Читать книгу Maapõu. II osa - Peter V. Brett - Страница 6

Jätnud Par’chini koos jiwah’ga koopasse, sõlmis Jardir ükshaaval oma kahtlustega rahu. Sündimata lapse kandmine alla sügavikku on niigi halb, kuid lisaks on too naisterahvas pidurdamatu. Ettearvamatu. Ebamõistlik. Peru.

Aga kes on sel juhul tema, et nõustub plaaniga? Lasta end juhatada sügavikku Alagai Ka’l isiklikult? Harli tütar on kartmatu. Väeküllane. Ohverdab Esimeses Sõjas enese ja lapsegi elu. Evejah’-usk ei peitu vaid Krasia inimeste südameis. Jardir häbenes kahtlusi taolise naise suhtes.

Shanvah seisis koopasuu lävel, valves Alagai Ka türmi juures. Olgugi isa ikka pingile aheldatud ja deemonite kuningas loitsuterasest luku taga, püsis Shanvah virge, oda ja kilp löögivalmis, seirates ohtusid – väliseid ja sisimast pärinevaid.

„Päästja.” Neiu kummardas onu lähenemisel. „On Harli tütrega hästi?”

„Ehkki ta käitus narrilt, et riskis õgida vürstikese teadvust,” vastas Jardir, „paraneb ta, kui Everam soovib.”

„Kas see ... toimis?” küsis Shanvah. „Sai ta deemoni mälestused?”

Jardir raputas pead. „Ilmselt mitte. Me jätkame esialgse plaaniga. Kohe praegu.”

„Inevera.” Shanvah torkas oda tuppe, hüppas kergejalgselt pingile ning tagurdas vankri koopasuhu. Sidus lahti hobused ja eemaldas trengid. Deemoni puuri ei sõidutata sügavikku kaasa, mistõttu oli aeg lasta loomad priiks.

Neile pilku heites arutles Jardir, kas täkkude priiks lubamine tähendab surmasaatmist. Kapjadesse olid lõigatud loitsud ja päikesetõusuni jäi mõni tund. Ümbruskonna deemonid olid valdavalt surnud, hukkunud teadvusedeemoni vaimukisenduse läbi. Saabuvad päevad üle elada on hobustel rohkem lootust kui Jardiril ja seltsilistel.

Ta kergitas oda ning sehkendas olevuste kohale õhku loitsumärgid. Hobuste külge klammerdunud võlujõud süstis veel viimast korda tarmu, varjates ühtlasi alagai’de küüniste eest. Koidikul hääbub võluvägi, kuid varavalgeni ollakse kaitstud.

Uuesti ärksad, tõstsid täkud pea. „Valvaku teid Everam, õilsad ratsud,” ütles Jardir. „Ma nimetan teid Jõud ja Meelekindlus. Õnnestub mul tulevikus pajatada meie rännust, ei unusta pühad salmid te nimesid.”

Ta joonistas õhku järgmise loitsu, esile manatud kahjutu pauk ja sähvatus läkitasid täkud mööda muistset maanteed kapakul minema.

Jardir astus Shanjati juurde, et keerata lukust lahti ahel, millega sõdalane oli köidetud pingile. Shanjat ei reageerinud, vaid tuiutas hobuse tuimusega. Jardir vinnas õemehe alla ja viskas õlale justkui harjutusnuku.

Shanjat seati põlvili vankri ukseesisesse, kus Jephi poeg ja Harli tütar ootasid juba Shanvah’ga kolmekesi.

Minu õe abikaasa, mõlgutas Jardir. Treenis ja võitles Hannu Pash’ist saati mu kõrval. Ja mina asetan ta Alagai Ka jaoks põlvili.

Jardiri pilk langes elupõlisele sõbrale. Vend, ma vannun Everami ja oma paradiisilootuse nimel. Kui on õige aeg, maksab Alagai Ka sulle tehtu eest.

