Читать книгу Kaval madu - Peter Tremayne - Страница 5

Gong lõi kaksteist korda ja selle võnked äratasid õde Brónachi mõtisklusest. Seejärel kuulis ta veel üht gongilööki: üksikut, selget ja teravat. Ta ohkas, taibates, kui hiline on aeg, ning tõusis kannatava Kristuse kuju eest põlvi nõtkutades kärmelt püsti. Ta tegi selle kiire liigutuse automaatselt, omistamata sellele mõtet ega tähendust enne, kui kloostri puitkabelist, duirthech’ist lahkus.

Kabeli ukse taga, kiviplaatidega kaetud põrandaga koridoris ta peatus, sest ta kõrv tabas kummalise heli: nahksandaalide sahina kivipõrandal. Kaugema nurga tagant, süngest koridorikäigust, mida valgustasid seinal rauast küünlahoidjates suitsevad rasvaküünlad, ilmus tumedates peakottidega vaimulikumantlites kujude kaherealine protsessioon. Kapuutsidega õed, keda juhtis nende ordu rühikas ja pikk matriarh, nägid koridorihämaruses välja nagu kummitused. Kolme Kaevu Lõhe – Kristuse hellitusnime järgi – koguduse õed astusid jalgu lohistades, pead maas. Kui nad möödusid õde Brónachist, kes seisis nüüd kabeliukse kõrval, ei tõstnud keegi silmi. Isegi abtiss Draigen ei teinud temast välja. Õed läksid sõnagi lausumata kabelisse keskpäevapalvusele. Viimane õde peatus vaid selleks, et kogu seltskonna järel ust sulgeda.

Õde Brónach oli seisnud, käed rinnal ja pea aupaklikult kummargil, ning nad mööda lasknud. Alles siis, kui kabeliuks õdede järel tasase mütsuga kinni langes, tõstis ta pea. Oli silmaga näha, miks õde Brónach sellist nime kandis. Tema näoilme oli tõepoolest kurblik. Keskealist vaimulikku ei nähtud kunagi naeratamas. Õigupoolest ei nähtud teda mitte mingisuguseid tundeid väljendamas, kurvad mõtted olid tema näkku igaveseks vaod vajutanud. Kaasvaimulikud isegi aasisid selle üle, öeldes, et kui Kurblik Brónach kunagi naeratab, on see nagu Päästja «teine tulemine».

Brónach oli viis aastat olnud uksehoidja, doirseór, koguduses, mille oli kolm põlvkonda tagasi rajanud Õnnistatud Vooruslik Necht. Kogudus paiknes Mumani kuningriigi ühel üksikul lõunapoolsel poolsaarel, Iirimaa viie kuningriigi edelaosas. Klooster asus mäejalamil, väikesel metsaga kaetud merekäärul. Noore argliku ja ettevõtmatu naisena oli Brónach kolmkümmend aastat tagasi koguduse liikmeks astunud. Eelkõige oli ta kogudusest otsinud peavarju ning pelgupaika karmi ja ränga elu eest üksildases külas. Nüüd keskealisena oli õde Brónach sama arglik ja ettevõtmatu nagu tookord. Ta oli rahul eluga, mida valitsesid gongilöögid väikeses tornis, kus ajaarvestaja valvas koguduse veekella. Kogudus oli oma erakordselt täpse ajaarvestuse poolest üle kogu kuningriigi kuulus. Gongilööke kuuldes pidi õde Brónach täitma ülesandeid, mida koguduse uksehoidja amet nõudis. Tiitel doirseór kõlas küll uhkelt, kuid ei tähendanud sisuliselt enamat kui vaid kõiksuguste ülesannete täitjat. Ent õde Brónach paistis oma elusaatusega rahul olevat.

Gong oli just löönud keskpäevatundi ning õde Brónachi kohustuseks oli kaevust vett tuua ja abtiss Draigeni kambrisse viia. Abtiss armastas pärast keskpäeva palvust ja söögiaega kuumas vannis kümmelda. Seepärast läkski Brónach vett tooma, selle asemel, et koos ülejäänud õdedega teenistusel viibida.

Käed rüü all ristis, liikus õde Brónach kärmelt nahksandaalide plaksudes vahekäigu graniitkivist põrandal vanast puitkabelist, duirthech’ist ehk tammemajast, nagu selliseid kirikuid kutsuti, peaõue, mille ümber paiknesidki koguduse eluasemed. Hommikul oli sadanud lund, aga see oli juba märjaks lörtsiks sulanud ning plats oli libe. Aga õde sammus kindalt üle kivisillutise, möödudes väljaku keskele, läikiva kivitahvli pjedestaalile, asetatud pronksist päikesekellast.

