Читать книгу Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja - Phil Knight - Страница 7

Kui olin kogunud piisavalt julgust, et rääkida isaga oma Hullumeelsest Ideest, vaatasin esimese asjana, et oleks varajane õhtupoolik. Isa puhul oli see parim aeg. Siis oli ta lõõgastunud, tal oli kõht täis ja ta sirutas end telekanurga vinüülkattega tugitoolis mõnusasti välja. Veel praegugi, kui pea kuklasse kallutan ja silmad sulgen, kuulen publiku naeru ning isa lemmiksarjade „Wagon Train” ja „Rawhide” plekise kõlaga tunnusmeloodiad.

Tema kõigi aegade lemmiknäitleja oli Red Buttons. Kõikide osade alguses oli Redi laul: Ho ho, hee hee ... isevärki asju kogeme.

Tõstsin tema kõrvale püstise seljatoega tooli, naeratasin arglikult ja ootasin järgmist reklaamipausi. Olin mõttes oma etteastet korduvalt läbi mänginud, eriti just sissejuhatust. Isa, kuule, sa ju mäletad seda Hullumeelset Ideed, mis mul Stanfordis pähe tuli ...?

See juhtus ühel viimastest kursustest, milleks oli ettevõtlusseminar. Olin kirjutanud uurimuse jalatsite kohta ja tollest, algselt tavapärasest kodutööst kasvas välja täielik kinnisidee. Jooksjana teadsin üht-teist jooksukingade kohta. Andunud ärijüngrina teadsin ka, et Jaapani fotokad olid kunagi sakslaste valitsetud kaameraturul kõvasti ilma teinud. Seega väitsin oma uurimistöös, et Jaapani jooksukingad võiksid saada hakkama samaga. See mõte tekitas mus huvi, inspireeris mind ning lõpuks lummas täielikult. See tundus nii ilmne, nii lihtne, tohutuid võimalusi pakkuv.

Veetsin seda tööd kirjutades nädalaid. Ma lausa elasin raamatukogus, ahmides endasse kõike, mida impordi ja ekspordi, samuti ettevõtte asutamise kohta kirjutatud oli. Lõpuks kandsin oma töö asjakohasel moel klassis ette ning kursusekaaslased reageerisid sellele asjakohase huvipuudusega. Nad ei esitanud ainsatki küsimust. Nad võtsid mu kire ja õhina vastu tülpinud ohete ja tühjade pilkudega.

Professori arvates mu Hullumeelses Idees oli midagi. Sain temalt hindeks A. Aga see oli ka kõik. Või vähemalt, sellega oleks asi pidanud piirduma. Mina aga ei saanud uurimistööd peast. Kogu ülejäänud aja Stanfordis, kõigil hommikustel jooksudel kuni tolle hetkeni seal telekanurgas, olin mõlgutanud mõtteid sellest, kuidas reisin Jaapanisse, leian jalatsifirma, söödan neile ette oma Hullumeelse Idee ja jään lootma, et nad näitavad üles suuremat entusiasmi kui mu klassikaaslased. Et nad soovivad koostööd mingi ujeda kahvatu kiitsaka kutiga unisest Oregonist.

Samuti olin veeretanud peas mõtet sissepõigetest eksootilistesse paikadesse teel Jaapanisse ja sealt tagasi. Kuidas saan endast maailma märgi maha jätta, mõtlesin, kui ma seal kõigepealt käinud ja seda näinud pole? Enne tähtsat võistlust tahad ju ikka raja läbi käia. Seljakotiga reis ümber maakera võiks olla just see, mida vaja, arutlesin endamisi. Tollal veel soovinimekirjadest ei räägitud, aga küllap ma midagi sellesarnast silmas pidasin. Enne kui mu elupäevad otsa saavad, enne kui jään liiga vanaks või kui argimured mu enda alla matavad, tahtsin külastada planeedi kõige ilusamaid ja imelisemaid paiku.

Ja kõige pühamaid. Loomulikult tahtsin maitsta teistsuguseid toite, kuulda teisi keeli, luua kontakt teiste kultuuridega, kuid eelkõige ihalesin luua suurema tähendusega seoseid. Tahtsin kogeda, mida õieti tähendavad hiinlaste Tao, kreeklaste Logos, hindude Džnjaana, budistide Dharma. Mida tähendab kristlaste Vaim. Mõtlesin: enne kui asun isiklikule eluteekonnale, lubage mul kõigepealt õppida mõistma inimkonna kõrgemat teekonda. Laske mul näha vägevaid templeid, kirikuid ja pühapaiku, pühasid jõgesid ja mäetippe. Laske mul tunnetada ... Jumalat?

Jah, kinnitasin endale, jah. Parema sõna puudumisel, Jumalat.

Kuid esmalt vajasin isa heakskiitu.

Veelgi enam, vajasin tema rahalist toetust.

Olin suurt reisiplaani varemgi maininud, juba aasta eest, ning isa paistis olevat soodsalt meelestatud. Kuid tal oli see kindlasti meelest läinud. Ja kindla peale läksin üle piiri, lisades algsele ettepanekule selle Hullumeelse Idee, selle ennekuulmatu teekonna – Jaapanisse? Et seejärel firma asutada? Ons veel paremat näidet ajaraiskamisest?

Kindlasti lähen tema arvates liiga kaugele.

Kulutades pealegi veel ilmatu hulga raha. Mul oli armeeteenistuse ajast ja erinevatest suvistest tööotsadest natuke kõrvale pandud. Lisaks plaanisin müüa maha oma auto, läikivmusta 1960. aasta MG võidusõidurehvide ja kaheklapilise mootoriga. (Sama auto, millega Elvis sõitis filmis „Sinine Hawaii“.) Seda kõike oli kokku tuhat viissada dollarit, mida oli kaugelt liiga vähe, nagu nüüd isale rääkisin. Ta noogutas, ahah, mhmh, vaheldumisi mulle ja telekale pilke heites, samal ajal kui mina kõik välja ladusin.

Mäletad, isa, kuidas me rääkisime? Kui ütlesin, et tahan maailma näha?

Himaalajat? Püramiide? Surnumerd, isa? Surnumerd?

Nojah, heheh, olen mõelnud ka Jaapanisse sisse põigata, isa. Mäletad mu Hullumeelset Ideed? Jaapani jooksukingadest? Jajah? Sellest võib midagi vägevat välja tulla, isa. Tõeliselt vägevat.

Pingutasin päris kõvasti, kasutasin kõiki oma müügioskusi, nagu suutsin, sest müümist polnud ma kunagi sallinud ning selle konkreetse müügi šansid olid nullilähedased. Isa oli just äsja mu Oregoni ülikooli eest sadu dollareid välja ladunud, Stanfordi eest tuhandeid. Ta oli ajalehe Oregon Journal väljaandja, see kindel töökoht võimaldas kõiki peamisi elumugavusi, mille hulka kuulus meie avar valge maja Claybourne Streetil Eastmorelandis, Portlandi vaikseimas äärelinnas. Aga ta polnud sugugi miljonär.

Ja oli aasta 1962. Maakera oli siis suurem kui praegu. Kuigi inimesed olid just hakanud planeedi ümber tiirutama, polnud 90 protsenti ameeriklastest ikka veel kunagi lennukiga lennanud. Keskmine mees või naine ei olnud eales rännanud oma koduuksest enam kui saja miili kaugusele, nii et juba maailmamastaabis lennureisi mainimine oleks muutnud rahutuks iga isa, aga minu oma veel eriti, sest tema eelkäija ajalehes oli lennuõnnetuses surma saanud.

Kui ka raha kõrvale jätta, kui jätta kõrvale kõik ohutusega seotud küsimused, oli kogu see asi lihtsalt hirmus ebapraktiline. Teadsin, et kahekümne seitsmest uuest ettevõttest kakskümmend kuus lähevad põhja, ka mu isa teadis seda, ja mõte säärasest kolossaalsest riskist käis tema veendumuste vastu. Paljuski oli mu isa tavaline episkopaalkiriku liige, Jeesus Kristuse järgija. Aga ta kummardas ka üht teist salajumalust – respektaablust. Koloniaalstiilis maja, ilus naine, kuulekad lapsed – kõik need asjad meeldisid mu isale, kuid eriti oluline oli tema jaoks see, et sõbrad ja naabrid teavad, et tal need on. Talle meeldis, kui teda imetleti. Talle meeldis päev päeva järel jõuliselt peavoolus ujuda. Mingi tuju ajel ümbermaailmareisile minekul polnud tema jaoks lihtsalt mõtet. Sellist asja ei tehta. Kindlasti ei tee seda lugupeetud meeste lugupeetud pojad. Sellist asja teevad teiste inimeste lapsed. Biitnikud ja hipsterid.

Võimalik, et mu isa kinnismõtte peapõhjus oli hirm seesmise kaose ees. Sisimas aimasin seda, sest aeg-ajalt pääses too kaos valla. Ilma igasuguse hoiatuseta, hilisel õhtutunnil, helises esikus telefon, ja kui vastasin, oli liinil ikka seesama räme hääl. „Tule vanamehele järele.”

Tõmbasin vihmamantli selga – noil õhtutel paistis alati uduvihma sadavat – ja sõitsin kesklinna, isa klubisse. Seda klubi mäletan niisama selgesti kui omaenese magamistuba. Sajandivanune, põrandast laeni ulatuvate tammiste raamatukappide ja raskepäraste tugitoolidega ruum näis asuvat mõnes Inglise maamõisas. Lühidalt, see oli ülisoliidne.

Isa leidsin ikka ühe ja sellesama laua tagant, istumas samas tugitoolis. Ikka ja jälle aitasin ta ettevaatlikult jalule.