Sellega keeras Jardir lukust lahti ka vankriukse ja tõmbas pärani. Deemon lebas keskpaigas, kontvõõrad hiigelsilmad põrnitsemas. Tema sammus loitsuringi, vallandas olendi ahelad, krahmas deemoni kõripidi ja lohistas sisistavana ringist välja. Lennutas vangi pidulikkuseta maapinnale Shanjati naabrusse.

Ala hüvanguks kingib ta olendile elu, aga väärikust pole too ära teeninud.

Alagai Ka ei hakanud sedapuhku teesklema, haarates Shanjati üle viivitamatu kontrolli. Sõdalane paotas rüühõlmu ja sättis deemoni kindlalt turjale, riide alusküljele.

Ühiselt vahtisid deemon ja käsuline hukatud teadvuse surnukeha, mille lõhkine kolju oli tühjaks kaabitud nagu melon. Edasi pöörasid mõlemad Renna poole.

„Ilus öö,” ütles Harli tütar ning lutsis sõrmedelt musta verd.

Shanjat näis lõdvestuvat ja naeratas. „Pääseb su kutsikas mingi ime läbi eluga, tuleb ta tugev. Pigem minu kui teie nõrgukeste suguvanemate tõugu.”

Renna aura loitis nii tuliselt, et vaadates oli Jardir sunnitud silmi kissitama. Naine tõmbas noa ja rühkis deemoni juurde. Shanjat taganes, kuid põgeneda polnud sissepiiratul kuhugi, ning kukutanud sõdalase jalahoobiga põlvili, surus Renna väerikka pussiteraviku deemoni kõrile.

Shanjat heitis naisele pilgu. „Eks lase käia. Tapa mind, kui julged. Oleks sinu riugas läinud läbi ja võimaldanud su algelisel ajul käsitada mu järelkasvu mõõtmatut teadvust, poleks teil mind tarvis ja Pärija oleks mu tapnud, kui lamasin abitult.”

Huuled kaardusid muigeks. „Aga te vajate mind, kas pole, Kütt? Minu tapmisega hukutad sa oma liigi.”

„Ehk tõesti,” urises Renna. „Siiski, mainides mu maimukest veel, sured ammu enne minu liiki.”

Naine ei naljatanud. Jardir nägi seda aurast. Ta pelgas, et naine võib kaotada enesevalitsuse ning määrata nende plaani hävingule, kuid Alagai Ka hirm oli kasulik. Turvatundes deemoni lakkamatu talitsemine kujuneks kardetavasti keeruliseks.

Sest paljukest nad teda praegugi talitsesid?

„Valede Vürst, su elul on väärtust ainult seni, kuni sinust on meile tolku,” ütles Jardir. „Evejah’ kirjelduses marssisid Kaji sõjaväed sügavikku jõudmiseks kolm korda seitse päeva. Oli see nõnda?”

„Sügavikku jõudmiseks?” Deemon naeris Shanjati kurgupõhjast. „Nie sügavik on kokkuluuletatud looming, et utsitada alamaid. Sellist kohta pole.”

Ennast täis naeratus ajas Jardiril harja punaseks – tedagi haaras kiusatus tappa närune olend jäädavalt. Neid võeti haneks, sosistati tõdesid, mis kõlasid valena, ja valesid, milles helises tõde. Kummastaval kombel oli deemonil teadvusse piilumatagi soont töödelda nende hingekeeli. Sihiga külvata segadust, kahandada valvsust. Nende mõte püsigu vahe.

„Kui kaua võtab kõndimine teie tarusse?” küsis Par’chin.

„Umbes kuuringi jagu,” vastas Shanjat ja tegi Jardirile silma. „Me reisime sügavamale kui Kavri ja tema penid.”

Shanjati pilk oli ootusärev, aga Jardir vaid muigas.

„Sestap päästis

Kaji ketist sõjakoerad,

kihutas kurja Sharum’i odadele

nagu rebased küti ette.”

„Kas arvad mind solvavat, deemon?” küsis Jardir. „Või minu rahvast? Kaji penid kihutasid su liiki tagasi maa alla nagu karielajaid.”