Kuigi oli külm talvepäev, sinetas pea kohal peaaegu klaar taevas ja kahvatu päike seisis kõrgel pilvesagarate keskel. Ent silmapiiril rippusid tinarasked lumepilved madalal ja Brónach tundis, kuidas kõle tuul ta kõrvaotsi näpistas. Ta tõmbas peakatte tihedamini pea ümber, et oleks mõnusam.

Kloostri siseõue kaugemas otsas seisis kõrge graniitrist, mis seda kloostrit pühitses. Brónach läks risti tagant, väikesest avast tillukesele kaljusele platoole, kust avanes vaade alla varjulisele abajale, mille tipus jumalakoda seisiski. Sellel looduslikul kaljuplatool, mis oli abaja kivisest rannajoonest ainult kolm meetrit kõrgemal, oligi Õnnistatud Necht ühest maapinnakonarusest voolava allika leidnud. Ta oli seda kaevu pühitsenud. Kaevule oli õnnistuspalvet vaja, sest juttude põhjal teati, et see oli varem olnud druiidide pühapaik, kust nemadki vett ammutasid.

Õde Brónach läks pikkamisi allikalätteni, mida nüüd ümbritses väike kivimüür. Sinna olid koguduseliikmed ehitanud mehhanismi, mis laskis pange tumedasse, kaunis maapinna lähedal olevasse vette ja aitas nööri otsa pandud pange jälle vändaga üles kerida. Õde Brónach mäletas veel aega, mil kaks või kolm õde pidid kaevust vett üles vinnama, aga pärast mehhanismi kaevu paigutamist sai ka mõni vanem õde selle tööga vaevata hakkama.

Õde Brónach seisatas hetke vaikuses kaevurakke juures, et ümbritsevat loodust imetleda. Oli päeva kummaliselt vaikne aeg: seletamatu vaikusehetk, mil linnud ei laulnud, ükski olend ei liikunud, mil elu oleks nagu seiskunud, nagu ootushetk enne millegi juhtumist. Justkui oleks loodus ise otsustanud hinge kinni hoida. Kõledad tuuleiilid olid vaibunud ega vilistanud kloostri taga kõrguvate graniittippude vahel. Lambad küll uitasid konarlikul kivipinnasel nagu valged liikuvad kivirahnud ning ka mõned kondised mustad veised näkitsesid madalat rohtu. Õde Brónach tajus, et mägedevahelised nõod on täis rippuvate pilvede heidetud saladuslikke siniseid varje.

See polnud esimene kord, kui õde Brónach ootusrikka vaikusega täidetud saladuslikul tunnil oma ümbruse ees aukartust tundis. Ta adus, et maailm otsekui ootaks iidsete metsasarvede kaikumist, mis kutsuksid ümbritsevatelt lumistelt mäetippudelt alla Iirimaa vanad jumalad. Ja pikad hallid graniitrahnud, erksas valguses nagu mäekülgedele hajutatud ootevalmis mehed, muutuksid äkki muistseteks sõjakangelasteks, tõuseksid püsti ja marsiksid oma odade, mõõkade ja kilpidega jumalate selja taga, et nõuda aru vabaduse ja viljakuse jumalanna Éire’i, kelle nime see iidne maa kannab, lastelt, miks vana usk ja vana eluviis on unarusse jäetud.

Õde Brónach neelatas äkki kuuldavalt ja heitis kiire süüdlasliku pilgu enda ümber, nagu võiksid usuõed tema pühadust teotavaid mõtteid kuulda. Ta nõtkutas kiiresti põlvi, justkui vanade paganlike jumalate peale mõtlemise patu eest andeks paludes. Aga ta ei suutnud oma tõelisi tundeid maha salata. Tema enda ema, rahu tema põrmule, oli keeldunud Kristuse sõna vastu võtmast ja jäänud kindlaks oma usule. Suanach! Ta polnud nii kaua aega oma emale mõelnud. Ta soovis, et poleks seda ka nüüd teinud, sest see mälestus lõi nagu terava noaga valusalt südamesse, kuigi Suanachi surmast oli möödas juba kakskümmend aastat. Miks see talle meenus? Ah jaa, ta mõtles ju vanadele jumalatele. Ja see oligi hetk, mil talle tundus, et vanad jumalad ja jumalannad endast märku annavad. See oli paganliku kurbuse tund, rahva ürgteadvuse enda nukker vastukaja, igatsus möödaniku järele, lein Éire’i rahva kadunud sugupõlvede pärast.

