Читать книгу Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson - Страница 7

Koosolekuruum oma ovaalse lakitud laua, valge tahvli ning Punase Roni Äparduseks ristitud moodsa klaastahvliga oli hommikul kella üheksaseks koosolekuks valmis ja kogu meeskond kohal, kaasa arvatud operatiivjuht Gervaise, Annie Cabbot, konstaabel Kirwan ja Stefan Nowak. Banks astus ette, ühes käes must kohv ja teises must marker, ning katsus kokku panna mingisugust üldpilti neist infokildudest, mis meeskond oli selleks hetkeks kokku korjata jõudnud, ja alustas Gerry Mastersoni koostatud Milleri eluloost. Probleem oli endiselt selles, et nad ei teadnud ikka veel, kas Miller sooritas enesetapu või mitte. Doktor Glendenning kavatses pärastlõunal lahkamise läbi viia ja Banks lootis, et ta leiab midagi, mis kaalukausi ühele või teisele poole suudab kallutada. Sellegipoolest näis surmajuhtum piisavalt kahtlane, nii et Banksi arvates oli äärmiselt tähtis juurdlust võimalikult kiiresti alustada.

Banksi meelest nägi Gerry Masterson sel hommikul oma sabasse seotud lopsakate punaste lokkide, tärgeldatud valge pluusi ja ninale sätitud ovaalsete mustas raamis prillidega väga asjalik välja. Ta korraldas enda ees lebavaid pabereid ja köhatas kurgu puhtaks. „Niisiis, söör,” alustas ta, vilksas häbelikult Gervaise’i poole vaadata ja lisas: „... ja... ee... proua.”

„Gerry, jätke formaalsused vahele,” sõnas Gervaise. „Muidu istume siin terve päeva.”

Gerry hele näonahk muutus roosakaspunaseks. „Jah, proua...

Vabandust. Ma tahtsin öelda – just nii.” Ta uuris kõhklemisi oma märkmeid, nagu kaaludes, kas neid läheb vaja või mitte, lükkas paberid natuke kaugemale ja pani kuulajaskonda silmitsedes käed lauale. „Ma oletan, et te lugesite mu märkmeid Gavin Milleri kohta?”

Kõik noogutasid.

„See töö edeneb aeglaselt,” jätkas ta, „ja vabandust, et pole teile eriti palju pakkuda suutnud, kuna mister Miller pole viimasel ajal eriti sotsiaalne olnud ega ka mingit pereelu elanud. Igatahes koondasin teadaoleva kolme ossa, millest võib juurdluse teostamisel abi olla.”

Banks tõstis markeri, valmis märkmeid tegema.

„Kõige tähtsam ja ilmselt ka kõige raskem on uurida seda perioodi, mille Miller veetis pärast Essexi ülikooli lõpetamist teispool ookeani. Me teame, et aastatel 1977–1979 õppis ta Vancouveri lähedal Simon Fraseri ülikoolis, et saada kraad filminduses ja kirjanduses. Pärast seda... nojah, me ju tegelikult ei tea, kus ta viibis või millega järgmised neli aastat tegeles. Ma nimetasin need „kaotsis aastateks”. Selles võime üpris kindlad olla, et ta ei tulnud Inglismaale tagasi enne 1983. aasta lõppu, aga muidu... Mul on selle teema kohta veel üksjagu vastuseid saada ja pean ka mõnda kohta helistama, aga ma saan seda teha alles pärastpoole, kui ajavahe seda lubab, kuigi ma ei looda sellest eriti midagi. Nii palju aega on möödas.”

„Arvate, et sel „kaotsis ajal” võis juhtuda midagi, mis kolmkümmend aastat hiljem põhjustas Milleri surma?”

„Ma tahan öelda ainult seda, et selline võimalus on olemas. Meie jaoks on see tundmatu maa. Ta võis sõlmida kahtlaseid suhteid, mis hiljem tulid teda kummitama.”