„Kõik hästi, isa?”

„Muidugi on kõik hästi.”

Ikka ja jälle juhatasin ta välja auto juurde ja kogu tee koju tegime näo, nagu polekski midagi valesti. Ta istus täiesti sirge seljaga, peaaegu kuninglikult, ja me rääkisime spordist, sest sporditeema viis mu mõtted mujale, leevendas stressi.

Ka mu isa armastas sporti. Sport oli alati respektaabel. Sel ja kümnel muul põhjusel arvasin, et isa tervitab mu reklaamjuttu seal telekanurgas kulmukortsutusega ja teeb selle kähku pihuks ja põrmuks. „Haha, Hullumeelne Idee. Ei tule kõne allagi, Buck.” (Minu eesnimi on Philip, aga isa hüüdis mind ikka Buckiks. Tegelikult oli ta mind Buckiks kutsunud juba enne mu sündi. Ema rääkis, et isal oli olnud kombeks teda kõhule patsutada ja küsida: „Kuidas väiksel Buckil täna läheb?”) Kui ma aga vait jäin, kui oma müügikõne lõpetasin, kallutas isa end oma vinüülkattega tugitoolis ettepoole ja vaatas mind kummalisel pilgul. Ta ütles, et oli ikka kahetsenud, et polnud noorena rohkem ringi rännanud. Ta ütles, et reis võiks olla just see asi, mis mu haridusele viimase lihvi annab. Ta ütles igasugu asju, mis kõik keskendusid pigem reisile kui Hullumeelsele Ideele, kuid ma ei kavatsenudki teda parandada. Mul ei tulnud pähegi kurta, sest lõppkokkuvõtteks andis ta oma õnnistuse. Ja ta andis ka raha.

„Okei” ütles ta. „Okei, Buck. Okei.”

Tänasin isa ja põgenesin telekanurgast enne, kui tal tekib võimalus meelt muuta. Alles hiljem tabas mind äkiline süütundepuhang, kui mõistsin, et mu minekusoovi varjatud põhjus, võib-olla koguni peamine põhjus oligi isa vähene reisimine. Minu reis, see Hullumeelne Idee, oleks üks kindel võimalus saada isast erinevaks. Kellekski vähem lugupeetuks.

Või mitte ehk vähem lugupeetuks. Võib-olla lihtsalt vähem lugupeetusele mõtlevaks inimeseks.

Ülejäänud pere ei olnud päris sama toetav. Kui vanaema mu reisikavast kuulis, vapustas üks sihtkoht teda iseäranis. „Jaapan!” karjatas ta. „Miks, Buck? Alles mõne aasta eest tahtsid japsid meile otsa peale teha! Kas sa siis ei mäleta? Pearl Harbor! Japsid püüdsid vallutada kogu maailma! Mõned neist ei tea tänini, et nad kaotasid! On ikka veel peidus! Nad võivad sind vangi võtta, Buck. Sul silmad peast torgata. Seda nad oskavad — silmi peast torgata.”

Armastasin oma emaema, keda me kõik kutsusime Mamma Hatfieldiks. Ja mõistsin tema hirmu. Jaapan oli enam-vähem kaugeim paik Roseburgist, linnakesest Oregoni osariigis, kus ta oli sündinud ja terve elu elanud. Olin hulga suvesid seal, tema ja Papa Hatfieldi juures veetnud. Pea igal õhtul istusime verandal, kuulates, kuidas härgkonnade krooksumine konkureerib suure vanaaegse raadioaparaadiga, mis varastel 1940ndatel oli alati häälestatud sõjauudistele.

Mis olid alati halvad.

Jaapanlased, korrati meile ikka, polnud juba kaks tuhat kuussada aastat ühtegi sõda kaotanud ja tundus üpris sedamoodi, et nad ei kavatse kaotada ka käimasolevat sõda. Lahing lahingu järel saime muudkui lüüa. Lõpuks, ١٩٤٢. aastal avas Mutual Broadcasting raadiovõrgu kommentaator Gabriel Heatter oma igaõhtuse raadioreportaaži läbilõikava karjatusega. „Tere õhtust kõigile — täna õhtul on häid uudiseid!” Lõpuks ometi olid ameeriklased võitnud otsustava lahingu. Kriitikud halvustasid Heatterit sellise häbitu kisa eest, selle eest, et ta ei püüdnud ajakirjanduslikku objektiivsust isegi teeselda, kuid Jaapan oli sedavõrd intensiivse avaliku viha objekt, et suurem osa inimesi tervitasid Heatterit kui rahvakangelast. Hiljem alustas Heatter kõiki saateid samamoodi. „Täna õhtul on häid uudiseid!”

See on üks minu varasemaid mälestusi. Mamma ja Papa Hatfield koos minuga verandal, Papa koorib taskunoaga Gravensteini sordi õuna, ulatab mulle viilu, pistab ühe viilu ise suhu, siis annab jälle mulle ja nii edasi, kuni tema õunalõikamisnuga oluliselt aeglasemaks jääb. Eetrisse on tulemas Heatter. Kuss! Tasa! Mul on ikka veel silme ees, kuidas me kõik õuna mälume ja õhtutaevast silmitseme, kõik mõtted nii Jaapani küljes kinni, et me peaaegu et näeme Jaapani Zero-hävitajaid risti-rästi üle Siiriuse vilksatamas. Pole ime, et kui umbes viieselt esmakordselt lennukis viibisin, siis küsisin: „Isa, kas japsid tulistavad meid alla?”

Ehkki Mamma Hatfieldi sõnad ajasid mul kuklakarvad püsti, käskisin tal mitte muretseda, ütlesin, et mul läheb kõik hästi. Et ma toon talle isegi kimono.

Mu neli aastat nooremad kaksikõed Jeanne ja Joanne ei paistnud tundvat mingit muret selle pärast, kuhu ma lähen või mida teen.

Ja ema, nii palju kui mäletan, ei öelnud midagi. Ta rääkiski harva. Kuid seekord oli tema vaikimine kuidagi teistmoodi. See oli samahästi kui nõusolek. Isegi uhkustunne.

Veetsin nädalaid lugedes, planeerides, reisiks valmistudes. Jooksin pikki tiire ja mõlgutasin mõtteid iga üksikasja üle, kihutades samal ajal võidu pea kohal lendavate metshanedega. Võisteldes nende korrapärase V-kujulise riviga – lugesin kusagilt, et rivilõpu haned, kes liuglevad teiste tuules, teevad vaid 80 protsenti tööst, mille teevad ära juhtlinnud. Seda teab iga jooksja. Eesjooksja teeb alati ära kõige suurema töö ja seab end kõige suuremasse ohtu.

Kaua enne isa jutule minemist olin otsustanud, et oleks hea, kui mul oleks reisikaaslane, ja et see kaaslane peaks olema mu Stanfordi koolivend Carter. Ehkki ta oli olnud William Jewelli kolledžis kõva korviäss, polnud Carter mingi tüüpiline spordimees. Ta kandis pakse prille ja luges raamatuid. Häid raamatuid. Temaga oli kerge rääkida ja kerge mitte rääkida — mis on ühe sõbra juures võrdselt olulised omadused. Reisikaaslase puhul on see esmatähtis.

Aga Carter naeris mu välja. Kui lugesin ette kõik kohad, mida näha tahtsin — Hawaii, Tokyo, Hong Kong, Rangoon, Calcutta, Bombay, Saigon, Kathmandu, Cairo, Istanbul, Ateena, Jordaania, Jeruusalemm, Nairobi, Rooma, Pariis, Viin, Berliin, Ida-Berliin, München, London — viskas ta pea selga ja naeris laginal. Langetasin löödult pilgu ja hakkasin vabandama. Seejärel ütles Carter, ikka veel naerdes: „Mis äge mõte, Buck!”

Tõstsin pilgu. Ta polnud naernud minu üle. Ta oli naernud rõõmust ja lõbust. Ta oli päris rabatud. Ehtne julgustükk sihuke reisiplaan kokku panna, ütles ta. Julgustükk. Ta tahtis kaasa tulla.

Mõne päeva pärast sai ta vanemate nõusoleku, pluss laenuraha isa käest. Carter ei lollitanud kunagi niisama tühja. Kui näed võimalust, siis haara sellest kinni – see oli Carteri juhtmõte. Ütlesin endale, et selliselt inimeselt võin ümber maailma rännates nii mõndagi õppida.

Pakkisime kumbki kaasa ühe kohvri ja ühe seljakoti. Ainult kõige hädavajalikum kraam, lubasime teineteisele. Mõned teksad, paar T-särki. Jooksujalatsid, kõrbesaapad, päikeseprillid, pluss üks paar puuvillaseid pükse – nagu 1960. aastatel öeldi.

Pakkisin kaasa ka ühe korraliku ülikonna. See oli roheline ja kahe nööbiga, Brooks Brothersi oma. Lihtsalt juhuks, kui mu Hullumeelne Idee peaks vilja kandma.

7. september 1962. Litsusime end koos Carteriga tema vanasse Chevysse ja kihutasime tuhatnelja mööda I-5 kiirteed, läbi Willamette’i oru, välja Oregoni osariigi metsasest lõunaosast, mis tundus, nagu oleksime puujuurte vahelt läbi tunginud. Kihutasime California männimetsasesse põhjatippu, haljendavatest mäekurudest üles ja üle, siis alla, alla, kuni saabusime tükk aega pärast südaööd uttu mähkunud San Franciscosse. Jäime mitmeks päevaks sõpradele külla, magasime põrandal, seejärel põikasime Stanfordi ja võtsime peale mõned Carteri hoiuruumi jäetud asjad. Lõpuks tegime peatuse ühes alkoholipoes ja ostsime kaks Standard Airlinesi sooduspiletit Honolulusse. Üks suund, kaheksakümmend taala.

