Mehed minu olukorras
Описание книги
Arvid Janseni elu toimib pidepunktist pidepunkti. Unetutel öödel, kui voodi tundub liiga hirmus, heidab ta magama oma vanasse Mazdasse. Päeval tiirutab ta autoga Oslo ümbruses ringi ja õhtuti läheb linna peale lantima. Ta joob end purju, sõlmib juhusuhteid, lootes leida seda õiget. Ja eemaldub kohe, kui asi tõotab tõsiseks minna.Sellest on möödunud aasta, kui Turid nende kolm tütart kaasa võttis ja lahkus. Ühel pühapäeva varahommikul helistab naine nuttes mahajäetud raudteejaamast ja palub end koju viia. Arvid sõidab talle järele. Majast, kus naine nüüd elab, ei leia ta midagi nende ühisest elust, Arvid on sealt maha kustutatud. Esimest korda ei ole ta nõus naisele andma seda, mida too soovib.„Mehed minu olukorras“ on lahutusromaan, mahajäetud mehe rusudeks varisenud elu troostitu kirjeldus. Aga selles sünguses on soojust, huumorit ja sarmi, paljuski tänu autori keelekasutusele.Per Petterson (sünd 1952) on rahvusvaheliselt tuntumaid Norra kirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem 50 keelde ja teda on tunnustatud mitmete Norra ja rahvusvaheliste auhindadega, sh IMPAC-i auhind (2007), Brage auhind (2000, 2008) ja Põhjamaade Nõukogu kirjanduspreemia (2009).Romaani „Mehed minu olukorras“ (2018) peategelast Arvid Jansenit on nimetatud autori alter ego’ks, sest tema elukäik sarnaneb autori omaga. Petterson ise aga väidab, et Arvid Jansen on hoopis tema kaskadöör, kes julgeb teha asju, mida tema ei teeks ega julgeks.
Отрывок из книги
Geir B-le
Nii et kui telefon sel hommikul helises, olin oma voodis. Mul ei olnud mingit tahtmist kõnet vastu võtta, tundsin end rampväsinult. Jah, olin joonud, aga mitte palju, ja raudselt mitte pärast ühtteist, ja tulnud kesklinnast Tåseni bussiga, läinud maha ristmikul, kus nüüd on ringtee, möödunud Sagene kirikust ja kõndinud uduvihmas Bjølseni poole. Kui ma korterisse astusin, tundsin end päris hästi ja oleksin nüüd pidanud olema promillita.
.....
Turid istus rohul, laup vastu põlvi, nõlvakul, mis laskus väikese jõe äärde, mille nimi oli Lierelva, nagu teadsin. Tundsin seda Ida-Norra kanti paljude kilomeetrite ulatuses nagu oma viit sõrme. Olin sealt lugematuid kordi läbi ja mööda sõitnud, üksinda päeval ja öösel, vahel tüdrukud tagaistmel, kõik kolm või ainult üks, enamasti Vigdis, kes oli kõige vanem. Ma muudkui sõitsin ja sõitsin, kuni mul üle viskas, ja olin sellest praegu lõpmata tüdinud. Maanteedest. Autodest, Mazdast ja Fordist, Opelist, ükskõik mis margist, manuaal- ja automaatkäigukastiga autodest, bensiini- ja suurtest diiselmootoriga autodest, vaikselt sõitvatest autodest ja neist, mis väljalasketorust masendava saba tökatmusta tossu asfaldile pahvasid. Ma ei ole arvutanud, kui palju süsihappegaasi ma nende sõitudega õhku paiskasin, arvatavasti kriminaalselt palju, ja ausalt öeldes see piinas mind, ma mõtlesin sellele tihti, lebasin öösiti ärkvel ja loendasin kütuseliitreid, loendasin unes heitmekuupmeetreid, aga mida teha, võtta rohtu? Farmaatsiatööstus oli metsik saastaja. Kindlasti jõhker saastaja, kuigi ma ei teadnud, mis ainega ja kuidas täpselt, mürgine äravool pinnasesse, saasteained õhku või muidu narkootiline hävitaja.
Seevastu oleksin tol ajal võinud päevikut pidada. Sellest oleks piisanud mitmesaja leheküljelise raamatu jaoks, see oleks olnud huvitav, mõtlesin ma, geograafiliselt, topograafiliselt, eelkõige biograafiliselt, olin rahutu ja olnud seda pikalt, ja niiviisi polnud kerge autost hoiduda. Viimasel aastal olin teda tarvitanud nagu mõnuainet. Mida muud mul endaga õhtuti pihta oli hakata. Kas Oslo kesklinna või Mazdasse, ja niisama tihti kui baari, seadsin sammud õue ja istusin rooli taha.
.....