Kaugel eemal kuulis ta koguduse gongilööke ja veekella valvaja veel üht üksikut lööki.

Õde Brónach võpatas närviliselt.

Terve ponc, Iiri ajaühik, mis võrdus viieteistkümne minutiga, oli keskpäevapalvust kuulutavast kellahelinast möödunud. Iga ponc’i möödumist tähistas üks gongilöök, seejärel märkis iga tunni möödumist tunnile vastav arv lööke. Iga kuue tunni järel oli cadar ehk veerandpäev, mida samuti tähistas vastav arv gongilööke. See oli aeg, mil toimus ajavalvajate vahetus, sest ühelgi valvajal ei lubatud seda rasket töökohustust täita pikemalt kui ühe cadar’i.

Brónach surus huuled õrnalt kokku, meenutades, et abtiss Draigenile ei meeldi laiskus, ja vaatas otsustavalt ämbrit otsides ringi. Ämber ei olnud oma tavaliselt kohal. Just sel hetkel märkaski õde, et kaevunöör oli lõpuni kaevu lastud. Ta kortsutas pahaselt kulmu. Keegi oli võtnud pange, pannud selle konksu otsa ja laskunud kaevu, ent polnud siis mingil arusaamatul põhjusel pange üles vändanud, vaid jätnud selle kaevu põhja ja lahkunud. Selline hajameelsus on andestamatu.

Ärritusohet maha surudes kummardus õde kaevuvända kohale. Vänt oli puudutades jääkülm, meenutades talle talvepäeva kargust. Üllatusega leidis õde, et tal on raske vändata, pangele oleks nagu mingi raskus külge seotud. Ta pingutas veel rohkem, lükates vänta kõigest jõust. Tundus, nagu oleks vända liikumine takistatud. Vaevaliselt väntas ta mehhanismi, kerides nööri aeglaselt, suure hädaga ülespoole.

Ta pidas veidikese aja pärast vahet ja vaatas ega läheduses pole mõnd inimest, keda kutsuda appi veepange üles vinnama. Kunagi polnud ämber nii palju kaalunud kui täna. Ega ta äkki ise tõbine pole? Või on ehk väetiks muutunud? Ei, ta tundis end täiesti terve ja tugevana nagu alati. Ta pilk liikus kauguses laiuvatele mägedele ja ta hakkas värisema. See värin ei tulnud mitte külmast, vaid ebausuhirmust, mis oli ta mõtted vallanud. Kas Jumal karistab teda ketserlike mõtete pärast, mida ta vana usu kohta mõlgutas?

Õde vaatas murelikult taeva poole, enne kui pattu kahetsevat palvet pomisedes jälle oma töö kohale kummardus.

«Õde Brónach!»

Üks kaunis noor õde sammus kogudusehoonest kaevu poole.

Õde Brónach ägas sisemiselt, kui tundis ära võimuka õe Síomha, kes oli rechtaire, koguduse majapidajanna ja tema otsene ülemus. Kahjuks ei olnud õde Síomha käitumine tema suurte süütute silmade ja kauni näoga kooskõlas. Noorusele vaatama oli Síomhal koguduses teenitult kalgi töölesundija maine.

Õde Brónach katkestas jälle oma tegevuse ja vajus kogu raskusega vändale, et see paigal püsiks. Ta vastas tulija laitvale ilmele lahkel näol. Õde Síomha jäi seisma ja seiras teda nina krimpsutades kritiseerivalt.

«Sa jäid abtissile vee viimisega hiljaks, õde Brónach,» sõitles noor õde. «Ta pidi lausa mind saatma sulle aega meelde tuletama. Tempori parendum1.»

Brónachi ilme jäi muutumatuks.

«Ma tean, mis tund praegu on, õde,» vastas ta alistunud toonil. Kui veekella järgi kõlavad täpsed gongilöögid tema elu määrasidki, siis mõjus meeldetuletus, et «ajale tuleb alluda» isegi tema kartlikule natuurile ärritavalt. Niisugust kommentaari võis õde Brónachi puhul peaaegu mässuks pidada. «Aga mul on ämbri üles vinnamisega raskusi. Miski takistab seda.»