„Tal on hirm nahas, ehkki ta ei tunnista,” ütles Renna. „Mitte iga päev ei pisteta kellegi poega pintslisse.”

Shanjat puhkes taas naerma. „Koristada teelt mu tugevaim võistleja – ootamatu teene. Selle eest tänan ma teid.”

„Oli too Aanoki Päikeses käinute seast?” küsis Par’chin.

Shanjat raputas elutruult pead. Kõhe vaatepilt. „Ei. Üks kahest, kes jäid teadvuste õukonda, kuna olid küllalt võimsad, et mu kutsest keelduda.”

„Sinuga koos teeb see üheksa,” ütles Jardir.

„Aanoki Päikeses tapsime kolm,” tähendas Shanvah.

„Ja vangistasime Alagai Ka,” rõhutas Jardir.

„Viies vedeleb siin.” Renna tonksas jalaga deemonivürstikese laipa. „Takkapihta tapsime neli tükki mullu suvel.”

„Enne kui kõik algas, leidus teadvusi üle tosina,” ütles Par’chin. „Mitu on teid nüüd? Kas neli ongi alles?”

„Neli, kes piisavalt küpsed, et elada üle paaritumine, saamata selle lõpus elusalt söödud.” Shanjati muie laienes irveks. „Kuid teie Vabade Linnade ärapühkimiseks jätkub meil alaealisi vürstikesi. Nemad pudenevad laiali, ründavad seal, kus rahvad ei oska kahtlustada, rajavad uusi tarusid, ning hoopis teie liik aetakse pudulojustena maa alla äsja koorunud kuningannade toiduks.”

„Mispärast viibis tugevaim isend siis siin, inimlinnadest kaugel?” küsis Jardir.

Shanjat vahtis teda otsekui juhmakat. Säherdust ilmet oli Jardir venna näol sageli näinud, ent mitte kunagi tema aadressil. „Paiga vägi. Mu järelkasv oleks jätnud nooremad vennad te maa-aladele võitlema ja haaranud hiljem, kui jõud on parajalt nõrgestatud, kogu noosi.”

„Kust sa tead?” küsis Renna.

„Sest olen aastatuhandete jooksul tihti käitunud samamoodi,” ütles Shanjat.

„Kas lõõri hakkab nõutama mõni teine teadvus?” küsis Par’chin.

„Valveta olekut taibates tingimata,” ütles Shanjat, „kuid kuna vanemate vendade alasid noolitakse harva, ei avastata seda tõenäoliselt ruttu.”

„Millal antakse löök?” küsis Jardir.

Pea kuklas, pahvatas Shanjat naerma. „Viibis mu järelkasv siin, siis on löök juba antud! Krasias. Thesas.” Pilk pöörati Rennale. „Vahest koguni teie Ojaäärsel. Eraklik küla, maiuseks hulk hunnitult tühje teadvusi.”

Renna paljastas hambad, aga pidas suu ja vajutas jalad maha.

Värahtas hoopis Par’chin. „Pimedus kestab veel. Ma võiksin uisutada koju ...”

„Mille jaoks, Par’chin?” päris Jardir. „Et hoiatada, kuigi löök on antud? Või hüljata meie retk ja võidelda pisemate vürstikestega?”

„Ei tea,” ütles Par’chin. „Ehk õnnestuks mul kuidagi aidata.”

„Me hoiatasime ju üksipulgi,” märkis Renna. „Eks jutlusta sa alati vastupidist. Et end lunastataks ise?”

Par’chin hingas pahinal. „Kui on kuri karjas, pole mina kõrvalseisja.”

„Sukelduda siit vahepealsusse oleks sinust igatahes uisapäine,” ütles Shanjat. „Sääraste hoovuste lähedal lahustan minagi keha vaid ülima hoolega.”

„Võib kaotsi minna,” möönis Par’chin.

„Maapõuest ei naasta,” ütles Shanjat. „Ei naase minugi tõug.”

