Читать книгу Foto - Penelope Lively - Страница 4

Kath.

Kath ilmub välja trepimademe kapist, kuhu tal ei peaks asja olema.

Trepimademe kapp on tuubil täis pabereid, mida Glyn nimetab vähekasutatavateks: seal on konverentside materjale, üliõpilastega seotud märkmeid, väljatrükke, sealhulgas loodetavasti ka see väljatrükk, mida mees praegu vajab poolelioleva artikli kirjutamiseks. Paberikuhilad ulatuvad tagasi ta tudengiaastatesse, need ei ole süstematiseeritud ega järjestatud, vaid kõik on läbisegi ja lihtsalt üksteise kõrval. Ajakirjade Past and Present virn on kõrvuti päevinäinud dokumendimappide ja ­kaustade hunnikuga, millest üht­teist on välja pudenenud. Unustatud üliõpilased triivivad ta jalge ette, kui ta seal sobrab, ja jäävad etteheitvalt põrandale: „Susan Cochrane’i panus minu seminaris on olnud vaid rahuldav …“ Siltidega fotokarbid – Aerofotod, Bishops Munby 1976, Leeds 1985 – on surutud järgmise mapivirna vastu. Kui üks neist välja võtta, vajuks kogu kuhi laiali, nagu vale liigutuse peale lauamängus, kus klotsidest tornist ettevaatlikult klotse eemaldatakse. Kuid Glyn on märganud tagapool kohta, mis võiks tõenäoliselt sisaldada vajaminevat väljatrükki.

Ülemisel riiulil märkab ta oma doktoritöö kuldsete tähtedega selga, roheline köide on ajaga pruunilaiguliseks muutunud; selle peal ajakirja Yorkshire Archaeological Journal aastakäiku 1980ndatest. Võiks öelda, et trepimademe kapi sisu on Glyni eriala peegeldus: see on maastik, kus kõik eksisteerib koos ning mille lahtimõtestamiseks läheb vaja eksperti. Kuid Glyn ei jää selle mõtte juurde kauaks peatuma, vaid jätkab üha enam ärritudes väljatrüki otsingut.

Ta tõmbab ühe kausta mapivirnast välja, et näha, mis sellele kirjutatud on, ja nagu võiski arvata, põhjustab see varingu. Meeleheiteni viidud, laskub ta neljakäpukile, et tekkinud segadus kokku korjata, ja äkki ilmub sinna Kath.

Pruun kitsas lõõtsmapp, mille kaanele on Kathi käekirjaga kritseldatud: Alles hoida!

Kath naeratab talle. Glyn näeb Kathi tumedat õhukest tukka, ta silmi, seda naeratust.

Mida teeb ta siin selle pahna keskel, millel pole temaga mitte midagi pistmist? Glyn korjab mapi põrandalt üles, jääb seda põrnitsema. Ta ei mõista, kuidas see siia võis saada. Kõik Kathile kuulunu oli ju minema viidud. Tookord. Kui ta. Kui.

Oot­oot, pea kinni. Siin all on veel mõned kaustad, millel samuti Kathi käekiri: Retseptid. Mis ajast tegeles Kath kokandusega, taevas hoidku? Glyn avab kausta, lappab selle sisu.

Tõepoolest, jah – väljalõiked 1980ndate lõpu ajakirjadest ja ajalehtedest, kuid huvi, nagu näha, oli üsna kiiresti soiku jäänud. Glyn uurib teist kausta, milles on arved, mitmed neist punasega märgistatud teistkordsed nõuded, mida samuti võis arvata, ning mõned pangaväljavõtted, millelt oli näha ülekulu.

Näib, nagu oleks need Kathi asjad siia sattunud koos Glyni paberitega kogemata, maja Kathi asjadest tühjendamise ajal. Kiirustades ja hooletult läbi viidud tühjendusoperatsioon. Elaine oli vabatahtlikult nõustunud kraami sorteerima ja ära koristama Kathile kuulunud asjad. Neid siin ei olnud ta märganud. Ja nii on need siin sellest ajast saadik seisnud ja kopitanud.

Noh, mitte just kopitanud, kuid äärtest pruuniks tõmbunud, degradeerunud nagu kõik muugi siin, nagu kõik eluta asjad ajapikku, valmistudes andma mõttetööd neile, kes tegelevad kadunud maastike lahtimõtestamisega. Lõõtsmapp on pruun, nii et selle degradeerumine ei ole nii ilmne. Glyn viskab muud kaustad põrandale ja istub trepi ülemisele astmele, pruun mapp käes.

Ta avab selle.

Selle sisu pole just rikkalik. Mõned dokumendid, kinnikleebitud pruun ümbrik, milles on midagi jäika. Glyn paneb ümbriku kõrvale ja vaatab läbi ülejäänu.

Juveliiri hinnang, kui palju võiksid maksta kaherealine pärlikee ja paar pärlitest kõrvarõngaid. Algselt olid need kuulunud Kathi emale, mäletab Glyn. Kath kandis neid sageli.

Kathi tervisekaart. Ja sünnitunnistus. Ahaa! Siin see siin on! Selle puudumine oli tookord küllaltki palju tüli põhjustanud ja seetõttu oli olnud vaja Somerset House’i minna. Abielutunnistust pole, nagu näha. Ka see oli kadunud, tekitades probleeme. Näib, et see on siiani kadunud. Probleeme see küll enam ei põhjusta.

Kathi keskkooli lõputunnistus. Seitse õppeainet. A­hinne kõigis ainetes, välja arvatud ühes. Glyn avastab selle mõningase üllatusega. Nii­nii. Kes oleks võinud seda arvata?

Märge mapi kaanel oli arvatavasti mõeldud Kathile endale. Ilmselt hoidis ta seal asju, mida arvas kunagi vaja minevat, kuid teadis – ta ju tundis ennast –, et nende kaotsiminek oli väga tõenäoline. Glyni valdab korraga iseenda suureks hämmastuseks kiindumuspuhang. Nüüd on ta täiesti kõrvale kaldunud väljatrüki otsimiselt, kuigi selle leidmisega on üsnagi kiire. Kiindumustunne asendub ärritusega: Kath segab tal tööd teha, mis ei olnud lubatud, nagu Kath väga hästi teadis.

Mapis on veel viie naela eest riigilaenu sertifikaate, millel 1950ndate keskpaiga kuupäev. Ajast, mil Kath oli umbes kaheksane, taevas hoidku. Mõned tšekiraamatu kontsud, postkontori hoiuraamat, kus arvel 14 naela ja 58 šillingit, ja kimp kirju. Glyn heidab neile pilgu. Kirjad on Kathi emalt, kes suri, kui Kath oli kuusteist. Glyn ei näe põhjust nende vastu huvi tunda ja paneb need lugemata mappi tagasi.