„Ma arvan,” lausus Gervaise, „et enne kui me hakkame selle ajavahemiku läbiuurimise jaoks raha eraldama, peaksime ära kuulama, mis infot teil veel on, enne kui meeskonna kohale saadame. Teate ise, millise augu see eelarvesse lööb.”

„Loomulikult,” kostis Gerry pisut alandliku tooniga.

„Järgmine punkt on olevikule natuke lähemal. Ma pean silmas tema kolme teenistusaastat Eastvale’i kolledžis ajavahemikus 2006–2009.” Ta lehitses oma märkmeid. „Ma vist märkisin, et tema ülemus Trevor Lomax ei tahtnud temast eriti rääkida.”

„Kas on teada, miks?” küsis Banks.

„Ei, söör.”

Banks vaatas Annie otsa. „Kas sa võiksid mister Lomaxit kolledžis külastada?”

„Rõõmuga. Ei või iial teada, äkki õpin veel midagi.”

Kõik oigasid.

Banks pöördus uuesti Gerry poole. „Ja kolmas osa? Sa ütlesid, et kokku tuli kolm.”

„Jah, söör. Me peame teada saama, millega Miller viimasel ajal tegeles, pärast seda kui ta Covertoni lähedale raudteevahi majakesse kolis. Keegi peab midagi teadma, aga siiani olen suutnud kindlaks teha vaid selle, et ta oli erak, kel polnud külas sõpru, ja külalisi käis tal vähe või üldse mitte. Vaevalt et tema elust eriti teati, arvestades, et maja asus nii üksildases kohas. Ma pean silmas seda, et midagi poleks teatud ka siis, kui ta oleks seal igal õhtul meeletult pidutsenud.”

„Küllap vist,” nentis Banks. „Kuigi külaelanikud oleksid kindlasti märganud, kui nende tänavatele või parklasse öösel suuremal hulgal võõraid autosid või mootorrattaid oleks tekkinud.”

„Kui nad üldse jätsid auto külasse,” ütles Gerry. „Ma tahan öelda, et kõigi meelest elas see mees väga vaikset elu, aga tal võis käia regulaarselt külalisi – näiteks mõni pruut. Keegi poleks tähelegi pannud üht aeg-ajalt parklasse jäetud autot, või siis teadis tema külaline põlluvaheteid, mida mööda majani pääseb, ja sõitis otse sinna.”

„Tõsi,” nõustus Banks. „Aga kas tal oli pruuti? Me räägime temast kui üksiklasest, kes ei sobitunud seltskonda. Kas mõni naisterahvas lepiks sellise eluga, mida Miller seal elas? Kas see naine poleks tahtnud mõnikord väljas käia? Klubisse või kinno minna? Lõunat sööma või klaasikest jooma?”

„Ta võis olla sama eraklik kui mees.”

„Siis oleks nad olnud veider paar. Hüva, ma sain teie mõttekäigust aru ja me jätame selle meelde. Cherchez la femme.”

Gerry kõhkles, kas naeratada või mitte. Ta ei naeratanud. „Tänan, söör. Veel teame, et Miller oli rahalises kitsikuses. Võib-olla sattus ta mõne petise või laenuhai otsa? Kui võlgade sissenõudmiseks läheb, võivad nood vägagi vastikult käituda.”

„Mõrva peale nad tavaliselt välja ei lähe,” nentis Banks. „Lõppude lõpuks tahavad nad ju oma raha tagasi saada.”

„Äkki ei kavatsetudki talle otsa peale teha? Asi võis lihtsalt kontrolli alt väljuda. Miller hakkas vastu ja kukkus rüseluses üle sillapiirde. Või siis tehti temast hoiatav näide.”

„Võimalik,” nõustus Banks. „Uurime ka seda. Aga räägime viiest tuhandest naelast tema taskus. Kas teie meelest võis Miller väljapressimisega tegeleda?”