Par’chin pöördus Shanjatit pinnima. „Miks latrad sa ühtäkki sedasi? Miks rääkida meile löögi andmisest üldse?”

Hingetõmme ninasõõrmete kaudu, sügav ja pilkav. „Sest ahastuse lõhn, mida te eritate, hõrgutab mind.” Kuigi Par’chini sõrmed sulgusid rusikasse, polnud Shanjat lõpetanud. „Ning et kinkida teile lootust.”

„Lootust?” imestas Jardir. „Mida teavad lootusest Nie ebardid?”

„Me teame, kuidas see on teie, ahvide aare,” ütles Shanjat. „Selle külge te klammerdute. Selle nimel te tapate. Selle röövimine sööb teie südant.”

„Kas niisugune ongi su plaan?” küsis Jardir. „Narritada meid lootusega nagu kassi nöörijupiga, kuni see napsatakse ära?”

„Aga loomulikult,” ütles Shanjat.

„Ja milline lootus meid narritab,” jätkas Jardir, „nüüd kus sa paljastasid riuka? Nüüd kus sa avaldasid, et sõda me kodupaigus on alanud?”

„Teie lootus tärkab veendumusest, et kui mu järelkasv sõdib te kodupaigus, on teadvuste õukond tühi,” ütles Shanjat.

Jardir jäigastus. Vastab jutt tõele, saadab nende retke ehk ehtne eduvõimalus. Suudaksid rahvad hoida alagai’sid eemal saabuva kuu – kõige enam kaks –, on mõeldav taru halvamine igaveseks.

Kuid deemon oli tõotanud lootuse ära napsata. Kas neile luisati või on Alagai Ka väited poolikud?

Küllap vist mõlemat.

„Meelemuutuse aeg on möödas.” Jardir läks vankri juurde ja sikutas pagasiorvast oma kompsu. Shanvah’l oli komps juba õlal. „Kui kavatseme kõndida sügavikku, võtkem tee jalge alla.”

Jardir liikus arjergardis, jälgides Alagai Ka’d selja tagant. Shanjat laskus tunnelinõlvast ning rajas piha külge aheldatud käte kiuste endale teed tuttavliku nõtkusega. See meenutas, et deemoni valduses pole pelgalt tema õemehe keha. On ka mehe elus korjatud teadmised ja oskused.

Nood tegid Shanjati vägagi ohtlikuks.

Renna ja Shanvah kõndisid teine teisel pool ning valvasid deemonit silmanurgast. Ees oli Par’chin lahkunud vaateväljalt rajale maad kuulama.

Valguseta tunneleis kadus Jardiri ajataju. Nad polnud puhanud, ent võlujõu turgutusel matkati tema arusaamist mööda vahest mitmendat päeva.

Sügaviku rada ei olnud ootuspärane. Elu leidus siingi, pühast päikesest kaugel. Deemoneid polnud nad esiotsa trehvanud, aga niiske mullapind kihises putukatest ja kroonipilgu valgel muudestki olevustest, kes palja silmaga nägemiseks liiga tillukesed. Allmaaojad olid tulvil kalu, seinad samblaid ja samblikke. Sisalikud. Salamandrid. Konnad.

Mõnikord suuremadki jäljed. Need ei pruukinud kuuluda deemoneile, kuid olid talle ometi võõrad.

Nõlva jalamil lõppes tunnel, päädis kaljusimsil, kust avanes sedavõrd tohutu lõhang, et vastasserv ei paistnud. Par’chin tervitas kaaslasi serval, nõjatudes krasialiku kujundusega krobelisele võlvkaarele.

„Sild on kokku varisenud.”

„Tarvis ronida taarna põhja ja teisalt uuesti üles,” juhendas Shanjat. „Toimetulekuks vajab mu lihtsurelik kõiki jäsemeid.”

Hoides üht silma vangil, astus Jardir seisma Par’chini kõrvale. Kahekesi kiigati kuristikku. Kroonipilgu äärel oli näha murenev sillatugi.