Jäänud on peaaegu läbipaistev kaust, mis sisaldab Kathist stuudios tehtud fotosid. Kath vaatab talle vastu läikivatelt mustvalgetelt fotodelt, ilmudes nagu päriselt. Noor Kath. Tagant valgustatud, paljastatud õlgadega Kath, pea pööratud kord ühele, kord teisele poole, pilk kaamerale suunatud või rõhutatult tagasihoidlikult langetatud, provokatiivselt naeratades või mõtisklevalt kõrvale vaadates. Need fotod pärinevad Kathi näitlejaks pürgimise päevadest, tehtud tükk aega enne, kui Glyn Kathi kohtas. Väga noor Kath.

Glyn uurib fotosid päris kaua.

Kath.

Ta paneb kõik tagasi kausta. Nüüd on jäänud veel pruun ümbrik. Glyn märkab alles nüüd, et ümbrikule on midagi kirjutatud. Kathi käega. Nõrgalt, pliiatsiga.

MITTE AVADA – HÄVITADA.

Kellele see teine käsk on mõeldud?

Glyn avab ümbriku. Selles on foto ja kokkumurtud paberileht. Esmalt vaatab ta fotot. Viis inimest seisavad murul, taustal puud. Kaks inimest neist, mees ja naine, on seljaga fotograafi poole. Ülejäänud kolme hulgast võib kohe ära tunda Elaine’i, nende kahe inimese vahel, kelle nägusid pole näha. Ning samas kõrval on mees ja naine, keda Glyn ei tunne.

Üks seljaga seisjatest on Kath – Glyn tunneks kõikjal ära ta silueti, selle kehahoiaku. Too teine, keegi mees, paneb esialgu pead murdma. Tuttav, kindla peale – võrdlemisi pikad tumedad juuksed, vähemalt peajagu Kathist pikem. Veidi küürus hoiakuga.

Glyn silmitseb mõne minuti fotot lähemalt. Ja siis ta näeb. Ta näeb käsi. Ta näeb, et Kathi ja selle mehe käed on selja taga, sõrmed tihedalt teineteise sõrmedesse põimitud; nii seisid nad seal hetke privaatses intiimsuses, kokkupõimunud käed ülejäänud seltskonnale nähtamatud.

Välja arvatud fotograafile, kes võis olla ja ka mitte olla teadlik silmapilgust, mille ta oli igaveseks surematuks muutnud – ühe tardunud hetke.

Ja nüüd tunneb Glyn ära, kes see keegi on, see mees. See on Nick.

Glyn avab kokkumurtud paberilehe, mis fotoga ühes ümbrikus oli. Ta tunneb, nagu oleks teda tabanud mingi sandistav haigus, kuid see paber nõuab tähelepanu.

Käsitsi kirjutatud. Lühike sõnum. „Ma ei suuda vastu panna kiusatusele see sulle saata. Negatiiv väidetavalt hävitatud. Ole õnnistatud, mu arm.“

Ilma allkirjata. Seda ei olegi vaja. Ei olnud Kathile tookord ega ole ka nüüd Glynile. Kuigi kinnitust oleks siiski vaja. Kuskil peaks leiduma Nicki käekirja näide. Allkiri. Või kaua aega tagasi saadetud kiri ajast, kui Glyn oli konsultant, või midagi täiesti mõttetut seoses maastikuajaloo sarjaga, mille kirjastaja Nick oli ja millest ta lõputult, ise teemast midagi teadmata, innustus, nagu alati.

Haigus on nüüd Glynil kõrist haaranud. Kõrist, soolikatest, munadest. Ta tunneb, et on … teda haarab tohutu õõvastus, kõik käib kõhus ringi, emotsioonidetulv paneb pea ringi käima. Raev on peamine, seejärel armukadedus, siis alandus, ja kõigele lisaks mingi vihane tarmukus ja energialaeng. Kus?

Millal? Kes? Kes pildistas? Kes oli see, kes foto – tõenäoliselt – Nickile edasi andis ja negatiivi väidetavalt hävitas?

All kabinetis heliseb telefon. Glyn on plahvatuslikku jõudu nii täis, et hüppab kohe jalule ja on hetkega poolest trepist all, tahaks võtta telefoni ja nähvata: „Ma ei ole kättesaadav. Kahjuks.“

„Raev on peamine, seejärel armukadedus, siis alandus, ja kõigele lisaks mingi vihane tarmukus ja energialaeng. Kus? Millal? Kes? Kes pildistas?“

Mul ei ole praegu aega teiega tegeleda, sest ma just avastasin, et mu naisel, mu kunagisel abikaasal oli afäär oma õemehega – millal, seda tuleb veel täpsustada. Ilmselt on mind petetud, olen sarvekandja. Minu arusaam möödunust on pea peale pööratud. Saate ju aru, et see nõuab lähematel päevadel kogu mu tähelepanu.

Telefon ei helise enam. Mida võiski arvata. Automaatvastaja on sisse lülitatud.

Glyn läheb tagasi trepist üles. Ta istub, hoides fotot ja paberilehte käes; vaatab kord üht, kord teist. Kath on nüüd kõikjal, on trepimademel ja trepil ning suures pilgeni täis reetlikus kapis; teda on tosinate kaupa, eri aegadest ja eri kohtadest; ja tundub, nagu räägiksid need Kathid kõik korraga. Kath, kes on voodis käed ja jalad ümber Glyni põiminud, lobisedes samal ajal filmist, mida just nägi. Kath, kes on Glyni kabineti ukse vahelt pea sisse pistnud, naeratades päikeseliselt ja pakkudes kohvi. Kath, kes libiseb Glyni ees Cumbrias mööda mäenõlva alla, väike särav kuju punases jakis.

Küsimused Glyni peas sööstavad sisse ja välja. Millal ja kus ja kes? Ja kes veel? Kes sellest veel teadis? Kas Elaine teadis? Kas Elaine andis vaikiva heakskiidu? Kas kõik olid sellest teadlikud?

Kas tema oli ainus ilmsüütu ja lihtsameelne? Kas teised sosistasid Glyni seljataga, heitsid talle teadvaid pilke?

Ja kellele oli Kath pliiatsiga ümbrikule kritseldanud: HÄVITADA – MITTE AVADA?

Iseendale?

Mulle?

Kas Kathil oli see plaanis? Kas ta valmistas praegust hetke järk­järgult ette? Et varitseb trepimademe kapis, sajab siis sealt alla ja kõrvetab mind leegiga?