Tundus, nagu oleks möödunud vaid mõni minut, kui koos Carteriga Oahu lennujaama liivasele asfaldile astusime. Lükkasime pagasikäru, vaatasime taevasse ja mõtlesime: kodutaevas see küll ei ole.

Meie poole kõndis rivi ilusaid tüdrukuid. Leebepilgulised, tõmmunahalised, paljasjalgsed, nõtkete puusadega, millega nad oma rohukõrtest seelikuid vastu meie nägusid rapsisid ja vihistasid. Vaatasime Carteriga teineteisele otsa ja meie näod tõmbusid muigele.

Sõitsime taksoga Waikiki Beachile ja kirjutasime end sisse motelli, millest mereranda minekuks tuli vaid üle tänava minna. Ühe liigutusega heitsime reisipambud käest ja tõmbasime ujumispüksid jalga. Võidujooks vette!

Kui mu jalad liiva puudutasid, huilgasin ja viskasin naerdes tossud jalast, siis sööstsin otse lainetesse. Ma ei peatunud enne, kui olin kaelani merevahus. Sukeldusin põhja, päris põhja, tulin siis õhku ahmides pinnale, naersin ja keerasin end selili. Lõpuks komberdasin kaldale ja varisesin liivale, naeratades lindudele ja pilvedele. Päris kindlasti nägin välja nagu hullumajast põgenenu. Minu kõrval istuva Carteri näol oli samasugune sõge ilme.

„Peaksime hoopis siia jääma,” ütlesin. „Milleks lahkumisega kiirustada?”

„Aga Plaan?” küsis Carter. „Ümbermaailmareis?”

„Plaanid muutuvad.”

Carter irvitas. „Lahe mõte, Buck.”

Niisiis otsisime endile töökohad. Entsüklopeediate müük, ukselt uksele. Mitte kuigi glamuurne töö, seda küll, kuid tont sellega. Tööpäeva alustasime alles kell seitse õhtul, mis jättis meile ohtrasti aega surfamiseks. Nüüd järsku oli surfama õppimine tähtsam kui miski muu. Vaid paari katse järel õnnestus mul lainelaual püsti jääda ja paar nädalat hiljem olin juba tasemel. Vägagi heal tasemel.

Tänu tulusale tööle jätsime motellitoa maha ja üürisime korteri, möbleeritud ühetoalise korteri, kus oli kaks voodit, üks päris ja teine mitte – see oli selline seinast allaklapitav triikimislaua-tüüpi mööbliese. Carter, kes oli pikem ja raskem, sai päris voodi ja mina sain triikimislaua. Mul oli täitsa ükskõik. Pärast päeva täis surfamist ja entsüklopeediatega kauplemist, millele järgnes hilisõhtu kohalikes baarides, oleksin võinud magada ka luau lõkkeasemes. Üür oli sada dollarit kuus, mille me pooleks jagasime.

Elu on mõnus. Elu oli taevalik. Kui üks pisiasi välja arvata. Mul ei õnnestunud kuidagi entsüklopeediaid müüa.

Ma ei suutnud entsüklopeediaid müüa isegi mitte surma ähvardusel. Paistis, et mida vanemaks ma saan, seda ujedamaks muutun, ja mu äärmine kohmetus muutis ka võõrastel olemise ebamugavaks. Seega oleks ükskõik mille müümine olnud raske, kuid müüa entsüklopeediaid, mis olid Hawaiil umbes sama populaarsed kui sääsed ja mandrirahvas, oli tõeline katsumus. Ükskõik kui osavalt või jõuliselt õnnestus mul tuua kuuldavale fraase, mida meisse üürikese koolituse jooksul oli drillitud („Poisid, rääkige inimestele, et te ei müü mitte entsüklopeediaid – te müüte Tohutut Inimteadmiste Kogumit ... Vastuseid Kõigile Küsimustele!”), sain ikka ühe ja sama vastuse.

Lase jalga, kutt.

Kui ujedus tegi minust kehva entsüklopeediamüüja, siis mu loomus pani mind seda põlgama. Ma ei suutnud taluda sellistes kogustes tagasilükkamist. Olin seda enda kohta teadnud juba keskkoolist saati, esimesest ülikooliaastast peale, mil mind pesapallimeeskonnast välja jäeti. See oli suurel skaalal väike tagasilöök, kuid lõi mind päris jalust. Siis jõudis mulle esmakordselt tõeliselt teadvusse, et me ei meeldi mitte igaühele siin ilmas, mitte kõik ei aktsepteeri meid, ja sageli heidetakse meid kõrvale hetkel, mil on eriti suur vajadus olla kaasatud.

Seda päeva ei unusta ma iial. Pesapallikurikat mööda kõnniteed järel lohistades komberdasin koju ja peitsin end oma tuppa, kus ma umbes kaks nädalat kurvastasin ja norutasin, kuni ema mu voodi äärde ilmus ja ütles: „Aitab nüüd küll.”

Ta ärgitas mind midagi muud proovima. „Näiteks mida?” ümisesin patja. „Kuidas oleks kergejõustikuga?” ütles ta. „Kergejõustikuga?” küsisin. „Sa jooksed kiiresti, Buck.” „Jooksen või?” küsisin istuli tõustes.

Hakkasin siis kergejõustikuga tegelema. Ja leidsin, et oskangi joosta. Ja seda ei saa keegi minult ära võtta.

Nüüd loobusin entsüklopeediate müügist ja selle juurde kuuluvast vanast heast tagasilükkamisest, ning pöörasin pilgu töökuuluste poole. Peaaegu otsekohe märkasin pisikest, paksu musta raamiga ümbritsetud kuulutust. Otsitakse väärtpaberite müügimehi. Olin päris kindel, et väärtpaberite müügiga on mul rohkem õnne. Lõppude lõpuks oli mul ärinduses magistrikraad. Ja enne kodust lahkumist oli mul olnud päris edukas töövestlus Dean Witteriga.

Uurisin pisut asja ja sain teada, et selle töö juurde kuulub kaks asja. Esiteks tehti seal koostööd firmaga Investors Overseas Services, mille eesotsas oli Bernard Cornfeld, üks 1960ndate tuntumaid ärimehi. Teiseks asus töökoht kauni rannaäärse kõrghoone viimasel korrusel. Kuue meetri kõrgused aknad türkiissinise mere poole. Mõlemad asjad veetlesid mind ja panid mind tööintervjuul kõvasti pingutama. Kuidagiviisi, pärast mitmenädalast suutmatust veenda kedagi entsüklopeediat ostma, rääkisin Cornfeldi meeskonna ära ja nad nõustusid mind katseajale võtma.

* * *

Cornfeldi erakordne edu, millele lisandus see lummav vaade, pani mind enamikul päevadest unustama, et too firma on lihtsalt üks katlamaja. Cornfeld oli kurikuulus selle poolest, et küsis oma töötajatelt, kas nood siiralt soovisid rikkaks saada, ning iga päev näitas tosinkond ablast noormeest, et nad seda tõesti soovivad, et nad seda siiralt soovivad. Metsikult ja ohjeldamatult rappisid nad telefone, helistades võimalikele klientidele, pugedes lausa nahast välja, et korraldada näost näkku kohtumisi.

Ma polnud kuigi sujuv kõneleja. Ma ei olnud üldse mingi kõneleja. Aga siiski, olin tuttav arvudega ja tundsin ka toodet: Dreyfusi Fondid. Enamgi veel, ma oskasin rääkida tõtt. Inimestele paistis see meeldivat. Suutsin kiiresti leppida kokku mõned kohtumised ja sooritada paar müügitehingut. Nädala jooksul olin teeninud piisavalt komisjonitasu, et maksta ära oma osa järgmise kuue kuu üürist ja lainelauavaha jaoks jäi veel tublisti ülegi.

Enamik mu vabalt kasutatavast sissetulekust kulus ära odavates rannaäärsetes baarides. Turistid veetsid aega pigem luksuslikes kuurorthotellides, mis kandsid muinasjutulisi nimesid nagu Moana või Halekulani, aga meie Carteriga eelistasime urkaid. Meile meeldis istuda koos teiste rannahullude ja surfikulide, otsijate ja hulgustega, rahul selle ühe asjaga, mis rääkis meie kasuks. Geograafia. Need vaesed hädapätakad seal kodus, ütlesime näiteks. Need õnnetud narrid, kes külma ja vihma tõttu sissemässituina tuiavad nagu unes läbi oma üksluise elu. Miks nad ei ole rohkem meie moodi? Miks ometi ei oska nad elu nautida?

Meie carpe diem tunnet süvendas asjaolu, et lähenes maailma lõpp. Tuumarelvade-alane ummikseis NSV Liiduga oli haudunud nädalaid. NSV Liit hoidis Kuubal kolme tosinat raketti, USA soovis, et neid seal ei oleks, ning mõlemad pooled olid teinud oma lõpliku pakkumise. Läbirääkimised olid möödas ja iga minut pidi puhkema Kolmas maailmasõda. Ajalehtede kinnitusel pidid juba täna pärastlõunal raketid taevast langema hakkama. Hiljemalt homme. Maailm oli Pompei ja vulkaan juba sülitas tuhka. Ah noh, odavates baarides olid kõik nõus sellega, et kui inimkond hukkub, siis üleskerkivaid seenepilvi jälgida on baarist niisama hea kui kusttahes mujalt. Aloha, tsivilisatsioon!

Ja siis, oh üllatust, jäeti maailm alles. Kriis möödus. Taevas tundus kergendatult ohkavat ja õhk muutus äkitselt kargemaks, tüünemaks. Järgnes täiuslik Hawaii sügis. Päevad täis rahulolu ja midagi üsna õndsusetaolist.