„Pole välistatud,” kostis Gerry, „ehkki ma pole siiani selle kohta mingit tõendusmaterjali leidnud. Kontrollin ka tema seotust narkootikumide ja selle piirkonna kuritegevusega ja muud sellist. Vaesus võib inimesed kuritegelikule teele ajada küll, ja see maailm on ohtlik ja ettearvamatu.”

Banks tegi tahvlile märkmeid. „Me uurime kõiki Gavin Milleri viimase aja liikumisi,” ütles ta. „Peame käima küsitlemas ka kõigis taludes, ütleme et viie miili raadiuses. Konstaabel Kirwan, kas saate seda korraldada?”

„Ma organiseerin kohe mõned kohalikud patrullpolitseinikud seda tegema.”

„Peab olema keegi, kes seda meest tundis või midagi nägi,” sõnas Banks. „Liam tegeleb praegu Milleri telefoni ja arvutitega ja küllap saame õhtuks midagi kuulda. Aitäh, Gerry, tegite tublit tööd. Stefan, kas kriminalistid leidsid midagi?”

„Mul on kurb seda öelda,” vastas Nowak, „kuid kui seal üldse midagi oli, siis uhtus vihm kõik minema. Meil pole ei jala-, sõrme- ega rehvijälgi. Paistab, et maja juurest nõmmele viivat teed pole viimasel ajal kasutatud. Kui oleks, siis rehvijälgede puudumisel oleksime roopaid ikka leidnud. Pinnas paistab aga ühtlaselt tasane isegi neis kohtades, mis on pärast hiljutist paduvihma mudaseks muutunud.”

„Keegi peab olema seda kasutanud,” käis Banks peale. „Kuidas Miller oma posti kätte sai?”

„Tal oli postkast küla postkontoris,” vastas Gerry.

„Hästi. Kontrollime ka selle üle.” Banks pööras pilgu uuesti Nowakile. „Vabandust, Stefan. Palun jätkake.”

Nowak laiutas käsi. „Minu poolt on kõik.”

„Kas raha juhib meid kuhugi?” küsis Banks.

„Tõenäoliselt tupikusse. Tõsi, rahatähed on suhteliselt uued, kuid siiski kasutatud. Viiekümnesed on üsna haruldased, aga nende numbrid pole järjestikused. Võime ju mõne pangani välja jõuda, aga kahtlen väga, et see viiks meid edasi konkreetse isiku või tehinguni, kui rahaomanikul vähegi mõistust peas on. Rahalt saaks mõned sõrmejäljed, mida võime oma andmebaasiga võrrelda, aga praegu võin vaid seda öelda, et rahatähed on paljudest kätest läbi käinud. Kahjuks nii on.”

„Kas on selgunud midagi narkootikumide kohta, mis me Winsome’iga Milleri majast leidsime?”

„Natuke kanepit ja kaks LSD tabletti,” vastas Nowak. „Rohkem me ei leidnud. Kogused olid väga väikesed. Vaid isiklikuks kasutamiseks.”

„Aga ta pidi selle kraami ju kusagilt saama?” sekkus Winsome. „See ju ikkagi on mingi seos narkokaubandusega ja võib tõestada tema sidet mõne kahtlase isikuga. Kus on narkootikumid, seal liigub ka raha, ja kus liigub raha, seal kipub olema ka vägivalda.”

„Tõsi,” nentis Banks. „Äkki peaksite täna pärastlõunal narkorühmaga rääkima? Vaadake, kas nad oskavad mõne diileri välja pakkuda. Tubli töö. Kas on veel midagi?”