Oh ei. Kath ei olnud selline. Kath ei plaaninud midagi ette. Kath ei vaadanud kunagi homsest kaugemale. Kath võttis päevi nii, nagu need tulid, ja lasi neist lahti, kui need olid möödas.

Ei, ühel päeval jäi mapp, kuhu ta oli kokku korjanud kõik oma olulised dokumendid, talle ette. Ta lappas need läbi – võib­olla midagi otsides – ja nägi ümbrikku. Võttis välja foto ja paberilehe, mõtles „Oih!“, kritseldas midagi ümbrikule ja surus kõik tagasi mappi.

Miks ta ei oleks võinud foto lihtsalt hävitada, kohe sel hetkel?

Aga sellepärast, et ta võis tahta seda uuesti vaadata. Sellepärast, et see tähendas tema jaoks midagi. Midagi? Või palju? Kõike?

Mapp oli kindel panipaik, kuhu Kath peitis asjad, mille alalhoidmist pidas ta kas otstarbekaks või mugavaks või … või olid nendega seotud tunded.

Miks poleks võinud need kategooriatesse liigitada? Üks kaust dokumentide, teine südameasjade jaoks.

Kuid Kath ei toiminud kunagi nii – ettevaatlikult, kaalutletult, ratsionaalselt. Ta surus kõik lihtsalt samasse mappi, sest tahtis neid alles hoida. Ja võimalik, et enne nende sõnade ümbrikule kirjutamist helises keset paberites tuulamist telefon.

Kath pani kõik tagasi, kuid siis välgatas mõte. Ta võttis ümbriku uuesti välja, kritseldas sellele kiiresti midagi, pani ümbriku tagasi mappi, mapi sahtlisse või kappi või kuhugi, kus ta seda parajasti hoidis, ja unustas selle. Ta haaras telefoni ja hüüatas: „Oi, tere … Kui kena kuulda! Mul on nii hea meel, et sa helistasid. Ma kavatsesin just … Kuule, mida sa täna teed? Mul on äkitselt nii tahtmine minna …“ Ja juba ta keerles järjekordselt spontaansesse tegevusse, mida polnud ette kavatsenud.

Kuid neid sõnu kirjutades – mõeldes, mida kirjutada – oli ta ehk alateadlikult arvanud, et keegi võib ühel hetkel ta pabereid sirvida, võib ümbriku leida ja avada.

Mina.

Nii ta käsibki mul seda mitte avada.

Ja arvab, et ma kuuletun? Või oletab – pisut muiates, kerge õlakehitusega ja silmi pööritades –, et ma avan selle?

No eks sa ise vastutad, mõtleb Kath. Mina ju käskisin sul seda mitte avada.

Kõik on sekundite küsimus. Telefon ju heliseb. Kath võtab pliiatsi.

Glyn on nii pikalt trepil istunud, et selg on kangeks jäänud. Ta tõuseb, läheb tagasi kapi juurde. Korjab põrandalt kokku sinna varisenud kaustad ja mapid ning asetab need aknalauale virna. Kathi mapi asetab ta teisele poole, koos ümbriku ja selle sisuga. Ta jätkab otsingut mappide taga paiknevatest virnadest, kuhu on ladestunud mitmesuguseid pabereid, nende seast ilmuvad lõpuks ka mõned väljatrükid.

Esialgne põletav raev ja šokk on nüüd lõpuks taandunud üheksainsaks eesmärgiks. Glyn teab, mida kavatseb teha – kuid tähtsamad asjad kõigepealt. Mõttes käib ta nähtu ja kõik sellega kaasneva üha uuesti läbi, kuid samal ajal peab ta süngelt silmas tänase päeva – päeva, mis osutus eriliseks – esmast eesmärki. Ta leiab selle kuradima väljatrüki.

Glyn kaevub kolmekümne viie aasta jooksul ladestunud kihtidesse. Paberid, paberid, paberid. Terved metsad, mis tema pärast on pidanud surema. Tamm, saar, viirpuu – või pigem küll harilik mänd – tema karjääri huvides. Niisuguses kõrgendatud meeleolus leiab Glyn, et on võimeline igakülgselt mõtteid koondama. Kuid mõtted kihutavad paralleelselt, mõtted lükkavad ja tõukavad üksteist. Jõuab pärale mõte fotost: millal? kes? Glyn märkab slaidikarpi, talle meenub loeng, mille peab varsti andma. Võtab slaidid välja. Kus oli see foto tehtud? Kus nad seisavad, nemad kahekesi? Väljatrükki pole ta ikka veel leidnud. Glyn asetab kaustavirna oma kohale tagasi ja liigub edasi järgmise riiuli juurde. Ajaleheväljalõiked, pungil karbid; veel üks mets maha võetud. Glyn kujutab ette kirveid – ei, hoopis kettsaed peavad need olema. Foto oli tehtud puude taustal, tuleb talle meelde. Mis puud? Vihje? Üle kontrollida.

Glyn võtab ühe karbi alla, avab selle. Märkmed – hulgaliselt käsitsi kirjutatud raamatukogumärkmeid päevilt enne koopiamasinaid. Töö. Ta enda tööd täis tunnid. Jumal teab, kui mitmeid sadu tuhandeid töötunde see kapp endas võib peita; tema tööd, teiste tööd. Tema töö omakorda peegeldab lõputul hulgal nimeta surnute tööd. „Maastikuajaloolane dekonstrueerib nimeta inimeste sugupõlvi kestnud töö füüsilised tõendid. Nägudeta inimhordide igapäevase töö, sajand sajandi järel, tund tunni järel, aasta aasta järel, kuumas, külmas, märjana, näljasena, valutavate liikmetega. Kaevavad, kühveldavad, sikutavad. Veavad ja kannavad. Tükeldavad ja hakivad. Laadivad, virnastavad, tõstavad. Karjatavad loomi, talitavad loomi, tapavad loomi. Langetavad puid, lõhuvad kive. Muudavad puud ja kivid majadeks ja küünideks ja kirikuteks ja katedraalideks. Hiivavad kivi ja klaasi taevakõrgustesse. Ja kogu selles füüsilises maailmas toimetasid ringitõttavad, tagantaetavad inimesed, kes tegutsesid vaid ellujäämise nimel, töötasid selleks, et elada, päev päeva järel, et tunda oma nahal päikest ja vihma ja tuult, et kõhtu täis saada, mõni tund magada ja ärgata, et uut päeva näha.“

Millal ma selle kirjutasin? mõtleb Glyn. Pole paha, mis? Ta nagu mäletas, et rääkis seda kaamera ees, kui tehti esimesi teleseriaale. See tormakas aeg. Olid alles päevad. Teda veeti koos saatemeeskonnaga pidevalt ühest kohast teise, ilusad tragid neiud kirjutusalustega, produtsent, kaameramehed, helitehnikud – ja tema kõige selle keskel. Rääkis mäenõlvadel ja teel katedraalide juurde, tundes, et naudib iga minutit. Kui telesaated juba käisid, tundsid võhivõõrad ta ära: kõrvalpilgud tänaval või raudteeplatvormil. Kolleegide küünilised kommentaarid, millest tal polnud sooja ega külma. Oldi kadedad? Ah, see kõik oli nagu kiirkarussell, seda see oli.