Millele omakorda järgnes äkiline rahutustunne. Ühel õhtul panin õlleklaasi baariletile ja pöördusin Carteri poole. „Mulle tundub, et on aeg Shangri-Last lahkuda,” ütlesin.

Ma ei hakanud pikalt seletama. Seda polnud vist tarvis. Üsna selgelt oli aeg Plaani juurde tagasi pöörduda. Aga Carter kortsutas kulmu ja silitas lõuga. „Oijah, Buck, ma ei teagi.”

Ta oli ühe tüdrukuga tuttavaks saanud. Ilus Hawaii teismeline neiu pikkade pruunide säärte ja süsimustade silmadega, nagu üks neist tüdrukutest, kes olid tulnud meie lennukit tervitama, selline, kellest unistasin ja keda mul iial olema ei pidanud. Ta tahtis jääda ja mis vastuväiteid sai mul olla?

Ütlesin, et mõistan. Aga mu tuju langes kõvasti. Lahkusin baarist ja läksin pikale jalutuskäigule mööda mereranda. Läbi, ütlesin endale.

Viimane, mida teha soovisin, oli kohvrid pakkida ja tagasi Oregoni sõita. Aga ma ei näinud ka võimalust päris üksi ümber maailma reisida. Mine koju, ütles vaikne hääleke mu sees. Otsi mõni normaalne töökoht. Hakka normaalseks inimeseks.

Siis kuulsin teist nõrka häälekest, mis oli niisama kindlameelne. Ei, ära mine koju. Mine edasi. Ära jää seisma.

Järgmisel päeval teatasin katlamajas oma lahkumisest kaks nädalat ette. „Väga kahju, Buck,” ütles üks ülemustest. „Sul oleks müügimehena helge tulevik.” „Jumal küll,” pomisesin.

Selsamal pärastlõunal ostsin lähimal tänavanurgal reisibüroost avatud lennupileti, mis kehtis ühe aasta jooksul kõikide lennufirmade puhul ükskõik millisel reisil. Omamoodi Eurail Pass, ainult et õhus. 1962. aasta tänupühal vinnasin seljakoti selga ja surusin Carteril kätt. „Buck,” ütles ta, „ära lase endal nahka üle kõrvade tõmmata.”

Kapten pöördus reisijate poole ülikiires jaapanikeelses kõnes ja ma hakkasin higistama. Vaatasin aknast lõõskavpunast ringi lennukitiival. Mamma Hatfieldil on õigus, mõtlesin. Olime nende inimestega just nüüdsama sõjas. Corregidor, Bataani surmamarss, Nanjingi veresaun – ja nüüd lähen sinna mingi äriettevõtmisega?

Hullumeelse Ideega? Võib-olla olengi, nagu päriselt, hull.

Kui nii, siis oli juba hilja asjatundjate poole pöörduda. Lennuk liikus kriisates mööda stardirada, juba möirgas ta Hawaii maisikollaste randade kohal. Vaatasin, kuidas tohutu suured vulkaanid meie all üha väiksemaks kahanevad. Tagasiteed polnud.

Kuna oli tänupüha, siis pakuti lennu ajal söögiks täidetud kalkunit jõhvikakastmega. Kuna suundusime Jaapanisse, pakuti ka toorest tuunikala, misosuppi ja kuuma saket. Sõin seda kõike, lugedes samal ajal pehmekaanelisi raamatuid, mille olin seljakotti toppinud. „Kuristik rukkis” ja „Alasti lõunasöök”. Samastusin Holden Caulfieldiga, teismelise introverdiga, kes otsib oma kohta maailmas, kuid Burroughsist ei saanud ma mingit sotti. Rämpsukaupmees ei müü oma toodet tarbijale, ta müüb tarbijat oma tootele.

Seda oli minu jaoks pisut palju. Pilt kadus eest. Kui ärkasin, olime kiires ja järsus laskumises. Meist allpool laius ehmatavalt särav Tokyo. Eelkõige säras Ginza linnajagu nagu jõulupuu.

Hotelli sõites nägin aga üksnes pimedust. Suured linnaosad olid kui mustaks tõrvatud. „Sõda” ütles taksojuht. „Paljud majad ikka veel pommitatud.”

Ameerika B-29 pommitajad. Superfortress, nagu nad neid nimetasid – Superkindlus. Mitmel järjestikusel ööl 1944. aasta suvel heitsid need linnale 340000 kilogrammi pomme, enamik neist täidetud bensiini ja süütegeeliga. Tokyo, üks maailma vanimaid linnu, oli ehitatud peamiselt puidust, nii et pommid tõid kaasa tulekahjuorkaani. Umbes kolmsada tuhat inimest põlesid elavalt, sealsamas, seda on neli korda rohkem kui Hiroshimas surmasaanuid. Üle miljoni sai kohutavaid vigastusi. Ja peaaegu 80 protsenti hoonetest hävis täielikult. Tükk aega, terve tõsise viivu, ei öelnud ei taksojuht ega mina sõnagi. Polnud midagi öelda.

Lõpuks peatus taksojuht aadressil, mille olin märkmikku kirjutanud. See oli armetu võõrastemaja. Enamgi veel kui armetu. Olin teinud broneeringu läbi American Expressi, paika ennast nägemata, ja nüüd mõistsin, et see oli viga. Ületasin aukliku kõnnitee ja sisenesin hoonesse, mis näis olevat kokkukukkumise äärel.

Eakas jaapanlanna leti taga tegi mulle kummarduse. Siis sain aru, et ta ei kummardanud, ta oli vanadusest kõver nagu paljudest tormidest räsitud puu. Aeglaselt juhatas ta mind tuppa, mis oli pigem nagu kast. Tatami, viltune laud, muud ei midagi. Mul oli ükskõik. Märkasin vaevu sedagi, et tatami oli paberõhuke. Kummardasin kõverale vanale naisele, soovides talle head ööd. Oyasumi nasai. Tõmbasin end matile kerasse ja langesin unehõlma.

Mõne tunni pärast ärkasin valgusest üleujutatud toas. Roomasin akna juurde. Ilmselt olin mingis äärelinna tööstusrajoonis. Siin asuvate dokkide ja tehaste tõttu pidi see piirkond olema B-29 hävitajate esmane sihtmärk. Kõik mu ümber oli laastatud. Ehitised olid pragunenud ja katkised. Kvartal kvartali järel lihtsalt maatasa tehtud. Läinud.

Õnneks oli mu isal Tokyos tuttavaid, sealhulgas rühm ameerik-lasi, kes töötasid United Press Internationali juures. Sõitsin taksoga sinna ja tüübid tervitasid mind nagu pereliiget. Nad pakkusid mulle kohvi ja täidetud kringlit, ning kui neile rääkisin, kus olin öö veetnud, hakkasid nad naerma. Nad broneerisid mulle koha puhtasse, korralikku hotelli. Siis kirjutasid nad üles mitme hea söögikoha nimed.

Mida, jumala päralt, sa küll Tokyos teed? Selgitasin, et olen ümbermaailmareisil. Siis mainisin oma Hullumeelset Ideed. „Ohoh,” öeldi ja pööritati pisut silmi. Nad mainisid kaht endist Ameerika sõdurit, kes andsid välja kuukirja nimega Importer. „Räägi nende Importeri-meestega,” ütlesid nad, „enne kui midagi mõtlematut ette võtad.”

Lubasin, et teen seda. Aga kõigepealt tahtsin linna näha. Reisijuht ja Minolta seebikarp käes, otsisin üles mõned sõja üle elanud vaatamisväärsused, vanimad templid ja pühamud. Tundide kaupa istusin pinkidel müüriga ümbritsetud aedades, lugedes Jaapani valitsevate religioonide, budismi ja shinto kohta. Mind hämmastas kensho ehk satori mõiste — valgustatus, mis tuleb välgusähvatusena, pimestava vapustusena. Pisut nagu mu Minolta välklamp. Mulle meeldis see. Ma tahtsin seda.

Kuid esmalt pidin muutma kogu mõtteviisi. Olin lineaarne mõtleja, ja zeni järgi on lineaarne mõtlemine vaid soovmõtlemine, üks paljudest asjadest, mis meid õnnetuina hoiavad. Reaalsus on mittelineaarne, ütleb zen. Ei ole tulevikku ega minevikku. Kõik, mis on, on praegu.

Tundus nii, et ise on igas religioonis takistus, vaenlane. Ja ometi kinnitab zen selgesõnaliselt, et iset ei ole olemas. Ise on miraaž, palavikunägemus, ja meie kangekaelne usk selle tegelikkusse mitte üksnes ei raiska elu, vaid ka lühendab seda. Ise on avalik vale, mida me endile päev päeva järel kordame, ning õnne saavutamiseks tuleb see vale läbi näha, paljastada. Enese tundmaõppimine, ütles kolmeteistkümnenda sajandi zeni-õpetaja Dogen, tähendab enese unustamist. Seesmine hääl, välised hääled, need on kõik üks ja seesama. Eraldusjooni ei ole.

Eriti konkurentsi puhul. Võit, ütleb zen, saabub siis, kui unustame iseenda ja vastase, kes on vaid terviku kaks poolt. Raamatus „Zen vibulaskmiskunstis“ on see kõik kristalselt selgeks tehtud. Täiuslikkus vehklemiskunstis saavutatakse siis ... kui südant ei vaeva enam ükski mõte minust ja sinust, vastasest ja tema mõõgast, sinu enese mõõgast ja sellest, kuidas seda valitseda ... Kõik on tühjus: sa ise, välkuv mõõk ja käed, mis seda juhivad. Isegi mõtet tühjusest ei ole enam.