„Noh,” jätkas Winsome, „päevikut ta ei pidanud ja meil pole ülevaadet, kuidas ta oma päevad mööda saatis, pole ka aadressiraamatut. Lauatelefoni tal polnud. Ühes lauasahtlis oli rebitavate lehtedega märkmik, kust leidsime mõned telefoninumbrid ja nimed. Andsin selle Liami kätte. Ta proovib andmed kooskõlla viia sellega, mis Milleri mobiiltelefonist ja arvutitest päevavalgele tuleb. Seejärel võib Gerry proovida üles leida nimede ja aadresside taga peituvad isikud. Pakun, et mehel oli nii vähe kokkusaamisi ja ta tundis nii väheseid inimesi, et aadressiraamatut ja kalendermärkmikku polnud vaja. Ja muidugi leidsime need fotod. Ongi kõik.”

Banks pöördus konstaabel Kirwani poole. „Külast saite midagi?”

Kirwan avas oma märkmiku. „Natuke. Millerit pole keegi näinud pärast reedet, kui ta käis peatänava toidupoes, ostis natuke toitu ja odavat veini. Enne kojuminekut käis ta Star & Garteris õllel.”

Banks silmitses klaastahvlit. Seal oli nüüdseks hulga rohkem infot kirjas kui koosoleku alguses, aga kui palju sellest on neile kasulik? Vaja oli seoseid, mitte üksikuid fakte ja oletusi.

„Üks asi võib ehk veel huvi pakkuda,” sõnas Kirwan. „Ma vestlesin missis Stanshalliga, kes väidab, et nägi päris kindlasti, kuidas üks mees sel pühapäeva õhtul metsarajalt mööda trepiastmeid üles autoparklasse tuli, autosse istus ja minema sõitis. Ka missis Stanshall käis koeraga jalutamas. Väljas oli siis juba pime ja ta ei osanud midagi täpsemat öelda ei auto ega inimese kohta, aga ta on kindel, et kell oli umbes pool üksteist, sest ta käib oma koeraga iga päev samal kellaajal väljas, sadagu taevast või pussnuge. Aeg enam-vähem klapib. Kui keegi sel ajal metsast välja tuli ja autosse istus, on suur tõenäosus, et ta võib Milleri surmaga seotud olla, kas pole?”

„Kui Miller tõesti tapeti, siis jah, ma usun küll. Oli see isik kindlasti mees?”

„Selles oli naine üsna kindel. Kuidagiviisi suuruse ja kehakuju järgi.”

„On olemas ka suuri naisi,” ütles Banks ja vaatas Winsome’i otsa, kes oli sukkis kuus jalga ja kaks tolli pikk.^[1.]

„Söör, kas te väidate, et keegi võib mind meheks pidada?” küsis Winsome leebelt.

„Nojah, tegelikult mitte... Ma mõtlen, äkki pimedas...”

Kõik pahvatasid naerma. „Ärge parem jätkake seda mõttekäiku,” ütles Winsome vaevaga naeru tagasi hoides. „Lähete päris rappa.”

„See naine ütles, et ta otsustas ka liikumise järgi,” jätkas Kirwan kähku. „Ja õlgade järgi. Tänavalaternad valgustavad mingil määral ka parklat. Mitte küll palju ja auto seisis parkla tagaservas ühes pimedamas nurgas, aga siluetti oli võimalik näha, nii et naise arvamus võib olla tõene. Seal pole lukustatud väravat ega midagi.”

„Turvakaameraid pole?”

„Ei ole.”

„Parkimisautomaati samuti mitte?”

„Ei, see pole tasuline parkla.”

„Tavaliselt ma juubeldaksin midagi niisugust kuuldes,” kostis Banks, „aga oleks vaja meie salapärase mehe saabumisaega.”

„Kahju küll, söör. Aga vähemalt teame, millal ta lahkus. Tunnistaja jutu järgi oli mees palja peaga, aga juustega, mitte kiilas, kandis vihmamantlit ja pükse, mis olid päris kindlasti meesterahva riiete moodi. Naine nägi, kuidas ta autosse istus, ja ütles, et naised istuvad autosse teistmoodi. Selle kohta ei oska ma midagi öelda, aga tunnistaja väitis kindlalt niiviisi. Võib-olla peaks keegi temaga rääkima?”