Kuid ennekõike oli see töö. Noh, tööl ja tööl on vahe. Ka mina olen tundnud märga ja külma, mõtleb Glyn, ja ma olen veidi kaevanud, kuid mitte kühveldanud ja raskusi vinnanud, ja ka nälga pole ette tulnud. Kuid mu elus pole olnud päeva, mil ma poleks tööd teinud.

Ja siin ilmub Kath, just õigel ajal.

See on tema hääl, mis kõlab kõigist kõige selgemalt. Mida ta ütleb? Miks on nii, et need sõnad jäävad kummitama igaveseks? Lause, mida korratakse ikka ja jälle. Glyni peas kõlavad Kathi sõnad sama selgelt, kui ta näeb ta lihast ja luust kuju.

„Sa ei tule minuga?“ Tõusval, kõrgel rõhutatud hääletoonil: „… minuga?“ Ja nüüd näeb Glyn sama selgelt, kui kuuleb. Kath istub nende Ealingi kodus köögilaua teises otsas, kiri käes. See pidi olema suvel; ta nahk on valge pluusi taustal väga päevitunud. Kuldkett kaela ümber. Juuksed duši all käimisest märjad, liibumas vastu kaela.

„Sa ei tule minuga Devonisse, Brannonitega nädalalõppu veetma?“ Nüüd piidleb ta Glyni õrritavalt – mitte kunagi paluvalt, oo ei, mitte kunagi, just sellise „võta või jäta“ veidra pilguga. „Devonis on igasugu maastikke.“

Ja Glyn selgitab – ilmselt teist või kolmandat korda –, et peab konverentsile minema.

„Pole hullu,“ märgib Kath. „Kahju. Röstsaia tahad?“

Kath ei käinud tööl. Kath ei olnud aheldatud kohustustega, vastutusega, ei pidanud kindlal ajal kindlas kohas olema, ei pidanud tegema asju, mida ta eriti teha ei tahtnud. Glyni vaimusilmas tuiskab Kath alati mööda tänavat, naeratus suul, kerge kandamiga, kui kõik tema ümber tegutsevad kohustuste sunnil: postiljon veab ukselt uksele posti laiali, veoautojuht tassib kartongpakendis pakke nurgapoodi, liikluspolitseinik teeb kontrollreidi, mingid mehed JCBst^[1.] on ametis hüdrauliliste puuridega, maaklerid on kummargil töölaua kohal, taksojuht ootab valgusfoori taga. Kõik toimetavad peale Kathi, kes hakkab omal valikul minema kuhugi, tegema midagi, mida talle meeldib teha.

Ja isegi kui Kath töötas, ei tundunud, et ta tööd tegi. Kui tal oligi mingi töökoht – perioodidel, mil ta oli lasknud end värvata, kas raha teenimiseks või mõnel muul eesmärgil –, oli see tema valik. See oli äkki tundunud huvitav või lahe – aidata kedagi kunstigaleriis või käsitöökeskuses, lüüa kaasa muusikafestivalil, otsida kirjastajale fotomaterjali. Ja kui huvi või lahedus kadus, ei olnud Kathi enam seal. Ta oli lihtsalt ühel hetkel haihtunud – võib­olla vabandavalt naeratades, võib­olla mitte.

Glynile olid need episoodid tuttavad, kuna ta pidi vahetevahel vastama telefonikõnedele, kui helistajad olid kas kimbatuses või lausa nördinud.

Kuidas sai Kath seda endale lubada? Noh, mõtleb Glyn, tänu mulle sai ta kümne aasta jooksul kenasti hakkama, sest oli minuga abielus. Mina maksin ta arved. Toitsin ja katsin, andsin peavarju, ja seda kõike üsnagi korralikult. Aga enne seda? Lõppude lõpuks oli Kath juba ajal, mil ta minu käte vahele jõudis, küps ja iseseisev täiskasvanud naine. Ta oli kolmekümne kuuene, olnud vaba ja vallaline kakskümmend aastat, sest tema pere lagunes koost, kui ta ema suri. Mõlemad tüdrukud olid emalt midagi pärinud, aga mitte piisavalt, et ära elada. Õigemini mitte piisavalt, et lahedalt ära elada, kuid jätkus, et omadega välja tulla, et peost suhu moel hakkama saada. Juhuslikud lisasissetulekud laekusid kuskilt või kelleltki. Arvan, et nii see võiski olla. Ja Elaine, olles Elaine, õppis ja alustas oma äriga, töötas järgmised nelikümmend aastat ja nüüdseks, nagu näha, on ta äri osutunud väga tulusaks; samal ajal aga Kath, olles Kath, ei teinud midagi niisugust.

Glyn tuhlab ikka veel kapis, kuid kui väljatrükk peakski talle ette jääma, on väga tõenäoline, et ta seda ei märkakski, nii pingsad on ta mõtted. Ta leiab, et need mõtted pole midagi uut, lihtsalt juhtunu mõjul on kõik kuidagi moonutatud. Haiguse tõttu, mida ta nüüd põeb – selle palaviku tõttu –, on kõik nagu moondunud. Kath on see, kes ta kunagi oli, kuid samas ka nagu keegi teine. Glyn näeb teda nüüd teisiti – Glyn otsib teda nüüd teisiti.

Kath ei „teinud tööd ega kedranud“.^[2.] Ta toimetas oma asju. Selles mõttes elas ta nagu lilleke väljal. Kuid teisalt jälle mitte. Ta ei hoolinud kõige vähematki saavutustest või positsioonist – ei enda ega teiste omast. Pretensioonikuse naeris ta välja. Tolle aja hedonistlik õhkkond sobis talle väga, aktuaalsed vastasseisud ei pakkunud pinget. Glyn ei mäleta, et Kath oleks eales huvitunud välispoliitilisest olukorrast või sellest, keda ta peaks valima. Feminism jättis ta külmaks. Naiste õigused ei tähendanud tema jaoks midagi, sest need olid tal nagunii olemas.