Pea huugamas, otsustasin teha pausi, külastada väga mitte-zen maamärki, tegelikult kõige anti-zenimat paika kogu Jaapanis, enklaavi, kus ollakse keskendunud endale ja ei millelegi muule kui endale – Tokyo Börsi. Romaani stiilis marmorhoones, hiiglaslike kreeka sammastega, nägi Tōshō välja nagu tuimalt soliidne pangahoone mõnes vaikses Kansase linnakeses. Sees oli aga täielik hullumaja. Sajad mehed vehkisid kätega, kitkusid juukseid, röökisid. Cornfeldi katlamaja pöörasem versioon.

Ma ei saanud sellelt pilku lahti. Muudkui vaatasin ja vaatasin, küsides endalt, kas see ongi see? Tõesti või? Pidasin rahast lugu nagu iga teinegi. Aga ma tahtsin, et mu elus oleks nii palju enamat.

Pärast Tōshōt vajasin rahu. Kõndisin sügavale vaiksesse linnasüdamesse, üheksateistkümnenda sajandi keisri Meiji ja tema keisrinna aeda, paika, millel arvatakse olevat tohutu vaimne vägi. Istusin aupaklikus mõtiskelus õõtsuvate hõlmikpuude all, kauni torii-värava kõrval. Lugesin reisijuhist, et tavaliselt on torii-värav sissepääs pühapaika, ja nii ma siis soojendasin end pühaduses ja rahus, püüdes end sellest läbi immutada.

Järgmisel hommikul sidusin jooksukingade paelad kinni ja sörkisin Tsukijisse, maailma suurimale kalaturule. See oli jälle üks Tōshō, ainult et aktsiate asemel olid siin krevetid. Vaatasin, kuidas vanad kalurid laotasid saagi puidust vankritele ja tingisid vintskenäoliste kaupmeestega. Tol õhtul sõitsin bussiga järvede piirkonda Hakone mäestiku põhjaosas, paika, mis on inspireerinud paljusid suurepäraseid zen-luuletajaid. Sa ei saa rännata mööda rada enne, kui oled ise saanud rajaks, ütles Buddha, ning täis aukartust seisin raja ees, mis lookles peegelsiledate järvede juurest pilvest ümbritsetud Fuji mäe juurde; see oli täiuslik lumise tipuga kolmnurk, mis tundus mulle täpselt nagu kodune Mount Hood. Jaapanlased usuvad, et ronimine Fuji mäe otsa on müstiline kogemus, rituaalne pühitsustoiming, ja mul tekkis ületamatu soov üles ronida, sealsamas paigas. Tahtsin tõusta pilvedesse. Otsustasin siiski oodata. Tulla tagasi siis, kui mul on, mida tähistada.

Läksin tagasi Tokyosse ja tutvustasin ennast Importeri toimetuses. Kaks kohalviibivat endist sõdurit, jämeda kaelaga, jõulised, väga hõivatud, nägid välja, nagu kavatseksid mulle segamise ja nende aja raiskamise eest sealsamas kere peale anda. Kuid mõne minuti jooksul nende räme välisilme leebus ja tegelikult olid nad soojad, sõbralikud, ning tundsid rõõmu kodumailt saabunud külalise üle. Rääkisime enamasti spordist. Suudad sa uskuda, et Yankees võitis jälle? Kuidas selle Willie Maysiga on? Temast paremat pole. Just nii, paremat pole.

Siis rääkisid nad mulle oma loo.

Minu jaoks olid nad esimesed ameeriklased, kes armastasid Jaapanit. Okupatsiooni ajal siia paigutatud, langesid nad kohaliku kultuuri, toidu ja naiste lummusse ning kui nende teenistusaeg otsa sai, siis lihtsalt ei suutnud lahkuda. Niisiis hakkasid nad välja andma impordiajakirja ajal, mil mitte keegi mitte kusagil polnud huvitatud Jaapani kaupade impordist, ning kuidagimoodi olid nad suutnud seda juba seitseteist aastat pinnal hoida.

Rääkisin neile oma Hullumeelsest Ideest ja nad kuulasid teatava huviga. Nad keetsid kannutäie kohvi ja palusid mul istet võtta. „Kas sooviksid importida mõnd kindlat Jaapani jalatsite tooteseeriat?“ küsisid nad.

Ütlesin, et mulle meeldib Tiger, tore bränd, mida valmistab Onitsuka Co Kobes, Lõuna-Jaapani suurimas linnas.

„Jah, jah, oleme näinud,” ütlesid nad.

Rääkisin neile, et plaanin kohale sõita, et Onitsuka inimestega silmast silma kohtuda.

Sellisel juhul, teatasid erusõdurid, oleks hea, kui sa jaapanlastega äri ajamise kohta üht-teist kõrva taha paneksid.

„Peamine,” ütlesid nad, „on mitte olla pealetükkiv. Ära ole nagu tüüpiline sitapeast ameeriklane, tüüpiline gaijin, kes on ebaviisakas, valjuhäälne, agressiivne, ei aktsepteeri eitavat vastust. Jaapanlased ei reageeri pähemäärimisele heasoovlikult. Läbirääkimised on siin pigem tasased ja rasked. Vaata, kui kaua aega kulus ameeriklastel ja venelastel selleks, et veenda Hirohitot alla andma. Ja isegi kui ta alistus, kui tema riik oli muudetud tuhahunnikuks, mida oli tal öelda oma rahvale? „Sõjaolukord ei ole arenenud Jaapani kasuks.” See on kaudse kõne kultuur. Eales ei lükata sind järsult tagasi. Kunagi ei öelda otse ei. Aga ka jaa ei öelda. Räägitakse ümmargust juttu, lausetes puudub selge alus või sihitis. Ära kaota julgust, kuid ära muutu ka ülbeks. Võid mõne mehe kabinetist lahkuda arvates, et oled kõik kihva keeranud, kui tegelikult on ta valmis tehingut sõlmima. Võid olla kindel, et lõite käed, kui tegelikult lükati sind just sealsamas tagasi. Sa ei tea kunagi.”

Kortsutasin kulmu. Isegi soodsaimas olukorras polnud ma suurem asi läbirääkija. Nüüd aga pidin läbi rääkima mingis kõverpeeglite toas? Kus tavareeglid ei kehti?

Pärast tunnipikkust murettekitavat koolitust surusin erusõduritel kätt ja jätsin jumalaga. Tundes äkitselt, et ma ei või enam oodata, et mul on vaja tegutseda kiiresti, kuni õpetussõnad veel värskelt meeles, tormasin tagasi hotelli, loopisin kogu kraami oma väiksesse kohvrisse ja seljakotti ning helistasin Onitsukasse, et kohtumisaeg kokku leppida.

Hiljem samal pärastlõunal istusin lõuna poole suunduvale rongile.

Jaapan oli tuntud oma laitmatu korra ja äärmise puhtuse poolest. Jaapani kirjandus, filosoofia, rõivad, kodune elu, kõik on laitmatult puhas ja lakooniline. Minimalistlik. Ära oota, ära otsi, ära püüa – surematud Jaapani poeedid kirjutasid ridu, mida näis olevat lihvitud ja poleeritud, kuni need sädelesid nagu samurai mõõga tera või kivikesed mäestikujões. Ilma ühegi plekita.

Miks siis küll, mõtlesin endamisi, on see rong Kobesse nii räpane?

Põrandad olid pikitud ajalehtede ja suitsukonidega. Istmed olid kaetud apelsinikoorte ja läbiloetud ajalehtedega. Mis veelgi hullem, kõik vagunid olid viimase võimaluseni tuubil. Seal oli vaevu ruumi seismiseks.

Leidsin akna juures kinnihoidmisrihma ja rippusin selle küljes seitse tundi, sellal kui rong loksus pikkamisi mööda üksildastest külakestest ja farmidest, mis polnud suuremad kui keskmine Portlandi tagahoov. Reis oli pikk, kuid üles ei öelnud ei mu jalad ega ka kannatus. Olin liiga ametis erusõdurite antud õppetunni kordamisega.

Kohale jõudes võtsin väikese toa odavas ryokan’is. Minu kohtumine Onitsuka juures oli järgmisel varahommikul, nii et heitsin kohe tatamile. Aga olin liiga elevil, et magama jääda. Vähkresin suurema osa ööst matil, koidikul tõusin roidunult ja jõllitasin peeglist oma kurnatud ja otsajäänud kujutist. Pärast raseerimist panin selga oma rohelise Brooks Brothersi ülikonna ja pidasin endale ergutuskõne.

Sa suudad seda. Oled enesekindel. Saad hakkama.

Saad HAKKAMA.

Seejärel läksin täiesti valesse kohta.

Esitlesin end Onitsuka müügisalongis, kui tegelikult oodati mind Onitsuka vabrikus – linna teises servas. Viipasin takso ja kihutasin sinna nagu meeletu, jõudes kohale pooletunnilise hilinemisega. Häirimatul ilmel ootas mind fuajees neljane direktorite rühm. Nad kummardasid. Mina kummardasin. Üks neist astus ette. Ta ütles, et tema nimi on Ken Miyazaki, ja et ta soovib mulle vabrikut näidata.

See oli esimene jalatsivabrik, mida olin kunagi näinud. Minu jaoks oli seal kõik huvitav. Lausa meloodiline. Iga kord, kui jalanõu sai valatud, langes metallist liist põrandale ja kostus hõbehäälne kõlin, meloodiline KILL-kõll. Iga paari sekundi järel, KILL-kõll, KILL-kõll, kingsepakontsert. Ka direktorid paistsid seda nautivat. Nad naeratasid mulle ja üksteisele.