„Ma võiksin lennata,” ütles Jardir.

„Ehk tõesti, kuid Ren ja mina ei tohi,” vastas Par’chin. „Deemon ei eksi. Meie sügavamale minnes on Maapõue kutse tugevnenud. Kehatuks hajumist peab vältima, niipalju kui õnnestub.” Ta vidutas silmi taamale, sillatoe poole. „Hüppeks liialt kaugel, koguni võluväega timmides.”

„Ma võiksin vedada meid üle nagu paadimees,” pakkus Jardir.

„Kas deemoni samuti?” küsis Par’chin. „Lubad sa teda lisajulgestuseta nii ligi, olgugi meil valik olemas?”

„Järelikult ronime,” ütles Jardir.

Renna ühines nendega ja nad piilusid üle serva taarna põhja, mis suubus võlujõuvinesse. „Enne Shanjati käte turnimiseks lahtiaheldamist tasub võtta einet ja puhata.” Naine sülitas ja vaatas servalt süljepiisa hääletut haihtumist hämus. „Kui me ei taha mõlemat just alla tõugata, et asi oleks ants.”

Jardir heitis jälle pilgu Shanjatile. Tema raevukaim leitnant. Vägiteod Labürindis nõnda vahvad, et Jardir naitis mehe oma lihase õega. Kui palju kordi oli ta näinud Shanjatit tapmas ainuüksi paljakäsi?

„Targad sõnad,” lausus ta. „Mu sõdalasesüda igatseb pressida edasi, aga ärgem laskem roidumusel ja näljatundel loiutada meie ärksameelsust Alagai Ka suhtes. Valguseta maailmas on liigagi hõlpus unustada aja kulgu.”

„Minu punust pole neil päevil äraproovitumat kella.” Renna patsutas iga päevaga ümaramaks paisuvat kõhtu.

Koonduti tunneli õõnsasse suudmesse. Par’chin ja jiwah sammusid Shanjati juurde.

„Põlvita,” kamandas Par’chin. Looduslik võlujõud tuhises temasse, ümbrus pimenes, sellal kui aura lõi võimukalt valendama.

Rennal oli nuga peos, võlujõudu lõõmas nainegi. Deemon polnud narr, laskis Shanjati põlvili ja võimaldas pahkluude rauad taas vöö külge kinnitada.

Shanvah sättis end kühveldama mulda mahukatesse pronkskaussidesse. Silus Jardiri jaoks pinda ettevalmistavalt pussiga.

Krooni kaudu ammutas Jardir rohumaalaste kombel, kasutas looduslikku võlujõudu Inevera õpetatud loitsumärkidele väe andmiseks. Muld sulas, hägustus võlujõu läbi veekeerise sarnaseks ning jäi vagusi. Üht kaussi täitis nüüd värske vesi, teist aurav kuskuss.

Shanvah laskus põlvili, et koos onuga palvetada, käed ja laup põrandal, tänades Everami otsatut heldust ja uuendades vannet võidelda Tema nimel.

See tehtud, tõi Jardir lagedale väikese, kullaga inkrusteeritud couzitassikese ja sobiva paari söögipulki. Aupaklike täppisliigutustega korjas ta vett ja ulatas tassikese. „Tõuse, õetütar, ning olgu Everami õnnistatud vesi sulle kosutus.”

Ussi laitmatu paindlikkusega siugles Shanvah istuli. Ta kummardas pea ja langetas loori, onu pilgu ette sattumine polnud mingi häbi. „Tänan sind, Päästja, sest sinus pulbitseb Everami au.”

Rüübanud tassist vaid pisikese lonksu, särasid neiu silmad eemale tõmbudes ja aura elavnes.

Peenikeste pulgakestega tõstis Jardir palukese kuskussi. „Söö, ning täitku Everami õnnistatud toit su kõhtu.”

Shanvah kummardas veel kord. „Tänan sind, Päästja, sest sinus pulbitseb Everami au.” Söönud üksiku suutäie, oli mulje viivitamatult tugevam, küllastunud.