Õde Síomha krimpsutas jällegi nina, otsekui arvates, et õde Brónach püüab oma pikatoimelisust välja vabandada.

«Tühi loba. Ma käisin enne hommikul kaevul. Mehhanismil polnud häda midagi. Ämbri üles tõmbamine on kukepea.»

Õde Síomha astus edasi, tema kehakeel tõukas vanema õe kõrvale, et nende kehad kokku ei puutuks. Õe õblukesed, ent tugevad käed haarasid vändast ja hakkasid seda lükkama. Takistust tundes libises hämmeldus hetkeks üle ta näo.

«Sul on õigus,» tunnistas ta imestunult. «Ehk saame sellega koos hakkama. Tule ja tõuka, kui ma ütlen.»

Koos rakendasid nad ettevõtmisse kogu oma jõu. Aeglaselt, tugevate jõupingutustega hakkasid nad vänta keerama, peatudes iga natukese aja tagant puhkamiseks. Nende suust tulev hingeaur haihtus kargesse õhku. Mehhanismi valmistajad olid paigaldanud piduri, et seda saaks siis peale panna, kui nöör on lõpuni üles keritud ja kaevulkäija saaks võtta konksu otsast raske veeämbri, ilma et see suure mürtsuga tagasi kaevu langeks. Mõlemad õed sikutasid ja tõmbasid niikaua, kuni nöör oli lõpuni üles keritud, ja õde Síomha piduri peale pani.

Seljaga kaevu poole seistes nägi õde Síomha oma kaaslase harilikult nukras näos kentsakat ilmet. Mitte kunagi polnud ta näinud sellist õudust õde Brónachi näol nagu praegu, kui see pärani silmi Síomha selja taga asuvat kaevuraket jõllitas. Õigemini polnudki ta keskealise õe alaliselt tõsisel näol peale kurvameelse kuulekuse muud näinud. Õde Síomha pööras aeglaselt ringi, imestades, mida küll hirmust oimetu Brónach niiviisi põrnitseb.

See, mida ta nägi, sundis teda ennastki kätt suu ette tõstma, et hirmukarjet maha suruda.

Nööri otsas, kus tavaliselt seisis ämber, rippus alasti naise keha. Sügavas kaevuvees ligunemisest helkis see heledalt. Keha rippus pea alaspidi, keha ülemine osa, pea ja õlad, jäid nende pilgu eest kaevurakke varju. Aga kahkjate ja elutute kehaosade järgi oli selge, et see, mida nad nägid – punase savilögaga, mida kaevuvees ligunemine polnud maha uhtunud, ja lugematute kriimustushaavadega kaetud keha – oli surnukeha.

Õde Síomha nõtkutas aeglaselt põlvi.

«Jumal kaitsku meid kurjuse eest!» sosistas ta. Seejärel näitas ta surnukeha suunas. «Kähku, õde Brónach, aita mul see vaene õnnetu nööri küljest lahti lõigata.»

Õde Síomha astus kaevurakke juurde ja piilus alla, käed ees, et surnukeha kaevust välja õõtsutada. Seejärel, terava karjatuse saatel, mida ta ei suutnud maha suruda, pööras vapustatud õde üllatunult pilgu kõrvale.

Uudishimulikult astus õde Brónach ettepoole ja piilus kaevu. Ta nägi kaevu poolhämaruses, et seal, kus oleks pidanud olema laiba pea, ei olnud midagi. Pea oli otsast raiutud. Allesjäänud kaelaosa ja õlad mustendasid verest.

Ta pöördus äkitselt ja öögatas, püüdes okset alla suruda.

Hetke pärast taipas õde Brónach, et Síomha on ilmselt sedavõrd verest väljas, et ei tea, mida ette võtta. End kogudes kummardus Brónach ettepoole ja, vastikust maha surudes, üritas keha kaevu ääre peale tõmmata. Aga üksinda osutus see ülesanne talle liiga raskeks.

Ta heitis kiire pilgu õde Síomha poole.

«Sa pead mind aitama, õde. Kui sa haarad ta kehast, lõikan ma läbi nööri, mis seda õnnetut kinni hoiab,» juhendas ta leebelt.

Kuuldavalt neelatades üritas õde Síomha oma meelerahu tagasi saada, noogutas kähku ja haaras vastumeelselt külma ja märja surnukeha keskelt kinni. Ta ei suutnud jälkustunnet maha suruda, kui külm ja elutu laip tema vastu puutus.