Kõndisime läbi raamatupidamisosakonna. Kõik ruumisviibijad, nii mehed kui naised, kargasid toolidelt püsti ja kummardasid korraga, väljendades sellega kei’d, austust Ameerika suurärimehe vastu. Olin lugenud, et ingliskeelne sõna suurärimehe kohta „tycoon” tuleb jaapanikeelsest sõnast taikun, „sõjapealik.” Ma ei teadnud, kuidas nende kei’le vastata. Kummardada või mitte kummardada, see jääb Jaapanis alati küsimuseks. Naeratasin nõrgalt, kummardasin poolenisti ja liikusin edasi.

Direktorid rääkisid, et igas kuus lasevad nad välja viisteist tuhat paari jalatseid. „Muljetavaldav,” ütlesin, teadmata, kas see oli palju või vähe. Nad viisid mind nõupidamisteruumi ja osutasid toolile pika laua otsas. „Härra. Knight,” ütles keegi, „siia.”

Auväärseim koht. Taas kord kei. Nad võtsid ise ümber laua istet, kohendasid lipse ja vaatasid mulle otsa. Tõehetk oli saabunud.

Olin seda stseeni omas peas nii palju kordi harjutanud, nii nagu olin harjutanud kõiki võidujookse, millest olin osa võtnud, ammu enne, kui käis stardipauk. Kuid nüüd mõistsin, et see ei ole võidujooks. Mõnikord tundub, et kõike võib võidujooksuga võrrelda – elu, äri, igasugu seiklusi. Aga see metafoor jääb sageli ebatäpseks. Sellest piisab vaid osaliselt.

Suutmata meenutada, mida olin öelda tahtnud, või sedagi, miks ma seal üldse viibisin, hingasin mitu korda kiiresti sisse. Kõik sõltus sellest, et olen olukorra kõrgusel. Kõik. Kui ma seda ei ole, kui käki kokku keeran, siis on mul määratud ülejäänud elupäevad entsüklopeediaid müüa, või siis investeerimisfondi osakuid või mistahes muud sodi, mis mulle mingit huvi ei paku. Siis valmistan pettumuse vanematele, koolile, kodulinnale. Iseendale.

Vaatasin nägusid laua ümber. Iga kord, kui olin seda stseeni ette kujutanud, puudus sealt üks oluline element. Ma ei suutnud ette näha, kuidas Teine maailmasõda selles ruumis kohal viibib. Sõda oli sealsamas, meie kõrval, meie vahel, lisades allteksti igale meie lausutud sõnale. „Tere õhtust kõigile — täna õhtul on häid uudiseid!”

Ja samas polnud seda seal. Oma vastupanuvõime, täieliku lüüasaamise stoilise aktsepteerimise ja rahvuse kangelasliku rekonstrueerimisega olid jaapanlased sõja jäägitult selja taha jätnud. Ka olid need direktorid siin nõupidamisteruumis noored nagu minagi, ja oli ilmne, et nende meelest polnud neil sõjaga mingit pistmist.

Teiselt poolt aga püüdsid nende isad ja onud tappa minu sugulasi.

Samas jällegi, mis olnud, see olnud.

Teisalt aga muutub nii paljusid tehinguid segav ja raskendav võitmise-kaotamise teema veelgi keerulisemaks, kui potentsiaalsed võitjad ja kaotajad on alles äsja, ehkki küll vahemeeste ja esivanemate kaudu, globaalses kahjutules osalenud.

Kõik see sisemine müra, see sõja ja rahu muutlik segadik tekitas mu peas vaikse kumina, kohmetustunde, milleks ma sugugi valmis polnud. Realist minus tahtis seda tunnistada, seesmine idealist aga kõrvale heita. Köhatasin pihku. „Härrased,” alustasin.

Hr Miyazaki katkestas mind. „Härra Knight – mis firmat te esindate?” küsis ta.

„Ahah, jah, hea küsimus.”

Adrenaliinitase mu veres tõusis järsult, mind valdas pagemisrefleks, soov minema joosta ja peitu pugeda, meelde tuli kõige turvalisem paik kogu maailmas. Vanematekodu. Selle maja olid juba aastakümnete eest ehitanud jõukad inimesed, sellised, kellel raha palju rohkem kui mu vanematel; seega oli arhitekt maja tagumisse ossa projekteerinud teenijatoa ning too tuba oligi minu magamistuba, mille olin täitnud pesapallikaartide, heliplaatide, posterite, raamatute – kõikvõimalike pühade ja puutumatute asjadega. Samuti olin katnud ühe seina kergejõustikuauhindade siniste lintidega – need olid miski mu elus, mille üle olin häbenemata uhke. Niisiis? „Blue Ribbon,” pahvatasin. „Härrased, ma esindan Portlandi Blue Ribbon Sportsi, Oregoni osariigis.”

Hr Miyazaki naeratas. Ka teised direktorid naeratasid. Laua ümbert käis läbi pomin. Blueribbon, blueribbon, blueribbon. Direktorid asetasid käed kokku ja jäid uuesti vait, ainitine pilk taas minul. „Nojah,” alustasin uuesti. „Härrad, Ameerika jalatsiturg on tohutu. Ja suures osas küllastumata. Kui Onitsuka suudaks sellele turule tungida, kui Onitsukal õnnestuks saada Tigerid Ameerika kauplustesse ja müügile madalama hinnaga kui Adidas, mida enamik Ameerika sportlastest praegu kannab, siis võiks see olla väga tulus ettevõtmine.”

Tsiteerisin lihtsalt oma ettekannet Stanfordis, sõna-sõnalt, kasutades fraase ja numbreid, mida olin nädalate kaupa uurinud ja pähe õppinud, ning see aitas luua illusiooni kõneosavusest. Nägin, et see avaldas direktoritele soodsat muljet. Aga kui oma kõnega lõpule jõudsin, saabus taas piinav vaikus. Siis katkestas selle üks mees, seejärel teine, ja nüüd rääkisid nad kõik üheaegselt, hääled erutatud ja valjud. Mitte minuga, vaid omavahel.

Siis tõusid nad kõik äkitselt püsti ja kõndisid uksest välja.

Oli see tavapärane Jaapani viis Hullumeelse Idee ärapõlgamiseks? Ühekorraga püsti tõusta ja lahkuda? Kas olin oma kei lihtsalt maha mänginud? Oli mind minema saadetud? Mida pidin nüüd siis tegema? Lihtsalt ... ära minema?

Mõne minuti pärast tulid nad tagasi. Neil olid käes visandid, näidised, mida härra Miyazaki aitas minu ette ritta seada. „Härra Knight,” ütles ta. „Kaua aega me oleme mõelnud Ameerika turule.”

„Olete või?”

„Me juba müüme maadlussaapaid Ameerika Ühendriikides. USA ... ee ... kirdeosas? Aga palju kordi oleme rääkinud teiste toodete viimisest mujale Ameerikasse.”

Nad näitasid mulle kolme erinevat Tigerite mudelit. Treeningjalatsit, millele nad olid andnud nimeks Limber Up – Soojendaja. „Kenad,” ütlesin. Kõrgushüppejalatsit, mille nimi oli Spring Up – Põrkaja. „Vahva,” sõnasin. Ja kettaheitejalats, mille nimi oli Throw Up – Ülesviskaja ... või siis Oksendaja.

Ära hakka naerma, ütlesin endale. Palun … ära ... naera.

Nad pommitasid mind küsimustega Ameerika Ühendriikide, Ameerika kultuuri ja tarbimistendentside kohta, erinevate spordijalatsite kohta, mis on saadaval Ameerika sporditarvete kauplustes. Nad küsisid, kui suureks ma pean Ameerika jalatsiturgu, kui suureks see võiks kasvada, ja ma ütlesin neile, et lõppkokkuvõttes võib see olla umbes miljard dollarit. Kuni tänase päevani ei tea ma, kust selle numbri võtsin. Nad nõjatusid tagasi ja vaatasid üksteisele hämmastunult otsa. Minu üllatuseks asusid nad nüüd mulle müügijuttu ajama. „Kas Blue Ribbon ... oleks huvitatud ... Tiger-jalatsite esindamisest? Ameerika Ühendriikides?” „Jah,” ütlesin. „Oleks küll.”

Võtsin kätte Limber Up nimelise jalanõu. „See on hea jalats,” ütlesin. „Seda võiksin müüa küll.” Ja palusin neil näidised kohe teele panna. Andsin neile oma aadressi ja lubasin saata rahakaardiga viiskümmend dollarit.

Nad tõusid püsti. Nad kummardasid sügavalt. Mina kummardasin sügavalt. Me surusime üksteisel kätt. Mina kummardasin veel kord. Nemad kummardasid veel kord. Me kõik naeratasime. Sõda polnud kunagi toimunud. Meist olid saanud partnerid. Olime vennastunud. Koosolek, mida arvasin kestvat viisteist minutit, oli kestnud kaks tundi.

Onitsukast läksin otse lähimasse American Expressi kontorisse ja saatsin isale kirja. Kallis isa: Pakiline asi. Palun saada kohe viiskümmend dollarit firmale Onitsuka Corp, Kobe.

Ho ho, hee hee ... isevärki asju kogeme.

Tagasi hotelli jõudnud, tammusin ringiratast ümber tatami ja püüdsin otsusele jõuda. Üks osa minust tahtis kiirustada tagasi Oregoni, näidised ära oodata ja otsekohe uue äriettevõtte kallale asuda.

Samuti piinas mind üksindus, see, et olin ära lõigatud kõigest ja kõigist, keda või mida tundsin. Aeg-ajalt visatud pilk ajalehele New York Times või ajakirjale Time tõi mulle klombi kurku. Olin heidik, midagi tänapäeva Robinson Crusoe taolist. Tahtsin koju tagasi. Nüüd kohe.