Talle ei olnud kunagi midagi keelatud seetõttu, et ta oli naine. Naiseks olemine võimaldas tal läbi elu purjetada, määrata ise oma kurss, teha seda, milleks parajasti tuju oli.

Mitte iga naine ei saa nii elada, mõtleb Glyn. Oh, heldene arm, muidugi mitte. Aga kuidas siis Kath sai?

Sellepärast.

Sel hetkel võtab kujutlus temas võimust. Enam Glyn ei mõtle Kathist, vaid näeb teda. Ta näeb Kathi rindu. Väikesi ilusaid rindu – need olid nagu pisikesed koonused, tipus üllatavalt šokolaadipruunid nibud. Glyn ei saanud neilt omal ajal silmi ja nüüd kerkivad need taas ta silme ette. Häbemekolmnurk – siidjas puhmas, täpselt nagu ta juuksed. Need sääred. Kitsad jalalabad. Ja nägu – oo jaa, Kathi nägu.

Kath võis nii elada, sest ta oli pilkupüüdvalt kaunis. Mitte tavaline iludus, vaid välimusega, mis oli ühtaegu isikupärane ja lummav. Väike näolapp peente näojoontega – nina kuju, rohelised silmad, mis näisid valgust püüdvat, kõverduv suu, kui ta naeratas. Kui Kath oli seltskonnas, siis torkas silma, et kõik teda vaatasid. Nii naised kui mehed. Isegi lapsed. Kathil ja lastel oli mingi vastastikune tõmme. Lapsed vedasid ta endaga kaasa, ja Kath läks nendega kaasa. Võib­olla kui …

Kath, ja ema? Jumaluke, oh ei. Tema, kelle tähelepanuvõime oli kui liblikal. Ega kaardid seda ette ei näinudki. Ja üleüldse, mina ei soovinud lapsi.

Glyn on jõudnud kapi ülemise riiuli juurde. Veel kaustavirnu, veel igasugu karpe.

Oxfordshire’i karjarajad – 1984. Glyn avab karbi: maakaardid, fotod, ja jälle Kath. Mitte nagu tollel eelmisel fotol, mitte seismas kuskil millalgi ja kellelgi käest kinni hoides; need pildid siin ei muuda kellegi möödanikku, vaid on lihtsalt selle aja fotod, tunnistused kellegi olemasolust kusagil teatud hetkel.

„Miks me siia tulime?“ küsib Kath. „Ma saan kohutavalt mudaseks.“

Kath on roninud viie põiklatiga väravale, istub sellel ja kissitab päikese käes silmi. Ta on teksades ja T­särgis, ilma rinnahoidjata. Glyn näeb Kathi rinnanibusid läbi õhukese kanga; see juhib ta pooleliolevalt tegevuselt – Ordnance Survey kaardi lähemalt uurimiselt – kõrvale. Oleks läheduses mõni heinasaad, viinuks ta Kathi kohe heintesse, ja asi ühel pool. Aga millal te viimati heinasaadu nägite? Glyn ei tunne veel hästi seda naist, kuid varsti küll, kui kõik läheb plaanitult.

Nad on tulnud mööda põldudevahelist teed, ja rohukatte asemel on sellel nüüd sügavad mudased roopad. Glyn on keskendunud tee laiusele. Ta kaalutleb selle üle, resoluutselt ignoreerides Kathi nibusid. Üks asi korraga. „Me oleme siin. Ma arvan, et see siin on endine sõidutee, aga pean selle üle kontrollima. Ma ju mainisin seda, kui teele asusime.“

„Jah, mainisid küll. Ma pidevalt unustan, et sa ju teed tööd.“ Kath naerab.

See naer. Keegi teine ei naera nii. „Tundub nagu jalutuskäik maal. Kuid, tegelikult, oleks sul midagi selle vastu, kui ma siia jääks, kuni sina ülejäänud tee üle kontrollid? Võtaksin heki taga päikest.“

Ja juba hüppabki Kath põllule teisel pool väravat, viskab selili rohule, tõmbab T­särgi seljast, alasti rinnad taeva poole.

Glyn lükkab karbi tagasi kappi ja märkab samas tagapool olevat õõnsust. Väljatrükid – ahaa! Lõpuks ometi see, mida ta on nii pikalt jahtinud: „Põhja­Inglismaa asustatud alade jaotuse põhiskeem. Uurimistöö, 1961“.

Kui Glyn oleks otsimist alustanud ülemiselt riiulilt, ei oleks lõõtsmapp üldse päevavalgele ilmunud. Vähemalt mitte sel päeval. Päev oleks jätkunud tavapäraselt; nüüd oleks ta juba oma laua taga alumisel korrusel ja kirjutaks oma pooleliolevat artiklit edasi.

Glyn korjab kokku kõik, mida tal vaja läheb, sulgeb kapiukse ja läheb alla oma töötuppa. Seal asetab ta väljatrüki laua servale. Ta asub, nagu tal plaanis oli, uuesti tööle, pagan võtaks.

Glyn võtab foto uuesti välja.

Vaatan veel kord. Võib­olla mul jäi esimesel korral midagi kahe silma vahele. Kathil on seljas vöökohal kroogitud pikk seelik ja mingi must topp, mis paljastab sügavalt ta kaela ja selja. Ma vist mäletan seda toppi. Kõrvas kõrvaripatsid. Neid mäletan samuti.

Nick kannab tumedaid pükse ja lühikeste varrukatega ruudulist särki. Ei mäleta neist kumbagi, kuid mäletan hästi neid Nickile iseloomulikke liiga pikki juukseid ja seda, kuidas need tal silmade peale langesid. Fotol varjasid need ta nägu, mis oli küljele pööratud, ja pilk mitte Kathi, vaid kellegi teise poole suunatud. Elaine poole vist.

Elaine vaatab kaamerasse. Ta vist räägib – suu on veidi avatud. Võib­olla räägib ta nendega.

Elaine’il on jalas püksid ja seljas mingi vabaaja sviiter, kott õlal, teksakübar peas.

Ülejäänud kahte ma ei tunne. Pikk kõhn mees. Lühikest kasvu naine tumedate lokkis juustega. Samuti kergetes vabaaja riietes, mille põhjal võib järeldada, et on suvi ja et tegemist on mitteametliku väljasõiduga.

Selline väike seltskond. Ja siis on seal veel fotograaf, muidugi. Mees või naine.

Ja kus olen mina? Noh, ilmselgelt mitte seal. Mind polnud, olin kuskil mujal, tegin midagi muud.