Väikse noaga, mida kõik õed kaasas kandsid, lõikas õde Brónach lahti köidikud, millega laiba pahkluu oli kaevunööri külge seotud. Seejärel aitas ta õde Síomhal peata keha üle kaevuääre väikesele kaevuseinale ja seejärel maapinnale tirida. Kaks vaimulikku seisid mõne hetke laipa jõllitades, teadmata, mida teha edasi.

«Surnupalve, õde,» pomises Brónach kohmetult. Koos lugesid nad poollauldes palve, mille sõnad kõlasid praegu nii mõttetult. Palve lõpus valitses mõni hetk vaikust.

«Kes võis midagi sellist teha?» sosistas õde Síomha natukese aja pärast.

«Maailmas on palju kurjust,» vastas õde Brónach palju filosoofilisemalt. «Aga kohasem oleks küsida – kes see vaene õnnetu on? See on noore naise keha, taevake, ta on ju alles tütarlaps.»

Õde Brónachil õnnestus pilk lahti kiskuda verise, tükeldatud keha sellest kohast, kus oleks pidanud olema pea. Vaatepilt verisest lömastatud ihust naelutas ta pilku, samas teda kohutades ja iiveldama ajades. See keha kuulus kahtlemata noorele ja varem heas tervises naisele, kes oli vaevu puberteedieast välja jõudnud. Peale puuduva pea oli tema ainsaks vigastuseks rinnahaav. Südame juures oli nahal sinakas laik ja lähemal vaatlusel oli näha koht, kust vahe mõõgatera või mingi sarnane riist oli südamesse tunginud. Aga see haav oli juba ammu veritsemast lakanud.

Õde Brónach sundis end kummarduma, et tõsta laiba käsi ja asetada see risti rinnale, enne kui koolnukangestus selle võimatuks teeb. Äkitselt laskis ta käel langeda ja ägas valjusti, otsekui oleks keegi teda päikesepõimikusse löönud.

Ehmunult jälgis õde Síomha Brónachi kätt, mis osutas nüüd laiba vasakule käsivarrele. Surnu käsivarre ümber oli seotud midagi, mis laiba asendi tõttu oli varem nende pilgule varjatuks jäänud. See oli puutükk, ei enamat kui toigas, millele olid sälgud sisse lõigatud. Õde Brónach tundis ära Oghami, Iiri iidse kirjakunsti, aga ta ei saanud tähemärkidest aru. Oghami ei kasutatud enam viies kuningriigis, sest nüüd oli käibel ladina tähestik, milles iiri keeles kirjutati.

Aga kui ta puutoigast uurides ettepoole kummardus, märkasid ta silmad midagi ka laiba teises, kokkupigistatud peos. Väike kulunud nahkrihm oli keritud ümber parema randme ja asetatud kokkusurutud rusikasse. Õde Brónach võttis end uueks ülesandeks kokku, põlvitas surnukeha kõrvale ja tõstis väikesed valged käed. Ta ei suutnud sõrmi lahti kangutada, sest surnukangestus oli käe igaveseks rusikasse surunud. Kuid sõrmede vahel oli piisavalt suur pilu, et näha nahkrihma otsa kinnitatud väikest metallkrutsifiksi, millest elutu käsi nii tugevasti kinni hoidis.

Õde Brónach tõi kuuldavale tasase oige ja vaatas üle õla õde Síomha poole, kes oli kangestunud ilmel kummardunud vaatama, mida teine avastas.

«Mida see võib tähendada, õde?» Õde Síomha hääl kõlas pinevalt, peaaegu kähedalt.

Õde Brónachi nägu oli surmtõsine. Ta valitses nüüd oma näoilmet täielikult.

Ta hingas sügavalt, vaatas viletsasti sepistatud ja läikima löödud vaskkrutsifiksi, enne kui mõõdetud toonil vastas. Ühelgi kõrgest seisusest või rikkal inimesel ei oleks niisugust odavat eset olnud.

«See tähendab, et peaksime nüüd abtiss Draigeni kohale kutsuma, hea õde. Kes see vaene peata tüdruk ka poleks, on ta minu arust üks meie omadest. Ta oli usuõde.»

Kaugelt eemalt, nende tillukese koguduse kohal kõrguvast tornist, kuulsid nad gongilööke, mis tähistasid veel ühe ajaperioodi möödumist. Pilved oli äkitselt tihenenud ja katsid nüüd kogu taeva. Mägedes tuiskas jälle jäist lund.