Ja ikkagi. Endiselt põletas mind uudishimu maailma vastu. Tahtsin ikka veel näha ja avastada.

Uudishimu võitis.

Sõitsin Hongkongi ja kõndisin mööda hullumeelsuseni kaootilisi tänavaid, vapustatud vaatepildist, mida pakkusid käsitud-jalutud kerjused, poris põlvitavad vanad mehed ja almust paluvad orvud. Vanamehed vaikisid, kuid lapsed korrutasid oma hüüdu: Hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees. Misjärel nad nutsid või tagusid maapinda. Isegi kui olin andnud neile kogu raha, mis mul taskutes leidus, ei lakanud nad hüüdmast.

Läksin linna serva, ronisin Victoria Peaki tippu, vaatasin kaugusse, sinna, kus oli Hiina. Kolledžis olin lugenud Konfutsiuse tarkuseraamatut – Inimene, kes liigutab mäge, alustab kivikeste kandmisest – ja nüüd tundus mulle kindlalt, et mul ei tule eales võimalust seda mäge liigutada. Eales ei pääse ma lähemale tollele müüriga eraldatud salapärasele maale, ja see pani mind end tundma seletamatult kurvana. Mittetäielikuna.

Sõitsin Filipiinidele, kus oli samasugune hullumeelne kaos nagu Hong Kongis ja veel poole rohkem vaesust. Kõndisin aeglaselt, justkui õudusunenäos, mööda Manilat, läbi loendamatu rahvahulga ja lõputu liiklusummiku hotelli poole, kus kindral MacArthur oli kunagi luksusnumbris peatunud. Mind lummasid kõik suured väejuhid alates Aleksander Suurest kuni kindral George S. Pattonini välja. Vihkasin sõda, kuid armastasin võitlusvaimu. Vihkasin mõõku, kuid mulle meeldisid samuraid. Ja kõigist ajaloo suurtest võitlejatest oli MacArthur minu jaoks kõige mõjuvam. Nood Ray-Banid, too tõlvikukujuline piip – sel mehel juba enesekindlusest puudu ei tulnud. Oivalise taktiku ja meisterliku motivaatorina juhtis ta ka USA Olümpiakomiteed. Kuidas võisin teda mitte armastada?

Muidugi oli tal tõsiseid puudusi. Aga ta teadis seda. Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikud.

Tahtsin broneerida öö tema kunagises sviidis. Aga ei saanud seda endale lubada.

Ühel päeval, kinnitasin endale. Ühel ilusal päeval tulen tagasi.

Läksin Bangkokki, kus liuglesin teibaga juhitavas paadis läbi süngete soode turuplatsile, mis nägi välja nagu Tai versioon mõnest Hieronymus Boschi maalist. Sõin linnuliha ja puuvilju ning köögivilju, mida ma polnud kunagi varem näinud ega ka näe enam kunagi. Põiklesin kõrvale rikšade, motorollerite, motorikšade ehk tuk-tuk’ide ja elevantide eest, et jõuda Wat Phra Kaeo templini, kus asub Aasia üks austatumaid pühakujusid, tohutusuur kuuesaja-aastane ühestainsast nefriidikamakast vestetud Buddha. Tema rahumeelse palge ees seistes esitasin küsimuse: miks ma siin olen? Mis on minu eesmärk?

Ootasin.

Ei midagi.

Või ehk oligi vastuseks vaikus.

Läksin Vietnami, kus tänavad kihasid Ameerika sõdureist ja kumisesid hirmust. Kõik teadsid, et sõda on tulemas ja et see tuleb väga kole, väga uutmoodi. Et sellest tuleb Lewis Carrolli tüüpi sõda, kus USA ohvitser kuulutab: Küla päästmiseks tuli meil see hävitada. Paar päeva enne 1962. aasta jõule saabusin Calcuttasse ja üürisin surnukirstu-suuruse toa. Seal polnud ei voodit ega tooli; ruumi ei jätkunud. Üksnes võrkkiik rippus kihiseva augu – käimla – kohal. Mõne tunni jooksul jäin haigeks. Tõenäoliselt oli see õhu kaudu leviv viirus või siis toidumürgitus. Ühe terve päeva uskusin, et ei tule sellest välja. Teadsin, et suren.

Aga kuidagimoodi ma siiski toibusin, sundisin end rippvoodist välja ja järgmisel päeval liikusin juba ebakindlal sammul tuhandete palverändurite ja kümnete pühade ahvide seas järsku treppi mööda alla Varanasi templisse. Trepiastmed viisid otse kuumust õhkava Gangese jõeni. Kui vesi mulle vööni ulatus, tõstsin pilgu – miraaž? Ei, keset jõge toimusid hoopis matused. Või õigemini, mitu matusetseremooniat. Vaatasin, kuidas leinajad sumasid jõevoolu ja asetasid oma lähedase surnukeha kõrgele puust raamile, mille nad siis põlema süütasid. Vähem kui kahekümne meetri kaugusel supeldi rahulikult. Teised kustutasid sellesama veega janu.

Upanišadides öeldakse: Ebatõelisest juhata mind tõeni. Niisiis põgenesin ebatõelisest. Lendasin Katmandusse ja matkasin jalgsi mööda kriitvalget Himaalaja mäestikumüüri. Laskumisel tegin peatuse rahvarohkel turuväljakul ehk chowk’il ja kugistasin sisse kausitäie pooltoorest pühvliliha. Märkasin chowk’il, et tiibetlastel on jalas punasest villriidest ja rohelisest flanellist, ülespidi puust ninadega, üsna kelgujalaste moodi saapad. Siis järsku märkasin kõigi jalanõusid.

Läksin tagasi Indiasse, veetsin aastavahetuse Bombay tänavaid pidi ekseldes, põigeldes härgade ja pikasarveliste lehmade vahel, tundes, kuidas kohe-kohe algab tohutu migreen – mürad ja lõhnad, värvid ja pimestav valgus. Suundusin Keeniasse ja tegin pika bussireisi kaugele kõnnumaale. Hiiglaslikud jaanalinnud püüdsid bussist mööda joosta ja rotveileri mõõtu kured lendasid otse bussiakende kõrval kaasa. Iga kord, kui juht kusagil pärapõrgus seisma jäi, et võtta peale mõned masai sõdalased, püüdsid ka paar paaviani sõidule saada. Bussijuht ja sõdalased kihutasid nad siis matšeetede abil minema. Enne bussist välja hüppamist heitsid paavianid ikka pilgu üle õla ja vaatasid mulle haavunult otsa. Vabandust, vanapoiss, ütlesin mõttes. Oleks see vaid minu teha.

Reisisin Kairosse, Giza platoole, ning seisin koos kõrbenomaadide ja nende siidtekiliste kaamelitega Chephreni sfinksi jalamil, kus me kõik ülespoole, tema igavesti avatud silmadesse kõõritasime. Päike tagus lagipähe, seesama päike, mis oli nuhelnud tuhandeid mehi, kes kord need püramiidid ehitasid, ja miljoneid külastajaid, kes saabusid hiljem. Mitte ühtki neist aga ei mäletata, mõtlesin. Kõik on edevus, ütleb Piibel. Kõik on praegu, ütleb Zen. Kõik on põrm, ütleb kõrb.

Käisin Jeruusalemmas, kalju juures, kus Aabraham seadis end poega tapma ja kust algas Muhammadi teekond taevasse. Koraanis on kirjas, et kalju tahtis Muhammadiga kaasa minna, kuid Muhammad surus jala vastu kaljut ja sundis selle paigale. Tema jalajälg olevat tänini nähtav. Oli ta paljajalu või kandis kingi? Sõin kohutava lõunasöögi pimedas kõrtsis, ümberringi nõgiste nägudega töömehed. Kõik näisid surmväsinud. Nad mälusid aeglaselt, hajameelselt, nagu zombid. Miks küll peame nii kõvasti tööd rügama? mõtlesin. Pange tähele lilli väljal ... ei näe nad vaeva ega ketra. Ja ometi ütles esimese sajandi rabi Eleazar ben Azariah, et meie töö on pühim osa meist. Kõik on uhked oma oskuste üle. Jumal räägib oma tööst; kui palju enam peaks rääkima inimene.

Läksin Istanbuli, jõin end Türgi kohvist pilve, eksisin Bosporuse-äärsetel käänulistel tänavatel ära. Peatusin, et visandada kumavaid minarette ja kõndisin mööda kuldlabürinte Ottomani sultanite kodus, Topkapi palees, kus nüüd on hoiul Muhammadi mõõk. Hoidu ühel ööl uinumast, kirjutas kolmeteistkümnenda sajandi Pärsia luuletaja Rūmī. Siis tuleb kõige soovitum su juurde.

Soojendatuna seesmisest päikesest, saad näha imet.

Sõitsin Rooma, redutasin päevade kaupa tillukestes trattoria’tes, vohmisin kuhilate kaupa pastat, vahtisin seninähtuist kauneimaid naisi ja kingi. (Caesari-aegsed roomlased uskusid, et parema kinga jalgapanek enne vasakut toob heaolu ja õnne.) Uurisin Nero magamistoa rohtukasvanud rususid, Colosseumi imekauneid varemeid, Vatikani hiigelsaale ja tube. Valmis massilisteks rahvahulkadeks, olin alati juba koidikul uksest väljas, kindla sooviga olla järjekorras esimene. Aga järjekordi polnudki. Linna oli tabanud erakordne külmalaine. Kõik oli täiesti minu päralt.

