Читать книгу Teadusest jumalani. Füüsiku teekond teadvuse salapärasse - Peter Russell - Страница 4

Oli 1996. aasta kevad. Ma olin kutsutud väikesele seminarile, sügaval California sekvoiametsades, et arutada teadvuse arengu üle. Kui ma istusin seal, kuulates erinevaid debatte meele olemusest, viimastest avastustest neurokeemias ja teooriatest teadvuse päritolust, tundsin end aina enam häirituna. Ma oleksin tahtnud öelda „me oleme kõigest valesti aru saanud“ või midagi sellesarnast. Paraku ei suutnud ma väljendada oma kõhklusi sidusalt ning hästi põhjendatud moel, mis on vajalik, kui keegi tahab, et teda tõsiselt võetaks. Nõnda ma siis taltsutasin oma keelt ja istusin pettunult edasi.

Mõned nädalad hiljem Los Angelesest San Fransiscosse suunduval lennukil avasin ma vana raamatu, mille peale ma olin hiljuti sattunud. Hollandlasest autor, kes kirjutas 1920ndatel, ei öelnud küll midagi uut, mida ma varem poleks teadnud, kuid ta meenutas mulle taju protsesse ja viisi, kuidas me konstrueerime oma kogemuse reaalsusest. Loetud filosoofia, eriti Immanuel Kant, tuli korraga meelde, niisamuti kui ka minu füüsikaõpingud valguse olemusest ja minu uurimisretked ida filosoofiasse ning meditatsiooni.

Ühtäkki sai minu frustratsiooni põhjus selgeks. Meil on vaja palju rohkemat, kui uus teadvuse teooria. Me peame ümber mõtestama mõned meie fundamentaalsed eeldused reaalsuse loomusest. See oligi kaemus, mida ma oleksin tahtnud tollel seminaril väljendada. Ma hakkasin kritseldama ja selle ajaga, kui lennuk maandus, oli pilt selge. Kogu meie maailmapilt tuli pahupidi keerata.

Järgnevate kuude jooksul töötasin ma essee kallal, seades kokku erinevaid tükikesi reaalsuse mudelist, milles teadvus mängis peamist rolli. Selle protsessi käigus avastasin, et järeldused olid tegelikult veelgi sügavamad, kui ma eeldasin. Uus maailmavaade mitte ainult ei muutnud viisi, kuidas teadus käsitles teadvust, see viis ka uuele vaatepunktile vaimsusest ja mis veel üllatavam, ka uuele käsitlusele Jumalast.

Seemned, mis ma külvasin sellel lennureisil, on nüüd kasvanud selleks raamatuks. Nagu iga uurimisega selliste sügavate küsimuste üle, ei ole ideed lõplikud ja ei saa ka kunagi olema. Need peegeldavad minu praeguseid mõtteid uue maailmavaate põhistruktuurist ja sellest, kuidas teadvus saaks olla pikalt oodatud sild teaduse javaimu vahel.

Niivõrd, kui see raamat on ideede rännak, mis algab teadusega ja jõuab Jumalani, on see samuti minu enda teekond veidi spirituaalsetest teemadest huvitatud füüsikust teadvuse uurijani, kes hakkab nüüd aktsepteerima, mida on suured vaimsed õpetused juba tuhandeid aastaid öelnud.