„Covertonis peaks paar asja üle vaatama küll,” ütles Banks. „Too missis Stanshall võib osutuda olulisemaks, kui praegu paistab. Kuna Stefan väidab, et maja juurde viivat teed pole viimasel ajal kasutatud, tundub loogiline, et meie otsitav mees jättis auto küla parklasse ja läks kohale kas läbi metsa või mööda raudteetammi. Igatahes ma käin seal täna hommikupoolikul ära. Winsome, te võite kaasa tulla ja missis Stanshalliga rääkida. Vahest peaksime ka postkasti sisse vaatama.” Banks pöördus Nowaki poole. „Ja Stefan, kas te käiksite oma meeskonnaga metsaraja veel kord läbi? Ma oletan, et kui seda mööda keegi liikus, on alati olemas võimalus, et temast jäi mõne oksa külge kangakiude, või kui jumal meid armastab, siis korralik jalajälg.”

Nowak noogutas. „Me käisime sealt korra üle, aga teeme seda veel.”

„Veel midagi?” küsis Banks. Keegi ei soovinud sõna. „Hästi, teil kõigil on ülesanded käes. Üht asja peaksime veel kaaluma. Oma sõitudel võite kokku puutuda meedia esindajatega. Operatiivjuht pakkus, et hoiaksime viie tuhande naela leidmise praegu veel enda teada, ja mina olen temaga päri. See jätab meile igaks juhuks ühe trumbi tagavaraks. Kas kõik on selge?”

Kõik pomisesid nõusolevalt ja koosolek läks laiali. Kui kõik olid läinud, jäi Banks klaastahvli märksõnu ja pilte silmitsema. Ta tajus, et Gervaise seisab tema selja taga. „Kriminalistid ei andnud midagi,” lausus naine. „Meie jaoks on see paras põnts.”

„Küll me toime tuleme,” lubas Banks. „Ma olen tihti mõelnud, et kuriteo lahendamine sõltub palju rohkem inimeste ja nende motiivide mõistmisest kui spektrograafilisest analüüsist ja DNA-st.”

„Võib-olla tõesti,” kostis Gervaise. „Aga lõpuks arvestab kohus ikkagi kriminalistikat rohkem kui motiivi.”

Kullakarva ja punakaspruunid lehed langesid keereldes suurte Victoria-aegsete majadega tänava ääres kasvavatelt puudelt. Lehed ja külmahõng meenutasid uurija-inspektor Annie Cabbotile, et talv on peagi tulekul. Ta peatas auto ja astus välja. Hetkel oli ilm ilus ja pea kohal paistis isegi mõni lapike sinist taevast pilvede vahelt, mis nagu tolmurullid tolmuimeja toru poole triivisid.

Annie möödus seljakottide ja portfellidega üliõpilaste seltskondadest, kes lobisedes ja naerdes tulid oma üüritubadest või korteritest või olid hoopis teel sinna. Kunstiteaduskonna dekanaat paiknes vana tudengilinnaku keskel ühes kuuekümnendatel aastatel ehitatud hoones. Neil betoonpaneelidest ja klaasist majadel olid lamekatused ja akende ees laiad rulood. Enamjaolt olid hooned kolmekorruselised ja L-kujulised või moodustasid siseõuede ümber nelinurki nagu mingi Oxfordi või Cambridge’i groteskne paroodia.