Isegi Sixtuse kabel. Üksi Michelangelo lae all, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Lugesin reisijuhist, et Michelangelo oli oma meistriteost maalides õnnetu. Tema selg ja kael valutasid. Värvi tilkus talle pidevalt juustesse ja silma. Ta ei suutnud töö lõpulejõudmist ära oodata, rääkisid ta sõbrad. Kui isegi Michelangelole ei meeldinud ta töö, mõtlesin, mis lootust on siis meil ülejäänuil?

Sõitsin Firenzesse, veetsin päevi jahtides Dantet, lugedes Dantet, seda morni pagendatud misantroopi. Kas inimpõlgus oli enne – või pärast? Oli see tema viha ja eksiili põhjus või tagajärg?

Seisin Taaveti kuju ees, vapustatud raevust tema pilgus. Koljatil polnud mingit võimalustki.

Sõitsin rongiga Milanosse, suhtlesin Leonardo Da Vinciga, silmitsesin tema ilusaid taskuraamatud ja mõtisklesin tema iseäralike kinnisideede üle. Üheks tähtsamaks neist oli inimjalg. Insenerimõtte meistriteos, ütles ta selle kohta. Kunstiteos.

Kes olin mina, et vastu vaielda?

Viimasel õhtul Milanos käisin La Scalas ooperietendusel. Tuulutasin pisut oma Brooks Brothersi ülikonda ja kandsin seda uhkusega, minu ümber uomini rätsepatööna valminud smokingites ja donne justkui selga valatud kleitides, mida ehtisid kalliskivid. Me kõik kuulasime imetlusega ooperit „Turandot”. Kui Calaf laulis „Nessun dorma” – Vaadake, tähed! Koidikul, ma võidan, võidan, võidan! – valgusid mul pisarad silmi ja kui eesriie langes, kargasin püsti. Bravissimo!

Käisin Veneetsias, veetsin paar tujutut päeva, kõndides Marco Polo jälgedes, ja seisin, ma ei teagi kui kaua, Robert Browningi palazzo ees. Kui üksnes lihtsat ilu täheldad, siis Looja loodust näed ehk parimat.

Aeg hakkas täis saama. Kodu kutsus mind tagasi. Kiirustasin Pariisi, laskusin Pantheonis sügavale maa-alusesse krüpti, puudutasin kergelt Rousseau – ja Voltaire’i – sarkofaage. Armasta tõde ja andesta vead. Võtsin toa viletsavõitu hotellis, vaatasin, kuidas talvine vihm uhub kitsast põiktänavat mu akna taga, palvetasin Jumalaema kirikus, ekslesin Louvre’is. Ostsin mõned raamatud kuulsast Shakespeare and Company raamatupoest ning seisatasin paigas, kus oli peatunud James Joyce, samuti F. Scott Fitzgerald. Siis jalutasin aeglaselt piki Seine’i kallast, tehes cappuccino-peatuse kohvikus, kus Hemingway ja Dos Passos üksteisele Uut Testamenti ette lugesid. Viimasel päeval lonkisin mööda Champs-Élysées’d, järgides Pariisi vabastajate teekonda ja mõeldes samal ajal kindral Pattonile. Ära ütle inimestele, kuidas asju teha; ütle, mida teha ja las nad üllatavad sind oma tulemustega.

Suurtest kindralitest mõtles tema kõige rohkem jalanõudele: kingades sõdur on vaid sõdur. Aga saabastes muutub ta võitlejaks.

Lendasin Münchenisse, jõin kannutäie jääkülma õlut Bürgerbräukelleris, kus Hitler paugu lakke tulistas ja kogu selle asjaga pihta hakkas. Püüdsin külastada Dachau koonduslaagrit, kuid kui teed küsisin, siis pöörati pilk ära ja väideti, et ei tea seda. Sõitsin Berliini ja näitasin end Checkpoint Charlie piiriületuspunktis. Rasketes sinelites lamedanäolised Vene piirivalvurid uurisid mu passi, otsisid mind läbi, küsisid, mis asju mul kommunistlikus Ida-Berliinis ajada on. „Ei mingeid,” vastasin. Kartsin hirmsasti, et nad saavad kuidagiviisi teada, et olen Stanfordis õppinud. Just enne minu saabumist olid kaks Stanfordi üliõpilast püüdnud üht teismelist Volkswagenis üle toimetada. Nad olid ikka veel vangis.

Kuid valvurid viipasid, et võin minna. Kõndisin pisut maad ja jäin seisma Marx-Engels-Platzi nurgal. Vaatasin ringi, igasse suunda. Ei midagi. Ei ühtki puud, ei poode, ei mingeid elumärke. Mõtlesin vaesusele, mida olin näinud Aasias igas nurgas. See siin oli teistsugune vaesus, kuidagi isemeelsem, välditavam. Nägin kolme last tänaval mängimas. Kõndisin lähemale, tegin neist pilti. Kaks poissi ja tüdruk, kaheksa-aastased. Tüdruk – punane villane müts, roosa mantel – naeratas mulle otsa vaadates. Kas ta võiks mul kunagi meelest minna? Või tema kingad? Need olid valmistatud kartongist.

Käisin Viinis, selles olulise tähtsusega kohvilõhnalises paigas, kus elasid Stalin ja Trotski ja Tito ja Hitler ja Jung ja Freud, kõik selsamal ajaloolisel hetkel, veetes aega ühtedes ja samades aurustes kohvikutes, pidades plaani, kuidas maailma päästa (või hävitada). Jalutasin tänavakividel, millel oli kõndinud Mozart, ületasin elegantse Doonau mööda kauneimat kivisilda, mida olin eales näinud, peatusin Püha Stephani toomkiriku kõrguvate tornide ees – seal avastas Beethoven, et on kurt. Ta vaatas üles, nägi linde kellatornist välja lendamas ja avastas õudusega, et ... ei kuule kellade helinat.

Siis lõpuks lendasin Londonisse. Käisin kiiresti Buckinghami palees, Hyde Parki kõnenurgas, Harrodsis. Alamkojas lubasin endale pisut enam aega. Kinnisilmi kujutlesin suurt Churchilli. Te küsite, milline on meie eesmärk? Ma võin ühe sõnaga vastata. See on võit, võit iga hinna eest, võit hirmust hoolimata, võit ... ilma võiduta ei ole ellujäämist. Tahtsin kangesti Stratfordi bussi hüpata, et näha Shakespeare’i kodumaja. (Elizabeth I aegsed daamid kandsid kummagi kinga ninal punast siidroosi.) Aga mu aeg oli otsas.

Veetsin viimase õhtu reisile tagasi mõeldes, päevikusse ülestähendusi tehes. Küsisin endalt: milline oli tipphetk?

Kreeka, mõtlesin. Kahtlemata. Kreeka.

Oregonist lahkudes hoidsid kaks asja mu reisiplaanis mind kõige rohkem elevil.

Tahtsin jaapanlastele oma Hullumeelse Idee teatavaks teha.

Ja tahtsin seista Akropoli jalamil.

Mõni tund enne tagasilendu Heathrow’lt manasin selle hetke taas silme ette, pilgu üles nende jalustrabavate sammaste poole, seda elektrilöögi sarnast tunnet, mille võib saada, kogedes erakordset ilu, segatud võimsa ... äratundmisega?

Kas ma üksnes kujutasin seda ette? Lõppude lõpuks seisin ju Lääne tsivilisatsiooni sünnikohas. Võib-olla ma lihtsalt tahtsin, et see tuttav tunduks. Aga arvan, et see polnud nii. Mõtlesin väga selgelt: olen siin varemgi viibinud.

Siis, mööda heledakspleekinud trepiastmeid üles kõndides tuli järgmine mõte: see on koht, kust kõik alguse saab.

Minust vasakul oli Parthenon, mille valmimist terve arhitektide ja tööliste meeskonna käes oli jälginud Platon. Mu paremal käel oli Nike tempel. Kakskümmend viis sajandit tagasi, kui mu reisijuhti uskuda, oli seda ehtinud jumalanna Athena imekaunis friis; Athenat seostati võiduga, kreeka keeles „nike“.

See oli üks paljudest Athena õnnistustest. Ta premeeris ka edukaid vahendajaid. „Oresteias” ütleb ta: „Ma imetlen ... veenvat pilku.” Ta oli mõnes mõttes ka läbirääkijate kaitsja.

Ma ei tea, kui kaua seal seisin, ammutades endasse tolle epohhiloova paiga energiat ja jõudu. Tunni? Kolm tundi? Ma ei tea, kui kaua pärast seda päeva leidsin enda jaoks Aristophanese näidendi, mille tegevus toimub Nike templis ja milles sõdalane kingib kuningale paari uusi kingi. Ma ei tea, millal sain teada, et tolle näidendi pealkiri oli „Rüütlid” – inglise keeles Knights. Tean aga seda, et lahkuma pöördudes märkasin templi marmorfassaadi. Kreeka kunstimeistrid olid seda kaunistanud mitme kummalise kujuga, millest kuulsaim kujutab jumalannat teadmata põhjusel alla kummardumas ... et kingarihma kohendada.

24. veebruar 1963. Minu kahekümne viies sünnipäev. Kõndisin Claybourne Streetil uksest sisse, juuksed õlgadeni, habe kolm tolli pikk. Ema karjatas. Õed pilgutasid silmi, justkui ei tunneks mind ära või poleks arugi saanud, et olin ära olnud. Kallistused, hõiked, naerupahvakud. Ema pani mind istuma, valas mulle kohvi. Ta tahtis kõigest kuulda. Aga ma olin surmväsinud. Jätsin kohvri ja seljakoti esikusse ning läksin oma tuppa. Vahtisin uimasel pilgul siniseid linte. „Härra Knight – mis on teie firma nimi?”