Ja kus nad kõik on? Taust on anonüümne. Puuderida. Seistakse rohul. Sinine taevas, üksik valge pilv.

Väljasõit. Väike ekskursioon. „Kuulge, läheks õige … Jätaks kõik sinnapaika, ah? Nii taevalikult ilus ilm ju. Elaine tuleb, ja Nick muidugi …“

Millal? Arvestades Elaine’i nooruslikku nägu, näib olevat tegemist 1980ndatega. Kuhugi sinna kanti.

Kuid tahaks ikkagi teada, millal täpselt. Ei, mitte et tahaks, vaid ma lausa pean selle teada saama. Pean sellest väikesest tõendusmaterjalist välja pigistama kõik, mis võiks osutada, kuidas need asjad tookord olid, sest ilmneb, et asjad ei olnud sugugi nii, nagu need näisid tollal olevat, ega ka mitte nii, nagu mina olen kogu aeg arvanud neid olevat.

Millal see foto tehti?

Ja kes oli fotograaf? Inimene, kes oli ilmutatud filmi ja fotode ümbrikul järel käinud, vaadanud hajameelselt selle sisu, uurinud seda konkreetset fotot lähemalt, mõelnud hetke, lõiganud negatiivi filmiribast välja ja andnud mõlemad temale.

Vaikiv kokkumäng? Kellega?

Isik, kes sellele küsimusele vastata võiks, on muidugi Elaine. Kellega võis olla või mitte olla kokkumäng – ja seda ma pean teada saama. Igatahes Elaine kindla peale teab, kes sellesse väikesesse väljasõiduseltskonda kuulusid.

Ja nüüd on see Elaine, kelle kuju ruumi täidab. Glyn näeb ja kuuleb teda erinevates kehastustes. Ta on Elaine’i tundnud palju aastaid, mitmel eri moel. Oluline on, et ta on Kathi õde, ja sellisena Glyn teda nüüd lahkab.

Nad ei olnud just väga lähedased, muidugi. Elaine oli palju vanem, ja nad olid täiesti erinevad – välimuselt, kalduvustelt, olemuselt, igas mõttes. Kuid nende vahel oli midagi – selline kummaline segu pingest ja õdedevahelisest kohustuslikust seotusest. Elaine, kes vahetpidamata Kathile nähvas – Kath oli ju Kath, kellega Elaine ilmselt kunagi ei suutnud leppida sellisena, nagu ta oli –, kuid sealjuures siiski õde alati kaitses. Kath aga võis äkitselt korraks – ilma erilise põhjuseta – Elaine’i juurde minna või talle hilja öösel helistada.

Polnud minu asi, mõtleb Glyn. Ise nad teadsid. Kuid nüüd korraga on minu asi. Millist osa Elaine selles loos etendab? Kas ta teab? Kas ta teadis juba siis?

Glyn mõtleb Elaine’ile – Elaine oli tollal edukas aiandusarhitekt, ärinaine. Nicki abikaasa. Glyni kauaaegne tuttav – tõepoolest, tema ja Elaine olid teineteist tundnud juba üsna pikka aega. Kuid Elaine’ist on raske aru saada. Ta räägib ja näeb välja nagu alati: ei mingeid vihjeid. Võib­olla on Elaine alati selline olnud – selline külmavereline.

Kord oli ta siin, selles ruumis. Tookord. Siis kui. Pärast seda. „Kas sa jääd edasi siia elama?“ küsis ta.

Glyni vastuse peale ei kosta Elaine midagi. Ta teeb ettepaneku, et võib Kathi asjade sorteerimise enda peale võtta. Seda ta ka tegi, kuid nagu näha, plats jäi päris puhtaks tegemata.

Nagu olnuks Glynil veel kõige tipuks vaja ka elukohta vahetada. Jah, muidugi … jäävad ju mingid resonantsid. Kuid need jäävad nagunii. Peab leppima ja olukorraga harjuma.

Glyn laseb Elaine’il minna. Tal pole enam midagi pakkuda, või vähemalt mitte sel kujul. Glyn tõmbab oma märkmed endale lähemale, lülitab arvuti sisse: on juba hiline pärastlõuna ja suur osa päevast on raisku läinud.

Foto hõõgub ümbrikus ja Glyni peas.

Glyni töömeetod on erapooletu hinnangu andmine. Tõendipõhine hinnang, olemasolevate faktide kaalutlemine. Süsteem, tänu millele on ta avaldanud mitmeid raamatuid, kirjutanud palju artikleid, pidanud hulgaliselt loenguid ja ettekandeid ning kirjutanud retsensioone. Muidugi käivad sellega kaasas ka isiklikud hinnangud: Glyn on tuntud oma jõuliste arvamusavalduste ning oma seisukohtade tarmuka kaitsmise poolest. Kuid erapooletu vaatlemine ja tasakaalukas lähenemine on kõige olulisemad.

Kui heita erapooletu pilk Glynile endale praegusel ajal, näeks umbes kuuekümnest, pingsalt arvutiekraani jõllitavat meest tumedate tõrksate juustega, milles võib näha üksikuid halle salke. Kandiline, robustsete näojoontega nägu, millel ilmselgelt on tulnud küllaltki palju väljas värskes õhus viibida: punetav, ilmastikust mõjutatud farmeri nägu. Suured pruunid silmad, paksud kulmud. Suunurgad allapoole, mis ehk osutab sõjakale keskendumispüüdele. Ta toksib klaviatuuri, teeb palju vigu: kahe sõrmega trükkija. Iga natukese aja tagant võtab ta kõrvalasuvast virnast paberilehe, heidab sellele kõrvalpilgu ja lükkab kohe hooletult eemale.

Tegemist on töötoaga, see on selge. Seinad on ääristatud maast laeni raamaturiiulitega, mis nii vertikaalselt kui horisontaalselt pungil raamatuid täis. Laudadel ja toolidel paberivirnad. Kartoteegikapid. Toas on vaid üksikud dekoratiivsed tarbetud esemed: paar Staffordshire’i terjereid kaminasimsil, läikiv kann aknalaual, kulunud Pärsia vaip põrandal. Raamitud Ordnance Survey kaart, mis kujutab tükikest Yorkshire’i maakonnast 19. sajandi keskel. Mõned aerofotod rohelisest maastikust. Glyni enda värvifoto, millel ta on mõnikümmend aastat noorem: nägus meesterahvas tuulisel mäenõlval; foto allserva on kritseldatud mõned allkirjad ja sõnad „Tervitustega meie kõigi poolt. „Changes in the Land“ tiim, 1980“.