Lomaxi kabinetti jõudmiseks pidi Annie minema raudväravast sisse, edasi üle äratallatud muruplatsi ja viimaks trepist üles kolmandale korrusele. Ta püüdis küll palju võimelda ning tegeles jooga ja pilatesega, kuid leidis ikkagi, et pärast haavatasaamist ning haiglas ja rehabilitatsioonis veedetud aega on tal vähem jaksu kui enne, nii et kabineti uksele koputas ta mõnevõrra hingetuna. Arstid olid lubanud, et ajapikku läheb paremaks, kuid et see on pikk ja raske teekond. Annie teadis seda isegi. Pikk ja raske teekond oli olnud eemale roomata kutsuvast eredast valgusest, mida ta veidi üle aasta tagasi Banksi veranda põrandal vereloigus lamades oli näinud. Mõnel päeval ta kahtles, kas see oli olnud üldse vaeva väärt. Temas oli miski katki läinud, aga ta tahtis jälle olla samasugune Annie nagu enne.

Ta oli kohtumise telefonitsi kokku leppinud, nii et Lomax ootas teda. Mees hõikas koputamise peale, et ta sisse astuks, ja oma üllatuseks leidis Annie end mitte eesruumist, kus hirmuäratav sekretär vahti peab, vaid otse kabinetist.

Öelda, et kabinetis oli palju raamatuid, olnuks tagasihoidlik ja ebakorrektne. See oli raamatuid täis pressitud, kuhjatud, ladustatud. Raamatuid oli igal pool. Ilmselt paljunesid nad öösiti. Ruum isegi lõhnas raamatute järele. Siin elutses mees, kes polnud kunagi Kindle’ist kuulnud. Raamatud seisid seinast seinani ulatuvatel riiulitel ning vedelesid põrandal, aknalaudadel, toolidel ja igal pool, kus oli lapike vaba pinda, mõned balansseerisid isegi viltustel ja kumeratel pindadel. Kummaline küll, kuid Annie meelest ei näinud Lomax vähimalgi määral raamatukoi moodi välja, kui ta tervitades püsti tõusis, või vähemalt mitte sel moel, nagu tema selle sõna tähendust mõistis. Ei mingeid turritavaid juuksesalke, nahast küünarnukilappidega tviidpintsakut, piipu, paksude klaasidega prille ega kõrgel asetsevaid kulme.

Annie hinnangul oli mees umbes viiekümnene, heas vormis nagu tennisemängija ning kandis musta kõrge kraega džemprit ja teksapükse, hallid juuksed olid korralikult vasakule kammitud. Lomax oli kütkestavate põselohukestega naeratuse, säravate silmade ja tugeva käepigistusega üsna nägus mees.

„Andke andeks see üleüldine segadus,” sõnas Lomax. „Olen juba mitu aastat endale suuremat kabinetti taotlenud, aga sellest ei paista midagi välja tulevat. Mõnikord on mul tunne, et humanitaarainete osakonnast tahetakse siin üleüldse lahti saada.”

„Ma tean seda tunnet,” kostis Annie ja istus toolile, millelt Lomax raamatud ära tõstis. „Äkki peaksimegi alla andma ja riigi pankuritele loovutama.”

„Mina arvasin, et see juba ongi nende oma. Igatahes ei peaks te nõnda rääkima. Alla anda ei tohi kunagi. Sellest toituvad kultuurivaenulikkus ja totalitarism. Nagu Dylan Thomas ütles: raev valguse kustumise vastu. Tema muidugi pidas silmas surma, mitte revolutsiooni või proteste, aga küllap kõige väärtusliku kaotamist võib vaadelda omamoodi surmana – või kuidas teie arvate? Kierkegaard väidab, et iseenese kaotamine toimub väga vaikselt ja märkamatult. Igatahes pidite nüüd mu loba taluma. Arvate kindlasti, et ma pole mitu kuud kellegagi rääkida saanud. Kas sooviksite teed või kohvi? Ma võin helistada ja tellida. See käib kähku.”

„Kui see väga tülikas pole. Sel juhul palun musta kohvi ilma suhkruta.”