„Seisa valvesse, et süüa saaksid rohumaalasedki,” ütles Jardir.

Shanvah’ pea puudutas põrandat. „Päästja, sinu tahtmine sündigu.” Neiu võttis oda-kilbi ning vangide jälgimise asendi.

Jalamaid hõljus platsi Renna. „Öö võtku, lõhnab hästi.”

„See on õnnistatud toit,” selgitas Jardir. „Üksainus lonks Everami vett kustutab janu. Üksainus paluke Everami toitu täidab kõhu.”

„Eks näis,” ütles Renna. Jardir tegi liigutuse, et tassikesega teenindada, kuid naisterahvas ei pannud tähelegi. Otsis kompsust pikemata tolmuse kruusi ja korjas pühitsetud vett nagu kulbiga. Jardiri suu vajus ammuli, kuna naine kummutas kruusi sisu kurku justkui couzi-sõõmu, määrdunud käeselg pühkis huulilt püha vee niresid.

Renna silmad kargasid pärani. „Ah sa päikesejänku.” Kallutanud kruusi põhjapiiskade jahil taas, pööras naine pilgu Par’chinile. „Arlen Põldaja, kobi siia vett maitsma!” Ta korjas teise kruusitäie ja jõi tilgatumaks sellegi, enne kui asus kuskussi kallale.

Jardir kergitas söögipulki ja köhatas rangelt, aga Renna ei täheldanud vihjet nüüdki, koukides kompsust kausi ja lusika. Ta kühveldas kuskussi lohakalt, pudistamisi: õnnistatud toidu kuhjast kausis oleks piisanud, et rahuldada terve Sharum’ite väeüksuse isu.

Piiritu mühaklikkus, kuid et too naisterahvas oli Everami väljavalitu ja külaline tema lauas, sõlmis Jardir solvanguga vaikides rahu.

„Aitüma.” Selg tunneliseina najal, libises Renna istuma ja toitu vohmima.

Jardir, kes taipas end põrnitsevat, pööras pilgu vägisi mujale, kuna saabus Par’chin.

„Vabandust.” Par’chin põlvitas sujuvalt ja kummardas. „Ren ei tahtnud ...”

„Ettekäänded ei aita, Par’chin,” porises Jardir. „Me oleme einetanud ühiselt mitu kuud. Su naine teab, et viisakas on söögipalve.”

„Harjumuse jõud,” ütles Par’chin. „Pealegi äratab Everami poole palvetamine temas ebamugavust.”

„Asendagu Everami nimi Loojaga,” soovitas Jardir. „Kõigevägevam ei pahanda.”

„Ma räägin talle kindlasti.” Par’chin vaatles mõrsjat. „Aga mitte kohe. Raseda ja söögi vahele mõistlik mees ei trügi.”

„Sinu suu läbi kõneleb Everami tarkus,” nõustus Jardir. Ta alustas õnnistamist ja Par’chin palvetas tema seltsis, nõnda kui varem Labürindi-ööde järel sageli.

Jardir lobistas tassikesse õrnalt vett. „Sa palvetad.”

„Ja siis?” küsis Par’chin.

„Taevast pole olemas, ütlesid sa,” tuletas Jardir meelde. „Everami pole olemas. Mispärast palvetad sa sel juhul koos minuga?”

„Mamma kutsus seda kombekuseks,” viitas Par’chin. „Ja kunagi lausus mulle üks elutark vana, et meie rahvaste tõekspidamised ei klapi teineteisega kuidagi. Et me peame hoiduma kiusatusest solvata ning solvuda.

„Muide.” Par’chin vangutas pead. „Olen hakanud mõtlema, et polegi tähtis, kas Everam asub taevalaotuses või on su kujutluse vili. See hääl, mis enamikul inimestel puudub, juhatab sind käituma õigesti.”