Eemalduge – vaadelge kogu pilti eemalt, kaugemalt –, ja te näete, et töötuba asub majas puudega ääristatud tänaval, kus on kõrvuti väikeste aedadega ridaelamud: see on 1930ndate elurajoon, sõjaeelne Lõuna­Inglismaa äärelinn; eemalduge veelgi kaugemale, täiesti erapooletusse ülaltvaatesse taevast. Avaneb vaade linnale, kuhu on kokku kuhjatud kive, telliseid, puitu, klaasi, metalli. Kõrgendikul, kesk seda segadikku kõrgub katedraal. Madalamal on kitsa jõeoruna teederägastik, mida ümbritsevad korstendega ridamajade rivid, pargivöönd, ametiasutuste kvartali valged kaljuseinad, ja linna serval korrapärane geomeetriline ülikoolilinnak, Glyni töökoht.

Inimesi pole; on vaid putukatena roomav autoderodu. Glyni maja ei paista enam, see on sulandunud linnamassiivi, vaid väike kastike teiste samasuguste kastikeste reas. Ja see massiiv, mõistetamatu keeruline segadik, valgub servades laiali, hajub ja hajub, kuni sellesse lainetab ilmaruum. Või õigemini ilmaruumid: ruudukujulised ja kolmnurksed, ristkülikukujulised ja pikergused ja väändunud kujuga, servades kohati tumedad kõrgendikud. Tumedad poorsed massid, pikad kahvatud jooned, mis lõikuvad eemale kaugusesse. Siin­seal linnatihendiku miniatuurne versioon, väike energia kontsentratsioon joonte ühinemiskohas. Ja siis lõpuks annab ruum alla – on mingi leke, immitsus, punguv rahutus, mis muutub taas linnaformaadiks: enigmaatiline sulandumine enne ja nüüd, kõik toimumas samaaegselt.

Muidugi vaid juhul, kui saad aru, mida sa näed. Kui sa oled Glyn Peters, kes nüüd on arvuti tagant püsti tõusnud ja avab kapi laiu madalaid sahtleid. Ta leiab, mida otsib – kaardi ja suure aerofoto. Laotab need kõrvuti, uurib süvenenult aerolaotust, nähes mitte selle ruumi ja kuju, vaid ajakihtide ladet. Ta näeb kõrvuti asetsevaid sajandeid, mis üksteist ülimalt mõjutavad, üksteist tükeldavad, üksteist eest ära tõukavad. Ta näeb keskaja talupoegade tööd 18. sajandi suletud alade tugevate piiraedade all; ta näeb kunagist Rooma teed tänapäeva kiirtee all; ta näeb normannide lossi rohelist kalmet, mis on end kesk linnakeskuse virvarri välja pistnud.

Glyn näeb iseend, määramas oma kohta ajas. Olin seal, tegin seda. Seal on Bishops Munby, kus ta veetis suve 1976. aastal, juhtides kadunud keskaegse küla väljakaevamisi. Ta näeb tänini selgelt seda maa­ala, selle paljurääkivaid mullakamakaid ja ­valle, kallakuid, hulka väikesi ehitisi, mis seal kunagi olid asunud, külatänavat, kalatiikide riba. Päevi täis päikest, vihma, ringiuitavat uudishimulikku lehmakarja, ajutist kohvikutelki. Ta mäletab õhtuid kohalikus kõrtsis, lõbusat tudengikampa, kes seal tööl oli. Ta näeb tütarlast Durhamist: keegi Hannah, noor õppejõud, kellega neil tol ajal vastastikku rahuldust pakkuv kokkulepe oli: lühikesed narmendavad teksapüksid ja pikad pruunid sääred, vandenõulaslik naeratus, mis mullavalli kühveldades välgatas.

Glyn satub taas samasse kohta kümme aastat hiljem, kokkusulandunud tööstuslinnade keskele, sobitades tänavamustreid vanade maamõõdistuse kaartidega. Üksildane töö, ümberringi keerlemas kohalik elu, inimesed heidavad pilgu kirjutusaluse ja seljakotiga mehele, kes edasi­tagasi luusib. See oli tormiline aeg, mil ta kirjutas parajasti tähtsat raamatut ja peas keerlesid igasugu projektid. Ja Kathi hääl kostab siia – pühkides minema läikiva pinna, mida Glyn põrnitseb ja mis nüüd asendub odava hotelli lõhnaga, kus Glyn tol ajal tavaliselt peatus –, Kathi hääl telefonis: „Ma lähen mõne päeva pärast paariks nädalaks Prantsusmaale koos mõnede tuttavatega, sest sind ei näi sel suvel siin olevat.“ Paus. „Kas sa armastad mind?“ küsib Kath. Glyn paneb hotellitoas märkmeid paberile, ja siin on Kath, sada viiskümmend miili eemal. Ikka veel kostab ta hääl. Glyn kuuleb vaid Kathi häält, tema enda hääl on kustunud. Mida ta Kathile tookord vastas? Tont seda teab.

Glyn vaatab laiali laotatud aerofotolt üles ja põrnitseb lööduna aknast välja. Kummaline. Sõnad, mida ta oma peas kuuleb, on teiste, mitte kunagi tema enda sõnad. Teised on need, kes midagi ütlevad, tema ei vasta. Puudub vastastikune mõttevahetus, olulised tõendid on puudu. Ja ma ei ole kunagi olnud inimene, keda võiks pidada sõnaahtraks, mõtleb Glyn.

Huvitav. Mälu toimimine näib enamjaolt olevat vastuvõttev: mida me näeme, mida kuuleme. Oleme tegevuse keskel, kuid mingil moel eemaldame end pildilt. Glyn sorib veel mälus ringi ja avastab, et ei kuule enamikul juhtudel oma häält. Vaid harva, kui ta loengut on pidanud või kaamera ees seisnud, on seda kuulda, küllap seetõttu, et siis olid tal read paberil ette valmistatud ja jutt juba tuttav. Kuid kõigis stseenides teistega on ta vait – tema, kes ta harva vaikis.

Glynile torkab pähe, et võib­olla on mängus paljuütlev analoogia surnute vaikimisega. Müriaad surnuid, kelle elud teda puudutavad ja kelle tegevusi ta püüab rekonstrueerida selle alusel, mida nad endist maha on jätnud – kive ja telliseid, mis on tekitanud segadust maastikul ja paberitormi tuhandetes arhiivides. See tohutu vaikiv mass, mis sooritas kõiksugu tegusid, kuid ei saa sulle jutustada, kuidas tundus see neile endile – nende hääli on kuulda vaid kellegi teise kaudu, filtreerituna, lahustununa, moonutatuna. Jah, see võiks küll olla rabav lõik mõnes tulevases artiklis. Pane see kirja. See mõte ei pruugi päris vettpidav olla – aga päevikud, kirjad? –, kuid on väärt edasi kaalumist.