„Ei mingit tüli.” Lomax võttis telefonitoru ja tellis kaks tassi musta kohvi. Siis naeratas ta süüdlaslikult. „Niiviisi paistan ma tähtsamana, kui tegelikult olen,” ütles ta. „Maria toob kohvi vaid siis, kui mu kabinetis on külaline. Kui üksi olen, pean ise alla kohvi järele kõmpima.”

Annie hakkas naerma. Peaaegu kohe koputati tasakesi uksele ning sisse astus kurrutatud seelikuga kahvatu tüse naine, kelle hallid juuksed olid hobusesabasse köidetud. Ühe käega kandikut hoides ulatas ta Anniele ja Lomaxile kohvitassid, ilma et oleks pisutki naeratanud või mõne sõna öelnud. Siis läks ta minema. „Peate Mariat vabandama,” sõnas Lomax. „Ta on Leedust ega oska eriti inglise keelt. Ta kasvatab üksinda kaht väikest last. Maria käib õhtukoolis ja koristab kabinette. Ta rabab kõvasti tööd ja tõenäoliselt pole tal eriti millegi üle rõõmustada.”

„Arvata võib,” nõustus Annie. Talle meenus poola tüdruk Krystyna, kelle ta aasta algupoolel hädast välja oli aidanud. Ta sai siiani tüdrukult aeg-ajalt postkaarte või kirju. Krystyna inglise keel oli paremaks läinud ja tundus, et ta saab kodulinnas Krakowis oma restoraniärile jalad alla. Viimases kirjas oli poolatar rääkinud sellest, et proovib kokakooli sisse saada. Annie pidas talle pöialt. Krystyna teadis hästi, kui raske võib elu olla, kui sul pole peaaegu midagi hinge taga.

„Kas Gavin Miller oli parimat sorti õppejõud?” küsis Annie.

„Ei, tegelikult mitte. Ma ei taha väita, et ta ei tundnud oma ainet või ei hoolinud sellest. Ärge saage minust valesti aru. Ta tundis oma valdkonda hästi. Kuid Gavin ei sallinud lollpäid ja nagu isegi arvata võite, sattus neid talle ette üksjagu palju, eriti filmikunsti loengutesse. Ta kippus olema väga sarkastiline, aga iroonia pole õpetamiseks parim moodus. See kipub õpilastele arusaamatuks jääma ja pigem ärritab neid. Nad tunnevad end solvatuna.”

„Aga te ütlesite, et ta armastas oma ainet. Kas see on hea õpetaja jaoks hädavajalik?”

„Selleks on vaja omamoodi seotust, kohusetunnet ja pühendumust nagu kõige puhul siin elus. Pealegi – miks muidu seda tööd üldse teha? Palk pole suurem asi ja tänama ei tule kah eriti keegi.”

„Tundub sama, mis minu töö,” nentis Annie ja vaikis hetke, enne kui küsis: „Miks ta üldse ära läks? See paistab mingi äkkotsusena. Ta töötas siin vaid kolm aastat ja oli... umbes viiekümne viie aastane?”

Lomax vältis naise pilku. „Nojah, teate, oli lihtsalt aeg lahku minna. Edasi liikuda. Ta... teate küll. Selliseid asju juhtub.”

„Mister Lomax, tegelikult ma ei tea, millele te vihjate. Kas ta vallandati? Sunniti lahkuma?”

„Umbes nii võib öelda küll, jah.”

„Mispärast? Põhjusel ja põhjusel on vahe. Kas te vallandasite ta sellepärast, et ta oli sarkastiline õpetaja?”

„Kuulge, ma pean ütlema, et see on ebamugav teema.”

„Ebamugav? Miks?”

„Olukord oli väga delikaatne.”

„Mida ta siis tegi? Magatas mõnda õpilast?” Lomax läks näost punaseks, kuid Annie ei uskunud, et vaid tema keelekasutuse pärast. „Seda ta tegigi, eks ole? Seepärast te oletegi nii tõrges sellest rääkima.”