutses ta juba masinlikult. Läks ukse juurde ning tagus sellele kogu jõust, mõlema käega. Metallplekk tärises valjult, lausa kõrvulukustavalt üle koridori.
.....
„Mis see sinu asi on?” Valvur põrnitses teda umbusklikult. „Ma küsin, kes seda tegi? Nagunii saame teada … noh?”
„Ma ju ütlesin, tema ise … ei tohi viivitada silmapilkugi, ütlen seda kui arst.”
.....