Glyn põrnitseb endiselt oma aia hooldamata ristkülikut, mille pügamata murul patseerib tuvi ja kus kasvava kirsipuu tüve mööda laskub sujuvalt alla orav. Glyn astub neil päevil harva aeda, ja maja on talle lihtsalt vaid voodiks ja töötoaks. Kui ta tunneb vajadust seltskonna järele, kutsub ta kellegi pubisse sööma – mõne kolleegi või doktoriõppe üliõpilase. Kui on vaja pikemat lohutust, on olemas Myra, kes töötab ülikooli kantseleis. See on diskreetne suhe; Myra on ammu leppinud, et püsivat suhet pole kaardid neile ette näinud ja et kõik nende vahel peab jääma nende eraasjaks. Myra valmistab keskpärase pühapäevaeine, ta voodi on pehme ja sügav; Glyni habemeajamisasjad ja hambahari on ka Myra vannitoa kapis.

Glyn vaatab oravat, hajevil. Orav teeb murul ringe; jääb aeg­ajalt liikumatuks, täiesti paigale, saba rõngas. Siis sööstab põõsastesse ja kaob.

Glyn tuleb mõtetest tagasi, enda peale vihane: ta ei ole mees, kes töötamise ajal aknast oravaid vahiks. See on emotsionaalsest pingest tekkinud inertsus, otsustab ta. Ja sellega ei saa leppida.

Ta veab end tagasi arvuti juurde. Aerofoto jääb endiselt sahtlikapi peale avatuks; see on oma eesmärgi täitnud ja ka muud eesmärgid, mis Glynil üldse mõttes polnud. Ta ründab veel kord klaviatuuri; tekst täidab ekraani. Ja lõpuks on Glyni au päästetud: artikli sisu on paigas. Selle lõpliku viimistlemise võib jätta homseks. Kohe nüüd peab ta tegelema sellega, mis on juhtunud. Ta peab asjad perspektiivi asetama, saama vastused, kavandama strateegia.

On juba õhtu – varasuve pikk valge õhtu. Glyn läheb kööki, avab tagaukse. Ta on terve päeva kinnises toas olnud, võib­olla kergendab värske õhk ta meeleolu. Glyn võtab vana korvtooli ja viib selle õue, väiksele sillutatud terrassile. Paneb taldrikule leiba ja juustu, kõrvale mõned marineeritud köögiviljad ja õuna. Avab pudeli punast veini.

Ta seab end sisse kauni õhtu sumedas valguses. Kõik aedlinnas tema ümber on lärmakalt naudisklev: muruniitjad, lapsed mänguhoos. Glynini kõik see ei ulatu; teda ei ole üldse siin, siin ja praegu, ta on süngelt keskendunud millelegi kuskil mujal.

Ta on selle foto tegevuspaigas. Ta ei vajagi fotot, ta teab, mida nägi, samuti on sõnad fotoga kaasas olnud sedelil kirjutatud ta mällu.

Hea küll, olgem objektiivsed. Mida on seal siis näha? Kaks inimest hoiavad teineteisel vargsi käest kinni. Käest kinni hoidmine mõjub, noh, vähemalt familiaarselt, kuid ei tähenda tingimata lihalikku suhet. Sedeli keel on intiimne – „mu arm“. Samuti on see konspiratiivne. Vihje, kuidas foto üles võtnud isik selle edastas, kinnitab samuti, et toimus midagi, mida pidi varjama. Teisisõnu, nad seksisid.

Mis ajast? Kui kaua? Ja kas sellest kerkivad uued küsimused? Kas see oli osa mustrist? Kas Kath kepsles ühe armukese juurest teise juurde? Ja kas kõik peale minu teadsid seda?

Tõendid, mõtleb Glyn, ma vajan tõendeid. Hästi, ma võin tõendeid otsida. Aga kõige tähtsam kõigepealt. Mida ma kindla peale tean?

Glyn lahkab üksikasjalikult oma abielu.

Ta võtab käsile ilustamata narratiivi, mis on üldjoontes järgmine. Laupäeval, 25. augustil 1984 abiellusid Welborne’i perekonnaseisuametis Katharine Targett ja Glyn Peters. Nad asusid elama Ealingisse, aadressile Marlesdon Way 14. 1986. aastal kolisid nad Melchesteri, aadressile St Mary’s Road 29, kuna Glyn Peters asus tööle Melchesteri Ülikooli professori ametikohal. Sellel aadressil elasid nad kogu oma abielu vältel.

Võib­olla oleks sellele loole pidanud eelnema preambul: Glyn Peters kohtas Katharine Targetit viimase õe Elaine’i juures; Elaine’i oli ta tundnud lühikest aega juba varem. Järgnes lühike kurameerimisaeg.

Faktid. Glyn on kahtlemata faktidemees, lausa näidiseeskuju. Kuid ta suhtub neisse teatava põlgusega. Need tähendavad tema jaoks vähe. Faktid viitavad sellele, mida ta juba teab, ja praegu on oluline vaid see, mida ta ei tea.

Olulised on alltekstid, alternatiivsed lood, mis hiilivad narratiivi taga. Nende aastate killustunud versioonid, nii Glyni kui Kathi omad. Glyni versioonil on mitu tahku. On tema elu Kathiga ja ilma Kathita. Ajad, mil nad olid koos – silm silma vastas hommikusöögi ajal, liikmed liikmete vastas voodis, väljas külas kui traditsiooniline abielupaar; ja olid ajad, mil nad olid lahus: kui Glyn oli tema ise, nagu ta alati on olnud. Jalutas, rääkis, töötas, elas elu, millest Kath suurt midagi ei teadnud, kui nüüd sellele mõelda. Professionaalse pühendumisega Kathi ees pitseriga suletud.

Ja Kathi alltekstid? Sest ilmselgelt elas ka tema mitut elu. Ja nendest teistest ei teadnud Glyn midagi, nagu nüüd on selgunud. Ning tõendid Kathi teiste elude kohta on taastamatud, minema pühitud, kadunud.

Ka Glyni elu on nüüd moondunud. On see, mida ta teab, ja on surmav pööris, mille on tekitanud foto ja too kritseldatud sedel.

Millal see kõik oli – nende kahe vahel?

Glyn laotab aastad mõttes enda ette, et neid uurida.