Olgugi sõnad jumalateotus, tõi Par’chini siiras aura Jardiri näole paratamatu naeratuse. Omal moel avaldas sõber ju lugupidamist. Kui nad väljendasid tänu vee ja toidu eest, järgis Par’chin kombetalitust vilunud täpsusega.

Nagu Shanvah, nii tarvitses temagi isu kustutamiseks vaid lonksu ja palukese, ehkki kausi tühjaks söönud Renna jõllitas näljaselt jääke.

„Turgutust vajab ka minu lihtsurelik, kui tahate, et ta püsiks teekonnal hinges,” ütles Shanjat. „Ning mina samuti.”

Jardir kõverdas vastumeelselt huuli, aga noogutas Shanvah’ heidetud pilgule. Neiu võttis kompsust väikese kandiku tassi ja kausiga. Jardir valas Shanvah’ tassi kaks suutäit pühitsetud vett, kaussi paigutas kaks palukest püha kuskussi.

Shanvah läks ja põlvitas isa juurde. Seadis kandiku eksimatu voolava liigutusega maapinnale, otsides lagedale isiklikud söögipulgad.

„Vaat sihukest tütart olen ma igatsenud,” ilkus Shanjat. „Vagurat. Kuulekat. Hobusenäoga ema tõttu polnud sul soodsaid kosjasid iial loota, kuid tütrena oleksid võinud mu uhkeks teha.”

„Minu isa oligi mu üle uhke,” ütles Shanvah. „On siiamaani. Sinu jutt tema nahas ei muuda midagi.”

„Üürike uhkusevälgatus lõpus ei hüvita eluaegset pettumust,” kostis Shanjat. „Sinu sigitaja teadvus lehkab häbitundest. Kuigi su ema oli tema Jiwah Ka, armastas ta abikaasade seast vähimat teist kummastki rohkem.”

Näiliselt külmaverelise Shanvah’ sõrmed krampusid rusikasse, justkui heitleksid kiusatusega surgata söögipulgad deemonile silma.

Ometi säilitas neiu meelerahu ja tõrjus ägeduse hingates, kuni aura muutus lüümjaks. Avas deemon jällegi Shanjati suu, põiklesid sinna pulgad, poetasid suhu kuskussi. Sõdalane neelas vaistlikult.

Shanvah sirutas käe ja võttis isa kuklast, lähendas pea ja töötles lihast, et paotada suu õnnistatud veelonksu tarbeks.

Asi ühel pool, tõmbus Shanvah kandikuga eemale.

„Kosuta mindki,” nõudis Shanjat.

„Sina, deemon, ei vääri õnnistatud sööki-jooki,” ütles Shanvah.

„Kuude kaupa on mind turgutatud rapetega,” õiendas Shanjat. „Minu mõõt on täis. Kui te mind ei toida, ei juhata mina teid edasi.”

Viivitamatult kargas Shanvah püsti ning torkas oda, puurides kahe käega. Shanjat ja deemon võpatasid, kuid nemad polnud märklaud. Odateravikule oherdati silmitu salamander, nagu need kolasid putukaid küttides seintel. Kärmed ohtu tajuma, aga Sharum’ting’i oda oli kärmem.

Neiu kiskus alles siputava loomakese teraviku otsast ja käristas kaheks. Jalahoop tõukas Shanjati kummuli ja kukutas koos isaga ümber ka deemoni. Kui viimase koonusekujuline pea kolksatas tunnelipõrandale, pisteti salamandritükk Alagai Ka’le suhu.

„Säh, söö,” lõrises tütarlaps. „Või ma sunnin sind lauluga.”

Kuniks nad laskusid mööda kaljumüüri, muigutas kuninglik kaasa suud, püüdes saada lahti madala eluvormi mõru maigust. Liha ja veri turgutasid tõesti, aga salamandrite armetu teadvus pani teda vägisi läbi elama sellise sisutu olemasolu iga viimast kui hetke. Ta oleks ehk oksendanudki, kuid hoolimata Laulja piinlemise hõrgust naudingust polnud tal himu kuulda piiga laulu oma kõrva ääres.